Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-4-15 5. märts 2015 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kriminaalasi Allan Õispuu ja Maikel Männapsoo süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-527 Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Vahur Verte, kassatsioon Allan Õispuu kaitsja vandeadvokaadi abi Margo Põbo, Maikel Männapsoo kaitsja vandeadvokaat Jaak Siim 4. veebruar 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2014. a otsus, välja arvatud Maikel Männapsoo kaitsjale apellatsioonimenetluses kaitsjakulude väljamõistmise osas.
2.Tühistatud osas jõustada Harju Maakohtu 31. märtsi 2014. a otsus Allan Õispuu ja Maikel Männapsoo süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p 1 järgi.
3.Mõista Eesti Vabariigilt Maikel Männapsoo kasuks välja tema poolt kassatsioonimenetluses kantud mõistliku ulatusega menetluskulu summas 800 (kaheksasada) eurot sealhulgas käibemaks summas 160 (ükssada kuuskümmend) eurot.
1.Allan Õispuu ja Maikel Männapsoo anti kohtu alla süüdistatuna selles, et nad omandasid ühiselt ja kooskõlastatult grupis ebaseaduslikult eeluurimisel täpselt tuvastamata isikult, kohas ja ajal, kuid enne 4. augustit 2013. a kella 23.45 suures koguses narkootilist ainet gammahüdroksüvõihapet (GHB-d) sisaldavat vedelikku kokku massiga 4 980,50 grammi (milles narkootilist ainet GHB-d oli puhtal kujul kokku 2 265,10 grammi), s.o narkootilist ainet enam kui kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud mõjudoosi ulatuses. Süüdistatavad hoidsid osutatud narkootilist ainet kuni
4.augusti 2013. a kella 23.45-ni enda kasutuses olevas sõiduautos Suzuki Baleno, reg-nr XXX XXX,
mil patrullpolitseinikud nad Tallinnas XXXXX X asuva maja juures kinni pidasid ja viies plastpudelis oleva narkootilise aine sõiduautost ära võtsid. Eelkirjeldatud viisil panid A. Õispuu ja M. Männapsoo toime KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2.Harju Maakohtu 31. märtsi 2014. a otsusega tunnistati A. Õispuu ja M. Männapsoo KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdi. A. Õispuule mõisteti karistuseks 7 aastat vangistust. M. Männapsood karistati sama teo eest vangistusega 5 aastat, millele liideti KarS § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu 12. juuni 2012. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 10 kuud vangistust, ja lõplikuks karistuseks mõisteti talle 5 aastat ja 10 kuud vangistust. Mõlemad süüdistatavad jäeti vahi alla. Maakohtu otsuse põhistused olid kokkuvõtvalt järgmised.
2.1.Eksperdiarvamus kinnitab, et M. Männapsoo ei puutunud kokku mitte üksnes selle pudeliga, millest ta väidetavalt GHB-d jõi (Helluse pudel), vaid ta oli kokku puutunud ka kotis olnud ja GHB-d sisaldanud teiste pudelitega. Tunnistajate J. S.-i ja T. P. kokkulangevate ütluste kohaselt üritas M. Männapsoo auto kinnipidamisel jalgadega varjata istme ees põrandal olnud kotti. Koti varjamise soov kinnitab, et ta oli teadlik, et autos on GHB-d rohkem kui ainult Helluse pudelis.
2.2.Süüdistatavate kokkulangevatest ütlustest nähtub, et vähemalt A. Õispuu poolt GHB mainimise hetkest alates oli M. Männapsoo teadlik, et autos on suures koguses GHB-d. Kott pudelitega oli M. Männapsoo jalgade juures ning pudelitelt leiti ka tema DNA-d, mis kinnitab, et ta oli nende pudelitega kokku puutunud ja seega oli tal ka teada autos olnud GHB kogus. Kuivõrd pudelid olid kotis, siis sai M. Männapsoo DNA neile sattuda üksnes seeläbi, et M. Männapsoo neid pudeleid kotis puudutas. Kuna ühelt Nestea pudelilt leiti M. Männapsoo DNA-d pudeli keskosast, siis on välistatud võimalus, et tema DNA sattus pudelile kogemata pudelit pealt puudutades. Arvestades, et M. Männapsoo oli kokku puutunud kõigi kotis olnud pudelitega, oli talle ka teada, kui suur kogus GHBd on autos. Kuulnud, et autos on GHB-d sisaldavad pudelid, ei väljendanud M. Männapsoo soovi autost lahkuda. Ta tarbis seda GHB-d ise ja selleks peatati korraks auto. Seda kinnitavad mõlema süüdistatava ütlused. Peatumise ajal oleks olnud M. Männapsool võimalus soovi korral autost lahkuda. Jätkates peatumise järel koos A. Õispuuga sõitu, hoidis M. Männapsoo juba teadlikult koos A. Õispuuga autos GHB-d. Seega sõitu jätkates valdas M. Männapsoo koos A. Õispuuga juba teadlikult GHB-d suures koguses.
