Eesistuja Paavo Randma, liikmed Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas
Kriminaalasi
S.J süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 18. detsembri 2014 otsus
Apellatsiooni esitaja
S.J kaitsja advokaat Mart Sikut
Prokurör
Sirle Melk
Süüdistatav
S.J , ik: XXX; elukoht XXX; varem kriminaalkorras karistamata Advokaat Mart Sikut
Kaitsja
RESOLUTSIOON
1.Tühistada maakohtu otsus S.J süüditunnistamises ja karistamises KarS § 201 lg 2 p 2 järgi osaliselt, s.o enne 14.06.2007 toimepandud omastamistegudes.
2.Teha selles osas uus otsus, millega: 2.1 Mõista S.J õigeks enne 14.06.2007 toimepandud omastamisepisoodides, s.o otsuse p-des 1.1, 1.2 ja 1.4 kirjeldatud süüdistuse punktides; 2.2 Mõista S.J süüdi KarS § 201 lg 1 järgi; 2.3 Mõista S.J-ile KarS § 201 lg 1 järgi karistuseks 8 kuud vangistust, mis jätta KarS § 73 lg-te 1,3 alusel 18-kuulise katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata, kui S.J ei pane määratud katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.
3.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.
Mõista Eesti Vabariigilt S.J kasuks välja valitud kaitsjale kohtueelses menetluses ning esimese astme kohtumenetluses makstud tasu katteks 2172.- eurot (koos käibemaksuga).
5.Mõista Eesti Vabariigilt S.J kasuks välja valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks 250.- eurot (koos käibemaksuga).
6.Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Maakohus arutas järgmist S.J-ile esitatud süüdistust:
S.J, olles ajavahemikul 03.04.1997 kuni 16.03.2009 OÜ Avoterm (10155778) juhatuse liige ja ajavahemikul 20.06.2000 kuni 15.05.2007 sama ettevõtte osanik, olles kohustatud juhtima ettevõtte tegevust vastavuses Eesti Vabariigi seadusandlusele ja OÜ Avoterm põhikirjale ning olema OÜ-le Avoterm lojaalne, tegutsedes Viljandi maakonnas Karksi-Nuias, Viljandi mnt 5 ja mujal Eesti Vabariigis, pööras ta ajavahemikul novembrist 2006 kuni märtsini 2009 jätkuva teona ebaseaduslikult enda ja kolmandate isikute kasuks talle ettevõtte juhatuse liikmena usaldatud OÜ Avoterm vara suures ulatuses alljärgnevalt: 1.1 olles ühtlasi OÜ Avoterm Aqua (10581771, kuni 07.06.2007 ärinimega OÜ Avoterm Aravete, asukohaga Viljandimaa, Karksi-Nuia, Viljandi mnt 5) juhatuse liige ja osanik, korraldas S.J novembris 2006.a. OÜ Avoterm Aqua poolt 08.11.2006.a. arve nr 611117 koostamise ja esitamise OÜ-le Avoterm, mille sisuks oli seadmete rent summas 482 000.- krooni (30 805,41 eurot) ning mille alusel tasus OÜ Avoterm S.J korraldusel 08.11.2006 pangaülekandega maksekorraldusega nr 174 OÜ Avoterm Aqua arvelduskontole nr XXX Hansapangas 500 000.- krooni (31 955,82 eurot), millest 482 000.- krooni (30 805,41 eurot) moodustas tasu seadmete rendi eest. Tegelikkuses OÜ Avoterm mingeid seadmeid OÜ-lt Avoterm Aqua ei rentinud ning nimetatud tegevusega pööras S.J ebaseaduslikult 482 000.- krooni (30 805,41 eurot) talle usaldatud OÜ Avoterm rahalisi vahendeid OÜ Avoterm Aqua (Avoterm Aravete) kasuks; 1.2 olles ühtlasi OÜ Avoterm Aqua juhatuse liige ja osanik, korraldas S.J ajavahemikul 31.03.2007 - 31.05.2007.a. OÜ Avoterm Aqua poolt 31.03.2007 arve nr 703184 koostamise ja esitamise OÜ-le Avoterm, mille sisuks oli 168 tonni põlevkiviõli müümine OÜ-le Avoterm summas 470 400.- krooni (30 064,04 eurot) ning mille alusel OÜ Avoterm tasus S.J korraldusel 31.05.2007 pangaülekandega OÜ Avoterm Aqua arveldusarvele nr XXX SEB Pangas 470 400.krooni (30 064,04 eurot). Tegelikkuses OÜ Avoterm Aqua ja OÜ Avoterm vahel müügitehingut ei toimunud ning arvel kirjas olevat põlevkiviõli OÜ Avoterm Aqua üle ei andnud. Eelpoolnimetatud tegevusega pööras S.J ebaseaduslikult 470 400.- krooni (30 064,04 eurot) talle usaldatud OÜ Avoterm rahalisi vahendeid OÜ Avoterm Aqua (Avoterm Aravete) kasuks; 1.3 olles ühtlasi OÜ Avoterm Aqua juhatuse liige ja osanik, korraldas S.J 30.04.2007.a. OÜ Avoterm Aqua arve nr 704099 koostamise ja esitamise OÜ-le Avoterm, mille sisuks oli Renault S130 kütuseveoki, registreerimismärgiga 119AUS, müümine OÜ-le Avoterm summas 190 000.krooni (12 143,21 eurot). OÜ Avoterm tasus S.J korraldusel 14.06.2007 pangaülekandega OÜ Avoterm Aqua arveldusarvele nr XXXX Hansapangas 500 000.- krooni (31 955,82 eurot), millest 190 000.- krooni (12 143,21 eurot) moodustas tasu nimetatud veoki eest. Kuivõrd aprillis 2007 oli
nimetatud kütuseveoki turuväärtus 76 400.- krooni (4 882,85 eurot), pööras S.J ebaseaduslikult 113 600.- krooni (7 260,36 eurot) talle usaldatud OÜ Avoterm rahalisi vahendeid OÜ Avoterm Aqua (Avoterm Aravete) kasuks; 1.4 olles ühtlasi OÜ Avoterm Aqua juhatuse liige, korraldas S.J ajavahemikul 01.06.200707.08.2007.a. OÜ Avoterm Aqua 01.06.2007 arve nr 706191 koostamise ja esitamise OÜ-le Avoterm, mille sisuks oli muuhulgas Rõngu Aia tänava viie elamu vaheline soojustrass maksumusega 480 000.krooni (30 677,59 eurot) ning mille alusel OÜ Avoterm tasus ajavahemikul 01.06.2007.a. – 07.08.2007.a. S.J korraldusel OÜ-le Avoterm Aqua tasaarvelduse teel 480 000.- krooni (30 677,59 eurot). Tegelikkuses OÜ Avoterm Aqua Tartumaal Rõngu alevikus Aia tänava viie elamu vahelist ega muud soojustrassi ei ehitanud ja arvel näidatud mahus ei rahastanud. Eelpoolnimetatud tegevusega pööras S.J ebaseaduslikult 480 000.- krooni (30 677,59 eurot) talle usaldatud OÜ Avoterm rahalisi vahendeid OÜ Avoterm Aqua (Avoterm Aravete) kasuks; 1.5 kasutades oma ametipositsiooni OÜ-s Avoterm, korraldas S.J veebruaris 2008.a. Keisei Racing OÜ-lt nelja rehvi Dunlop SP Sport Maxx 91Y, mõõtudega 205/55R16 soetamise isiklikeks vajadusteks ning lasi selleks koostada Keisei Racing OÜ-l 28.02.2008 arve-saatelehe nr 20070783 OÜ Avoterm nimele tasumiseks summas 7663,59 krooni (489,79 eurot), mille alusel OÜ Avoterm tasus 04.03.2008 pangaülekandega S.J korraldusel Keisei Racing OÜ arveldusarvele nr XXXX Swedbank’is 7663,59 krooni (489,79 eurot). Nimetatud rehve kasutas S.J isiklikes huvides, millega pööras 7663,59 krooni (489,79 eurot) talle usaldatud OÜ Avoterm rahalisi vahendeid ebaseaduslikult enda kasuks; 1.6 olles ühtlasi OÜ Axatem (asukohaga Viljandimaa, Karksi-Nuia, Viljandi mnt 5) osanik, korraldas S.J 01.04.2008 äriruumi üürilepingu lisa nr 1 sõlmimise OÜ Avoterm ja OÜ Axatem vahel, millega üürnik, s.o. OÜ Avoterm kohustus alates 01.05.2008 maksma OÜ-le Axatem Viljandimaal, Karksi-Nuias, Viljandi mnt 5, OÜ Axatem kinnistul (registriosa number 1509939) asuvate kontoriruumide eest senise 5000 krooni asemel üüri 12 000.