Kohtulahend

Välja mõista Igor Božkolt Eesti Vabariigi kasuks 672 (kuussada seitsekümmend kaks) eurot määratud kaitsjale vandeadvokaat Kristina Suvalovale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004), Danske Bank AS Eesti filiaalis (a/a EE873300333499990003) või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis (a/a EE401700017002872300). Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(9)

ühiselt ja vaikimisi kooskõlastatult I. Božkoga ning teineteist toetades pani A. Truu toime NP tahtliku tapmise ehk KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3(9)

Asjaolu, et kõik toimus kiiresti ning kannatanu mitteeluohtlikud vigastused on tekitatud vahetult enne surma saabumist, näitab seda, et kõik kannatanul esinenud kehavigastused on tekitatud ühe isiku poolt ühe noaga. Kohus ei ole otsuses märkinud, mis asitõendeid on süüdistatavad likvideerinud. See asjaolu, et A. Truu on kokanoa ära visanud sündmuskohalt eemale, ei anna mingit alust jätta asjas esinevad kõrvaldamata kahtlused I. Božko poolt kannatanu ründamise kohta tema kasuks tõlgendamata. See, mis tegelikult toimus sündmuskohal ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada mitte seetõttu, et laip oli eemaldatud sündmuskohalt ning kokanuga ära visatud, vaid seoses sellega, et süüdistatavad ei mäletanud toimunut ning tunnistajad lahkusid sündmuskohalt. Maakohus leidis, et olemasolevate tõendite põhjal ei ole võimalik kindlaks teha kes, kui palju kordi ja kuhu täpselt lõi. Seega pidi kohus kohaldama süütuse presumptsiooni ning vähemalt I. Božko tapmise süüdistuses õigeks mõistma. Tekkinud kahtluse oleks kohus pidanud tõlgendama süüdistatavate kasuks. Kuna puuduvad tõendid, et kannatanut rünnati kahe erineva noaga, siis on ebaõige kohtu järeldus, et süüdistatavad tegutsesid kaastäideviijatena. Kuna asjas ei ole tuvastatud, mis tegelikult toimus sündmuskohal, siis kohtu vastavad järeldused süüdistatavate kannatanu tapmise tahtluse kohta ei põhine tuvastatud tõenditel ning on tegemist vaid oletustega. Arvestades kannatanu surma kaasa toonud vigastuse paiknemist käel, mille kahjustamine ei oleks iseenesest eluohtlik kehavigastus ning seda, et muud eluohtlikud vigastused kannatanul puudusid, tuleb asuda seisukohale, et isik, kes selle vigastuse põhjustas ei möönnud ega kiitnud heaks kannatanu surma saabumist ning tavalise elukogemuse pinnal lootis eluohtliku vigastuse tekitamist ning seda enam surma saabumist vältida. Seega tuleb süüdistatavatele inkrimineeritav tegu kvalifitseerida KarS § 117 järgi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4(9)

Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu kohtuotsuse tühistamiseks. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Vastuseks apellatsioonidele märgib kohtukolleegium järgmist. 5.2 A. Truu kaitsja L. Viil leiab, et maakohus oleks pidanud kohtuotsuse tegemisel arvestama A. Truu ütlustega selle kohta, et ta ei ole NP tappa tahtnud, sest kohus ei ole tema ütlusi ebausaldusväärseks tunnistanud. Kohtukolleegium märgib siinjuures, et KrMS § 34 lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 kohaselt on kahtlustataval ja süüdistataval õigus anda ütlusi või keelduda ütluste andmisest. KrMS § 285 lg 3 kohaselt pärast prokuröri esinemist küsib kohtunik, kas süüdistatav on süüdistusest aru saanud ja kas ta tunnistab end süüdi. Süüdistatava ütlus on üheks tõendiliigiks KrMS § 63 lg-s 1 toodud loetelus. KrMS § 61 kohaselt ei ole ühelgi tõendil, seega ka süüdistatava ütlusel, ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Seega ei tähenda süüdistatava poolt oma süü eitamine automaatselt seda, et ta tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kohus hindab süüdistatava ütlusi kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning teeb seejärel süüdi- või õigeksmõistva kohtuotsuse. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et maakohus on süüdistatava A. Truu ütlusi hinnanud kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et A. Truu süüditunnistamine KarS § 113 järgi tuleb tühistada, sest A. Truu ei ole end NP tapmises süüdi tunnistanud. 5.3 A. Truu on apellatsioonis pikalt kirjeldanud oma halba läbisaamist kannatanu NP-ga ning leiab, et ta võis kannatanut noaga lüüa äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille põhjustas kannatanu käitumine. Seega taotleb A. Truu sisuliselt oma käitumise hindamist KarS § 115 järgi provotseeritud tapmisena. Kohtukolleegium märgib siinjuures, et provotseeritud tapmisest hakkas A. Truu rääkima alles apellatsioonis. Samas ei nähtu ka apellatsioonist, millist konkreetset vägivalda kannatanu sellel päeval A. Truu suhtes kasutas või millega teda solvas. Apellatsioon käsitleb peamiselt kirjeldust A. Truu ja kannatanu NP tutvumise asjaoludest ning edaspidistest suhetest. Ka kaassüüdistatav I. Božko ega tunnistajate MM ja JK ütlused kannatanu poolt A. Truu suhtes vägivalla tarvitamist ega solvamist ei kinnita. Nende sõnul oli olnud sõnavahetus hoopis I. Božko ja NP vahel, sest viimane oli ära võtnud I. Božko sigaretipaki ja odekolonni. Seega ei nõustu kohtukolleegium süüdistatava A. Truu apellatsiooni väitega, et tema tegevus tuleks kvalifitseerida KarS § 115 järgi provotseeritud tapmisena. 5.4 I. Božko kaitsja leiab, et maakohus on lähtunud kohtuotsust tehes valest eeldusest, et tapmise käigus kasutati kahte nuga ning et kannatanu NP veri võis sattuda väiksemale, so kööginoale kannatanu verega kokkupuutumisel, sest põrand oli verine. Kannatanu veri võis sattuda I. Božko

