1-14-10970/7 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

Kohtuotsuse peale saab kaevata. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul arvates otsuse kuulutamisest. Süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 päeva jooksul. Süüdistuse sisu: M.A süüdistatakse selles, et tema ajavahemikul 01-04.05.2014, Tallinnas Xxxx, lõi oma tütart Xxxx ́it ik 60611230316 ja poega Xxxx ́it ik xxxx püksirihmaga vastu reite tagakülge, tekitades lastele füüsilist valu ning verevalumid nimetatud piirkonda. Samuti tema 2014 kevadel, täpsemalt tuvastamata ajal, Tallinnas Xxxx, lõi oma poega Xxxx ik xxxx ühel korral rihmaga vasaku jala piirkonda, tekitades talle füüsilist valu. Lüües teisi inimesi, kahjustas M.A nende tervist ja põhjustas neile füüsilist valu, millega pani toime kehalise väärkohtlemise ehk KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtule esitatud tõendid: 1) alaealist kannatanut Xxxxkohtuistungile ei kutsutud, kohtus vaadati andmekandjale salvestatud kannatanu videoülekuulamist (CD plaat tlk 58) ning kohtule esitati 07.05.2014 ülekuulamise mahakirjutus (tlk 50-57); 2) alaealist kannatanut Xxxx kohtuistungile ei kutsutud, kohtus vaadati andmekandjale salvestatud kannatanu videoülekuulamist (CD plaat tlk 68) ning kohtule esitati 20.05.2014 ülekuulamise mahakirjutus (tlk 59-67); 3) alaealist tunnistajat Xxxxkohtuistungile ei kutsutud, kohtus vaadati andmekandjale salvestatud kannatanu videoülekuulamist (CD plaat tlk 79) ning kohtule esitati 07.05.2014 ülekuulamise mahakirjutus (tlk 69-78); 4) alaealist tunnistajat Xxxxkohtuistungile ei kutsutud, kohtus vaadati andmekandjale salvestatud kannatanu videoülekuulamist (CD plaat tlk 89) ning kohtule esitati 20.05.2014 ülekuulamise mahakirjutus (tlk 80-88); 5) kohtuistungil vaadati Kanal2 telesaate Krimi lõiku (DVD plaat võetud kriminaalasja toimiku juurde, asub klambritega kinnitatult toimiku tagumise kaane küljes); 6) kohtuistungil kuulati üle kannatanute esindaja Xxxx, tunnistajad: Xxxx, Xxxx, Xxxxja süüdistatav M.A; 7) lisaks uuris kohus järgmisi kirjalikke tõendeid: - 07.05.2014 isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga (kannatanu Xxxx, tlk 1315); - 07.05.2014 isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga (kannatanu Xxxx, tlk 1618); - kannatanu Xxxxi ravilugu nr 26 (tlk 19); - Harju Maakohtu Tartu kohtumaja 27.06.2014 määrus tsiviilasjas nr 2-11-28261 (tlk 20-31); - Tallinna Ringkonnakohtu 10.04.2012 määrus tsiviilasjas nr 2-11-28261 (tlk 32-42); - SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 28.05.2014 vastus järelepärimisele (tlk 45); - M.A karistusregistri väljavõte (tlk 46); - tõend M.A maksustatava tulu kohta, teatis M.A keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta (tlk 47-48); - M.A rahvastikuregistri väljavõte (tlk 49);

Kohtu seisukoht: KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks; KrMS § 61 lg 1,2 järgi ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohus, uurinud asjas esitatud tõendeid ja kuulanud ära poolte seisukohad, asub järgmistele seisukohtadele: I. Esmalt märgib kohus, et asjas puudub vaidlus selles, et kevadel 2014 järgisid eestkosteasutus ja prekond M.A kindlaksmääratud suhtluskorda, mille kohaselt viibisid lapsed neljapäeva õhtust esmaspäeva hommikuni oma bioloogiliste vanemate juures ning kannatanud Xxxx, Xxxx ja Xxxx veetsid ajavahemiku 01.05.2014-05.05.2014 hommikuni kodus. Kahtlemata on käesolevas kriminaalasjas on üheks olulisemaks tõendiks alaealiste