Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised teistmismenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-2-4-14 18. märts 2015 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Saale Laos Kriminaalasi Jüri Rosina süüditunnistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi Tartu Maakohtu 3. oktoobri 2007. a ja Tartu Ringkonnakohtu
20.veebruari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 1-06-5359 Jüri Rosina kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi, teistmisavaldus Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Raul Heido 18. veebruar 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Jüri Rosina süüdistusasjas KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi teistmisavaldus rahuldamata.
2.Määrata Advokaadibüroo Ann Saar OÜ-le teistmismenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 432 (nelisada kolmkümmend kaks) eurot, sh käibemaks 72 eurot.
Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Jüri Rosinalt Eesti Vabariigi kasuks välja 432 (nelisada kolmkümmend kaks) eurot.
Menetluskulu
tuleb
tasuda
Rahandusministeeriumi
arvelduskontole
nr EE891010220034796011 AS-is SEB Pank, nr EE932200221023778606 AS-is Swedbank, nr EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis või nr EE701700017001577198 Nordea Bank AB Eesti filiaalis. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ja selgitus: "Jüri Rosin, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 1-06-5359, menetluskulu". Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 10. juuli 2006. a otsusega tunnistati Jüri Rosin süüdi KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks seitse aastat vangistust. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 178 lg 1, § 179
lg 1 ja § 182 järgi ning talle mõisteti karistuseks iga süüteo eest kuus kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti seitse aastat vangistust. Karistust suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Tartu Maakohtu 4. mai 2005. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o üheksa kuu vangistuse võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti J. Rosinale seitse aastat ja üheksa kuud vangistust.
2.J. Rosin tunnistati KarS § 141 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et ta tekitas 15. detsembril 2005 enda elukohas alkoholijoobe kahele alaealisele, 11-aastasele A-le ja 17-aastasele D-le. Kasutades ära kannatanute seisundit, milles nad ei olnud võimelised vastupanu osutama ja toimunust aru saama, astus ta nendega oraalsesse suguühendusse. Veel tunnistati J. Rosin süüdi selles, et ta hoidis enda elutoa põrandal fotosid, millel oli kujutatud nooremat kui 14-aastast isikut erootilises poosis, tehes nende vaatamise võimalikuks tema elukohas viibivatele alaealistele (KarS § 178 lg 1), näitas 11aastasele A-le pornograafilise sisuga videot ja ajakirju (KarS § 179 lg 1) ning kallutas mõlemat alaealist alkoholi tarvitamisele (KarS § 182).
3.Tartu Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2006. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja ning süüdistatava apellatsioonid rahuldamata.
4.Riigikohtu 7. märtsi 2007. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-125-06 tühistati maa- ja ringkonnakohtu otsus J. Rosina süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ning talle KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse osas ning kriminaalasi saadeti selles osas uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohus leidis, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, rajades kohtuotsuse alaealise kannatanu A kohtueelses menetluses antud ütlustele. Kannatanut kohtuistungil üle ei kuulatud ega kaalutud sisuliselt ka ülekuulamise võimalikkust. 4.1 Riigikohus märkis, et kohtud ei kasutanud seaduslikke võimalusi tagada alaealise tunnistaja huvide kaitse kohtumenetluses. Lisaks kohtuistungi kuulutamisele osaliselt või täielikult kinniseks alaealise huvides (KrMS § 12 lg 1 p 3) ja kohustusele toimetada alla neljateistaastase kannatanu ülekuulamine lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja või psühholoogi osavõtul (KrMS § 290 lg 2 ls 1), annab seadus võimaluse vältida alaealise kannatanu vahetut osalemist ja ülekuuulamist kohtuistungil. Vastavalt KrMS § 287 lg-le 5 võib kohus kas poole taotlusel või omal initsiatiivil lubada kannatanu kaugülekuulamist KrMS §-s 69 sätestatud korras, samuti kasutada kannatanut süüdistatava eest varjavat vaheseina. Tulenevalt KrMS § 69 lg-st 1 on kaugülekuulamise üheks aluseks just kannatanu kaitsmine. Selle meetme rakendamisel saab kannatanut üle kuulata tehnilise lahenduse abil, mille tulemusena menetlusosalised otseülekandena vahetult näevad ja kuulevad kohtus mitteviibiva kannatanu ütluste andmist ja saavad talle küsimusi esitada menetleja kaudu (KrMS § 69 lg 2 p 1). 4.2 Mõnes olukorras, näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu, ei ole kannatanu või tunnistaja võimeline andma ütlusi ka kirjeldatud meetmete rakendamisel. On mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad alaealisele kahjulikke tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa kannatanu terviseseisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada eksperdi arvamuse alusel. Alles siis
tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel.