- krooni (766,94 eurot) kuus. Eelpoolnimetatud lepingu lisas märgitud üürihind ei vastanud turuhinnale ületades seda vähemalt 7000 krooni võrra ühes kuus. Äriruumi üürilepingu lisa nr 1 alusel tasus OÜ Avoterm S.J korraldusel ajavahemikul 19.06.2008.- 13.03.2009 Swedbank arvelduskontolt nr XXX ja SEB Pank arvelduskontolt nr XX OÜ Axatem arvelduskontole nr 17000637068 Nordea Pangas kokku 10-l korral iga kuu 14 160 krooni (koos käibemaksuga), kokku 141 600 krooni, millest vähemalt 82 600 krooni ületas kehtivat üürimäärade turuhinda (15-25 krooni/m2). Kirjeldatud tegevusega pööras S.J ebaseaduslikult vähemalt 82 600 krooni (5279,10 eurot) talle usaldatud OÜ Avoterm rahalisi vahendeid põhjendamatult tasutud üürimaksetena OÜ Axatem kasuks; 1.7 kasutades oma ametipositsiooni OÜ-s Avoterm, korraldas S.J aprillikuus 2008.a. tiibvärava automaatika komplekti WG2 isiklikes huvides soetamiseks, Sungate Fence OÜ 06.04.2008 arve nr 2080453 summas 7 990.- krooni (510,65 eurot) esitamise tasumiseks OÜ-le Avoterm, mille alusel OÜ Avoterm tasus pangaülekandega 17.04.2008 S.J korraldusel Sungate Security/Fence OÜ arveldusarvele nr XXXX 7 990.- krooni (510,65 eurot). Tiibvärava automaatika komplekti WG2 kasutas S.J isiklikes huvides, millega pööras 7 990.- krooni (510,65 eurot) talle usaldatud OÜ Avoterm rahalisi vahendeid enda kasuks; 1.8 olles OÜ Avoterm vastutavas kasutuses olnud bensiinimootoriga mootorsõidukite BMW X6 registreerimismärgiga XXX ja BMW 750I registreerimismärgiga XXX kasutaja ametisõitudeks ning tankides AS-ilt Alexela Oil OÜ-le Avoterm väljastatud kütusekaardiga nr 203 –7084110100012211 bensiini nimetatud sõidukitele, tankis ajavahemikul 11.08.2007 kuni 15.12.2008 aadressidel Viljandi maakonnas Karksi-Nuias, Pärnu mnt 2 ja Abja-Paluojas, Raudtee 2; Ida-Viru maakonnas Jõhvis,
Rakvere 44; Järva maakonnas Imaveres ja Türil, Viljandi mnt 15; Tallinnas Pärnu mnt 556 ja Mustamäe tee 46 asuvates AS Alexela Oil tanklates sama kaardiga isiklikes huvides diiselkütust kokku 2209,59 liitrit, summas 38 857, 26 krooni (2483,43 eurot), mille eest OÜ Avoterm tasus AS-le Alexela Oil. Kirjeldatud tegevusega pööras S.J enda kasuks talle OÜ Avoterm juhatuse liikmena usaldatud vara - 38857,26 krooni (2483,43 euro) väärtuses OÜ Avoterm rahalistest vahenditest soetatud diiselkütust. Kokku pööras S.J temale usaldatud võõrast vara ebaseaduslikult enda ja kolmandate isikute kasuks 1 683 110,7 krooni (107 570,37 euro) väärtuses, s.o KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2.Tartu Maakohtu 18. detsembri 2014 otsusega tunnistati S.J süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust, mis jäeti KarS § 73 alusel 3-aastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. Kohus leidis, et süüdistuse p-des 1.3 ja 1.6 kirjeldatud teod ei ole leidnud tõendamist; selles osas ei toimu ka apellatsioonimenetlust. Süüdistuse ülejäänud punktides tunnistati S.J aga süüdi. Sisuline apellatsioonimenetlus toimub süüdistuse p-des 1.4, 1.5, 1.7 ja 1.8 kirjeldatud tegude osas, milles on maakohtu peamised seisukohad järgmised. 2.1 Süüdistuse p-s 1.4 kirjeldatud teo osas viitas kohus prokuröri seisukohale, et arve nr 706191 aluseks olevat teenust arvel märgitud mahus ei ole OÜ Avoterm saanud ning tegemist on näiliku arvega, mistõttu selle arve alusel tehtud varakäsutused S.J korraldusel on olnud ebaseaduslikud. Antud arve alusel on pööratud ebaseaduslikult OÜ Avoterm vara summas 480 000 krooni kolmanda isiku ehk OÜ Avoterm Aqua kasuks sellega, et arvega tasaarveldati OÜ Avoterm nõue OÜ Avoterm Aravete vastu. 2.1.1 Kohtu hinnangul leidis tõendamist, et OÜ Avoterm ehitas Rõngu soojustrassi, aga ei ole usaldusväärselt tõendatud, millises osa tegi seda alltöövõtuna OÜ Avoterm Aqua. Arve on tehtud suvalises summas, mitte tegelike kulude alusel. Seda tunnistas kohtus ka S.J. Materjali eest tasus Avoterm OÜ. Kohtuistungil ei ole tõendatud, kumb ettevõte üldse töötajatele palka maksis. Kohtule ei ole esitatud mitte mingisugust arvestust, kuidas arvel märgitud summa saadud on. Kohus leiab, et nimetatud episoodis on usaldusväärselt tõendatud, et S.J pööras temale usaldatud OÜ Avotermile kuuluvat vara ebaseaduslikult kolmanda isiku OÜ Avoterm Aravete kasuks. Kohus leiab, et kui puuduvad arve esitamise aluseks olevad algdokumendid ja arve sisu ei ole tõendatud, on sellise arve esitamine ja selle nimel alusel raha üle kandmine ebaseaduslik. 2.2 Kohtu hinnangul leidis tõendamist, et kasutades oma ametipositsiooni OÜ-s Avoterm, korraldas S.J veebruaris 2008 Keisei Racing OÜ-lt nelja rehvi Dunlop SP Sport, väärtusega 7663,59 krooni (489,79 eurot), soetamise isiklikeks vajadusteks. 2.2.1 Keisei Racing OÜ arvelt nähtub, et sellele on tehtud käsikirjaline juurdekirjutus – allkiri ja tähtede ning numbrite kombinatsioon „XXX “. Nii tunnistaja U.T., H.H. kui ka S.J ise on kinnitanud, et tegemist on S.J allkirjaga ning tuginedes nende kohtus antud ütlustele on tegemist olnud n.ö S.J poolse arve viseerimisega ning kuluobjekti määratlemisega. Seega on sellelt arvelt väljaloetav, et nimetatud rehvid olid mõeldud sõidukile registrimärgiga XXX . Tuginedes Maanteeametist saadud vastusele (tõend nr 15) on tegemist OÜ-le Avoterm kuuluva sõidukiga KIA RIO (mahtuniversaal, diisel). Samas esitatud tõendist nr 61 nähtub, et OÜ-le Avoterm kuuluva sõidukiga KIA RIO r/m XXX on 25.10.2008 toimunud liiklusõnnetus. Õnnetuse järgselt koostatud