laste, nii kannatanute kui tunnistajate ütlused. Prokurör laste istungile kutsumist ei taotlenud ning kohtus vaadati andmekandjale salvestatud kannatanute Xxxxi ja Xxxxning tunnistajate Xxxx ja Xxxxvideoülekuulamisi. Prokurör märkis, et kannatanu Xxxx jäeti üle kuulamata – lapse kõne ei ole eakohane. Viimast asjaolu ei vaidlustanud ka süüdistatav. Prokurör kinnitas, et süüdistatavale esitati videoülekuulamised tutvumiseks, kuid süüdistatav ei soovinud omapoolseid küsimusi esitada. Süüdistatava hinnangul puudus selleks vajadus, sest lapsi oli mõjutatud ja neile esitati suunavaid küsimusi. Lisaks tekkis süüdistataval kahtlus selles, et lastele oli enne ülekuulamisi manustatud medikamente, mis mõjutasid nende ütlusi. Kohus nõustub süüdistatava ja tema kaitsja kriitikaga selles, et menetleja on menetlustoimingutel tõepoolest kasutanud ka suunavaid küsimusi. Samas ei saa kohtu arvates alaealiste ja teataval juhtudel ka täisealiste isikute (nt eakad ja vaimupuudega inimesed) puhul nende piiratud arusaamisvõime tõttu ülekuulamisel täielikult vältida suunavaid küsimusi. Käesoleval juhul ei nõustu kohus süüdistatava ja kaitsja väidetega, mille kohaselt kõigutavad antud juhul menetleja esitatud suunavad küsimused kannatanute ja tunnistajate ütluste usaldusväärsust määras, mis tingib nende täieliku kõrvalejätmise. Kohtu hinnangul edastasid lapsed oma ütlustes siiski ka omal algatusel teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Kohus märgib, et isegi kui ütluste analüüsimisel eemaldada kõik laste poolt suunavatele küsimustele antud vastused, jääb ka pärast seda toimingut alles kriitiline mass teavet, mida saab otsuse tegemisel kasutada. Samas ei pea kohus antud juhul suunavate küsimuste kasutamist lubamatuks – kohus nendib, et menetlustoimingul tuleb siiski arvestada ka konkreetse ülekuulatava eripära, antud juhul on selleks puudutatud isikute alaealisus. Samuti selgitasid kohtus üle kuulatud tunnistajad, et kõikidest üle kuulatud lastest on üksnes Xxxx areng eakohane. Prokurör esitas kohtule tõendi selles, et ülekuulamisi toimetanud menetleja omas vastavat pädevust, kuid seda fakti süüdistatav ja tema kaitsja oma lõppjäreldustes sõnaselgelt ei vaidlustanudki.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid süüdistatava kahtlust selles, et lastele oli enne ülekuulamisi manustatud ravimeid, mis kahjustasid ütluste usaldusväärsust. Süüdistatav ei välistanud, et ravimine näol oli tegemist rahustitega. Kohtule esitati eestkosteasutuses peetava e-päeviku väljatrükid, milles puuduvad märkmed ravimite andmise kohta ülekuulamisele eelneva päeva õhtul või menetlustoimingu toimumise päeva hommikul. Samuti loeb kohus üldteada asjaoluks, et rahusti muudab inimese uimasemaks ja välistele mõjutustele pisut vastuvõtmatumaks, kuid videosalvestistelt nähtuvalt olid lapsed säravate silmadega, kohtu hinnangul ei olnud nende arusaamisvõime kõrvalistest mõjutustest pärsitud. Kohus ei saa märkimata jätta, et videoülekuulamiste ajal avaldas süüdistatav lavasosinal rahulolu kohtades, kus lapsed rääkisid perest positiivselt (märkimist väärib, et kõik lapsed avaldasid, et neile meeldib kodus rohkem olla ning kohtul puudub tõepoolest igasugune alus selles kahelda) ning rahulolematust, kui lapsed rääkisid süüdistust puudutavatest asjaoludest. Kohus järeldab süüdistatava sellisest käitumisest, et M.A pidas talle ebasobivaid ütlusi moonutatuks ning sobivaid kohasteks. Kohus ei saa märkimata jätta, et juhul kui menetleja suunanuks laste ütlusi ravimite või