Valery N.I, isikukood XXX, elukoht XXXXXXXX X- XX, Tallinn, viibib vahi all Tallinna Vanglas, kodakondsuseta, emakeel vene keel, XXXXXXXXXX, töökoht puudub, varem kriminaalkorras korduvalt karistatud: viimati Harju Maakohtu 27.10.2008 kohtuotsusega KarS § 418 lg 1 ja KarS § 200 lg 2 p 8 järgi vangist usega 4 aastat 11 kuud 28 päeva, kahtlustatavana kinni peetud 05.11.2013 - 06.11.2013 ja 30.01.2014, alates 31.01.2014 kohaldatud tõkend vahistamine.
Kaitsja
Vandeadvokaat Leelo Viil
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 30. oktoobri 2014 otsus Valery N.I suhtes jätta muutmata.
2.
Apellatsioonid jätta rahuldamata.
3.Määrata Vanalinna Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks kaitsja Leelo Viili poolt Valery N.I apellatsioonimenetluseks ettevalmistamisel ja kohtuistungil osutatud riigi õigusabi eest 240 (kakssada nelikümmend eurot), sealhulgas käibemaks 40 (nelikümmend) eurot.
4.KrMS 185 lg 2 alusel välja mõista Valery N.I-lt Eesti Vabariigi kasuks 240 (kakssada nelikümmendeurot), määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355; NORDEA PANK EE401700017002872300 või DANSKE BANK EE873300333499990003. Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 12. veebruaril 2015 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
1.Harju Maakohtu 30. oktoobri 2014 otsusega tunnistati Valery N.I süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 5 järgi ja karistati 2 aastase vangistusega; süüdi KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja karistati 6 aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 6 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alu sel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti tähtajaline vangistus 5 aastat 11 kuud 28 päeva, alates kinnipidamise päevast, s.o 30.01.2014. Menetluskuludena mõisteti N.I-lt riigituludesse välja sundraha 887,50 eurot ja määratud kaitsjale makstud tasu osaliselt, summas 880 eurot, s.o menetluskulud kokku 1767,50 eurot. Menetluskulud tuleb KrMS § 180 lg 3 alusel tasuda ositi 12 kuu jooksul. Kaitsjatasu summas 440 eurot jäeti KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda. Kannatanu MS kasuks mõisteti N.I-lt välja 292 eurot.
2.KarS § 199 lg 2 p 4 ja 5 järgi mõisteti N.I süüdi selles, et tema, olles isikuks, kes on varem toime pannud röövimise, 06.01.2014 kella 16.00 paiku, Tallinnas XXXXXXXXXX XX asuva XXXXXX XXXXXXXXXX juures, haaras võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, avalikult kuid vägivalda kasutamata, alaealise AT käest mobiiltelefoni LG Optimus 4 II, imeikoodiga XXXXXXXXXXXXXXXX, koos selles oleva Tele 2 SIM-kaardiga nr XXXXXXXX, kogumaksumusega 108 eurot ning põgenes koos telefoniga kuriteopaigast; samuti süüdi selles, et tema, olles isikuks, kes on varem toime pannud va rguse ja röövimise, 25.01.2014 kella 22.00 paiku, viibides Tallinnas XXXXXXXXX X X asuva maja trepikojas, haaras võõra vallasasja ebaseadusliku hõivamise eesmärgil, avalikult kuid vägivalda kasutamata, alaealise VV käest mobiiltelefoni HTC Desire 500 maksumusega 230 eurot, koos selles olnud Elisa SIMkaardiga nr XXXXXXX ja mälukaardiga MicroSD 4GB, maksumusega 12 eurot. Varastatud mobiiltelefoniga jooksis N.I trepikojast välja, kuid kannatanu järgnes talle ning pakkus telefoni tagasisaamiseks 50 eurot. N.I haaras kannatanu käest 50 -eurose kupüüri, rebides
seejuures rahatähe pooleks ja olles korjanud üles kupüüri teise osa, mis VV k äest maha kukkus, põgenes N.I sündmuskohalt, põhjustades oma tegevusega materiaalse kahju 292 eurot. KarS § 200 lg 2 p 4 järgi mõisteti N.I süüdi selles, et tema, olles isikuks, kes on varem toime pannud röövimise, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, 04.09.2013 ajavahemikul kella 03.00 – 03.50, Tallinnas XXXXX XXX XX asuva maja juures, ründas selja tagant tänaval kõndivat OM. Haarates naisel käega kaela ümbert kinni, lõi N.I teise käega kannatanule korduvalt vastu pead. Seejärel haaras ta OM kuuluva musta värvi käekoti, väärtusega 80 eurot, milles olid: punast värvi kosmeetikakott koos kosmeetikaga koguväärtusega 400 eurot; Dolce&Gabbanna taskupeegel väärtusega 50 eurot; sularaha summas 1320 eurot; mobiiltelefon HTC Wildfire S (XXXXXXX) väärtusega 450 eurot; pruuni värvi nahaga kaunistatud metallplasku väärtusega 120 eurot; musta värvi rahakott väärtusega 65 eurot; 2 Swedbank pangakaarti ja välismaalase pass nr XXXXXXXXXX OM nimele ning jooksis sündmuskohalt minema. Sellise tegevusega põhjustas N.I kannatanu OM füüsilist valu ja punetused kaela piirkonnas, samuti materiaalse kahju kogusummas 2485 eurot.
