Tallinna Ringkonnakohus 11. märts 2015, Tallinn, lühimenetluses 1-14-8713 Eesistuja Andres Parmas, liikmed Julia Katškovskaja ja Urmas Reinola Kriminaalasi Kaspar Otto Hiiemaa süüdistuses KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi, Raidar Pohlaku (Pohlak) süüdistuses KarS § 199 lg 1, § 200 lg 1 - § 25 lg 2 järgi ja K-CA-i (A) süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 5, 7 ja 9; § 202 lg 1; § 263 p-de 1 ja 4; § 274 lg 1 ning § 349 järgi Harju Maakohtu 11. novembri 2014. a otsus, lühimenetluses Kannatanu RP Vandeadvokaat Gennadi Kull K-CA (IK:
XXXXXXXXXXX),
elukoht:
XXXXXXXXXX XXX XX XXXXXX XXXXXXXX;
õpib XXXXXXXXX XXXXXXXXX X XXXXXXX; kriminaalkorras varem karistamata Tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeldu alates
21.jaanuarist 2014; kinni peetud 21. veebruaril 2014 kell 04.11 ja 21. veebruaril 2014 kell 23.00 kuni 22. veebruar 2014; 13.-14. märts 2014; 24.-26. mai 2014; 22.-23. juuni 2014 Marika Reintop
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kannatanu apellatsioon.
2.
Tühistada Harju Maakohtu 11. novembri 2014. a otsus kriminaalasjas 1-14-8713 osaliselt, s.o K-CA-i karistamises KarS § 349 järgi, samuti tema süüditunnistamises KarS § 199 lg p-de 5, 7 ja 9 järgi (20. septembril 2013 toimepandud kuritegu), talle KarS § 199 lg 2 p-de 5, 7 ja 9 järgi mõistetud karistuse ja mõistetud liitkaristuse osas ning kannatanu RP-i tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas.
3.Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Harju Maakohtusse teises kohtukoosseisus.
4.Jätta muus osas Harju Maakohtu 11. novembri 2014. a vaidlustatud otsus muutmata.
EDASIKAEBE KORD
Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.K-CA-ile esitati KarS § 199 lg 2 p-de 5, 7 ja 9 järgi süüdistus erinevates vargustes. Muu hulgas süüdistati K-CA-t selles, et 20. septembril 2013 võttis ta Maardus, Vilgukivi tänaval võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil avalikult, kuid vägivalda kasutamata KEB jope taskust RP-ile kuuluva mobiiltelefoni LG Optimus 700 väärtusega 195 eurot ning lahkus sündmuspaigalt, tekitades RP-ile materiaalse kahju 195 eurot.
3.Maakohtu 11. novembri 2014. a otsusega tunnistas maakohus K-CA-i süüdi 1) KarS § 199 lg 2 p-de 5, 7 ja 9 järgi, mõistes talle karistuseks ühe aasta vangistust; 2) KarS § 202 lg 1 järgi, mõistes karistuseks kolm kuud vangistust; 3) KarS § 263 p 1 (kuni 1. juulini 2014 kehtinud redaktsioonis KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi), mõistes karistuseks üheksa kuud vangistust; 4) KarS § 274 lg 1 järgi, mõistes karistuseks kuus kuud vangistust; 5) KarS § 349 järgi, mõistes karistuseks kolm kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti K-CA-ile liitkaristuseks kaks aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat liitkaristust 1/3 võrra, mõistes K-CA-ile lõplikuks karistuseks üks aasta ja neli kuud vangistust. Karistuse hulka arvati KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg 21.-22. veebruar 2014, 13.-14. märts 2014, 24.-26. mai 2014 ja 22.-23. juuni 2014, kokku 9 päeva, lugedes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks ühe aasta kolm kuud ja kakskümmend üks päeva vangistust. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud karistus kahe-aastase kaitseajaga täitmisele pööramata. Katseaja alguseks luges maakohus kohtuotsuse tegemise päeva, s.o. 11. novembri 2014. Tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keelu tühistas maakohus alates otsuse jõustumisest. Kannatanu RP-i tsiviilhagi jättis maakohus läbi vaatamata. Maakohus mõistis K-CA-ilt või temal rahaliste vahendite puudumise korral tema seaduslikelt esindajatelt TAMV-lt ja TA-lt solidaarselt menetluskuludena riigituludesse välja kaitsjatasu, toimiku materjalidest koopia tegemise kulu ja sundraha. Kohus lahendas ka asitõenditega seonduvad küsimused.