kavalusega omale sobivas ning süüdistusega riimuvas suunas, oleks loogilisem, et lapsed ei oleks oma kodust rääkinud sedavõrd positiivses võtmes. Kahtlemata tugevdanuks süüdistuse positsiooni laste vastupidised väited. Eeltoodu alusel on kohtu arvates alaealiste isikuliste tõendiallikate ütlused lubatavad ja usaldusväärsed ning neid saab asja lahendamisel kasutada. Ülejäänud isikute ütluste usaldusväärsuse osas (sh süüdistatav) võtab kohus seisukoha tõendite analüüsi käigus. Kohtule esitati videosalvestus Kanal2 Krimi saatelõiguga. Süüdistatava sõnul soovis ta näidata lastekaitseametnike tegevust. Prokurörgi pidas vajalikuks kohtuvaidluses öelda paar sõna lastekaitseametnike kaitseks. Kohus märgib, et käesoleva kriminaalmenetluse esemeks ei ole lastekaitseametnike ja perekond M.A omavahelised suhted ning eeltoodu tõttu ei ole tõend asjakohane, kohus ei pea seetõttu vajalikuks puudutada ka prokuröri esitatud väiteid. Prokurör esitas kohtule 10.04.2012 Tallinna Ringkonnakohtu ja 27.06.2014 Harju Maakohtu määrused tsiviilasjas nr 2-11-28261. Kohus märgib, et nimetatud määrused ei sisalda endas teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Prokurör selgitas nimetatud tõendeid esitades, et soovib nendega tõendada kohtu poolt kindlaks määratud suhtluskorda, kuid selleks vajadus puudub. Kohus möönab, et RKKKo on korduvalt oma lahendites märkinud, et kohtualuse käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire ei saa süüdistust sisustada, kuid süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel võib olla tähendust süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt (nt 3-1-1-16-04, 3-1-1-21-10), samas ei sisalda käesoleval juhul tsiviilkohtu lahendid sellist teavet, mida saaks asja lahendamisel kasutada. II. Süüdistatavale M.A-le heidetakse ette oma alaealiste laste Xxxxi ja Xxxxi füüsilist väärkohtlemist ajavahemikul 01.05.2014-04.5.2014 ning Xxxxfüüsilist väärkohtlemist kevadel 2014. Kohtuistungil kuulati üle kannatanute esindaja Xxxx, kelle sõnul sai tema laste väärkohtlemisest teada 06.05.2014 hommikul, kui luges perepäeviku sissekannet, mille kohaselt olid lastel jalgade peal löömise jäljed. Kannatanu helistas lasteaeda ja palus kasvatajal seda fakti kontrollida. Lasteaiast helistati ja kinnitati perepäevikus sisalduvat teavet ning seega pidi ta kooskõlas ametijuhendiga leiust teavitama lastekaitsetalitust. Samuti palus ta pereemal arsti juures vigastused fikseerida.

Kohtuistungil kuulati üle tunnistaja Xxxx, kelle sõnul on ta M.A laste kasvatataja, perekonnaga on ta kokku puutunud alates 16.07.2011. Tunnistaja sõnul märkas ta 05.05.2014 Xxxx vannitades viimase sääre tagumisel osal, mõlemal säärel põikjat verevalumit, triipu. Lapselt ta viimase sõnavara piiratuse tõttu selgitust ei saanud. Ta küsis teistelt lastelt ning need - eriti Xxxx – hakkasid seletama, et isa andis Xxxx ja Xxxx rihma, sest nad ei kuulanud sõna. Kohtule esitatud e-päeviku väljavõttest nähtuvalt on tunnistaja Xxxx teinud 05.05.2014 kella 23.05 perepäevikusse sissekande, mille kohaselt on Xxxxkerged sinised triibud jalgadel. Tunnistaja sõnul ta ei mäleta, kas sama päeva õhtul või järgmise päeva hommikul ta helistas süüdistatavale ning küsis, miks on Xxxxjalgade peal sinised triibud ja ütles, et Xxxx sõnul said lapsed sõnakuulmatuse tõttu rihma. Tunnistaja sõnul oli siis läbisaamine vanematega hea ning M.A möönis, et andis jah paar sahmakat – mis nad siis karjuvad. Süüdistatav eitas oma ütlustes kategooriliselt laste füüsilist