Kain Laidvee süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1, § 392 lg 2 p 2- § 25 lg 2 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju
Maakohtu
detsembri
otsus
üldmenetluses Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav ja kaitsjad
Prokurör
Riigiprokurör Tristan Ploom
Süüdistatav
Kain Laidvee, ik: 37002132255, varem kriminaalkorras karistamata, viibib vangistuses alates 11.02. 2014.
Kaitsjad
Toomas Kõiv ja Alik Karajev
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 17. detsembri 2014 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-14-6859 Kain Laidvee süüdistusasjas muutmata. Kaitsjate apellatsioon rahuldada osaliselt.
Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
SÜÜDISTUS:
1.Kain Laidveed süüdistatakse selles, et ta grupis Andrei Tšervjakovi, Sergei Tšervjakovi ja Igor Tšistjakoviga omandas 21.09.2007 Riia linnas, Läti Vabariigis 30 tabletti massiga 9,53 grammi, mis sisaldasid metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) ja amfetamiini ning 90,57 grammi hašišit ning püüdis need samal päeval toimetada Ainaži–Ikla piiripunkti kaudu salakaubana Läti Vabariigist Eesti Vabariiki. Metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) sisaldus 30 tabletis 2,94 grammi. Kuriteoplaan jäi Kain Laidvee ja tema kaasosaliste tahtest sõltumata lõpule viimata, kuna tollikontrolli käigus narkootilised ained avastati ja võeti ära. Kain Laidvee pani teo toime kaastäideviijana, see tähendab ühiselt ja kooskõlastatult Andrei Tšervjakovi, Sergei Tšervjakovi ja Igor Tšistjakoviga. Kain Laidvee oli kuriteo organiseerija, tema teopanus seisnes järgnevas. Kain Laidvee leppis ajavahemikul 17.09.2007 kuni 20.09.2007 Andrei Tšervjakovi ja teiste tuvastamata isikutega kokku narkootilise aine omandamise aja ja koha, milleks oli 21.09.2007 kell 15:00 Riia linn, Läti Vabariik. Kain Laidvee teadis, et Andrei Tšervjakov saadab narkootilise aine omandamiseks ja Eesti Vabariiki toimetamiseks isiku, kelleks on Igor Tšistjakov, ning Kain Laidvee korraldas tuvastamata isikute tulemise 21.09.2007 kell 15:00 Riia linna, Läti Vabariiki ning seal narkootiliste ainete üleandmise Andrei Tšervjakovi poolt saadetud Igor Tšistjakovile. Andrei Tšervjakov andis Kain Laidvee teadmisel Igor Tšistjakovile enne Riiga minekut telefoni ja kõnekaardi abonentnumbriga XXXXXXXX, mille kaudu võtsid Igor Tšistjakoviga Riias ühendust Kain Laidvee poolt saadetud tuvastamata isikud. 21.09.2007 sõitis Igor Tšistjakov Eurolines liinibussiga Tallinnast Riiga ning kella 15:00 ajal kohtus seni kindlaks tegemata kohas tuvastamata isikuga, kellelt sai kilekoti, kus oli paberikotti pakitud grillkana, mille sisse olid peidetud eelnimetatud narkootikumid. Kell 17:00 alustas Igor Tšistjakov Eurolines liinibussiga reg nr 362 APS tagasisõitu Tallinna suunas. Narkootikumid Eestisse ei jõudnud, kuna kella 19:25 paiku Ainži-Ikla piiripunktis toimunud tollikontrolli käigus need avastati ja võeti ära. MDMA, amfetamiin ja hašiš kuuluvad sotsiaalministri 18. mai 2005 määruse nr 73 lisa 1 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete I nimekirja. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 3 lg 1 järgi on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil, narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lg 3 järgi on narkootilise aine suureks koguseks aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Suur kogus algab metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) puhul 1,4 grammist ning hašiši puhul 1 grammist. Seega pani Kain Laidvee toime narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku omandamise grupi poolt, mis on karistatav KarS § 184 lg 2 p 1 alusel ning narkootilise aine suures koguses
üle riigipiiri toimetamise katse grupi poolt, mis on karistatav KarS § 392 lg 2 p 2- KarS § 25 lg 2 alusel.
HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2.Maakohus tunnistas Kain Laidvee süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 ja KarS § 392 lg 2 p 2 - § 25 lg 2 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises ja KarS § 63 lg 1 kohaselt mõistis KarS § 184 lg 2 p 1 alusel karistuseks vangistuse 4 (neli) aastat ja 6 (kuus) kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvas loovutamisvahistuses viibitud aja karistusaja hulka ning karistuse kandmise alguseks luges 11.02.2014. Kain Laidvee suhtes kohaldatud tõkendi, vahistamine, tühistas kohtuotsuse jõustumisel.
APELLATSIOONID:
3.Kaitsjate hinnangul on Harju Maakohus rikkunud oluliselt menetlusnorme, jätnud lahendamata süüdistatava taotluse lühimenetluse kohaldamiseks, mille tulemusel on raskendatud süüdistatava olukorda. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust kohtuliku uurimise käigus tuvastatud asjaolude hindamisel ja see on tinginud põhjendamatu ning ebaseadusliku süüdimõistva kohtuotsuse. Süüdimõistvat kohtuotsust põhistanud kohtukõlbmatute ning lubamatute tõenditega. Jätnud tõendite hindamisel tähelepanuta enamik kaitse seisukohad (kaitse 04.11.2014 aasta kirjalikud teesid, mis esitati kohtuistungil). Kaitsjad on nõus kriminaalasja kirjaliku menetlusega ringkonnakohtus.
3.1.Kaitsjad taotlevad Harju Maakohtu 17.12.2014 aasta otsuse tühistamist ja uue, õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist ning Kain Laidvee viivitamatult vahi alt vabastamist. Kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks tühistada maakohtu 17.12.2014 aasta otsust ja teha Kain Laidvee suhtes õigeksmõistev kohtuotsus, siis tühistada maakohtu otsus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule teises koosseisus. Kui ringkonnakohtu hinnangul puuduvad alused õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks ja/või kriminaalasja saatmiseks uueks arutamiseks maakohtule teises koosseisus, siis vähendada Kain Laidveele mõistetud karistust ning jätta karistus osaliselt täitmisele pööramata.
3.2.Süüdistus KarS § 392 lg 2 p 2 - 25 lg 2 järgi. Karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega (RT I, 12.07.2014, 1) tunnistatakse alates 01.01.2015 muuhulgas kehtetuks KarS § 392. Arvestades asjaoluga, et ringkonnakohtu otsus tehakse uue, alates 01.01.2015 aastast kehtima hakkava karistusseadustiku redaktsiooni kehtimise ajal, siis palub kaitse Kain Laidvee õigeks mõista KarS § 392 lg 2 p 2, 25 lg 2 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises. Lisaks kaitse rõhutab, et vaidlustatud maakohtu otsuse kohaselt puudub K. Laidveel ka igasugune teopanus narkootilise aine üle riigipiiri toimetamise katse osas. Vastupidist ei kinnita ükski kriminaalasjas kogutud tõend.
3.3.Süüdistus KarS § 184 järgi vs KarS § 183, kriminaalmenetluse olulised rikkumised. Puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et Kain Laidvee oleks olnud teadlik väidetavast Igor Tšistjakovi kavatsusest omandada Riia linnas mistahes koguses narkootilisi või psühhotroopseid aineid. Samuti ei tulene kohtumenetluses uuritud tõenditest, et Kain Laidveel oleks olnud varalise kasu saamise eesmärk või mistahes muu motiiv.
Kaitse hinnangul on maakohus süüdimõistvat otsust tehes võtnud endale süüdistaja rolli ja täitnud tõendite vähesusest tingitud tühimikke oma siseveendumuse kohaselt. Kuni Igor Tšistjakovi kinnipidamiseni ei tulene kohtumenetluses uuritud tõenditest, et: narkootiliste või psühhotroopsete ainete omandamise eesmärgil oleks Kain Laidvee kokku leppinud kokkusaamise Riia linnas; suures koguses narkootiliste või psühhotroopsete ainete omandamise eesmärgil oleks Kain Laidvee kokku leppinud kokkusaamise Riia linnas; Kain Laidvee oleks olnud teadlik kavatsusest toimetada Eesti Vabariigi territooriumile narkootilisi või psühhotroopseid aineid; Kain Laidveel oli omakasu või mistahes muu motiiv süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemisel; Kain Laidvee roll kell 15.00 kohtumisel oleks olnud just nimelt mistahes esemete või asjade omandamine ehk uuritud tõendite pinnalt ei ole välistatavad näiteks müümise või vahendamise eesmärgid. Samuti ei ole tõendatud, et Igor Tšistjakov oleks omandanud Riia linnas 21.09.2007 aastal kell 15.00 mistahes asju või esemeid – üleandmise fakti ei ole jälgimise teates fikseeritud. Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11, p 26).
3.4.Kain Laidvee teopanus. Kaevatavas kohtuotsuses puuduvad põhjendused Kain Laidvee ja teiste süüdistatavate ühise ja kooskõlastatud tegutsemise kohta, mis annaks aluse käsitada neid kaastäideviijatena KarS § 21 lg 2 mõttes. Maakohus on Kain Laidvee süüd põhistades tuginenud ainult ühele kaudsele tõendile – 20.02.2008 aasta jälitusprotokollis kajastatud Kain Laidvee ja Andrei Tšervjakov kõnede salvestustele. Kõnede salvestuste pinnalt ei ole võimalik üheselt järeldada Kain Laidvee rolli süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemisel. Nii ei nähtu salvestustest, et Kain Laidvee oleks olnud teadlik narkootiliste ainete omastamisest ja eesmärgist need seejärel toimetada Eesti Vabariiki. Kõrvaldamata on jäänud kahtlused, et Kain Laidvee võis olla seotud mitte ostjatega, vaid müüjatega ning samuti võis Kain Laidvee olla vahendaja. Samuti on oluline märkida, et pärast 21.09.2007 aasta pärast kella 15.00 kohtumist ei ole Kain Laidvee ja Andrei Tšervjakov suhelnud. Seega on jäänud kõrvaldamata kahtlus, et Kain Laidvee võis tegutseda ka kaasaaitajana (KarS § 22 lg 3), mille puhul kohus võib kohaldada ka KarS §-s 60 (karistuse kergendamine) sätestatut. Kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada aga süüdistatavate kasuks.