2.3.Ka A. Õispuu teadis, et M. Männapsoo on teadlik GHB olemasolust autos. Kuna A. Õispuu rääkis M. Männapsoole GHB-st, siis ta järelikult ise soovis, et nad sõitu jätkates valdaksid GHB-d ühiselt. Seda, et M. Männapsool ja A. Õispuul oli sõitu jätkates ühine tahe GHB-d vallata, kinnitab ka asjaolu, et M. Männapsoo üritas politseinike eest kotti jalgadega varjata. Süüdistatavad ei pruukinud narkootilise aine edasises ühises valdamises küll omavahel sõnaselgelt kokku leppida, kuid nende käitumine ja konkludentsed teod kinnitavad, et neil oli GHB ühiseks valdamiseks vaikiv kokkulepe.
2.4.Tunnistajate J. S.-i ja T. P. kokkulangevate ütluste kohaselt väitis M. Männapsoo algul, et pudelites on alkohol, mida ta peab edasi toimetama. M. Männapsoo selline jutt kinnitab, et tal oli tahe varjata, et autos oli GHB. Sellest, et just M. Männapsoo hakkas selgitama, mis pudelites on, järeldub, et M. Männapsool oli ka endal huvi vallata seda GHB-d. Kui M. Männapsoo ei oleks teadnud kotis
olevatest GHB-d sisaldavatest pudelitest ja tal puudunuks igasugune huvi GHB vastu, siis puudunuks tal ka vajadus valetada, et pudelites on alkohol. Kui GHB edasise valdamisega oleks olnud seotud ainult A. Õispuu, siis oleks olnud tema see isik, kes selgitanuks, mis pudelid kotis on. Tunnistaja T. P. ütlustest nähtub aga, et A. Õispuu väitis, et tema on ainult autojuht ega tea, mis kotis on. Sellega kiitis A. Õispuu heaks ja aktsepteeris M. Männapsoo käitumist ning politseile antud selgitust, mis kinnitab M. Männapsoo ja A. Õispuu ühist tahet vallata kogu autos olnud GHB kogust. Teineteise poolt politseile räägitu vaikiv aktsepteerimine kinnitab, et M. Männapsool A. Õispuul oli vaikiv kokkulepe ja nad sõltusid teineteise käitumisest (kes mida teeb ja räägib), mis näitab, et neil oli vaikimisi olemas ka rollijaotus ja soov võimaluse korral jätkata koostegutsemist (narkootilise aine hoidmist). Süüdistatavate käitumine ja jutt nende kinnipidamisel (M. Männapsoo varjas pudeleid ja A. Õispuu väitis, et on ainult autojuht) kinnitab, et mõlemad isikud valitsesid tegu ja valdasid ühiselt ning kooskõlastatult narkootilist ainet.
