Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
3-1-1-78-14 18. märts 2015 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Saale Laos Soome Vabariigi Espoo esimese astme kohtu 7. juuli 2011. a otsuse tunnustamine ja täitmise lubatavaks tunnistamine Jevgeni Rabotinski, Svjatoslav Borissovi, Konstantin Saprini ja Jelena Turaikevitši suhtes nendelt vara konfiskeerimise osas Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuni 2014. a määrus kriminaalasjas nr 1-14-795 Jelena Turaikevitši, Jevgeni Rabotinski ja Svjatoslav Borissovi kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv ning Konstantin Saprini kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Valeriy Gimaev, määruskaebused
Teised määruskaebemenetluse pooled
Riigiprokuratuur, riigiprokurör Eve Olesk
Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
18. veebruar 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 31. märtsi 2014. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuni 2014. a määrus, millega tunnustati Soome Vabariigi Espoo esimese astme kohtu 7. juuli 2011. a otsust Jevgeni Rabotinski, Svjatoslav Borissovi, Konstantin Saprini ja Jelena Turaikevitši vara konfiskeerimise osas ja tunnistati konfiskeerimine lubatavaks, ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.
2.Määruskaebused rahuldada osaliselt.
3.
Mõista Eesti Vabariigilt Svjatoslav Borissovi kasuks välja 524 (viissada kakskümmend neli) eurot, sh käibemaks 104 (ükssada neli) eurot ja 80 (kaheksakümmend) senti määruskaebemenetluses Riigikohtus valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
4.Mõista Eesti Vabariigilt Jevgeni Rabotinski kasuks välja 304 (kolmsada neli) eurot ja 60 (kuuskümmend) senti, sh käibemaks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot määruskaebemenetluses Riigikohtus valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Soome Vabariigi Espoo esimese astme kohtu 7. juuli 2011. a otsusega tunnistati Konstantin Saprin ja Jevgeni Rabotinski süüdi kvalifitseeritud narkokuritegude eest ja neid karistati vangistusega
12 aastaks. Kvalifitseeritud narkokuritegude ja kvalifitseeritud tulirelvakuriteo eest mõisteti süüdi Svjatoslav Borissov, keda karistati 12 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistusega. Jelena Turaikevitš tunnistati süüdi rahapesus ja teda karistati 1 aasta pikkuse tingimisi vangistusega. 1.1 Kohus konfiskeeris süüdimõistetutelt solidaarselt kriminaaltulu 1. detsembrist 2008 kuni
27.septembrini 2009 toimepandud narkokuriteo eest 30 000 eurot ja ajavahemikul 6. augustist 2010 kuni 15. septembrini 2010 toimepandud narkokuriteo eest 102 000 eurot. Lisaks konfiskeeriti S. Borissovilt tulirelvad ja nende laskemoon. J. Turaikevitšilt konfiskeeriti rahapesu vahetuks objektiks olev sõiduauto Mercedes-Benz CLS 350 registreerimisnumbriga XXX XXX. 1.2 Kohus jättis jõusse konfiskeerimise tagamiseks tehtud arestimismäärused, sh õigusabi korras Eestis K. Saprini valduses olnud sularaha 27 534 Eesti krooni, 74 260 Vene rubla, 100 euro ja 126 dollari arestimine (Harju Maakohtu 18. oktoobri 2010. a määrus nr 1-10-13471); S. Borissovi valduses olnud sularaha 61 200 Eesti krooni ja 4 500 euro arestimine (Harju Maakohtu 18. oktoobri 2010. a määrus nr 1-10-13473); J. Turaikevitši nimel oleva sõiduki Mercedes-Benz CLS 350 registreerimisnumbriga XXX XXX arestimine (Harju Maakohtu 2. detsembri 2010. a määrus nr 1-10-15923) ja J. Rabotinski valduses olnud ning OÜ-le Ida Portal kuuluva sõiduauto BMW registreerimisnumbriga YYY YYY arestimine (Harju Maakohtu 18. oktoobri 2010. a määrus nr 1-10-13476).
2.Helsingi teise astme kohus jättis 25. jaanuari 2013. a otsusega Espoo esimese astme kohtu otsuse konfiskeerimise osas muutmata. Samas märgiti, et esimese astme kohus ei ole võtnud seisukohta prokuröri vastuapellatsioonis märgitud võetuste kohta. Arvestades S. Borissovilt ja K. Saprinilt konfiskeerimisele kuuluvat kriminaaltulu, määras Helsingi teise astme kohus, et jõusse jäetakse ka Harju Maakohtu 7. juuni 2011. a arestimismäärused (kuni konfiskeerimise täideviimise või asjas muu otsuse tegemiseni). Eestis oli Harju Maakohtu 7. juuni 2011. a määrustega K. Saprinilt konfiskeerimise tagamiseks arestitud kullast kaelakett (määrus nr 1-11-6779) ning S. Borissovilt kullast kaelakett, kullast käekett ja kullast käekell koos rihmaga (määrus nr 1-11-6781).
3.Soome Riigikohus ei andnud 9. augusti 2013. a otsusega süüdistatavate kaebustele menetlusluba. Ühtlasi jõustus Helsingi teise astme kohtu otsus.
4.Soome Vabariigi Lääne-Uusimaa prokuratuur esitas 1. novembril 2013. a Justiitsministeeriumi kaudu Eesti Vabariigis tunnustamiseks ja täitmiseks Helsingi teise astme kohtu 25. jaanuari 2013. a otsuse, millega jäeti jõusse Espoo esimese astme kohtu otsus J. Rabotinski, S. Borissovi, K. Saprini ja J. Turaikevitši varade konfiskeerimise kohta. Taotlus tugines rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsioonile (edaspidi ka konventsioon). Riigiprokuratuur edastas nimetatud taotluse KrMS § 481 alusel 27. jaanuaril 2014. a Harju Maakohtule.
5.Harju Maakohtu 31. märtsi 2014. a määrusega tunnistati J. Rabotinski, S. Borissovi, K. Saprini ja J. Turaikevitši suhtes tehtud Soome Vabariigi Espoo esimese astme kohtu 7. juuli 2011. a kohtuotsuse täitmine Eesti Vabariigis KrMS § 483 lg 1 p 1 alusel lubatavaks. Määruse resolutsioonist nähtuvad järgmised menetlusotsustused. 5.1 K. Saprinilt, S. Borissovilt ja J. Rabotinskilt konfiskeeriti KarS § 831 lg 1 alusel solidaarselt kriminaaltulu 132 000 eurot.
