Kohtulahend

1.4 Juhan Saul Grossilt riigieelarvesse kriminaalmenetluse kuluna ekspertiisi tegemise kulu summas 177 eurot väljamõistmise osas, 1.5 Juhan Saul Grossi suhtes KrMS § 180 lg 3 alusel kriminaalmenetluse kulude tasumise korra ja tähtaja kindlaksmääramise osas.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(12)

kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulu 1 euro, mis kuulusid tasumisele igakuiste kindlaksmääratud suuruses maksetena 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Ülejäänud osas jäeti kriminaalmenetluse kulud KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda.

3(12)

kolmeaastane vangistus. Alates 01.01.2015 jõustunud KarS § 121 redaktsiooni lg 1 näeb ette rahalise karistuse ning lg 2 rahalise karistuse või isegi kuni viieaastase vangistuse. Käesolevas asjas mõistis maakohus Juhan Saul Grossile mõlema kuriteo toimepanemise eest rahalise karistuse ning luges mõistetud karistused osaliselt kaetuks. KarS §-s 169 kirjeldatud kuriteo eest mõistetavat karistust põhjendas kohus asjaoluga, et nimetatud norm kaitseb alaealise lapse varalist huvi ning seega tuleb karistust mõistes eelkõige silmas pidada lapse huvisid. Maakohus leidis, et rahaline karistus on distsiplineeriv ning sunnib Juhan Saul Grossi lapse ülalpidamiskohustust täitma. Prokurör selle seisukohaga ei nõustu, sest Juhan Saul Gross tasus viimati elatist 31.01.2013, so otsuse tegemise ajaks ligi kaks aastat tagasi. Alates 17.08.2010 on ta tasunud elatist ebaregulaarselt ja mitte ettenähtud ulatuses. Seega Juhan Saul Grossi käitumine tõendab, et lapse varalised huvid on kahjustatud samaväärselt ka siis, kui Juhan Saul Gross viibib vabaduses. Juhan Saul Gross asus elatise maksmisest kuritahtlikult kõrvale hoiduma juba katseajal. Kui juba varasemalt on kohus kohaldanud vangistust osaliselt tingimisi ning see ei distsiplineeri süüdistatavat seaduskuulekalt käituma, siis sellest võib järeldada, et rahaline karistus karistuse eesmärke ei täida. Lisaks ei saa kohtu seisukohaga nõustuda ka selles osas, et rahalise karistuse määramine muudab tõenäolisemaks elatisraha maksmise kohustuse täitmise, kuivõrd vangistuses elatise maksmine oleks veelgi ebatõenäolisem. Mõistes rahalise karistuse, on kohus aga tekitanud ametliku ja regulaarse sissetulekuta isikule, kellel niigi on varaline kohustus oma alaealise lapse ees, juurde veel ühe varalise kohustuse, so kohustuse riigi ees. Samuti on kohus määranud rahalise karistuse kahe KarS § 121 kirjeldatud kuriteo toimepanemise eest, millest üks on toime pandud katseajal. Nende kuritegude puhul on kohus vaid leidnud, et süü pole nii suur, et mõista karistusena vangistust. Samuti on teinud viite oma seisukohale KarS § 169 karistuse valimisel ehk teisisõnu on kohus ka vägivallakuriteo eest karistust mõistes võtnud arvesse alaealise varalisi huvisid. Juhan Saul Gross on KarS § 169 kirjeldatud kuriteo ning KarS § 121 kirjeldatud kuriteo, milles on kannatanuks EE, toime pannud katseaja jooksul. Katseaeg on Juhan Saul Grossile mõistetud kohtuotsusega, milles arutati samuti EE suhtes toime pandud kuritegusid. Harju Maakohus on 10.11.2009 otsusega mõistnud Juhan Saul Grossile karistuseks vangistuse, millest osa tuli koheselt nn šokivangistusena ära kanda ning osa jäeti tingimuslikult kohaldamata kahe aasta pikkuse katseajaga. Prokurör on seisukohal, et ei ole õige määrata sellisele isikule katseajal toimepandud kuriteo eest rahalist karistust, sest varasem lühiajaline vangistus ei ole tema käitumisele mõju avaldanud. KarS § 169 eest karistust mõistes ei ole kohus motiveerinud seda, miks on kohtu hinnangul Juhan Saul Grossi süü niivõrd väike, et karistusena tuleks mõista rahaline karistus alla sanktsiooni keskmist määra.. Kohus on karistust mõistes lähtunud teistest kaalutlustest, kuid prokuröri hinnangul peaks peamiseks kaalutluseks olema isiku süü. Ka KarS § 121 kirjeldatud kuritegude osas on kohtu seisukoht karistuse osas sisuliselt motiveerimata ning ei ole jälgitav. Kohus on küll analüüsinud, miks võib pidada KarS § 121 järgi toimepandud kuritegude asjaolusid selliseks, et karistus võiks jääda alla sanktsiooni keskmist määra, kuid samas

