Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistatavad on mõlemad väitnud, et nende jaoks on kannatanu nägupidi tuttav, kuid vestelnud omavahel varem ei ole. Kannatanu U. Paarat teadis, tuttavad ei ole, M. Jõesaart arvas nägevat esimest korda. Seetõttu leiab prokurör, et ei saa väita, et tegemist oleks eelkõige süüdistatavate ja kannatanu isikliku konfliktiga. Rünnet alustasid nii kannatanu kui ka tunnistaja ütluste kohaselt süüdistatavad. Tunnistaja ütluste kohaselt esitasid süüdistatavad ähvardusi, millest ta sai aru, et tõenäoliselt mingit füüsilist vägivalda kannatanu kallal rakendatakse. Asjaolu, et tunnistaja ja kannatanu olid parklas ennem juhuslikult kokku saanud ja omavahel juttu rääkinud, et muuda tunnistajat sündmusega seotud isikuks, mis välistaks tema hindamise asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna. Apellant ei nõustu kohtuga ka selles osas, mis puudutab kannatanu suhtes toime pandud vägivalla kasutamise tõendamist. Kohus väidab, et tunnistaja MP andis ütlusi, et mingit löömist süüdistatavate poolt ei toimunud. Tunnistaja istus autosse, kogu sündmus toimus tema auto kõrval. Seega on ebatõenäoline, et ta ei oleks näinud, kui süüdistatavad oleks kannatanut löönud. Tunnistaja MP on kohtus prokuröri küsimusele vastanud „ Ma sellist vehkimist nagu nägin aga ma ei näinud, et oleks selline, otsest kaklust, mis seal eemal seal džiibi juures toimus, sel ajal, kui politseid tuli oodata ja seda ma ei näinud“. Advokaat A. Küünemäe küsimusele „Kas ma sain õieti aru, et kui autosse istusite, selleks et politseisse helistada, siis te nägite ja kontrollisite situatsiooni, mida mehed omavahel teevad?“ Tunnistaja vastas „Kohati nägin ja kontrollisin, kohati ei näinud. Esiteks nad läksid eemale ja ka vahepeal suheldes mul see tähelepanu läks ka kõrvale aga ütleme niimoodi, et kui palju oli seal sellist füüsilist kontakti, kui palju oli sellist otsest löömist, seda ma tõesti ei tea kõikides faasides“. Seega tunnistaja ei väida kategooriliselt, et mingit löömist ei olnud, ta lihtsalt ei näinud kogu sündmust täielikult pealt. Millest omakorda ei saa kuidagi järelda, et süüdistatavad kannatanut ei löönud. Löömisest on rääkinud kannatanu ise ja puudub alus tema ütluste tõepärasuses kahelda. Valuaistingu kohta on kannatanu vastanud prokuröri küsimusele, et tal oli adrenaliin nii kõrgel, et ta ei saanud aru, kas oli valus või mitte. Küll väidab, et valu tundis järgmisel päeval. Apellant on seisukohal, et asjaolu, et valutunnetus saabus järgmisel päeval, ei anna alust väita, et kuna valu saabus hiljem, ei ole see seotud kuriteosündmusega. Kui süüdistatav ei oleks kannatanut löönud, ei oleks kannatanu kehaline puutumatus häiritud ja valutunnet poleks tekkinud. Kannatanu põhjendus, miks ta kohest valu ei tundnud, on arusaadav ning usutav. Seda, et intensiivselt kannatanu suunas kätega vehkides võib kannatanu löökidest pihta saada, möönsid ka süüdistatavad, seega on tegu toime pandud tahtlikult. See tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. U. Paarale ja M. Jõesaarele süüdistuses esitatud tegu vastab süüteokoosseisule, puuduvad süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud. Kuritegu on toime pandud kaudse tahtlusega. Süüdistatavad olid teadlikud, et tegemist on avaliku kohaga, kus viibib peale kannatanu vähemalt üks kõrvaline pealtvaataja. Nad kasutasid teadlikult vägivalda, mistõttu pidasid võimalikuks, et nende tegevus võib olla häiriv peale otsese kahjukannataja ka teistele isikutele. M. Jõesaar on kannatanu sõnul tema ees vabandanud, seega saab seda lugeda tema süüd kergendavaks asjaoluks. M. Jõesaarel süüd raskendavad asjaolud puuduvad. U. Paaral süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse määramisel tuleb arvestada süü suurust, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Antud juhul piirdus kannatanu kehaline väärkohtlemine talle valu tekitamisega, mõlemad süüdistatavad omavad töökohta, mistõttu leian, et süüdlasi on võimalik karistada kergeima, rahalise karistusega.