5.2 KarS § 831 lg 1 alusel konfiskeeriti S. Borissovilt Harju Maakohtu 18. oktoobri 2010. a määrusega arestitud 61 200 krooni (3 911,39 eurot) ja 4 500 eurot, mis asuvad Maksu- ja Tolliameti hoiusel SEB Pangas. Need summad tuleb kanda riigituludesse ning arvata konfiskeeritavast summast maha. 5.3 KarS § 831 lg 1 alusel konfiskeeriti K. Saprinilt Harju Maakohtu 18. oktoobri 2010. a määrusega arestitud sularaha 27 534 krooni, 74 260 Vene rubla, 100 eurot ja 126 USA dollarit, mis asuvad Maksuja Tolliameti hoiusel SEB Pangas. Need summad tuleb kanda riigituludesse ning arvata konfiskeeritavast summast maha. 5.4 KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel konfiskeeriti K. Saprinilt Harju Maakohtu 7. juuni 2011. a määrusega arestitud 102-grammine kullast kaelakett koos ristiga, millel on reljeefsed kaunistused (tagaküljel kiri „Spasi i sohrani“) ja S. Borissovilt Harju Maakohtu 7. juuni 2011. a määrusega arestitud 144grammine kullast lüliline kaelakett koos ristiga, millel on viie tumeda kiviga reljeefsed kaunistused (tagaküljel kiri „Spasi i sohrani“); 132-grammine, 235 mm pikkune ja 19 mm laiune lüliline kullast käekett ning 68,4-grammine kullast käekell koos rihmaga. Esemete realiseerimisest saadav tulu määrati kanda riigituludesse. 5.5 KarS § 83 lg 2 alusel konfiskeeriti J. Turaikevitši nimele registreeritud sõiduauto Mercedes-Benz CLS 350 registreerimisnumbriga XXX XXX. Realiseerimisest saadav tulu määrati kanda riigituludesse. 5.6 S. Borissovilt konfiskeeriti KarS § 83 lg 4 alusel püstol Glock 19 ja selle juurde kuuluvad relvasalved ning helisummuti; püstol Glock 17 ja selle juurde kuuluv relvasalv; isetehtud püstol ja selle juurde kuuluv relvasalv; püstolkuulipilduja Kedr ja selle juurde kuuluvad helisummuti, relvasalv ning padrunid. 5.7 Kuna Espoo esimese astme kohus ei tuvastanud, et OÜ Ida Portal nimele registreeritud sõiduk BMW registreerimisnumbriga YYY YYY oleks saadud kuriteo tulemusena ning et see on registreeritud äriühingu nimele konfiskeerimise vältimiseks ja seda ei ole kohtuotsusega konfiskeeritud, vabastati J. Rabotinskilt äravõetud ja OÜ Ida Portal nimele registreeritud sõiduk BMW aresti alt.
6.Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 6.1 Konventsiooni artikli 14 lg 1 kohaselt reguleerib konfiskeerimismääruse täideviimiseks vajalikke toiminguid taotluse saanud riigi, s.t praegusel juhul Eesti seadus. Sama artikli lõike 2 järgi tuleb konfiskeerimismääruse täideviimisel arvestada üksnes neid asjaolusid, mis on taotleva riigi süüdimõistvas otsuses või muus kohtulahendis. Eesti kohus ei või asuda tuvastama välisriigi konfiskeerimisotsuse aluseks olevaid asjaolusid. 6.2 Teod, milles Soome Vabariigi Espoo esimese astme kohus J. Rabotinski, S. Borissovi, K. Saprini ja J. Turaikevitši süüdi mõistis, on karistatavad ka Eesti Vabariigi karistusseadustiku järgi. Samuti näeb Eesti karistusseadustik nende kuritegude puhul ette kriminaaltulu ja kuriteo vahetu objekti konfiskeerimise võimaluse. Kohus ei tuvastanud rahvusvahelisest koostööst keeldumise ja kohtuotsuse mittetunnustamise alust. 6.3 Konventsiooni ja kriminaalmenetluse seadustiku alusel ei ole Eesti kohtul õigus hakata
kriminaalasja uuesti Eestis läbi vaatama. Eelnevast tulenevalt on kaitsjate väited, et Soomes toimunud kriminaalmenetluse käigus on kohtutoimikus tõendeid ümber kirjutatud, muudetud leheküljenumbreid ning asitõendeid kaotatud ning arestitud raha allikad on tõendamata, esitatud hilinenult. Asjakohased taotlused ja tõendid tuli esitada kriminaalasja sisuliselt lahendanud Soome kohtule. Vastuseks kaitseväitele Soomes toimunud kriminaalmenetluses kaitse-ja tõlkeõiguse tagamata jätmise kohta selgitas maakohus, et Espoo esimese astme kohtu otsusest nähtuvalt oli süüdistatavatele tagatud nii kaitsja kui ka tõlk. Seega olid isikutele nende menetluslikud õigused kindlustatud.
7.Harju Maakohtu 31. märtsi 2014. a määruse peale esitasid määruskaebused K. Saprini kaitsja Valeriy Gimaev ning J. Rabotinski, S. Borissovi ja J. Turaikevitši kaitsja Tarmo Pilv.
