Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK :

Harju Maakohus otsustas 10.detsembri 2014.a. otsusega õigeks mõista J.T KarS § 199 lg. 2 p. 9 järgi 25.09.2013.a toimepandud episoodis. Süüdi tunnistada J.T KarS § 199 lg. 2 p. 9 - § 25 lg. 2 järgi (23.05.2014.a; 25.08.2014.a episoodides) ning karistada teda vangistusega 1 (üks) aasta. Vähendada KrMS § 238 lg. 2 kohaselt J.T ́le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes kandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 8 (kaheksa) kuud. KarS § 68 lg. 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, 23.05.2014.a kuni 24.05.2014.a, s.o 2 (kaks) päeva, lugedes lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 7 (seitse) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. J.T suhtes valitud tõkend – vahistamine – jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada või vastavalt KrMS § 313 lg. 1 p. 7 kohtuotsuse mittejõustumisel karistuse ärakandmise tähtaja saabumisel kuulub tõkend vahistamine tühistamisele karistuse ärakandmisel. Karistuse kandmise alguseks lugeda J.T 25.08.2014.a.

kinnipidamise päev, s.o.

Välja mõista J.T ́lt KrMS §-dest 173 lg. 1 p. 1 ja lg. 2; 175 lg. 1 p. 4, 9; 179 lg. 1 p. 2, 180 lg. 1, 3 alusel sundraha summas 532 (viissada kolmkümmend kaks) eurot ja 50 (viiskümmend) eurosenti ning määratud kaitsjale makstud tasud 288

(kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot, s.o menetluskulud kokku summas 820 (kaheksasada kakskümmend ) eurot ja 50 (viiskümmend) eurosenti. J.T mõisteti süüdi selles, et tema isikuna, kes paneb varguseid toime süstemaatiliselt, uuesti -

-

23.05.2014.a kell 18:34 viibides aadressil XXXXX XX, Tallinn asuvas kaupluses J, võttis sealt võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil J OÜ-le kuuluvat kaupa, nimelt 13 Coffee küünalt maksumusega 77,87 eurot (ühe küünla hind 5,99 eurot), millega möödus kassadest jättes kauba eest tasumata. Kuritegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, sest ta oli kinni peetud turvatöötaja poolt. 25.08.2014.a kell 14.27 viibides aadressil XXXXXXXX XXX, Tallinn asuvas kaupluses T, võttis sealt võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil R AS-le kuuluvat kaupa maksumusega 73,46 eurot, nimelt 11 šokolaadi Anneke maksumusega 33,99 eurot (ühe šokolaadi hind 3,09 eurot), 12 šokolaadi Mesikäpp maksumusega 37,08 eurot (ühe šokolaadi hind 3,09 eurot) ning ühe šokolaadi Kalev maksumusega 2,39 eurot. Kuritegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, sest ta oli kinni peetud turvatöötaja poolt.

APELLATSIOONIDE SISU:

Süüdistatav ise vaidlustab temalt väljamõistetud menetluskulusid ja nende tasumiseks antud aega. Ta taotleb, et osa menetluskuludest jäetaks riigi kanda ja et menetluskulude tasumise aeg algaks peale tema vanglast vabanemist. Põhjuseks toob süüdistatav asjaolu, et vanglas viibides ei saa ta menetluskulusid tasuda ning et ta on 40% töövõimetu. Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu 10. detsembri 2014. a otsus ei ole põhjendatud J.T-le mõistetud karistuse ja menetluskulude osas. Tsiteerides Riigikohtu seisukohti asub kaitsja seisukohale, et süüdistatavale ei ole mõistetud tema teosüüle vastav karistus. KarS § 199 puhul on oluline, millise vara osas ning millistel asjaoludel on varavastane kuritegu toime pandud. Käesoleval juhul on J.T süüdi tunnistatud kahes katse-staadiumisse jäänud kauplusevarguses, kannatanutele kahju ei tekitatud, mis on süüdistatava süü suuruse näitajaks. J.T poolt äravõetud kaupade väärtus oli väike - 77,87 eurot ja 73,46 eurot. Seejuures tuleb silmas pidada, et üldjuhul vargus ei ole kuritegu varastatu väärtuse korral alla 200 euro, kui tegemist ei ole süstemaatilisusega. J.T tegu vastab KarS § 199 lg 2 p 9 koosseisule üksnes seetõttu, et on varasemalt varguste eest karistatud. Samuti ei ole süüdistatav oma teoga täitnud kuriteokoosseisu mitut erinevat kvalifitseerivat tunnust, millest tulenevalt ei ole alust hinnata tema süüd suuremaks. Väiksele süüle viitab ka asjaolu, et tegemist oli kauplusevargusega, s.o vähem ühiskonnaohtliku vargusega. Olen seisukohal, et eeltoodud asjaolusid silmas pidades ei saa rääkida toimepanija suurest ega keskmisest süüst. Eeltoodu alusel leiab kaitsja, et J.T poolt käesolevaks ajaks vahi all oldud aeg, mis arvestatakse reaalselt ärakantud vangistusena, on piisav karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest kaitsta õiguskorda ja saavutada karistuse eesmärgid. Kaitsja ei nõustu ka J.T-lt menetluskulude väljamõistmisega.