5.Kriminaalasja uue arutamise tulemina tunnistati J. Rosin Tartu Maakohtu 1. oktoobri 2007. a otsusega süüdi KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks kuus aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti Tartu Maakohtu 10. juuli 2006. a otsusega mõistetud kuue kuu pikkune vangistus kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristusena mõisteti talle kuus aastat vangistust. 5.1 Maakohus määras A-le psühholoogiaekspertiisi, et teha kindlaks, kas ta suudab osaleda kohtuistungil ja anda ütlusi kas istungil või kaugülekuulamise teel. Eksperdiarvamuses märgitu kohaselt ei ole kannatanu emotsionaalse arengu seisukohalt sündmuse uuesti meenutamine turvaline. Kannatanu ei suuda anda adekvaatseid ütlusi vahetul ülekuulamisel kohtusaalis. Samuti jäävad probleemid suuresti püsima ka kaugülekuulamisel. A korduvülekuulamine ei tooks kohtuasja asjaoludesse rohkem selgust, küll aga võib last kahjustada. Sündmusest teatud aja möödudes (1-2 aastat) ei ole laps võimeline eristama, kas ta mäletab reaalset fakti või teistelt kuuldut. Võõrastega suhtlemisel vallanduvad kannatanul psühholoogilise kaitse mehhanismid, sh unustamine ja väljatõrjumine. Ülekuulamisel on kannatanu üldiselt ärev ja pinges, kuid ilmneb mõningane erinevus neutraalsete ja ebameeldiva sündmusega seotud küsimustele vastamise vahel: vastuseks rasketele küsimustele kannatanu enamasti vaikib. Kuigi kannatanu vaimne areng ei ole eakohane, on ta võimeline õigesti tajuma ja vastavalt oma arengutasemele kirjeldama konkreetseid kogemusi oma lähiümbruses toimunust. Kannatanu käitumisest saab järeldada, et toimunu oli tema jaoks negatiivse tähendusega. Eksperdiarvamusele tuginedes jättis maakohus rahuldamata kaitsja taotluse A ülekuulamiseks kohtuistungil. Samas pidas kohus kohtueelses menetluses antud kannatanu ütlusi usaldusväärseks. 5.2 Kohus tugines J. Rosina süüditunnistamisel A videosalvestatud ülekuulamisele; samuti D, A vanema venna ja kannatanute emade ütlustele. Osaliselt tugines kohus ka süüdistatava enda ütlustele osas, milles need langesid kokku teiste menetlusosaliste ütlustega.
6.Tartu Ringkonnakohtu 20. veebruari 2008. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja ning süüdistatava apellatsioonid rahuldamata. Riigikohtu 14. mai 2008. a määrusega jäeti kaitsja kassatsioon menetlusse võtmata.