8.K. Saprini kaitsja taotles Harju Maakohtu 31. märtsi 2014. a määruse tühistamist osas, millega K. Saprinilt konfiskeeriti sularaha ja kuldkett, samuti selle vara vabastamist aresti alt. Kaitsja põhjendused olid järgmised. 8.1 Harju Maakohus on ebaõigesti kohaldanud KarS § 831 lg-t 1 ja § 84, kui ta konfiskeeris K. Saprinile kuuluva vara. KarS § 831 lg 1 kohaselt peab olema tõendatud, et vara on saadud tahtliku süüteo tulemusena. Soome kohtu otsuses ei ole tuvastatud, et K. Saprinilt ära võetud kaelakett ja sularaha on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Seega tuleb nimetatud vara päritolu KrMS § 7 lg-le 3 tuginedes lugeda legaalseks. 8.2 Kaelaketi konfiskeerimisel ei kohaldu KarS § 84, kuna nimetatud säte näeb ette konfiskeerimise asendamise üksnes teatud rahasumma väljamõistmisega. Espoo esimese astme kohus on tuvastanud, et K. Saprin sai koos teiste süüdimõistetutega kuriteo tulemusena 132 000 eurot tulu, kuid nimetatud vara on ära tarvitatud. Eesti karistusseadustik ei näe ette, et kuriteoga saadud sellise vara konfiskeerimist, mis on võõrandatud, ära tarvitatud või mille äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas, oleks võimalik asendada muu vara konfiskeerimisega.
9.J. Rabotinski, S. Borissovi ja J. Turaikevitši kaitsja vandeadvokaat T. Pilv taotles määruskaebuses Harju Maakohtu 31. märtsi 2014. a määruse tühistamist osas, millega tunnistati lubatavaks nende suhtes tehtud Espoo esimese astme kohtu otsuse täitmine Eestis ja konfiskeeriti süüdimõistetutelt raha, väärisesemed ning sõiduauto Mercedes-Benz. S. Borissovilt tulirelvade ja laskemoona konfiskeerimist kaitsja ei vaidlustanud. Kaitsja põhjendas kaebust järgmiselt. 9.1 Määruse resolutsiooni kohaselt tunnistas Harju Maakohus Espoo esimese astme kohtu 7. juuli 2011. a otsuse täitmise Eesti Vabariigis lubatavaks täies ulatuses. Väljudes kohtule esitatud taotluse piiridest, rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kuivõrd Eestis ei ole välisriigi kohtuotsust karistuse kandmise osas tunnustatud, viibivad J. Rabotinski ja S. Borissov Viru Vanglas alusetult. 9.2 Soome Vabariigis ei olnud isikute kaitseõigus tagatud. Tõlgi osalemisest hoolimata tekkis kaitsealuste ja nende advokaatide vahel keelebarjäär. Kaitsealused pöördusid kohtumenetluses ka Eesti saatkonna poole Soomes, kuid nende pöördumine jäeti tähelepanuta. 9.3 KrMS § 482 lg 2 annab kohtule võimaluse taotleda välisriigilt Justiitsministeeriumi kaudu lisateavet. Kuigi kaitsja taotles maakohtus selle võimaluse kasutamist, jäeti taotlus arusaamatutel põhjustel rahuldamata.
9.4 Maakohus ei tohtinud konfiskeerida S. Borissovi sularaha ja kuldketti, kuna süüdimõistev kohtuotsus on Soomes tehtud menetlusnormide ilmse rikkumise tagajärjel. Kaitsja hinnangul on alusetu ka J. Turaikevitši nimele registreeritud sõiduauto Mercedes-Benz konfiskeerimine. Sõiduauto ostis omanik enda raha eest ja tõendatud ei ole väidetavalt kriminaalsel teel saadud raha kasutamine sõiduki soetamisel.
10.Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuni 2014. a määrusega jäeti kaitsjate määruskaebused rahuldamata ja Harju Maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, lisades järgmist. 10.1 Ekslik on vandeadvokaat T. Pilve seisukoht, mille kohaselt maakohus väljus taotluse piiridest, kui tunnistas Soome Vabariigi Espoo esimese astme kohtu 7. juuli 2011. a otsuse täitmise lubatavaks tervikuna. Maakohtu määruse sisust nähtuvalt tunnistas kohus välisriigi kohtuotsuse täitmise lubatavaks üksnes taotluse piirides, s.o varade konfiskeerimise osas. 10.2 Kaitsja taotles maakohtult Soome Vabariigilt lisateabe küsimist KrMS § 482 lg 2 järgi, kuid tegi seda hilinenult alles kohtuvaidluste käigus. Konventsiooni artikli 14 lg 2 kohaselt ja kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrusega kriminaalasjas nr 3-1-1-130-12 ei saanud kohus ise asuda välisriigi konfiskeerimisotsuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastama. Maakohus kontrollis kõiki õigusabitaotluse rahuldamise eeldusi ega tuvastanud rahvusvahelisest koostööst keeldumise ja kohtuotsuse mittetunnustamise alust. 10.3 Ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et S. Borissovilt arestitud rahasummade ja kullast kaelaketi konfiskeerimine on lubamatu põhjusel, et selle vara seotus kuritegudega on tõendamata. Espoo esimese astme kohus on põhjalikult analüüsinud Eesti Vabariigi Maksu- ja Tolliameti poolt
