1-15-58/8 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

3.KrMS § 269 esimene lõige sätestab üldreeglina, et kriminaalasja arutatakse süüdistatava osavõtul. Samas on sätestatud ka erandid ning KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaselt võib kriminaalasja erandlikult arutada süüdistatava osavõtuta, kui ta asukohta Eesti Vabariigis ei suudeta tuvastada, on küllaldane alus arvata, et ta viibib väljaspool Eesti Vabariigi piire ja hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale, tema leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ning ilma temata on kohtulik arutamine võimalik. Hinnates osutatud õigusnormi dispositsioonis nimetatud kolme esimese tunnuse olemasolu, siis tuleneb kohtumenetluse käigus riikliku süüdistaja esitatud ja kohtu poolt uuritud tõenditest, sh isikuliste tõendiallikate ütlustest, et K. Kuik elas talle inkrimineeritud süütegude toimepanemise ajal Eestis, Tallinnas aadressil XXX , samal aadressil kannatanuga. Samuti tuleneb kannatanu ja tunnistaja ütlustest, et pärast K. Kuigile inkrimineeritavate süütegude toimepanemist on K. Kuik asunud elama Soome Vabariiki ning see võis olla 2011 veebruaris. Soomes elamist ja viibimist kinnitab ka Soomest politsei vahendusel teostatud päringu vastus (krim toimik tl 1), millest nähtuvalt omab K. Kuik Soome isikukoodi nr XXX , tema elukoha aadressiks on XXX ja aastal 2014 on ta politseile edastanud ka oma telefoninumbrid. Seega kinnitavad tõendid üheselt, et süüdistatav Eesti Vabariigis ei ela ega asu ning et ta on asunud elama Soome Vabariiki. Edasiselt osutab kohus nii riikliku süüdistaja ja ka K. Kuigi kaitsja kohtuistungil avaldatud informatsioonile, mille kohaselt on K. Kuigiga korduvalt üritatud ühendust võtta, kuid K. Kuik talle edastatud e-kirjadele ei vasta, seejuures pole K. Kuik menetleja edastatud e-kirjadele vastanud alates augustist. Kui kõnealust aega kõrvutada asjaoludega, et K. Kuik oli tutvunud tema suhtes 20.05.2013 koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega (krim toimik tl 8), millega kaasnes teadmine, et kriminaalmenetluse lõpetamise määruses märgitud kohustuste täitmata jätmise korral, sh kannatanule tekitatud kahju hüvitamata jätmise korral kriminaalmenetlus tema suhtes uuendatakse ning et tema poolt jäeti kriminaalmenetluse lõpetamise määruses pandud kohustused täitmata, siis järeldub neist, et alates augustist 2014 on K. Kuik asunud menetleja edastatud e-kirju teadlikult vältima. Niisamuti on ta eiranud ka kohtu poolt elektrooniliselt edastatud kohtukutseid, jättes kohtu edastatud kutsele nõutava kinnituse saatmata ning kohtuistungile ilmumata (kohtuköide tl 6-7). Peale selle osutab kohus tunnistaja XXX kohtuistungil antud selgitustele, millede kohaselt on K. Kuik tema lapse ema ja et K. Kuigi e-posti aadress on jätkuvalt toimiv. Neid asjaolusid kogumis hinnates leiab kohus, et esinevad põhjendatud alused seisukohaks, et K. Kuik hoidub kõrvale kohtusse ilmumisest, st, et süüdistatav ise ei ole enda huvide paremast

