Harju Maakohtu 29. detsembri 2014 otsus Pavel Chirkovi (Chirkov) süüdistuses KarS § 113 - § 25 lg 2 järgi üldmenetluses
Kriminaalasja viis
lahendamise
Apellatsiooni esitaja Teised apellatsioonimenetluse pooled
kirjalik menetlus süüdistatava kaitsja Toomas Alp prokurör Kati Maitse-Pärkna
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 29. detsembri 2014 otsus Pavel Chirkovi KarS § 113 - § 25 lg 2 järgi süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 11. märtsil 2015 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 29. detsembri 2014 otsusega tunnistati Pavel Chirkov KarS § 113 - § 25 lg 2 järgi süüdi ja karistati 9 aastase vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestati P. Chirkovi kinnipidamisest, alates 28.03.2014. Menetluskuludena mõisteti P. Chirkovilt riigituludesse sundraha 887,50 eurot, isiku kohtuarstliku ekspertiisi kulud 84 eurot, määratud kaitsja kulud 327,60 eurot ja koopiakulud 1 euro. Menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.
2.P. Chirkov tunnistati talle esitatud süüdistuse järgi süüdi selles, et tema alkoholijoobes, vihahoos ja tahtliku tapmise eesmärgil 12.12.2013 kella 19.13 paiku Tallinnas XXXXXX XX X/XXXXX XX XX majade vahelisel alal ründas ootamatult noaga AP, lüües viimasele noaga kaks korda kaela piirkonda, millega tekitas AP-le eluohtliku tervisekahjustuse - lülisambakanalisse ulatuva torkelõikehaava vasakul pool kaela tagumisel-külgmisel pinnal koos seljaaju vigastusega ja defektiga trapetslihases ning rindkereõõnde mitteulatuva torke-lõikehaava paremal pool seljal abaluu piirkonnas, mis ei olnud eluohtlik tervisekahjustus ja paraneb 4 nädala piirides. Peale noalööke P. Chirkov lahkus sündmuskohalt. AP kaotas teadvuse, kukkus maha ja teadvusele tulles sai aru, et ei suuda liigutada. Möödujad kutsusid temale kiirabi ja tema elu suudeti päästa, kuid P. Chirkovi poolt tekitatud seljaaju vigastusega kaasnes tüsistusena mõõdukas parempoolne osaline halvatus, mis on raske kehaline haigus, mille ravi ületab 4 kuud ja täielik paranemine on vähetõenäoline.
3.Maakohtu otsuse vaidlustas ringkonnakohtus süüdistatava kaitsja, kes leiab, et kohtuotsus kuulub tühistamisele materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ja P. Chirkov tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kaitsja leiab, et kohus on tahtluse tagajärje suhtes tuletanud üksnes teo objektiivse kriteeriumi alusel, lähtudes asjaolust, et P. Chirkov keeldus kohtuistungil ütluste andmisest. Puuduvad tõendid teo toimepanemise kohta otsese tahtlusega ja välistatud on teo toimepanemine ka kaudse tahtluse vormis. Teiseks ei ole kohtuliku uurimise käigus leidnud tõsikindlalt tõendamist, et inkrimineeritava teo pani toime süüdistatav. P. Chirkovi isikut kui teo toimepanijat videosalvestus üheselt ei tuvasta, kannatanu on ütlustes välistanud võimaluse, et teo pani tema suhtes toime süüdistatav. Kolmandaks leiab apellant, et esitatud süüdistus on põhjendamatu. P. Chirkov ei saanud eeldada, et noaga selja piirkonda löömine võib põhjustada fataalse tagajärje. Neljandaks ei vasta mõistetud karistus esitatud süüdistusele. Kannatanu viibis kohtumenetluse ajal kohtusaalis, järelikult oli ta elu ja tervise juures. Viiendaks on kohus apellandi arvates põhjendamatult osundanud tõendiallikana suurt tähelepanu jälitustoimingu protokollile, mis on aga sama isiku osavõtul teises kriminaalasjas koostatud vähemalt nelja isiku suhtes.
4.Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitas kirjaliku vastuse apellatsioonile prokurör, kes palub jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Prokurör peab apellatsioonis esitatud argumente põhjendamatuteks ja leiab, et need on meelevaldsed ning lähtuvad üksnes süüdistatava eesmärgist vastutusest vabanemiseks. Kohus on hinnanud kõiki tõendeid nende vastastikuses seoses ja andnud hinnangu nende usaldusväärsusele. Arusaadavalt ja jälgitavalt on kohus põhjendanud järeldust, et kuriteo, mille toimepanemise eest P. Chirkov süüdistatavana kohtu alla anti, pani toime just tema. Kaitsja esitatud kaitseversioon on sama, mis maakohtus, ühtegi uut asjaolu apellatsioonis esitatud ei ole.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
5.Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaalasja materjalide ja kaitsja apellatsiooni väidetega leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.
