1-14-2835/79 - Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

1.Sergei Sazonovit ja Gennadi Ivanovi süüdistatakse selles, et nemad, tegutsedes isikute grupis eelneval kokkuleppel tuvastamata isikutega omandasid kindlaks tegemata asjaoludel enne 30.03.2010.a. tuvastamata isiku käest Vene Föderatsiooni territooriumil vähemalt 5125 grammi amfetamiinisegu vedelal kujul (2112 grammi puhast amfetamiini s.o 16250 narkojoovet tekitavat ühekordset doosi), korraldasid tuvastamata isiku abil selle hoidmise ja ladustamise Vene Föderatsioonis Jaanilinnas (Ivangorod) asuvas garaažikooperatiivis garaažiboksis eesmärgiga toimetada narkootiline aine peidetuna ja salakaubana Vene Föderatsioonist Eesti Vabariiki edasiseks ebaseaduslikus käitlemiseks Euroopa Ühenduse tolliterritooriumil. S. Sazonov sõlmis enne 30.03.2010 kokkuleppe Gennadi Ivanoviga, et G. Ivanov toimetab Vene Föderatsioonist Eesti Vabariiki peidetuna ebaseaduslikult suures koguses amfetamiini vedelal kujul ning saab iga Eestisse salaja toimetatud liitri amfetamiinisegu eest tasuks 200 krooni. 2010 aasta veebruarist kuni 30.03.2010 S. Sazonov kontrollis ning juhendas isiklikel kohtumistel Eestis ja Vene Föderatsioonis ning telefoni teel G. Ivanovi tegevust suure koguse amfetamiini toimetamiseks ja toimetamisel 30.03.2010 õhtusel ajal Vene Föderatsioonist läbi Narva tolli- ja piiripunkti Eesti Vabariiki. Ajavahemikus 2010 veebruar kuni 30.03.2010 andis S. Sazonov Narva linnas G. Ivanovile juhised narkootilise aine käitlemiseks, aga nimelt selle kohta, et narkootilist ainet tuleb võtta Vene Föderatsioonist Jaanilinnas (Ivangorod) asuvast garaažist, mille asukoha kohta annab informatsiooni teine tundmatu isik, samuti selle kohta, et 30.03.2010 peab G. Ivanov Vene Föderatsioonist Jaanilinnas asuvast garaažist tooma salaja Eestisse 5 liitrit vedelat amfetamiini ning peale seda tuleb VF-st Eestisse tuua salaja ca 10 liitrit amfetamiini nädalas, mille eest makstakse sama moodi 200 krooni liitri pealt. Vene Föderatsioonist Eestisse salaja toimetatud amfetamiini pidi G. Ivanov S. Sazonovi juhiste kohaselt jätma Narva linna S. Sazonovile kuuluvasse sõiduautosse. Amfetamiini peitmiseks ning üle Eesti riigipiiri salaja toimetamiseks valmistas G. Ivanov ajavahemikus veebruar 2010 kuni 30.03.2010 ette 2 tulekustutit mahuga 1 liiter ja 8 liitrit ning sõiduauto paisupaagi mahutavusega mitte vähem kui 5 liitrit, kuhu kavatses peita amfetamiini vedelal kujul. Vastavalt S. Sazonovi ja tuvastamata isiku kokkuleppele andis tuvastamata isik Eestis Narva linnas enne 30.03.2010 G. Ivanovile täiendavad juhised, et VF-s antakse G. Ivanovile tundmatu isiku poolt garaaži (kus asub amfetamiini) võti, selgitatakse kus garaaž asub. Peale seda kohtumist G. Ivanov ületas Eesti riigipiiri VF suunas ning VF-s Jaanilinnas (Ivangorod) kohtus isikuga, kes andis G. Ivanovile paberile joonistatud skeemi garaaži (kus pidi asuma üle piiri toimetamiseks vajalik amfetamiin) asukohaga, suulised juhised selle kohta kuidas garaaži leida ning garaaži võtme.