tagamisest huvitatud ja kuna kohus on teinud kohtukutsete edastamisega süüdistatavale mõistlikke pingutusi süüdistatava kohtusse toimetamiseks ning nii riiklik süüdistaja kui süüdistatava kaitsja pidasid kriminaalasja arutamist ilma süüdistatava kohalolekuta võimalikuks, sh arvestades, et kohtueelsel menetlusel on K. Kuik täielikult oma süüd tunnistanud, siis on kohtu arvates tavapärased võimalused isiku kohtuistungile saamiseks ennast ammendanud. Kohus leiab, et ainsaks süüdistatava kohtuistungile toimetamise tagamise abinõuks saaks olla rahvusvaheline koostöö kriminaalmenetluses, mis eeldaks aeganõudvat dokumentide edastamist Justiitsministeeriumi vahendusel Soome Vabariigi pädevale asutusele. Isegi juhul, kui süüdistatavale toimetataks rahvusvahelise õigusabi korras Soome Vabariigi pädeva asutuse vahendusel kätte kohtukutse, siis ei oleks vaatamata kutse kättesaamisele süüdistatava kohtuistungile ilmumine tagatud. Seega saaks süüdistatava osavõttu kriminaalmenetlusest tagada vaid KrMS § 490 korras euroopa vahistamismääruse koostamisega. Samas on KrMS § 491 lg 1 kohaselt isiku loovutamine tema suhtes kriminaalmenetluse jätkamiseks lubatud kui isikut süüdistatakse kuriteos, mille eest on see taotlevas riigis karistatav vähemalt üheaastase vangistusega. Käesoleval juhul süüdistatakse K.Kuiki KarS § 201 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises ning sellise kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud vangistus vaid kuni üks aasta. Lisaks sellele on kuriteo tehioludest ja süüdistatava isikust tulenevalt juba ette võimalik asuda seisukohale, et süüdistatavat ei karistataks üheaastase reaalse vangistusega, mis oleks aluseks euroopa vahistamismääruse koostamisele. Sellise karistuse mõistmine ei vastaks ei KarS § 56 lg 1 sätestatud karistamise alustele ega omaks võetud kohtupraktikale. Seejuures ei kohaldu süüdistatavale inkrimineeritud teo osas ka KrMS 4896 lg 1 sätestatud karistuse alammäära tingimused ega ka kuritegude loetelu, mis annaks võimaluse süüdistatava suhtes nö piiranguteta loovutamise võimaluse euroopa vahistamismääruse alusel. Seega süüdistatava kohtuistungile toimetamine euroopa vahistamismääruse alusel oleks juba õiguslikult küsitav KrMS § 491 lg 1 märgitud sanktsiooni minimaalse 1 aastase alammäära mõttes ning sellise menetluse läbiviimine põhjustaks põhjendamatut menetlus- ja ajakulu. Sellest tulenevalt peab kohus võimalikuks kohaldada KrMS § 269 lg 2 p-s 2 sätestatud erandit ja arutada kriminaalasja süüdistava osavõtuta, avaldades tema kohtueelsel menetlusel antud ütlused riikliku süüdistaja taotlusel vastavalt KrMS § 294 p-le 2.

6.Kannatanuga ühetaolisi ütlusi on kohtumenetluses andnud ka tunnistajana menetlusse kaasatud XXX Nurme, kes on kannatanuga sarnaselt kinnitanud süüdistatav K. Kuigi tundmist. Tunnistaja selgitas, et K. Kuik on tema lapse ema ning kannatanu XXX on tema ema. Ta teab ka, et kohtusse on teda kutsutud seoses tema emale kuuluvate rahaliste vahendite kuritarvitamisega. Ema pangakaardi kuritarvitamisest sai ta teadlikuks siis, kui ta läks emale järgi Haapsalu taastusravikeskusesse ja nad läksid panka uut pangakaarti tegema, kuna vana ei töötanud, sest sel olid valed pin-koodid. Selleks läksid nad panka, tegid uue kaardi ja tellisid väljavõtte ning sealt avastas ta, et emal on pangakontol raha alles vaid 20 eurot, kuigi oleks pidanud olema märkimisväärselt suurem summa, kusagil 5000 euro ringis. Kõnealust väljavõtet näitas ta ka emale ning ema reaktsioon oli selline, et ta polnud lubanud sellised asju teha ning et kõik tema matuserahad on ära läinud. Ema oli lubanud kasutada pangakaarti arstirohtude ostmiseks ning poes toidu jaoks. Põhjus, miks ema andis oma pangakaardi just K. Kuigile, seisnes selles, et K. Kuik elas tema ema juures ning peale ema haigust jäi