4.Maakohus tuvastas, et K-CA-i süü RP-ile kuuluva telefoni varguses on leidnud üheselt kinnitust tuginevalt kannatanu K-EB-i (kelle valdusest süüdistatav RP-ile kuulava telefoni ära võttis) ja tunnistaja EJ ütlustele. K-CA on kohtuistungil oma süü selles kuriteoepisoodis täielikult omaks võtnud.
5.Puutuvalt kannatanu tsiviilhagisse märkis maakohus esmalt, et kannatanu RP kohtuistungil ei osalenud ehk küll talle oli kohtukutse saadetud. Samas ei takista kannatanu ilmumata jäämine asja lahendamist. Kohus leidis, et menetlusökonoomia kaalutlusel tuleb hagi jätta läbi vaatamata. Hagi kinnitava tõendina esitati kohtule Tele2 Eesti AS 3. veebruari 2013. a arve nr 4134254, mille kohaselt klient JK ostis mobiiltelefoni LG Optimus L7 P700 hinnaga 195
eurot ning kaardimakse kviitung, mille kohaselt tasus ostu eest 195 eurot. Tunnistaja JK ütluste kohaselt ostis ta mobiiltelefoni 2013. a alguses sularaha eest ning müüs selle millalgi sügise alguses interneti kuulutuse kaudu, ei mäleta, mis summa eest. Kannatanu RP on tunnistajana ülekuulamisel algselt hinnanud telefoni maksumuseks 150 eurot. Täiendava ülekuulamise protokollis on ta aga väitnud, et ostis telefoni 195 euro eest ja esitas selles summas ka tsiviilhagi. Tsiviilkostjad TAMV ja TA vaidlesid tsiviilhagile summas 195 eurot vastu, väites, et tõendatud on küll telefoni maksumus selle ostmisel veebruaris 2013, kuid septembris 2013 ei saanud selle väärtus enam sama olla. Telefoni väärtuse kohta septembris 2013 tõendid puuduvad. Maakohus leidis, et ka RP-i küsitlemine KrMS § 237 lg 6 alusel ei täidaks puudujääki kannatanu esitatud tsiviilhagi tõendamisel. Kuna maakohus arutas asja lühimenetluses üksnes kriminaaltoimiku materjalide põhjal, siis ei oleks kannatanul võimalust sellekohaseid tõendeid kohtule esitada. Arutatavas kriminaalasjas on menetlust alustatud 27. augustil 2013, mistõttu kohtu poolt lühimenetlusest keeldumine ja kriminaalasja materjalide tagastamine menetluse jätkamiseks, s.o. täiendavate tõendite kogumiseks ei oleks menetlusökonoomia ja karistuse mõistmise põhimõtetega kooskõlas. Kohus selgitas ühtlasi, et kannatanul on õigus kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudes pöörduda hagiga kohtu poole tsiviilkohtupidamise korras, kus on tsiviilasja menetlemise käigus võimalik esitada nii kirjalikke kui suulisi tõendeid, s.t on võimalik kõiki oma seisukohti ja nõudeid nii suuliselt kui kirjalikult põhjendada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu RP, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas ja hagi rahuldamist või alternatiivselt kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist.