2.5.Kuigi auto laenamise jutt ja põhjendused on vähe usutav, ei kinnita auto laenamise ebamäärane põhjus veel seda, et M. Männapsoo oleks käinud A. Õispuuga koos GHB-d sisaldavat vedelikku ostmas. Ka autokinnipidamisel selles olnud erinevad odavad telefonid ei kinnita, et M. Männapsoo käis koos A. Õispuuga ühiselt narkootilist ainet ostmas. Asjaolu, et M. Männapsoo laenas A. Õispuule autot, ei kinnita, et M. Männapsoo kooskõlastas sellega narkootilise aine omandamist ühiselt koos A. Õispuuga. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et M. Männapsoo teaks, kust ja kelle käest A. Õispuu narkootilist ainet omandas. Isegi kui oletada, et M. Männapsoo võis teada, et A. Õispuu läheb autoga narkootilist ainet ostma, ei kinnita see, et nad tegutsesid narkootilise aine omandamise eesmärgil ühiselt ja kooskõlastatult grupis. M. Männapsoo GHB omandamine ühiselt ja kooskõlastatult A. Õispuuga ei ole tõendatud ning selles osas väheneb M. Männapsoole esitatud süüdistuse maht. A. Õispuu enda ütlustega ja ekspertiisiaktidega on tõendatud, et ta omandas (ostis) täpselt tuvastamata isikult, kohas ja ajal suures koguses narkootilist ainet GHB-d sisaldavat vedelikku. A. Õispuu kinnitab, et ta teadlikult ostis 4 liitrit GHB-d.
2.6.Süüdistatavate käitumine kinnipidamisel ja hiljem politseis kinnitab nende vaikimisi ning konkludentselt kooskõlastatud tegu. Mõlemad isikud olid varem GHB-d tarvitanud ja teadsid, millisest kogusest tekib joove. Seega panid A. Õispuu ja M. Männapsoo narkootilise aine hoidmise isikute grupis toime kavatsetult. Grupi ühine ja kooskõlastatud tegevus oli suunatud narkootilise aine hoidmisele. Arvestades narkootilise aine suurt kogust (puhtal kujul oli GHB-d kokku 2265,10 grammi) ja süüdistatavate endi tarvitatavat kogust, on alust arvata, et tulevikku silmas pidades ei kavatsetud sellist kogust hoida üksnes isiklikuks tarbimiseks, vaid edasimüügiks.
3.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid M. Männapsoo kaitsjad vandeadvokaadi vanemabi Marko Tammann ja vandeadvokaat Jaak Siim ning A. Õispuu kaitsja vandedavokaadi abi Margo Põbo.
3.1.M. Männapsoo kaitsja M. Tammann taotles maakohtu otsuse tühistamist M. Männapsoo süüdimõistmise osas ning M. Männapsoo õigeksmõistmist. Kaitsja hinnangul on narkootilise aine vedu M. Männapsoo poolt süüdistusega hõlmamata ja kohtuotsuses põhistamata. Nii A. Õispuu kui
ka M. Männapsoo kohtus antud ütlustest nähtub, et M. Männapsoo sattus 4. augustil 2013 A. Õispuu juhitud sõiduautosse seetõttu, et A. Õispuu pidi ta koju viima. Maakohus pole otsuse põhistavas osas järginud süü tuvastamisel deliktistruktuuri, mistõttu on otsus raskesti jälgitav. Selles pole ka põhistatud süüdistatavate ühist teopanust, mistõttu grupis tegutsemist neile omistada ei saa. Ka on süüdistusakt selles osas piisavalt konkretiseerimata. Tõendatud ei ole eraõigusliku valduse seisukohalt oluline valitsemissoov ehk M. Männapsoo soov teostada võimu GHB-d sisaldavate pudelite üle.
3.2.M. Männapsoo kaitsja Jaak Siim taotles samuti maakohtu otsuse tühistamist M. Männapsoo süüdimõistmise osas ja uue otsusega M. Männapsoo õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kaitsja hinnangul pole kohus nõuetekohaselt näidanud, miks tuleb M. Männapsood ja A. Õispuud käsitada kaastäideviijatena. Kriminaalasja kohtulikul uurimisel ei ole M. Männapsoo ja A. Õispuu ühist teootsust ega nende ühist ja kooskõlastatud tegevust tõendatud. Samuti on põhistamata M. Männapsoole mõistetud karistus.