3.5.Läti Vabariigi Riigipolitsei 26.02.2008 aasta Operatiivjälgimise teade on ebausaldusväärne ja kohtukõlbmatu tõend. Maakohus hindas ebaõigesti Läti Vabariigi Riigipolitsei poolt 26.02.20108 aastal koostatud Operatiivjälgimise teate nr 1 (edaspidi nimetatud Operatiivjälgimise teade) usaldusväärseks tõendiks ning on õigustamatult põhistanud Kain Laidvee süüd nimetatud tõendiga. Operatiivjälgimise teade on kaitse hinnangul ebausaldusväärne tõend ning sellele tuginemine kohtuotsuse tegemisel on lubamatu. Maakohus on jätnud tähelepanuta praktiliselt kõik Operatiivjälgimise teatele kui tõendile antud kaitse hinnangud seoses tõendi usaldusväärsuse ja lubatavusega ning ei ole põhjendanud, miks kaitse väited on jäetud tähelepanuta. Maakohus arvestas ainult ühe kaitse vastuväitega seoses Igor Tšistjakovi valduses olnud kilekoti kaubamärgi erineva kirjeldamisega.
Maakohus on Läti Vabariigis Igor Tšistjakovi jälgimisel saadud teabe kirjeldamisel esinevaid ebatäpsusi lugenud õigustavateks seoses toimingu eripäraga - varjatud jälgimine toimub jälgitava suhtes distantsilt. Kaitse ei nõustu maakohtu seisukohaga ning leiab, et mistahes eksimused ja ebatäpsused kriminaalmenetluses tõendite kogumisel ja kirjalike tõendite koostamisel on lubamatud ning ekslikku teavet kajastavale tõendile rajatud isiku süüdimõistmine on lubamatu. Operatiivjälgimise teates on jäetud märkimata kohustuslikus korras selles sisalduma pidav teave ning sellest tulenevalt ei vasta teade jälitustoimingu protokollile esitatavatele nõuetele ning seal kajastuv teave tuleb jätta tähelepanuta ja tõendite kogumist välja jätta (KrMS § 1261o lg 1). Operatiivjälgimise teates ei ole kajastatud jälitustoimingu teinud asutuse nimetust; kriminaalasja numbrit; uurimis- või muu menetlustoimingule allutatud isiku menetlusseisund; uurimis- või muu menetlustoimingu aluseks olnud määrusele või loale; uurimis- või muu menetlustoimingu menetlusõiguslikud alused; Kui hinnata Operatiivjälgimise teadet kui kirjalikku tõendit (nt dokument), siis lisaks eelpool nimetatud puuduolevale teabele on jäetud kajastamata isikuline tõendiallikas ehk kes vahetult salajast jälgimist teostas. Kuna pole teada asutust, kes teostas isiku jälgimist Läti Vabariigis, siis puudub ka võimalus hinnata, kas Operatiivjälgimise teate on allkirjastanud pädev isik – jälitusprotokolli allkirjastab jälitustoimingu teinud asutuse juht või tema määratud ametnik. Riigikohus on märkinud, tõendite hindamisega ei saa luua uusi asjaolusid. Antud kriminaalasjas on kohus loonud uue asjaolu – kilekoti üleandmise fakti Igor Tšistjakovile Riia linnas kell 15.00 väidetavalt toimunud kohtumisel. Operatiivjälgimise teate nr 1 kohaselt toimus Igor Tšistjakovi jälgimine 21.09.2007 aastal, teade on aga koostatud ja allkirjastatud 26.02.2008 aastal ehk üle viie kuu hiljem. Vähemalt viis kuud pärast jälitustoimingu läbiviimist koostatud protokolli ei saa hinnata usaldusväärseks tõendiallikaks. Operatiivjälgimise teates kajastatud teabest tuleneb, et Igor Tšistjakov küll kohtus 21.09.2007 aastal Riia linnas kell 15.00 kahe tundmatu isikuga, kuid ei leia kinnitust süüdistus, mille kohaselt nimetatud kohtumine oleks olnud planeeritud. Kohtumine oli väga lühike ning tegu võis olla juhusliku kokkusaamisega (analoogselt teates kella 14.47 paiku fikseeritud sündmustega). Teatest ei tulene kohtumise iseloom ja pole teada, kas isikud omavahel vestlesid. Igor Tšistjakovi kinnipidamisel kirjeldatud kilekott kirjaga FRIKO fikseeriti Igor Tsistjakovi valduses alles 21.09.2007 aastal kell 16.40 ja seda ajal, kui ta väljus kohvikust. Kohvikus viibis Igor Tšistjakov koheselt pärast kell 15.00 toimunud kohtumist kahe tundmatu isikuga ning viibis kohvikus enam kui 1,5 tundi. Kohvikus jälgimistegevust ei toimunud.
3.6.Jälitustoimingu seaduslikkuse kontroll. Maakohtu otsusest tulenevalt on kohtunik kontrollinud Läti Vabariigis toimunud Igor Tšistjakovi jälgimise aluseks olnud lubasid ning on asunud seisukohal, et nimetatud jälitustoiming oli seaduslik. Kaitse kahtleb Läti Vabariigis teostatud jälitustoimingu seaduslikkuses alljärgnevatel põhjustel: Kohtuotsusest tulenevalt andis riigiprokurör Andres Ülviste 21.09.2007 aastal jälitustoimingu loa nr 501, aga Keskkriminaalpolitsei esitas Läti Riigipolitsei peavalitsusele õigusabipalve operatiivjälgimise läbiviimiseks Läti Vabariigi territooriumil 20.09.2007 aastal ehk üks päev enne jälitustoiminguks loa andmist. Maakohus on jätnud märkimata, kas jälitustoiminguks antud luba nr 501 hõlmas ka isiku salajast jälgimist Läti Vabariigis. Kohtuotsuses on viidatud asjaolule, et juba 20.09.2007 aastal laekunud jälitusinfo kohaselt pidi Igor Tšistjakov 21.09.2007 aastal toimetama üle riigipiiri hašišit. Kaitsele on teadmata ja
kohtuotsusest ei selgu nimetatud jälitusinfo allikat. Kriminaalasjas kogutud tõendite kohaselt (sh telefonivestluste salvestused) ei olnud enne Igor Tšistjakovi kinnipidamist Eesti Vabariigi piiril võimalik teada, millise pagasiga ta riigipiiri ületada soovib. Kaitsele ei võimaldatud vahetult tutvuda jälitustoimingu aluseks olevate lubade või määrustega, nendega tutvus maakohtu kohtunik ning kaitsel ei olnud võimalust esitada ka kohtule täpsustavaid küsimusi ehk rikutud on kaitseõigust.
3.7.2014 aasta eksperdi arvamus ei ole kohtukõlbulik tõend. Kaitse on seisukohal, et Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 02.05.2014 ekspertiisiakt nr 14EAN0407 ei vasta KrMS § 107 lg 3 nõuetele, eksperdi arvamus ei ole usaldusväärne, on tõendina kohtukõlbmatu ning see tuleb jätta tõendikogumist välja. Kaitse jääb kõigi 04.11.2014 aastal kohtule esitatud kaitseteesides esitatu juurde, täiendades oma seisukohti käesoleva apellatsiooniga ja korrates olulisemaid kaitseteesides esitatud seisukohti. 2014 aasta ekspertiisiakti koostamise ajaks ei olnud 2007 aasta ekspertiisiaktis kirjeldatud aineid enam füüsiliselt olemas ja seda tõendavad alljärgnevad maakohtu uuritud kirjalikud tõendid: 11.05.2010 aastal jõustunud Harju Maakohtu 03.05.2010 aasta kohtuotsus kriminaalasjas nr 108-7172 (tl 212 – 218). Kohtuotsuse kohaselt kuulusid Igor Tšistjakovilt kinnipidamisel äravõetud narkootilised ained MDMA, amfetamiin ja hašiš kohtuotsuse jõustumisel konfiskeerimisele ja hävitamisele (osundatud kohtuotsuse 10.lk, p 10). Harju Maakohtu 24.05.2010 aasta menetlusdokument „Jõustunud kohtuotsuse saatmine” kriminaalasjas nr 1-08-7172, millega anti kohtu poolt korraldus kohtuotsuse täitmiseks asitõendite osas. Kriminaalpolitsei vaneminspektor KL 05.07.2010 aastal allkirjastatud menetlusdokument kriminaalasjas nr 1-08-7172. Nimetatud menetlusdokumendiga kinnitab KL Harju Maakohtule, et kriminaalasjas 1-08-7172 on asitõendid vastavalt kohtuotsusele konfiskeeritud ja hävitatud. Nimetatud menetlusdokument on esitatud Harju Maakohtule, registreeritud 07.07.2010 aastal. Keskkriminaalpolitsei menetlusbüroo III talituse eriasjade uurija KL poolt 04.04.2014 aastal koostatud Kohtueelse menetluse kokkuvõte (ekslikult on KL poolt menetlusdokumendile märgitud kuupäevaks 04.04.2013). Nimetatud kokkuvõtte tõendite ja asitõendite loetelus (p. 3 ja p.4) ei ole märgitud Igor Tšistjakovilt kinnipidamisel ära võetud väidetavaid narkootilisi aineid sisaldavaid tablette ning taimset ainemassi. (I kd, tl 246 – 248). Kohtueelse menetluse kokkuvõttega kinnitab KL tema enda poolt 05.07.2010 aasta Harju Maakohtu kohtunik Alari Möldrele adresseeritud kirja sisu – narkootilised ained on vastavalt kohtuotsusele konfiskeeritud ja hävitatud. KL 04.04.2014 aastal koostatud „Dokumentide loetelu toimikus nr 08221000046” ei ole sarnaselt kohtueelse menetluse kokkuvõttele loetletud asitõenditena 2007 aasta ekspertiisiaktis kirjeldatud aineid. Seega on KL 05.07.2010 vastuskirjaga kohtunik Alari Möldrele, KL poolt koostatud 04.04.2014 aasta kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja 04.04.2014 aasta dokumentide loeteluga veenvalt tõendatud, et hiljemalt 05.07.2010 aastaks olid 2007 aasta ekspertiisiaktis kirjeldatud ained hävitatud ning seega ei olnud nimetatud ainetele võimalik teha kordusekspertiisi 2014 aastal (02.05.2014 aasta ekspertiisiakt nr 14E-AN0407). Vastupidine arvamus, mille kohaselt hinnatakse KL poolt kohtule edastatud kinnituskiri, kohtueelse menetluse kokkuvõte ja dokumentide loetelu ebatäpseks, seab kahtluse alla kohtueelses menetluses kogutud tõendite usaldusväärsuse ja kohtueelse menetluse objektiivsuse ning igakülgsuse.