3.Maakohus leidis, et esitatud süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4, 5 järgi on täies mahus tõendamist leidnud ja s üüdistatav pani kuriteod toime kavatsetusega. Puutuvalt süüdistusse KarS § 200 lg 2 p 4 järgi leidis kohus, et süüdistatava ütlused tuleb tõendite kogumist tervikuna kui ebausaldusväärsed kõrvale jä tta, needei ole kooskõlas kannatanu ütlustega, mida kohus peab tõepäraseks . Süüdistatava poolt antud ütlused on kantud eesmärgist vabaneda KarS § 200 lg 2 p 4 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemisele järgnevast kriminaalvastutusest. Kuigi tõendatud on, et mobiiltelefon HTC oli alates 4.09.2013 mõnda aega N.I valduses, ei nõustunud kohus kaitsjaga selles, et tegu tuleks ümber kvalifitseerida kuriteo toimepanemise tul emusena saadud vara omandamises ehk KarS § 202 lg 1 järgi. Kohus asus veendunult seisukohale, et N.I pani toime röövimise, mille koosseis näeb ette asja äravõtmist vägivallaga ning see on antud kriminaalasja uurimisel üheselt tuvastatud .
4.Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebustes vaidlustavad N.I ja tema kaitsja L. Viil maakohtu otsuse osaliselt, s.o N.I süüdimõistmises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p 4 järgi .
4.1.Kaitsja leiab, et otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Taotleb otsuse tühistamis t N.I süüditunnistamise osas KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja uue otsuse tegemist, millega tunnistada N.I süüdi KarS § 202 lg 1 järgi ja kergema karistuse mõistmist. Apellant on seisukohal, et kohus jättis põhjendamatult käsitlemata süüdistatavat õigustavad asjaolud, hindas tõendeid vääralt, tehes neist ebaõigeid järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Kogutud tõendid ei võimalda ümberlükkamatult väita, et N.I pani toime röövimise . Süüdistatav tunnistas oma süüd varast atud mobiiltelefoni omandamises. Süüdistatava kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt kuulis ta 04.09.2013 öösel XXXXXXX XX ristmikul karjumist ning nägi, et naisterahvas istus maas ning midagi oli tal käega juhtunud. Süüdistatav nägi nurga tagant välja jooksvat inimest, jooksis sellele järele, tundis ära „S “, kellega oli eelnevalt olnud baaris. S üüdistatav selgitas , et ta nägi, kuidas koti sisu ja asjad olid maas laiali, seal oli ka mobiiltelefon, mille S üles tõstis ning temale viskas. Süüdistatava ütlustes ei esinenud vastuolusid, mille põhjal võinuks taotleda tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist, tema selgitused ja põhjendused on eluliselt usutavad. Just elulise usutavuse seisukohalt oli ebatõenäoline röövimise kavandamine ja toimepanemine süüdistuses kirjeldatud viisil pärast seda, kui N.I oli pika aja jooksul oodanud ja ka kannatanuga suhelnud hotelli ees ja fuajees turvakaamerate all ja teiste isikute juuresolekul. Sellest tulenevalt on usutav, et röövimise tegelik toimepanija võis kannatanut oodata väljas peidus olles ja rünnata ootamatult.