3.3.A. Õispuu kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist A. Õispuu KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdimõistmise osas ja tema teo ümberkvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 järgi. Ühtlasi taotles apellant, et A. Õispuu karistus jäetaks osaliselt tingimisi täitmisele pööramata. Ei ole tõendatud, et A. Õispuu ja M. Männapsoo valdasid narkootilist ainet ühiselt. Kuigi on tõendatud, et A. Õispuu narkootilist ainet valdas, puudus tal tahtlus vallata narkootilist ainet koos M. Männapsooga. Kohtuliku uurimise käigus ei ole tõendatud A. Õispuu ja M. Männapsoo ühist teootsust ega ühist ja kooskõlastatud tegevust. Tunnistajatena üle kuulatud politseiametnike ütlused erinesid, millest võib järeldada, et nad ei mäleta täpselt A. Õispuu ja M. Männapsoo kinnipidamise asjaolusid. Seetõttu ei saa ka nende ütlustele tuginedes tuvastada, kes mida kinnipidamisel rääkis. Puuduvad tõendid, et narkootilise aine käitlemisega oleks praegusel juhul süüdistuses toodud kogusest juba varalist kasu saadud, samuti puuduvad igasugused tõendid, et A. Õispuul olnuks eesmärgiks narkootilise aine müügi kaudu varalise kasu saamine. Seega ei ole võimalik rääkida kuriteo toimepanemisel omakasu motiivi olemasolust ning seetõttu puuduvad ka karistust raskendavad asjaolud.
4.Tallinna Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2014. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt ja muudeti kuritegude kvalifikatsiooni ning süüdistatavatele mõistetud karistusi, samuti teisi õigusjärelmeid, sh sunniraha ja konfiskeerimise osas. Uue otsusega tunnistati A. Õispuu süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 4 aastaks 9 kuuks. M. Männapsoo tunnistati süüdi KarS § 306 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks ja 6 kuuks. Mõistetud karistust suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu 12. juuni 2012. a otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa, s.o 10 kuu vangistuse võrra ning mõisteti liitkaristuseks 2 aastat 4 kuud vangistust. Kohtuotsuse põhistused olid kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Kaitsjate väited narkootilise aine edasiandmise eesmärgi ja seega ka selle veo tuvastamatuse kohta on asjakohatud ning väljuvad süüdistuse piiridest. A. Õispuud ja M. Männapsood süüdistatakse narkootilise aine omandamises ja valdamises.
4.2.Praegusel juhul ei lugenud maakohus aga tõendatuks seda, et M. Männapsoo omandas
narkootilise aine koos A. Õispuuga. Maakohus luges tõendatuks selle, et narkootilise aine omandas A. Õispuu ning M. Männapsoo sai narkootikumidest teada siis, kui oli autosse istunud. AÕS § 32 kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. Seejuures on oluline ka isiku soov seda võimu teostada. Kaasvalduse tekkimiseks on seega vajalik, et senine valdaja nõustuks kaasvalduse tekkega, s.t aktsepteeriks, et ka teine isik asub asjade suhtes võimu teostama, ning et ka sel teisel isikul oleks tahe asuda koos senise valdajaga asja valdama. Sellest tulenevalt ei tähenda ainuüksi see, kui keegi saab teada, et autos (aga ka korteris või muus suletud ruumis) leidub ainet või esemeid, mille käitlemine on keelatud, seda, et autosse või muusse suletud ruumi jäämisega muutub isik igal juhul selle aine või eseme (kaas)valdajaks. On selge, et kõik samas autos (või samas ruumis) viibivad isikud ei ole kõigi selles autos (ruumis) olevate esemete valdajad, hoolimata sellest, et need esemed on nende vahetus läheduses. Praegusel juhul ei tulene ei A. Õispuu ega M. Männapsoo ütlustest, millele maakohus on tuginenud, et neil oleks olnud tahe vallata narkootilist ainet ühiselt. A. Õispuu ütluste kohaselt pakkus ta GHB-d M. Männapsoole proovida. Seega pakkus ta M. Männapsoole vaid väikest kogust GHB-d tarvitamiseks ega väljendanud kuidagi oma tahet muuta M. Männapsoo kogu autos olnud GHB kaasvaldajaks. Ka M. Männapsoo ütluste kohaselt piirdus ta vaid GHB proovimisega. Eelnevast tulenevalt ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, mille kohaselt valdas M. Männapsoo koos A. Õispuuga suures koguses GHB-d alates sellest, kui nad jätkasid koos sõitu pärast seda, kui M. Männapsoo oli GHB-d proovinud. Maakohtu tuvastatud asjaolu, et M. Männapsoo üritas politseinike eest kotti jalgadega varjata, näitab seda, et ta püüdis säästa ennast ja/või A. Õispuud kriminaalmenetlusest, kuid ei näita seda, et M. Männapsoo ise GHB-d valdas. Seega ei ole tõendatud, et M. Männapsoo valdas ühiselt koos A. Õispuuga suurt kogust GHB-d, ja ta ei ole toime pannud KarS § 184 lg 2 p-le 1 vastavat tegu.