5(9)

riietele ajal, kui ta põrandal põlvitades kontrollis, kas kannatanu on elus või hiljem NP laipa lohistades. Vastuseks nendele väidetele viitab kohtukolleegium kriminalistika eksperdi arvamusele, mille kohaselt surma põhjustanud torke-lõikehaav oli tekitatud kokanoaga (suuremaga), kuid on välistatud, et vigastus tekitati kööginoaga (väiksemaga) (4 kd tl 41-48). Tunnistaja MM ütlustest nähtub samuti, et A. Truu lõi selili maas lamavale ja ennast kätega kaitsevale NP-le mitu korda kokanoaga näo ja kaela suunas. Kaelale tekkinud haavast hakkas verd tulema ning tunnistaja MM põgenes hirmu tõttu garaažist koos tunnistaja JK-ga. DNA ekspertiis ei välistanud kannatanu NP bioloogilise materjali leidumist kokanoal (3 kd tl 74). Seega kinnitavad need tõendid kahtlusi tekitamata, et NP tapmiseks on kokanuga kasutatud. I. Božko on kohtueelsel uurimisel ütluste seostamisel olustikuga detailselt selgitanud, kuidas ta koos A. Truuga kannatanu NP noaga lõi, mille käigus kasutasid mõlemat nuga, so nii kokanuga kui kööginuga. Tema ütlused on videosalvestatud ning maakohtu istungil vaadati salvestust, sest I. Božko andis maakohtus ristküsitluse käigus teistsuguseid ütlusi. Pärast videosalvestuse vaatamist kinnitas I. Božko, et sündmuskohal antud ütlused ei ole õiged, sest ta oli siis alkoholijoobes. Kohus on oma otsuses põhjalikult motiveerinud, miks ei saanud I. Božko 10 päeva pärast kinnipidamist vahi all viibides enam alkoholijoobes olla. Vaatamata sellele ei võtnud maakohus kooskõlas senise kohtupraktikaga tema kohtueelsel uurimisel antud ütlusi tõendina arvesse. Maakohus juhindus kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu 28. mai 2014. a otsuses nr 3-1-1-131-13 väljendatud seisukohast, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Maakohus luges I. Božko ütlused usaldusväärseks osas, milles ta kinnitas, et nägi NP kaelal haava ning enda käes kööginuga (väiksemat nuga), samuti NP laiba teise kohta lohistamise ja peitmise. DNA ekspertiis kinnitas, et kööginoalt leiti NP verd (3 kd tl 74). Seega kinnitab ekspertiis noal kannatanu vere olemasolu ning I. Božko ei eitagi, et nuga oli tema käes. Ta eitab vaid noaga löömist. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et noale võis sattuda kannatanu veri kokkupuutel põrandal oleva verega. Nimelt nähtub sündmuskoha vaatlusprotokollist ja selle juures olevalt fototabelilt, et sakiliste servadega kööginuga ei leitud mitte põrandalt, vaid seina ääres olevalt väikeselt kapilt (2 kd tl 3, 42). Fotolt nähtub, et kapi peal olev lina ei ole rohke verega määrdunud. Rohke verega on kaetud vaid kööginoa tera. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul maakohus põhjendatult leidnud, et NP tapmiseks kasutati kahte nuga, millest üks oli A. Truu ja teine I. Božko käes. NP verd ei leitud mitte ainult I. Božko teksapükste põlvedelt, vaid ka tagaosast ning džemprilt ja jopelt. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium I. Božko kaitsja apellatsiooni väitega, et I. Božko riided võisid määrduda kannatanu verega ajal, mil I. Božko kannatanu kõrval põlvili maas oli ja tema tervist kontrollis. Samuti ei saanud I. Božko riided sellisel määral verega määrduda kannatanu lohistamise käigus, sest tunnistaja JL ütluste kohaselt lohistasid kaks meest laipa, hoides tal üks ühest ja teine teisest käest kinni. Kogutud tõenditega on kindlaks tehtud, et need mehed olid A. Truu ja I. Božko. 5.5 I. Božko kaitsja leiab, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, kuidas süüdistatavad sündmuskohta muutsid ja asitõendeid hävitasid.

