Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
3-1-1-9-15 11. märts 2015 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Saale Laos Pavel Ridnõi karistuse täitmisele pööramine KarS § 76 lg 5 (§ 76 lg 7) alusel Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2014. a määrus kriminaalasjas nr 1-14-2037 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Pavel Ridnõi kaitsja vandeadvokaat Kristina Suvalova Teised määruskaebemenetluse Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri pooled abi Veera Kremez Asja läbivaatamise kuupäev ja 11. veebruar 2015, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2014. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Tallinna Linnakohtu 27. oktoobri 2003. a otsusega tunnistati Pavel Ridnõi süüdi ja teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p 1 ning § 114 p 5 järgi. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus P. Ridnõile liitkaristuseks 13 aastat vangistust, millest arvati maha eelvangistusaeg 2 päeva. Karistusaja alguseks luges kohus 19. märtsi 2003.
Viru Maakohtu 16. aprilli 2014. a määrusega vabastati P. Ridnõi KarS § 76 lg 2 p 1 alusel tingimisi enne tähtaega 27. oktoobri 2003. a kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmisest. Katseajaks määras kohus perioodi karistusaja lõpuni, s.o 17. märtsini 2016. Katseaja esimese kuu jooksul kohaldas kohus P. Ridnõi suhtes ka elektroonilist valvet. Lisaks pani kohus P. Ridnõile käitumiskontrolli ajaks erinevaid kohustusi, mh kohustuse mitte tarvitada alkoholi ega narkootikume.
22.augustil 2014 esitas kriminaalhooldusametnik Harju Maakohtule erakorralise ettekande, taotledes KarS § 76 lg 5 alusel P. Ridnõile mõistetud karistuse kandmata osa täitmisele pööramist. Ettekandes põhjendati taotlust sellega, et P. Ridnõi rikkus talle pandud kohustust mitte tarvitada alkoholi.
4.Harju Maakohtu 23. septembri 2014. a määrusega pöörati P. Ridnõi karistuse ärakandmata osa - 1 aasta 10 kuud 18 päeva vangistust - täitmisele. Karistuse kandmise alguseks luges kohus
23.septembri 2014. Maakohus põhjendas oma otsustust sellega, et P. Ridnõi rikkus kohtu pandud kohustust mitte tarvitada alkoholi. P. Ridnõi põhjustas 17. augustil 2014 alkoholijoobeseisundis jalgrattaga sõites avarii, tekitades kahjustusi pargitud sõidukile. P. Ridnõil tuvastati alkoholijoove 0,86 mg/l. Kui tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastatud süüdimõistetu rikub kontrollnõudeid, on kohtul KarS § 76 lg 5 kohaselt ainukene võimalus karistuse kandmata jäänud osa täitmisele pöörata. Seadus ei võimalda kohtul katseaega pikendada ega asendada kandmata vangistust üldkasuliku tööga. Lisaks kahtlustatakse P. Ridnõid katseajal kuriteo toimepanemises ja ta on võetud vahi alla. On positiivne, et süüdimõistetu asus vanglast vabanedes tööle, osales sotsiaalabiprogrammis ja täitis registreerimiskohustust, kuid P. Ridnõi karistuse eesmärgid on saavutatavad üksnes karistuse täitmisele pööramisega.
Harju Maakohtu määruse peale esitas 2. oktoobril 2014 määruskaebuse P. Ridnõi kaitsja K. Suvalova, kes taotles määruse tühistamist ja P. Ridnõi kandmata karistuse täitmisele pööramata jätmist. Ühtlasi taotles kaitsja ringkonnakohtult selle kontrollimist, kas KarS § 76 lg 5 (määruskaebuse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis) on põhiseadusega kooskõlas.