4(12)

on karistuse liigi valikul kohus viidanud taaskord alaealise varaliste huvide kaitsmise vajadusele, mis ei ole antud juhul asjakohane. Eeltoodut arvesse võttes taotleb prokurör mõista Juhan Saul Grossile KarS § 169 järgi karistuseks vangistus 6 kuuks ja KarS § 121 järgi vangistus 1 aastaks. Kuivõrd tegemist on erinevate õigushüvede vastu suunatud kuritegudega, siis taotleb prokurör karistuste liitmist, mõistes liitkaristuseks vangistuse 1 aastaks ja 6 kuuks. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 10.11.2009 otsuse järgi mõistetud karistuse ära kandmata osa, so 6 kuu vangistuse võrra ja mõista liitkaristuseks 2 aastat vangistust. 3.2 Kannatanu EE (uue nimega M) vaidlustab kohtuotsust samuti Juhan Saul Grossile mõistetud karistuse osas, taotledes talle reaalse vangistuse mõistmist prokuröri poolt taotletud määras. Kannatanu apellatsiooni põhjendused langevad valdavas osas kokku prokuröri apellatsiooni põhjendustega. Ka kannatanu on seisukohal, et varasem karistus ei ole süüdistatava käitumisele mõju avaldanud, mistõttu ei ole tema karistamine rahalise karistusega põhjendatud. Uued kuriteod on toime pandud katseajal, mistõttu tuleb pöörata täitmisele varasem tingimuslik karistus. Lisaks sellele puudub süüdistataval vara ja ametlik sissetulek, mistõttu rahalist karistust ei ole võimalik reaalselt täita. Süüdistatav on terroriseerinud kannatanut ja tema lähedasi pikka aega. Kõrvalistele isikutele püüab süüdistatav jätta muljet soliidsest ärimehest. Nüüd on asunud süüdistatav terroriseerima kannatanu uut abikaasat TM. Kannatanu on lisanud apellatsioonile ärakirjad temale saadetud elektronkirjadest, mis tõendavad lähenemiskeelu rikkumist pärast maakohtu otsust. 3.3 Kaitsja Brigitta Mõttus taotleb kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista Juhan Saul Gross kogu süüdistuse mahus õigeks ning jätta kriminaalmenetluse kulud riigi kanda. Apellatsiooni motiivide kohaselt on kohus hinnanud tõendeid valikuliselt ning andnud neile ebaõige hinnangu. Kohus on süüdistatava ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ning arvestanud vaid kannatanute EE ja VL ning tunnistajate SP ja AK ebausaldusväärsete ütlustega. AK on kannatanu sõber ja tunnistaja EÕ sündmust pealt ei näinud. Tunnistajana esinenud politseinik TP ütluste kohaselt olid VL ja Juhan Saul Gross sündmuskohal rääkinud, et nad mõlemad olid teineteist tõuganud. Kannatanu VL on juba enne seda sündmust püüdnud süüdistatava vastu kriminaalmenetlust alustada, kuid tagajärjetult. Lisaks sellele oli ta andnud allkirja avaldusele, millega EE püüdis alustada Juhan Saul Grossi teovõimetuks tunnistamise menetlust, mis samuti luhtus. Süüdistatav ei ole oma lapsele elatise maksmisest kuritahtlikult kõrvale hoidnud, sest ta on talle raha üle kandnud, ehkki küll ebaregulaarselt. Selle põhjuseks oli asjaolu, et süüdistataval puudus vara ja ametlik sissetulek. Elatist maksis ta oma Moskvas elavalt tuttavalt saadud laenu arvel. Kui raha sai, siis maksis tunduvalt rohkem kui kohtuotsusega ühes kuus ette oli nähtud. Süüdistaja ei ole tõendanud, kui suures summas süüdistatav oma tuttavalt laenu sai ja kas ta oleks olnud suuteline teistsugusel viisil ja määral elatist maksma.. Lisaks sellele on süüdistatav ostnud tütrele riideid, asju ning toiduaineid. Erapooletu tunnistaja ML kinnitas kohtuistungil, et poolte vahel oli kokkulepe, et süüdistatav võis lapsele tuua kingitusi ja toiduaineid. Kahjuks kannatanu EE seda kokkulepet eitab. Poolte vaheline halb läbisaamine ei tõenda mitte süüdistatava süüd, vaid seda, et kannatanu EE teeb kõik selleks, et süüdistatavat oma lapsest lahutada.