S. Sazonov sõitis 29.03.2010.a kell 08.27 mootorsõidukiga Ford Transit reg nr XXX Eesti Vabariigist Vene Föderatsiooni Narva tolli- ja piiripunkti kaudu. Olles Venemaal tagas S. Sazonov koos tuvastamata isikutega selle, et vähemalt 5125 grammi amfetamiinisegu vedelal kujul oleks 30.03.2010 Jaanilinnas asuvas (G. Ivanovile teadaolevas) garaažiboksis. 30.03.2010 S. Sazonov kontrollis narkovedaja G. Ivanovi tegevust olles samal ajal Vene Föderatsioonis, võttis vastu telefonikõne G. Ivanovilt kell 16:10:30 kuni 16:10:49, kohtus G. Ivanoviga peale telefonikõnet ajavahemikus 30.03.2010 kell 16.10 kuni 21.00 Jaanilinnas, helistas talle 30.03.2010 kell 17:49:09 kuni 17:49:28, võttis vastu telefonikõne G. Ivanovilt 30.03.2010 kell 21:04:59 kuni 21:05:20 (st vahetult peale seda, kui G. Ivanov oli toimetanud amfetamiini Eestisse) ning sõitis 30.03.2010 kell 22.32, s.t peale seda kui G. Ivanov oli toimetanud amfetamiini Eestisse, Vene Föderatsioonist Eesti Vabariiki sama tolli- ja piiripunkti kaudu mootorsõidukiga Ford Transit reg nr XXX eesmärgiga kohtuda peale piiri läbimist G. Ivanoviga Narva linnas ja võtta narkootiline aine kokkulepitud kohast enda kätte edasise ebaseadusliku käitlemise eesmärgil. G. Ivanov omalt poolt vastavalt S. Sazonovi korraldustele suundus 30.03.2010 kell 16.09 sõiduautoga Nissan Parol reg.nr XXX Eestist VF-i ning ajavahemikul kella 16.10 kuni kella 21.00 vahel omandas Vene Föderatsiooni territooriumil Leningradi oblastis Jaanilinnas S. Sazonovi poolt märgitud garaažist (garaaživõtmed sai G. Ivanov S. Sazonovilt tuvastamata isiku kaudu enne 30.03.2010) kokku vähemalt 5125 grammi narkootilist ainet – amfetamiinisegu vedelal kujul, amfetamiinisisaldusega 41-42% (mis sisaldas 2112 grammi puhast amfetamiini), s.o suures koguses narkootilist ainet. Saades narkootilise aine garaažis enda valdusesse, peitis G. Ivanov selle oma sõiduauto Nissan Patrol reg nr XXX pakiruumis asuvasse tulekustutisse ning auto mootoriruumis statsionaarse radiaatori ressiiverisse (paisupaaki), hoidis enda juures, vedas sõiduautoga Nissan Patrol reg.nr XXX Vene Föderatsioonis mööda Jaanilinna (Ivangorod) kuni VF ja Eesti vahelise piiripunktini VF-i territooriumil ning 30.03.2010.a kell 21.00 sisenedes Vene Föderatsioonist Eesti Vabariiki mööda sõiduautode liiklusriba toimetas narkootilise aine salaja ning peidetuna sõiduautoga Eesti Vabariiki, kuid peeti kinni tolliametnikke poolt Narva tolli- ja piiripunktis. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lg 3 alusel loetakse narkootilise aine suureks koguseks aine kogus, millest piisab joobe tekitamiseks 10 isikule. Ainete segu, mis lahjendamise eesmärgil on saadud narkootilise või psühhotroopse aine segamisel muu ainega, loetakse käesoleva lõike mõttes võrdseks narkootilise või psühhotroopse ainega. Amfetamiin kuulub vastavalt EV sotsiaalministri 18.05.2005.a määrusele nr 73 lisa 1 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete I nimekirja. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 3 lg 1 järgi on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil, narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lg 3 järgi on narkootilise aine suureks koguseks aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Ainete segu, mis lahjendamise eesmärgil on saadud narkootilise või psühhotroopse aine segamisel muu ainega, loetakse käesoleva lõike mõttes võrdseks narkootilise või psühhotroopse ainega. Kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks piisab 1300 mg (1,3 g) amfetamiinist, seega on 2112 grammi (s.o ca 16250 narkojoovet tekitavat ühekordset doosi) puhta amfetamiini näol tegemist suure koguse narkootilise ainega NPAS § 31 lg 3 mõttes.