Tallinna Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2014. a määrusega jäeti maakohtu määrus karistuse täitmisele pööramise kohta muutmata, kuid parandati määruse resolutiivosa viiteviga. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et KarS § 76 lg 5 ei võimalda selles toodud eelduste olemasolul kohtul valida erinevate tegevusalternatiivide vahel, vaid kohustab kohut süüdimõistetu kandmata karistuse täitmisele pöörama. KarS § 76 lg 5 ei ole põhiseadusega vastuolus. Süüdimõistetu peab arvestama, et mõistetud vangistus tuleb täielikult ära kanda. Vangistusest ennetähtaegne vabastamine tähendab süüdimõistetu olukorra leevendamist ja seetõttu on põhjendatud katseaja sidumine rangete tingimustega. P. Ridnõi rikkus alkoholi tarvitamise keeldu tahtlikult. P. Ridnõi väited alkoholi tarvitamise põhjuste kohta on paljasõnalised, kuid isegi nende tõendatuse korral ei õigustaks need kohtumäärusega pandud kohustuse rikkumist. Samas asus ringkonnakohus erinevalt maakohtust seisukohale, et karistuse täitmisele pööramisel ei saa arvesse võtta asjaolu, et P. Ridnõid kahtlustatakse uue kuriteo toimepanemises.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas 2. novembril 2014 määruskaebuse P. Ridnõi kaitsja vandeadvokaat K. Suvalova, taotledes järgmist: 1) kontrollida KarS § 76 lg 5 vastavust põhiseadusele osas, milles see säte ei võimalda kohtul, kui isik katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi või ei allu elektroonilisele valvele, jätta karistuse kandmata osa täitmisele pööramata, määrates täiendavaid kohustusi või pikendades katseaega; 2) tühistada
ringkonnakohtu ja maakohtu määrused ning jätta P. Ridnõi karistuse kandmata osa täitmisele pööramata. Oma taotlust põhjendades märgib kaitsja, et KarS § 76 lg 5 riivab vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatud isiku põhiõigusi, sh õigust vabale eneseteostusele (põhiseaduse (PS) § 19 lg 1), vabaduspõhiõigust (PS § 20 lg 1) ning perekonna- ja eraelu puutumatust (PS § 26 esimene lause). Samuti riivab kõnealune säte PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigust, kuna paneb karistusest tingimisi vabastatud süüdistatavad (KarS § 74 lg 4) ja vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatud süüdistatavad alusetult ebavõrdsesse olukorda. Sellised riived on põhjendamatud. P. Ridnõi rikkumist arvestades on tema kandmata vangistuse täitmisele pööramine ebaproportsionaalne. Peaaegu kohe pärast vanglast vabanemist asus P. Ridnõi ametlikult tööle ja töötas ka enne kinnipidamist. Töökohast on talle antud positiivne iseloomustus. Kriminaalhooldaja ettekandest nähtub, et 17. augustini 2014 täitis P. Ridnõi talle pandud kohustusi korralikult. Ta on selgitanud neid isiklikke põhjusi, mille mõjul ta alkoholi tarvitas.
Vastuses määruskaebusele palub prokuratuur ringkonnakohtu määruse muutmata jätta. Prokuratuur leiab, et kuigi alates 1. jaanuarist 2015 on KarS § 76 lg 7 alusel võimalik täiendavate kohustuste määramine või käitumiskontrolli aja pikendamine, tuleb P. Ridnõi lisakohustuse rikkumist pidada sedavõrd raskeks, et kandmata jäänud karistus on vaja täitmisele pöörata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
Kolleegium annab esmalt hinnangu, kas kohtud kohaldasid enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 76 lg 5 vana redaktsiooni (§ 76 lg 5 v.r) õigesti (I); kontrollib seejärel, kas 1. jaanuarist 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7 on tagasiulatuvalt kohaldatav ka P. Ridnõi suhtes; lahendab kaitsja põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse (III); võtab kokku määruskaebemenetluse tulemuse (IV) ja selgitab väljaspool määruskaebemenetluse piire vahistamise mõju täitmisele pööratud vangistuse algusaja arvestamisele (V). I
10.Sel ajal, kui P. Ridnõi rikkus talle vangistusest ennetähtaegsel vabastamisel KarS § 76 lg 4 ja § 75 lg 2 p 2 alusel pandud kohustust mitte tarvitada alkoholi, kehtis KarS § 76 lg 5 redaktsioonis, mis nägi ette, et kui isik katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi või ei allu
elektroonilisele
valvele,
kriminaalhooldusametniku
pöörab
ettekande
alusel
kohus
kandmata
täitmisele.