14.septembril 2010 esitatud andmeid, mille kohaselt S. Borissovil puudusid deklareeritud sissetulekud ning tema elukaaslase sissetulekud olid aastatel 2008-august 2010 vastavalt 19 309, 39 618 ja 465 krooni. Seega on Espoo esimese astme kohus tuvastanud, et S. Borissovi korterist leitud vara ei ole kooskõlas pere sissetulekutega ja S. Borissov ei ole andnud vara päritolu kohta mõistlikku selgitust. 10.4 Põhjendatud on ka J. Turaikevitšilt sõiduauto Mercedes-Benz konfiskeerimine. J. Turaikevitš on Soomes jõustunud kohtuotsusega rahapesus süüdi mõistetud. Espoo esimese astme kohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud, et J. Turaikevitšil polnud raha 399 000 krooni maksnud sõiduauto ostmiseks, ja järeldanud, et auto osteti S. Borissovi raha eest. Kuna J. Turaikevitšile oli teada, et S. Borissovi sissetulekud ei ole suured, pidi ta auto maksumust teades mõistma, et sõiduk on soetatud kuritegelikul teel saadud raha eest 10.5 Konfiskeerimise asendamise korras on KarS § 84 alusel võimalik ära võtta nii sularaha kui ka esemeid (nt kuldkett), s.o igasugust süüdimõistetule kuuluvat vara, millel on materiaalne väärtus. Kui Harju Maakohtu 24. märtsi 2014. a istungil teatas K. Saprin, et temalt läbiotsimisel ära võetud raha oli tema õe oma ning ta pidi selle raha eest õele Venemaalt asju ostma, siis Soome Vabariigi kohtuotsusest nähtuvalt on K. Saprin väitnud, et raha kuulub tema tööandjale, kuid ei ole seda tõendanud. Konventsiooni artikli 14 lg 2 kohaselt tuleb lähtuda jõustunud Espoo esimese astme kohtu 7. juuli 2011. a otsusest, milles leiti, et K. Saprini sissetulekuid arvestades on sellises koguses valuuta
valdamine ebaharilik ja see tuleb kriminaaltuluna konfiskeerida. Kullast käeketti puutuvalt nentis ringkonnakohus, et Espoo esimese astme kohus ei ole tõepoolest tuvastanud, et nimetatud käekett oleks saadud kuritegelikul teel, mistõttu Harju Maakohus konfiskeeris selle põhjendatult KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel, kuivõrd saadud kriminaaltulu on ära tarvitatud.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
11.Ringkonnakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse J. Rabotinski, S. Borissovi ja J. Turaikevitši kaitsja T. Pilv ning K. Saprini kaitsja V. Gimaev, taotledes Harju Maakohtu 31. märtsi 2014. a määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuni 2014. a määruse tühistamist. V. Gimaev taotles ka K. Saprinile kuuluva arestitud sularaha ja kuldketi vabastamist aresti alt. Täiendavad seisukohad määruskaebusele esitas J. Rabotinski ja S. Borissovi teine kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm. 11.1 Vandeadvokaat T. Pilv kordab suuresti ringkonnakohtus esitatud põhjendusi. K. Namm leiab, et ka KrMS § 492 lg 3 alusel loovutamisel tuleb isikule liikmesriigis mõistetud karistust Eesti Vabariigis täpsustada KrMS 19. ptk 5. jaos sätestatu kohaselt. Samuti on kaitsjate arvates eksitav Harju Maakohtu määruse resolutiivosa p 1, mis loeb tunnustatuks Espoo esimese astme kohtu otsuse tervikuna. Ringkonnakohus eksib, asudes seisukohale, et maakohus on kontrollinud kõiki õigusabitaotluse rahuldamise eeldusi. Välisriigi jõustunud kohtuotsus peab olema kooskõlas Eesti õiguse üldpõhimõtetega. Soomes toimunud kriminaalmenetluses kaitseõiguse rikkumise tuvastamine ei ole süüküsimuse lahendamine, vaid välisriigi kohtuotsuse legitimeerimise eeldus KrMS § 436 lg 1 p 2 ja § 477 lg 1 p 4 järgi.
11.2.K. Saprini kaitsja kordab samuti ringkonnakohtus juba esitatud seisukohti.
12.Prokurör esitas määruskaebustele vastuse, milles taotleb nende rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamata jätmist. 12.1 Prokurör nõustub kohtutega, et kohtuotsuse täitmise ja tunnustamise menetluses ei saa Eesti kohus asuda ümber hindama välisriigi kogutud tõendeid, mistõttu tuleb aluseks võtta üksnes Espoo esimese astme kohtu 7. juuli 2014. a otsuses toodud asjaolud. 12.2 Prokurör ei nõustu kaitsjaga, et K. Saprinilt sularaha konfiskeerimine ei ole võimalik, kuivõrd tõendatud ei ole äravõetud sularaha kuritegelikku päritolu. Kuigi Espoo esimese astme kohus järeldas, et K. Saprini sissetulekuid arvestades on sellises summas valuuta valdamine ebaharilik, ei ole Espoo esimese astme kohus oma otsusega konfiskeerinud K. Saprinilt leitud sularaha kui süüteoga saadud vara. Seetõttu tuleb Harju Maakohtu määruse resolutsiooni p 4 muuta ning konfiskeerida K. Saprinilt äravõetud sularaha KarS §-de 831 ja 84 alusel. K. Saprinilt äravõetud kullast kaelaketti puutuvalt möönab prokurör, et Soome kohus ei ole tuvastanud, et nimetatud ese oleks saadud kuritegelikul teel, ja selles osas ei ole kohtutes ka vaidlust olnud. Kaitsja väide, et Eesti seadus ei näe ette sellise vara arestimist konfiskeerimise tagamiseks, mis pole saadud kuritegelikul teel, on aga ekslik. KarS § 84 alusel on võimalik asendusena konfiskeerida igasugust süüdlasele kuuluvat vara, millel on materiaalne väärtus. 12.3 Prokuröri hinnangul kannavad J. Rabotinski ja S. Borissov vangistust Eestis seaduslikult.