Kannatanu suhtes vägivalla kasutamise osas on ütlusi andnud üksnes OM, kelle 17.12.2013 ülekuulamise protokollist ning kohtuistungil antud ütlust est nähtuvalt on ta andnud diametraalselt erinevaid ütlusi, kirjeldades erinevalt suhtlemist süüdistatavaga, hotellis viibimise aega, varjanud tegelemist prostitutsiooniga. Tegelikkusele mittevastavad on selgitused käekotis olnud esemete ja nende maksumuse osas. T äiesti ebausutavad on kannatanu ütlused sõbrannalt suurema rahasumma saamise ja sellega baari minemise osas. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse seab kahtluse alla ka tema poolt väidetav löökide arv, mis on üheks olulisemaks väidetava röövimise asja oluks. Nõustuda ei saa kohtu hinnanguga kannatanu ütluste tõepärasuses , kas temasuhtes on üldse vägivalda kasutatud. Isiku läbivaatusel ei tuvastatud ega fikseeritud ühtegi jälge sellest, et kannatanut oleks löödud, kannatanu näos nähtavad vigastused puudusid, huuled olid terved ja vigastusteta, käed terved ja marrastusteta, riided terved. Kannatanu kaela piirkonnas esinesid pindmised punetused. Vasaku jala külg oli määrdunud. Ka kohus on möönnud, et läbivaatuse protokollis kajastatud fototabelil ei ole kannatanu kaelal pindmised punetused nähtavad, kuid need on fikseeritud ning kantud isiku läbivaatuse protokolli vanemuurija poolt. Samas võis punetus kaelale tekkida muudel põhjustel, näiteks riietusesemete hõõrumisest, vasaku jala määrdumist võib põhjendada väga erinevalt. Kannatanu poolt kirjeldatud vägivalla tagajärjena peaksid olema tuvastatavad mingidki jäljed nendes kehapiirkondades, kuhu kannatanut väidetavalt löödi. Vaatamata kannatanu ütluste vastuolulisusele, ei jätnud m aakohus neid tervikuna tõendikogumist välja, osundades seejuures Riigikohtu lahendile 3-1-1-131-13, mille kohaselt tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Käesoleval juhul ei ole kannatanu ütluste valikuline arvestamine õigustatud, kuna need on tervikuna äärmiselt vastuolulised, ei riimu teiste tõenditega ega ole eluliselt usutavad. T õenditest nähtuvad asjaolud annavad aluse kaaluda süüdistatava käitumise vastavust KarS § 202 lg 1 koosseisule. Ei ole võimalik tuvastada asjaolusid, mille põhjal võiks väita, et N.I kasutas kannatanu suhtes vägivalda või soovis osaleda teise isiku teos. Kaitsja leiab sedagi, et N.I-le on mõistetud kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule mittevastav karistus ja arvestada tuleks süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust. Süüdistatav on kohtueelse menetluse algusest alates andnud põhjalikke ütlusi ja olnud koostööaldis, süüdistataval on X last.
4.2.N.I leiab enda apellatsioonis, et apellatsioonis täiendavalt esitatud selg itustest nähtuvalt ei ole tema pannud toime kuritegu KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja kannatanu OM ütlused kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil on vastuolulised. Talle on mõistetud raske karistus.
5.Ringkonnakohtu istungil s üüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsioone, taotlesid maakohtu otsuse tühistamist vaidlustatud osas ja uue otsuse tegemist, millega tunnistada N.I süüdi KarS § 202 lg 1 järgi ja kergem a karistuse mõistmist . Prokurör leidis, et apellatsioon id tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu seaduslik ja põhjendatud otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
6.Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et esitatud apellatsioon id maakohtu ot suse tühistamiseks alust ei anna. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus N.I KarS § 200 lg 2 p 4 järgi süüditunnistamisel faktiliste asjaolude tuvastamisel eksinud ega tõendite hindamisel vigu teinud. Maakohus on kooskõlas Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-94- 04 väljendatud seisukohaga kõiki kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses põhjalikult analüüsinud ning need kohtuistungil
uuritud tõenditega kummutanud. Vaidlustatud otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas KrMS § 61 lg-s 2 sätestatuga nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Otsuses nr 3-1-1-85-00 on riigikohus märkinud, et kohtunikupoolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et kohus on põhjendanud, miks ta N.I süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 järgi süüdi tunnistab ja selliselt karistab. Kohtukolleegiumi arvates on kohtuniku siseveendumuse kujunemine kohtuotsuse lugejale jälgitav. Et apellant kohtu motiividega ei nõustu, ei tähenda seda, et kohus ei ole oma otsustust motiveerinud. Kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-48- 12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Nõustudes täielikult maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ja tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p -s 1 sätestatud õigusest, ei pea ringkonnakohus nende asjaolude kordamist vajalikuks.