6.1.Apellant ei nõustu maakohtuga, nagu oleks võinud kriminaalasja arutada ilma tema osavõtuta, sest ta jättis hoolimata saadetud kutsest kohtuistungile ilmumata. Nimelt on kutse saadetud talle ebaõigele aadressile, millel ta ei ole kunagi elanud. Kohus on ka ise tõdenud, et kannatanu poolt kohtueelses menetluses ülekuulamisel nimetatud aadressile talle kutset saadetud ei ole. Apellant leiab, et kuna kohtul oli olemas kannatanu tegelik aadress, siis pidanuks kohtukutse saatma talle sellele aadressile. Kuna talle kutset nõuetekohaselt ei saadetud, siis puudus maakohtul õigus arutada kriminaalasja ilma tema osavõtuta, sest nii on temalt võetud õigus asja arutamise juures osaleda ja võimalus oma seisukohti tõhusalt kaitsta.
6.2.Kannatanu ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu ei olekski võimalik arutatavas kriminaalasjas tsiviilhagi lühimenetluses lahendada. Samuti juhib ta tähelepanu sellele, et kui maakohtu hinnangul välistab tsiviilhagi suuruse üle peetava vaidluse arutataval juhul see, et vaja on uurida täiendavaid tõendeid, mille esitamine on lühimenetluses välistatud, siis just süüdistatava seaduslik esindaja esitas tõendeid selle kohta, et kannatanu telefoni väärtus ei saanud varguse hetkel olla sama, mis selle uuena soetamise hetkel. Ei saa eeldada, et varguse kartuses peaks mobiiltelefoniga kaasas kandma selle hindamisakti, sest ilma varguse hetkel mobiiltelefoni maksumuse tõendita jätab kohus tsiviilhagi läbi vaatamata. Kannatanu väidab, et saab telefoni hinda tõendada ainult ostuarvega. Süüdistatav on aga telefoni varastades pannud end ise olukorda, kus süüdimõistmise korral tuleb hüvitada ka varastatu väärtus. Kui telefoni hinna osas on vaidlusi, tuleks kriminaalasi lahendada üldmenetluses ning uurida kõiki tõendeid põhjalikult.
6.3.Kannatanu ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, nagu õigustaks tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist menetlusökonoomia põhimõte, leides, et see ei või üles kaaluda asja õige ja
seadusekohase lahendamise nõuet. Lahendades kriminaalasja kiirustades lühimenetluses, on maakohus rikkunud kannatanu põhiõigusi. Kannatanu hinnangul on võimalik kriminaalasi lahendada lühimenetluses täiendavaid tõendeid kogumata, kuid kui tõendeid on siiski vaja täiendavalt koguda, tuleb asi tagastada prokuratuurile, et anda see maakohtule lahendamiseks üldmenetluses.
7.K-CA-i kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull esitas apellatsiooni peale vastuse, milles peab apellatsiooni alusetuks ja põhjendamatuks, paludes jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
8.Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ning apellatsioonis ja apellatsioonile esitatud vastuses esitatud väidetega, leiab, et apellatsioon kuulub rahuldamisele ja maakohtu otsus tuleb tühistada. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
9.Maakohus on leidnud, et võis praegusel juhul arutada kriminaalasja lühimenetluses ilma kannatanu osavõtuta, sest kannatanule oli saadetud kohtukutse ja ta ei ilmunud kohtuistungile. KrMS § 236 lg-st 2 tulenevalt tõepoolest kannatanu ja tsiviilkostja kohtuistungile ilmumata jäämine ei takista kriminaalasja kohtulikku arutamist ega tsiviilhagi läbivaatamist. See on aga nii üksnes tingimusel, et nimetatud isikud on kohtuistungile nõuetekohaselt kutsutud (vt ka RKKKo asjas 3-1-1-42-11, p 7). Kuid arutatavas asjas on maakohus ka ise tõdenud, et aadressil, millele saadeti kannatanule kohtukutse, kannatanu tegelikkuses ei ela. Ses olukorras pidanuks maakohus astuma samme, et selgitada välja, millisele aadressile tuleks kannatanule kutse saata. Maakohus on enda väitel proovinudki korrektset aadressi tuvastada kannatanu mobiiltelefonile helistades. Saamata