6(9)

Kohtukolleegium leiab, et maakohus viitas oma otsuses põhjendatult Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 1996. a otsuses nr 3-1-1-60-96 väljendatud seisukohale, et juhtudel, mil kohtualused on tahtlikult muutnud sündmuskoha olustikku, hävitanud kuriteo jälgi ja muutnud seeläbi võimatuks enda ütluste kontrollimise ja hindamise, puudub kohtul põhimõtteliselt võimalus lugeda tõsikindlalt tuvastatuks selliseid kohtualuseid õigustavaid asjaolusid, mis tuginevad vaid nende ütlustele. Seetõttu ei laiene antud juhul kohtule süütuse presumptsioonist tulenevat kohustust tõlgendada tõusetuvad kahtlused kohtualuste kasuks. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et pärast NP tapmist lohistasid süüdistatavad tema laiba sündmuskohalt ära ja peitsid teise garaaži madratsi alla. A. Truu elukohas, so garaažis olnud ja NP tapmiseks kasutatud kokanoa oli kumbki neist õue viinud ja maha visanud. A. Truu ütluste kohaselt leidis ta selle noa maast ja viskas garaažist kaugemale. Hiljem näitas A. Truu politseinikele, kuhu ta kokanoa viskas ning see leiti üles ja tunnistati hiljem asitõendiks. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja seisukohaga, et kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, kuidas süüdistatavad sündmuskohta muutsid ning asitõendeid püüdsid hävitada. 5.6 Järgnevalt peatub kohtukolleegium kaastäideviimise küsimusel. KarS § 21 lg 2 lause 1 kohaselt vastutavad isikud kaastäideviijatena, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult.

7(9)

oma antud asjas tähtsust, kes süüdistatavatest, kuhu ja kui palju kordi kannatanut noaga lõi. Samuti ei ole tähtsust sellel, kes kannatanule surmava noahoobi tekitas, sest kaastäideviijad vastutavad saabunud tagajärje eest ühiselt. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellantide väitega, et A. Truu ja I. Božko ei olnud NP tapmise kaastäideviijad. 5.7 Järgnevalt peatub kohtukolleegium apellatsioonides tõstatatud küsimusel, kas tegemist on tahtliku tapmisega KarS § 113 mõttes või mõne muu isikuvastase kuriteoga. Maakohus on kohtukolleegiumi hinnangul oma otsuses piisavalt põhjendanud põhjusliku seose olemasolu süüdistatavate poolt kannatanule tekitatud eluohtliku kehavigastuse ja võimaliku surma saabumise vahel. Kohus märkis, et kannatanule tekitati küll üks eluohtlik kehavigastus, mille käigus ta sündmuskohal minutite möödudes verekaotusesse suri, kuid tegelikult olid suunatud jõulised noahoobid kannatanu näkku ja rindkeresse. Seda tõendavad tunnistaja MM ütlused ning lõikehaavad kannatanu näol ja kaelal. Eluohtlikud kehavigastused jäid kannatanu elutähtsatesse organitesse, so näole ja kaelale ning rindkeresse tekitamata vaid seetõttu, et kannatanu noalööke kätega tõrjus. Neid asjaolusid arvestades pidasid süüdistatavad võimalikuks kannatanu surma saabumist, ehkki seda otseselt ei soovinud. Seega panid A. Truu ja I. Božko NP tapmise toime kaudse tahtlusega. Kohtukolleegium nõustub maakohtu poolt teo subjektiivsele koosseisule antud hinnanguga ja osutab siinjuures Riigikohtu 16. aprilli 2007. a otsuses nr 3-1-1-128-06 väljendatud seisukohale, et enamasti on subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed ehk siis välised tehiolud. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Kohtupraktika on jaatanud kaudset tahtlust tapmiseks välise teopildi alusel ennekõike olukorras, kus süüteokoosseisus kirjeldatud tagajärg (surm) on (kolmandate isikute päästvate toimingute puudumisel, nt arstiabi) peaaegu lahutamatus ajalises ning ka ruumilises seoses elule ohtlikuna hinnatava teo toimepanemisega (teo ja tagajärje vaheline äärmiselt tihe ajalis-ruumiline seos). Ennekõike nimetatud asjaolu annab kinnitust, et vägivalda rakendati sedavõrd intensiivselt ja ulatuslikult ning samal ajal ka keskmisele isikule arusaadavalt selgelt, et selles võib ühtlasi näha tagajärje (surma) saabumise möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes. Ehk teisisõnu – vägivalla rakendamisele järgneva kausaalahela kulg (sündmuste edasine käik surma saabumise näol) peab keskmise elukogemusega inimesele olema arusaadav ja sisuliselt ka ettenähtav, prognoositav. Tegemaks süüdimõistvat kohtuotsust KarS § 113 järgi, peaks seega tõdema, et süüdistatav otsustas kannatanu võimaliku tekkinud tüli käigus surmata, so rakendas vägivalda sellise intensiivsusega, et pidas võimalikuks surma saabumist ning ka kiitis selle kui võimaliku tagajärje sisimas heaks. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatavad A. Truu ja I. Božko ründasid kannatanut mitte lihtsalt teritamata lauanugadega, vaid kööginoaga ja kokanoaga, st spetsiaalselt lõikamiseks ja raiumiseks ette nähtud vahenditega. Kokanoa tera pikkus oli 200 mm ja laius 44 mm. Kööginoa pikkus oli 114 mm ja laius 13 mm. Seega oli tegemist suurte ja ohtlike lõikevahenditega. Puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu NP oleks süüdistatavaid millegagi rünnanud või enda kaitseks mingisugust eset kasutanud. Nii nähtub tunnistaja MM ütlustest, et kannatanu NP kaitses end noalöökide eest vaid ülestõstetud kätega. Kaelale ja näole tekkis haav ning tunnistaja põgenes koos JK-ga garaažist hirmu tõttu. Laiba kohtuarstlikust ekspertiisiaktist nähtub, et pärast