Maakohus on oma otsuses õigesti märkinud, et „Ekspertiisiaktist nähtuvalt tuginetakse sealjuures esmaekspertiisi andmetele”. Maakohus on ilmselgelt kinnitanud kaitse väidet, et 2014 aasta ekspertiisiakti koostamisel ei ole aineid vahetult uuritud. Puhta narkootilise aine kogust ja protsentuaalset sisaldust segatud aines ei ole 2007 aasta ekspertiisiaktis kajastatud teabe pinnalt võimalik tuletada. Vastavalt eksperdile esitatud küsimustele tuvastati esmaekspertiisiga ainult kaks asjaolu – ainete massid ja keelatud aine sisalduse. Nimetatud kahest arvandmest ei ole aga võimalik tuletada puhta narkootilise või psühhotroopse aine sisaldust. 2014 aasta ekspertiisiaktis esinevad mitmeid arvutusvead kinnitavad asjaolu, et ekspert ei ole 2014 aasta ekspertiisiakti koostamisel väidetavalt temale esitatud aineid vahetult uurinud (nt on kasutatud terminit „esialgse massiga”): 2014 aasta ekspertiisiaktis ei ole kirjeldatud pakendit (ka tollitõkendite numbreid), milles eksperdile esitatud uurimisobjektid olid pakendatud ehk ei ole võimalik mitte mingil moel veenduda selles, et tegemist on just samade, 2007 aasta ekspertiisiaktis kirjeldatud ainetega. Nii näiteks nähtub 2007 aasta ekspertiisiaktist, et uuritud aine hašiš oli kilega mähitud (ka pärast ekspertiis tegemist), kuid 2014 aasta ekspertiisaktist ei nähtu, et väidetavalt uurimiseks esitatud hašiš oleks olnud kilega mähitud. Vastuolud esinevad ekspertiisiaktides ja 17.04.2014 aasta ekspertiisimääruses märgitud ainete asukoha kirjeldamisel ja nimelt: 2007 aasta ekspertiisiakti ja 17.04.2014 aasta ekspertiisimääruse kohaselt asuvad 2007 aasta ekspertiisiaktis kirjeldatud ained EKEI keemiaja bioloogia osakonnas, aga 2014 aasta ekspertiisiaktis märgitust nähtub, et ained esitati eksperdile ehk neid aineid ei olnud EKEI-s. Siinkohal viitab kaitse 04.11.2014 aasta kaitseteeside Lisa 1 toodud tabelile nr 1. Nimetatud tabelis on kokkuvõtvalt märgitud kohtueelse menetluse käigus koostatud dokumentides kajastuvaid taimse päritoluga ainemassi ja tablettide kirjeldusi. Erinevates menetlusdokumentides ainete kirjeldamisel esinevaid vastuolusid ja erinevusi. 26.09.2007 ekspertiisimääruse kohaselt olid nii tabletid kui ka taimse päritoluga ainemass pakendatud ühte pakendisse (pakend nr 1), 2007 aasta ekspertiisiakti kohaselt aga olid eksperdile esitatud ekspertiisiobjektid, tabletid ja taimse päritoluga ainemass, eraldi pakendites. Arusaamatu ja maakohtu poolt selgitamata on olukord – kui 03.05.2010 aasta kohtuotsuse kohaselt on Igor Tšistjakovi valduses olnud väidetavad narkootilised ained juba konfiskeeritud, siis kuidas on neid võimalik taas kord konfiskeerida antud kriminaalmenetluse raames.
3.8.Tunnistaja AR ütlused ei ole usaldusväärsed. Kaitse ei nõustu maakohtu tõendite hindamisega, mille kohaselt eelistati kirjalikele tõenditele tunnistaja AR poolt antud ütlusi. 04.11.2014 aasta kaitseteesides on loetletud need kirjalikud ja kohtus uuritud kirjalikud tõendid, mis kinnitavad, et väidetavalt Igor Tšistjakovi valduses olnud ained hävitati 2010 aastal. AR ütlused Igor Tšistjakovi valduses olnud ainete säilimise kohta ei ole veenvad ja usutavad. Eluliselt ei ole usutav, et 04.11.2014 aastal kohtus ütlusi andes mäletas tunnistaja täpselt kriminaalasjade numbreid. Maakohtu kohtuniku loal tutvustas kaitse AR-le Kaitsepolitsei poolt läbiviidud inventuuri akti. Inventuuri lõppraport valmis 26.07.2010 ning seda arutati EKEI nõukogu 27.07.2010 aasta koosolekul. Samuti on tunnistaja AR kinnitanud, et EKEI -l puudusid tingimused narkootiliste ja psühhotroopsete ainete säilitamiseks, polnud kliimaseadmeid. Ei saa lugeda usaldusväärseks
mistahes ekspertiisi, mille alusmaterjale on ligikaudu seitse aastat hoitud mittevastavates tingimustes. 2007 aasta ekspertiisiaktis on menetlusasja nimeks märgitud „Igor Tšistjakov”. Nii samuti on 03.05.2010 aasta kohtuotsuse lk.10 p.10 märgitud: „Igor Tšistjakovilt kinnipidamisel äravõtud narkootilised ained MDMA, amfetamiin ja hašiš, AP sõiduautost äravõetud narkootiline aine hašiš ning RA kasutuses olnud sõiduautost äravõetud narkootiline aine kokaiin konfiskeerida KarS § 83 lg. 4 alusel ja hävitada see kohtuotsuse jõustumisel.” Siinkohal märgib kaitse, et kaaskirjaga koos edastati EKEI-le ka 03.05.2010 aasta kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-7172.. Eluliselt ei ole usutav AR väide, et ained jäid hävitamata põhjusel, et kohtuniku poolt edastatud kaaskirjas oli kohtuotsuse number teine kui ekspertiisi tegemise ajal. Ei ole usutav, et eksperdid ainult kohtu poolt edastatud kaaskirja alusel, lugemata kohtuotsust, aineid hävitavad. 2014 aasta ekspertiisiaktis ei ole kirjeldatud pakendit, milles eksperdile esitatud uurimisobjektid olid pakendatud ehk ei ole võimalik mitte mingil moel veenduda selles, et tegemist on just samade, 2007 aasta ekspertiisiaktis kirjeldatud ainetega. Nii näiteks nähtub 2007 aasta ekspertiisiaktist, et uuritud aine hašiš oli kilega mähitud (ka pärast ekspertiis tegemist), kuid 2014 aasta ekspertiisaktist ei nähtu, et väidetavalt uurimiseks esitatud hašiš oleks olnud kilega mähitud. Vastuolud esinevad ekspertiisiaktides ja 17.04.2014 aasta ekspertiisimääruses märgitud ainete asukoha kirjeldamisel ja nimelt: 2007 aasta ekspertiisiakti ja 17.04.2014 aasta ekspertiisimääruse kohaselt asuvad 2007 aasta ekspertiisiaktis kirjeldatud ained EKEI keemiaja bioloogia osakonnas, aga 2014 aasta ekspertiisiaktis märgitust nähtub, et ained esitati eksperdile ehk neid aineid ei olnud EKEI-s. Nii 2007 aasta kui ka 2014 aasta ekspertiisiaktides ei ole märgitud tollitõkendi numbrit, mille tõttu ei saa olla veendunud, et tegemist on kriminaalasja menetluses läbivalt ühtede ja samade ainetega.