7.Süüdimõistetu esitas kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK), viidates Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 ja lg 3 punkti d rikkumisele. Kaebuse kohaselt ei võimaldatud süüdistatavale esitada küsimusi kannatanule, kelle kohtueelses menetluses antud ja videosalvestatud ütlustel põhines kaebaja süüdimõistmine. 19. detsembri 2013. a otsuses asjas Rosin vs. Eesti leidis EIK, et J. Rosina suhtes on rikutud konventsiooni art 6 lõiget 1 ja lg 3 punkti d nende koostoimes, sest puudusid tasakaalustavad meetmed, mis oleks võimaldanud õiglaselt ja nõuetekohaselt hinnata A ütluste usaldusväärsust. Seega ei tagatud kaebajale õiglast kohtumenetlust. EIK mõistis J. Rosina kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 5200 eurot. 7.1 EIK kaalus, kas kaebaja poolt A ülekuulamiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmine oli põhjendatud; kas kannatanu ütlused olid kaebaja süüdimõistmisel ainsaks või otsustavaks tõendiks
ning kas rakendati piisavalt tasakaalustavaid meetmeid, sealhulgas rangeid menetluslikke kaitsemeetmeid, mis võimaldasid nende ütluste usaldusväärsuse õiglast ja nõuetekohast hindamist. 7.2 Psühholoogiaeksperdi arvamusest nähtub, et asja uuesti käsitlemist ei peetud kannatanu jaoks turvaliseks; ekspertide arvates ei oleks A suutnud anda vahetul ülekuulamisel kohtusaalis ütlusi ja probleemid oleksid suures osas alles jäänud ka kaugülekuulamisel. Kuna seksuaalkuritegude menetluses tuleb kannatanute kaitseks kasutada erimeetmeid, seda eriti alaealisi puudutavate kohtuasjade korral, võib järeldada, et A mitteosalemine kohtuistungil ja tema kohtueelses uurimises antud ütluste tõendina arvestamine oli põhjendatud. 7.3 Kannatanu ütlused, mille kohaselt kaebaja harrastas kannatanutega oraalseksi, kujutasid endast otsustava tähtsusega tõendit, millel kaebaja süüdimõistmine põhines. Kuigi D viibis sündmuskohal ja on samuti kannatanu, ei suutnud ta anda ütlusi seksuaalkuriteo enda kohta, sest ta oli sellel ajal purjus ja magas, mistõttu ei mäletanud ta toimunut. Ta suutis anda ütlusi vaid üldiste asjaolude kohta, mis olid seotud poiste külaskäiguga kaebaja elukohta, samuti selle kohta, et nad olid maganud ühes voodis ja et poisid olid hommikul olnud alasti ning nende aluspüksid olid kadunud. D ja teiste tunnistajate ülejäänud ütlused puudutasid peamiselt seda, mida A oli neile rääkinud või mis olid seotud üldiste tähelepanekutega A või kaebaja käitumise kohta. 7.4 On alust väita, et uurimisasutus eeldas kohe menetluse alguses, et A kohtuistungil üle ei kuulata. EIÕK art 6 lg 1 koos lg 3 punktiga d kohustab konventsiooniosalisi astuma samme eelkõige selleks, et võimaldada süüdistataval küsitleda või lasta küsitleda tema vastu ütlusi andvaid tunnistajaid. Niisugused meetmed on osa hoolsusest, mida konventsiooniosalised peavad üles näitama selleks, et tagada tõhusalt artiklis 6 sätestatud õigused. Kuigi kaitsemeetmeks võib pidada kohtus ekspertiisi määramist, et teha kindlaks, kas A on võimalik kohtuistungil küsitleda, leidis EIK, et käesolevas asjas sellest ei piisanud. Ehkki EIK ei kahelnud, et õiguskaitseorganid püüdsid siiralt tagada kaebaja õigust kaitsele, näis, et menetluse selles staadiumis oli juba liiga hilja heastada uurimisasutuse viga jätta kaebajale andmata võimalus kannatanut küsitleda, mis oleks menetluse varasemas staadiumis võimalik olnud. EIK rõhutas, et käesolevas asjas ei olnud tegemist tundmatu kahtlustatavaga, kuna tema isik oli ametivõimudele menetluse algusest saati teada. Ehkki kohtuistungil küsitleti ka teisi tunnistajaid ja kaebajal oli võimalik neile küsimusi esitada, toetasid nende ütlused A ütlusi vaid kaudselt. 7.5 Ekspertide kohta märkis EIK, et erinevalt kohtuasjast D. T. vs. Madalmaad (2. aprilli 2013. a otsus vastuvõetavuse kohta) ei andnud last küsitlenud psühholoogiaeksperdid arvamust tema videosalvestatud ütluste tõesuse kohta ja eksperdid andsid oma arvamuse kirjalikult, ilma et neid oleks kohtuistungil küsitletud.
TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
8.J. Rosina kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi on esitanud teistmisavalduse, milles taotleb Tartu Maakohtu 1. oktoobri 2007. a ja Tartu Ringkonnakohtu 20. veebruari 2008. a otsuse teistmist ning tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist.
8.1 Kaitsja hinnangul on vaieldamatu, et rikkumine mõjutas asja otsustamist ning seda ei ole võimalik hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu. A küsitlemise võimaluse välistamisega rikuti jämedalt J. Rosina kaitseõigust. Kaitseõiguse rikkumise tulemusena saadi ainuke vahetu tõend, millel põhineb J. Rosina süüditunnistamine. Seda, et tegemist on ainukese vahetu tõendiga, on tunnistanud ka Riigikohus (otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-125-06, p 13). Kaitseõiguse rikkumisega saadud tõendi pidanuks kohus tõendikogumist välja jätma. Praegusel juhul ei saanud süüdistatav ega kohus kontrollida süüdistatava ütluste usaldusväärsust. A ütlused ei ole sisuliselt usaldusväärsed ja sisaldavad palju vastuolusid. Kriminaalasjas ei ole ühtegi meditsiinilist dokumenti, mis tõendaks vägistamise toimepanemist, samuti ei määratud ka DNA-ekspertiisi. 8.2 Kaitsja leiab, et olukorras, kus isik on süüdi tunnistatud teo eest, mida ta ei ole toime pannud ja ta on kandnud selle teo toimepanemise eest ka karistust, ei ole õigusriigis alternatiivi kriminaalasja teistmisele ja isiku õigeksmõistmisele. Kriminaalasja faktilised asjaolud on piisavalt selged ja uute tõendite kogumine ei ole sisuliselt võimalik. Kaitsja taotleb asja läbivaatamist suulises menetluses.
9.Prokurör esitas teistmisavaldusele vastuse, mille kohaselt teistmisavalduse rahuldamine ei ole põhjendatud. Kaitsja saanuks realiseerida õigust esitada A-le küsimusi, esitades vastava taotluse KrMS § 225 lg 1 alusel. Samuti olnuks võimalik taotleda kannatanu küsitlemist asja esimesel arutamisel Tartu Maakohtus, kuid süüdistatav nõustus sellega, et avaldatakse kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused. Maa- ja ringkonnakohus hindasid põhjalikult kannatanu ütluste usaldusväärsust.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.KrMS § 366 p 7 kohaselt on teistmisaluseks teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või määruse peale EIK-ile esitatud individuaalkaebuse rahuldamine EIÕK või selle protokolli rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
26.jaanuari 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-2-08, 17. veebruari 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-5-09 ja 11. aprilli 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-1-13). Kõigepealt tuleb seega otsustada, kas EIK-i tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja lahendamist.
11.Esmalt märgib kolleegium, et süüdistatav ei taotlenud A täiendavat ülekuulamist kohtueelses menetluses ega asja esmakordsel läbivaatamisel Tartu Maakohtus 27. juunil 2006, kui kannatanu viibis kohtuistungil. Kui prokurör esitas kohtuistungil taotluse jätta kannatanu istungil ülekuulamata, ei olnud süüdistataval ega tema kaitsjal vastuväiteid. Lisaks oli süüdistataval võimalik vaidlustada kannatanu ütluste usaldusväärsust kohtueelses menetluses videosalvestatud ütluste pinnalt.