süüdistatavate ja tunnistaja ütlusi igakülgselt ja objektiivselt. Maakohus on oma seisukohti motiveerinud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Maakohtu seisukoht on kooskõlas senise kohtupraktikaga avaliku korra raske rikkumisega seostud asjade lahendamisel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kvalifitseerimaks süüdlase tegevust avaliku korra rikkumisena, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-78-05). Kriminaalkolleegium märkis viimati nimetatud lahendis ka seda, et iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelgalt konstateering, et tegu (viidatud lahendis - peksmine) toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on eelpoolviidatud otsuses nr 3-1-1-7-07 veel märkinud, et Karistusseadustiku § 263 objektiivse koosseisu moodustab sama seadustiku §-s 262 nimetatud teo avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumise - toimepanemine, millele lisandub kvalifitseeriva tunnusena vägivald (KarS § 263 p 1), vastuhakkamine avalikku korda kaitsvale isikule (KarS § 263 p 2), ähvardamine relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega (KarS § 263 p 3) või teo toimepanemine grupi poolt (KarS § 263 p 4). Seega on KarS §d 262 ja 263 vastavalt süüteo põhikoosseisu ja kvalifitseeritud koosseisu vahekorras. Sellest tulenevalt võib tegu täita KarS §-s 263 märgitud kuriteo objektiivse koosseisu vaid juhul, kui see vastab ka ilma kvalifitseeriva tunnuseta avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, so rikub avalikus kohas teiste isikute rahu või avalikku korda. Seetõttu tuleb kohtutel KarS § 263 järgi esitatud süüdistustes esmalt kontrollida, kas süüdistuses kirjeldatud tegu vastab KarS §-s 262 sisalduvale süüteokoosseisule ja seejärel lahendada küsimus KarS §-s 263 loetletud kvalifitseerivate tunnuste esinemisest süüdlase käitumises. Käesoleval ajal on lisandunud sellele loetelule KarS § 263 p 21 näo varjamisega näokatte või maskiga või muul viisil, mis takistas isiku tuvastamist. Seega tuleb ka käesolevas kriminaalasjas kohtukolleegiumil esmalt vastata küsimusele, kas U. Paara ja M. Jõesaare süüdistuses kirjeldatud tegu vastab KarS §-s 262 sisalduvale süüteokoosseisule ja alles seejärel hinnata KarS § 263 p-s 1 esitatud tunnuse esinemist tema käitumises. Kohtukolleegium leiab, et kui U. Paarale ja M. Jõesaarele süüksarvatud tegu, so löömine nö ära mõelda, siis on tegemist olukorraga, kus nende tegevust väärteona KarS § 262 järgi alles ei jäägi. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kaupluse parkla näol on tegemist avaliku kohaga, sest sellele on ligipääs igal isikul. Samas tuleb aga käesolevas kriminaalasjas arvestada olukorraga, et tegemist oli hilisõhtuse ajaga. Kell hakkas kohe 22.00 saama ning kauplus sulgeb sellel kellaajal uksed. Kuna sellel kellaajal on parklas vähe liikujaid, siis ilmselt sellel põhjusel ei olegi U. Paarale ja M. Jõesaarele esitatud süüdistuses ega kohtuotsuses märgitud, kelle avalikku õigusrahu personaalselt häiriti. Prokurör püüab tagantjärele sisustada süüdistust sellega, et isikuks, kelle rahu siiski häiriti, oli tunnistaja MP. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et kannatanu JP ajas enne konflikti toimumist parklas juttu tunnistaja MP-ga, so viibis samas seltskonnas. Seetõttu leidis maakohus kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult, et tunnistaja MP ei saa olla isikuks, kelle avalikku õigusrahu oleks häiritud. Lisaks sellele on maakohtu istungil tunnistaja MP kinnitanud, et tema rahu häiritud ei olnud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et puuduvad tõendid selle kohta, et U. Paaral ja M. Jõesaarel oli tahtlus avalikku korda raskelt rikkuda ning seda ei ole ümber lükatud ka prokuröri apellatsioonis. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et U. Paara ja M. Jõesaare tegevuses puudub KarS § 262 ja sellest tulenevalt ka KarS § 263 p 1 süüteokoosseis.

See aga ei too endaga kaasa automaatselt süüdistatavate õigeksmõistmist, sest kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt (vt Riigikohtu lahend kriminaalasjas nr 3-1-1-41-02) peab kohus hindama, kas nende tegevuses võivad olla mõne teise kuriteo tunnused. Kuriteo toimepannemise ajal kehtinud KarS § 121 kehtestas vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Kuna kannatanu JP ei ole kordagi kinnitanud, et ta tundis valu, siis kohtukolleegiumi hinnangul U. Paara ja M. Jõesaare tegevuses KarS § 121 objektiivne koosseis puudub. Puudub alus süüdistatavate tegevuse kvalifitseerimiseks kuriteo katsena, sest maakohtus uuritud tõenditest nähtub, et tegemist oli omavahelise kähmlusega. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et prokuröri apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks põhjust ei anna, sest kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning kooskõlas senise kohtupraktikaga avaliku korra raske rikkumisega seonduvates kriminaalasjades.

Ivi Kesküla /digitaalselt allkirjastatud/

Urmas Reinola /digitaalselt allkirjastatud/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.