3.9.Karistuse küsimus Kaitse taotleb karistuse kergendamist ja selle osalist täitmisele mittepööramist. Maakohus on K. Laidveele karistuse mõistmisel lähtunud tema süüditunnistamisest nii KarS § 184 lg 2 p 1 järgi (mis näeb karistusena ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse) kui ka KarS § 392 lg 2 p 2 järgi (mis näeb karistusena ette kahe- kuni kümneaastase vangistuse). Alates 01.01.2015.a on KarS § 392 kehtetu. Kuna kohus on karistuse mõistmisel arvesse võtnud ka isiku süüditunnistamist KarS § 392 lg 2 p 2 järgi, siis praeguses olukorras oleks isiku süü väiksem ja karistust tuleks seetõttu kergendada ka süüditunnistamisel üksnes KarS § 184 lg 2 p 1 järgi. Kohus on kohaseks karistuseks pidanud 4 aastat ja 6 kuud vangistust ning leidnud, et asjaolusid, mis muudaks põhikaristuse ära kandmise ebaotstarbekaks, käesolevas asjas ei esine. Kaitse maakohtu seisukohaga ei nõustu arvestades eeskätt menetluse pikkust ja süüdistatava käitumist. KrMS §-s 2742 võimaldab kohtul mõistliku aja möödumise korral kriminaalmenetluse lõpetada, tulenevalt KrMS § 2742 lg-s 1 sätestatust ei pruugi menetluse mõistliku aja möödumine kriminaalmenetluse lõpetamist kaasa tuua neil juhtudel, mil süüdistatava õiguse rikkumine on heastatav muul viisil. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib rikkumise heastamine väljenduda näiteks ka karistuse kergendamises (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. veebruari 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3-04, p 22). Praeguse kohtuasja esemeks on kuritegu, mille toimepanemise eest nähakse eriosa vastava paragrahvi sanktsioonis süüdlasele ette vangistus 3 kuni 15 aastaks. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt pani K. Laidvee talle süüksarvatava kuriteo toime ajavahemikus 17. kuni 20.09.2007. Kriminaalmenetlust alustati K. Laidvee suhtes esimese uurimistoiminguga, milleks olid
jälitustoimingud 17.09.-20.09.2007.a. Kriminaalmenetlus on praeguseks väldanud K. Laidvee suhtes veidi üle 7 aasta ja 3 kuu, seega kuuluks menetluse pikkus arvesse võtmisel ka karistuse määramisel. Menetluse kestust tervikuna hinnates ei saa jätta tähelepanuta ka süüdistatava käitumist. Nimelt ei ole süüdistatav K. Laidvee pärast kriminaalmenetluse alustamist uusi kuritegusid toime pannud. Eeltoodut arvesse võttes on kaitse seisukohal, et kriminaalmenetluse senist kestust tuleb samuti arvesse võtta süüdistatavale karistuse mõistmisel. Kaitse arvates on K. Laidvee puhul nii tema isik kui ka süüdistuse asjaolud ei välista šokivangistuse kohaldamist. Nagu eelpool mainitud, ei ole K. Laidvee aastatel 2007-2014 ehk siis enam kui 7 aasta jooksul pannud toime süütegusid. Kaitse arvates ei ole karistuse täielik täitmisele pööramine K. Laidvee puhul otstarbekas ning karistuse mõistmisel võib KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel jätta mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata nii, et näiteks 1 aasta vangistust kannab K. Laidvee ära kohe ning ülejäänud vangistus jääb kasvõi maksimaalse katseajaga tingimisi kohaldamata. Kohtupraktikas on leitud, et reaalse vangistuse kohaldamine kujutab endast süüdistatava õigusseisundi kõige tõsisemat riivet. Puudub vaidlus selles, et Kain Laidveel puudub mistahes varasem ja hilisem kokkupuutumus narkootiliste või psühhotroopsete ainetega. Samuti, süüdistusest tulenevalt puudus Kain Laidveel etteheidetava teo toimepanemisel varalise kasu saamise eesmärk või muu motiiv. Antud juhul puuduvad K. Laidveele esitatud süüdistuse järgi nii korduvus, edasiandmine kui ka varalise kasu saamise eesmärk. Samuti palub kaitse karistuse mõistmisel arvestada asjaoluga, et maakohus jättis tähelepanuta Kain Laidvee taotluse lühimenetluse kohaldamiseks (kriminaalmenetluse rikkumine). Taotluse esitamise ajal, see on 24.09.2014 aastal, puudusid mistahes menetluslikud takistused lühimenetluse kohaldamiseks - kaitsjad ja süüdistaja ei taotlenud mistahes isikute kutsumist kohtuistungile. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendab kohus lühimenetluses süüdimõistvat kohtuotsust tehes süüdistatavale mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku võrra. Antud kohtuasjas oleks olnud ka maakohtu otsuse kohaselt lühimenetluses mõistetavaks lõplikuks põhikaristuseks kolm aastat. Igor Tšistjakovi isikuga ei ole asjakohane võrrelda Kain Laidvee isikut karistuse mõistmisel – Igor Tšistjakov on eelnevalt olnud karistatud kuritegude toimepanemises ning kriminaalasjas nr 1-08-7172 kirjeldatud teod on ta toime pannud katseajal.
4.Süüdistatav leiab, et kohus on arvestanud vaid prokuröri väidetega, kuid kaitsjate teesid on kohus jätnud tähelepanuta. Tema taotles lühimenetluses asja arutamist, kuid ta ei saanud sellele vastust. Harju Maakohus ei põhjendanud miks ei ole võimalik tema karistusest tingimisi osaliselt vabastamine. Ta on varem kohtulikult karistamata, omab perekonda, kahte alaealist last, kes on tema ülalpidamisel. Omab alalist elukohta ja töökohta.
PROKURÖRI SEISUKOHT:
5.01.01.2015 jõustus KarS muudatus, millega tunnistati kehtetuks KarS § 392. See aga ei tähenda, et tegevus, mille eest Kain Laidvee KarS § 184 lg 2 p 1; KarS § 392 lg 2; 25 lg 2 alusel süüdi mõisteti, ei oleks alates 01.01.2015 karistatav.
Kain Laidvee tegevus on alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 184 lg 2 p 1 alusel ehk tema tegevus on jätkuvalt karistatav. Tegemist on ümberkvalifitseerimisega, mis oli seadusandja tahteks. Karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (554 SE, kättesaadav www.riigikogu.ee) seletuskirja lk-l 58 tulenevalt on Kain Laidvee tegevus narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik omandamine grupi poolt ning narkootilise aine suures koguses üle riigipiiri toimetamise katse grupi poolt - alates 01.01.2015 karistatav kui narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemine grupi poolt KarS § 184 lg 2 p 1 alusel (sisseveo katse on hõlmatud lõpuleviidud teoga, milleks on omandamine). Olukorras, kus KarS muutub alates süüdistuste esitamisest ja kohtumenetluse ajal, tuleb isiku tegu jätkuvalt kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi. Järelikult on jätkuvalt õige Kain Laidvee süüdimõistmine KarS § 184 lg 2 p 1; KarS § 392 lg 2; 25 lg 2 alusel. Kain Laidvee on oma kaitseõigust saanud realiseerida sel teel, et tema kaitsjad on apellatsioonkaebuses Kain Laidvee süüdimõistmise selle kvalifikatsiooni alusel vaidlustanud. Seega on kaitseõigus tagatud.
5.1.Kain Laidvee kasutas oma põhiseaduslikku õigust ja keeldus süüdistatavana kohtus ütluste andmisest. Sellest tulenevalt on ringkonnakohtul üksnes võimalik hinnata, kas prokuratuuri poolt esitatud tõendite alusel saab tuvastada, et Kain Laidvee teadis või vähemalt pidas võimalikuks, et grupis käideldakse narkootilisi aineid suures koguses ning et ta osales narkootiliste ainete suures koguses käitlemises kaastäideviijana, ning kas maakohus on Kain Laidvee süüdimõistmist nende tõendite alusel põhistanud ning kas Maakohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Nendele küsimustele saab vastata jaatavalt. Süüdimõistva kohtuotsuse aluseks on kaudsete tõendite kogum, mille kohta on kohtupraktikas korduvalt öeldud, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ainuüksi kaudsete tõendite alusel (nt RKL 3-1-1-8-10, 3-1-1-15-12/). Maakohus hindas kogumis järgmisi uuritud tõendeid: 1) Kain Laidvee telefonikõned Andrei Tšervjakoviga enne Igor Tšistjakovi Riiga sõitu ja pärast Igor Tšistjakovi kinnipidamist 2) Kain Laidvee telefonikõned kolmandate isikutega enne Igor Tšistjakovi Riiga sõitu 3) Andrei Tšervjakovi ja Igor Tšistjakovi telefonikõned enne Igor Tšistjakovi Riiga sõitu 4) Ivan Tšistjakovi (Igor Tšistjakovi vend) ja Sergei Tšervjakov (Andrei Tšervjakovi vend) kõned vahetult pärast Igor Tšistjakovi kinnipidamist 5) Igor Tšistjakovi varjatud jälgimine 21.09.2007 Läti Vabariigi territooriumil 6) Igor Tšistjakovilt Riia-Tallinn liinil sõitvast bussist leitud ja äravõetud narkootilised ained 7) Igor Tšistjakovi kahtlustatavana kinnipidamisel temalt ära võetud bussipiletid, kaks mobiiltelefoni ja SIM-kaardi ümbris, mis viitab äsja kasutusele võetud SIM-kaardile. Seega ei pea paika Kaebuse p-s 27 väljendatu, et „Maakohus on Kain Laidvee süüd põhistades tuginenud ainult ühele kaudsele tõendile – 20.02.2008 aasta jälitusprotokollis kajastatud Kain Laidvee ja Andrei Tšervjakov kõnede salvestustele. Samuti ei pea paika Kaebuse p-s 27 väljendatu, et „pärast 21.09.2007 aasta pärast kella 15.00 kohtumist ei ole Kain Laidvee ja Andrei Tšervjakov suhelnud.“ 20.02.2008 koostatud jälitusprotokolli lisa 2 lk 122-123 kajastab Andrei Tšervjakovi ja Kain Laidvee 22.09.2007 kell 11:15 alanud telefonikõnet.