kokkulepe, et Kristi võib seal elada ja vaatab seal ka ema järgi. Peale pangakonto väljavõtte nägemist pani tema meelest ema imestama eelkõige seal kajastunud Rootsi sõit. Oli ka mingeid riideesemeid ja oli veel asju. Pangakonto väljavõtte on ta esitanud ka uurimisasutusele. Seonduvalt kannatanule tekitatud kahju hüvitamisega K. Kuigi poolt märkis tunnistaja, et K. Kuik on kannatanule kahju osaliselt hüvitanud, kuid K. Kuik tegi seda siis, kui politsei temaga ühendust võttis. Selle järgselt teostas ta ülekandeid kaootiliselt. Samuti märkis tunnistaja, et on K. Kuigile pärast K. Kuigile inkrimineeritavate rahaliste vahendite kasutamist korra ka helistanud ja sel teemal temaga rääkinud ning selle käigus lubas K. Kuik, et maksab kõik tagasi, kuid sel momendil sinna see jutt ka jäi ning rohkem nad eriti suhelnud ei ole. Kõnealuses vestluses tunnistas K. Kuik rahaliste vahendite kasutamist, kuid ta ei oska öelda, miks K. Kuik seda tegi. Viimast korda nägi ta K. Kuiki siis, kui ta läks ema taastusravisse viima, siis elas K. Kuik tema ema juures ja andis talle ema koti, see võis olla 2011 veebruaris. XXX t taastusravist tagasi tulles, so 10 päeva möödudes, oli K. Kuik Soome läinud ja peale seda pole ta K. Kuiki näinud. Peale pangaväljavõtte saamist ja vaatamist sai tekitatud kahju summa kokku löödud. Sellega seoses selgitas tunnistaja, et emale laekus igakuiselt pension ja ravimite raha, kokku oli seal 5000 ringis. Ta teab ka, et emal oli veel deposiidis 50000 krooni ning korra ta K. Kuigilt ka küsis selle raha kohta, kuid K. Kuik selgitas talle, et ema oli pikendanud seda ja ta ei võta seda raha veel välja. Pärast aga selgus, et K. Kuik oli ka seda raha kasutanud. Süüdistatava kaitsjale selgitas tunnistaja, et K. Kuigiga on neil ühine laps – poeg, kes suhtleb oma emaga kaootiliselt. Kui ta pojalt ema kohta küsib, siis vastab poeg talle, et vahel on ta oma emast midagi kuulnud, vahel jälle mitte. Viimati suhtles poeg oma emaga umbes 2 või 1,5 kuud tagasi. Pojal oli oktoobris sünnipäev, siis kandis K. Kuik poja arvele 50 eurot ning K. Kuigi e-posti aadress on jätkuvalt toimiv. Kohtule vastuseks selgitas tunnistaja, et poeg elab tema juures Sakus ja tema ema Tallinnas aadressil XXX . Haapsalu taastusravisse pidi tema ema minema haiguse, so insuldi tagajärjel ning taastusravi on talle iga-aastaselt ette nähtud. Puue määrati emale 2010ndast aastast, so umbes samast ajast, kui K. Kuik pangakaarti kasutama hakkas. Pangas oli emal ka tähtajaline hoius. K. Kuik elas tema ema juures 10-11 aastat, poeg on tema juures aga elanud 8 aastat, aastast 2004-2005. Tema ise on elanud Sakus üle 10 aasta. Alguses jäid laps ja K. Kuik tema ema juurde elama, kuid siis vaatas ta, et K. Kuik ei saanud lapse hooldamise ja kasvatamisega hakkama ning kui tema nende juurde läks, oli laps jälle tema ema hoole all. Siis otsustas ta, et võtab lapse enda juurde elama. K. Kuik jäi ema juurde edasi elama, kuigi ta soovitas K. Kuigil pidevalt ära minna. Ema aga pooldas samuti K. Kuigi sinnajäämist. Olukord, kus ema enam ise liikuda ei saanud ja rahaasjades teiselt abi palus, tekkis pärast insulti, mis oli veebruaris-märtsis 2010 ning peale seda algas ka rahaasjade ajamine. Selleks ajaks olid sinna