5(12)

EM kordab oma apellatsioonis esitatud seisukohti, kuid lisab, et käesoleva hetke seisuga on elatise võlgnevus 5223,60 eurot. Elatise laekumise kohta on ta koostanud tabeli. Sellest nähtub, et kahe viimase aasta vältel ei ole süüdistatav elatist maksnud. Süüdistatava väide, et ta saab kelleltki M laenu, on väljamõeldis. Tegelikult saab ta kusagilt varjatud tulusid. Taotlus töövõime languse ekspertiisi määramiseks oli süüdistatava kaitsetaktika ning selle eesmärgiks oli omakasu. Talle määratigi töövõimetuspension suurusega 74,49 eurot kuus. Töövõimetuspensionist ei ole ta kuni käesoleva ajani elatist maksnud. Kannatanu ei ole süüdistatavaga kunagi kokku leppinud selles, et elatise maksmine võiks toimuda kingituste tegemise teel. Tunnistaja SP ütlused on kooskõlas kannatanu ütlustega ja neis ei ole alust kahelda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6(12)

elatise mittemaksmise kuritahtlikkust hinnates õigustatud lähtuma PKS §-s 102 sätestatud "enese tavalise ülalpidamise" ja "enda ning lapse ühetaolise ülalpidamise" kriteeriumidest ka juhul, kui tsiviilasjas ei ole kohus selle sätte alusel elatise vähendamist otsustanud; 2) kohustatud isik maksab kohtuotsusega välja mõistetud elatist väiksemas ulatuses kui tema varaline seisund seda võimaldaks või 3) kohustatud isik ei tee mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal elatise maksmise kohustust võimalikult suures ulatuses täita (nt ei otsi piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekuallikat, ei müü elatise maksmiseks vajaliku raha saamiseks talle kuuluvat vara, mis pole tarvilik tema enda ülalpidamiseks PKS §-st 102 tulenevas ulatuses, vmt). Lisaks eelmärgitule eeldab elatise mittemaksmise kuritahtlikkus riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul kõigil juhtudel ka seda, et kohustatud isik rikuks elatise maksmise kohustust süstemaatiliselt või pikema aja vältel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-92-01, p 5.1). Ebaolulised hilinemised elatise maksmisega ei ole käsitatavad elatise maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisena KarS § 169 tähenduses. Seega otsustus, kas konkreetsel juhul on vanem lapsele elatist maksmata jättes elatise maksmisest KarS § 169 tähenduses kuritahtlikult kõrvale hoidunud, tähendab õigusliku hinnangu andmist elatise maksmata jätmise faktilistele asjaoludele. Teisisõnu eeldab isiku süüditunnistamine KarS § 169 järgi muu hulgas seda, et oleksid tuvastatud sellised faktilised asjaolud, mis võimaldavad kvalifitseerida süüdistatava käitumise KarS §-s 169 ette nähtud koosseisulise tunnuse "kuritahtlik kõrvalehoidumine" alla. KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas 3-1-1-24-05, p 14 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-31-10, p 9; 14. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-106-10, p 8; 3. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-68-11, p 10 ning 13. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-97-11, p 15.3). Käesolevas asjas on Juhan Saul Grossile esitatud süüdistuse sisus kajastatud üksnes fakt, et kohus oli temalt igakuise maksena teatud summas elatise välja mõistnud, kuid Juhan Saul Gross tasus seda ebaregulaarselt suvalises suuruses maksetena, kuigi tema majanduslik seis ja sissetulek laenude näol võimaldasid seda teha regulaarselt. Samas pole süüdistuses kohtukolleegiumi hinnangul kirjeldatud seda, milles väljendus Juhan Saul Grossi tegevusetuse kuritahtlikkus. Süüdistuses ei nimetata ühtegi faktilist asjaolu, mis tuvastatuse korral võiks anda alust järelduseks, et Juhan Saul Grossi poolt elatise maksmata jätmine on õiguslikult hinnatav elatise maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisena KarS § 169 mõttes. Pole välja toodud, millist vara Juhan Saul Gross omas, mida ta pidanuks kasutama lapsele elatise