tunnistaja K.S. kohtuistungil antud ütluste osalist vastuolu teiste kohtuistungil avaldatud tõenditega. Maakohus on otsuses loetlenud kohtuistungil uuritud tõendeid, ent puuduvad neile tuginevad argumendid, mistõttu ei ole võimalik jälgida, miks kohus ei võtnud S. Sazonovi ja G. Ivanovi süü tõendamatuse kohta otsust tehes arvesse tõendites sisalduvaid vastuolusid. 5.1.1 S. Sazonovi ja K.S. ütluste osaline ebausaldusväärsus ning vastuolu teiste tõenditega. K.S. kohtus antud ütluste kohaselt ületasid nad S. Sazonoviga 30.03.2010 varahommikul kella 67 paiku valge mikrobussi Volkswagen Caravellega Eesti piiri ning sõitsid Sankt- Peterburgi varuosade järele. G. Ivanovi küsimusele auto margi kohta vastas tunnistaja, et võib eksida mudeli osas, ent kindlasti oli mikrobuss. S. Sazonovi ütluste kohaselt sõitsid nad 30.03.2010 hommikul Venemaale Ford Transitiga. Kohtuistungil avaldatud PPA Ida prefektuuri vastusest nähtub, et Ford Transit ja S. Sazonov suundus Venemaale 29.03.2010 kell 8:27 ning buss tuli tagasi alles 30.03.2010 kell 22:32. Seega lükkavad politsei esitatud andmed ümber K.S. ja S. Sazonovi väited, et nad selle bussiga 30.03.2010 hommikul Venemaale läksid, sest see buss tol hommikul piiri ei ületanud. Kohus ei ole analüüsinud eelnimetoodud vastuolu ka jälitusprotokolliga, millest nähtub, et S. Sazonovi kasutuses olnud telefoniabonent lõpuga 141 viibis 30.10.2010 ajavahemikus 16:1021:04 Eesti Vabariigis asuva mobiilsideoperaatori levialas. Seega ei saanud S. Sazonov olla kella nelja paiku Sankt-Peterburis, vaid ta viibis mõne kilomeetri kaugusel Eesti Vabariigi piirist. Eristusest nähtub, et telefon ei olnud n-ö roamingus, sest vastasel juhul olnuks nähtav välismaise mobiilioperaatori masti kood. Eeltoodud tõenditega on ümber lükatud S. Sazonovi ja K.S. ütlused 30.03.2010 kella 16:10 ajal Sankt-Peterburgis või selle lähedal viibimise kohta ning ütlused tuleks 30.03.2010 hommikul piiri ületamise ja Sankt-Peterburgis käimise osas tunnistama ebausaldusväärseks ning tõendikogumist välja jätma. Apellandi hinnangul on K.S. ütlused kantud soovist anda S. Sazonovile alibi välistamaks tema seotust narkootilise aine veoga. S. Sazonov püüab aga varjata, et oli teadlik narkootilisest ainest ja korraldas selle vedu. 5.1.2 Vastuolud süüdistavate ütlustes. G. Ivanovi ütluste kohaselt pidi ebaseadusliku veoga seonduv suhtlemine käima läbi S. Sazonovi. Viimane andis infot sellest, milline on tasu veo eest, mis on vedeliku ühe liitri väärtus, kui palju tuleb tuua (vastavalt sellele valmistas ette peidikud), millal ja kuhu minna ning kes ja kus annab täpsemad juhised Venemaalt vedeliku kätte saamise ja üleandmise kohta. S. Sazonov tunnistab, et tegi G. Ivanovile pakkumise hakata Venemaalt ebaseaduslikult õlilisandit tooma, kuid täpsemat infot ta selle kohta ei olnud ning tema andis tundmatule isikule üksnes teada, et on olemas inimene, kes on võib olla nõus vedama ja selgitas, kust teda leida. Kogustest ja hindadest juttu ei olnud. Eeltoodust nähtuvalt esineb vastuolu süüdistatavate ütlustes, kuna G. Ivanovi sõnul andis S. Sazonov talle oluliselt rohkem infot, kui viimane ise tunnistab. G. Ivanov selgitas, et 29.03.2010 tuli S. Sazonov tema juurde jutuga, et kiiresti on vaja üle tuua 5 liitrit vedelikku ning varuosi. G. Ivanovile jäi mulje, et kiirustamise põhjuseks on vedelik ning varuosad on n-ö katteks. Tundmatud isikud ise