6.Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatu pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude
2(5)
tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta P. Chirkovi talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistab ja selliselt karistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata. Apellatsiooniga seonduvalt märgib ringkonnakohus üksnes järgmist.
7.Kaitsja leiab jätkuvalt, et kohus, mõistes P. Chirkovi talle esitatud süüdistuses süüdi, on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohtukolleegium apellandiga selles osas nõustuda ei saa. Maakohus on asja tehiolud kohtuistungil objektiivselt tuvastanud, tuginedes seejuures kontrollitud tõendite kogumile, s.h asitõendi vaatlusprotokollile (kd I, lk 80-118). Süüdistatava poolt toimepandud teole on maakohus andnud hinnangu, mis on kooskõlas eelkõige kohtuistungil tuvastatuga, asjassepuutuva materiaalõiguse normi ja Riigikohtu praktikaga. KarS § 25 lg 2 kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Siit tuleneb, et süüteokatse on alanud, kui vastavalt isiku ettekujutusele teost ei jää tema ja reaalsele süüteokoosseisule vastava teo vahele enam ühtegi olulist käitumisakti. Ning vastupidi - kui isikul on süüteokoosseisu elluviimise alustamiseks vaja veel üht või mitut käitumisakti, on isik oma tegevusega veel üldjuhul mittekaristatavas ettevalmistusstaadiumis. Kohtuistungil analüüsitud asitõendi vaatlusprotokollist (turvakaamerate salvestisest) on visuaalselt jälgitav, et kasiinost lahkumisel oli P. Chirkov ainus isik, kes viibis kannatanu vahetus läheduses ning salvestiselt on jälgitavad tema järsud liigutused seljaga tema poole seisva kannatanu suunas, mille tagajärjel kannatanu kukub ja P. Chirkov eemaldub. Seega on kohtu poolt hinnatud tõenditega leidnud tõsikindlalt tuvastamist, et inkrimineeritava teo pani toime just süüdistatav, mitte keegi kolmas isik ning kes tegi kõik endast oleneva KarS § 113 järgi kvalifitseeritava teo realiseerimiseks - lõi noaga ootamatult kahel korral AP-le selja tagant tugeva jõuga kaela, s.o inimese elutähtsasse piirkonda. Üksnes kannatanul seljas olnud keha kaitsvad riided ning tunnistaja TJ poolt koheselt kutsutud kiirabi ja kannatanule kiire arstiabi osutamine, s.o mitmete positiivsete asjaolude tõttu, jäi AP surm saabumata.
8.Maakohus on tõendeid kogumis hinnates otsuses märkinud tõendid ja selgitanud, miks rajab kohus oma otsuse nimelt nendele tõenditele ning miks ei saa otsuse tegemisel tõendina arvesse võtta kannatanu AP ütlusi. Kuigi kohus ei ole otsuses võtnud seisukohta kohtulike vaidluste käigus esitatud kaitsja taotluse osas, kvalifitseerida P. Chirkovi tegu ümber KarS § 118, ei tähenda see kohtukolleegiumi arvates kohtuliku uurimise ühekülgsust ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega P. Chirkovi süü tõendatuse kohta KarS § 113 - § 25 lg 2 järgi, sest need vastavad faktilistele asjaoludele ja kohtus uuritud tõenditele.
9.Põhjendatud on maakohtu järeldus, et süüdistatava käitumine üksnes välise teopildi alusel kujutab endast inimelu ohustamist tapmiskoosseisu mõttes. Olukorras, kus süüdistatav rakendab vihahoos maksimaalset jõudu kannatanut kahel korral noaga kaela piirkonda lüües, tekitatades sellega kannatanule lülisambakanalisse ulatuva haava vasakul pool kaelal, kui eluohtliku vigastuse (kd I, lk 127-131), võib kausaalahela katkematu kulgemise korral tuua vahetult kaasa kannatanu surma. Lahkudes sündmuskohalt peale kannatanu noaga löömist, eeldas süüdistatav seega, et tegi kõik endast võimaliku kannatanu surma saabumiseks. Kuigi P. Chirkov keeldus kohtuistungil ütluste andmisest, kinnitab tema süüd veel jälitustoimingu protokolli (telefonikõnede salvestised, kd II tl 155, 157) sisust nähtuv, milles süüdistatav selgitab elukaaslasele MK-le, et tal olid probleemid A-ga, kuid nad on omavahel rääkinud ja kõik hästi, isik viidi rehabilitatsiooni üle. Jälitusprotokollist (kd II, lk 105) nähtub sedagi, et kannatanu sõnade kohaselt süüdistatav ütles talle, et arvas, et tappis
3(5)
kannatanu ära ja põgenes ning et ta lõi suure jõuga. Seega ei põhine apellatsiooni väide, et P. Chirkov ei saanud eeldada, et noaga selja piirkonda löömine võib põhjustada fataalse tagajärje, kohtuistungil hinnatud tõenditele.
