Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1-15-1102 09.02.2015 kella 16.15 ajal Tallinnas XXXXXX XX maja juures mootorsõidukit Volvo V40 registreerimismärgiga X XXXXX, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust . Eelnevalt oli teda mootorsõiduki juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust omamata karistatud Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri 25.09.2014 ja 15.10.2014 otsustega vastavalt LS § 201 lg 1 ja LS § 201 lg 2 järgi.

Maakohtu määruse kohaselt puudub vaidlus selles, et A.J juhtis sõiduautot Volvo V40 ilma juhtimisõigust omamata. Seda kinnitavad politseiametnikust tunnistaja KP ja A.J enda ütlused. Maakohus leidis aga, et A.J tegu tuleb käsitada väärteona, mitte kuriteona. Nimelt eeldab süstemaatilisus kohtupraktika kohaselt vähemalt kolme samalaadse teo toimepanemist. KarS § 4231 jõustus 01.01.2015. Enne seda oli mootorsõiduki juhtimine juhtimisõigust omamata karistatav ainult väärteona. Süüdistuses nimetatud mootorsõiduki juhtimistest juhtimisõiguseta on ainult viimane pandud toime pärast KarS § 4231 jõustumist. Kohus leidis, et sellises olukorras isiku karistamine süstemaatiliselt toime pandud teo eest tähendab isiku olukorda raskendava seaduse tagasiulatuvat kohaldamist, mis ei ole KarS § 5 lg 3 kohaselt lubatud. Maakohus nentis, et Riigikohus on süstemaatilise varguse kontekstis käsitlenud küsimust, mitu osategu peab olema toime pandud pärast seda, kui kehtestati kuriteona süstemaatiline vargus. Kriminaalkolleegiumi täiskogu leidis, et KarS § 199 lg 2 p 9 järgi võib isiku süüdi tunnistada ka siis, kui ainult üks n -ö osategu on toime pandud pärast 28.07.2008 , mil KarS § 199 lg -t 2 täiendati punktiga 9. Maakohus asus seisukohale, et viidatud Riigikohtu lahend ei ole käesolevas kriminaalasjas kohaldatav. Kohus põhjendas seda esiteks sellega, et tegemist on materiaalõigust käsitleva Riigikohtu otsusega, mis erinevalt menetlusõigusest (KrMS § 2 p 4 järgi) on siduv teistele kohtutele ainult selle konkreetse kriminaalasja lahendamise raames. Teiseks osutas maakohus asjaolule, et viidatud Riigikohtu otsusel oli kaks eriarvamust, millistes leiti, et kohtuotsuses on mindud vastuollu KarS § 5 lg- s 3 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse § 23 lg- s 1 sätestatud nullum crimen sine lege põhimõttega. Lisaks eelnevale leidis maakohus, et varguste ja juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimine süstemaatiliselt on teineteisest niivõrd erinevad kuriteod (esimene on varavastane süütegu ja teine liiklussüütegu), mistõttu Riigikohtu poolt süstemaatiliste varguste osas väljendatud kõiki seisukohti ei ole võimalik üks -üheselt süstemaatiliselt juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimisele üle kanda. Maakohus põhjendas oma seisukohta, et KarS § 4231 ei ole võimalik kohaldada, kui selle kehtivuse ajal on isik vaid ühel korral juhtinud mootorsõidukit juhtimisõigust omamata, järgmiselt. Kuna kuriteona KarS § 4231 järgi saab kvalifitseerida 3 erinevat süütegu, mis eraldiseisvana on käsitletavad ainult väärtegudena, siis toimub maakohtu hinnangul kuriteo muutumine süstemaatiliseks etapiviisiliselt: esimene tegu jääb olemuselt väärteoks, teine tegu

