Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend
3-1-1-6-15 25. veebruar 2015 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Saale Laos ja Lea Kivi Kriminaalasi K. J-i süüdistuses KarS § 121 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-518 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lääne Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Aarne Pruus, kassatsioon Teine kassatsioonimenetluse K. J-i kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas pool Asja läbivaatamise kuupäev ja 4. veebruar 2015, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsus osaliselt, s.o K. J-i õigeksmõistmises KarS § 121 järgi L. J.-i väärkohtlemist puudutavas osas.
2.Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
3.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
4.Kassatsioon rahuldada osaliselt.
5.Kannatanu R. L.-i seisukoht jätta läbi vaatamata ja tagastada esitajale.
6.
Määrata Advokaadibüroole Legalia K. J-ile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 216 (kakssada kuusteist) eurot, sealhulgas käibemaks 36 (kolmkümmend kuus) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.K. J-i süüdistatakse selles, et ta 8. septembril 2013. a kella 16.30 paiku Rapla maakonnas Juuru vallas X külas X talu elamu välisukse juures lõi oma ema L. J.-i ühel korral lahtise käega keha piirkonda, seejärel haaras toas L. J.-il kehast, surus ta vastu põrandat põlvili, hoidis oma jalgade vahel kinni, surus jalgade ja kätega vastu L. J.-i keha, millega põhjustas L. J.-ile füüsilist valu ning kaela ja õla vigastuse. K. J-i tegevus kvalifitseeriti teise isiku kehalise väärkohtlemisena karistusseadustiku (KarS) § 121 järgi.
2.K. J-i süüdistatakse selles, et alates 2010. aastast pani ta järjepidevalt oma elukaaslase R. L.-i suhtes toime väärkohtlemisi. Ta lõi korduvalt lahtise käega vastu nägu ja ühel korral rusikaga kõhtu, mille tagajärjel ei saanud R. L. hingata, surus nutu summutamiseks R. L.-i näole kätt ja patja, pigistas teise käega kaelast ja torkis nõelaga R. L.-i jalataldu, kui viimane oli paanilises nutuhoos pikali kukkunud. Samuti süüdistatakse K. J-i järgmistes tegudes.
3-1-1-6-15
2.1.2012. aasta novembris Rapla maakonnas Juuru vallas X külas X talu elamus tiris ta R. L.-i käsivarrest tagasi eluruumi, kui R. L. tahtis lahkuda;
2.2.2013. aasta veebruaris Rapla maakonnas Juuru vallas X külas X talu elamu magamistoas lõi ta põrandal istunud R. L.-i jalaga näkku, mille tagajärjel R. L. kukkus põrandale;
2.3.2013. aasta augustis Rapla maakonnas Juuru vallas X külas X talu elamus lõi ta R. L.-i lahtise käega vastu nägu;
2.4.2013. aasta septembris öisel ajal Rapla maakonnas Juuru vallas X külas X talu elamu magamistoas voodis lõi ta R. L.-ile rusikaga selga.
2.5.K. J. on mitme aasta jooksul kasutanud R. L.-i suhtes vaimset vägivalda: halvustanud ja alandanud sõnadega "kalts", "debiilik", "väärakas" ja "rott" ning ähvardanud füüsilise vägivalla jätkamisega. Vägivallatsemine on toimunud 2010. aastal sündinud lapse juuresolekul. K. J-i tegevus kvalifitseeriti teise isiku piinamisena KarS § 122 järgi.
3.Pärnu Maakohtu 23. aprilli 2014. a üldmenetluse otsusega tunnistati K. J. süüdi KarS § 121 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks ja 6 kuuks. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 3 päeva, ja loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta, 5 kuud ning 27 päeva vangistust. KarS § 74 lg 1 alusel jäeti mõistetud vangistus 2-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata, kui K. J. ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 ettenähtud kontrollnõudeid.
3.1.Maakohus tuvastas, et 8. septembril 2013 lõi K. J. rusika või lahtise käega L. J.-ile rindkeresse ja hilisema rüseluse käigus hoidis kannatanut kinni ja surus näoga vastu põrandat nii, et kinnihoidmise ajal oli kannatanul valus.
3.2.Maakohus luges tõendatuks alates 2012. a novembrist R. L.-i suhtes toime pandud teod ja kvalifitseeris need KarS § 121 järgi. Maakohus leidis, et kannatanu ja tunnistajate ütlustega on tõendatud K. J-i süü R. L.-i väärkohtlemises süüdistuses märgitud kuupäevadel.