4.3.Küll aga on M. Männapsoo käitumises tuvastatav A. Õispuu esimese astme kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamine, s.o KarS § 306 lg-le 1 vastav kuritegu. Kuna tõendamist ei leidnud, et M. Männapsoo oleks vallanud GHB-d koos A. Õispuuga, ei saa ka A. Õispuu puhul rääkida kuriteo toimepanemisest grupis, mistõttu tuleb A. Õispuu tegu kvalifitseerida ümber KarS § 184 lg 1 alusel ning mõista A. Õispuule uus karistus.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Vahur Verte. Prokuratuur taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kassatsiooni põhistused on kokkuvõtvalt järgmised.
5.1.Ringkonnakohus on süüdistatavate tegevuse hindamisel pidanud esmatähtsaks sõiduki kinnipidamisele järgnenud sündmusi, s.t seda, kuidas kõrvalistuja kohal istunud M. Männapsoo varjas jalgadega enda ees põrandal GHB-d sisaldavaid pudeleid, ning seda, mida M. Männapsoo politseile pudeli sisu kohta väitis, ja on selliselt lähenedes kvalifitseerinud M. Männapsoo tegevuse ümber KarS § 306 lg 1 järgi. Samas on ringkonnakohus erinevalt maakohtust jätnud tähelepanuta süüdistatavate (eriti M. Männapsoo) kinnipidamisele eelneva käitumise, mis asetanuks kinnipidamise
hetkel toimunu teistsugusesse konteksti. Maakohus tuvastas, et M. Männapsool oli vahetu kokkupuude kõigi kotis olnud ning kokku pea viit kilo narkootilist ainet GHB-d sisaldanud pudelitega. Ühtlasi luges maakohus tõendatuks, et M. Männapsoo mitte üksnes ei teadnud sõidukis olevast narkootilisest ainest, vaid asus seda sõidukis ka võrdväärselt A. Õispuuga üheskoos valdama. Seejuures nähtub maakohtu otsusest selge ja veenev kohtu siseveendumuse kujunemine. Maakohus viitas õigustatult ka sellele, et A. Õispuu kiitis M. Männapsoo selgitused ja tegevuse heaks, ja kinnitas selliselt konkludentselt nende mõlema poolt narkootilise aine ühist ning kooskõlastatud käitlemist.
5.2.Maakohtu järeldustest nähtub üheselt, et M. Männapsoo soovis enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest. Maakohus juhindus seejuures kehtivast kohtupraktikast, mis ei nõua, et süüdistatavad oleks narkootilise aine ühises valdamises omavahel sõnaselgelt kokku leppinud. Kohus tuvastas, et M. Männapsoo ja A. Õispuu vaheline kokkulepe saavutati vaikimisi ning konkludentsete tegudega.
5.3.Ringkonnakohus on erinevalt maakohtust käsitanud M. Männapsoo tegevust sõidukis enne kinnipidamist ning kinnipidamise järel kui passiivse kaasreisija tavakäitumisena, kes küll teadis narkootilise aine olemasolust sõidukis, ent kel ei olnud sellega rohkem kokkupuudet. Selline arutluskäik olnuks põhjendatud näiteks hüpoteetilise stsenaariumi korral, kus M. Männapsoo istub A. Õispuu juhitud sõidukisse, nad alustavad sõitu ning seejärel mainib A. Õispuu muu hulgas M. Männapsoole, et pagasiruumis on suur kogus GHB-d, ent rohkem kontakti M. Männapsool keelatud ainega ei oleks. Sellise stsenaariumi korral oleks kohane ringkonnakohtu seisukoht, et ainuüksi see, kui keegi saab teada, et autos leidub ainet või esemeid, mille käitlemine on keelatud, ei tähenda, et samasse autosse jäämisega muutub isik igal juhul selle aine kaasvaldajaks. M. Männapsoo oleks sel juhul olnud küll teadlik Allan Õispuu poolt esimese astme kuriteo toimepanemisest (KarS § 184), ent sellega tema panus piirdunuks. Praegusel juhul M. Männapsoo mitte üksnes ei teadnud, et Allan Õispuu oli ostnud suure koguse narkootilist ainet, vaid M. Männapsoo hoidis seda terve sõidu ajal enda juures ning tarvitas sellest ühe osa sõidu ajal ka ära. Veelgi enam, kinnipidamise järel esitles ta end politseinikele aine omanikuna ja asus A. Õispuu vaikival heakskiidul selgitama, et tegemist on hoopis alkoholiga. Kokkuvõttes kinnitavad mõlema süüdistatava käitumine ja nende konkludentsed teod, et neil oli GHB ühiseks valdamiseks vaikiv kokkulepe.