jäänud
Ringkonnakohus
karistuse leidis
osa
õigesti,
et 31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 76 lg 5 ei andnud kohtule õigusliku tagajärje valikul kaalutlusõigust. Täitmiskohtunik pidi hindama, kas on täidetud KarS § 76 lg 5 kohaldamise eeldused, kuid ei saanud valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel (vt Riigikohtu üldkogu
13.novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-45-12, p 41). Kuna käesolevas asjas on tuvastatud - ja
selles ei ole ka vaidlust -, et P. Ridnõi rikkus alkoholi tarvitamise keeldu, on maakohtu ja ringkonnakohtu otsustus vangistuse täitmisele pööramise kohta kooskõlas P. Ridnõi rikkumise ajal kehtinud KarS § 75 lg-ga 5. II
11.Erinevalt maakohtust ja ringkonnakohtust, kes lahendasid käesolevat asja 2014. aastal, vaatab Riigikohus kaitsja määruskaebust läbi pärast 1. jaanuari 2015, mil hakkas kehtima KarS § 76 lg 7 järgmises sõnastuses: "Kui süüdlane katseajal ei järgi kontrollnõudeid, ei täida talle pandud kohustusi või ei allu elektroonilisele valvele, võib kriminaalhooldusametnik teda kirjalikult hoiatada või kohus määrata täiendavaid kohustusi vastavalt käesoleva seadustiku § 75 lõikes 2 sätestatule, pikendada käitumiskontrolli aega kuni katseaja lõpuni või pöörata kandmata jäänud karistuse osa täitmisele."
12.Võrreldes enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 76 lg 5 v.r-ga annab KarS § 76 lg 7 olukorras, kus süüdimõistetu on selles sättes nimetatud kohustusi või nõudeid rikkunud, võimaluse kohaldada karistuse täitmisele pööramise asemel mõnd kergemat õiguslikku tagajärge, s.o teha isikule kirjalik hoiatus, määrata talle KarS § 75 lg 2 alusel täiendavaid kohustusi või pikendada käitumiskontrolli aega kuni katseaja lõpuni. Seega on 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7 süüdimõistetu jaoks leebem kui enne seda kehtinud KarS § 76 lg 5 v.r.
13.Järgnevalt tuleb selgitada, kas 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7 on kohaldatav ka selliste isikute puhul (nagu P. Ridnõi), kes rikkusid kontrollnõudeid, kohtu pandud kohustusi või elektroonilise valve tingimusi enne 1. jaanuari 2015.
14.Karistusseaduse ajalist kehtivust reguleerib KarS § 5. Selle paragrahvi teine lõige sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud (lause 1). Seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust, on tagasiulatuv jõud ka isiku suhtes, kes kannab temale jõustunud otsusega mõistetud vangistust või kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele (lause 2). Sellisel juhul vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani, või kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav, vabastatakse isik vangistusest (lause 3).
15.KarS § 5 lg 2 esimese lause kohaselt on isiku olukorda leevendaval seadusel tagasiulatuv jõud üksnes isiku suhtes, keda ei ole jõustunud kohtuotsusega karistatud. KarS § 76 lg-t 7 kohaldatakse aga vaid selliste isikute suhtes, kelle karistamise kohta tehtud otsus on jõustunud. Järelikult KarS § 5 lg 2 esimese lause alusel leebema karistusseaduse tagasiulatuv jõud KarS § 76 lg-s 7 nimetatud isikutele ei laiene.
16.KarS § 5 lg 2 teine lause näeb ette karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise muu hulgas ka isikute suhtes, kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellise isikuna on käsitatav ka KarS § 76 lg 5 v.r-s või § 76 lg-s 7 nimetatud süüdlane, kelle kandmata vangistus kontrollnõuete, kohtu määratud kohustuse või elektroonilise valve tingimuste rikkumise tõttu täitmisele pööratakse. KarS § 5 lg 2 teise lause kohaselt ei ole tagasiulatuvat jõudu aga mitte igasugusel isiku olukorda leevendaval seadusel, vaid üksnes seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetustamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. Seadusena, mis välistab karistamise vangistusega, peetakse KarS § 5 lg 2 teises lauses silmas seadusemuudatust, mille tagajärjel ei saa süüteo eest, mis varem oli karistatav vangistusega, enam vangistust mõista. Sellise olukorraga on tegemist eeskätt juhul, kui kuriteona karistatav tegu muudetakse väärteoks või kui varem vangistusega karistatav tegu jääb karistatavaks kuriteona, mille eest on põhikaristusena ette nähtud üksnes rahaline karistus. Seadusena, mis lühendab vangistust, tuleb KarS § 5 lg 2 kontekstis mõista seadust, mis alandab teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäära. Sellist järeldust kinnitab KarS § 5 lg 2 kolmas lause, mis näeb ette karistuse vähendamise uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. Osutatud õigusjärelmit on võimalik kohaldada vaid teole vastava karistuse ülemmäära langetamisel, mitte muudel juhtudel.