4.Pärnu Maakohtu 23. aprilli 2014. a otsuse peale esitas apellatsiooni K. J-i kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas, kes taotles kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kaitsja väitel hoidis K. J. L. J.-il vaid ümbert kinni, et ta maha rahuneks. Rabelemisega võis L. J. endale ise valu põhjustada. Kaitsja viitab oma väite kinnituseks Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-50-13. K. J. ei ole L. J.-i löönud. Seda ei kinnita oma ütlustes otseselt ka L. J. R. L. ei ole L. J.-i löömist pealt näinud.
4.1.R. L.-i suhtes ei ole K. J. füüsilist vägivalda tarvitanud. R. L.-i ütlused on ebausutavad. Keegi tema ütlusi ei kinnita. Kohtuotsus on põhjendamatult paljusõnaline ja laialivalguv. Kirjeldatakse asjaolusid, millel ei ole käesoleva kriminaalasjaga vähimatki seost. Puuduvad kohtuotsuse motiivid selle kohta, et K. J. tegutses füüsilist vägivalda kasutades kavatsetult.
5.Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsusega tühistati maakohtu otsus K. J-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi ning temalt sundraha ja kaitsjatasu väljamõistmises ning süüdistatav mõisteti KarS § 121 järgi õigeks. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Kaitsjale makstud riigi õigusabi tasu jäeti riigi kanda.
5.1.Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga ja leidis, et K. J. ei ole end L. J.-i löömises ega kinnihoidmisega valu põhjustamises süüdi tunnistanud. K. J. kinnitas jätkuvalt, et ei ole ema löönud. Ta hoidis emal kahe käega ümbert kinni, et ta maha rahuneks. Ta on varemgi nii teinud ja ema on seepeale alati maha rahunenud. Kätega kinnihoidmise osas ei ole L. J. maakohtu istungil väitnud, et ta oleks tundnud füüsilist valu. K. J-i käitumises puudub KarS § 121 objektiivne koosseis.
5.2.K. J. ei ole oma elukaaslase R. L.-i kehalises väärkohtlemises end kunagi süüdi tunnistanud. Keegi ei ole K. J-ile inkrimineeritud tegude toimepanemist pealt näinud. R. L. ei ole kehavigastuste fikseerimiseks arsti poole pöördunud. R. L. ei ole kohtuistungil kordagi kinnitanud, et K. J. on tekitanud talle oma tegudega füüsilist valu. Tegemist on sõna sõna vastu olukorraga, kus kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Seetõttu puudub K. J-i tegevuses KarS § 121 objektiivne koosseis ja ta tuleb õigeks mõista. Kohtukolleegium juhtis tähelepanu 2(5)
3-1-1-6-15 asjaolule, et kannatanu R. L.-ile füüsilise valu põhjustamist ei märgita ära isegi K. J-ile esitatud süüdistuses. Seega on K. J-ile esitatud süüdistuse teksti põhjal tema süüditunnistamine R. L.-i kehalises väärkohtlemises KarS § 121 järgi välistatud.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6.Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist K. J-i õigeksmõistmise osas ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 1 p 7 järgi, kuna kohtuotsuses puudub põhjendus. Ringkonnakohus on rikkunud tõendite hindamise üldpõhimõtteid, mis on käsitatav KrMS § 339 lg 2 rikkumisena.
6.1.Maakohus mõistis K. J-i süüdi selles, et ta haaras L. J.-il kehast ning surus ta vastu põrandat põlvili ning hoides teda oma jalgade vahel kinni, surus jalgade ja kätega vastu L. J.-i keha ning põhjustas sellise tegevusega L. J.-ile füüsilist valu. Ringkonnakohtu otsuses ei ole üldse käsitletud seda, kas kannatanu surumine vastu põrandat, kannatanu jalgade vahel kinnihoidmine, samal ajal jalgade ja kätega vastu kannatanu keha surumine, mille käigus põhjustati kannatule füüsilist valu, vastab kehalise väärkohtlemise kuriteokoosseisule. Kohtuotsuse põhjendamata jätmisega on ringkonnakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Mõistes K. J-i õigeks olukorras, kus tema tegevus vastab KarS § 121 koosseisule, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust, millega rikkus KrMS § 338 p-s 2 sätestatut.
6.2.Kassaator ei nõustu ringkonnakohtuga ka selles, et puuduvad kannatanu R. L.-i ütlusi kinnitavad tõendid. Maakohus leidis, et R. L.-i ütlused on usaldusväärsed, kannatanu ütlusi toetavad tunnistajate L. J.-i ja M. J.-i ütlused. Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt nr 394 tõendab, et K. J. on võimeline vägivallategudeks. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks tõendid, millele maakohus süüdimõistva otsuse tegemisel tugines, ei anna alust süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks. Seega puuduvad ringkonnakohtu otsuses põhistused, mis on käsitatavad KrMS 339 lg 1 p 7 rikkumisena.