8(9)

küünarvarde tabanud lööki hakkas haavast ohtralt verd jooksma, mistõttu NP suri sündmuskohal verekaotuse tagajärjel juba mõne minuti jooksul. Ka süüdistatavate ütlustest nähtub, et kannatanu lamas põrandal ja ei liigutanud end. Nad jätkasid sureva NP kõrval alkoholi tarvitamist ja vahepeal vaatasid, kas kannatanu on juba surnud. Kui kannatanu enam elumärke ei ilmutanud, siis lohistasid nad kahekesi NP laiba kõrvalasuvasse garaaži ja katsid madratsiga. Tunnistaja JL ütlustest nähtub, et A. Truu ütles talle, et ta nähtud laibast kellelegi ei räägiks. Seetõttu leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et käesoleval juhul saab juba ainuüksi välise teopildi hindamise tulemusel asuda vastuvaidlematule seisukohale, et süüdistatavad panid kannatanu NP noaga löömise toime samaaegselt esinenud tapmistahtlusega. Süüdistatavate tahtlus oli küll suunatud kannatanu elutähtsatesse organitesse eluohtliku kehavigastuse tekitamisele, kuid kannatanu vastupanu tõttu piirdus see vaid lõikehaavadega näol ja kaelal. NP käele tekitati eluohtlik torkelõikehaav ja veresoonte vigastused kaitsetegevuse käigus juhuslikult. Kuna pärast küünarvarde saadud noalööki hakkas haavast kohe rohkesti verd jooksma ja kannatanu liikumatult maas lamas, siis ei pidanudki süüdistatavad tema kallal rohkem vägivalda tarvitama, sest oli niigi selge, et kannatanu kohe sureb. Tegelikult nii ka juhtus. Nad ei teinud midagi selleks, et kannatanu elu päästa, vaid lasid tal surra ning hiljem peitsid laiba. NP laip avastati vaid tänu juhuslikule möödakäijale JLile, kes politseisse helistas ja hiljem ise madratsi alt laiba avastas. Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kohtukolleegium süüdistatavate ja nende kaitsjate seisukohaga, et maakohus on tunnistanud A. Truu ja I. Božko alusetult süüdi NP tahtlikus tapmises. 5.8 Süüdistatavatele mõistetud karistusi ei ole küll vaidlustatud, kuid kohtukolleegium leiab, et A. Truule ja I. Božkole mõistetud 8 aastat vangistust vastab nende isikule ja süü suurusele ning on kooskõlas senise kohtupraktikaga isikute karistamisel tapmise toimepanemise eest.

Meelika Aava /digitaalselt allkirjastatud/

Orvi Tali /digitaalselt allkirjastatud/

Andres Parmas /digitaalselt allkirjastatud/

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.