7.Mõlemad apellandid leiavad jätkuvalt, et N.I ei ole süüdistuses märgitud ajal KarS § 200 lg 2 p 4 järgi inkrimineeritavat kuritegu toime pannud, mistõttu kuulub tema tegu kvalifitseerimisele KarS § 202 lg 1 järgi, kuivõrd süüdistatav on tunnistanud üksnes kannatanu OM mobiiltelefoni HTC omandamist ja hoidmist. Kohtukolleegium ei jaga apellantide seisukohta selles, et asjas puuduvad tõendid, millised kinnitavad, et röövimise pani toime N.I . Apellatsioonidesse puutuvalt märgib kohtukolleegium järgmist. Nähtuvalt kohtuistungil uuritud tõenditest, eelkõige tuginedes kannatanu OM ütlustele, kannatanu läbivaatuse protokollis fikseeritud kuriteojälgede kirjeldu sele, 24.10.2013 äratundmiseks esitamise protokollile ning Politsei- ja Piirivalveameti Migratsioonijärelevalve büroo vastusele SK kohta, välistas kohus põhjendatult apellantide kaitseversiooni, et röövimise pani toime SK või kolmas isik, mitte aga süüdistatav. Kuigi kannatanu ütlused kohtumenetluse käigus erinevad üksnes tema pea piirkonda sooritatud löökide arvus , on kannatanu andud menetluse käigus üheseid ütlusi selle kohta, et teda jälitas ja tema suhtes kasutas vägivalda üks mees, kelles ta tundis ära süüdistatava. Lisaks nähtub kohtuistungil uuritud tõenditest, et SK ja N.I ei ole fotodel omavahel sedavõrd sarnased, et kannatanu võinuks teda röövinud isikus eksida (I kd tl 114, tl 156). Kannatanu on kirjeldanud tema suhtes toime pandud tegu menetluse käigus ühte moodi, nimelt samal ajal kui teda hoiti selja tagant kõrist kinni, löödi teda mitmel korral pea piirkonda. Kannatanu kaelal fikseeritud nähtavad pindmised punetused, arvestades kannatanu ütlusi asja tehiolude kohta, ei saa kohtukolleegiumi arvates tekkida näiteks riietusesemete hõõrumisest, nagu leiab kaitsja. Löögid pea piirkonda, eriti juustega kaetud alale, ei pruugigi jätta nahale alati nähtavaid jälgi. Kannatanu ütlustega on röövimise koosseisu kuuluva vägivalla kasutamine võõra vara üleminekuks tõendamist leidnud. Tulenevalt KarS § 200 lg-s 1 sätestatust moodustab röövimise objektiivse külje vägivalla abil võõra vallasasja äravõtmine. Röövimise objektiivne koosseis tuleb lugeda täidetuks, kui on tuvastatud järgmised asjaolud: a) isiku suhtes kasutati vägivalda; b) vägivalda kasutati asja hõivamiseks. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on maakohus põhjendatult lugenud tuvastatuks, et N.I kasutas ON suhtes vägivalda, mida omakorda k asutas ära kannatanu asjade hõivamiseks. Õigu statult, osundades Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-131-13, luges maakohus usaldusväärseks kannatanu ütlused, mis riimuvad teiste tõenditega ja on eluliselt usutavad.