6.3.Kassaator taotleb kriminaalasja läbivaatamist kohtupraktika ühtlustamise vajadusest lähtudes. Prokurör leiab, et Riigikohtu seisukohti, mis on väljendatud kriminaalasjas nr 3-1-1-50-13 tehtud otsuses, ei saa üle kanda arutatavale kriminaalasjale, sest esiteks on süüdistatavale esitatud süüdistuse maht ja asjaolud oluliselt erinevad. Teiseks, arutatavas kriminaalasjas on tegemist perevägivalla juhtumiga, aga viidatud Riigikohtu kaasuses toimus konfliktsituatsioon täiesti võõraste isikute vahel. Riigikohus on oma otsuses tõdenud, et KarS § 121 koosseisu grammatilise tõlgenduse kohaselt ei ole löömise kui ühe koosseisualternatiivi esinemine seotud kannatanule valu tekitamisega. Prokurör on arvamusel, et perevägivallaga seonduv on ühiskonnas aktuaalne ning seetõttu on oluline, et süstemaatilist füüsilist ja psüühilist vägivalda abikaasa suhtes kasutanud isiku tegevusele antakse õige juriidiline hinnang. Mõnede kuriteokoosseisude puhul teatud seisundit eeldatakse ja selle tuvastamine ei ole kuriteokoosseisu kvalifitseerimise seisukohast oluline. Arutatava juhtumi puhul ei ole kuriteokoosseisu kvalifitseerimise seisukohast täiendavalt vajalik eraldi tuvastada valu tekitamine, sest korduva löömise korral on valu tekitamine eeldatav.
7.K. J-i kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas leiab kassatsioonivastuses, et ringkonnakohus on langetanud põhjendatud otsuse, tõendite hindamisel ei ole tehtud selliseid vigu, mis tingiksid otsuse tühistamise.
7.1.Episoodis, kus K. J. soovis L. J.-i maha rahustada, luges ringkonnakohus füüsilise valu mittepõhjustamise tõendatuks. Kaitsja leiab, et K. J. tegutses oma tervise ja vara kaitsmisel hädakaitseseisundis.
7.2.Süüdistus aastatel 2012-2013 R. L.-i puudutavas neljas episoodis on üldsõnaline, mis ei võimalda K. J-il ennast kaitsta. Tunnistajad ja muud usaldusväärsed tõendid puuduvad. Ringkonnakohus on viidanud tõendite vastuolulisusele ja tõlgendanud kahtlused süüdistatava
3(5)
3-1-1-6-15 kasuks. Seega ei ole õige ringkonnaprokuröri etteheide, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud maakohtu poolt tuvastatud tõenditele erineva hinnangu andmist.
7.3.Kaitsja edastab ka K. J-i palve mitte avaldada Riigikohtu infosüsteemis tema isikuandmeid.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega R. L.-i kehalist väärkohtlemist käsitlevas süüdistuses ja selles osas jääb otsus muutmata. Lisaks sellele, et kannatanu ütluste põhjal ei tuvastatud füüsilise valu tekitamist, välistab K. J-i süüditunnistamise ka süüdistusaktis sisalduva teokirjelduse puudulikkus. R. L.-i ütlustest ega ka kassaatori refereeritud muudest tõenditest ei saa teha tõsikindlaid järeldusi KarS § 121 koosseisulise asjaolu, s.o valu põhjustanud kehalise väärkohtlemise kohta. Samuti ei nähtu süüdistusest, et kannatanule tekitati kehalise väärkohtlemisega tervisekahjustusi või füüsilist valu. Kuigi algul süüdistati K. J-i KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, tuleb ka kõnealuse süüteokoosseisu objektiivseid tunnuseid silmas pidades teokirjelduses ära näidata need faktilised asjaolud, mis võimaldavad rääkida kannatanu järjepidevast kehalisest väärkohtlemisest, s.o füüsilist valu või tervisekahjustusi põhjustanud tegudest KarS § 121 mõttes. Kassaatori seisukoht, mille järgi peaks korduva löömise korral valu tekitamist eeldama, ei tulene seadusest.