J. Rabotinski ja S. Borissov kui Eesti Vabariigi kodanikud loovutati Soome Vabariigile kooskõlas KrMS § 492 lg-ga 3 tingimusel, et neile välisriigis mõistetud karistus tuleb täita Eestis. Pärast välisriigi kohtuotsuse jõustumist tuuakse välisriigile loovutatud ja vangistusega karistatud Eesti Vabariigi kodanikud tagasi karistust kandma ilma välisriigi kohtuotsust tunnustamata. 12.4 Kohtud on kontrollinud õigusabitaotluse rahuldamiseks kõiki vajalikke eeldusi ega ole tuvastanud kohtuotsuse tunnustamise keeldumise aluseid ei taotluse esitamise aluseks olnud konventsiooni ega ka KrMS § 436 või § 477 lg 1 mõttes. Rikutud ei ole ka süüdimõistetute kaitseõigust, kuivõrd kõigile süüdimõistetutele oli tagatud kaitsja Soome kohtumenetluses. Kõik võimalikud vastuväited oleks süüdimõistetutel tulnud esitada Soome kohtutele. Samuti leiab prokurör, et kuigi küsimuste esitamise ajal maakohtus viitas kaitsja võimalusele KrMS § 482 lg 2 korras lisateavet küsida, vastavat taotlust asja arutamise ajal ei esitatud. Kohtulike vaidluste ajal esitatud taotluses soovis kaitsja sisuliselt seda, et Eesti kohus kontrolliks välisriigis kogutud tõendeid ja annaks hinnangu välisriigis toimunud menetlusele. 12.5 Ringkonnakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud Espoo esimese astme kohtu otsuses sisalduvaid asjaolusid, mille alusel on Soome kohus järeldanud, et J. Turaikevitšil ei võinud olla nii suurt summat sularaha auto ostmiseks ning et sõiduk osteti S. Borissovi raha eest, mistõttu on sõiduauto Mercedes-Benz konfiskeerimine õiguspärane. 12.6 Harju Maakohtu määruse resolutsiooni p 3 tuleb täpsustada ja konfiskeerida S. Borissovilt äravõetud ning Harju Maakohtu 18. oktoobri 2010. a määrusega arestitud 61 200 Eesti krooni ja 4 500 eurot KarS §-de 831 ja 84 alusel.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegium selgitab esmalt kohtute pädevust konfiskeerimist puudutava õigusabitaotluse läbivaatamisel ja välisriigi kohtuotsuse tunnustamisel (I), hindab kaitsjate väiteid õigusabitaotluse piiridest väljumise kohta (II), käsitleb vastuolu õigusabitaotluse ning tunnustatava välisriigi kohtuotsuse vahel (III), seejärel analüüsib asenduskonfiskeerimisega seonduvat (IV) ning lõpetuseks võtab kokku määruskaebemenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulude hüvitamise taotlused (V). I
14.Kolleegium märgib, et rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsioon (edaspidi ka konventsioon) on nii Soome Vabariigile kui ka Eesti Vabariigile rahvusvahelise koostöö osas siduv ning et konventsiooni artikli 14 lg 2 kohaselt arvestab täitev riik üksnes neid asjaolusid, mis on taotleva riigi süüdimõistvas otsuses või muus kohtulahendis või mis on süüdimõistva või muu kohtulahendi aluseks. Seega ei või Eesti kohus asuda ise tuvastama välisriigi konfiskeerimisotsuse aluseks olevaid asjaolusid. Eesti kohtu pädevus piirdub vaid kontrollimisega, kas õigusabitaotlus on esitatud Eesti jaoks aktsepteeritaval rahvusvahelis-õiguslikul alusel, kas sellele kohalduvad konventsiooni artiklid 7 ja 13, kas taotlus vastab vorminõuetele või kas esineb mõni konventsiooni artikli 18 sätetest või KrMS §-st 436 või § 477 lg-st 1 tulenev koostööst keeldumise alus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. jaanuari 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-130-12, p 16).
Seetõttu on praeguses määruskaebemenetluses asjakohatud kaitsjate taotlused hinnata ümber Soomes toimunud kriminaalmenetluse esemeks olnud asjaolusid.
15.KrMS § 477 lg 1 kohaselt on välisriigi kohtuotsuse tunnustamine ja täitmine välistatud muu hulgas juhul, kui süüdistatavale ei olnud välisriigis tagatud kaitseõigust või kriminaalmenetlus toimus talle arusaamatus keeles (p 4). Seda keeldumisalust on kohtud praeguses kriminaalasjas ka hinnanud ja tuvastanud, et süüdistatavatele tagati Soome kohtumenetluses tõlge ning kaitsja abi, samuti kaebeõigus. Taolise järelduse aluseks on Soome kohtute otsused, samuti on kaitsja olemasolule viidanud J. Rabotinski, S. Borissovi ja J. Turaikevitši kaitsja T. Pilv (vt eespool p 9.2). Selles osas jäävad kaitsjate määruskaebused tagajärjetuks. II
16.Järgnevalt hindab kolleegium kaitsjate väiteid selle kohta, et maakohus väljus asja lahendamisel esitatud taotluse piiridest, tunnustades Espoo esimese astme kohtu otsuse täitmise Eestis lubatavaks tervikuna, mitte ainult vara konfiskeerimise osas. 16.1 Soome Vabariigi Lääne-Uusimaa prokuratuur esitas Justiitsministeeriumi kaudu Eesti Vabariigile õigusabitaotluse konventsiooni alusel kriminaaltulu ja kuriteo objektide kohta tehtud konfiskeerimisotsustuste täitmiseks (taotluse p 6; I kd, tl 16). 16.2 Harju Maakohus ei ole määruse resolutsiooni p-s 1 sõnaselgelt välja toonud, et Espoo esimese astme kohtu 7. juuli 2011. a otsust tunnustatakse ja täidetakse üksnes konfiskeerimist puudutavas osas. See, et maakohus tunnistas Soome Vabariigi kohtuotsuse täitmise lubatavaks osaliselt, s.o varade konfiskeerimist puudutavalt, nähtub aga maakohtu määruse sisust, nagu on õigesti leidnud ka ringkonnakohus.
17.Kuna praeguse menetluse esemeks on Soome kohtuotsuse tunnustamine konfiskeerimist puudutavas osas, jätab kolleegium tähelepanuta kaitsjate väite, et J. Rabotinski ja S. Borissov kannavad neile Soomes mõistetud vangistust Eestis ebaseaduslikult.
18.Lääne-Uusimaa prokuratuuri taotlus on sõnastatud viisil, et õigusabi soovitakse Helsingi teise astme kohtu otsuse täitmiseks (taotluse p 1). Edasikaebeõiguse kontekstis on loomulik, et taotletakse just apellatsioonikohtu otsuse täitmist, ja et Helsingi teise astme kohtu otsuse resolutsiooni lugedes tuleb silmas pidada Soomes toimunud kriminaalmenetlust tervikuna (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. jaanuari 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-130-12, p 15). Kuigi enamik tunnustatavas kohtuotsuses tehtud konfiskeerimis- ja arestimisotsustusi tuleneb Espoo esimese astme kohtu otsusest, mis kaebemenetluses jäi muutmata, on kohtud formaalselt eksinud, tunnistades lubatavaks vaid Espoo esimese astme kohtu otsuse täitmise. Seda eksimust ei saa kolleegiumi hinnangul siiski pidada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses, kuna sellega ei kaasnenud ebaseaduslik või põhjendamatu kohtulahend. III
19.Soome Vabariigi Espoo esimese astme kohtu otsusega konfiskeeriti J. Rabotinskilt, S. Borissovilt ja K. Saprinilt solidaarselt kriminaaltulu 132 000 eurot, J. Turaikevitšilt rahapesu vahetuks objektiks olnud sõiduauto Mercedes-Benz ning S. Borissovilt relvakuriteo objektiks olnud relvad ja laskemoon.