12.Kaitsja arvates mõjutas EIK-i otsusega tuvastatud õiglase kohtumenetluse rikkumine J. Rosina kriminaalasja lahendamist, kuna kannatanu ütlused olid ainsaks süüdistatavat vahetult süüstavaks tõendiks. Kolleegium leiab, et ehkki kannatanu ütlused olid tõepoolest ainsaks vahetuks tõendiks, on maa- ja ringkonnakohtu otsustes põhjalikult kirjeldatud ja analüüsitud ka muid tõendeid, mis võimaldasid kogumis lugeda J. Rosina poolt süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemise
tõendatuks. Seega, isegi kui kohus oleks kannatanu ütlused tõendikogumist välja jätnud, ei anna see veel alust väita, et sellega oleks kaasnenud süüdistatava õigeksmõistmine.
13.Praeguses asjas nõustus EIK riigisiseste kohtute seisukohaga, et kannatanu mitteosalemine kohtuistungil oli põhjendatud. Seega jagas EIK kohtute arvamust, mille kohaselt A kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine kohtumenetluses oli õiguspärane KrMS § 291 p 5 (kuni 1. septembrini 2011 kehtinud redaktsioonis) alusel, kuivõrd kannatanu ei saanud kõrvaldamatu takistuse tõttu kohtusse ilmuda. Sellest tulenevalt oli kohus otsuse tegemisel õigustatud tuginema ka nende tunnistajate ütlustele, mille sisuks oli teiselt isikult kuuldu. Menetluse ajal kehtinud KrMS § 68 lg 5 sätestas, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta oli saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, oli arvestatav tõendina, kui vahetut tõendiallikat ei saanud üle kuulata. Kriminaalasja arutamisel andsid kohtus ütlusi teine kannatanu ja mitu tunnistajat, kes olid kannatanu A kaudu või teiste isikute vahendusel saanud teadlikuks tõendamiseseme asjaoludest.
14.Kuriteo toimepanemist kinnitavad muu hulgas kannatanu D ütlused selle kohta, et mõlemad kannatanud ööbisid J. Rosina juures, olles eelnevalt tarbinud alkoholi koos süüdistatavaga. Magati kolmekesi koos lahtikäival diivanil; süüdistatav magas kannatanute vahel. Kannatanud ei võtnud end magamiseks riidest lahti, kuid ärgates olid mõlemad alasti ning nende aluspüksid olid kadunud. Kannatanu A rääkis talle järgmisel päeval, et süüdistatav imes mõlema kannatanu suguelundit ja küsis A käest, kas ta võib D-ga suguühendusse astuda. Tunnistaja C andis ütlusi selle kohta, et ta käis sündmuse päeval J. Rosina juures küsimas, kas ta vend A on seal, kuid süüdistatav vastas talle, et ei ole. Kannatanud rääkisid järgmisel päeval tunnistajale, et viibisid süüdistatava juures, jõid alkoholi ja magasid tema pool. J. Rosin oli neilt aluspüksid ära võtnud selleks, et astuda nendega oraalsesse suguühendusse. Pärast seda läksid nad kolmekesi süüdistatava juurde, et aluspüksid tagasi saada, kuid J. Rosin keeldus neid tagastamast. Tunnistaja B ütluste kohaselt rääkis A talle J. Rosina juures toimunust. Tunnistaja E ütluste kohaselt rääkis kannatanu D talle, et mäletab J. Rosina juures ärkamist ja riiete kadumist. Samuti rääkis kannatanu talle, et A nägi hommikul, kuidas J. Rosin imes D suguelundit. Teo toimepanemine on kaudselt tõendatud ka süüdistatava enda ütlustega selle kohta, et poisid tarvitasid alkoholi ja ööbisid tema juures diivanil.