17.Seega kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistuse kandmata osa KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sätetes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 76 lg 5 v.r ega § 76 lg 7 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos süüdlase poolt juba ära kantud vangistuse osaga ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.
18.1. jaanuaril 2015 kehtima hakanud KarS § 76 lg 7 ei välista ühegi teo karistatavust, karistamist vangistusega ega lühenda KarS § 5 lg 2 teise lause mõttes vangistust. Sellest tulenevalt ei ole 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg-l 7 tagasiulatuvat jõudu ka KarS § 5 lg 2 teise lause kohaselt. KarS § 5 lg 2 reguleerib teo karistatavust või süüteo toimepanemise karistusliku iseloomuga õiguslikke järelmeid ette nägeva seaduse tagasiulatuvat jõudu. KarS § 76 lg 7 ei sätesta teo karistatavuse eeldusi ega süüteo vahetuid õiguslikke tagajärgi. Selle normi - nagu ka KarS § 76 lg 5 v.r - teokoosseisu moodustab vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatud süüdimõistetu poolt katseajal kontrollnõuete järgimata jätmine, talle pandud kohustuste mittetäitmine või elektroonilisele valvele mitteallumine. Seega KarS § 76 lg 7 kehtestamisega
tehtud muudatusele KarS § 5 lg 2 tagasiulatuvat jõudu ei omista. KarS § 5 lg-s 2 nimetamata juhtudel karistusseadusel tagasiulatuvat jõudu ei ole.
19.1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7 on kohaldatav üksnes siis, kui enne tähtaega vangistusest vabastatud süüdlane on rikkunud kontrollnõudeid, talle pandud kohustusi või elektroonilise valve tingimusi 1. jaanuaril 2015 või hiljem. Kui samasugune rikkumine leidis aset aga enne 2015. aastat, tuleb rikkumise õiguslike tagajärgede kindlaksmääramisel juhinduda KarS § 76 lg 5 v.r-st. Seda ka juhul, kui kriminaalhooldaja koostab erakorralise ettekande või kohus vaatab seda läbi aastal 2015 või hiljem.
20.Eelnevast järeldub, et P. Ridnõi puhul KarS § 76 lg 7 kohaldatav ei ole, sest ta rikkus kohtu määratud kohustust aastal 2014. Tema rikkumise tagajärjed määrab ära KarS § 76 lg 5 v.r, mida kohtud on selles asjas ka kohaldanud. Seega puudub praeguses asjas alus kaaluda, kas P. Ridnõi suhtes võiks vangistuse täitmisele pööramise asemel kohaldada mõnd muud õiguslikku tagajärge. III
21.P. Ridnõi kaitsja esitas määruskaebuses Riigikohtule taotluse tunnistada põhiseadusvastaseks ja jätta kohaldamata KarS § 76 lg 5 v.r osas, milles see säte ei võimalda kohtul, kui isik katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi või ei allu elektroonilisele valvele, jätta karistuse kandmata osa täitmisele pööramata, määrates täiendavaid kohustusi või pikendades katseaega (vt lähemalt määruse punkt 7). Kolleegium märgib kaitsja põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse kohta järgmist.
22.Tulenevalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimesest lausest saab kohus konkreetse kohtuasja lahendamisel tunnistada põhiseadusvastaseks üksnes asjassepuutuva sätte. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, s.t mille põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse korral (vt nt Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-18-14, p 44). Kuna P. Ridnõile heidetakse ette üksnes talle KarS § 75 lg 2 alusel pandud kohustuse täitmata jätmist, pole KarS § 76 lg 5 v.r asjassepuutuv osas, mis käsitleb vangistuse täitmisele pööramist kontrollnõuete või elektroonilise valve tingimuste rikkumise tõttu. KarS § 76 lg 5 v.r on käesolevas kohtuasjas asjassepuutuv norm osas, milles see ei anna kohtule vangistuse täitmisele pööramisel kaalutlusõigust, kui vangistusest enne tähtaega vabastatud süüdimõistetu on jätnud täitmata talle KarS § 75 lg 2 alusel pandud kohustuse.