9.Kriminaalkolleegium peab põhjendatuks prokuröri kassatsiooni L. J.-i kehalist väärkohtlemist puudutavas osas. Nimelt ei ole ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse järeldused kooskõlas maakohtu lahendiga tuvastatud faktiliste asjaolude, kohtulikul arutamisel uuritud tõendite ega süüdistusakti teokirjeldusega. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib ringkonnakohus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-41-11, p 25). Arutataval juhul ringkonnakohus kõnealust kohustust ei täitnud ja see puudus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699, 700).
9.1.Teokirjelduse kohaselt lõi süüdistatav 8. septembril 2013 kella 16.30 paiku L. J.-i ühel korral lahtise käega keha piirkonda. Seejärel haaras ta kannatanust kinni, surus vastu põrandat põlvili ja surus teda kinni hoides jalgade ning kätega vastu L. J.-i keha, põhjustades kannatanule füüsilist valu ning kaela ja õla vigastuse. Maakohus luges tõendatuks ja mõistis K. J-i süüdi selles, et ta haaras L. J.-ist kinni, surus ta põrandale põlvili ja vajutas talle jalgade ning kätega vastu keha, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu. Ringkonnakohus aga leidis, et tõenditest nähtuvalt ei tekitanud süüdistatav kannatanule löömisega valu, samuti ei ole kannatanu väitnud, et talle tekitati kinnihoidmisega füüsilist valu. Kinnihoidmise tagajärjeks oli küll muljumine ja verevalum, kuid maakohtu otsuse järgi ei ole kehavigastuse tekitamine tõendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium sellist ringkonnakohtu järeldust õigeks ei pea.
9.2.Ringkonnakohus ei ole L. J.-i kehalise väärkohtlemise osas õigeksmõistvat otsust tehes käsitlenud maakohtu istungi protokolli ja maakohtu otsuses toodud järeldusi kompaktselt. Hinnates löömise ja kinnihoidmisega seotud kannatanu ütlusi, on ringkonnakohus neid tsiteerinud ja neile tuginenud valikuliselt. Vastupidiselt ringkonnakohtu järeldusele, et kätega kinnihoidmise kohta ei ole L. J. maakohtu istungil väitnud, et ta oleks tundnud füüsilist valu, on maakohus tuvastanud mitte kätega kinnihoidmise, vaid kannatanu põlvili põrandale surumise ning jalgade ja kätega vastu keha vajutamise, millega K. J. põhjustas kannatanule füüsilist valu. Maakohus pidas L. J.-i ütlusi usaldusväärseks ja nende kohaselt surus süüdistatav ta põrandale, mille käigus tundis kannatanu valu (vt kohtuistungi protokoll, lk 72, maakohtu otsuse põhjendused, lk 139-140). Sellist maakohtu seisukohta toetavad ka teised tõendid, sealhulgas fotod ja perearsti teatis. Asudes võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale K. J-i teos kehalise väärkohtlemise tunnuste puudumise osas, 4(5)
3-1-1-6-15 ei osutanud ringkonnakohus ühelegi tõendile, millele õigeksmõistva otsuse järeldustes tugineti. Konstateering, et kohtulikul arutamisel pole kannatanule valu põhjustamine tuvastatud, on üldsõnaline ja konkreetsete tõenditega seostamata.
10.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse osaliselt, s.o L. J.-i väärkohtlemist puudutavas osas, ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb anda muu hulgas hinnang K. J-i teo koosseisupärasusele alates 1. jaanuarist 2015 kehtima hakanud KarS § 121 redaktsiooni järgi. Prokuröri kassatsioon tuleb osaliselt rahuldada.
11.R. L. esitas prokuröri kassatsioonile seisukoha, mis tuleb KrMS § 350 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata ja tagastada. Kriminaalkolleegium selgitab, et KrMS § 344 lg 3 p 3 kohaselt saab Riigikohtule menetlusdokumente esitada vaid advokaadi vahendusel.
12.K. J-i kaitsja vandeadvokaat E. Jundas esitas Riigikohtule taotluse määrata Advokaadibüroole Legalia riigi õigusabi osutamise eest 216 eurot (sh käibemaks 36 eurot). Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada juhindudes riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3 ja § 23 lg-st 1 ning kaitsetoimingu tegemise ajal kehtiva "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra" p-dest 2 ja 16. Kuna kolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda.
13.Taotluse mitte avaldada Riigikohtu infosüsteemis K. J-i nime jätab kolleegium rahuldamata. KrMS § 4081 lg-te 1 ja 2 kohaselt avalikustatakse jõustunud kohtulahendis süüdistatava nimi ja isikukood. /allkirjastatud digitaalselt/ Jüri Ilvest, Saale Laos, Lea Kivi
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.