väärkohtlemist ning avaldas, et tunnistaja Xxxx ei ole talle ajavahemikul 05.05-06.05 helistanud, jutt mille kohaselt ta on tunnistajale rääkinud oma laste löömisest, on absoluutne väljamõeldis. Kohtu hinnangul on antud vastuolu puhul usaldusväärsed tunnistaja Xxxxütlused ning seda kahel põhjusel: 1) kohtule esitati tunnistaja Xxxxtelefoni kõneeristus, mille kohaselt on tunnistaja tõepoolest 06.05.2014 süüdistatavaga telefonitsi suhelnud, 05.05.2014 e-päevikusse on Xxxx märkinud, et „eks ma homme helistan Heikile ja küsin“; 2) tunnistaja Xxxxavaldas ülekuulamisel täiesti omal algatusel, ilma menetleja eelneva küsimuseta, et „Xxxx on juba mitu korda issile rääkinud, et rihmaga ei tohi peksta, ikka issi ei kuula“. Süüdistatava ütlusi selles, et ta ei ole oma lapsi löönud, toetas tema abikaasa Xxxx. Kohtu hinnangul ei ole tunnistaja Xxxxütlused usaldusväärsed: süüdistatava ja tunnistaja poolt väljaöeldu läheb vastuollu kõikide teiste asjas uuritud tõenditega, sh abielupaari lihaste laste ütlusega (kannatanu Xxxx ja tunnistaja Xxxx– so ealiselt kõige vanem laps ning tunnistaja Xxxxsõnul ainuke normintellektiga laps - kinnitavad, et Xxxx on füüsilisest karistamisest teadlik). Kohus on juba eelpool märkinud, et laste mõjutamise osas kohtule tõsikindlaid tõendeid esitatud ei ole. Tunnistaja Xxxxütlused on kahtlemata usaldusväärsed, kohtule ei jäänud muljet, et tunnistaja oleks andnud valeütlusi. Samas kirjeldas Xxxxoma ütlustes üksnes Xxxxläbisaamist isaga (kohus ei kahtle, et see on hea – nimetatud asjaolu kinnitas ka Xxxx ise) ning märkis, et on teiste lastega puutunud kokku üksnes põgusalt ning ta ei usu, et M.A lastele midagi teeb. Kohus märgib, et Xxxxavaldas eeltooduga kahtlemata oma subjektiivset hinnangut, mis ei ole asja lahendamisel tõendina kasutatav. Kohus ei saa märkimata jätta, et süüdistatava versioon selle kohta, et lastel tuvastatud tervisekahjustused võis tekitada tunnistaja Xxxx, ei ole eluliselt usutav. Süüdistatav väitis, et talle teadaolevalt on asenduskodus kapi otsas olemas vits. Kohus märgib, et kapi otsas olev vits ei pruugi tähendada selle aktiivset kasutamist – kapi otsas oleva vitsa kasutamine hirmutusvahendina on kohtu hinnangul aktsepteeritav. Samas eitab tunnistaja Xxxx üldse vitsa olemasolu. Üle kuulatud lapsed ei puuduta oma ütlustes asenduskodus toimuvat ihunuhtlust vaid kõik räägivad üheselt (kes selgelt, kes vähem selgemalt) kodusest vägivallast. Kohtu hinnangul võinuks süüdistatav vastava kahtluse olemasolus veendununa kasutada oma õigust esitada lastele peale videoülekuulamiste salvestustega tutvumist asenduskodu sisekliimat puudutavaid küsimusi, kuid seda süüdistatav ei teinud. Vitsa olemasolu asenduskodus kinnitas ka tunnistaja Xxxx, kuid viimase ütlused ei ole kohtu jaoks usaldusväärsed. Kohus ei saa märkimata jätta, et erinevalt kannatanu esindajast ja tunnistaja Xxxxist, on H.

Treieril ja Xxxxil tõe moonutamiseks selge motiiv: asjas puudub vaidlus selles, et tsiviilkohtu lahendiga on ajutiselt peatatud lapsevanemate hooldusõigus ning pole välistatud, et M.A adub, et kriminaalasjas süüdimõistev kohtulahend võib edasises tsiviilvaidluses olla eestkosteasutuse seisukohti oluliselt toetatavaks argumendiks. Kriminaalasjas ei ole kannatanuna üle kuulatud Xxxxit, tunnistaja Xxxxsõnul oskas laps sündmuse toimumise ajal üksikuid sõnu. Kohtu arvates ei oleks kannatanu kohtusse kutsumine olnud ilmselgelt tulemuslik – tõenäosus, et Xxxx suudab sündmust meenutada ning seda nõuetekohaselt taasesitada, on