Lisaks eeltoodud kõnele toimus Andrei Tšervjakovi ja Kain Laidvee vahel 22.09.2007 algusega kell 11:21 kõne. Lisaks eeltoodud kõnele toimus Andrei Tšervjakovi ja Kain Laidvee vahel 22.09.2007 algusega kell 19:58 kõne. Kõnede sisu näitab ilmekalt, et kohe kui Andrei Tšervjakov rääkis „probleemidest inimesel, kes sõitis“ sai Kain Laidvee aru, millise teemaga on tegemist. Järelikult teadis ta, mis põhjusel sõitis inimene Riiga (narkootilise aine omandamine) ja milles on probleem (narkootilise aine käitlemisega vahelejäämine). Lisaks kõnede sisule, mis toimusid päev pärast Igor Tšistjakovi kinnipidamist, on oluline, et Andrei Tšervjakov tegi kõik kõned taksofonist ning eelistas telefoni teel rääkimisele kokkusaamist, mis näitab kartust, et kõnesid võidakse pealt kuulata. Kain Laidvee sai sellest kohe aru, küsides, kas midagi on halvasti, mida Andrei Tšervjakov kinnitas. Samuti ei pea paika Kaebuse p-s 30 esitatu, et „on jäänud kõrvaldamata kahtlus, et Kain Laidvee võis tegutseda ka kaasaaitajana (KarS § 22 lg 3)“. Maakohus on tõenditele tuginedes põhjendanud Kain Laidvee olulist teopanust otsuse lk 9. Põhiliseks tõendiks Kain Laidvee teadlikkuse ja teopanuse kohta on telefonikõned enne 21.09.2007 narkootilise aine omandamist Igor Tšistjakovi poolt Riias ja pärast 21.09.2007 kell 19:40 Igor Tšistjakovi kinnipidamist. 22.09.2007 2 hommikust kõnet, pärast seda, kui Andrei Tšervjakov teadis, et Igor Tšistjakov on kinni peetud ja andis selle info Kain Laidveele edasi sõnadega „sel, kes sõitis, seal on probleemid, inimesel“, näitavad Kain Laidvee teadlikkust sellest, et Igor Tšistjakov saadeti Riiga narkootilist ainet omandama. Kain Laidvee süüdistuse ja süüdimõistmise osas KarS § 184 lg 2 p 1; 392 lg 2 p 2 alusel ei oma mingit materiaalõiguslikku tähendust varalise kasu saamise eesmärk või mistahes muu motiiv, mistõttu tuleb see väide jätta tähelepanuta.
5.2.Kain Laidvee kaitsjad on vaidlustanud Läti Vabariigis varjatud jälgimisega kogutud tõendi (operatiivjälgimise protokoll) lubatavuse. Maakohus on otsuse lk 9 tuvastanud jälitustoimingu aluseks oleva loa, jälitustoimingu teostamise vajaduse ultima ratio põhimõttel ning teostamise tulemuse Läti Vabariigis. Jälitustoimingu loa andmise hetkel 21.09.2007 kehtis KrMS § 111, mis sätestas, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Sama sisuga on hetkel kehtiv KrMS § 1261 lg 4. Kaebuses ei ole lisaks jälitustoimingu vormistuslikule poolele viidatud ühelegi KrMS normile, mida oleks selle tõendi saamisel rikutud. Välisriigist saadud tõendi lubatavust reguleerib KrMS § 65 lg 1 (kuni 27.01.2011 KrMS § 65), mille kohaselt on Eesti kriminaalmenetluses lubatud kasutada välisriigis selle riigi seaduste kohaselt kogutud tõendeid, kui tõendi saamiseks tehtud menetlustoiming ei ole vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. Eeltoodust tulenevalt on alusetud Kaebuses tehtud etteheited operatiivjälgimise protokolli vormistuslikule poolele. Varjatud jälgimine kui jälitustoimingu on menetlustoiming, mis on suunatud tõendi saamisele ning puudub teave, mille alusel öelda, et Läti Vabariigis ei viidud läbi varjatud jälgimist Läti Vabariigi seaduste kohaselt või et sel viisil saadud tõend on vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. Puutuvalt Kaebuse p-s 50 toodusse, kaitseaktis taotlesid kaitsjad kohtu lubade tutvumist, mille alusel teostati pealtkuulamised. Tulenevalt sellest taotlusest Maakohus võimaldas kaitsjatel 04.11.2014 kohtuistungi vaheajal tutvuda kohtu lubadega. See on kajastatud 04.11.2014 kohtuistungi protokolli lk 13:
Kaitsjad ei taotlenud ei kaitseaktis ega Maakohtus toimunud menetluse käigus luba tutvuda varjatud jälgimise aluseks oleva jälitustoimingu loaga. Seega on alusetu Kaebuses toodud väide kaitseõiguse rikkumisest. Maakohus on otsuses selgitanud, et tutvus riigiprokurör Andres Ülviste poolt 21.09.2007.a antud KrMS § 115 toiminguks väljastatud jälitustoimingu loa nr 501. Puutuvalt Kaebuse p-s 49.3 toodusse, Maakohus viitas otsuse lk-l 9 riigiprokurör jälitustoimingu loa tekstile. Nimetatud jälitusinfo pärines Andrei Tšervjakovi ja Kain Laidvee telefonikõnede pealtkuulamisest kuni 20.09.2007 kaasa arvatud, mis andiski aluse varjatud jälgimise loa väljastamiseks Igor Tšistjakovi jälgimiseks 21.09.2007 Läti Vabariigis. Igor Tšistjakovi varjatud jälgimisest saadud teave andis omakorda põhjendatud kahtluse tema pagasi kontrollimiseks 21.09.2007 riigipiiri ületamisel, mille tagajärjel leiti ja võeti ära narkootilised ained.
5.3.Ekspertiisiakti vaidlustamine lähtub ekslikust arusaamast, justkui saaks menetlejate (Harju Maakohtu kohtuotsus ning selle alusel 24.05.2010 kiri EKEI-le ja uurimisasutuse menetlusdokumendid) dokumentidest teha järelduse, et 02.05.2014 ekspertiisiakti tegemiseks ajaks olid narkootilised ained hävitatud. Olukorras, kus ekspertiisi esemeks olev narkootiline aine säilis EKEI-s 11.05.2010 (kohtuotsuse jõustumine) kuni 02.05.2014, kui tehti täiendekspertiis, ei rikkunud EKEI korda. Kain Laidvee kaitsjate juba kaitseaktis väljendatud ekslike seisukohtade ümberlükkamiseks kutsuti prokuratuuri taotlusel kohtuistungile AR, kes tunnistajana ülekuulamisel kinnitas, et narkootilised ained säilisid EKEI-s pärast 03.05.2010 kohtuotsust kuni 02.05.2014 ja selgitas, mis põhjusel tekkis selline olukord, kus 4 aasta jooksul ei hävitanud EKEI narkootilisi aineid. Puutuvalt sellesse, et ekspertiisiaktis on arvutusvead, siis need arvutusvead ei väära lõpptulemust, et puhast ainet MDMA-d oli 30 ekspertiisiks esitatud tabletis üle 1,4 g, mis on suure koguse piir. Samas puudub vaidlus selle üle, et ekspertiisiaktiga tuvastati, et Igor Tšistjakovilt äravõetud pruun ainetükk (hašiš) massiga 90,57 g sisaldab 0,7% tetrahüdrakannabinooli THC). Hašiši suur kogus algab 1 grammist. Arvutusvigadele tuginedes on täiesti meelevaldne väide, et see näitab, et tegelikult ei olnud narkootilised ained EKEi-s säilinud. Sisuliselt kahtlustavad kaitsjad eksperti teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest (KarS § 321). Just selle kahtlustuse kõrvaldamiseks pidas prokuratuur vajalikuks AR tunnistajana ülekuulamist (vt istungi protokoll).
5.4.Kriminaalmenetluse aeg ei oma tähendust karistuse mõistmise seisukohalt Kaebuse p-des 78-81 on ekslikult leitud, et Kain Laidvee puhul tuleb kriminaalmenetluse kestvust (üle 7 aasta) tuleb arvesse võtta karistuse mõistmisel. Seda põhjusel, et kriminaalmenetluse pikkus on sõltuvuses Kain Laidvee tegevusest – kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisest. Ta vahistati tagaselja 13.03.2008, kuulutati rahvusvaheliselt tagaotsitavaks ning 12.03.2014 anti üle Hispaania Kuningriigi poolt üle Eesti Vabariigile. Seega on Kain Laidvee 6 aasta jooksul teadlikult takistanud kriminaalmenetluse kulgu. Võrreldavas olukorras leidis Riigikohus 04.11.2011 otsuse nr 3-1-1-81-11 p-des 20.2 ja 21, et kui menetlusosaline oma käitumisega kriminaalmenetlust takistab, siis on ta oma menetlusliku käitumisega sisuliselt loobunud õigusest mõistlikule menetlusajale.
5.5.Kaebuse p-s 82 leitakse, et K. Laidvee puhul võib karistuse jätta osaliselt täitmisele pööramata KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel selliselt, et koheselt kuulub ära kandmisele näiteks 1 aasta vangistust. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-116-12 p-s 11 on öeldud, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Ehkki maakohus ei olnud kohustatud põhistama, miks ta Kain Laidvee mõistetud vangistusest vabastamata jätab, on kohus seda siiski veenvalt teinud. Puudub alus väita, et kohus väljus Kain Laidvee karistust täies ulatuses täitmisele pöörates diskretsiooni piiridest.
5.6.Lühimenetluse kohaldamise eelduseks kohtumenetluse käigus on KrMS § 234 lg 4 kohaselt prokuratuuri nõusolek. Veelgi enam, sama sätte sõnastusest ilmneb, et prokuratuuri nõusoleku aluseks saab olla süüdistatava vastav taotlus prokuratuurile, millega nõustumise korral edastab prokuratuur selle taotluse koos kriminaaltoimikuga kohtule kohtuistungil. Kaitsja ei järginud kriminaalmenetluse korda ning esitas väidetavalt 24.09.2014 pärast Kain Laidvee 01.09.2014 kohtu alla andmist üldmenetluse korras vastava taotluse maakohtule. Sellises olukorras puudus Maakohtul menetlusõiguslik pädevus selle taotluse lahendamiseks. Selliselt maakohus ka käitus ning 04.11.2014 toimus üldmenetluse istung. Kaitsja ei ole Kaebuse p-s 85 viidanud ühelegi KrMS normile, mida maakohus kaitsja hinnangul rikkus.
5.7.Muud kaebuses tõstatatud küsimused ei oma maakohtu otsuse seisukohalt tähendust. Näiteks Kaebuse p-s 87 väljendatu, et „Samuti on oluline märkida, et ei Igor Tsistjakov, Andrei Tšervjakov ja Sergei Tšervjakov ei ole oma süüd tunnistanud.“ Nimetatud isikud ei olnud selle kriminaalasja menetlusosalised. Kokkuvõtvalt palub eeltoodust tulenevalt ja KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta Harju Maakohtu 17.12.2014 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
6.Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega, apellatsioonidega ja prokuröri vastuväidetega leiab, et maakohtu otsus esitatud apellatsioonide alusel tühistamisele ei kuulu.