sealt vastust, on kohus aga igasugustest edasistest katsetest kannatanule kutset kätte toimetada loobunud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus pidanud ses olukorras ekslikult võimalikuks arutada asja ilma kannatanu osavõtuta, jättes täitmata oma kohustuse kannatanu kohtuistungile kutsuda. Seejuures väärib rõhutamist, et maakohtule oli teada kannatanu tegelik aadress – mille kannatanu oli menetlejale avaldanud ülekuulamisel kohtueelses menetluses. Iseäranis kummastav on, et kohus on isegi oma vaidlustatud otsuses märkinud, et kannatanu enda avaldatud aadress oli kohtule teada, ent ometi ei ole kohus pidanud vajalikuks sellele aadressile kannatanule kohtukutset saata. Asudes ses olukorras kriminaalasja arutama, rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
10.Arutatava kriminaalasja kontekstis on tegemist rikkumisega, mida ei ole võimalik ringkonnakohtus kõrvaldada ja mis tingib vältimatult kriminaalasja tagastamise maakohtusse uueks arutamiseks. Kolleegium asub eeltoodud seisukohale põhjusel, et vastustades maakohtu istungil tsiviilhagi suurust ja hagi kinnitavaid tõendeid, on süüdistatava esindajad esitanud väiteid, mida nad peavad ise tõendama (varastatud telefoni väärtus on väiksem kui kannatanu poolt hagis osutatu). Kuivõrd kriminaalasja toimikus ei sisaldu süüdistatavate esindajate niisuguseid väiteid kinnitavaid tõendeid ja lühimenetluses võivad menetlusosalised KrMS § 237 lg-st 4 nähtuvalt asja kohtulikul arutamisel tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele, võinuks maakohtus lühimenetluse reeglite korrektsel rakendamisel kujuneda olukord, kus süüdistatav oleks soovinud lähtuvalt KrMS § 234 lg-s 5 sätestatust loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest, mis tinginuks vastavalt KrMS § 238 lg 1 p-le 1 kriminaaltoimiku tagastamise prokuratuurile. Samas olnuks ka võimalik, et süüdistatav (tema seaduslikud esindajad) loobunuks taotlusest uusi tõendeid hinnata, mis aga tähendanuks, et maakohus oleks pidanud tsiviilhagi toimikus sisalduvatele tõenditele tuginedes esitatud
suuruses rahuldama. Asja arutamisel apellatsioonimenetluses ringkonnakohtus ei ole kumbki eelkirjeldatud võimalustest enam rakendatav, mistõttu tulebki asi maakohtule tagastada.
11.Täiendavalt juhib kolleegium tähelepanu maakohtu olulisele eksiarusaamale maakohtu tsiviilhagi puudutava pädevusega seoses. Nimelt on maakohus arutatavas asjas leidnud, nagu õigustaks menetlusökonoomia põhimõte tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist. KrMS § 310 lg-s 1 sätestatu kohaselt rahuldab kohus süüdimõistvat kohtuotsust tehes tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Esmapilgul jätab see säte maakohtule tsiviilhagiga seoses laialdase valikudiskretsiooni, võimaldades kohtul piiranguteta valida, millist lahendusvarianti eelistada. Nii see siiski pole ning kohus on õigustatud (ja kohustatud) jätma tsiviilhagi rahuldamata või läbi vaatamata ainult siis, kui selleks on olemas konkreetsed alus (vt ka RKKKo asjas 3-1-1-47-07, p 36). Õiguslik alus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata võib tuleneda nii kriminaalmenetluse seadustikust (nt KrMS § 271 lg 2 või § 272 lg 2) kui ka tsiviilkohtumenetluse seadustikust (eeskätt TsMS §-s 371 ja §-s 423 ettenähtud alused). Ühtki nimetatud alust arutataval juhul ei esinenud. Kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda alust jätta tsiviilhagi läbi vaatamata menetlusökonoomia kaalutlusel. See on ka mõistetav, sest menetlusökonoomia põhimõte ei saagi õigustada kohut õigusemõistmisest loobuma – kohus on kohustatud kriminaalasja kõigis selle olulistes aspektides (nii, nagu need on sätestatud KrMS § 306 lg-s 1) mõistliku aja jooksul lahendama.