1-15-1102 samuti väärteoks, kuigi tegemist on korduvusega ja kolmas tegu toob kaasa süstemaatilisuse. Seega, kvalifitseerides kolmanda osateo kuriteona süstemaatilisus e tõttu, antakse sisuliselt kogumis hinnang ka esimesele ja teisele teole. Õigusriigis peab olema teo karistatavus ettenähtav. Sealhulgas peab olema ettenähtav see, kas tegu on karistatav väärteo- või kriminaalkorras. Iga järgmine samasugune õigusrikkumine loob seose talle vahetult eelneva samasuguse õigusrikkumisega. Kuivõrd KarS § 4231 alusel on karistatav mitme teo järjestikune toimepanemine süstemaatiliselt, siis peaks ka erinevate osategude vaheline side KarS § 5 lg-s 3 sätestatut järgides jääma juba uue seaduse kehtivuse aega. Seega peaks kolmest osateost minimaalselt kaks olema toime pandud juba pärast 01.01.2015 ehk et teo n- ö põhiline raskuskese peab jääma 2015. aastasse. Arvestades asjaolu, et süstemaatiline juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimine on kriminaalkorras karistatav alles 01.01.2015, siis ei saa ühiskonnaliige eeldada, et vaid ühe üleastumise korral pärast 01.01.2015 karistatakse teda kuriteo eest põhjusel, et ta on varem, s.t kergema seaduse kehtivuse ajal, pannud toime mitu samasugust tegu. Kohtu hinnangul peab isiku olukorda raskendava seaduse puhul andma isikule võimaluse oma käitumist uue kehtiva seaduse valguses korrigeerida. Maakohus pidas oluliseks sedagi, et enne 2015. a oli mootorsõiduki juhtimine juhtimisõiguseta alati väärtegu. Samas oli vargus enne süstemaatilise varguse kuriteokoosseisu loomist karistatav juba nii väärteo (KarS § 218) kui ka kuriteona (KarS § 199), sõltuvalt varguse objekti väärtusest. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul seaduseandja juba oma olemuselt lugenud vargust ohtlikumaks süüteoks võrreldes mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimisega juhtimisõiguseta isiku poolt. Eeltoodut kogumis arvesse võttes ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-87-08 käesolevas asjas üks- üheselt kohaldatav.

Prokuröri hinnangul vastab A. J poolt toimepandud tegu KarS § 423 koosseisule, kuivõrd tegude toimepanemist iseloomustab pidevalt korduv tegevus. Riigikohus on kriminaalasjas nr 31-1-65-06 leidnud, et süstemaatilisuse mõiste eeldab mitme põhikoosseisus kirjeldatud teo toimepanemist ehk korduvust.

Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et põhiline raskuskese peaks jääma 2015. aastasse. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-87-08 tehtud otsuses jaatanud, et süstemaatilisuse varguse küsimuse lahendamisel võib isiku süstemaatilises varguses süüdi tunnistada ka siis, kui ainult üks osategu on toimepandud pärast süstemaatilise varguse kriminaliseerumist. Seega on Riigikohus nõustunud, et süstemaatili st laadi kuritegude osas piisab, kui vaid üks osategu on toimepandud pärast süstemaatilise kuriteo kriminaliseerimist. Prokuröri hinnangul ei ole asjakohased maakohtu väited, et nimetatud otsuses tehtud järeldused ei kohaldu käesolevas vaidluses. Kuivõrd kolmas tegu on käesoleval juhul toime pandud peale 01.01.2015, pidi A.J olema teadlik oma teo karistatavusest ning nägi sealjuures ka ette oma teo karistatavust enne kolmanda osateo toimepanemist. Seega vastab tema tegu KarS § 4231 koosseisule.

1-15-1102

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6.1 Kuigi maakohtu seisukoht, et karistusõigusnormi tõlgendamist puudutavad Riigikohtu seisukohad ei ole madalama astme kohtutele teiste kohtuasjade lahendamisel formaalselt siduvad, on iseenesest õige, ei tähenda see, et Riigikohtu seisukohtadega sarnases kohtuasjas ei peaks arvestama. Riigikohtu kui kõrgeima kohtuinstantsi üheks ülesandeks on muuhulgas seaduse ühetaolisuse tagamine. Seda näitab nt KrMS § 349 lg 4 p 2, mille kohaselt võetakse kassatsioon menetlusse, kui Riigikohtu otsus on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt. Riigikohus ise on toonitanud: ”Riigikohtu otsus ei loo materiaalõiguse kohaldamise küsimustes küll vahetult kehtivat ja teisi õiguse rakendajaid siduvat

1-15-1102 normi, kuid tõenäosus, et sarnastes asjades tehakse Riigikohtus ka edaspidi samasugune otsus, annab Riigikohtu lahendile n.ö faktilise siduvuse. Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada aktsepteeritavaks olukorda, kus analoogilistes kriminaalasjades eiratakse varasemas kohtupraktikas juurdunud seisukohti. Selline tegevus nõrgestab õigusemõistmise autoriteeti, kahjustab õiguskindlust ning loob eeldused isikute ebavõrdseks kohtlemiseks” (Riigikohtu 01.04.2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-101-07, p 14). Kuna Riigikohtu otsused ei ole teiste sarnaste kriminaalasjade lahendamisel formaalselt siduvad, ei tähenda eelnev siiski ka ringkonnakohtu hinnangul seda, et maa - või ringkonnakohtutel oleks üldse keelatud Riigikohtu seisukohtadest kõrvale kalduda. Arvestada tuleb sellega, et PS § 146 kohaselt on kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Riigikohtu seisukohtadest kõrvalekaldumisel juhul peab aga kohus teadvustama vajadust eriti veenvalt põhjendada seda, miks tuleks pidada õigeks just tema, mitte aga kõrgema kohtu tõlgendust. On selge, et kui kõrgeima astme kohtu praktikaga vastuolus olev lahend vaidlustatakse ning selles esitatud argumendid ei suuda kaebeinstantsi varasema seisukoha ebaõigsuses veenda, madalama astme kohtu lahend tühistatakse. See, millisest tõlgendusest tuleb edaspidi lähtuda, sõltub seejuures ühe või teise tõlgenduse kasuks esitatavate argumentide veenvusest. Argument, et Riigikohtu otsusele oli esitatud mitu eriarvamust, ei selgita seda, miks on vaja varasemat tõlgendust muuta.