Soome kohtute otsustest tulenevalt jäi jõusse ka süüdimõistetute Eestis asuvate varade arestimine.
20.Lääne-Uusimaa prokuratuuri taotluse p-s 6 kirjeldatakse õigusabi eesmärgina nende konfiskeerimisotsustuste täitmist, mis puudutavad sama taotluse p-s 7 nimetatud vara ja relvakuriteo objekte, mis on Eestis ära võetud ja arestitud. Õigusabitaotluse p 7 seitsmes alapunktis on loetletud S. Borissovi valduses olnud sularaha, kuldesemed, relvad ja laskemoon, J. Rabotinski valduses olnud sõiduauto, K. Saprini valduses olnud sularaha ja kuldehe ning J. Turaikevitši valduses olnud sõiduauto. Lisaks on taotluses täpsustatud, et konfiskeeritavaid tulirelvi ja laskemoona ei ole vaja Soome tagastada, teiste objektide kohta taotlus sellist täpsustust ei sisalda.
21.Lääne-Uusimaa prokuratuuri taotlusest (p-d 1, 6 ja 7; I kd, tl-d 9-17) ei nähtu selgelt, et õigusabi oleks taotletud narkokuritegudega saadud kogu kriminaaltulu (132 000 eurot) konfiskeerimiseks. Samuti ei ole selge, milliste abinõude rakendamist taotletakse Eestilt nende konfiskeerimise tagamiseks arestitud varade suhtes, mida Espoo esimese astme kohtu otsusega kriminaaltuluna ei konfiskeeritud. 21.1 Riigiprokuratuuri 27. jaanuari 2014. a kaaskirjas, millega Soome Vabariigi õigusabitaotlus edastati Harju Maakohtule, taotleti üldsõnaliselt Espoo esimese astme kohtu otsuse tunnustamist süüdimõistetute varade konfiskeerimise osas. 24. märtsil 2014. a toimunud kohtuistungil taotles riigiprokurör ka 132 000 euro konfiskeerimist (I kd, tl 151 pöördel). Harju Maakohtu 31. märtsi 2014. a määrusega tunnustati Espoo esimese astme kohtu otsust konfiskeerida J. Rabotinskilt, S. Borissovilt ja K. Saprinilt solidaarselt kriminaaltulu 132 000 euro suuruses summas (resolutsiooni p 2). 21.2 Vaidlust ei ole selles, et Soome kohtud ei lugenud J. Rabotinskilt, S. Borissovilt ja K. Saprinilt äravõetud ja arestitud sularaha ning kuldesemeid kriminaaltuluks. Ka riigiprokurör märgib vastuses kaitsjate määruskaebustele, et Harju Maakohus on määruse resolutsiooni p-des 3 ja 4 ekslikult konfiskeerinud K. Saprinilt ja S. Borissovilt äravõetud sularaha KarS § 831 lg 1 alusel, mitte aga KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel. Nimetatud vara (sularaha ja kuldesemed) arestiti kriminaaltulu konfiskeerimise tagamiseks ja jäeti aresti alla kuni konfiskeerimisotsuse täitmiseni või asjas muu otsuse tegemiseni. Lääne-Uusimaa prokuratuuri taotluse p 7 on sõnastatud järgmiselt: „Palume, et Eestis pööratakse täitmisele Helsingi teise astme kohtu otsus kriminaaltulu ja kuriteo objektiks oleva vara konfiskeerimise kohta. Taotlus puudutab Svjatoslav Borissovilt, Jevgeni Rabotinskilt, Konstantin Saprinilt ja Jelena Turaikevitšilt konfiskeerimisele määratud Eestis asuvaid varasid. Vara on järgmine: [---]“.
22.Seega esineb kolleegiumi hinnangul vastuolu tunnustatava kohtuotsuse ja õigusabitaotluse vahel: õigusabitaotlus käsitleb konfiskeeritava varana ka konfiskeerimise (asendamise) tagamiseks arestitud vara, mida Soomes kohtuotsusega konfiskeeritud ei ole, samuti ei ole selge taotluse ulatus kriminaaltulu 132 000 euro konfiskeerimise osas. Jättes selle vastuolu kõrvaldamata, rikkusid Harju Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes ning kriminaalasjas tehtud kohtumäärused tuleb tühistada. Kohus peab kontrollima õigusabitaotluse lahendamiseks olulisi asjaolusid poolte taotlustest sõltumata.