kahetsusväärselt väike. Kannatanu Xxxxi ütluste kohaselt on issi andnud veel rihma Xxxx. Ta on Xxxxnäinud jälgi. Kannatanu Xxxx selgitas, et Xxxx ja Xxxxon saanud tihti rihma, isa lööb tavaliselt rihmaga vastu jalgu. Nädalavahetusel oli ta õues ja seetõttu midagi ei tea. Tunnistaja Xxxxrääkis, et issi on andnud rihma ka Xxxx. Ta oli reedel kodus ja nägi, see oli issi-emme juures, suures toas. Xxxxolid riided seljas. Issi andis Xxxx 1 korra. Tunnistaja Xxxxsõnul äratas Xxxxkorra issi üles, issi tahtis magada ja Xxxxsai rihma. Xxxxi raviloo nr 26 kohaselt oli lapse asendusema 06.05.2014 lapsega vastuvõtul. Xxxxi mõlema tuhara taga 4-5cm pikkused ja 1,5cm laiused hematoomid hallikas sinaka värvusega, samuti vasemal tuharal 3cm pikkune hematoom, väga iseloomulik rihma löögile. Kohtule esitati 07.05.2014 isiku läbivaatuse protokoll, mille kohaselt tuvastati menetlustoimingu käigus Xxxxi reite tagumises küljes triipja kujuga verevalumid, mõlemad pikkusega ca 3cm. Seega kinnitavad Xxxxi füüsilist väärkohtlemist üldisemalt kannatanud Xxxx ja Xxxx, süüdistuses toodud ajalistesse raamidesse asetavad väärkohtlemise tunnistaja Xxxx ja Xxxxütlused, epäeviku 05.05.2014 sissekanne, Xxxxi ravilugu nr 26 ning 07.05.2014 isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga. Kohtule esitatud tõendid viitavad vastuvaidlematult, et väärkohtlejaks oli laste isa M.A. Xxxxülekuulamisest nähtuvalt viitab kannatanu, et isa on teda ühe korra rihmaga löönud nii, et tal oli valus, kuid ei suuda selle toimumise aega rohkem täpsustada, kui et see oli siis, kui ta käis teises klassis. Samas täpsustab tunnistaja Xxxxoma ütlustes, et teab, mille pärast Xxxxrihma sai – nad tulid Triinu sünnipäevalt, mis oli aprillis ning Xxxxei pesnud oma tiigrinägu ära; tunnistaja selgitas, et talle teadaolevalt on Xxxxveel saanud ühe korra rihma, kuid see oli ammu-ammu. Seega kinnitavad Xxxxfüüsilist väärkohtlemist kannatanu enda ning tunnistaja Xxxx ütlused. Kohtule esitatud tõendid viitavad vastuvaidlematult, et väärkohtlejaks oli laste isa M.A. Kannatanu Xxxx möönab, et sai reedel issilt rihma ja näitab paremale reiele. Xxxxi füüsilist väärkohtlemist üldisemalt kirjeldab oma ütlustes kannatanu Xxxx, kuid viimane märgib, et oli reedel õues. Tunnistaja Xxxx sõnul nägi ta reedel pealt, kuidas Xxxx sai isalt rihma, reie piirkonda. Tunnistaja Xxxxmärgib samuti, et Xxxx on isalt rihma saanud. Tunnistaja Xxxx on e-päeviku 05.05.2014 sissekandes märkinud, et Xxxxl on viimasel ajal samuti verevalumid. 07.05.2014 isiku läbivaatuse protokolli kohaselt tuvastati Xxxxil menetlustoimingu käigus parema reie tagumises küljes kaarja kujuga verevalum, pikkusega ca 4cm. Kohus märgib, et verevalum asub seega kohas, kuhu osundasid kannatanu ja Xxxx. Seega kinnitavad Xxxxi füüsilist väärkohtlemist kannatanu enda ütlused, tunnistajate Xxxx ja Xxxxütlused, e-päeviku 05.05.2014 sissekanne, 07.05.2014 isiku läbivaatuse protokoll. Kohtule esitatud tõendid viitavad vastuvaidlematult, et väärkohtlejaks oli laste isa M.A. Õigusteoorias on ühe vastutust välistava asjaoluna sarnaste kaasuste puhul käsitletud nn lapsevanema karistusõigust. Alaealiste kannatanute ja tunnistajate ütlustest kooruvad välja