7(12)

maksmiseks. Samuti ei ole süüdistuses märgitud kellelt, kui sageli ja kui suures summas Juhan Saul Gross laenu sai, mis annaks alust asuda seisukohale, et Juhan Saul Gross mitte lihtsalt ei rikkunud ülalpidamiskohustust, vaid tegi seda kuritahtlikult. Seetõttu puudus ka maakohtul KrMS § 268 lg-st 1 ja lg 5 esimesest lausest tulenevalt võimalus selliseid Juhan Saul Grossi käitumise kuritahtlikkust iseloomustavaid faktilisi asjaolusid tuvastada. Seda sõltumata kriminaalasjas kogutud tõendite sisust. Tegelikult ei ole maakohus selliseid faktilisi asjaolusid tuvastanudki, sest laenu saamist kinnitab vaid süüdistatav. Kellelt, kui sageli ja kui suures summas laenu saadi, seda kogutud tõenditest ei selgu. Seetõttu ei ole kohtukolleegiumi hinnangul millegagi lükatud ümber süüdistatava väited selle kohta, et ta tasus elatist vastavalt sellele, kuidas ta laenu sai. Puudub vaidlus selle üle, et elatist maksti ebaregulaarselt, kuid sellest ei piisa tõendamaks elatise maksmisest kõrvalehoidmise kuritahtlikkust. Seda enam, et elatist makstes tasus süüdistatav tavaliselt märgatavalt suurema summa, kui temalt kohtu poolt ühes kuus välja mõistetud oli. Lisaks sellele puudub vaidlus selles, et süüdistatav ostis oma tütrele sageli riideid, jalanõusid, spordivahendeid, toiduaineid ning muud vajalikku. Asjaolu, et need esemed EE-le või tema tütrele ei meeldinud, ei muuda tütrele osutatud materiaalset abi olematuks. Seda enam, et kannatanu EE enda ütluste kohaselt müüs ta osa asju maha. Järelikult sai ta maha müüdud asjadest raha. Kuid nagu eespool märgitud, ei olegi nendel asjaoludel käesolevaks ajaks enam tähtsust, sest kõik kuriteo faktilised asjaolud oleks pidanud prokurör ära tooma Juhan Saul Grossile esitatud süüdistuses. Prokuröri ja kannatanu apellatsiooni väide, et Juhan Saul Grossil oli piisavalt vara ülalpidamiskohustuse täielikuks täitmiseks, väljub süüdistuse piiridest ning on tõendamata. Seetõttu pole ka võimalik selle väite paikapidavust kohtumenetluse raames kontrollida. Kuna Juhan Saul Grossile esitatud süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda ka selle tõendatusse korral teha järeldust, et Juhan Saul Gross hoidus lapsele elatist maksmata jättes selle kohustuse täitmisest kuritahtlikult kõrvale, on tema süüditunnistamine KarS § 169 järgi välistatud ning ta tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. 6.2 Kaitsja taotleb süüdistuses KarS § 121 järgi mõlemas kuriteoepisoodis Juhan Saul Grossi õigeksmõistmist, sest ta ei ole neid tegusid toime pannud. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Siinjuures osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003 otsuses nr 3-1-117-03 väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium 10. oktoobri 2000 otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Maakohtu otsusest nähtub, et Juhan Saul Grossi süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS §-s 121. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises

8(12)

süüdi. Eeltoodu tõttu on Juhan Saul Grossi KarS § 121 järgi süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kaitsja apellatsioonis korratakse samu väiteid, mida ta esitas juba maakohtu istungil peetud kohtuvaidluses, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata uusi tõenduslikke ega õiguslikke küsimusi. Kaitsja väidetele on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega vastatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti KarS § 121 osas süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava Juhan Saul Grossi ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja rajanud süüdimõistva kohtuotsuse vaid kannatanute EE ja VL valeütlustele, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ja kannatanute ütluste usaldusväärsusest. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-11-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 6-10 on veenvalt ja jälgitavalt põhjendatud, miks kohus süüdistatava Juhan Saul Grossi ütlustega nendes kuriteoepisoodides ei arvesta. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsiooni väitega, et süüdimõistev kohtuotsus rajaneb vaid kannatanu EE ja tema tuttavate valeütlustel, kelle eesmärgiks on saavutada Juhan Saul Grossi süüditunnistamine kuriteos. Kannatanu EE on kohtuistungil kinnitanud, et Juhan Saul Gross lõi talle kaks korda tugevasti käega vastu pead, põhjustades füüsilist valu. Löömist nägi pealt tunnistaja SP, kes samuti kinnitab, et lööke oli rohkem kui üks ja need olid päris tugevad. Kaitsja peab tunnistaja SP ütlusi ebausaldusväärseks, sest ta on kannatanu endise meessõbra elukaaslane ning kannatanu kutsus ise ta kohtusse tunnistusi andma. Kohtukolleegium nende väidetega ei nõustu, sest SP kohtus antud ütluste kohaselt ta kannatanuga varem ei suhelnud. See, et tegemist oli sündmust pealt näinud SP-ga, selgus juhuslikult alles hiljem. Kuna kannatanu ja tunnistaja omavahel ei suhelnud, siis ei ole kohtukolleegiumi hinnangul põhjust tema ütlustes kahelda. Kuna tegemist oli ainukese sündmust pealt näinud isikuga, siis on igati loomulik, et kannatanu EE palus tal kohtusse ütlusi andma tulla. Lisaks sellele arvestas maakohus kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult tunnistaja KE ütlustega, kes on kannatanu ema. Kannatanu helistas kohe pärast sündmust oma emale ja rääkis, et Juhan Saul Gross tuli kooli ja lõi talle trepi peal käega tugevasti vastu pead. Seega on kannatanu EE ning tunnistajate SP ja KE omavahel haakuvate ütlustega Juhan Saul Grossi süü KarS § 121 järgi EE löömises tõendamist leidnud.

9(12)

Kannatanu VL ja tunnistaja AK ütlustest nähtub, et Juhan Saul Gross oli ööklubis väga agressiivne ja otsis konflikti kannatanuga. Pärast seda, kui Juhan Saul Gross tahtis veekannu kannatanu peale valada, saatis turvamees Juhan Saul Grossi ööklubist välja. Kannatanu VL ja tunnistaja AK ütlused on kooskõlas tunnistaja EÕ ütlustega, kes töötas sellel päeval ööklubis turvatöötajana. See vahejuhtum toimus öösel kella 1 paiku. Kannatanu VL ja tunnistaja AK ütlustest nähtub, et kella 2.30 paiku ööklubist lahkudes oli Juhan Saul Gross ikka veel ööklubi ees ja ning asus VL-t ründama. Ta lõi VL-le jalaga vastu jalga ja kaks korda käega näkku. VL lõi enesekaitseks vastu. Seda, et esimesena ründas Juhan Saul Gross ning et VL enda kaitseks vastu lõi, tõendavad politsei patrullehele tehtud sissekanded sündmuskohal viibinud isikute seletuste kohta. Tunnistajana üle kuulatud politseinik TP mäletab, et Juhan Saul Gross oli väga joobnud ja agressiivne ning keeldus indikaatorvahendisse puhumast. Ida-Tallinna Keskhaigla meditsiiniline dokument (epikriis) tõendab samuti, et kannatanu VL suhtes on füüsilist vägivalda kasutatud. Kaitsja leiab, et AK on kannatanu VL sõber, mistõttu tema ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et pelgalt seetõttu ei ole põhjust tema ütlusi kahtluse alla seada. AK ütlused on kooskõlas kannatanu VL ja tunnistajate EÕ ning TP ütlustega, samuti haigla meditsiinilise dokumendiga (epikriisiga). Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium ka selles episoodis kaitsja apellatsiooni väitega, et Juhan Saul Gross tuleb talle esitatud süüdistuses KarS § 121 järgi süü tõendamatuse tõttu õigeks mõista. 6.3 Järgnevalt peatub kohtukolleegium Juhan Saul Grossile mõistetud karistusel. Esmalt märgib kohtukolleegium, et kuna ringkonnakohus mõistab Juhan Saul Grossi KarS § 169 järgi süüditunnistamises ja karistamises õigeks, siis kuulub maakohtu otsus tühistamisele temale KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas. Prokurör ja kannatanu taotlevad süüdistatavale rangema karistuse mõistmist vangistuse näol ning selle suurendamist varem mõistetud ära kandmata karistuse võrra. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesolevas süüdistusasjas selliseid karistuse mõistmise aluseid ei esine.