liiklusvahendi ülevaatuse protokolli kohaselt on sõidukil all olnud hoopis teise firma ja mõõduga rehvid – 195/50 R15 82V ja 195/55 R 15 V. 2.2.2 Tunnistaja U.K. ütluste järgi kasutas tema OÜ Avoterm sõidukit registrimärgiga XXX, kuid tema sõidukil selliseid rehve all ei ole olnud. Samuti ei olnud sellel autol selliseid rehve all siis, kui autoga toimus 25.10.2008 liiklusõnnetus. Seega ei ole antud rehve kasutatud OÜ-s Avoterm sõidukil KIA RIO r/m XXX nii nagu on raamatupidamise algdokumendil kajastatud. Ühtlasi on tõendi nr 59 kohaselt S.J nimetatud rehvid üle andnud OÜ Avotermi esindajale R.R. alles 14.09.2009. 2.2.3 Neid asjaolusid kogumis hinnates on selge, et Keisei Racing OÜ-st soetatud rehve ei kasutatud OÜ Avoterm huvides ega majandustegevuses, vaid S.J kasutas neid isiklikuks otstarbeks, pöörates sellega ebaseaduslikult OÜ Avoterm vara enda kasuks. 2.3 Süüdistuse osas, mille kohaselt korraldas S.J aprillikuus 2008.a. tiibvärava automaatika komplekti WG2 väärtuses 7 990.- krooni (510,65 eurot) isiklikes huvides soetamise, leidis kohus järgmist. 2.3.1 S.J on kohtuistungil väitnud, et plaan oli tiibvärava automaatika paigaldada just Aravete katlamaja väravate ette, et välistada võõraste isikute ja sõidukite sõitmine antud territooriumile. S.J sõnul oli Aravete katlamaja OÜ Avoterm suurim kütusehoidla ning tema väidete kohaselt on seda plaani arutatud ka korduvalt OÜ Avoterm tootmisnõupidamistel. Samas kohtus üle kuulatud Avotermi töötajad ei teadnud kõnealusest plaanist midagi. Pigem on tunnistajad kahelnud selle plaani mõttekuses, arvestades, et Aravete katlamaja näol polnud tegemist aiaga täielikult piiratud territooriumiga, mistõttu ainuüksi automaatikaga tiibvärava paigaldamine ei oleks takistanud võõrastele ligipääsu. OÜ Avoterm esindajad on ka hiljem leidnud, et ei näe antud automaatikal kasutusotstarvet OÜ-s Avoterm. Tõendi nr 59 kohaselt on S.J nimetatud tiibvärava automaatika komplekti WG20 üle andnud OÜ Avotermi esindajale R.R. 14.09.2009. Kohtule esitatud tõendi nr 70 kohaselt ei ole OÜ Avoterm kasutuses olnud OÜ-lt Sungate Security 2008.a kevadel soetatud tiibvärava automaatikat WG2. 2.3.2 Seega kogutud tõendeid ja aset leidnud situatsiooni arvestades on selge, et tiibvärava komplekti WG2 ei soetanud S.J mitte OÜ Avoterm huvides vaid algusest peale eesmärgiga paigaldada see enda isiklikule kinnistule. 2.3.3 Kaitsja väidete kohaselt jäi messilt ostetud komplekt tõepoolest S.J kätte, mille ta ettevõtte raamatupidamises ka kinni maksis, kuid mille kohta jäi kanne raamatupidaja lohakuse tõttu ilmselt tegemata. Seda S.J ütlustel põhinevat versiooni ei pidanud kohus usaldusväärseks ega usutavaks. Kohtule jäi arusaamatuks, kuhu siis jäi automaatika eest makstud ja ettevõttele kuuluv raha, kui seda sissemakset raamatupidamises kajastatud ei ole. 2.4 Samuti tunnistati S.J süüdi 2209,59 liitri diiselkütuse summas 38857,26 krooni (2483,43 eurot) omastamises temale väljastatud kütusekaardiga nr 203. 2.4.1 Kaardi nr 203 juurde on kirjutatud käsikirjaliselt „Avo“. S.J on kohtuistungil kinnitanud, et kaart nr 203 oli tema kasutuses. Samuti on nime Avo juurde tehtud märkus XXX . Vastavalt Maanteeametist saadud vastuse päringule (tõend nr 15) on tegemist sõiduautoga BMW X6, mis on bensiinimootoriga. Maanteeametist saadud andmete kohaselt kandis registrimärki XXX kuni
07.08.2008 OÜ-le Avoterm kuuluv sõiduk BMW750I, mis alates 07.08.2008 kannab registrimärki XXX. Nimetatud sõiduk on samuti bensiinimootoriga. 2.4.2 S.J kohtuistungil esitatud versiooni selle kohta, et tal oli tihtipeale tarvis laenata enda kasutuses olevat kütusekaarti OÜ Avoterm teistele töötajatele, kuna nende kaartide limiidid olid täis, ei kinnita kogutud dokumentaalsed tõendid. Tõendina nr 53 on kohtule esitatud AS Alexela vastuskiri koos lisadega. Sealt nähtuvalt on OÜ Avoterm sõlminud AS-ga Alexela kliendikaardi lepingu, millega väljastati OÜ-le Avoterm krediitkaardid kütuse ostmiseks Alexela tanklatest ning kogu krediidilimiit on 150 000 krooni. Ära on toodud ka väljastatud kaardid – nende numbrid, nimed, kuulimiidid ning milliseid kaupu on võimalik sellega osta. Üksnes kolm kaarti kõigist väljastatud kaartidest (111, 112, 113) võimaldasid osta üksnes diislit, ülejäänutega sai osta kõiki kütuseid. Kui nüüd kõrvutada neid kaartidele kehtestatud limiite ning tõendites 48 ja 49 toodud kütusekaartide aruandeid, siis ei nähtu, et süüdistuses märgitud perioodil oleks mõne kütusekaardiga sellele kehtestatud limiiti ületatud või sellele lähedale jõutud. Seda ei kinnita ka ükski kohtus üle kuulatud OÜ Avoterm töötaja, et S.J oleks neile laenanud enda kasutuses olevat kütusekaarti. Samas on kõik kohtus üle kuulatud tunnistajad kinnitanud, et sõidukite ja kütusekaartide kasutamise kohta täitsid nad sõidulehti ning kõik kulutused said fikseeritud ning seotud õige objektiga. Samas on kohtumenetluses tuvastatud ja ka S.J ise tunnistanud, et tema ei täitnud sõidulehti, kuna juhatuse liikmena ei pidanud seda vajalikuks. 2.4.3 Kütusekaartide aruannete kohta on tehtud kriminaalasjas ka vaatlusprotokoll. Vaatluse käigus on koostatud AS Alexela Oil poolt Avoterm OÜ-le esitatud kütusekaartide kasutamise aruande põhjal tabel S.J kasutuses olnud kütusekaardiga nr 203 tangitud kütuse kohta perioodil juuli 2007detsember 2008. Sellest tabelist nähtuvalt on selle kaardiga kütust tangitud nii tööpäevadel kui ka nädalavahetustel ning samal päeval on võetud kütust paaritunnise vahega erinevatest tanklatest. Samuti on tangitud samal päeval erinevat liiki kütust. Nii näiteks on esmaspäeval 24.09.2007 kell 9.54 tangitud Karksi-Nuias asuvas tanklas 76,99 liitrit bensiini, samal päeval kell 16.39 aga 58,36 liitrit diislit. 28.01.2008 (esmaspäeva öösel) on kell 00.18 tangitud 85,52 liitrit bensiini Tallinnas Mustamäe teel asuvas tanklas ning kell 00.22 samas tanklas 19,61 liitrit diislit. 