6.Samal ajal prokuratuuri kassatsiooniga esitas M. Männapsoo kaitsja taotluse süüdistatava vahistamise asendamiseks kautsjoniga. Kaitsja leiab, et kuna M. Männapsoole tehtav ringkonnakohtu karistusõiguslik etteheide on võrreldes maakohtu otsusega oluliselt kergemaks muutunud ja süüdistatav on ringkonnakohtu jõustumata otsuse järgi mõistetud vangistusest üle poole ära kandnud, oleks õige ta vabastada vahi alt kautsjoni vastu. Süüdistatav on küll hetkel varatu ega saa ka raha teenida, kuna viibib vahi all, kuid kautsjoni võivad tasuda tema lähedased. Lisaks on olemas tulevase tööandja garantii, et M. Männapsoo võetakse vabanemisel tööle MJMK Group OÜ-sse. Kautsjoni põhjendatud suuruseks on 3000 eurot, mis ületab KrMS § 135 lg 4 teises lauses sätestatud ning KarS § 44 lg 2 alusel arvestatavat kautsjoni minimaalset suurust.
7.Kassatsioonile esitasid vastuse ja omapoolsed seisukohad süüdistatavate kaitsjad.
7.1.A. Õispuu kaitsja vandeadvokaadi abi M. Põbo leiab, et prokuratuuri kassatsiooni rahuldamiseks pole alust. Ringkonnakohtu otsuses on järgitud materiaalõigust ega ole rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Nii on ringkonnakohus õigesti märkinud, et A. Õispuu käitumises puudub KarS § 184 lg 2 p 1 kaastäideviimise subjektiivne koosseis. A. Õispuu teost ei nähtu teo ühist ja kooskõlastatud täideviimist, kuna ainult temal oli soov kasutada narkootilist ainet GHB isiklikuks tarbeks. Lisaks sellele taotleb kaitsja A. Õispuule mõistetud karistuse tühistamist ja selle KarS § 73 lg 2 ja § 74 lg 2 alusel üksnes osaliselt täitmisele pööramist.
7.2.M. Männapsoo kaitsjad vandeadvokaat Jaak Siim ja vandeadvokaadi abi Marko Tammann leiavad samuti, et prokuratuuri kassatsioon tuleks jätta läbi vaatamata või rahuldamata. Nende hinnangul taotleb kassaator asjas uute faktiliste asjaolude tuvastamist. Ringkonnakohtu otsuses on õigesti leitud, et A. Õispuu ja M. Männapsoo ei pannud tegu toime ühiselt ja kooskõlastatult. Süüdistatavad ei väljendanud tahet kaasvalduse tekkimiseks narkootilisele ainele. M. Männapsoo käitumine tema kinnipidamisel oli kantud üksnes soovist varjata narkootilise aine eelnevat tarbimist, mis pole aga KarS § 184 lg 1 koosseisu realiseerimine.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Prokuratuuri kassatsioonis leitakse, et ringkonnakohtu otsus, millega tühistati maakohtu otsus, on ekslik M. Männapsoo teo tuvastamisel ja kaastäideviimise omistamisel. Kolleegium nõustub kassaatori seisukohaga ja märgib järgmist.
9.Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi alusel maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse tegemisel, sellist otsustust eriti veenvalt põhjendama. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu vead tõendite hindamisel, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses põhjenduste puudulikkust KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-17-03, p 10 ja 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 12).