12.Veel märgib kolleegium obiter dictum korras, et ei saa nõustuda süüdistatavate seaduslike esindajate seisukohaga nagu oleks välistatud, et 2013. a veebruaris uuena ostetud mobiiltelefoni varastamise korral sama aasta septembris tuleb kannatanule hüvitada telefoni ostuhind. Süüdistatavate esindajate arvates tuleb lähtuda hoopis sama vana telefoni järelturu hinnast. VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud üldpõhimõttest lähtuvalt on õigusvastase teoga tekitatud kahju hüvitamise eesmärk asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui õigusevastaselt kahju tekitamist ei oleks aset leidnud. Hüvitades kannatanule varastatud mobiiltelefoni hinna üksnes selle järelturuväärtuse alusel, mitte aga selle uuena ostmise hinna ulatuses, sunnitakse kannatanu sisuliselt endale samaväärset telefoni hankimagi järelturult. Kolleegiumi hinnangul on üldtuntud asjaolu, et elektroonilised tarbeesemed (sh mobiiltelefonid) on järelturul suure riskisisaldusega esemed põhjusel, et müügiks pakutakse hulgaliselt kontrollimatu taustaga ja varjatud vigadega esemeid. Seega ei täidaks elektroonilise tarbeeseme varguse korral kahju järelturu hinna ulatuses hüvitamine kahju hüvitamise eesmärki – isikut ei asetata sarnasesse olukorda, kus ta asus enne õigusevastast kahju tekitamist. Seetõttu tuleks varastatud elektroonilise tarbeeseme puhul kahju hüvitisena üldjuhul välja mõista uue eseme väärtusele vastav summa.
13.Viimaks peab kolleegium KrMS § 331 lg 3 alusel apellatsiooni piiridest väljudes vajalikuks asja uuesti arutava kohtukoosseisu tähelepanu juhtida sellele, et K-CA tunnistati vaidlustatud maakohtu otsusega süüdi muu hulgas KarS § 349 järgi ja teda karistati selle eest kolme kuu pikkuse vangistusega. Alates 1. jaanuarist 2015 on KarS § 349 järgi kvalifitseeritav kuritegu karistatav üksnes rahalise karistusega. Seega tuleb maakohtul asja uuesti arutades mõista ka KCA-ile KarS § 349 järgi uus karistus ja hinnata muutunud õiguse kontekstis KarS § 64 lg 1 alusel moodustatud liitkaristuse suuruse põhjendatust.
14.Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1 ja 3, § 339 lg-st 2 ning § 341 lg-st 3 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
11.novembri 2014. a otsuse osaliselt, s.o K-CA-i karistamises KarS § 349 järgi, samuti tema süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg p-de 5, 7 ja 9 järgi (20. septembril 2013 toimepandud kuritegu), talle KarS § 199 lg 2 p-de 5, 7 ja 9 järgi mõistetud karistuse ja mõistetud
liitkaristuse osas ning kannatanu RP-i tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas. Tühistatud osas saadab kolleegium kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtusse teises kohtukoosseisus. Muus osas jääb maakohtu vaidlustatud otsus muutmata. Kannatanu apellatsiooni kolleegium rahuldab.
Andres Parmas /allkirjastatud digitaalselt/
Julia Katškovskaja /allkirjastatud digitaalselt/
Urmas Reinola /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.