06.02.2008 on Karksi-Nuia tanklas kell 10.25 tangitud 83,29 liitrit bensiini ja kell 20.05 39,87 liitrit diislit. Laupäeval 29.03.2008 on kella 20.08 ajal tangitud 43,11 liitrit bensiini Türil Viljandi mnt asuvas tanklas ning kell 22.03 Karksi_Nuias asuvas tanklas 44,31 liitrit diislit. Laupäeval 12.04.2008 on Türil asuvas tanklas kell 08.09 tangitud 38,67 liitrit bensiini ning kell 18.17 42,84 liitrit diislit. 26.04.2008 (laupäeval) on Karksi-Nuias asuvas tanklas tangitud kell 07.46 33,82 liitrit bensiini ning kell 18.45 20,02 liitrit diislit. Laupäeval 17.05.2008 on Karksi –Nuias tangitud kell 15.26 59,75 liitrit diislit ning kell 18.02 30,20 liitrit bensiini. Pühapäeval 18.05.2008 on aga Jõhvis asuvas tanklas tangitud kell 15.55 diislit 55,12 liitrit. 07.07.2008 on Karksi-Nuias tangitud kell 17.42 58,07 liitrit diislit ja kell 17.46 20,02 liitrit bensiini. 30.07.2008 on Karksi-Nuias tangitud 57,71 liitrit diislit ning kell 15.36 59,87 liitrit bensiini. Ning neid näiteid on veel. Seega S.J kasutuses olnud kütusekaardiga diisli eest tasumise asjaolud ei viita tööülesannete täitmisele. Palju on kütusekaarti kasutatud nädalavahetustel ning ka õhtusel ajal. 2.4.4 Kohtu hinnangul leidis usaldusväärselt tõendamist, et süüdistuses näidatud koguses diiselkütust ei ole S.J enda kasutuses oleva kütusekaardiga nr 203 soetanud OÜ Avoterm huvides, vaid enda isiklikuks otstarbeks, pöörates seeläbi ebaseaduslikult talle usaldatud OÜ Avoterm vara enda kasuks. Kohtule ei ole esitatud ühtegi usaldusväärset tõendit, millisele konkreetsele autole S.J on tema kasutuses oleva kütusekaardiga nr 203 tankinud.
3.Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja S.J suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
3.1 Viitega RKKK otsusele nr 3-1-1-52-14 märgib kaitsja esmalt, et osaühingu ainuosaniku süüditunnistamine ühingu vara omastamises ei ole võimalik. Kuni 14.06.2007 oli S.J aga OÜ Avoterm ainuosanikuks, mistõttu tuleb ta süüdistuse esimeses neljas punktis (vt p-d 1.1-1.4) igal juhul õigeks mõista (mida maakohus on p-s 1.3 kirjeldatud teo osas ka teinud). 3.2 Edasiselt leiab kaitsja, et ka ülejäänud süüdistuse punktides ei ole S.J süü leidnud tõendamist. Nii märgib apellant, et meelevaldne on kohtu järeldus 4 rehvi omastamise kohta. Arusaamatu on järeldus, et rehvidel tuvastatud kulumine tavapärases kasutuses ei ole tõenäoline; OÜ-s Avoterm sõitsid objekte teenindavad autod palju, mistõttu on täiesti loogiline, et rehvid soetati 2008. a veebruaris ja vahetati sama aasta juulis juba välja. Tegemist oli tavapäraste rehvidega, mida võidi kasutada ükskõik millisel kümnetest OÜ Avoterm kasutuses olnud väikeautost, s.o mitte ainult U. K sõidukil. Keisei Racing arvele tehtud käsitsi juurdekirjutusel – „XXX“ - ei ole kaitsja hinnangul mingit sisulist tähendust ega ka mitte tõendusjõudu. Samuti ei oma omastamise seisukohast tähendust rehvide kulunud seisukord. 3.3 Apellant rõhutab, et rehvid on kannatanule 14.09.2009 S.J poolt tagastatud, kusjuures S.J kinnitusel olid need kogu aeg OÜ Avotermi garaažis, s.o kannatanu valduses. Kuivõrd seda väidet ei ole millegagi ümber lükatud, välistab see omastamise koosseisu S.J käitumises. Samuti oli S.J sellel ajal OÜ Avoterm juhatuse liige ning väikeosanik, mistõttu oli nimetatud varakäsutus käsitletav igapäevase majandustegevuse raames toimunud tehinguna. 3.4 Kaitsja ei nõustu ka S.J süüditunnistamisega tiibvärava automaatika komplekti omastamises, leides, et kohtu seisukohad on oletuslikud. Omastamist ei tõenda samuti tunnistajad, kes väravaautomaatika paigaldamise plaanist midagi ei teadnud, nagu ka mitte fakt, et seda väravat kuhugi ka ei paigaldatud. Apellant kinnitab, et S.J tasus automaatika eest ettevõtte kassasse sularahas, mis jäi aga fikseerimata raamatupidaja hooletuse või lohakuse tõttu. See kahtlus ei ole millegagi kõrvaldatud, ühtlasi märgib kaitsja, et inimesed, s.o ka raamatupidajad, on üldteada asjaoluna ekslikud. 3.5 Apellatsioonis vaieldakse vastu ka kütuse omastamise süüdistusele. Nii ei ole kohus hinnanud tunnistajate A.K. ja J. S ütlusi ega vaaginud nende usaldusväärsust. A.K. ütlustes on seejuures kirjeldatud kütusekaartide ristkasutust, samuti seda, et S.J kasutas alates 25.04.2008 just diiselmootoriga sõidukit. Sellel perioodil kuulus S.J tööülesannete hulka ettevõtte igapäevase töö sujuv korraldamine, mistõttu on inimlikult arusaadav, et iga liigutus, sh kütuse tankimine, ei pruukinud alati dokumentaalselt kajastuda. 16 kuu jooksul 2200 liitri diiselkütuse tankimine on seejuures marginaalse osakaaluga. 3.6 Järgmisena märgib kaitsja, et tehes S.J suhtes 1⁄4 süüdistuse ulatuses õigeksmõistva otsuse, tulnuks ka 25% õigusabikuludest tema kasuks välja mõista. Seda ei ole maakohus aga teinud. 3.7 Alternatiivselt taotletakse apellatsioonis kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 2742 alusel, kuna S.J-ile süüks arvatavad teod on pandud toime ca 6-8 aastat tagasi. Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt järgmistest kriteeriumitest: 1) kohtuasja keerukus 2) kaebaja käitumine 3) riigivõimu käitumine 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (RKKKo nr 3-1-1-43-10, p 30). 3.8 Kaitsja hinnangul on käesolevas kriminaalasjas riik kriminaalasja menetlemisel põhjendamatult venitanud. Menetlust alustati 13.08.2009, kahtlustus esitati S.J-ile 3.11.2011
ning kohtueelse menetluse kokkuvõte koostati 30.01.2012. Kohtueelset menetlust kestusega 2,5 aastat tuleb apellandi arvates lugeda ebamõistlikuks. Süüdistustakt on koostatud alles 5.02.2013, s.o 1 aasta 1 kuu peale kohtueelse menetluse lõppu, mida ei saa samuti lugeda mõistlikuks. Ühtlasi peab kaitsja oluliseks rõhutada, et S.J ei ole enda käitumisega kuidagi kriminaalasja menetlemist takistanud. Kriminaalmenetluse lõpetamisel ei rikutaks ka kellegi huve, kuivõrd kannatanul ei ole S.J vastu mitte mingisuguseid nõudeid.