10.Ringkonnakohus heidab maakohtule ette süüdistatavatele kaastäideviimise omistamist üksnes selle põhjal, et 1) A. Õispuu ütles autos M. Männapsoole, et tal on kaasas GHB-d, ja pakkus seda M. Männapsoole; 2) M. Männapsoo ei lahkunud seepeale autost, vaid soovis ainet proovida; 3) kui politseiametnikud auto peatasid, püüdis M. Männapsoo varjata kotti ja seal olevaid pudeleid ning esitas valeväiteid nende sisu kohta. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb narkootilise aine valdamise kaastäideviimise subsumeerimisel kontrollida AÕS § 32 kohaselt kaasvalduse olemasolu, mille tunnuseks on mõlema isiku soov seda võimu ühiselt teostada. Pelgalt ruumiline seos pole võimu teostamise tahte sedastamiseks piisav. M. Männapsoo proovis üksnes väikest kogust GHB-d. Seega on M. Männapsoo käitumine politseiametnike eksitamisel hinnatav pelgalt kuriteo varjamisena KarS
§ 306 lg 1 tähenduses.
Võib
nõustuda
ringkonnakohtu
üldisema
tõdemusega,
et
isikute
süüditunnistamine
kaastäideviimises pelgalt asjaolu tõttu, et nad viibivad või viibisid samas ruumis või autos, kus hoiti ebaseaduslikult narkootilist ainet, relva vms, ja nad on nende olemasolust üksnes teadlikud, oleks liiga ebamäärane ja sellega võidakse karistada ka isikuid, kellel reaalselt puudub seos keelatud aine või materjaliga. Siiski tuleb igal üksikjuhul hinnata asjas kogutud tõendeid kogumis ja seejärel hinnata, kas süüdistatav viibis narkootilise aine vahetus läheduses juhuslikult või osales ta selle aine käitlemisel KarS § 184 tähenduses.
12.Ringkonnakohus on jätnud kogumis hindamata tõendi, mille kohaselt leiti M. Männapsoo DNA jälgi ka teistelt GHB-d sisaldanud pudelitelt. Seejuures olid maakohtu hinnangul M. Männapsoo DNA jäljed sedastatavad mitte üksnes pudelite ülemises, vaid ka keskmises osas, mistõttu on välistatud võimalus, et süüdistatav puutus nendega kokku üksnes juhuslikult tema jalge all asetsenud koti suu kaudu. Ühtlasi oli süüdistatav teadlik narkootilise aine kogusest. Selle maakohtu argumentatsiooniketi olulise lüli on ringkonnakohus täiesti kõrvale jätnud. Maakohtu põhistused M. Männapsoo süüditunnistamises on jälgitavad ja seostatud konkreetsete tõenditega. Nii nähtub maakohtu otsusest lisaks M. Männapsoo otsesele kokkupuutele narkootilise ainega ka selline asjaolu, et auto, milles narkootilist ainet käideldi, oli laenatud just M. Männapsoole. M. Männapsoo selgitus, et A. Õispuu osutas talle üksnes juhuslikult küüti mere äärde, on vastuolus teiste tõenditega ja ebausaldusväärne, kuna süüdistatavad peeti kinni hoopis mujal. Järelikult on ekslik ringkonnakohtu järeldus, et maakohtus tõendatuks loetud faktiliste asjaolude pinnalt pole M. Männapsoole narkootilise aine valdamine omistatav.
13.Ekslik on ka ringkonnakohtu hinnang M. Männapsoo ja A. Õispuu poolsele narkootilise aine käitlemisele kaastäideviimise omistamisel. Narkootilise aine ühise valdamise kui KarS § 184 lg 1 objektiivse koosseisu ühe elemendi omistamisel ei saa tugineda AÕS §-s 32 sätestatud valduse instituudile. Tuleb silmas pidada, et nn kaasvaldust karistusõigusliku kaastäideviimise elemendina ei saa sisustada ainuüksi eraõiguslikust kaasvalduse instituudist lähtudes. Eraõiguses on valdus, sh kaasvaldus, suunatud isiku valitsemistahte positiivsele manifesteerimisele ja sisuliselt omandi kaitsele (vt AÕS § 90 lg 1). Seevastu karistusõiguses on narkootilise aine käitlemise, sh selle valdamise omistamine isikule karistusõigusliku etteheite tegemise üks eeldusi, mille tõendamiskohus lasub riigil (KrMS § 7 lg 2). Karistusõigusliku narkootilise aine valdamise puhul on isiku tavapärane ja seadusega kaitstud huvi (PS § 22 lg 3) seda asjaolu eitada. Seega kohalduvad valduse tuvastamisele karistusõiguses siinkohal ka märksa teistsugusemad põhimõtted kui eraõiguses. Nii pole nt faktiline valdus ja sotsiaal-normatiivne valdus sobilikud kriteeriumid süüdistatavale narkootilise aine käitlemise KarS § 184 järgi omistamisel.
