Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Käesoleva kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning L.D ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. L.D enda küsitlemist ei soovinud (tl 45-46). Seega oli esimese astme kohtus tagatud L.D õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsuses nr 3-1-1-113-12 on selgitatud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes. Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 märkinud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on L.D-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, so arvestanud süü suurust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohus arvestas karistuse mõistmisel põhjendatult seda, et L.D on varem varavastaste kuritegude eest 8 korda kohtu poolt karistatud, sealhulgas vangistusega. Lisaks sellele on teda 22 korda karistatud väärteomenetluse korras, mille eest mõistetud rahatrahvid on tasumata. Viimati vabanes ta vanglast karistuse kandmiselt 2. jaanuaril 2015, kuid juba 3 päeva pärast pani ta toime järjekordse varguse. Seega ei ole varasemad karistused tema käitumisele mõju avaldanud ning varguste toimepanemine on muutunud tema elustiiliks. Seetõttu märgib maakohus õigesti, et L.D-le tuleb mõista karistuseks reaalne vangistus. Tema isikut arvestades ei saa see aga olla sanktsiooni minimaalmäärale lähedane karistus. Kohtukolleegium nõustub ka selle maakohtu tõdemusega, et senise kohtupraktika kohaselt peab olema iga järgnev karistus eelmisest rangem. Vastasel juhul ei täidaks mõistetav karistus karistuse eripreventiivset eesmärki, st ei mõjutaks süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Seda, et tegemist on ühe kuriteoepisoodiga, see jäi katse staadiumi, varastatu väärtus on väike ning materiaalne kahju puudub, on maakohus karistuse mõistmisel juba arvesse võtnud. 3(4)

Seetõttu on kohtukolleegiumi hinnangul L.D-le mõistetud 9 kuud vangistust, mida lühendati ühe kolmandiku võrra, põhjendatud ega kaldu kõrvale üldisest kohtupraktikast. Eeltoodut arvesse võttes ei tuvastanud kohtukolleegium asjaolusid, mis võimaldaksid L.D-le mõistetud vangistuse määra, so 9 kuud vangistust, mida lühendati ühe kolmandiku võrra, lühendada. Maakohus on põhjendanud, miks ta ei pea võimalikuks asendada L.D-le mõistetud vangistust üldkasuliku tööga ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega täielikult. L.D puhul esinevad küll üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused, kuid materiaalsed eeldused puuduvad. Nimelt peab KarS § 69 lg 4 kohaselt üldkasuliku töö tegemisel süüdimõistetu järgima kontrollnõudeid ning täitma talle pandud kohustusi vastavalt KarS §-s 75 sätestatule. KarS § 69 lg 7 kohaselt on üldkasuliku töö tegemisel uue kuriteo toimepanemine selline rikkumine, mis toob vältimatult kaasa KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise. Kuna L.D on oma käitumisega näidatud, et ta ei suuda kuritegude toimepanemisest hoiduda, siis ei ole maakohus pidanud põhjendatult võimalikuks asendada talle mõistetud karistust üldkasuliku tööga.

Pavel Gontšarov /digitaalselt allkirjastatud/

Sten Lind /digitaalselt allkirjastatud/

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.