4.Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 12. jaanuari 2015 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 28. jaanuarini 2015.
5.Nimetatud tärminiks esitas enda seisukohad riiklik süüdistaja, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 5.1 Prokurör nõustub, et juhinduvalt apellatsioonis viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest tuleb S.J mõista õigeks süüdistuse p-des 1.1 ja 1.2 kirjeldatud tegudes. 5.2 Küll ei ole prokurör aga nõus, et S.J tuleks mõista õigeks ka p-s 1.4 kirjeldatud omastamise episoodis. Riikliku süüdistaja hinnangul on S.J pannud omastamise toime peale 14.06.2007 ehk ajal, mil ta ei olnud enam OÜ Avoterm ainuosanik. 1.06.2007 kuupäeva kandev OÜ Avoterm Aqua arve on tegelikkuses näilik ning koostatud peale 7.06.2007, eelduslikult vahetult enne 7.08.2007 kuupäeva. OÜ Avoterm raamatupidamisprogrammis seisuga 30.06.2007 tasaarvelduse kandeid ei kajastu, mistõttu on tõenäoline, et see tasaarveldus on tehtud n.ö otse, kasutamata selleks tavapäraselt ettenähtud kontot. 5.3 Ka episoodides 1.5, 1.7 ja 1.8 kirjeldatud tegude osas peab prokurör maakohtu otsust seaduslikuks ning palub apellatsioon jätta rahuldamata. Samuti ei pea prokurör põhjendatuks taotlust lõpetada kohtumenetlus menetluse mõistliku aja möödumise argumendil. Küll märgib riiklik süüdistaja, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 tuleb S.J käitumine nüüd kvalifitseerida KarS § 201 lg 1 järgi, revideerida tuleb ka karistust ning katseaja kestust. Prokurör taotleb mõista S.J-ile karistuseks 8 kuud vangistust, mis jätta edasiselt KarS § 73 alusel 18-kuulise kaitseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide, apellatsioonis esitatud väidete ning prokuröri vastuargumentidega, leiab, et apellatsiooni saadab osaline edu ning maakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele materiaal- ja menetlusõiguse väära kohaldamise tõttu. Esmalt lahendab kriminaalkolleegium taotluse lõpetada kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja riive tõttu (I), lahendab seejärel süüdistuse apellatsioonis vaidlustatud osategude suhtes (II) ning viimasena võtab seisukoha menetluskulude osas ning sedastab apellatsioonimenetluse tulemused (III-IV). Nendes küsimustes on ringkonnakohtu seisukohad järgmised. I
6.Taotlusele lõpetada käesolevas kriminaalasjas menetlus seoses mõistliku menetlusaja möödumisega KarS § 2742 alusel vastab kohtukolleegium eitavalt, märkides järgmist.
7.Esmalt tuleb määratleda, millisest hetkest tuleb käesolevas kriminaalasjas hakata arvestama mõistliku aja kulgemist (vt selle kohta RKKKo 3-1-1-14-14, p 586 jj). Osundatud Riigikohtu lahendis on selgitatud, et õigus kriminaalmenetlusele mõistliku aja jooksul teenib esmajoones eesmärki vältida, et süüdistatav jääks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda (p 593), mistõttu on menetluse sellisest toimest alust rääkida alates hetkest, mil riigi toimetatav menetlus hakkab isikut vahetult mõjutama, millest omakorda saab rääkida nt isiku ülekuulamisest kahtlustatavana (p 587). Seejuures on otsuses selgitatud, et pelgalt kriminaalasja alustamine kui selline isiku seisundit eelmainitud tähenduses oluliselt ei mõjuta (p 588). Võttes siinkohal aluseks kaitsja enda poolt apellatsioonis kajastatud kohtueelse menetluse käigu, leiab kriminaalkolleegium, et kaitsja poolt esitatud tärminitest tuleb mõistliku menetlusaja kulgemise alguspunktina määratleda 3.11.2011, mil S.J-ile esitati kahtlustus kuriteo toimepanemises.
8.Nagu öeldud, ei leia kohtukolleegium, et alates sellest momendist oleks kriminaalmenetluses täheldatav mõistliku menetlusaja riive. Kriminaalasja keerukuse aspektist tuleb esmalt märkida, et kuigi mitmed S.J-ile esitatud episoodid ei vaja apellatsioonimenetluses enam sisulist arutamist seoses Riigikohtu kriminaalkolleegiumi asjassepuutuva praktika muutusega (selle kohta vt p 10 jj), siis just need episoodid moodustasid kandva osa S.J-ile esitatud süüdistuse mahust; seega olemata aktuaalsed tänasel päeval, mõjutavad nad siiski vahetult kriminaalasja kui terviku keerukuse hindamise küsimust. Käesolevale majandusalasele süüteole on tavapäraselt omane suhteliselt suur tõendite kogum, sh ka kaudsed tõendid, mis vajasid puhtalt tehnilist läbitöötamist ning omavahelist seostamist. Nimetatud asjaolusid silmas pidades ei saa kohtueelse menetluse kestust lugeda ebamõistlikult pikaks, samuti ei ole kohtukolleegiumi hinnangul täheldatav riigivõimu tegevuse põhjendamatu passiivsus kriminaalasja menetlemisel. Apellant ei vastusta seejuures maakohtu 3.09.2014 (vt kd 1, tlk 42 jj) määruses märgitut, et peale kohtueelse menetluse kokkuvõtte tegemist teostati siiski ka edasiselt mõningaid vajalikke menetlustoiminguid ning osaliselt ka lõpetati S.J suhtes läbiviidud menetlus. Seega ei saa ka süüdistusakti koostamiseni kulunud aega tegelikkuses lugeda ülemääraselt pikaks. Kriminaalkolleegium nõustub apellandiga, et süüdistatava ning tema kaitsja käitumisele ei saa menetluslikus mõttes etteheiteid teha, kuid see fakt ei muuda mingilgi viisil eelnevalt märgitud, et menetlus toimus kriminaalasjas kohases tempos. Samuti tuleb nentida, et toimetatud menetlus enda tervikus ei ole süüdistatavat ka ülemääraselt koormanud, mille all peab kohtukolleegium silmas fakti, et S.J suhtes ei ole kohaldatud tema vabadust vahetult piiravaid meetmeid nt vahistamise vms näol (vt RKKKo 3-1-1-43-10, p 54). Kokkuvõtvalt asub kriminaalkolleegium seega seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas ei ole sedastatav selline mõistliku menetlusaja riive, mis tingiks pöördumise KrMS §-s 2742 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise meetme poole. Selles osas loeb kolleegium apellatsiooni seega põhjendamatuks. II
9.Küll kuulub apellatsioon osaliselt rahuldamisele osas, milles vaidlustatakse S.J süüditunnistamist erinevates osategudes.