G. Ivanovile kordagi ei helistanud ning 30.03.2010 ta nendega ei kohtunud. S. Sazonovi väitel tundmatu isik, kes pakkus algselt vedu, pöördus tema poole uuesti umbes kuu aega pärast seda, kui G. Ivanov oli toonud 1 liitri vedelikku ja küsis, kust ta võib G. Ivanovi leida. S. Sazonov ütles, et otsigu terminalist ja andis G. Ivanovi numbri. Kas kohtumine toimus, ta ei tea. 29.03.2010 suhtles ta G. Ivanoviga varuosade toomise teemal. S. Sazonovi väitel neil G. Ivanoviga jutuajamist lisandist ja sõnumi edastamist selle kohta, et G. Ivanov peab 30.03.2010 Venemaale

sellele järele sõitma, ei olnud. G. Ivanovi ütluste kohaselt leppisid nad 29.03.2010 õhtul S. Sazonoviga kokku, et G. Ivanov sõidab järgmisel päeval Venemaale. S. Sazonovi väitel sai ta G. Ivanovi Venemaale sõidust teada alles 30.03.2010 päeva lõpus. Eeltoodust tulenevalt ilmnevad olulised vasturääkivused süüdistatavate ütlustes ning on selge, et S. Sazonov püüab igati vältida oma seotust sellega, et G. Ivanov läks Venemaale tema korraldusel, eesmärgiga tuua sealt 5 liitrit vedelikku. Samuti tahab ta vältida oma seotust kogu narkootilise aine veo skeemi ülesehitamisega (info andmine, G. Ivanovile pakkumise tegemine, tema Venemaale saatmine, mineku tähtaja määramine, kontrollimine, koha määramine, kuhu üle piiri toodud vedelik Eestis jätta). 5.1.3 Süüdistatavate tegevust iseloomustab otsene tahtlus. Apellant leiab, et süüdistatavad pidid olema teadlikud, et üle piiri veetava vedeliku näol oli tegemist narkootilise ainega. S. Sazonov selgitas kohtus, et kaupade ebaseaduslik vedu üle piiri ei ole midagi ebatavalist. Järelikult puudus vajadus ka rakendada sellist konspiratiivsust nagu antud juhul tehti. Nii ei näidanud Venemaal G. Ivanoviga kokku saanud inimene talle isiklikult garaaži asukohta, kus vedelik pidi olema, vaid joonistas skeemi ning vedelikul käis järel G. Ivanov üksi. Samuti fakt, et G. Ivanovilt võetud telefonis Nokia 1110, milles oli abonent lõpuga 192 ning milliselt G. Ivanov tegi 30.03.3010 kell 17:49 kõne Venemaal olles S. Sazonovile, oli kustutatud, näitab, et G. Ivanov püüdis selle toimumist varjata. Sellest omakorda järeldub, et omavahel ei suheldud varuosade toomise teemal ja S. Sazonovi 30.03.2010 Venemaal viibimise eesmärk ei olnud SanktPeterburgist varuosade toomine, vaid tõenäoliselt oli ta seal selleks, et veenduda, et aine on garaažis olemas ja G. Ivanov saab selle ära tuua. Arvestades vedeliku maksumust (12000 rubla liiter), tähendab, et G. Ivanov pidi üle piiri tooma 60 000 rubla väärtuses ainet, millest ekspertiisiaktist tulenevalt pidi saama 16 250 ühekordset doosi. Seetõttu ei ole eluliselt usutav, et sellise koguse toomine usaldatakse suvalistele isikutele. Apellant ei nõustu kohtuga subjektiivse külje puudumisest. Kuigi isikuid ei ole varem karistatud, ei tähenda see automaatselt nende teadmatust. Mõlema süüdistatava ütluste kohaselt käivad nad regulaarselt üle piiri Venemaal (sh S. Sazonov juba aastaid) ja asjaolu, et üle piiri tuuakse ebaseaduslikku kaupa, oli mõlemale hästi teada. Süüdistatavate otsene tahtlus on tuvastatav nende tegevuse iseloomust (aine salakaubaveo pikaajaline ettevalmistamine, tuvastamata isikud, kulleri hoolikas valik, Venemaal vastuvõtmise skeemi väljatöötamine, välisriigi territooriumil asuva garaaž-peidiku olemasolu, võtme jätmine kullerile pikaks ajaks, alibi väljamõtlemine mõlemale isikule, väike