7.Eelosutatud isikuliste tõendiallikate ütlustega seonduvalt märgib kohus, et kehtivas kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt võib kannatanu arvelduskontol olev raha/vara olla süüdistatavale usaldatud, so antud tema pädevusse lepinguga või muul õiguslikul teel. Vara usaldamise all mõistetakse ka volitust internetipanka sisenemiseks ja kannatanu arvelduskontol oleva raha käsutamiseks. Samuti hõlmab vara usaldamise tunnus ka olukorda, kus juurdepääs arvelduskontole võimaldatakse vastuolus pangaga sõlmitud lepinguga, näiteks kui arvelduskonto omanik palub tuttaval või sugulasel teha tema eest ülekandeid. Vara usaldamise mõiste hõlmab ka juhtumeid, kus on olemas arvelduskonto omaniku nõusolek teise isiku juurdepääsuks arvelduskontole ja sellel oleva raha käsutamiseks. Omastamisega on aga tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid (rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks. Näiteks isik, kes on määratud teisele isikule kuuluva arvelduskonto kasutajaks või keda paluti teha konkreetseid ülekandeid, kannab ilma volituseta arvelduskontol oleva raha enda või tuttava kontole või maksab sellega isiklikke arveid (RKKKo nr 3-1-1-114-12 p 8). Käesoleval juhul ei ole vaidlusi ega erinevaid seisukohti selles, et pangakontol olevate rahaliste vahendite kasutamise õigus kuulus kannatanule, so XXX . Kannatanu ja tunnistaja ütlustega on tõendamist leidnud, et kannatanu andis oma pangakaardi koos sellega seotud koodidega, samuti internetipanga koodid kasutamiseks süüdistatavale – sellest johtub, et pangakaart koos vajalike isikutuvastamist ja rahaliste vahendite liikumiste korraldamist võimaldavate koodidega oli K. Kuigi jaoks talle usaldatud vara KarS § 201 lg 1 teise alternatiivi tähenduses. Samas tuleb viidata sellele, et süüdistataval oli lubatud kannatanule kuuluvaid rahalisi vahendeid kasutada üksnes kannatanu endaga seonduvate toimingute tegemiseks, so toidu ostmiseks ja ravimite soetamiseks. Muude toimingute tegemiseks, sh süüdistatava enda isikuga seonduvate kulutuste katmiseks süüdistataval kannatanu nõusolekut ei olnud. Siinjuures on põhjendatud viidata ka süüdistatava kohtueelsel menetlusel antud ütlustele, kus K. Kuik on tunnistanud talle inkrimineeritud süüteo toimepanemist ja selgitanud, et K. Nurmega tutvus ta 1997 jõulude ajal ning umbes kolm kuud hiljem koliti kokku. 1999 sündis neil poeg XXX . XXX ema elas XXX tänaval ja aastal 2000 või 2001 kolisid nad tema juurde. Aastal 2002 läksid nad lahku, kuid tema jäi XXX ema juurde edasi elama, kuna laps käis sealsamas lasteaias ja XXX ema aitas last kasvatada. XXX maksis ta elamise eest koguaeg üüri ja mingeid probleeme neil polnud. 2010 jaanuari lõpus oli XXX insult. XXX oli mitu kuud haiglas ja tema elas sel ajal XXX tänaval. Sel ajal ootas ta oma teist last ja sai haigusrahasid, mille eest maksis üüri. Peale haiglast väljasaamist kolis XXX tütre juurde. Tema sai teise lapse 9ndal aprilli ja oli lapsega kaks kuud haiglas. Juuni lõpus sai ta välja ja elas edasi XXX tänaval. Kuna XXX ei saanud tütrega hästi läbi, siis tahtis ta koju tagasi tulla ning ta koliski umbes paar nädalat peale seda, kui tema oli haiglast välja saanud, koju tagasi. Kuna XXX ise kodust välja ei saanud, andis XXX talle oma pangakaardi koos pinkoodidega, et ta saaks süüa, ravimeid ja muid vajalikke asju osta. Süüa soovis XXX saada kolm korda päevas ning söögi peale läks suhteliselt palju raha. Üldjuhul võttis ta enne poodi minekut sularaha välja. Samuti ostis ta XXX ka invatarbeid, mille eest maksis sularahas,