7.Kaitsjad on seisukohal, et seoses 01. jaanuari 2015 aasta jõustunud muudatustega karistusseadustikus tuleb Kain Laidvee KarS § 392 lg 2 p 2 - § 25 lg 2 järgi õigeks mõista. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu. KarS § 392 lg 2 p 2 -§ 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuses oli etteheidetavaks teoks isikute grupi poolt narkootilise aine suures koguses üle riigipiiri toimetamise katse. Karistusseadustiku muudatustega, mis jõustusid 01. jaanuaril 2015 tunnistati KarS § 392 kehtetuks. Riigikohus on seisukohal( otsus nr 3-1-1-4-08), et kohtuotsuses tuleb tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, mis tagab KarS § 2 lg 1 kohase kontrolli, et tegu oli karistatav selle toimepanemise ajal ning kindlustab KarS § 5 lgtes 1-3 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse põhimõtete rakendamise. Isiku
süüditunnistamine on võimalik üksnes juhul, kui tema tegu oli kuriteona karistatav nii toimepanemise ajal kui ka igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. KarS § 184 lg 2 p 1 näeb ette kriminaalvastutuse narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest grupi poolt. Karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas on KarS § 184 lg 1 ettenähtud käitlemise mõiste osas märgitud, et NPALS § 2 p 3 annab käitlemise mõiste ammendava loeteluna: narkootilise või psühhotroopse aine või lähteaine omamine, valdamine, vahendamine, tarbimine, kasvatamine, korjamine, valmistamine, tootmine, töötlemine, pakkimine, säilitamine, hoidmine, laadimine, vedu, sisse- ja väljavedu, tolliprotseduuri transiitrakendamine, tasu eest või tasuta tarnimine kolmandale isikule. Suures koguses narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslik vedu üle riigipiiri on käsitletav aine käitlemisena. KarS § 184 muudetud tekst näeb ette vastutuse „ebaseadusliku käitlemise“ eest, mille alla mahub NPALS § 2 alusel ka sisse- ja väljavedu. Seega on Kain Laidveele KarS § 392 lg 2 p 2- § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritav tegevus kuriteona karistatav ka pärast 01.01.2015 aasta muudatuste kehtima hakkamist ning tema süüdi mõistmine ka KarS § 392 lg 2 p 2- § 25 lg 2 järgi on seaduslik ning tema õigeksmõistmise taotlus rahuldamisele ei kuulu. Süüdistatava kaitsjatel on olnud võimalik esitada apellatsioonis oma vastuväited nii sellele, et tema tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal kui ka sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav asendunud või muutunud karistusseaduse järgi. Seega on ka kaitseõigus tagatud.
8.Kaitsjad ja süüdistatav on leidnud, et maakohtul jäi lahendamata nende poolt kohtule esitatud lühimenetluse taotlus. Erinevalt prokuröri poolt esitatud seisukohast kolleegium leiab, et KrMS § 2371 näeb ette lühimenetluse alustamist ka kohtumenetluses, kuid lähtuvalt KrMS § 234 lg 4 on kohtul võimalik kaaluda lühimenetluse kohaldamist kohtumenetluse käigus vaid juhul, kui süüdistatavale ja kaitsjale lisaks on ka prokuratuur nõustunud lühimenetluse kohaldamisega. Antud juhul kohtuistungi protokollidest nähtuvalt ei ole prokuratuur oma nõusolekut lühimenetluse kohaldamiseks andnud, mistõttu puudus kohtul seaduslik alus üldmenetluses kohtusse saabunud asjas kaaluda lihtmenetluse kohaldamist.
9.Kaitsjad on apellatsioonis (p 50) märkinud, et neile ei võimaldatud vahetult tutvuda jälitustoimingu aluseks olevate lubade ja määrustega, nendega tutvus maakohtu kohtunik ning kaitsel ei olnud võimalik esitada kohtule täpsustavaid küsimusi ehk rikutud on kaitseõigust. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud etteheide on vastuolus kriminaalasja materjalidega ja ebaõige. Kaitseaktis( 1 kd. t.lk. 6-7) on kaitsjad palunud kohtul tutvuda jälitustoimikuga, kontrollida jälitustegevuse seaduslikkust ja lubada kaitsjatel tutvuda kõikide kohtumäärustega, mille alusel kriminaalasjas jälitustoiminguid teostati. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist ja kohtuotsuse sisust on maakohus kontrollinud jälitustoimingute seaduslikkust jälitustoimikutega tutvudes. Pärast jälitustoimikutega tutvumist asus maakohus seisukohale, et jälitustegevuse käigus rikkumisi ei olnud ning on sellekohase põhistuse esitanud ka otsuses. Samuti on kohus, vastavalt taotlusele, andnud kaitsjatele loa tutvuda jälitustoimikus olevate määrustega. Kohtuistungi protokolli kohaselt ( 1 kd. t.lk. 68) on kaitsjad jälitustoimikus olevate
kohtumäärustega ka tutvunud. Mingisuguseid täiendavaid taotlusi jälitustoimiku materjalidega tutvumise osas kaitsjad ei esitanud. Seetõttu on ebaõiged apellatsioonis esitatud väited kaitseõiguse rikkumisest. Antud juhul on maakohus kaitsjate vastavasisulise taotluse täies ulatuses rahuldanud ehk on võimaldanud kaitsjatel tutvuda jälitustoimikutega vastavalt esitatud taotlusele ning kontrollinud ka ise jälitustegevuse seaduslikkust.
10.Kaitsjad on apellatsioonis vaidlustanud maakohtu poolt osadele tõenditele antud hinnangut. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks osutada Riigikohtu poolt korduvalt väljendatule( nt otsus 3-1-1-103-12), et ringkonnakohus võib anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang.
10.1.Kaitsjad on märkinud, et Läti Vabariigi Riigipolitsei 26.02. 2008 aasta operatiivjälgimise teade on ebausaldusväärne ja kohtukõlbmatu tõend. Selles osas kolleegium esmalt märgib, et 18. 08. 2014 aastal koostatud süüdistusaktis on ühe tõendina märgitud koopia operatiivjälituse teatest nr 1 koos eesti keelse tõlkega.
04.novembril 2014 aastal toimunud kohtuistungil on prokurör esitanud eelnimetatud tõendi ka kohtule, avanud selle sisu ja esitanud põhjendused tõendi asjakohasusest süüdistuse aspektist( 1 kd. t.lk. 66). Kaitsjad on tõendi sisu osas esitanud märkuseid, kuid tõendi kogumisel asetleidnud rikkumistele pole viidanud ega tõendi lubatavusele ja vastuvõtmisele vastu vaielnud. Kohtukolleegium tutvunud jälitustoimiku materjalidega osutab, et maakohtu otsuses kajastatud 21 septembril 2007 Riigiprokuratuuri luba nr 501 sisaldab teavet sellest, et on jälitusinfo Eesti kodaniku poolt narkootilise aine ebaseaduslikust käitlemisest ja Lätist Eestisse toimetamisest. Esitatud on põhjendus menetlustoimingu vajalikkusest. Luba on välja antud Igor Tšistjakovi suhtes jälitustoimingute läbiviimiseks Eesti Vabariigi piires. Pädeva isiku poolt KrMS § 115 alusel väljastatud loa seaduslikkust pole kaitsjad kahtluse alla seadnud. Vastavalt jälitustoimiku materjalidele eeltoodud loa alusel jälitustoiminguga tõendeid Eesti Vabariigi piires ei kogutud. Samuti tuleneb jälitustoimiku materjalidest, et 20.09.2007 esitas Keskkriminaalpolitsei Läti Riigipolitsei peavalitsusele politsei informatsiooni ja ametiabipalve operatiivtoimingute läbiviimiseks Läti Vabariigi territooriumil. 2007 aastal kehtinud KrMS § 65 ( käesoleval ajal kehtiv 65 lg 1 ) lubab Eesti kriminaalmenetluses kasutada välisriigis selle riigi seaduste kohaselt kogutud tõendeid, kui tõendi saamiseks tehtud menetlustoiming ei ole vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on jätnud tähelepanuta, et 2007 aastal kehtinud KrMS § 464 lg 1 nägi ette üldpõhmõttena, et välisriigile esitatud abistamistaotlus esitatakse Riigiprokuratuuri kaudu. ( 2008 aasta 23 mail jõustunud KrMS § 464 lg 7 kehtestas üheselt, et abistamistaotlust on välisriigile pädev esitama kohtueelses menetluses prokurör, kelle menetluses on kriminaalasi.) Riigikohus oma lahendis nr 3-1-89-12 on selgitanud, et tõlgendades KrMS § 65 lg-tes 1 ja 2 sätestatut nende koostoimes, tuleb asuda seisukohale, et reeglina on välisriigis selle riigi
seaduste alusel ja Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega kooskõlas saadud tõend Eesti kriminaalmenetluses lubatav vaid siis, kui see tõend on saadud Eesti abistamistaotluse alusel. Antud juhul pole kriminaalasja materjalide ega jälitustoimiku pinnalt tuvastatav, et 21 septembril 2007 aastal Igor Tšistjakovi jälgimine Läti Vabariigis oleks toimunud Eesti kriminaalmenetluses ettenähtud õigusabi palve alusel. Samuti peab kolleegium vajalikuks märkida, et Läti Vabariigi Riigipolitsei poolt varjatud jälgimise teade ei võimalda kontrollida toimingu teostamise aluseid, mistõttu ei ole käesoleval juhul võimalik dokumendi alusel kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. KrMS § 111 kohaselt oli jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Kehtiv 1261 lg 4 kehtestab samuti, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Eeltoodu alusel kolleegium leiab, et 26. 02. 2008 aastal vormistatud operatiivjälgimise teade nr 1 Igor Tšistjakovi 21. septembril 2007 jälgimise ( 2 kd. t.lk. 132-133) kohta pole lubatav tõend ning tuleb tõendite kogumist eeltoodud põhistusel välja jätta. Samas kolleegium on seisukohal, et nimetatud tõendi tõendikogumist väljajätmine ei mõjuta kriminaalasja materjalidel ( muuhulgas kinnipidamise akt, läbivaatuse akt, narkootiliste ainete äravõtmise akt, ) põhinevat maakohtu järeldust, et Igor Tšistjakov viibis 21.09.2007 Läti Vabariigis Riia linnas, kus ta ebaseaduslikult omandas isikutelt suures koguses narkootilist ainet, mis temalt Ainži- Ikla piiripunktis ära võeti.