KrMS § 181 lg 1 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik. Maakohus on põhjendatult osundanud Riigikohtu lahenditele, mille kohaselt süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (RK 3-1-1-128-12; RK 3-1-1-61-08). Maakohus mõistis J.T õigeks 25.09.2013.a episoodis, kuid pidas vajalikuks märkida, et toimikus lk. 34 sisalduva õiendi kohaselt 25.09.2013.a episoodi menetlemisel on kohtukulud puudunud ning kuna kaitsja poolt esitatud arvetest ei nähtu konkreetselt 25.09.2013.a episoodi osas kaitsja poolt tagatud kaitset ja selle mahtu, mis seondub just selle osa süüdistuse menetlemisega, tuleb kaitsjatasu osaliselt riigi kanda jätmine tuvastada hinnanguliselt. Kohus leidis, et Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-128-12 väljendatud seisukohta ei saa alati kohaldada automaatselt ning käesoleval juhul J.T on ise oma õigusvastase käitumisega menetluskulud põhjustanud, mistõttu tuleb temalt menetluskulud täies ulatuses välja mõista. Maakohtu seisukohtadega ei saa nõustuda. Kaitsja tasutaotlusest nähtuvalt toimusid

süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Käesoleval juhul ei saa siiski tähelepanuta jätta, et J.T tuleb suhteliselt suured summad tasuda, süüdistatava tervislik seisund aga ilmselt ei võimalda tal vanglas tööle asuda. J.T tervislikku seisundit ja karistusregistrit arvestades on ilmselge, et süüdistataval puudub võimalus tasuda menetluskulud oma vara arvelt ja eeldada ei saa ka süüdistatava varalise seisundi muutumist vanglatingimustes. Maakohus pidas kohtuotsust põhjendades võimalikuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg-t 3 ning arvestades süüdistatava tervislikku ja varalist seisundit, vastutuse ulatust, samuti resotsialiseerumise väljavaateid, määras, et süüdistatava kanda jäetud menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega tuleb pikendada 12 kuuni. Seega on maakohus tuvastan ud KrMS § 180 lg-s 3 sätestatud asjaolude esinemise, kuid leian, et kohus ei ole neid siiski piisaval määral arvestanud. Maakohus ei ole menetluskulude tasumise tähtaja pikendamist märkinud kohtuotsuse resolutiivossa. Eeltoodud asjaolusid arvestades on põhjendatud mitte üksnes määrata KrMS § 180 lg 3 alusel menetluskulude tasumine ositi pikema aja jooksul, vaid ka nende osaline riigi kanda jätmine.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-12009). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonides ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse raskus ja menetluskulude väljamõistmine.

Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3 -1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on J.T-le karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks J.T karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda, põhjendatud on ka mõistetud vangistusmäära. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. J.T näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud varasemad karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. Süüdistatavat on varem 12-l korral kohtu poolt karistatud ja enamasti varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Kohtukolleegium ei saa nõustuda seisukohaga, et J.T karistusõiguslik kohtlemine on olnud ülemäära range. Pigem võib väita, et see on vastupidiselt leebe olnud. Maakohus on oma otsuses viidanud Riigikohtu seisukohtadele ja teinud täiesti põhjendatud järeldusi selles, et isikut, kes süstemaatiliselt paneb toime vargusi ja kellele ei ole varasemad lühiajalised vangistusmäärad avaldanud mingit toimet õiguskuulekaks käitumiseks, ei saa iga järgmine kord kohelda leebemalt. Selline karistusõiguslik kohtlemine on ilmselgelt vastuolus karistuse mõistmise põhimõtetega ning tekitab süüdlases pigem karistamatuse tunde. Samas ei saa väita, et vaidlustatud kohtuotsusega kahe kuriteoepisoodi eest mõistetud 1 aasta vangistust on rangem, kui eelmise kohtuotsusega ühe samasuguse varguse episoodi eest mõistetud 9 kuud. Pigem on see vastupidi. Maakohtu poolt mõistetud karistus jääb tunduvalt alla 1/3 sanktsioonimäära ning karistuse mõistmisel on maakohus juba arvestanud kõikide asjaoludega, millised võisid kergendada süüdistatavale mõistetavat karistust. Asjaolu, et kuriteod jäid katsestaadiumi ei sõltunud süüdistatava tahtest ning kui eelmise kohtuotsusega oli süüdistatav küll mõistetud süüdi ühes lõpuleviidud poevarguses, siis tegelikult on erinevus vaid selles, kui kaugele ühel või teisel korral konkreetselt süüdistatav varastatud kaubaga sammuda jõudis –kas ta jõudis väljuda kauplusest või mitte. Seetõttu ei saa ületähtsustada karistuse mõistmisel ka katsestaadiumit. Ka eelmisel korral, kui süüdistatavat karistati sisuliselt rangemalt, saadi varastatud kaup temalt kohe kätte. Korduvalt kuritegusid toime pannud isikute karistustundlikkus on enamasti väga väike, mistõttu on põhjendatud pigem raskema karistuse mõistmine. Süüdistatav ise ei ole ka vaidlustanud temale mõistetud karistust ning tegelikult on ka läbinähtav edasikaebe eesmärk , millega püütakse saavutada oluord, et kohtuotsus ei jõustuks enne karistuse ärakandmist või jääks jõustumise moment võimalikult lähedale karistuse lõpule. Kohtukolleegium on seisukohal, et J.T osas ei esine

asjaolusid, mis annaks aluse kergendada juba niigi tunduvalt alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära mõistetud karistust. Seega taotlus vähendada veelgi süüdistatavale mõistetud karistust, ei ole arvestatav ning apellatsioonis ei ole ka esitatud ühtegi sellist asjaolu, mis saaks kaasa tuua karistuse kergendamise. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on oma otsuses põhjendanud ka menetluskulude väljamõistmist süüdistatavalt täies ulatuses. Põhjendatud on nii menetluskulude suurus, kui ka nende väljamõistmine süüdistatavalt ning kohtukolleegium ei näe alust menetluskulude vähendamiseks ega ka osaliselt riigi kanda jätmiseks. Kaitsja väide, et olukorras, kus süüdistatavale ei oleks inkrimineeritud kuriteoepisoodi, milles kohus ta õigeks mõistis, oleks kohtus arutatud kriminaalasja kokkuleppemenetluses ja ilma kaitsjata on oletuslik. J.T on olnud korduvalt kohtu all ning seda ka ajal, mil kehtib seadus, kus kokkuleppemenetluses ei ole kaitsja osavõtt kohustuslik. Süüdistatava varasemast käitumisest ei ole väljaloetav tema säästvat suhtumist menetluskulude ärahoidmiseks. Viimased varasemad kohtuotsused ei ole tehtud kokkuleppemenetluses ning ka edasikaebemenetluses kasutab süüdistatav kaitsja abi. J.T väidab oma apellatsioonis, et ta ei ole võimeline menetluskulusid tasuma, kuid vaatamata sellele paneb ta süstemaatiliselt toime kuritegusid, milliste menetlemine paratamatult suurendab tasumata menetluskulude summat. Varasemate kohtuotsustega on J.T-lt mõistetud välja menetluskulud täies ulatuses ning olenemata sellest, et eelmise kohtuotsuse vaidlustamisel väitis ta, et on 80% töövõimetu. Käesoleval ajal on töövõimetuse protsent poole väiksem ning mingeid uusi asjaolusid, mis annaks seekordselt otsustada vastupidi, ei esine. Selleks, et ära hoida menetluskulude tekkimist on J.T üks võimalus – mitte kuritegusid toime panna. Mida lühemad on temale mõistetavad vangistusmäärad, seda kiiremas tempos kasvab aga tema menetluskulude koorem. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS § -st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil on esitanud taotluse hüvitada õigusabi ku lud summas 72 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põh jendatuks ning KrMS prg 185 lg 2 alusel jäävad apellatsioonimenetluse süüdistatava kanda. Julia Katškovskaja /

Andres Parmas

Meelika Aava

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.