10.Õigustatult viitab kaitsja RKKK otsusele nr 3-1-1-52-14, millega muudeti senist KarS § 201 kohaldamispraktikat ning asuti seisukohale, et äriühingule kuuluva vara omastamistegu ei saa panna toime osaühingu ainuosanik. Selle seisukoha põhistamisel viidatakse üldarusaamale, et omastamisteo koosseisupärasus eeldab õigustatud isiku (s.o vara omaniku) tahtevastasust, millest ei saa aga rääkida juhul, kui vara teise või kolmanda isiku kasuks pööraja ning vara omanik langevad isikulises mõttes kokku. Olukorras, kus osaühingul on vaid üks osanik, tuleb tema nõusolek varakäsutuseks omistada
seega ka osaühingule ning sellest johtuvalt on varakäsutus KarS § 201 tähenduses ka seaduslik (vt otsuse p-d 14-16).
11.Tsiteeritud lahendist tulenevalt valitseb prokuröri ja kaitsja vahel üksmeel küsimuses, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles S.J on tunnistatud süüdi omastamistegudes, mis on pandud toime enne 14.06.2007; selle ajahetkeni oli S.J OÜ Avoterm ainuosanikuks. Apellatsioonile esitatud kirjalikes seisukohtades leiab riiklik süüdistaja, et sellele kriteeriumile vastavad käesoleva otsuse p-des 1.1 ja 1.2 kirjeldatud omastamisteod. Sellist seisukohta käsitleb ringkonnakohus süüdistusest loobumisena KrMS § 301 ja § 14 lg 2 mõttes, mis on seaduse kohaselt menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse tegemise aluseks. Osundatud süüdistuse punktides tuleb S.J seega ilma süüdistust sisuliselt arutamata õigeks mõista ning põhjalikumalt ei pea kohtukolleegium vajalikuks seda küsimust käsitleda.
12.Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga ka selles, et eelnevalt kajastatud kohtupraktika muudatus laieneb ka p-s 1.4 kirjeldatud süüdistusele, põhjendades seda järgmiselt. Süüdistuse kohaselt korraldas S.J ajavahemikul 1.06.2007-07.08.2007 OÜ Avoterm Aqua 01.06.2007 arve nr 706191 koostamise ja esitamise OÜ-le Avoterm, mille alusel OÜ Avoterm tasus ajavahemikul 01.06.2007 – 07.08.2007 S.J korraldusel OÜ-le Avoterm Aqua tasaarvelduse teel 480 000.- krooni (30 677,59 eurot). Selleks, et rääkida S.J kriminaalvastutusest selle teo eest, tuleks tuvastada, et see omastamistegu pani (vähemalt osaliselt) toime peale 14.06.2007 kuupäeva, s.o ajal, mil ta ei olnud enam OÜ Avoterm ainuosanikuks.
13.Sellele tõendamist vajavale asjaolule viitab asjakohaselt enda kirjalikes seisukohtades ka riiklik süüdistaja (vt p 5.2), kuid ringkonnakohtu hinnangul tuleb tõdeda, et prokuröri poolt osundatud tõendusliku baasi alusel ei saa teha tõsikindlat järeldust, et see omastamistegu toimus peale kõnealust tärminit. Nimelt tuleb panna tähele, et need tõendid, millele viitas maakohus ning millele (taas)viitab riiklik süüdistaja enda kirjalikes seisukohtades, ei ole enda olemuselt ju muud kui toimepandud omastamistegu varjavad ehk teisisõnu n.ö väliselt legitimeerivad; nii võib ehk tõesti rääkida tegelikkusele mittevastavast ning eelduslikult tõesti ka ajaliselt hilisemast raamatupidamiskandest (kd 2, tlk 195) ning ehk ka dokumendi võltsimisest tegelikkusele mittevastava arve koostamisel (kd 2, tlk 145), kuid selle kohta, millal konkreetselt ajalises mõttes see nende tegelikkusele mittevastavate tõenditega varjatav omastamistegu on toime pandud, ei ütle need tõendid midagi sisulist. See järeldus on tegelikkuses väljaloetav ka riikliku süüdistaja enda esitatud seisukohtadest, milles märgitakse ajaliselt konkretiseerimata, et see tasaarveldus on tõenäoliselt tehtud väljaspool tavapärast kontot – kuid kunas ning millisel viisil see toimus, prokurör enda seisukohtades ei ava.
14.Seega tuleb ringkonnakohtu hinnangul tõdeda, et puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et vaatlusaluse süüdistuse punktis kirjeldatud omastamisteo pani S.J toime peale enamusosaluse müümist OÜ-s Avoterm, s.o peale 14.06.2007. Kriminaalkolleegium toonitab siinkohal, et süütuse presumptsiooni printsiibile tuginevalt on menetlusõiguses kinnistunud arusaam, et isiku suhtes saab süüdimõistva kohtuotsuse teha vaid juhul, kui kõikvõimalikud isiku süüd puudutavad tõsiseltvõetavad kahtlused on kõrvaldatud ja juhul, kui on siiski alles jäänud mingeidki kõrvaldamata kahtlusi, siis on nende puhul edasiselt kohustuslik lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sisalduvast kriminaalmenetlusõiguse põhimõttest, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendada eranditult tema kasuks (selgesõnaliselt niimoodi ka RKKK otsuse 3-1-1-15-12 p-s 11; vt ka RKKKo 3-1-1-22-12, p 8). Kui süüdimõistva kohtuotsuse järeldused rajatakse oletustele ja kohtulikul arutamisel tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus jäetakse tema kasuks tõlgendamata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS
§ 339 lg 2 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda praktikas kestvalt toonitanud, et eelnevalt nimetatud asjaolude ilmnemisel tuleb isiku suhtes teha õigeksmõistev otsus (vt nt RKKKo 3-1-1-11312, p 7.3; 3-1-1-24-12, p 8). Kirjeldatud arusaamadest juhinduvalt tuleb S.J mõista õigeks ka p-s 1.4 kirjeldatud omastamisteos ning apellatsioon kuulub rahuldamisele ka selles osas.
15.Ülejäänud omastamisepisoode osas on maakohtu otsus kolleegiumi hinnangul aga seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb tagajärjetuks. Apellatsioonikohtu kohustuste osas maakohtu otsuse peale esitatud kaebuse menetlemisel märgib kolleegium esmalt, et RKKK otsuses nr 3-1-1-92-11 on asutud seisukohale, et ringkonnakohus ei pea oma otsuses andma vastuseid neile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (otsuse p 15.1). Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist üksnes selliste apellatsioonis esitatud argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud (otsuse p 15.2). Siinkohal märgibki kolleegium, et apellatsioonis keskendutakse suurel määral nende kaitseargumentide esitamisele/kordamisele, mis leidsid kajastamist juba maakohtu menetluses. Nõustudes aga täielikult maakohtu otsuses sisalduvate tõendite käsitluse ning neist tehtud järeldustega vaatlusaluste episoodide osas, ei pea kohtukolleegium kõigi süüdimõistva otsuse aluseks olnud tõendite teistkordset detailset käsitlemist vajalikuks. Apellatsioonis esitatud argumentidele vastab kohtukolleegium seetõttu vaid järgmist.
16.Süüdistuse osas, mis puudutab nelja Dunlop SP Sport Maxx 91Y rehvi omastamist S.J poolt (vt p 1.5), tuleb esmalt märkida, et nõustuda ei saa kaitsja väitega, nagu olnuks tegemist tavapäraste rehvidega, mille soetamine äriühingu majandustegevuse raames oli täiesti tavapärane; see seisukoht tugineb eelduslikult S.J väitel, et rehve osteti eeskätt sealt, kust neid saadi kõige soodsamalt (kd 7, tlk 91) ning nagu võib mõista, olidki need rehvid süüdistatava hinnangul enda hinnaklassilt tema hinnangul kõige soodsamad. See väide läheb aga otseselt vastuollu tunnistaja R. R ütlusega, mille kohaselt olid sellise hinnaga soetatud rehvid firma vajadusi silmas pidades ilmselgelt ebaratsionaalne ost (kd 7, tlk17), mida on kinnitanud ka N. R, kelle hinnangul oli tegemist ilmselgelt liiga kõrge hinnaklassiga rehvidega (kd 7, tlk 23).