23.Ühtse kohtupraktika tagamiseks peab kolleegium praeguses asjas siiski võimalikuks käsitleda KarS § 76 lg 5 v.r põhiseaduspärasust laiemalt, s.t ka osas, mis puudutab vangistuse täitmisele pööramist kontrollnõuete või elektroonilise valve tingimuste rikkumise tõttu. Kuna olemuslikult on KarS § 76 lg 5 v.r-s nimetatud rikkumised sarnased, siis oleneb nende õigusliku tagajärje
põhiseaduspärasus samadest teguritest. Käesolevas punktis märgitu ei muuda aga seda, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse on kolleegium pädev algatama üksnes KarS § 76 lg 5 v.r asjassepuutuva osa (vt eelmine punkt) suhtes.
24.See, et KarS § 76 lg 5 v.r ei andnud kohtule õigusliku tagajärje valikul kaalutlusõigust, võib riivata selles sättes nimetatud süüdimõistetu mitmeid põhiõigusi, nt vabaduspõhiõigust (PS § 20 lg 1) ning perekonna- ja eraelu puutumatust (PS § 26 esimene lause) (vt ka Riigikohtu üldkogu
13.novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-45-12, p 39). KarS § 76 lg 5 v.r ei andnud kohtule võimalust igal üksikjuhul hinnata kontrollnõuete, kohtu määratud kohustuste või elektroonilise valve tingimuste rikkumise raskust ega jätta kergema rikkumise korral vangistuse kandmata osa täitmisele pööramata, kohaldades selle asemel mõnd õiguslikku tagajärge, mis ei seisneks süüdimõistetult vabaduse võtmises.
25.Põhiõiguste riive materiaalne põhiseaduspärasus eeldab esmalt legitiimset eesmärki. Seejuures tuleb arvestada, et nii vabadusõigus kui ka õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigused, mida tohib piirata üksnes nendes sätetes nimetatud eesmärkidel või erandina ka mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku väärtuse kaitseks.
26.KarS § 76 lg 5 v.r-s ette nähtud kohtu kohustus pöörata osutatud sättes nimetatud rikkumise tuvastamisel karistuse kandmata osa alati täitmisele teenis kolleegiumi hinnangul eesmärki tagada võimalikult tõhusalt, et vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatud süüdistatav järgiks kontrollnõudeid, kohtu määratud kohustusi ja elektroonilise valve kohaldamise puhul ka selle tingimusi. Seaduse mõte oli anda süüdimõistetule selge ja distsiplineeriv signaal, et ennetähtaegse vabastamise tingimuste mis tahes rikkumine toob automaatselt kaasa karistuse kandmata osa täitmisele pööramise. See tähendab, et isik ei saanud rikkumist toime pannes loota, et kohus hindab selle vähetähtsaks ja säilitab isikule antud võimaluse osa mõistetud vangistusest kandmata jätta. Märgitu omakorda pidi aitama kaasa süüdimõistetu suunamisele õiguskuulekate valikute tegemisele ja vähendama ohtu, et isik väljub enne katseaja lõppu kriminaalhooldussüsteemi järelevalve alt. Samuti võib iseenesest ebaoluline kontrollnõuete, kohtu määratud kohustuse või elektroonilise valve tingimuste eiramine viidata suuremale riskile, et süüdimõistetu paneb vabaduses edaspidi toime mõne raskema rikkumise ja et karistuse eesmärgid ei ole seda lõpuni kandmata saavutatavad. Seega lähtus KarS § 76 lg 5 v.r-st tulenenud n-ö nulltolerants ka õiguskorra kui terviku ning teiste isikute õiguste kaitsmise huvist. Kokkuvõttes väljendas KarS § 76 lg 5 v.r seadusandja õiguspoliitilist hinnangut, et kui isik ei järgi täiel määral neid tingimusi, mille alusel ta vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastati, tuleb tal mõistetud vangistus lõpuni kanda.
27.Kolleegiumi hinnangul on eelmises punktis kirjeldatu hõlmatud PS § 20 lg 2 p-s 1 nimetatud
süüdimõistva kohtuotsuse täitmise eesmärgist. Ühtlasi on süüdimõistva kohtuotsuse täitmine selline põhiseaduslikku järku väärtus, mis annab legitiimse aluse piirata isiku perekonna- ja eraelu puutumatust. Samuti lubab PS § 26 teine lause riigil sekkuda perekonna- ja eraellu avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, millele KarS § 76 lg 5 v.r samuti suunatud oli.