15.Kolleegiumi hinnangul ei ole õigustatud EIK otsuses väljendatud etteheide, mille kohaselt erinevalt kohtuasja D. T. vs. Madalmaad asjaoludest ei andnud praeguses menetluses last küsitlenud psühholoogiaeksperdid arvamust tema videosalvestatud ütluste tõesuse või usaldusväärsuse kohta. Eesti õiguskorras annab lõpliku hinnangu tõendi usaldusväärsusele kohus. Psühholoogiaekspertiisi käigus annab ekspert tulenevalt oma erialasest pädevusest hinnangu kannatanu vaimsele arengule ja isiksusele ning tema käitumisele ülekuulamisel, sh võib ekspert hinnata näiteks lapse võimet eristada tegelikult asetleidnud sündmusi väljamõeldust, kalduvust fantaseerimisele, lapsele mitteomast mõistekasutust ja muid eripärasid. Ekspert ei saa aga anda lõplikku hinnangut konkreetsete ütluste tõepärasuse kohta, sest tegemist ei ole teadusliku järeldusega. Kõik eksperdiarvamuses kajastatud asjaolud ongi aluseks kohtu otsustusele ütluste usaldusväärsuse kohta.
16.Maakohtu otsuses tugineti A suhtes toimetatud ambulatoorse kohtupsühholoogiaekspertiisi aktile,
milles analüüsiti kannatanu ülekuulamise asjaolusid ja kannatanu käitumist ülekuulamisel. Otsuses kajastati ka eksperdiarvamuse viidet sellele, et ülekuulamisel on kannatanu üldiselt ärev ja pinges, kuid ilmneb mõningane erinevus neutraalsete ja ebameeldiva sündmusega seotud küsimustele vastamise vahel: vastuseks rasketele küsimustele kannatanu enamasti vaikib. Kuigi kannatanu vaimne areng ei ole eakohane, on ta võimeline õigesti tajuma ja vastavalt oma arengutasemele kirjeldama konkreetseid kogemusi oma lähiümbruses toimunust. Kannatanu käitumisest saab järeldada, et toimunu oli tema jaoks negatiivse tähendusega. Selle pinnalt tegi maakohus järelduse kannatanu ütluste usaldusväärsuse kohta.
17.Samuti tuleb kriitiliselt hinnata EIK otsuses sisalduvat teist etteheidet, mille kohaselt kannatanu psühholoogiaekspertiisi toimetanud eksperdid andsid oma arvamuse kirjalikult, ilma et neid oleks kohtuistungil küsitletud. Eksperdi väljakutsumist ülekuulamiseks peavad KrMS § 292 lg 2 kohaselt taotlema kohtumenetluse pooled, mis on kooskõlas kohtumenetluse võistlevuse põhimõttega. Praeguses asjas ei taotlenud süüdistatav ega tema kaitsja ekspertide ülekuulamist kohtuistungil.
18.Eeltoodu võimaldab kolleegiumi hinnangul järeldada, et J. Rosina kriminaalasja arutamisel maaja ringkonnakohtus uuriti piisavalt tõendeid, mis võimaldasid kogumis järeldada tema süü tõendatust. Seetõttu ei tingi EIK-i poolt tuvastatud õiglase kohtumenetluse rikkumine kriminaalmenetluse uuendamist. Kuna rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist, puudub kriminaalasjas teistmisalus KrMS § 366 p 7 mõttes.
19.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium J. Rosina kaitsja teistmisavalduse rahuldamata.
20.J. Rosina kaitsja esitas 2. septembril 2014 Riigikohtule taotluse määrata tema poolt süüdimõistetule teistmismenetluses osutatud õigusabi eest Advokaadibüroo Ann Saar OÜ-le riigi õigusabi tasu 432 eurot (sh käibemaks 72 eurot). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal õigusabi osutamiseks kokku 12 pooltundi. Kolleegiumi hinnangul on kaitsjatasu taotlus põhjendatud ja see tuleb rahuldada. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse otsuse punktidest 2 ja 16, määrab kolleegium J. Rosinale teistmismenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstavaks tasuks 432 eurot (sh käibemaks 72 eurot). KrMS § 186 lg 3 alusel mõistab Riigikohus menetluskulu J. Rosinalt riigi kasuks välja. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.