8.Maakohus on analüüsinud KrMS § 312 p 2 mõtte kohaselt süüdistatava ütlusi ja asunud ko htukolleegiumi arvates põhjendatult seisukohale, et need tuleb ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist välja jätta. Ka kohtukolleegium leiab, et tuvastatud tehiolud ei anna alust kahtluseks, et röövimise pani toime kolmas isik. Maakohtu istungil vahetult uuritud salvestiselt (kd I, lk 77) nähtub, et algselt sisenesid hotelli O M koos kaaslasega ja N.I . Kell 03:12 väljuvad hotellist kahekesi kannatanu ja süüdistatav ning 03:42 tuleb kannatanu hotelli tagasi üksinda ilma käekotita. Kannatanu ütluste kohaselt püüdis ta hotellist väljudes süüdistatavast vabaneda ja liikus mööda tänavat edasi. Viibides röövimise hetkel tänaval kahekesi, pidanuks OM tajuma, et röövimise juures oleks viibinud peale süüdistatava veel isikuid. Seega on maakohus süüdistatava ja kannatanuütluste tõelevastavuse otsustamisel lähtunud eelkõige objektiivsetest tõenditest ja tuvastatud asjaoludest. Et ka apellatsioonidest ei nähtu uusi asjaolusid, millised välistaksid N.I -le KarS § 200 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava röövimis e toimepanemise, nõustub kohtukolleegium otsuses esitatud järeldusega, et N.I tegevus on süüdistuses esitatud mahus tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud. Paralleeli tõmbamine sarnase teokirjeldusega modus operandi esitatud süüdistusega, kinnitavad üksnes kohtu põhjendusi, miks luges kohus süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks.
9.Apellandid on vaidlustanud ka süüdistatavale mõistetud karistust, leides, et see on liiga range ega vasta kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule. S üüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtuson lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Antud juhul ringkonnakohus selliseid minetusi ei tuvastanud. Kohtukolleegium jõudis järeldusele, et maakohus on süüdistatava tegevusele andnud õige hinnangu ega rahuldanud apellantide taotlust N.I teo ümberkvalifitseerimiseks röövimiselt kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamisena. Seega sellel põhistusel karistuse kergendamiseks alust ei ole. Kohtukolleegium leiab sedagi, et maakohus on karistuse mõistmisel juba arvestanud kõikide apellantide poolt esitatud asjaoludega. Maakohus on selgesõnaliselt märkinud, et karistuse mõistmisel arvestab N.I kahetsust, kuid seda üksnes alaealiste suhtes toime pandud varguseepisoodide osas. Röövimise episoodis on N.I oma süüd kategooriliselt eitanud ega pole kahetsust avaldanud. Karistusregistri andmetel omab süüdistatav nelja kehtivat kriminaalkaristust. Vabanedes karistuse kandmiselt 13.06.2013, pani N.I uue kuriteo, s.o samuti röövimise, toime ligi kolme kuu möödudes. Karistusõiguslik hinnang iga uue toimepandud kuriteo puhul peab olema rangem ning täitma karistuse üld - ja eripreventiivseid eesmärke. Kohus rõhutas õigustatult, et kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud, on normi rikkumisele vaja reageerida rangemalt. N.I-le KarS § 200 lg 2 p 4 järgi kohtu poolt mõistetud karistus 6 aastat vangistust on sanktsiooni miinimummäärast küll kõrgem, kuid samas sellises määras, mis peab mõjutama süüdis tatavat edaspidi õiguskuulekalt käituma ning paneks mõtlema, et uue kuriteo toimepanemisega ei saa kaasneda varasemast leebem või samalaadne karistusõiguslik kohtlemine.
10.KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Süüdistatava kaitsja on esitanud ringkonnakohtule taotlused õigusabi osutamisega seotud tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Apellatsiooni koostanud kaitsja on taotlenud kohtulikuks menetluseks ettevalmistumise, kohtuotsuse analüüsi, süüdistatava nõustamise ja apellatsiooni koostamise eest koos käibemaksuga 144 euro hüvitamist ning süüdistatava apellatsiooniga tutvumise, nõustamise ja kohtuistungil osalemise eest koos käibemaksuga 96 euro hüvitamist. Kohtukolleegium peab esitatud tasutaotlusi
põhjendatuteks ja riigi õigusabi osutamisel tehtud kulutuste eest taotletava tasu suurust vajalikuks ja mõistlikuks. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulubtäielikult rahuldamisele. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et maakohtu otsuse muutmata jätmisel kannab apellatsioonimenetluse kulud isik, kellel need on tekkinud. Käesolevas asjas vaatas ringkonnakohus kriminaalasja läbi süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonide alusel. Et kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata, jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. N.I kanda tuleb jätta õigusabiga seotud kulutused summas 240 eurot.
11.Ülaltoodust tulenevalt on kohtukolleegium seisukohal, et apellatsioonide s esitatud väited ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 ja § 342 lg 3 p 1, jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 30. oktoobri 2014 otsuse N.I suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinola Ivi Kesküla
/allkirjastatud digitaalselt/ Sten Lind
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.