17.Isegi kui lugeda see küsimus täiesti sekundaarseks, tuleb samas nõustuda maakohtu järeldusega, et OÜ Avoterm kasutusse need rehvid ei jõudnud ning tõsikindlalt võib väita, et need võttis enda kasutusse S.J. Keisei Racing OÜ arvele on kirjutatud auto number, millele need rehvid väidetavalt paigaldati ning S.J ei ole eitanud, et selle juurdekirjutuse tegi tema (kd 7, tlk 91). Kõnealune sõiduk oli aga tunnistajana üle kuulatud U. K kasutuses, kes on väitnud, et tema sõidukile selliseid rehve kindlasti ei paigaldatud (kd 7, tlk 55), mida kinnitab ka fakt, et 25.10.2008 toimunud liiklusõnnetuse järgselt olid sõiduki all teistsuguse märgistusega rehvid. Seejuures on tähelepanuväärne, et kui kaitsja väidab apellatsioonis, et välistatud ei ole võimalus, et enne seda õnnetust (täpsemalt juulis 2008) vahetati U. K valduses olnud sõidukil kummid seoses intensiivse ekspluatatsiooniga juba ära, siis ühtegi küsimust, mis seda võimalust oleks võinud tõendada/kinnitada, ei ole kaitsja ega ka mitte S.J tunnistaja U. K käest maakohtus küsinud (vt kd 7, tlk 55 jj). Samuti ei ole esitatud mitte ühtegi teist tõendit, mis seda võimalust kaudegi kinnitaks. Seetõttu loeb kriminaalkolleegium selle paljasõnaliseks kaitseteesiks.
18.Tähelepanuväärne on aga seegi, et siinkohal erineb kaitsja apellatsioonis esitatud kaitseversioon S.J enda poolt maakohtus antud selgitustest.
Nimelt on S.J andnud ütlusi, et Keisei Racing OÜ arvele kirje „XXX “ tegemisel ta lihtsalt eksis (kd 7, tlk 91) ning tegelikkuses olid need tema soetatud rehvid paigaldatud hoopis U. T autole (kd 7, tlk 79). Siinkohal tuleb aga märkida, et viidatud U. T on samuti kohtumenetluses üle kuulatud (kd 7, tlk 25 jj) ning ei kaitsja ega ka mitte S.J ei ole pidanud vajalikuks temalt küsida, kas süüdistuses näidatud rehvid paigaldati siis tema sõidukile või mitte; mis sellise lihtsa küsimuse esitamist takistas, jääb aga arusaamatuks. Seega on ka selle väite näol tegemist paljasõnalise ning igasuguse tõendusliku katteta kaitseteesiga, mis tuleb jätta edasise tähelepanuta.
19.Ainuüksi S.J ütlustel põhineb ka apellatsioonis esitatud seisukoht, et kõnealused rehvid olid kogu aeg OÜ Avoterm valduses. Tunnistaja R. R on kirjeldanud olukorda seevastu selliselt, et neid rehve küll otsiti, kuid ei leitud ning ettevõttele anti nad üle hoopis S.J esindajate poolt (kd 7, tlk 17). Seda, et tõele vastab R. R kirjeldus ning tegelikkuses olid need rehvid S.J valduses, kinnitab eeskätt vara valduse üleandmise-vastuvõtmise akt, mille kohaselt annab S.J OÜ-le Avoterm üle mh 4 sõidukirehvi (kd 5, tlk 1); jääb arusaamatuks, kuidas said need olla OÜ Avotermi valduses, nagu väitab kaitsja, kui see dokumentaalne tõend, mille tõelevastavust ei ole apellatsioonis seejuures vaidlustatud, kinnitab täpselt vastupidist. Eelnevat arvesse võttes leiab ringkonnakohus seega, et selles osas on maakohtu otsus täiesti seaduslik ning tuleb jätta muutmata.
20.Tõendatuks loeb kohtukolleegium ka tiibvärava automaatika komplekti WG2 omastamise S.J poolt (vt p 1.7). Ka siinkohal tuleb esmalt märkida, et isikulistest tõendiallikatest pärineva teabe kohaselt ei olnud ettevõtte huve silmas pidades see väravaautomaatikaga absoluutselt vajalik. Nii on tunnistaja R. R nentinud, et kuivõrd territooriumil, kuhu S.J kinnitusel see värav oli mõeldud, ei olnud aedagi ümber, puudus igasugune vajadus puldiga automaatvärava järele (kd 7, tlk 18). Sama on enda ütlustes tõdenud ka N. R (kd 7, tlk 23). Et kõnealune tiibvärav läks S.J valdusesse, täpsemalt tema koju, on seejuures tunnistanud nii süüdistatav ise (kd 7, tlk 80) kui ka tema abikaasa A.K. (kd 7, tlk70). Seega on väljaspool vaidlust see, et vaatlusaluse vallasasja pööras S.J enda kasuks KarS § 201 tähenduses.
21.Selle episoodi osas on kaitsja ainukeseks sisukaks kaitseväiteks, et tegelikkuses maksis S.J ettevõttele selle värava kinni, s.o ostis selle värava välja (vt S.J ütlused kd 7, tlk 80) ning raamatupidaja on sellekohase kande tegemise lihtsalt unustanud. Teisisõnu leitakse apellatsioonis, et ostuhinna tasumise tõttu ei olnud see väravaautomaatika S.J jaoks võõras omastamiskoosseisu tähenduses. Kriminaalkolleegium sellega ei nõustu ning märgib, et mingit vastavasisulist tõsiseltvõetavat kahtlust, mis tuleks tähenduses tõlgendada S.J kasuks, selline kaitsetees ringkonnakohtus ei tõstata. Eeskätt tuleb ka siinkohal märkida, et ei kaitsja ega ka mitte S.J ei ole teinud vähimatki katset, et leida tõenduslikku tuge sellele kaitseteesile. Nimelt on kohtus kuulatud üle ka raamatupidaja H. H (kd 7, tlk 32 jj), kelle kätte oleks see sularahamakse pidanud S.J enda väidete kohaselt ju jõudma; selle väidetavalt toimunud sularahasissemakse ning esitatud kaitseteesi kinnituse kohta ei ole kaitsja ega süüdistatav H. H aga mitte midagi küsinud (vt kd 7, tlk 37). Tõsi, H. H on küll enda ütlustes märkinud, et aastal 2008 asus firmas tööle ka pearaamatupidaja (kd 7, tlk 33), kuid tema ülekuulamist tunnistajana ei ole samuti kaitsepool pidanud vajalikuks. Seega on taaskord tegemist paljasõnalise kaitseväitega, mille kontrollimiseks ei ole S.J andnud vähimatki võimalust, mistõttu jätab ka selle kaitseteesi kriminaalkolleegium kui paljasõnalise edasise tähelepanuta.