23.KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus ise tuvastada faktilisi asjaolusid. Praktika ühtlustamiseks peab kolleegium seoses asja lahendamisel ilmnenud vastuoluga õigusabi taotluse ning tunnustatava kohtuotsuse vahel vajalikuks selgitada järgmist. 23.1 Konventsiooni artikli 13 lg 1 punkti a ning KrMS § 476 järgi osutab Eesti Vabariik taotlevale riigile abi selle riigi kohtu määratud konfiskeerimisotsustuse täitmisel. KrMS § 481 kohaselt toimub välisriigi konfiskeerimist puudutava kohtuotsuse tunnustamine Harju Maakohtus ja Eestis täidetava konfiskeerimise otsustab kohus määrusega (KrMS § 483 lg 1, § 484 lg 6, § 487 lg 2). Eeltoodust tuleneb, et tunnustada ja täita tuleb välisriigi jõustunud kohtulahendit. Õigusabitaotluse ja tunnustatava kohtulahendi vastuolu korral tuleb lähtuda viimasest. Konventsiooni artikli 27 lg 3 punkti a alapunkti iii kohaselt tuleb välisriigi konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise taotluses ära näidata, millises ulatuses täitmist taotletakse. Õigusabitaotlus võib olla kitsam kui välisriigis tehtud konfiskeerimisotsustus, kuid lubatav ei ole taotlus, mis on kohtu konfiskeerimisotsusest laiem (nt taotletakse abi vara konfiskeerimiseks, mida kohus ei ole konfiskeerinud). 23.2 Kolleegium osutab täiendavalt, et kuni 31.detsembrini 2014 kehtinud KrMS § 477 lg 1 p 11 keelas sellise vastuolu korral välisriigis mõistetud karistuse või kohaldatud mõjutusvahendi täitmise üksnes juhul, kui ei esitatud tunnistust, kui tunnistus oli ebatäielik või ei vastanud selgelt kohtuotsusele või muu asutuse otsusele. Nimetatud punkt lisati seadustikku 19. juunil 2008. a vastuvõetud muudatusega, mille eesmärk eelnõu seletuskirja (238 SE) kohaselt oli üle võtta Euroopa Liidu Nõukogu 24. veebruari 2005. a raamotsus 2005/214/JSK rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta. Tunnistuse mõiste hõlmas viidatud sätte mõttes üksnes raamotsuses tunnistusena käsitatavat menetlusdokumenti. 23.3 Seega tõi vaid KrMS § 477 lg 1 p-s 11 nimetatud vastuolu õigusabitaotluse ja välisriigi tunnustatava kohtuotsuse või muu asutuse otsuse vahel automaatselt kaasa rahvusvahelisest koostööst keeldumise, muudel juhtudel tuleb välisriigi kohtuotsuse tunnustamise menetluses ilmnenud vastuolu välja selgitada ja võimaluse korral kõrvaldada. Muu hulgas on kohtul KrMS § 482 lg-le 2 tuginedes õigus taotleda Justiitsministeeriumi kaudu taotlevalt riigilt lisateavet. Ka konventsiooni artikkel 28 lg 1 sätestab, et kui taotlus ei vasta konventsiooni 3. ptk sätetele või kui lisatud informatsioonist ei piisa, et täitev riik saaks sellega tegeleda, võib ta taotlevalt riigilt nõuda taotluse täiendamist või lisateavet. IV
24.Kolleegium nõustub K. Saprini kaitsja V. Gimaevi määruskaebuses toodud väitega, et konfiskeerides K. Saprinilt konfiskeerimise asendamise korras kullast kaelaketi, on kohtud vääralt kohaldanud KarS § 84. Asja uuel arutamisel tuleb pöörata tähelepanu sellele, et KarS § 84 sõnastusest tulenevalt saab asenduskonfiskeerimise korras välja mõista üksnes summa, mis vastab kriminaaltuluna konfiskeeritava vara väärtusele. 24.1 KarS § 84 toimeala hõlmab nii vahetu kui ka laiendatud kriminaaltulu (KarS §-d 831 ja 832) konfiskeerimise. Konfiskeerimise asendamine ei ole kuriteo eest ettenähtud iseseisev õiguslik tagajärg, vaid konfiskeerimise täitmise erivorm, mis peab tagama, et isik ei saaks kuriteo läbi kasu ka siis, kui kuriteoga vahetult saadud vara on võõrandatud või muul viisil konfiskeerimiseks kättesaamatu. KarS §
84 järgi konfiskeerimise asendamine ei too isikule kaasa mahukamat omandiõiguse riivet kui KarS §-le 831 vastavalt süüteoga saadud vara konfiskeerimine, sest ka konfiskeerimise asendamisel määratav summa peab vastama konfiskeeritava vara väärtusele. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-11, p-d 9-10 ja 20. veebruari 2012. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-1-12, p 13). 24.2 Seoses tsiviilhagiga on kolleegium selgitanud, et kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte täitemenetluse korraldamisele. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-22-07, p-d 9.1-9.5). 24.3 Kriminaaltulu puudutavalt on kolleegium möönnud, et näiteks olukorras, kus kuriteo toimepanija kasutab kuriteoga saadud vara oma legaalselt omandatud kinnistu parendamiseks, on põhimõtteliselt võimalik, et kinnistu parendamiseks kasutatud kriminaaltulu mõistetakse KarS § 84 alusel välja, jättes vajadusel vara omanikule kuuluva eseme (nt sama kinnistu) konfiskeerimise asendamise nõude tagamiseks aresti alla (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. juuni 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-11-43-13, p 49). 24.4 Seega võib ka KrMS § 306 lg 1 p 13 ja § 313 lg 1 p 11 alusel kriminaaltulu asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) tagamiseks KrMS § 142 alusel arestitud vara jätta süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel arestituks (KrMS § 1414 näeb alates 8. märtsist 2014 lisaks arestimisele ette konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamise lisaabinõud). Arest lõpeb kas asja müügiga täitemenetluses või selle arestist vabastamisega täitemenetluse seadustiku § 77 või § 49 lg 1 alusel. Selleks, et arestitud asju saaks täitemenetluses müüa, ei ole vaja neid enne arestist vabastada. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. juuni 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-43-13, p 42).
25.Eeltoodust tulenevalt selgitab kolleegium varasemat seisukohta, mille järgi konfiskeerimise asendamise korras vara äravõtmisel ei ole tähtsust, et nimetatud vara ei ole konfiskeerimise vahetu objekt, kuna saab selleks üksnes KarS 84 vahendusel konfiskeerimise asendamise tõttu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. jaanuari 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-130-12, p 18). Konfiskeerimise asendamisel vara ei konfiskeerita, s.o seda ei pöörata riigi omandisse, vaid isikule pannakse üksnes kohustus tasuda äratarvitatud või muul moel konfiskeerimise mõjualast väljaviidud vara väärtusele vastav rahasumma (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-10, p 33). See tähendab, et isikule jääb võimalus täita asenduskonfiskeerimise nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis on kohtuotsuse täitmise tagamiseks arestitud. Alles siis, kui täitemenetluses ilmneb, et isik ei täida vabatahtlikult kohtuotsust asenduskonfiskeerimise osas, täidetakse konfiskeerimisnõue arestitud vara arvel.
26.Ka konventsiooni artikkel 13 lg 3 lubab esitada konfiskeerimistaotluse, mis seisneb nõudes maksta raha kriminaaltulu väärtuses, kui konfiskeerimiseks sobiv vara asub täitva riigi territooriumil. Samas
on konventsiooni sama sätte teises lauses kirjas, et kui nõudes ettenähtud summa jääb tasumata, pöörab taotluse saanud riik nõude konfiskeerimiseks sobivale mis tahes varale. Kui konfiskeerimistaotlus käsitleb kindlat vara, võivad osalisriigid sama artikli kolmanda lõike järgi kokku leppida, et täitev riik konfiskeerib vara väärtusega võrdse rahasumma. Seega, olukorras, kus välisriigi jõustunud kohtulahendiga on jäetud arestimismäärused konfiskeerimisotsustuse täideviimiseni jõusse, ei saa õigusabitaotlust lahendav kohus asuda arestitud esemeid omakorda konfiskeerimisotsuse täitmiseks konfiskeerima. V
27.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 31. märtsi 2014. a määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuni 2014. a määruse. Kuna menetlusõiguse rikkumine sai alguse maakohtust, saadab kolleegium kriminaalasja KrMS § 361 lg 1 p 6 ja lg 2 ning § 341 lg 3 alusel uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul juhinduda selle otsuse punktidest 23-26 (KrMS § 341 lg 4).