10(12)

KarS § 121 kehtestab vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. KarS § 121 sanktsioon nägi kuriteo toimepanemise ajal karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Alates 01.01.2015 jõustunud karistusseadustiku muudatusega alandati KarS § 121 lg 1, so Juhan Saul Grossi poolt toime pandud kuriteo vangistuse ülemmäära ühe aastani. Kriminaalasjas puuduvad andmed selle kohta, mis annaks aluse kvalifitseerida käesoleval ajal tema tegu mõne KarS § 121 lg 2 punkti järgi. Seetõttu on prokuröri apellatsioonis tehtud viited käesoleval ajal kehtivale KarS § 121 lg-le 2 asjakohatud. Lisaks sellele ei ole prokurör uue redaktsiooni kehtimise ajal esitatud apellatsioonis põhjendanud, miks ta taotleb mõista Juhan Saul Grossile karistust KarS § 121 lg 1 maksimaalmääras. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et vaatamata kuriteoepisoodide arvule, ei ole Juhan Saul Grossi süü nii suur, et mõista talle raskeim karistus vangistuse näol. Kannatanutele põhjustati löömisega füüsilist valu ning VL-le naha pindmised vigastused. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et vangistuse mõistmise korral on elatise maksmine enam raskendatud kui vabaduses viibides. Kuna süüdistataval puudub vara, ta on juba pikka aega osaliselt töövõimetu ja käesoleval ajal on tema ainsaks ametlikuks sissetulekuallikaks 74,49 euro suurune töövõimetuspension, siis on maakohus mõistnud talle põhjendatult karistuseks rahalise karistuse alla sanktsiooni keskmist määra. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et Juhan Saul Grossile KarS § 121 järgi mõistetud karistuse liik ja määr on kooskõlas kehtiva kriminaalseadusandluse ja Riigikohtu senise praktikaga, mistõttu alus kohtuotsuse tühistamiseks karistuse mõistmise osas puudub. 6.4 Viimasena käsitleb kohtukolleegium Juhan Saul Grossilt välja mõistetavaid kriminaalmenetluse kulusid. Apelleeritud kohtuotsusega mõisteti Juhan Saul Grossilt kriminaalmenetluse kuluna välja sundraha 532,50 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu summas 1000 eurot, ekspertiisi tegemise kulu 177 eurot ning kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulu 1 euro, mis kuulusid tasumisele igakuiste kindlaksmääratud suuruses maksetena 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Ülejäänud osas jäeti kriminaalmenetluse kulud KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda. Kuna Juhan Saul Grossi suhtes määrati tema töövõime kindlakstegemiseks isiku kohtuarstlik ekspertiis seoses talle esitatud süüdistusega KarS § 169 järgi ning kohtukolleegium mõistab ta selles süüdistuses õigeks, siis tühistab kohtukolleegium kohtuotsuse Juhan Saul Grossilt 177 euro ekspertiisi tegemise tasu väljamõistmise osas. Kuna kohtukolleegium rahuldab kaitsja apellatsiooni osaliselt ja mõistab Juhan Saul Grossi talle esitatud süüdistuses KarS § 169 järgi õigeks, siis vähendab kohtukolleegium temalt määratud kaitsja tasu väljamõistmist 1000 eurolt 600 euroni. Ülejäänud 400 eurot määratud kaitsjale määratud tasu jääb KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda.

11(12)

Meelika Aava /allkirjastatud digitaalselt/

Ivi Kesküla /allkirjastatud digitaalselt/

Urmas Reinola /allkirjastatud digitaalselt/

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.