Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend
3-1-1-13-15 4. märts 2015 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Lea Kivi ja Eerik Kergandberg Kriminaalasi Andres Sandbergi süüdistuses KarS § 424 järgi Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2014. a määrus kriminaalasjas nr 1-14-8666 (apellatsiooni läbi vaatamata jätmine) Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Andres Sandbergi kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri pooled abi Ain Tali Asja läbivaatamise kuupäev ja 11. veebruar 2015, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2014. a määrus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Anti Aasmaa Andres Sandbergile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot, sealhulgas käibemaks 8 eurot, ja jätta see menetluskulu riigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Viru Maakohtu 20. oktoobri 2014. a kokkuleppemenetluse otsusega tunnistati Andres Sandberg süüdi KarS § 424 järgi ja teda karistati vangistusega 6 kuuks. KarS § 65 lg 2 alusel mõistis kohus Andres Sandbergile liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust, mis KarS § 69 lg-te 1 ja 3 alusel asendati 1090 tunni üldkasuliku tööga. Üldkasuliku töö tegemise tähtajaks määras kohus 1 aasta ja 8 kuud.
2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastada. Ühtlasi taotles kaitsja karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I,
12.07.2014, 1; edaspidi KarSRevS) § 135 lg 1 põhiseadusvastaseks tunnistamist osas, millega sama seaduse § 1 p 31 (KarS § 69 lg 1 muutmist puudutavas osas) jõustumise kuupäevana nähti ette 1. jaanuar 2015, mitte aga seaduse Riigi Teatajas avaldamisele järgnev päev. Apellant leidis, et maakohus mõistis A. Sandbergile karistuse, mida seadus ette ei näe. 1. jaanuaril 2015 jõustub KarS § 69 lg 1 redaktsioonis, mille kohaselt vastab ühele päevale arestile või vangistusele üks tund üldkasulikku tööd. 19. juunil 2014 Riigikogus vastu võetud ja 3. juulil 2014 Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutatud KarSRevS § 135 lg 1 kohaselt jõustub KarS § 69 lg 1 uus redaktsioon alles 1. jaanuaril 2015, mitte aga üldises korras Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval. KarS § 69 lg-l 1 on üksnes süüdistatava olukorda leevendav toime. Sellises olukorras on ligemale 6 kuu pikkune jõustumiseelne aeg põhiseadusega vastuolus, sest see rikub nende isikute õigusi, kelle suhtes kohaldatakse üldkasulikku tööd uue seaduse avaldamise ja jõustumise vahelisel perioodil. KarS § 45 lg-st 1 tulenevalt vastab ühele kuule 30 päeva. Sellest lähtudes on A. Sandbergi asendatava vangistuse pikkus 540 päeva, mille saaks enne 1. jaanuari 2015 asendada 1080 tunni, alates 1. jaanuarist 2015 aga 540 tunni üldkasuliku tööga.
3.Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2014. a määrusega jäeti kaitsja apellatsioon KrMS § 326 lg 2 ja § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohus põhjendas oma otsustust sellega, et kaitsjal puudus apellatsiooni esitamiseks KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 tulenevalt apellatsiooniõigus. KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt ei saa kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni esitada, välja arvatud sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhtudel. KrMS § 318 lg 4 näeb ette, et kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni juhul, kui tegemist on kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega (lause 1). Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe (lause 2). Maakohus ei mõistnud A. Sandbergile karistust, mida KarS § 424 ette ei näe. Süüdistatavale mõistetud vangistust üldkasuliku tööga asendades tugines kohus KarS § 69 lg-tele 1 ja 3. Järelikult puudub süüdistataval ja tema kaitsjal karistuse vaidlustamiseks apellatsiooniõigus. Apellatsiooniõigust ei anna ka asjaolu, et tulevikus jõustuva KarS § 69 lg 1 kohaselt vastab ühele päevale arestile või vangistusele üks tund üldkasulikku tööd. Kohus peab otsuse tegemisel lähtuma kehtivast, mitte tulevikus kehtima hakkavast seadusest.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas 27. novembril 2014 määruskaebuse A. Sandbergi kaitsja vandeadvokaat A. Aasmaa, taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Ühtlasi palub kaitsja