vahel ka kaardiga. XXX käis ka hooldusravil – kaks korda XXX , kaks korda XXX ja ühel korral XXX haiglas. Ta küll ei mäleta, millal ta seal käis, kuid kui ta sinna läks, siis võttis tema selle tarbeks kaardilt raha ja andis XXX . Summad olid üldjuhul umbes 2000 krooni. Ravi maksis tavaliselt 1600 või 1700 krooni, kuid tavaliselt võttis ta raha veidi enam välja ja andis selle XXX . Ta ei oska öelda, kuid millalgi pärast XXX haiglast tagasitulekut, kui ta oli lapsega kodus, ütles XXX talle, et kui tal on raha vaja, siis võib ta XXX kontolt võtta. Tema vastas sellele, et maksab kõik tagasi. Varem, enne XXX insulti, on ta samuti XXX t raha laenanud, kuid on kõik tagasi maksnud. Augustis suri tema teine laps ning peale seda oli tema jaoks väga segane aeg. Perearst kirjutas talle välja xanaxit ning mõnda aega tarvitas ta tihti ka alkoholi. Peale seda ta paari kuu sündmusi hästi ei mäleta. Alates septembri või oktoobri lõpust hakkas ta XXX kontolt raha oma tarbeks võtma. Mismoodi see täpselt oli, ta ei mäleta. Ta ostis XXX süüa ja ravimeid ning osa rahast võttis ta endale, summasid ta öelda ei oska. Tema kasutuses olid ka XXX internetipanga koodid ning sealt tegi ta endale ka ülekandeid. 04.11.2010 on tal sünnipäev, kuid ta ei oska öelda, miks ta tegi kõnealusel päeval endale ülekandeid. 05.11.2010 võttis ta XXX kontolt välja 10000 krooni ja ostis selle eest läbi Arlanda lennupileti Rootsi Östersundi. Pilet maksis 5500 krooni. Ka võttis ta Rootsi minnes kaasa XXX pangakaardi. Rootsis olles maksis ta ehk toidupoes, kuid mis summas, seda ta ei mäleta. Rohkem ta enda teada Rootsis XXX pangakaarti ei kasutanud. Tagasilennu pileti pidi ta ostma pangakaardiga, kuna sularahas polnud pileti eest võimalik tasuda. Siis maksis ta kaardiga 5572 krooni. Tagasi tulles pani ta 4500 krooni XXX arvele, see jäi eelnevalt võetud 10000 kroonist alles. Ta ei mäleta, et oleks täiendavalt internetipangas endale ülekandeid teinud, kuid kui kontoväljavõte seda näitab, siis järelikult ta tegi seda. Ka kasutas ta XXX pangakaarti erinevates poodides. 24.11.2010 käis ta Kristiine keskuses ja ostis seal asuvast Rademari kauplusest midagi oma pojale summas 399 krooni. Samuti käis ta Motivi poes, kust ostis endale midagi. Mida täpsemalt, seda ta ei mäleta. 09.12.2010 käis ta Kristiine keskuse Eagle Vision kaupluses ja ostis sealt XXX uued prillid, kuna vanad olid juba mõnda aega enne seda katki läinud ja XXX palus tal uued osta. Endale ta prille osta ei saanud, sest ei kanna prille. LINA kaupluse kohta ei oska ta midagi öelda, sest ei tea, mis kauplus see on. Kaarli Hambapolikliinikus käis ta ise 14.12.2010 ja maksis XXX pangakaardiga. 2011 tegi ta XXX internetipangast enda kontole kaks ülekannet: 15.01.2011 50 eurot ja 08.02.2011 100 eurot. Ta ei oska öelda, kui palju ta XXX kontolt raha oma tarbeks võttis, kuid ta arvab, et koos poodides kasutamise ning ülekannete tegemisega või see summa kokku olla 3500040000 krooni. Veebruari alguses küsis XXX temalt, miks tema ema kontol nii vähe raha on. Ta vastas XXX, et tal on tema emaga kokkulepe, et kui ta kontolt raha võtab, siis ta maksab selle tagasi. XXX küsis temalt ka ema pangakaardi pin-koodi, mille ta ka ütles. Ta elas XXX tänaval kuni 14.02.2011, siis oli ta paar päeva sõbranna juues ja 16.02.2011 läks ta Soome, kus elab ja töötab. Samuti maksab ta XXX raha tagasi – eelmisel aastal tegi ta XXX ülekandeid ja selle aasta veebruaris on ta tagasi maksnud 200 eurot, märtsis 100 eurot.

