Kohtulahend

kauba eest tahtlikult tasumata. Kuritegu jäi lõpule viimata tema tahtest olenematutel põhjustel, kuna G.U oli kinni peetud turvatöötaja poolt Seega G.U , võõra vallasasja äravõtmise katsega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt, pani toime KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

KRIMINAALKOLLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

määra, menetluskulude ja tsiviilhagi osas. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti. 4.1 Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmiseks puudub alus ning maakohtu poolt mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonis toodud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega apellandile lühemaajalise vangistuse mõistmiseks. KarS § 199 lg 2 p 9 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on G.U karistanud 1 aastase 3 kuulise vangistusega, seega tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Ka ei saa jätta tähelepanuta, et G.U mõisteti süüdi seitsmes varguse episoodis, siis on maakohtu poolt mõistetud karistuse määr enam kui kohane. Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Kolleegium leiab, et siiras kahetsus tähendab seda, et isik on oma teo taunitavust mõistnud ja püüab sarnast käitumist edaspidi vältida. Samas on G.U jätkanud temale väljakujunenud kuritegelikku käitumist ja seda ka peale 04.11.2013.a. episoodi. Kuna karistust kergendav asjaolu ei ole mitte kahetsuse avaldamine, vaid just puhtsüdamlik kahetsus, peabki kohus alati hindama, kas avaldatud kahetsus on puhtsüdamlik, s.o, kas on alust uskuda, et isik siiralt kahetseb oma tegu. Kuigi asjaolu, et isik on varem korduvalt samalaadseid kuritegusid toime pannud, ei välista automaatselt kahetsuse puhtsüdamlikkust (vt Riigikohtu 11.09.2007. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-33-07), sunnib taoline kuritegude jätkuv toimepanemine G.U poolt tõsiselt kaaluma, kas avaldatud kahetsus on ikka siiras. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad. 4.2 Maakohtus G.U ega tema kaitsja kannatanu tsiviilhagi vastu ei vaielnud ja G.U kinnitas, et on nõus hagiga ja võtab hagi õigeks. Enda ülekuulamist ei taotlenud ja üksikasjalikke ütlusi süüdistatav maakohtu istungil anda ei soovinud, vaid jäi kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde, millega kinnitas varastatud esemete rikkumist (lk 235 pöördel). TsMS § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. TsMS § 440 lg-st 4 järeldub, et kostja õigeksvõtt ei ole kohtule siduv üksnes abielu- või põlvnemisasjas või asjas, kus osaleb mitu kostjat ja vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt, ja hagi ei võta õigeks kõik kostjad. Ülejäänud juhtudel, nagu ka käesoleval juhul, oli hagi õigeksvõtt maakohtule siduv. TsMS § 444 lg 4 vabastab kohtu kostja õigeksvõtu korral põhistamiskohustusest. Nimetatud seisukohale on asunud Riigikohus oma lahendis 3-1-1-79-09. Lähtuvalt Riigikohtu seisukohtadest oli maakohus käesolevas asjas õigustatud ja kohustatud esitatud tsiviilhagi täies ulatuses rahuldama.

4.3 Kuna tegemist on lühimenetlusega, siis on välistatud täiendavate tõendite (tõend eelnevate kohustuste kohta) esitamine apellatsioonimenetluses. Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07 p 7; 3-11-79-10 p 10.1; 3-1-1-99-13 p 10). KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid välja mõistes süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kohtukolleegium juhib G.U tähelepanu sellele, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et G.U esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Kolleegium leiab, et G.U välja mõistetud menetluskulud ei ole suured. Välja on mõistetud, vaid sundraha, määratud kaitsjale toimikust koopiate tegemise kulu ja riigi õigusabi osutanud kaitsja tasu. Maakohtu istungil ei ole G.U ega tema kaitsja taotlenud menetluskulude osalist riigi kanda jätmist. Kaitsja on taotlenud anda menetluskulude tasumiseks aega maksimaalne tähtaeg (lk 236), mida maakohus on ka teinud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tähenda ainuüksi isiku viibimine vangistuses seda, et ta ei ole võimeline menetluskulusid tasuma. Asjaolu, et isik peab kandma vangistust ja hetkel sissetulekud puuduvad, ei saa olla menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kolleegium a priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Ka on kohtukolleegiumi hinnangul maakohus arvestanud süüdimõistetu võimaliku töötusega vangistuse ajal ja arvestanud sissetulekute puudumist ning andnud süüdimõistetule seetõttu võimaluse tasuda menetluskulud 12 kuu jooksul võrdsete osamaksetena kohtuotsuse jõustumisest arvates. Lisaks on pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist tulenevalt KrMS § 424 sättest kriminaalmenetluse kulude tasumise pikendamise tähtaega võimalik mõjuval põhjusel korduvalt pikendada, kuid käesoleval juhul ei ole kohtuotsus jõustunud ja täitmisele veel pööratud menetluskulude osas. Kolleegiumi selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis tooduga nr 3-1-1-2-12.

Orvi Tali

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.