tunnistada põhiseaduse (PS) § 23 lg 2 teise lause ja § 12 lg 1 esimese lausega vastuolus olevaks KarSRevS § 135 lg 1 osas, milles see näeb sama seaduse § 1 p 31 jõustumiskuupäevana ette 1. jaanuari 2015. Määruskaebuse põhjendustes leitakse, et kaitsjal oli selles asjas apellatsiooniõigus. Kui ringkonnakohus oleks apellatsioonis esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse rahuldanud, olnuks käesolevas asjas tegemist olukorraga, kus süüdistatavale on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe. 31. detsembrini 2014 kehtiv KarS § 69 lg 1 redaktsioon, mida kohtud selles asjas kohaldasid, sätestab, et ühele päevale arestile või vangistusele vastab kaks tundi üldkasulikku tööd. KarSRevS § 1 p-ga 31 muudeti KarS § 69 lõiget 1 selliselt, et ühele päevale arestile või vangistusele vastab üks tund üldkasulikku tööd. Seega alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva seaduse kohaselt oleks A. Sandbergi karistusele vastavaks üldkasuliku töö mahuks 540 tundi. Kõnealune seadusemuudatus võeti Riigikogus vastu juba 19. juunil 2014 ja Vabariigi President kuulutas selle välja 3. juulil 2014. KarSRevS § 135 lg 1 osas, mis ei näinud ette KarS § 69 lg 1 muudatuse jõustumist üldkorras, vaid lükkas selle alles 1. jaanuarisse 2015, on vastuolus põhiseadusega. Ligemale 6-kuuline jõustumisaeg rikub nende isikute õigusi, kes seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahelisel perioodil süüdi tunnistatakse, sest nad ei saa osa leebema karistusseaduse tagasiulatuvast jõust. Kui riik võttis vastu otsustuse, et ta leevendab isikute olukorda, kelle karistus asendatakse üldkasuliku tööga, pidanuks ta regulatsiooni jõustama võimalikult kiiresti. KarS § 69 lg 1 muudatus tulnuks jõustada Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval. KarS § 45 lg 1 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista kolmekümnepäevase kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse. Seega vastab 1 kuule 30 päeva. Sellest tulenevalt vastab A. Sandbergile mõistetud vangistusele 1. jaanuarist 2015 kehtiva õiguse kohaselt 540 tundi üldkasulikku tööd.
3.jaanuaril 2015 esitas A. Sandbergi kaitsja Riigikohtule täiendava seisukoha, milles juhib tähelepanu sellele, et kuna Viru Maakohtu 20. oktoobri 2014. a otsus ei ole veel jõustunud, on
1.jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 uuel redaktsioonil käesolevas asjas KarS § 5 lg 2 esimese lause kohaselt tagasiulatuv jõud. Seetõttu ei ole A. Sandbergile määratud üldkasuliku töö tundide arv kehtiva materiaalõigusega kooskõlas. Sellest tingituna tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks saata. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt võiks Riigikohus aga tühistada nii ringkonnakohtu määruse kui ka maakohtu otsuse ning tagastada kriminaaltoimiku prokuratuurile.
6.Vastuses määruskaebusele palub prokuratuur jätta kaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu määrus muutmata. Prokuratuur leiab, et kaitsjal puudus apellatsiooniõigus ja ringkonnakohtu määrus on seaduslik. KarSRevS § 135 lg 1 ei ole põhiseadusega vastuolus. Lisaks on kaitsja ekslikult märkinud, et seadus jõustub üldjuhul Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval. PS § 108 näeb ette, et seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
Riigikohus põhjendab esmalt seda, miks ta ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega kaitsjal apellatsiooniõiguse puudumise kohta, ja lahendab sellest lähtudes määruskaebuse (I). Seejärel selgitab kolleegium mõningaid küsimusi, mis on seotud 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 uue redaktsiooni tagasiulatuva jõuga ja selle arvestamisega kokkuleppemenetluses (II).
I
8.Ringkonnakohus jättis A. Sandbergi kaitsja apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 ja § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, leides, et kaitsjal polnud KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 tulenevalt apellatsiooniõigust. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu.
9.KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi kohaselt võivad süüdistatav ja kaitsja esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Osutatud sättest tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav ja ringkonnakohtul tuleb see sisuliselt läbi vaadata. Sellest, kas ringkonnakohus apellandi väitega nõustub või mitte, ei sõltu apellatsiooniõiguse olemasolu. Järelikult ei anna süüdistatava või kaitsja kõnealuse väite põhjendamatus ringkonnakohtule alust jätta apellatsiooni KrMS § 326 lg 1 esimese lause ja § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, vaid see saab tingida üksnes apellatsiooni rahuldamata jätmise või erandjuhtudel ka apellatsiooni läbi vaatamata jätmise KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel. Teisisõnu tagab KrMS § 318 lg 4 ls 2 alt 3 süüdistatavale ja kaitsjale õiguse vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsus muu hulgas küsimuses, kas isikule mõistetud karistus on selline, mille seadus talle omistatud teo eest ette näeb. Isiku sellisele õigusele vastab ringkonnakohtu kohustus apellatsioon osutatud küsimuses sisuliselt läbi vaadata. Erandi sellest reeglist sätestab vaid juba nimetatud KrMS § 326 lg 2 teine lause, mille kohaldamisel on aga kohtupraktika kohaselt kindlad raamid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-36-11, p 8 koos seal toodud viidetega).