10.Vastuseks kaitsja etteheitele, et välistatud on teo toimepanemine ka kaudse tahtluse vormis, märgib kohtukolleegium järgmist. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu otsustes nr 31-1-19-05 ja nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 9-10 on veenvalt ja jälgitavalt põhjendatud, miks kohus P. Chirkovi AP tapmise katses süüdi tunnistab. Kohus tuvastas, et noaga löömisele eelnes süüdistatava agressiivsus algselt tunnistaja VK ja hiljem kannatanu suhtes. Jälitusprotokolli kohaselt (kd II, tl 107) oli süüdistataval paha tuju, kuna osa kaassüüdistatavatest vahistati, ta tarbis alkoholi ja ägestus. Samas leidis kohus õigesti, et puuduvad tõendid nagu soovinuks süüdistatav kannatanu surma saabumist. Elades välja oma negatiivseid emotsioone ja lüües kannatanut kahel korral noaga elutähtsate organite piirkonda, pidi P. Chirkov pidama võimalikuks, et tema tegevus võib põhjustada kannatanu surma ning seda möönma. Seega pani ta AP tapmiskatse toime kaudse tahtlusega. Kohtupraktika on jaatanud kaudset tahtlust tapmiseks välise teopildi alusel ennekõike olukorras, kus süüteokoosseisus kirjeldatud tagajärg (surm) on (kolmandate isikute päästvate toimingute puudumisel, nt arstiabi) peaaegu lahutamatus ajalises ning ka ruumilises seoses elule ohtlikuna hinnatava teo toimepanemisega (teo ja tagajärje vaheline äärmiselt tihe ajalis-ruumiline seos). Ennekõike nimetatud asjaolu annab kinnitust, et vägivalda rakendati sedavõrd intensiivselt ja ulatuslikult ning samal ajal ka keskmisele isikule arusaadavalt selgelt, et selles võib ühtlasi näha tagajärje (surma) saabumise möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes. Ehk teisisõnu - vägivalla rakendamisele järgneva kausaalahela kulg (sündmuste edasine käik surma saabumise näol) peab keskmise elukogemusega inimesele olema arusaadav ja sisuliselt ka ettenähtav ning prognoositav. Konflikti ajendil ja välja elades negatiivseid emotsioone, lüües kannatanut vihahoos ja tugeva jõuga noaga kahel korral kaela, s.o elutähtsa organi piirkonda, pidas P. Chirkov võimalikuks, et tema tegevus võib põhjustada kannatanu surma ning möönis seda.
11.Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette sedagi, et maakohus on süüdistatavale mõistnud süüdistuse raskusastmele mittevastava karistuse. Kohtukolleegium ei nõustu eeltoodud seisukohaga. KarS § 60 lg 1 kohaselt kohus võib karistusseadustiku üldosas nimetatud juhtudel isiku karistust kergendada. Üheks selliseks üldosas nimetatud juhuks on süüteokatse, sest KarS § 25 lg 6 kohaselt kohus võib süüteokatse puhul kohaldada KarS §-s 60 sätestatut. Nagu eeltoodust nähtub, ei lasu kohtul kohustust süüteokatse puhul karistust kergendada, vaid kohtul on selline õigus seadusest tulenevalt. Kas kohus seda õigust kasutab või ei, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Käesolevas süüdistusasjas kohtukolleegiumi hinnangul selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine.
4(5)
P. Chirkovi poolt toime pandud kuritegu ei ole väikese raskusastmega, sest selle eest nähakse ette vangistus kuuest kuni viieteistkümne aastani. Tegemist on mõrva kõrval kõige raskema isikuvastase süüteoga. Seega välistab karistuse kergendamise juba ainuüksi süüdistatava süü suurus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07 p 6.5, 6.6). Õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt orienteeruvad kohtud keskmistele karistustele ja kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest on põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-7711). Kohus leidis, et antud juhul on põhjendatud P. Chirkovile KarS § 113 sanktsiooni keskmisest määrast madalama karistusmäära kohaldamine, sest süüdistatav tegutses kaudse tahtlusega. Kuritegu jäi katse staadiumisse ning kannatanu jäi ellu. Kannatanu on süüdistatavale andestanud ega soovi tema karistamist. Lisaks on leidnud tuvastamist, et süüdistatav on kannatanuga haiglas vestelnud ja tundnud muret ja huvi tema tervisliku seisukorra vastu. Kohtukolleegium peab mõistetud karistusmäära põhjendatuks, sest see vastab P. Chirkovi süü suurusele ja tuvastatud tehioludele ning on kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Kohtukolleegium ei tuvastanud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust P. Chirkovile mõistetud karistust vähendada, sest teda karistati vangistusega, mille kestus jääb alla sanktsiooni keskmäära.
12.Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium, et vaidlustatud otsus P. Chirkovi süüditunnistamises ja karistamises on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsiooni põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 29. detsembri 2014 otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
Urmas Reinola
Meelika Aava
Ivi Kesküla
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.