6.2 Maakohus on aga käesolevas asjas leidnud veel, et Riigikohtu lahendis esitatud seisukohad ei ole käesolevas asjas üldse kohaldatavad. Ringkonnakohus maakohtu sellekohaste põhjendustega ei nõustu. Maakohtu määruse kohaselt on vargus ja juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimine teineteisest niivõrd erinevad kuriteod (esimene on varavastane süütegu ja teine liiklussüütegu), et KarS § 199 lg 2 p 9 puudutavad seisukohad ei ole üle kantavad KarS §-le 4231. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, kuidas saab A.J-ile esitatud süüdistusega seoses esile kerkinud õiguslikku küsimust mõjutada see, kas tegemist on varavastase või liiklussüüteoga. Kuigi mainitud kuriteokoosseisud on erinevad, on küsimus ühe konkreetse koosseisutunnuse – süstemaatilisuse – tõlgendamises ning küsimuses, kas väide, et isik on pannud vastava kuriteo toime süstemaatiliselt, saab tugineda väärteona karistatavatele tegudele, mis on pandud toime enne selle normi jõustumist, millega nähakse ette kriminaalvastutus süstemaatilise teo eest. Ühte ja sama mõistet tuleb vähemalt sama õigusakti raames sisustada ühetaoliselt. Tegelikult on seda vähemalt osaliselt teinud ka maakohus, viidates sellele, et süstemaatiliseks saab pidada kuritegu juhul, kui isik paneb teo toime vähemalt kolmandat korda. Vastav seisukoht pärineb Riigikohtu lahenditest, mis käsitlevad küsimust, millisel juhul saab vargust pidada süstemaatiliselt toime panduks. Sarnaselt süstemaatilisuse mõistele peab sama seaduse raames ühte moodi olema lahendatav ka küsimus, kas väide, et isik on pannud vastava kuriteo toime süstemaatiliselt, saab tugineda väärteona karistatavatele tegudele, mis on pandud toime enne selle normi jõustumist, millega nähakse ette kriminaalvastutus süstemaatilise teo eest. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et erinevus, mis võiks KarS § 4231 puhul KarS § 199 lg 2 p-st 9 erinevat praktikat põhjendada, seisneb selles, et mootorsõiduki juhtimine juhtimisõiguseta oli enne KarS § 4231 jõustumist karistatav ainult väärteona, vargus aga enne

1-15-1102 KarS § 199 lg 2 täiendamist punktiga 9 nii väär - kui kuriteona. Küsimus sellest, kas väide, et isik on pannud vastava kuriteo toime süstemaatiliselt, saab tugineda väärteona karistatavatele tegudele, mis on pandud toime enne selle normi jõustumist, millega nähakse ette kriminaalvastutus süstemaatilise teo eest, kerkis üles just varguste puhul, mis eraldi võetuna olid käsitatavad väärtegudena. Otsustamist selle üle, kas enne KarS § 199 lg 2 p 9 jõustumist toime pandud KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritavad teod saavad olla aluseks hilisema varguse kvalifitseerimisel KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, ei saa kuidagi mõjutada see, et sõltuvalt varastatu väärtusest võis vargus olla kuritegu ka enne KarS § 199 lg 2 p 9 kehtestamist. See, et suurema väärtusega asja vargus oli karistatav kriminaalkorras, ei muuda raskemaks tegusid, mis olid kvalifitseeritavad KarS § 218 järgi.