10.KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandas alternatiivis ("kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe") peetakse eeskätt silmas olukorda, kus kohus on kokkuleppemenetluses karistust mõistes väljunud talle seadusega antud kaalutlusruumi piiridest. Sellise juhtumiga on tegemist näiteks siis, kui karistusseadustiku eriosa säte, mille järgi isik süüdi tunnistatakse, ei näe üldse ette seda liiki karistust, mis isikule on mõistetud, või kui mõistetud karistus ületab asjakohase sanktsiooni ülemmäära. Karistuse mõiste KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses on siiski laiem karistuse mõistest karistusseadustiku 3. peatüki
mõttes, hõlmates kõiki karistusliku iseloomuga materiaalõiguslikke meetmeid, mida isiku suhtes kuriteo eest kohaldatakse. Seega on süüdistataval või kaitsjal KrMS § 318 lg 4 teise lause järgi õigus vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsus ka näiteks põhjusel, et süüdistatavale määratud katseaeg ületab KarS § 73 lg-s 3 või § 74 lg-s 3 ette nähtud ülempiiri või et KarS § 692 alusel on määratud ravi kauemaks kui 3 aastaks. KrMS § 318 lg 4 teises lauses nimetatud karistusena, mida seadus ette ei näe, on käsitatav ka üldkasulik töö, mille tundide arv on suurem, kui kehtiv õigus mõista lubab.
11.Käesolevas kriminaalasjas väitis kaitsja apellatsioonis sisuliselt seda, et põhiseadust järgides ei saa A. Sandbergile mõistetud vangistust KarS § 69 lg 1 alusel asendada mitte 1090 üldkasuliku töö tunniga, nagu maakohus seda tegi, vaid üksnes 540 töötunniga. Nimelt tulnuks kaitsja arvates jätta kohaldamata KarSRevS § 135 lg 1 osas, milles see säte nägi KarS § 69 lg 1 uue redaktsiooni jõustumise kuupäevana ette 1. jaanuari 2015, ja kohaldada A. Sandbergi suhtes KarSRevS § 1 ps 31 ette nähtud KarS § 69 lg 1 uut redaktsiooni, s.t asendada iga vangistuspäev ühe, mitte kahe tunni üldkasuliku tööga. Lisaks leidis apellant, et ka enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 69 lg 1 alusel saanuks A. Sandbergile KarS § 45 lg-st 1 tulenevalt mõista maksimaalselt 1080, mitte aga 1090 tundi üldkasulikku tööd. Hoolimata hinnangust kaitsja osutatud väidete põhjendatusele seisneb nende sisu selles, et A. Sandbergile mõistetud üldkasuliku töö maht on suurem, kui seadus - eriti juhul, kui seda kohaldada põhiseaduspärases redaktsioonis - A. Sandbergile mõista võimaldanuks. Teisisõnu väideti apellatsioonis A. Sandbergile mõistetud üldkasuliku töö õiguslikku lubamatust, s.o vaidlustati maakohtu otsust osas, milles KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmas alternatiiv annab süüdistatavale ja kaitsjale kokkuleppemenetluses apellatsiooniõiguse. Karistuse õiguslik lubamatus KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses võib seisneda
ka
karistuse
põhiseadusvastasuses.
See
mõistmisel tähendab,
kohaldatava et
õigusnormi
süüdistatava
ja
või kaitsja
selle
puudumise
apellatsiooniõigus
kokkuleppemenetluses hõlmab ka põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse esitamist karistuse mõistmise aluseks oleva seaduse asjasse puutuva osa suhtes ja ringkonnakohus on üldjuhul kohustatud sellise taotluse sisuliselt läbi vaatama (põhiseaduslikkuse järelevalve taotluste lahendamise kohta lähemalt vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-48-12, p 16 jj). Järelikult leidis ringkonnakohus ekslikult, et A. Sandbergi kaitsjal ei olnud KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 tulenevalt apellatsiooniõigust ja tema apellatsioon tuleb KrMS § 326 lg 2 esimese lause ja § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata jätta. See viga on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, tuues kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Lähtudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg-st 2 ja § 341 lg-st 3, on kriminaalasi võimalik saata uueks arutamiseks samale kohtukoosseisule.