28.Ka legitiimse eesmärgi olemasolul on põhiõiguse piirang PS §-st 11 tulenevalt põhiseadusega kooskõlas üksnes juhul, kui see piirang on proportsionaalne. Põhiõiguse riive on proportsionaalne, kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust. (Vt nt Riigikohtu üldkogu 13. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-45-12, p 35.)
29.Kohtu kohustus pöörata süüdimõistetu vangistus KarS § 76 lg 5 v.r-s nimetatud rikkumise korral täiendava kaalumiseta täitmisele aitas kolleegiumi arvates kaasa selle kohustuse kehtestamise eesmärkide saavutamisele. Seistes silmitsi tõsiasjaga, et kontrollnõuete, kohtu määratud kohustuste või elektroonilise valve tingimuste mis tahes rikkumine toob kaasa vangistuse kandmata osa täitmisele pööramise, on süüdimõistetu motivatsioon nõudeid järgida eelduslikult suurem kui siis, mil ta saaks loota sellele, et kohus piirdub rikkumisele reageerides üksnes näiteks täiendavate kohustuste määramise või katseaja pikendamisega. Ühtlasi välistab vangistuse täitmisele pööramine juba väheolulise rikkumise korral riski, et süüdimõistetu, kes on demonstreerinud oma võimetust vangistusest ennetähtaegse vabastamise tingimustest kinni pidada, paneb vabaduses olles edaspidi toime mõne sellise õigusrikkumise, mis kahjustaks tõsiselt õiguskorda ja teiste isikute õigusi. See, kui ennetähtaegse vabastamise tingimuste rikkumisele olgugi kergele - järgneb leebe reaktsioon, võib teatud juhtudel viia selleni, et süüdimõistetus kujuneb karistamatuse tunne, mis loob soodusolukorra järjest raskemate rikkumiste toimepanemiseks.
30.Kolleegium ei näe alust kahelda ka KarS § 76 lg 5 v.r-s ette nähtud kohtu kohustuse vajalikkuses. Kohtule määruskaebuses osutatud kaalumisvõimaluse andmine, mida 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7 ka teeb, riivab kerge rikkumise toime pannud süüdimõistetu põhiõigusi küll vähem kui KarS § 76 lg 5 v.r, ent pole kriminaalhoolduse tõhususe ja uute rikkumiste vältimise seisukohalt eelduslikult samavõrd efektiivne.
31.Hinnates, kas see, et KarS § 76 lg 5 v.r ei andnud kohtule õigusliku tagajärje valikul kaalutlusõigust, on eelnevalt käsitletud eesmärkide saavutamise abinõuna mõõdukas, märgib kolleegium järgmist. Vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatud isiku vangistuse täitmisele pööramisega kaasnevate põhiõiguste, eeskätt vabadusõiguse riive intensiivsust ei saa hinnata
üksnes KarS § 76 lg 5 v.r-s nimetatud rikkumise taustal. Arvesse tuleb võtta, et KarS § 76 lg 5 v.rs nimetatud isikult vabaduse võtmise esmane alus on see, et isik on jõustunud kohtuotsusega süüdi tunnistatud kuriteos, mille eest on teda karistatud süü suurusele (KarS § 56 lg 1 esimene lause) vastava vangistusega. KarS § 76 lg 5 v.r-s loetletud kontrollnõuete, kohtu määratud kohustuste või elektroonilise valve tingimuste rikkumine ei too süüdimõistetule kaasa täiendavat vabadusekaotust, vaid üksnes talle juba mõistetud vangistuse täitmisele pööramise. Seetõttu ei saa KarS § 76 lg 5 v.r alusel vangistuse täitmisele pööramisega kaasnevat põhiõiguste riivet pidada ligilähedaseltki sama intensiivseks kui isikult esmasel vabaduse võtmisel. Teisalt on seadusandjal ennetähtaegse vabastamise tingimuste ja nende rikkumiste tagajärgede kujundamisel avar otsustusruum. Eesmärgid, mida silmas pidades seadusandja KarS § 76 lg 5 v.r-s vangistuse kohustusliku täitmisele pööramise ette nägi, on kaalukad. Riigi ülesanne on tagada nii õiguskorra maksimaalselt tõhus kaitse ennetähtaegselt vabastatud süüdimõistetu võimalike tulevaste rünnete eest kui ka isikule mõistetud karistuse eesmärkide saavutamine. Vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatud süüdimõistetu huvi, et tema vangistuse täitmisele pööramisel võetaks arvesse kontrollnõuete, kohtu määratud kohustuste või elektroonilise valve tingimuste rikkumise raskust, ei kaalu kolleegiumi hinnangul üles seadusandja pädevust piirata vangistusest ennetähtaegse vabastamise võimalust eranditult vaid nende juhtudega, mil süüdimõistetu järgib kogu katseaja jooksul täiel määral kõiki ennetähtaegse vabastamise tingimusi. Seetõttu saab KarS § 76 lg 5 v.rst tulenevat süüdimõistetu põhiõiguste riivet pidada ka mõõdukaks ja seega ka tervikuna proportsionaalseks.