14.Narkootilise aine kaastäideviimise omistamisel tuleb lähtuda asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest, hinnates tõendeid kogumis ja süüdistatavate käitumist ka konkludentselt. Kui lisaks ajalis-ruumilisele lähedusele on süüdistatava vastu kaastäideviimise tuvastamiseks ka teisi tõendeid, ei saa neid isiku käitumisele õiguslikku hinnangut andes eirata. M. Männapsoo oli asunud narkootilist
ainet proovima, puutunud kokku kõigi narkootilist ainet sisaldanud pudelitega, hoidis kinnipidamise hetkel jätkuvalt ainet enda jalge all ja asus kinnipidamise järel tegu varjama, väites, et tegemist on temale kuuluva alkoholiga. Ta oli ühtlasi teadlik narkootilise aine kogusest, mis ületas kaugelt GHB väikese koguse. Lisaks oli just temale laenatud narkootilise aine käitlemiseks kasutatud sõiduauto. Kõik need tõendid kogumis on aluseks maakohtu õigele järeldusele, et M. Männapsoo käitumine oli suunatud A. Õispuuga narkootilise aine ühisele valdamisele, vaatamata sellele, et M. Männapsoole pole etteheidetav narkootilise aine omandamine.
15.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 5, § 363 p-dest 1 ja 2 ning §-st 363, tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2014. a otsuse, välja arvatud M. Männapsoo kaitsjale apellatsioonimenetluses kaitsjakulude väljamõistmise osas, ja jõustab Harju Maakohtu 31. märtsi 2014. a otsuse. Sellega kolleegium rahuldab prokuratuuri kassatsiooni.
16.M. Männapsoo kaitsja esitas taotluse süüdistatava vahistamise asendamiseks kautsjoniga. Kuna Riigikohus jõustab asjas maakohtu lahendi, millega M. Männapsoo tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi, ning käesolev kohtulahend on kriminaalasjas lõplik, pole M. Männapsoo suhtes kautsjoni kohaldamiseks alust.
17.Lisaks esitas M. Männapsoo kaitsja taotluse mõista Eesti Vabariigilt süüdistatava kasuks välja 1258 eurot ja 40 senti, sh käibemaks 209 eurot ja 73 senti, talle valitud kaitsja poolt kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest. Kaitsja on taotluse lisana esitanud ka menetluskulude spetsifikatsiooni, millest nähtuvalt on kaitsja kulutanud kautsjoni taotluse ja kassatsioonivastuse ettevalmistamiseks ning koostamiseks 8 tundi ja 4 minutit, sh kohtumised kaitsealusega Tallinna Vanglas (kokku 1 tund ja 50 minutit). KrMS § 186 lg 1 sätestab, et kui kassatsioonimenetluses tehakse üks sama seadustiku § 361 punktides 2-7 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna kolleegium teeb selles asjas KrMS § 361 lg 1 p-s 5 nimetatud lahendi, peab riik hüvitama süüdistatava kassatsioonimenetluse kulud. Kolleegium leiab, et arvestades kaitsja töö mahtu ja kaalu kassatsiooni lahendamisel, on selle kriminaalasja kassatsioonimenetluses mõistlik menetluskulu KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses 800 eurot, sh käibemaks 160 eurot. Kolleegium mõistab selle menetluskulu KrMS § 186 lg 1 ning § 189 lg 2 alusel Eesti Vabariigilt süüdistatava kasuks välja. /Allkirjastatud digitaalselt/ Jüri Ilvest Eerik Kergandberg Lea Kivi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.