10.Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu või puudumist, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on KarS § 201 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni 1 aasta. Tulenevalt seadusandja sätestatud karistusliikide alternatiivsusest kujundab kohus enne süüdistatava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada karistusliigina rahalist karistust, kui isiku põhiõigusi vähemriivavat karistusliiki. Tutvudes K. Kuigi isikuandmetega, siis süüdistatava ankeetandmete kohaselt töötab süüdistatav Soomes. Samas ei ole kriminaalmenetluse käigus tuvastatud ei süüdistatava töökohta ega saadava sissetuleku suurust. Arvestades asjaolu, et kuriteo toimepanemisest on möödunud pikem ajavahemik, ei annaks mingitki ettekujutust rahalise karistamise arvestamisel ka süüdistatava sissetuleku suurus kuriteo toimepanemisele eelnenud ajal, kuivõrd need andmed ei oleks enam ajakohased ega kajastaks süüdistatava tegelikku majanduslikku olukorda käesoleval ajal. Seega oleks raskendatud rahalise karistuse päevamäära määratlemine kuna sissetuleku suurus kuriteole eelnenud ajal ja käesoleval ajal võivad olla väga erinevad. Seejuures tuleb tõdeda, et puuduvad andmed selle kohta, et K. Kuiki oleks eelnevalt kriminaalkorras karistatud. Sellest järeldub, et tema senine käitumine on olnud õiguskuulekas. Samal ajal pole võimalik karistusliigi valiku kaalumisel jätta kõrvale toimepandud süüteo sisulist külge. Nimelt leidis tuvastamist, et kannatanu rahalised vahendid omastas K. Kuik, kes elas kannatanu juures ja keda kannatanu täielikult usaldas. Kui ka arvestada seda, et kannatanu oli ja on kõrges eas, tema iseseisev liikumisvõime oli terviserikke tagajärjel piiratud ning peale selle on süüdistatava poolt ebaseaduslikult omastatud rahaliste vahendite

suurus võrrelduna kannatanu igakuiselt saadava sissetulekuga, märkimisväärselt suur, seejuures hinnatav ka olulise kahjuna nii kuriteo toimepanemise ajal kui ka käesoleval ajal, siis leiab kohus riikliku süüdistajaga nõustuvalt, et K. Kuigile etteheidetav tegu koos faktiga, et kriminaalmenetluse lõpetamise järgselt ei ole K. Kuik kannatanule kahju täies mahus hüvitanud, välistavad K. Kuigile karistusena rahalise karistuse kohaldamise ning K. Kuiki tuleb karistada vangistusega. Hinnates süü suurust, siis leiab kohus, et süü pole väga suur. K. Kuigi teos kvalifitseerivate tunnuste esinemist kohus küll ei sedastanud, ent seejuures tuleb nentida, et kannatanule tekitati märkimisväärne kahju ja et K. Kuik pani talle inkrimineeritud teo toime kavatsetusega. Karistuse määra valikul arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurusega, karistust raskendavate asjaolude puudumist ning leiab, süüdistatava süü on võrdeline ettenähtud sanktsiooni keskmise määraga. Samas nähtub kriminaalasja materjalidest, et süüdistatav on osaliselt tekitatud kahju hüvitanud, mida kohus peab võimalikuks arvestada karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 2 mõttes. Kuivõrd aga tekitatud kahju on suuremalt jaolt siiski hüvitamata, siis ei saa see kergendav asjaolu karistuse suurust oluliselt mõjutada. Küll leiab kohus, et seda asjaolu võib arvesse võtta karistuse täitmisele pööramise otstarbekuse hindamisel. Seega, arvestades isiku süü suurust ja karistuse mõistmise üld- ja eripreventiivseid eesmärke, sh seda, et süüdistatava eelnev eluviis on olnud seaduskuulekas ja teda ei ole eelnevalt kriminaalkorras karistatud, peab kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistus määras, mis on võrdeline ettenähtud sanktsiooni keskmise määraga. Kohus leiab sedagi, et kuna süüdistatava süü talle inkrimineeritava süüteo toimepanemisel pole väga suur ning süüdistatava käitumises on sedastatav ka kergendav asjaolu, siis on võimalik jätta süüdistatavale mõistetav vangistus tingimisi KarS § 73 alusel kohaldamata, nagu taotles ka riiklik süüdistaja.