32.Kaitsja näeb KarS § 76 lg 5 v.r vastuolu ka PS § 12 lg 1 esimeses lauses ette nähtud üldise võrdsuspõhiõigusega. Seda põhjusel, et KarS § 76 lg 5 v.r asetas vangistusest enne tähtaega vabastatud süüdimõistetud kontrollnõuete, kohtu määratud kohustuste või elektroonilise valve tingimuste rikkumise korral ebasoodsamasse olukorda kui samasuguse rikkumise toime pannud KarS § 74 lg-s 4 nimetatud isikud.
33.Seoses kaitsja selle väitega meenutab kolleegium, et PS § 12 lõike 1 riivega saab tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. See tähendab, et küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o meelevaldsusest) saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad, s.t konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras (vt Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 36 ja 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-4-12-05, p 40).
34.KarS § 74 lg-s 4 ja § 76 lg 5 v.r-s nimetatud isikud ei ole kolleegiumi hinnangul omavahel võrreldavad. KarS § 74 lg-s 4 nimetatud isikute puhul on kohus süüdimõistva otsuse tegemisel tuvastanud karistusest tingimusliku vabastamise alused. KarS § 73 või § 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik,
mis iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-116-12, p 11). Kohtupraktika kohaselt võib karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Raskemate kuritegude puhul on see võimalik vaid tingimusel, et karistusest vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
20.veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 18.) KarS § 76 lg 5 v.r adressaadiks on aga isikud, kelle puhul karistusest tingimisi vabastamise aluseid algusest peale ei esinenud, või erandlikel juhtudel ka isik, kelle karistus pöörati KarS § 74 lg 4 alusel täitmisele. Juhul kui selline isik KarS § 76 lg-te 1 ja 2 alusel vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatakse, on tema poolt vabastamise tingimuste rikkumisel eelduslikult suurem kaal kui sellel, et KarS § 74 lg-s 4 nimetatud isik rikub katseajal kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi. KarS § 76 lg 5 v.r-s nimetatud isikute puhul on ka uute rikkumiste tõenäosus eelduslikult suurem. Järelikult ei ole KarS § 76 lg 5 v.r-s ja § 74 lg-s 4 nimetatud isikud, kes rikuvad kontrollnõudeid, kohtu määratud kohustusi või elektroonilise valve tingimusi, analoogilises olukorras. Seega ei riiva kaitsja osutatud ebavõrdne kohtlemine PS § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldist võrdsuspõhiõigust.
35.Kokkuvõttes leiab kolleegium, et KarS § 76 lg 5 v.r ei ole põhiseadusega vastuolus ja seda ei saa jätta sel põhjusel praeguses asjas kohaldamata. IV
36.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2014. a määruse muutmata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata. V
37.Väljaspool määruskaebuse lahendamise piire selgitab Riigikohus, et olukorras, kus maakohus või ringkonnakohus teeb määruse, millega pöörab süüdimõistetu vangistuse kandmata osa KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele, ei ole õige lugeda määruse tegemise kuupäeva vangistusaja alguseks pelgalt seetõttu, et süüdimõistetu on teises kriminaalasjas kahtlustatavana vahi alla võetud. Tegemist on erinevate vabaduse võtmise alustega. KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel tehtav kohtumäärus ei jõustu tegemisest (vt KrMS § 408 lg-d 4 ja 5), mistõttu ei saa ka määruse tegemise kuupäeva üldjuhul lugeda täitmisele pööratud vangistuse osa kandmise esimeseks päevaks. Erandiks on juhtum, kui süüdimõistetu võetakse samal päeval samas asjas vahi alla KrMS § 429 alusel.