28.K. Saprini kaitsja V. Gimaev ei ole esitanud taotlust kaitsjatasu hüvitamiseks.
29.S. Borissovi, J. Rabotinski ja J. Turaikevitši kaitsja T. Pilv esitas taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 3404 eurot (sh käibemaks). 29.1 Kaitsja edastatud arved ja spetsifikatsioonid kajastavad järgmiste õigusabiteenuste osutamise kulusid tunnitasu määraga 120 eurot: 6. novembri 2013. a arve 8 tunni ja 20 minuti ulatuses õigusabiteenuse osutamise eest (materjalide läbitöötamine, õigusliku positsiooni kujundamine ning S. Borissovi kaitse kriminaalasjas) summas 1200 eurot (sh käibemaks); 26. märtsi 2014. a arve 8 tunni ja 20 minuti ulatuses õigusabiteenuse eest (materjalide läbitöötamine, õigusliku positsiooni kujundamine ja S. Borissovi kaitse kohtuistungil) summas 1200 eurot (sh käibemaks); 17. oktoobri 2014. a arve 10 minuti ulatuses õigusabiteenuse osutamise eest (kriminaalasjas nr 1-14-795 menetlusdokumentide tõlkimine) summas 24 eurot (sh käibemaks) ja 17. oktoobri 2014. a arve 3 tunni ja 29 minuti ulatuses õigusabiteenuse osutamise eest (S. Borissovi ja J. Rabotinski kaitse kriminaalasjas nr 1-14-795) summas 500 eurot (sh käibemaks). Lisaks hõlmas kaitsja taotlus
7.detsembri 2014. a õigusabiteenuse osutamise arvet summas 480 eurot (sh käibemaks), millest nähtub vaide koostamine ja esitamine Viru Vanglale ning vaideotsuse koostamine ja esitamine Tallinna Halduskohtule. 29.2 Kolleegium selgitab, et menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
26.novembri 2014. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-75-14, p 53; 10. aprilli 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-35-13, p 20). Eeltoodust tulenevalt tuleb T. Pilve taotlus jätta läbi vaatamata osas, mis ei puuduta Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses osutatud õigusabiteenust. Kolleegium arvestab menetluskulude hüvitamisel üksnes 17. oktoobri 2014. a õigusabiteenuse osutamise arveid summas 24 eurot ja 500 eurot.
29.3 Kuivõrd kolleegium teeb asjas KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, tuleb riigil KrMS § 175 lg 1 p-st 1 ja § 187 lg-st 1 tulenevalt hüvitada süüdistatavate valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-9-14, p 20). Kolleegiumi hinnangul on õigusabi eest makstud tunnihind põhjendatud ja ka osutatud õigusteenus on olnud tervikuna vajalik, mistõttu tuleb menetluskulu hüvitamise taotlus 524 euro ulatuses (sh käibemaks) hüvitada. Esitatud dokumentidest nähtub, et selles kriminaalasjas on S. Borissovile ja J. Rabotinskile osutatud õigusabi eest koostatud arve S. Borissovile, mistõttu peab kolleegium põhjendatuks mõista menetluskulu summas 524 eurot (sh käibemaks 104 eurot ja 80 senti) riigilt välja S. Borissovi kasuks.
30.S. Borissovi ja J. Rabotinski kaitsja vandeadvokaat K. Namm palus esitatud määruskaebuse täiendavates seisukohtades jätta riigi kanda õigusabikulud summas 592,60 eurot (sh käibemaks 96 eurot). Kaitsja tunnitasu ilma käibemaksuta on 120 eurot. Kaitsjal on kriminaalasjas nr 1-14-795 S. Borissovi ja J. Rabotinski kaitseülesannet täites täiendavate seisukohtade koostamiseks, sh asja materjalidega tutvumiseks kulunud 4 tundi. Peale selle kaasnesid toimikuga tutvumisega sõidukulud summas 16,60 eurot. 30.1 Kolleegiumi hinnangul on õigusabi eest makstud tunnihind põhjendatud ja ka osutatud õigusteenus on olnud tervikuna vajalik. Arvesse tuleb aga võtta seda, et Riigikohtus määruskaebemenetluses osutasid S. Borissovile ja J. Rabotinskile õigusabi kokku kaks kaitsjat ning kaitsjate määruskaebused rahuldatakse vaid osaliselt. K. Namm esitas üksnes ühe uue argumendi võrreldes S. Borissovi ja J. Rabotinski teise kaitsja poolt varem esitatuga, mis lisaks ei ole aluseks asja uueks arutamiseks tagasisaatmisele. Kolleegium peab seetõttu põhjendatuks õigusabi osutamist 2 tunni ulatuses. 30.2 Kuna kriminaalkolleegium teeb asjas KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, tuleb riigil KrMS § 175 lg 1 p-st 1 ja § 187 lg-st 1 tulenevalt hüvitada valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Õigusabi teenuse arve on esitatud D. Rabotimkaya (kliendilepingus D. Rabotinskaya) nimele. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et menetluskulude hüvitamisel ei ole tähtsust sellel, kas valitud kaitsjale maksis tasu süüdistatav ise või mõni menetlusväline isik süüdistatava huvides ning et hüvitisnõude õigustatud subjektiks on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti, ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel. See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale makstud tasu tuleb riigilt välja mõista süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 48). Määruskaebemenetlust reguleerivad sätted ei näe selles osas ette erandit. Eeltoodust lähtuvalt tuleb riigilt J. Rabotinski kasuks välja mõista 304,60 eurot (sh käibemaks 48 eurot ja sõidukulud). /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.