asjaolu, et laste suhtumine oma isasse on positiivne ning nende ütlustest nähtuvalt ei ole üldjuhul tegemist järjepideva füüsilise väärkohtlemisega. Tunnistajad Xxxx, Xxxxja kannatanu Xxxx osundavad oma ütlustes mõningatele väärkohtlemisele eelnenud sündmustele – Xxxxselgitab, et Xxxx sai rihma, sest keeldus enne magamaminekut näomaalingut eemaldamast, Xxxxsõnul sai Xxxx rihma, sest tahtis kommi, ei saanud ja hakkas isa narrima, Xxxxväidab, et Xxxxajas vaatamata keelamisele isa üles ja siis sai rihma. Kohus peab elementaarseks, et lapsevanem seab lapsele piirid, lastel on lisaks õigustele ka kohustused, millest kinni pidamist on iga lapsevanem kohtu arvates õigustatud nõudma. Kahtlemata on lapsevanemast lähtuv käitumine lapsele esmaseks indikaatoriks selles, et lapse tegudel ja tegematajätmistel on tagajärjed; on ilmselge, et eelpoolkirjeldatud põhjusliku seose tundmaõppimise ja kinnistamise protsess võib lapse seisukohalt võetuna olla mõnevõrra soovimatu. Kohtu hinnangul ei ole lapse huvides, kui vanem jätab üleastumised tähelepanuta ning ühiskonnaks peetakse laste karistamist siiski normiks. Samas peavad valitseva arvamuse kohaselt peresiseselt lapse suhtes kohaldatavad karistusmeetodid olema lapse iga arvestavad, toimepanduga proportsionaalsed ning eelkõige tuleks vältida lapse füüsilist karistamist selliselt, et laps tunneb valu. Kohus märgib, et antud juhul nähtub eelkõige kannatanu Xxxxja tunnistaja Xxxx ütlustest asjaolu, et lapsed ise ei tunneta M.A tegusid ebaõiglasena, nende ütlustest nähtuvalt ei saa välistada, et karistamisele eelnes üleastumine. Kohtu arvates on käesoleval juhul kohtulikul uurimisel kinnitust leidnud fakt, et M.A kasutas karistusmeetodina rihmaga löömist, harilikult piirdus M.A ühe löögiga. Laste sõnade kohaselt on löögid reeglina suunatud jalgade piirkonda. Kohus märgib, et kahtlemata ei ole seaduse mõtte kohaselt võimaliku üleastumise korral igasugune lapse füüsiline karistamine potentsiaalse kriminaalmenetluse esemeks ja kuriteona karistatav, piiritlemise küsimus sõltub kahtlemata iga konkreetse asja tehioludest. Antud juhul tuleb kahetsusväärselt nentida, et M.A oleks võinud valida lapsi vähem kahjustava karistusviisi. Teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 121 järgi loeti karistatavaks igasugune löömine, mis tekitab puudutatud isikule valu. Alates 01.01.2015 kehtima hakanud KarS redaktsiooni kohaselt on valu tekitanud kehaline väärkohtlemine jätkuvalt karistatav. Kohtul puudub käesoleval juhul alus kahelda selles, et kannatanud tundsid valu. Kuigi Xxxxi läbivaatuse protokollile on lisatud fototabel, fotole nr 2 on lisatud nooled, hõlbustamaks pildil vaatluse käigus tuvastatud verevalumite leidmist, ei saa antud juhul mööda vaadata tunnistaja Xxxx ütlustest selle kohta, et kannatanul olid löömise ajal riided seljas. Seega ei ole alust rääkida väheintensiivsest löögist. Kohtu hinnangul võinuks menetleja tunnistajalt siiski ka küsida, kuidas Xxxxlöögile reageeris, kuid antud juhul saab ka tunnistajate ütlusteta nentida, et nahale ka mitu päeva hiljem märgatava jälje jätnud löök põhjustab siiski valdavale enamusele inimestest selle tekitamise ajal valutunnet. Kannatanu Xxxx ei puuduta samuti oma ütlustes asjaolu, kas tal oli/ei olnud löögi tagajärjel valus; kahtlemata võinuks menetleja selle välja selgitada. Kohus märgib, et löömine on süüdistuses esitatud ajalistes raamides tõendamist leidnud, kannatanu ja tunnistaja osundasid löögi jäljele, mis on kajastatud ka 07.05.2014 isiku läbivaatuse protokollis. Kohus märgib, et tegemist on verevalumiga, mis ei saa tekkida väheintensiivse löögi tagajärjel, kohtul puudub sarnaselt Xxxxil tuvastatud jäljega objektiivse kõrvalseisjana alus väita, et päevi hiljem fikseeritud verevalum tekkis kannatanule valu mittepõhjustanud mõjutuse tagajärjel.