II
12.Ringkonnakohus menetles käesolevat kriminaalasja esimest korda 2014. aastal, s.o ajal, mil kehtis veel KarS § 69 eelmine redaktsioon, mille esimene lõige nägi mh ette, et vangistuse või aresti asendamisel üldkasuliku tööga vastab ühele päevale arestile või vangistusele kaks tundi üldkasulikku tööd (lg 1 ls 2). 1. jaanuaril 2015 hakkas kehtima KarS § 69 uus redaktsioon, mille esimese lõike teine lause sätestab muu hulgas, et ühele päevale arestile või vangistusele vastab üks tund üldkasulikku tööd. Seega on KarS § 69 lg 1 teise lause uus sõnastus võrreldes sama sätte eelneva redaktsiooniga süüdistatavale soodsam, sest isik peab vangistuse või aresti asendamisel tegema iga aresti- või vangistuspäeva eest tööd kaks korda vähem kui varem. Seetõttu tuleb KarS § 69 lg 1 teise lause uut sõnastust käsitada isiku olukorda muul viisil leevendava seadusena 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 5 lg 2 esimese lause mõttes. See tähendab, et KarS § 69 lg 1 teise lause uut redaktsiooni peab kohaldama ka nende isikute suhtes, kes panid kuriteo toime enne 1. jaanuari 2015, kuid keda ei ole enne seda kuupäeva jõustunud kohtuotsusega karistatud. Ringkonnakohus või Riigikohus peab kohaldama KarS § 69 lg 1 uut redaktsiooni ka juhul, kui süüdimõistev kohtuotsus, millega mõisteti isikule üldkasulik töö, on tehtud veel KarS § 69 varasema redaktsiooni kehtivusajal, kuid kohtuotsus on jõustumata ja apellatsiooni- või kassatsioonimenetlus toimub 2015. aastal või hiljem.
13.Eelmises punktis toodud seisukoht laieneb ka kokkuleppemenetluses lahendatavatele kriminaalasjadele. Kolleegium on varem asunud seisukohale, et kohus ei saa ka kokkuleppemenetluses kohtuotsust tehes eirata PS § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtet (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4.oktoobri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-07, p 8). Olukorras, kus karistusõigusnorm, millest kokkuleppes lähtutakse, on pärast kokkuleppe sõlmimist muutunud ja sellel muudatusel on KarS § 5 lg 2 esimese lause kohaselt tagasiulatuv jõud, ei vasta kokkulepe kohtuotsuse, sh apellatsiooni- või kassatsioonikohtu otsuse tegemise ajal üldjuhul enam asjas kohaldamisele kuuluvale materiaalõigusele. Sellises olukorras tuleb kohtul sõltuvalt asjaoludest teha kas kokkuleppest isikule soodsamas suunas kõrvale kalduv kohtuotsus, mis vastab uuele leebemale karistusseadusele, või kokkuleppemenetlusest keelduda ja kriminaaltoimik KrMS § 248 lg 1 p 3, § 337 lg 2 p 3 või § 361 lg 1 p 8 alusel prokuratuurile tagastada. Kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamine on põhjendatud eeskätt siis, kui uue karistusseaduse kohaldamine eeldab uusi sisulisi läbirääkimisi (KrMS § 244), näiteks juhul, kui uus seadus näeb varem vaid vangistusega karistatava kuriteo eest ette üksnes rahalise karistuse.
14.1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 teises lauses toodud asendussuhte tagasiulatuv kohaldamine kokkuleppemenetluses ei eelda poolte vahel uue kokkuleppe sõlmimist, sest kõnesoleva muudatuse tulemusena ei muutu kokkuleppe ese ega teki ka täiendavat kaalutlusruumi, mille pooled saaksid sisustada omavahelise kokkuleppega. Seega kui
enne 1. jaanuari 2015 on sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt asendatakse süüdistatava vangistus kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud KarS § 69 lg-st 1 lähtudes teatud arvu tundide üldkasuliku tööga, on kohus alates 1. jaanuarist 2015 pädev tegema selle kokkuleppe alusel süüdimõistva kohtuotsuse, asendades kokkuleppes märgitud vangistuse KarS § 69 lg 1 uuest redaktsioonist juhindudes kokkuleppes märgitust kaks korda väiksema arvu töötundidega. Samuti võib ringkonnakohus või Riigikohus, vaadates aastal 2015 või hiljem läbi apellatsiooni või kassatsiooni, mis on esitatud enne aastat 2015 kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, tühistada vaidlustatud otsuse süüdistatavale mõistetud üldkasuliku töö mahu osas ja teha ise uue otsuse, millega süüdistatava vangistus asendatakse üldkasuliku tööga, lähtudes 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg-st 1. Jüri Ilvest, Lea Kivi, Eerik Kergandberg /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.