6.3 Kuna sama õiguslikku küsimust tuleks lahendada ühetaoliselt, on tähtis see, kuidas põhjendas Riigikohus kriminaalasjas 3 -1-1-87-08 seda, et isiku karistamisel KarS § 199 lg 2 p 9 alusel võib arvesse võtta enne selle sätte jõustumist toimepandud vargusi väheväärtusliku asja vastu, mille eest oli isikut karistatud KarS § 218 lg 1 järgi. Otsuse punktis 12 ütleb Riigikohus : „Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu sellele, et KarS § 199 lg 2 p 9 järgi karistatakse A. Gubinit mitte 8. ja 9. mail 2008 toime pandud tegude, vaid 20. augustil 2008 toime pandud varguse katse eest.“ See tähendab, et isiku karistamisel süstemaatilise varguse eest ei anta uut õiguslikku hinnangut tegudele, mille eest on teda juba väärteokorras karistatud, vaid see, et ta on varem samalaadseid süütegusid toime pannud, võib anda alust alates kolmandast teost lugeda tema käitumist süstemaatiliseks. Seevastu ei muuda kolmas toimepandud samalaadne süütegu tagasiulatuvalt süstemaatiliselt toimepanduks ka isiku eelnevaid tegusid. Maakohus määruses seda, miks ta osundatud Riigikohtu seisukohaga ei nõustu, põhjendanud ei ole. Küll on maakohtu käsitlus, mille kohaselt tuleb nii episoodi, milles isikule on esitatud süüdistus, kui ka varasemaid samalaadseid tegusid, mille eest on isikut karistatud väärteokorras, käsitada osategudena, Riigikohtu seisukohaga selges vastuolus. Ringkonnakohus peab õigeks lähtuda Riigikohtu otsuses väljendatud seisukohast. KrMS § 268 lg-st 1 tuleneb, et isiku süü küsimust saab lahendada ainult selle teo suhtes, milles talle on esitatud süüdistus. Ka A.J-ile esitatud süüdistusest on selgelt aru saada, et süüdistuse esemeks olev tegu on see, et ta juhtis mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta 09.02.2015. a. Kohtukolleegiumi hinnangul räägib Riigikohtu seisukoha kasuks ka asjaolu, et nii kohtupraktikas kui ka õiguskirjanduses (vt nt J. Sootak. Süüteokoosseis: mõiste ja objektiivne koosseis. Tallinn 2003. lk 17) aktsepteeritakse korduvuse ja süstemaatilisuse puhul nii faktilist kui juriidilist retsidiivi. Viimasest on lähtutud ka A.J-ile esitatud süüdistuses. Kui süstemaatiliselt toime pandud teona tuleks mõista vähemalt kolme tegu koos, ei saaks ringkonnakohtu hinnangul juriidilisele retsidiivile (s.o tegudele, mille eest on isikut juba varem karistatud) tugineda, kuna nende uuesti arvestamisel süüdimõistva otsuse tegemisel oleks sisuliselt tegemist ne bis in idem põhimõtte rikkumisega, sest sellisel juhul menetletaks sama tegu uuesti ja antaks talle uus õiguslik hinnang . Ringkonnakohus leiab, et süstemaatilisus ei ole n.ö katusmõiste vähemalt kolme episoodi hõlmava teo kohta, vaid tegemist o n tunnusega, mis iseloomustab isiku suhtumist konkreetsesse toimepandud teosse ja õiguskorda ; järeldus selle kohta tehakse aga seaduses ette nähtud asjaolu põhjal, milleks on see, et isik on varem korduvalt pannud toime samalaadseid tegusid.

1-15-1102 Kui varasemaid samalaadseid tegusid, mille eest on isikut aga juba väärteokorras karistatud, ei ole alust käsitada osategudena, ei teki küsimust, kas süstemaatilise teo põhiraskus jääb uue normi kehtivuse aega või sellele eelnenud perioodi Samuti ei saa rääkida sellest, et isikul ei olnud võimalik teo toimepanemisel võimalik ette näha, et sellele teole võiks järgneda kriminaalvastutus. A.J pani talle süüdistuses ette heidetava teo teo toime pärast 01.01.2015 ehk ajal, mil karistusseadustikus oli olemas KarS § 4231 kuriteokoosseis. Ka ei ole esitatud väiteid selle kohta, et A. J ei oleks olnud teadlik sellest, et teda on mootorsõiduki juhtimise eest ilma juhtimisõigust omamata varem karistatud. Sellest tulenevalt ei saa nõustuda maakohtuga selles, nagu ei oleks olnud A.J võimalik ette näha, et järjekordne mootorsõiduki juhtimine ilma juhtimisõigust omamata võib olla karistatav kriminaalkorras.

ning saata kriminaalasi A.J süüdistuses KarS § 3423 järgi uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Kuna Maakohus on määruses võtnud seisukoha faktiliste asjaolude suhtes ning esitanud oma seisukoha karistusõigusnormi kohaldamise küsimuses, tuleb kriminaalasi saata arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus.

Sten Lind

Ivi Kesküla

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.