Kannatanu Xxxx on menetlejale avaldanud, et tundis löömise ajal valu. Arvestades seda, et esemeks, millega M.A last lõi, oli rihm, puudub kohtul alus kannatanu ütlustes kahelda. Kohus ei nõustu kaitsja kriitikaga selles, et asjas oleks pidanud määrama ekspertiisi. RKKKo on oma lahendis nr 3-1-1-55-14 märkinud, et ekspertiis on nõutav olukorras, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Süüdistuses märgitud teo toimepanemise ajal kehtinud ja alates 01.01.2015 kehtima hakanud KarS redaktsiooni §-i 121 teokoosseis eeldab kohtu arvates vastamist kahele küsimusele: 1) kas on toimunud kehaline väärkohtlemine – so kas keegi on mehaaniliselt kannatanu ihu mõjutanud viisil, mis ei ole ühiskonnas aktsepteeritav, 2) kas p 1 nimetatud akt tekitas valu. Mõlemale küsimusele vastamine ei eelda kohtu hinnangul eriteadmisi, kohtuarstliku ekspertiisi määramine võiks kõne alla tulla olukorras, kus on küsitav vigastuse tekkepõhjus või on oluline vigastuse raskusaste. Antud juhul ei pidanud menetleja tõendamiseseme asjaolude kinnitamist ekspertiisi läbi vajalikuks ning menetluse eset ja muude tõendite kogumit arvestades ei ole see ette heidetav. Kohtu hinnangul on M.A süü Xxxxi, Xxxxi ja Xxxxkehalises väärkohtlemises tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 121 järgi. Alates 01.01.2015 kehtima hakanud KarS redaktsiooni kohaselt on M.A teod jätkuvalt karistatavad ning kvalifitseeritavad KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi – tegemist on lähisuhtes toime pandud korduva valu tekitanud kehalise väärkohtlemisega. RKKKo on oma lahendis nr 3-1-1-50-13 väljendanud seisukohta, et käibiva karistusõigusdogmaatika kohaselt seisneb otsene tahtlus teo toimepanija süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemise kindlas teadmises ning vähemalt selle möönmises. Kriminaalasjas esitatud ja uuritud tõenditest nähtuvalt kasutas M.A rihmaga löömist karistusmeetodina, seega leiab kohus, et M.A pani teo toime otsese tahtlusega. Kohtu hinnangul puuduvad M.A vastutust välistavad asjaolud: õigusvastaseid asjaolusid ei ole, M.A näol on tegemist süüvõimelise isikuga, kes peab oma tegude eest seaduses ette nähtud korras vastutama. III. Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel arvestab kohus kohtualuse süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma lahendis nr 3-1-1-116-12 märkinud, et Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11). KarS § 5 lg 1, 3 järgi mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi, seadusel, mis raskendab karistust, ei ole tagasiulatuvat jõudu. Teo toimepanemise ajal kehtinud

KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on ette nähtud karistus – rahaline karistus või vangistus kuni 3 aastat. Keskmine sanktsioonimäär vangistuse puhul on 1 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus. Alates 01.01.2015 on tegu jätkuvalt karistatav KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi ning selle eest on ette nähtud rahaline karistus või kuni 5 aasta pikkune vangistus. Kohus nõustub prokuröriga selles, et M.A karistust kergendavad asjaolud puuduvad. M.A karistust raskendavateks asjaoludeks on süüteo toimepanemine teadvalt nooremate kui 12 aastaste isikute suhtes (KarS § 58 p 3) ja süüteo toimepanemine isikute suhtes, kes on süüdlasest perekondlikus ja majanduslikus sõltuvuses. Kõik kannatanud (Xxxx, Xxxxning Xxxx), olid tegude toimepanemise ajal nooremad kui 12-aastased, samuti olid kannatanud süüdistatavast perekondlikus ja majanduslikus sõltuvuses. Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt M.A ametlik sissetulek puudub, siis ei saa käesolevas asjas tulla kõne alla rahaline karistus. M.A oma tegude toimepanemist tunnistanud ei ole. Käesolevas asjas on M.A süü tõendamist leidnud eeskätt nii tunnistajate kui ka kannatanute ütlustega. Kriminaalasjas on tõendatud, et M.A ei suutnud arvestada laste ea ja nende iseärasustega (kannatanu Xxxx oli teo toimepanemise ajal 3 aastane laps, Xxxx 9 aastane ning kannatanu Xxxx vaimupuudega 7 aastane laps), valis kahetsusväärselt karistamiseks ilmselgelt vale ja ühiskonnas karistusõiguslikult ette heidetava karistusviisi. See, et Xxxxning Xxxx tundsid teo toimepanemise tagajärjel valu kinnitavad lastel fikseeritud verevalumid. Ka ei ole kohtul alust kahelda kannatanu Xxxxütlustes, et ta tundis löömise ajal valu. Arvestades seda, et esemeks, millega M.A kannatanuid lõi, oli rihm, puudub kohtul alus valu põhjustamises kahelda. Kuigi M.A tegude toimepanemist ei tunnista ega ka kahetse, nähtub uuritud tõenditest, et M.A piirdus lapsi karistades harilikult ühe kordse löömisega. Nimetatud asjaolu tõttu võib kohtu arvates piirduda karistusega, mis jääb allapoole sanktsiooni keskmist määra. Käesolevas asjas on kohtule jäänud mulje, et M.A pere sotsiaalsed oskused on vähesed, mis on tinginud omakorda alaealiste laste taolise kasvatusmeetodi. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud M.A-le reaalse vangistuse mõistmine: süüdistatav on varem karistamata ning kohtu hinnangul tuleb reaalset vangistust võimaluse korral siiski vältida. Antud juhul leiab kohus, et karistuse eesmärgid on saavutatavad ka tingimusliku vangistusega. Samas on kohus seisukohal, et M.A-le ei saa määrata katseaega ilma kontrollnõueteta. Iseenesest on varem karistamata isiku puhul mõeldav ka talle määratud vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine KarS § 73 alusel, kuid kohtu arvates on vajalik, et süüdistatav osaleks oma hoiakute muutmiseks ja kinnistamiseks täiendavalt kriminaalhooldaja poolt määratud sotsiaalprogrammides. Suhtevägivalla alaste kuritegude puhul on kohtu arvates samuti kõrgem risk, et süüdistatav võib jätkata kuritegude toimepanemist ning selle vältimiseks on vajalik isiku suhtes täiendavate kontrollimehhanismide rakendamine. Eeltoodu alusel tuleb M.A süüdi mõista KarS § 121 järgi (alates 01.01.2015 kehtiva KarS redaktsiooni § 121 lg 2 p 2, 3) ja karistada vangistusega 8 (kaheksa) kuud. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel jätta M.A-le mõistetud ja ärakandmisele kuuluv karistus täitmisele pööramata, kui M.A ei pane 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab talle katseajal määratud kontrollnõudeid ja kohustusi. Määrata, et M.A täidab katseajal KarS § 75 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi, so: 1) elab kohtu poolt määratud alalises elukohas: Xxxx; 2) ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele;

3) allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab kriminaalhooldajale andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Panna M.A-le katseajaks täiendav kohustus KarS § 75 lg 2 p 8 järgi – so osaleda kriminaalhooldusametniku poolt määratud sotsiaalabiprogrammis. Määrata M.A katseajaks Tallinna Vangla Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt nimetatud kriminaalhooldaja järelevalve alla. KarS § 78 p 1 alusel arvestada M.A-le määratud 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 26.02.2015.a. IV. KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus II astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäär. RKKKo otsuses nr 3-1-1-83-10 on väljendatud seisukohta, et sundraha väljamõistmisel tuleb kohaldada kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat sundraha koefitsienti ja lähtuda kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast. Vabariigi Valitsuse 28.11.2013 määrusega nr 166 kehtestati töötasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 2,34 eurot tunnis ja 390 eurot kuus. Seega on sundraha II astme kuriteo toimepanemise korral 585,00 eurot. M.A mõisteti süüdi II astme kuriteo toimepanemises, seega peab ta sundraha maksma II astme kuriteo järgi fikseeritud määras, so 585,00 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt loetakse menetluskuluks määratud kaitsjale makstud tasu. M.A oli kriminaalasja eeluurimisel ja kohtus määratud kaitsja riigi poolt; kaitsja on esitanud taotlusi kokku 648,00 EUR riigi õigusabi tasu määramises ja riigieelarvest hüvitamises. KrMS § 180 lg 1 järgi tasub menetluskulud süüdimõistetu; KarS § 180 lg 3 järgi arvestab kohus menetluskulude väljamõistmisel süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid; kohus võib määrata, et menetluskulud tasutakse ositi. Arvestades menetluskulude suurust ning M.A majanduslikku olukorda, leiab kohus, et käesoleval juhul on põhjendatud menetluskulude ositi tasumine. Kohtu hinnangul menetluskulude täies ulatuses tasumine võib kaasa tuua isikule makseraskused. Kohus leiab, et käesolevas asjas on põhjendatud ka menetluskulude ajatamine. Menetluskulude ajatamine on põhjendatud juhul, kui nende tasumine ajatamise perioodi jooksul on tõenäoline. Arvestades menetluskulude suurust, ei ole süüdistataval võimalik kohtukulude kohene tasumine. Kohtukulude kohese tasumise kohustus tooks tõenäoliselt kaasa täitemenetluse, millega kaasnevad süüdistatavale lisakulud. Kohtu hinnangul on oluline, et menetluskulud saaksid riigile mõistliku aja jooksul hüvitatud.

Kohtulahend

Lahendi andmed

Sama asja menetluskäik

Lahendi tekst

RESOLUTSIOON