22.Põhjendatuks peab kohtukolleegium ka S.J süüditunnistamist diiselkütuse omastamises (vt p 1.8). Ka siinkohal tuleb märkida, et apellatsioonis esitatud kaitsetees rajaneb peamiselt üksnes S.J enda ütlustel ning selgitustel. Selles osas selgitab kohtukolleegium esmalt, et isikulise tõendiallika ütlustele saab vastavalt väljakujunenud arusaamadele rajada otsuse üksnes siis, kui kohus loeb selle isiku ütlused usaldusväärseteks. Samuti on asutud seisukohale, et isikulise tõendiallika ütlusi ning usaldusväärsust tuleb reegeljuhtumil hinnata menetluslikult tervikuna, s.o mitte n.ö osakaupa; kui on tuvastatud, et isik on kohtumenetluses andnud tegelikkusele mittevastavaid ütlusi, tuleb ta tõendikogumist tervikuna kõrvaldada, mitte aga hakata edasiselt vaagima, kas ja milliseid osasid tema ütlustest lugeda usaldusväärseks või mitte. Olukord, kus vaatamata tuvastamist leidnud tegelikkusele mittevastavate ütluste andmisele loetakse isik siiski osaliselt tõendikõlbulikuks, on Riigikohtu praktika kohaselt äärmiselt erandlik ning vajab veenvat argumenteerimist (vt RKKKo 3-1-1-131-13, p 13). Sellega seoses märgib kohtukolleegium, et S.J on eelneva kahe kuriteoepisoodi valguses tõendanud enda kui tõendiallika ebausalduväärsust ning kriminaalkolleegium ei näe argumente, mille najal saaks asuda seisukohale, et käesolevas episoodis oleks tema ütlused siiski arvestatavad. Juba sel argumendil muutuvad apellatsioonis esitatud kaitseteesid sisuliselt kontrollimatuks ning sisutühjaks.
23.Kaitsja on heitnud maakohtule ette ka seda, et otsuses ei ole käsitletud ega hinnatud tunnistajana üle kuulatud J. S ütlusi. Siinkohal jääb kriminaalkolleegiumile arusaamatuks, millist osa J. S ütlustest oleks pidanud kohus siis käsitlema; nimetatud tunnistaja on selgitanud, et tema positsioon oli ettevõttes täielikult formaalne, sisuliste juhtimis- ning otsustamisküsimustega ei tegelenud tema vähimalgi määral ning tõendamiseseme asjaolude kohta ei olnud tal öelda sisuliselt mitte midagi (kd 7, tlk 45 jj). Seega ei saa mingilgi viisil heita maakohtule ette seda, et on jäänud hindamata J. S kui tõendiallika usaldusväärsus, kuivõrd tõendamiseseme asjaolude osas oli temalt pärinev teave täielikult ilma igasuguse tähenduseta.
24.Nagu eelnevalt märgitud, ei ole ringkonnakohtul ka selle episoodi osas juba maakohtu otsuses sisalduvale midagi kaalukat lisada (vt p 2.4.2-2.4.4). Kohtumenetluses ütlusi andnud tunnistajate kinnitusel oli S.J käsutuses bensiinimootoriga auto, kütusekaardid olid autopõhised ning kaartide nn pidevat ristkasutust, millele S.J enda ütlustes viitab, ükski tõendiallikas enda ütlustes ei toeta (vt nt U. T ütlused, kd 7, lk 29 jj). Ühtlasi tuleb silmas pidada, et S.J kasutuses olnud kaardiga tangiti läbivalt nii bensiini kui ka diiselkütust ning suhteliselt märkimisväärsetes kogustes (vt kd 4, lk 1 jj). Versiooni selle kohta, kuidas siis, kui tema sõitis bensiiniautoga, andis ta kaarti teistele diisli ostmiseks ning vastupidiselt siis, kui tema kasutas diiselautot, hakkasid teised isikud vajama tema kaarti bensiini ostmiseks (kd 7, tlk 90), loeb kohtukolleegium enam kui ebaveenvaks, mis tõendab täiendavalt S.J kui tõendiallika ebausaldusväärsust ning apellatsioonis esitatud kaitseteesi asjakohatust. Ka selles osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse seetõttu muutmata ning apellatsiooni rahuldamata.
25.Maakohus tunnistas S.J süüdi omastamises suures ulatuses. Kuivõrd ringkonnakohus mõistab S.J õigeks kolmes omastamise episoodis, tuleb maakohtu otsus tühistada ka selles osas ning S.J tuleb tunnistada süüdi KarS § 201 lg 1 järgi, nagu seda taotleb enda kirjalikes seisukohtades ka riiklik süüdistaja. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga ka S.J-ile taotletava karistuse osas. S.J ei ole enda poolt toimepandud kuritegusid tunnistanud ega võõra omandi kahjustamist kahetsenud. Taunitavaks peab kohtukolleegium ka olukorda, kus kaude on hakatud enda tegudes süüstama kolmandaid, asjassepuutumatuid isikuid, mille all peab ringkonnakohus silmas raamatupidaja süüstamist lohakuses ja väidetavalt toimunud sularahasissemakse „unustamises“.
Seetõttu mõistab ringkonnakohus S.J-ile KarS § 201 lg 1 järgi karistuseks 8 kuud vangistust, mis tuleb edasiselt KarS § 73 lg-te 1,3 alusel jätta 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata, kui S.J ei pane selle vältel toime uut tahtlikku kuritegu. III
26.Kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada ka osas, milles vaidlustatakse menetluskulude väljamõistmist maakohtu poolt. Õigustatult märgib kaitsja, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 1065). Kuivõrd maakohus mõistis S.J õigeks kahes talle esitatud kaheksast omastamisepisoodist ning arvestades nende episoodide mahtu ning kaalukust ülejäänud süüdistust silmas pidades, nõustub ringkonnakohus apellandi seisukohaga, et riigilt tulnuks mõista S.J kasuks välja 25% tema poolt kantud õigusabikuludest. Maakohtule esitatud kuludokumentide kohaselt (kd 6, lk 125 jj) on S.J tasunud advokaat M. Sikutile õigusabiteenuse osutamise eest kokku 8688.- eurot, mida ringkonnakohus peab mõistliku suurusega tasuks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes. Seega tuleb S.J-ile mõista maakohtu menetluses kulutatud õigusabitasude katteks välja 2172.- eurot (koos käibemaksuga).
27.Ringkonnakohtule esitatud tõendite kohaselt on S.J apellatsioonimenetluses tasunud advokaat M. Sikutile 1344.- eurot (koos käibemaksuga), mille kaitsja palub samuti jätta riigi kanda. Kohtupraktikas on leitud, et valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (vt RKKKo 3-1-1-79-14, p 45). Samuti tuleb pidada silmas seda, kas ja millisel määral on apellatsioonimenetluses esitatud argumendid leidnud juba esitamist varasemates menetlusstaadiumites. Kaitsja vaidlustas 6 omastamise osategu, millest 3 osas ringkonnakohus apellatsiooni ka rahuldas ning langetas S.J suhtes õigeksmõistva otsuse. Samas tuleb tähele panna, et õigemõistmine rajanes ainuüksi Riigikohtu asjassepuutuva praktika muutusel, millele ka kaitsja on apellatsioonis pööranud tähelepanu minimaalselt, piirdudes üksnes otsusele viitamise ning selle tsiteerimisega. Peamine osa apellatsiooni mahust keskendub ülejäänud 3 episoodile, kusjuures peamises osas korratakse seal juba maakohtus esitatud kaitseteese ning apellatsioon jäi selles osas ka tagajärjetuks. Eelnevat arvesse võttes leiab ringkonnakohus, et S.J-ile tuleb apellatsioonimenetluses valitud kaitsja poolt osutatud õigusabiteenuse eest mõista välja 250.- eurot (koos käibemaksuga). IV
28.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2,3, § 339 lg-st 2, § 340 lg 2 p-dest 2,6 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue otsuse. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
Paavo Randma /
Tiit Lõhmus /
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.