10.2.Kaitsjad on leidnud, et EKEI 02.05.2014 aasta ekspertiisiakt ei ole kohtukõlbulik tõend kuna ei vasta KrMS § 107 lg 3 nõuetele. Eelnimetatud säte kehtestab, et ekspertiisiakti põhiosas esitatakse uuringute kirjeldus ja uuringutulemuste hindamise andmed ja ekspertiisiarvamuse põhjendus. Apellatsiooni põhjendustest nähtuvalt pole kaitsjad viidanud ühelegi asjaolule, mis annaks ringkonnakohtule aluse tuvastada, et ekspertiisiaktis puudub KrMS § 107 lg 3 ettenähtu. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses esitatud põhistusega, et antud juhul on KrMS § 63 lg 1 ettenähtud tõend, ekspertiisiakt, käsitatav kohtukõlbuliku tõendina. Kaitsjad on apellatsioonis leidnud, et 2014 aasta ekspertiisiakti koostamise ajal ei olnud 2007 aasta ekspertiisiaktis kirjeldatud aineid enam olemas ja viidanud seejuures Harju Maakohtu 2010 aasta otsusele ja kriminaalpolitseiametniku poolt koostatud dokumentidele. Antud juhul on kohtule esitatud, kohtu poolt hinnatud ja kaitsjate poolt vaidlustamata 2007 aasta narkootilise aine ekspertiisiakt ( 2 kd. t.lk. 1-2). Akti kohaselt esitati eksperdile 30 erinevat värvi tabletti ja pruun ainetükk, massiga 90, 57 grammi. Uurimistulemusena selgus, et tabletid sisaldavad MDMA-d ja amfetamiini ning ainetüki näol on tegemist hašišiga. Eksperdiarvamus on antud uurimistulemusele toetuvalt. Samuti on märgitud, et ekspertiisiobjektid- tabletid ja hašiš kiles on jäetud keemia – ja bioloogiaosakonda vastavalt siseministri määrusele nr 81, 28.10.2005. Maakohus on oma põhjendustes jälgitavalt sidunud ekspertiisideks esitatud narkootilise aine Igor Tšistjakovilt äravõetud narkootilise ainega, andes hinnangu ka mõningasele erinevusele tablettide värvuse määratluses menetlejate poolt. Kolleegium maakohtu järeldusega nõustub. Ekspertiisiaktide kohaselt ekspertiisiks esitatud ainete massid ja värvused on analoogsed ning vastavalt kriminaalasja materjalidele( läbivaatuse akt, kinnipidamise protokoll) pole Igor Tšistjakov vaidlustanud asjaolu, et nimetatud 30 tabletti ja hašiš temalt piiripunktis ära võeti. Kolleegium leiab, et kohus on seaduslikult tuvastanud, et 2007 aastal ekspertiisiks esitatud objektid olid ära võetud 21.09.2007 aastal Igor Tšistjakovilt Eestisse sissesõidul nagu ka selle, et tegemist oli narkootiliste ainetega.
Siinjuures viitab kolleegium Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-96-11 esitatud seisukohale sellest, et üldjuhul võib narkootiliste ja psühhotroopsete ainete olemasolu tuvastada kõigi kriminaalmenetluses lubatud tõenditega, mitte üksnes eksperdiarvamusega. 2014 aasta teostatud narkootilise aine täiendekspertiisiakti kohaselt oli eksperdile esitatud samas koguses, värvuses ja massiga tabletid kui ka pruun ainetükk. Vastavalt ekspertiisiaktis märgitule on täiendekspertiisi tegemisel toetutud ka esmaekspertiisi andmetele. Kohtukolleegium ei näe nimetatud asjaolu põhjal alust tunnistada täiendekspertiisiakt kohtukõlbmatuks tõendiks. Tegemist ongi täiendekspertiisiga kus on kehtivat metoodikat ja vahendeid kasutades tuvastatud eelmisele ekspertiisile täiendavalt puhta narkootilise aine protsentuaalne sisaldus ja kogus. Kolleegium jagades maakohtu järeldust mõlema ekspertiisiakti kui seaduslike tõendite usaldusväärseks tunnistamise osas, märgib, et apellatsioonis viidatud 2010 aasta Harju Maakohtu otsus ei sea kahtluse alla täiendekspertiisiaktis antud arvamuse seaduslikkust. Selliseks kahtluseks ei anna ka alust politseiametniku, kellel igasugune puutumus ekspertiisiasutuses säilitatud narkootilise ainega puudub, koostatud teade sellest, et politseis asuvad asitõendid on hävitatud. Sisuliselt on kaitsjad leidnud, et EKEI riiklikult tunnustatud ekspert on ekspertiisiaktis esitanud valeandmeid ning andnud vale eksperdiarvamuse. Kolleegiumil selliseks järelduseks seaduslikud alused puuduvad. Selliseks aluseks ei ole ka kaitsjate viited arvutusvigadele, kuna kaitsjate poolt on leitud, et tegelikult oli puhta aine sisaldus veelgi suurem kui ekspertiis on tuvastanud. Seega kaitsjate arvutused ei väära maakohtu järeldust, et äravõetud puhta narkootilise aine puhul on tegemist NPALS § 31 lg 3 mõttes suures koguses narkootilise ainega. Kaitsjate väited sellest, et kaitseaktis esitatud ja kohtu poolt vastu võetud tõendite pinnalt on alust arvata, et ained hävitati 2010 aastal, on ekslikud. Sellekohase järelduse tegemise aluseks olevaid tõendeid pole kaitsjad kohtule esitanud.
10.3.Kolleegium leiab, et apellatsiooni väited ei anna alust hinnata tunnistaja AR ütlusi ebausaldusväärseteks. Tunnistajana ülekuulatud, EKEI keemiaosakonna juhtaja AR on selgitanud kuidas viiakse läbi narkootilise aine hävitamine ning on andnud ka ülevaate milliste õigusaktide alusel narkootilise aine hävitamine toimub. Samuti on kinnitanud, et Harju Maakohtu 2010 aasta otsust narkootilise aine hävitamise osas ei täidetud ning 2014 aasta ekspertiisiks esitati samad ained, mis olid ja on ekspertiisiasutuses hoiul. Kolleegiumil puudub alus arvata, et tunnistaja annab valeütlusi ning asjaolu, et EKEI lähtub oma tegevuses kehtivast õigusaktist, mitte aga sellega vastuolus olevast maakohtu otsusest, ei sea kolleegiumi veendumuse kohaselt kahtluse alla ei tunnistaja ütluste usaldusväärsust ega ka ekspertiisiakti seaduslikkust.
11.Kaitsjad on leidnud, et puuduvad mistahes tõendid Kain Laidvee poolt talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemise kohta. Kohus on süüdimõistva otsuse teinud vaid siseveendumuse alusel. Jälitusprotokollis kajastatud kõnede salvestuste alusel pole võimalik üheselt järeldada Kain Laidvee rolli süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemises. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. KrMS § 61 lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Prokurör on asjakohaselt viidanud Riigikohtu seisukohale( otsus nr 3-1-1-15-12), et praktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Kaudsete tõenditega tõendamisel omandab erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Maakohtu poolt on analüüsitud tõendeid, mis kohtu seisukohalt kinnitavad Kain Laidvee poolt koos teiste isikutega, kaastäideviimise vormis toimepandud suures koguses narkootilise aine
käitlemist, seega on tegemist kaudsete tõendite kogumiga, mis kinnitasid süüdistuses etteheidetavate tegude toimepanemist ning andsid seadusliku aluse süüdimõistva otsuse tegemiseks. Esmalt on kohtu poolt hinnatud ja arvestatud tõendeid, mis puudutavad grupi teiste liikmete poolt inkrimineeritud teo toimepanemist kui ka nende tegevusele antud juriidilist kvalifikatsiooni. Eelkõige Igor Tšistjakovi poolt kuriteo toimepanemist. Kolleegium ei pea siinjuures uuesti vajalikuks tõendeid hinnata, eelpool on ringkonnakohus juba eraldi kaitsjate poolt vaidlustatud tõenditele oma hinnangu andnud. Kain Laidvee teopanust kuriteo realiseerimisse on hinnanud maakohus oluliseks ja kolleegium nõustub maakohtu järeldusega. Jälitustoimingu protokollides kajastatud telefonivestlused tõendavad, et Kain Laidvee tegutses Andrei Tšervjakoviga, Sergei Tšervjakoviga ning Igor Tšistjakoviga kooskõlastatult, ühtse ja kokkulepitud teoplaani alusel. Kolleegium ei pea vajalikuks telefonivestluste sisu uuesti korrata, need on maakohtu otsuses esitatud, nõustub maakohtuga, et Kain Laidvee poolt kohtumise aktiivse organiseerimiseta poleks 21.09.2007 aastal narkootilise aine käitlemist toimunud. Kolleegium osutab vaid, et telefonivestlused, mis annavad alusel tuvastada, et Kain Laidvee korraldas Läti Vabariigis Igor Tšistjakovi kokkusaamise isikutega, kellelt viimane suures koguses narkootilist ainet omandas, toimusid enamus enne 21.09.2007, ehk enne kui Igor Tšistjakov suures koguses narkootilise ainega kinni peeti. Samuti edastas Andrei Tšervjakov järgneva päeva hommikul Kain Laidveele informatsiooni Igor Tšistjakovi kinni pidamisest sõnadega „ sel, kes sõitis, seal on probleemid inimesel“. Samuti suheldi telefoni teel 22.09.2007 aasta õhtupoolikul, kus välditi sisulist dialoogi, räägiti kokkusaamisest ja Kain Laidvee poolt viidati, et asjad on halvasti. Seetõttu on ekslik ja tõenditega vastuolus kaitsjate poolt apellatsioonis väidetu, et puuduvad tõendid Kain Laidvee teadlikkusest Igor Tšistjakovi poolt toimepandu kohta. Ekslikud ja vastuolus kriminaalasja materjalidega on kaitsjate väited, et kohus on Kain Laidvee süüd põhistanud vaid ühe tõendi alusel ning et pärast 21.09.2007 aasta 15.00 pole Kain Laidvee ja Andrei Tšervjakoviga suhelnud.