etteteatamise tähtaeg kullerile, ooteaeg Venemaal enne aine kättesaamist, ainet ei antud käest kätte, vaid suure väärtusega aine tuli Venemaal võtta tühjast garaažist ja jätta Eestis lukustamata autosse). Tegelikkuses nähtub isikute ütlustest, et nad tunnistavad ennast süüdi keelatud aine üle piiri toomises, kuid otsusest ei nähtu, et kohus oleks üldse kaalunud nende tegevuses KarS § 392 sätestatud kuriteokoosseisu olemasolu. Apellant leiab, et kriminaalmenetluse käigus on kogutud piisavalt tõendeid, et S. Sazonov ja G. Ivanov teadsid, et tegemist on narkootilise ainega ja ebaseadusliku käitumisega nende poolt. 5.1.4 S. Sazonovi osas tuleb tõkendina kohaldada vahistamist alates kohtuotsuse kuulutamisest. Tegemist on isikuga, kes on väga liikuv Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel mitmete aastate vältel. Tegemist on Vene Föderatsiooni kodanikuga, kes omas alalist ja maksustatava tuluga töökohta seal aastatel 2009-2011. Samuti omab isiku isa Vene Föderatsioonis kinnisvara, kus S. Sazonov sageli peatub. Vene Föderatsioon oma kodanikke kriminaalmenetluse käigus

10.Eeltoodud maakohtu otsuse analüüsist tulenevalt võiks tõusetuda küsimus sellest, kas maakohtu poolt kohtuotsuse tegemisel tehtud menetlusõiguslikud minetused oleksid hinnatavad KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisena. Selles osas märgib apellatsioonikohus järgmist. Riigikohtu praktikas on leitud, et KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised. Seejuures leitakse, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduste puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt RKKKo 3-1-1-14-14 pd 699,700). 10.1 Ringkonnakohus leiab, et käesoleva juhul on maakohus mingil määral põhjendanud G. Ivanovile ja S. Sazonovile esitatud süüdistuste subjektiivse teokoosseisu puudumist, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et kohtuotsuses tervikuna siiski põhistus ei puudu, st tegemist on olukorraga, mis on hinnatav KrMS § 339 lg 2 sätestatud rikkumisena. See tähendab, et kuigi kohtuotsuses puudub vähimgi tõendite analüüs, piirdutud on vaid tõendites sisalduva refereerimisega (kusjuures süüdistatava S. Sazonovi ja tunnistaja K.S. ütlusi pole kohtuotsuse põhjendavas osas isegi refereeritud) ning süüdistatavate pool kahe süüteokoosseisu objektiivse külje täidetavust vaid konstateeritakse, on mingil määral kohus esitanud oma põhistused G. Ivanovile ja S. Sazonovile esitatud süütegude subjektiivse külje osas. 10.2 Maakohtu poolt KrMS § 339 lg 2 alusel menetlusõiguse rikkumise tuvastamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas tal on võimalik kriminaalasi endal lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 700). Sellele küsimusele tuleb käesoleval juhul vastata eitavalt. Apellatsioonimenetluse aluseks on prokuratuuri apellatsioon, milles taotletakse süüdistatavate süüdimõistmist, mis tähendaks esmakordset kõigi tõendite sisulist analüüsi ning nende alusel süüdistatavate võimaliku süüdimõistmist. Kuna KrMS § 362 sätestab kassatsioonimenetluse esemena üksnes õigusliku vaidluse, poleks kohtumenetluse pooltel olukorras, kus ringkonnakohus asub maakohtu asemel ise esmakordselt süüdistuse väiteid hindama (ise analüüsima kõiki tõendeid, s.h esmakordselt tooma välja võimalikud vastuolud süüdistatavate ütlustes), võimalik edasikaebeõigust täies mahul realiseerida (vt 15.12.2014 RKKKo nr 3-1-1-65-14).