12.Kaitsjad ja süüdistatav on maakohtule ette heitnud, et maakohus on otsuse tegemisel aluseks võtnud vaid süüdistuse seisukohalt olulised tõendid ja jätnud tähelepanuta kaitsjate poolt kaitseteesides ja vaidlustes esitatu. Kaitsjad leiavad, et kohus on rikkunud KrMS § 7 lg 3 ja 14 ettenähtud põhimõtteid. Selles osas kolleegium märgib, et kohtuotsuse põhistus eeldab ennekõike tõendite kogumis hindamist ja KrMS § 306 ettenähtud küsimuste lahendamist esitatud ja vahetult uuritud tõendite pinnal. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-63-08 kohaselt tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Kolleegium möönab, et kaitsjate poolt süüdistusele esitatud vastuargumendid ei tohi jääda tähelepanuta aga seda vaid juhul kui need on asjakohased. Riigikohus on oma lahendites / nt 3-1-1-8-10/ sedastanud, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Kolleegium leiab, et kohtuotsuse kohaselt on maakohus korduvalt viidanud kaitsjate seisukohtadele ning on nendele ka oma hinnangu andnud, mistõttu apellantide ülaltoodud etteheide on eksitav. Asjaolu, et kohus, olukorras kus kohtu veendumuse kohaselt on isiku süü tõendamist leidnud, ei ole samaaegselt ümber lükanud absoluutselt kõiki kaitseargumente pole käsitatav kohtuotsuses põhjenduste puudumisena ega ka võistlevuse ja süütuse prseumtsiooni põhimõtte ning kaitseõiguse rikkumisena.
13.Kokkuvõtvalt kolleegium märgib, et apellatsioonis esitatu alusel pole tuvastav materiaalõiguse ebaõige kohaldamine või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis tooks kaasa maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamise ning ringkonnakohtu poolt Kain Laidvee suhtes õigeksmõistva otsuse tegemise või kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks.
14.Kaitsjad on vaidlustanud otsust mõistetud karistuse osas. Maakohus mõistis Kain Laidveele KarS § 63 lg 1 kohaldamisega karistuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust. Kuna ringkonnakohus ei mõistnud Kain Laidveed KarS § 392 lg 2 p 2- § 25 lg 2 järgi õigeks pole seaduslikku alust isiku osalise õigeksmõistmise põhjendusel temale mõistetud karistuse muutmiseks.
14.1.Riigikohus on korduvalt sedastanud ( nt otsus 3-1-1-28-14), et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Maakohus on leidnud, et narkootilise aine kogust aluseks võttes on tegemist keskmisest väiksema süü suurusega, kuid aktiivne roll kuriteo realiseerimisele annab aluse hinnata süüd vähemalt keskmiseks. Maakohus pole karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid tuvastanud. Ka ringkonnakohus ei tuvastanud KarS § 57 ettenähtud asjaolusid ning nendele ei viidata ka apellatsioonides. KarS § 184 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmiseks määraks on 9 aastat vangistust. Seega maakohtu poolt mõistetud 4 aasta ja 6 kuuline vangistus jääb keskmisest määrast tunduvalt alla ja on sanktsiooni miinimummäära ( nii toimepanemise ajal kui ka käesoleval ajal 3 aastat) ligilähedane karistus. Kaitsjad on leidnud, et antud juhul tuleb karistuse mõistmisel arvestada asjaoluga, et süüdistuses esitatud kuritegude toimepanemisest on möödas üle 7 aasta. Arvestada tuleb kaitsjate arvates ka süüdistatava käitumisega ja nimelt asjaoluga, et süüdistatav pole pärast kriminaalasjas menetluse alustamist uusi kuritegusid toime pannud. Kohtukolleegium osutab, et Kain Laidvee suhtes menetletud kriminaalasjas on küllaltki pikk menetlusaeg seotud ainuüksi tema kõrvalehoidumisega kriminaalmenetlusest. Antud juhul on kriminaalasjas tuvastamist leidnud, et Kain Laidvee oli menetlusest teadlik( vt küsitluse protokolli t.lk. 9), kuid lahkus sellele vaatamata juba 2007 aastal Eestist Hispaania Kuningriiki, mistõttu ei olnud võimalik kriminaalasja kohtulik arutamine. Tema enda ütluste alusel pole ta pärast 2007 aastat Eestis käinud. Euroopa vahistamismääruse alusel oli ta Hispaanias kinni peetud ning tema tegelik isik tuvastati sõrmejälgede alusel, kusjuures kinnipidamisel omas ta Eesti Vabariigis 2013 aastal välja antud ja kehtivat juhiluba Andrus Kõnd nimele. Üle oli ta antud Eesti Vabariigile 2014 aastal, mistõttu on ta üle 6 aasta teadlikult takistanud kriminaalasja igakülgset lahendamist. Kolleegium leiab, et eelnimetatud käitumisega on süüdistatav sisuliselt loobunud õigusest mõistlikule menetlusajale. Asjaolu, et Kain Laidvee, kes elab Hispaanias ei ole karistusregistri väljavõttest nähtuvalt uusi kuritegusid Eestis toime pannud, on kohtu poolt otsuses juba kajastatud ja ka karistuse mõistmisel arvestatud.
Riigikohus on oma otsustes /nt. nr 3-1-1-10-09/ korduvalt sedastanud, et kuigi kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest ja esitama vastavalt KrMS § 312 p-le 5 mõistetava karistuse kohta põhistused, on sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Apellatsioonikohtul on süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Kolleegium märgib, et maakohus on karistusmäära otsustamisel arvestanud KarS § 56 ettenähtuga, mõistetud karistusmäär on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks alused puuduvad.
14.2.Kaitsjad pole nõus kohtu järeldusega, et käesolevas asjas ei esine asjaolusid, mis muudaks karistuse ära kandmise ebaotstarbekaks ( otsuse lk. 11). Kaitsjad on taotlenud karistusest tingimisi vabastamise kohaldamist. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks osutada Riigikohtu korduvalt väljendatule( nt otsus 3-11-116-12) sellest, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Kolleegium, leiab, et maakohtu otsuse põhistus vastab eelnimetatud juhistele ning kaitsjate väide, et kohus peab otsuses võtma seisukoha isiku tingimisi karistusest vabastamise kohta, on ekslik. Riigikohtu poolt ( nt otsuses 3-1-1-80, 3-1-1-99-06) on asutud seisukohale, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Sõna "üldjuhul" tähendab seda, et tegemist ei ole reegliga, millel puuduksid erandid. KarS §-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid juhul, kui on tuvastatav kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärne eripära. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et ei kuriteo toimepanemise ega ka süüdlase isiku osas pole tuvastatavad mingid erilised asjaolud, mis eraldi või koostoimes annaks aluse tema tingimisi karistusest vabastamiseks. Selleks ei ole Hispaania Kuningriigis elukoha ja töökoha ning perekonna olemasolu. Kaitsjad ei ole palunud Kain Laidveele mõistetud vangistuse täielikult täitmisele pööramata jätmist vaid on taotlenud jätta karistus osaliselt täitmisele pööramata nii, et Kain Laidvee kannab ära 1 aasta vangistust ja ülejäänud karistusest teda vabastatakse. Apellatsiooni põhiosas on tehtud viide KarS § 74 lg 1,2. Riigikohtu eeltoodud lahendite ja kohtupraktika kohaselt ei ole karistusseadustiku mõttest tulenevalt õige käsitada isiku täieliku või osalise karistusest vabastamise viise võrdsete ja kohtu jaoks samal ajal aktualiseeruvate alternatiividena. KarS §-dest 73 või 74 esimestest lõigetest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, s. o igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena). Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt.
Seega on kõigepealt vaja tuvastada süüdlase karistusest tingimisi vabastamise seaduslikud alused, alles siis saab hakata vaagima nn. šokivangistuse määramist. Antud juhul maakohus ega apellatsiooni ja materjalide alusel ka ringkonnakohus, ei tuvastanud erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse süüdlase karistusest tingimisi vabastamiseks. Seega ei kuulu rahuldamisele ka esitatud taotlus Kain Laidveele nn. šokivangistuse mõistmiseks. Seda enam, et ka taotletud 1 aastast kohesele ärakandmisele mõistetud vangistust ei saa lugeda ülaltoodud karistusseadustiku mõttega kooskõlas olevaks lühiajaliseks vangistuseks. Samuti kolleegium osutab, et süüdlase karistusest tingimuslikul vabastamisel peab lähtuma põhimõttest, et tingimuslikult vabastatud katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Arvestades, et KarS § 74 lg 3 kohaselt võib süüdlasele määrata kuni 3 aastase katseaja, ei saa selle kaitsjate poolt taotletud sätte alusel Kain Laidveed vabastada, kuna talle on mõistetud karistuseks vangistus üle nelja aasta. Sellesisulist seisukohta on väljendanud ka Riigikohus oma lahendites ( nt 3-1-1-99-06 ja 3-11-59-07)
15.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 17. detsembri 2014 otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
Ivi Kesküla, Sten Lind, Urmas Reinola (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.