1-12-8546/138 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

1.Harju Maakohtu 1. oktoobri 2012. a määrusega anti I.F kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Süüdistuse kohaselt seisnes usalduse kuritarvitamine I.F-i poolt lühidalt järgnevas. 1.1 I.F oli MTÜ Tallinna Kalaspordi Klubi (klubi) juhatuse liige. 13. detsembri 2007. a erakorralisel üldkoosolekul võttis klubi juhatus vastu otsuse müüa klubile kuuluv Paunküla kalaspordibaasi. 15. aprilli 2008. a klubi juhatuse koosolekul otsustati müüa spordibaas 2 600 000 krooni eest AS-le M. 17. aprillil 2008 leppisid klubi juhatuse liikmed kokku müügiettepaneku täpsed tingimused. 22. aprillil 2008 tutvustati neid tingimusi AS-i M esindajatele, kes nendega nõustusid. 1.2 Samal päeval ehk 22. aprillil 2008. a müüs I.F spordibaasi 2 700 000 krooni eest OÜ-le A, mille osanik ja juhatuse liige oli I.F-i elukaaslane HS. Baasi müües ei nõudnud süüdistatav kinnistu müügihinna eelnevat deponeerimist notari juures, sõlmides lepingu tingimusega, et ostja kohustub müügisumma tasuma hiljemalt 22. aprillil 2009, ega seadnud ühtegi tagatist kindlustamaks müügisumma laekumist. Samuti leppis I.F ostjaga kokku, et 50% notaritasust jääb müüja kanda. OÜ A ei tasunud kinnistu eest. Alles 7. aprillil 2010 jõustus tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu otsus, mille alusel taastati klubi omandiõigus spordibaasi suhtes. 1.3 Prokuratuuri hinnangul tekitas I.F klubile varalise kahju. Esiteks seisneb kahju spordibaasi hinna languses. Kui 2008. a aprillis maksis baas 166 170 eurot, 29 senti (so 2 600 000 krooni), oli selle väärtus 2009. a novembris (so ajal, mil klubil oli võimalik taastada omandiõigus kinnistusraamatus) vaid 77 100 eurot. Seega tekkis klubil 89 070 euro, 29 sendi suurune kahju. Teiseks jäi klubil saamata tulu, mida ta teeninuks AS-ilt M saadud 2 600 000 krooni investeerides: kui klubi oleks paigutanud selle raha hoiusele, oleks ta 2008. a aprillist kuni 2012. a aprillini saanud intressituluna 27 356 eurot, 61 senti. Kolmandaks kandis klubi kulusid seetõttu, et I.F maksis notarile spordibaasi OÜ-le A müümise tõestamise eest 324 eurot, 97 senti (s.o 5 085 krooni). Kokku tekitas I.F klubile prokuratuuri hinnangul kahju 116 751 eurot, 87 senti (89 070 eurot, 29 senti seoses vara väärtuse vähenemisega, 27 356 eurot, 61 senti seoses saamata jäänud intressituluga ja 324 eurot, 97 senti seoses notarile makstud tehingutõestuse tasuga). Et tegemist on suure varalise kahjuga, pani süüdistatav toime KarS § 2172 lg-le 1 vastava kuriteo.

2.2 Isiku karistamine KarS § 2172 lg 1 järgi eeldab suure varalise kahju tekitamist. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 p 2 kohaselt oli suur kahju KarS § 2172 lg 1 mõttes teo toimepanemise ajal 435 000 krooni. 2.3 Kohus nõustus prokuröriga, et notaritasu maksmine kujutab endast klubi jaoks kahju. AS-iga M lepiti kokku, et notaritasud jäävad ostja kanda. Tehingu sõlmimise eest OÜ-ga A aga tasus klubi 7877 krooni 60 sendi suuruse notariarve, millest osa oli seotud spordibaasi müügiga. 2.4 OÜ-le A üheaastast maksetähtaega määrates andis I.F ostjale kinnistu eest tasumiseks ebamõistlikult palju aega. Samas on hüpoteetiline ja tõendamata väide, et OÜ A ei oleks raha maksnud. Nimelt ei antud osaühingule selleks võimalustki, sest 30. aprillil 2008 tühistas klubi 22. aprillil 2008 sõlmitud tehingud. Kohus viitas I.F-i ütlustele, et HS-il (so I.F-i elukaaslane ja OÜ A osanik ning juhatuse liige) oleks selleks ajaks vabanenud vajalikud vahendid ostuhinna tasumiseks. Eeltoodu põhjal tegi kohus järelduse, et väär on prokuratuuri väide, et süüdistatav jättis klubi pooleteiseks aastaks kinnistu omandiõigusest ilma. 2.5 I.F pidi teo toimepanemisel ehk 22. aprillil 2008 ette nägema, et klubi jääb ilma planeeritud intressitulust ajavahemikul 30. aprillist 2008 kuni 30. aprillini 2009 ehk ajal, mil klubi ootas müügihinna tasumist OÜ A poolt. Eesti panga kinnitatud hoiuste intressimäärade kohaselt võinuks klubi saada 2 600 000 krooni investeerimisel ajavahemikul 30. aprillist 2008 kuni 30. aprillini 2009 tulu 150 800 krooni. 2.6 Ka ei saa suure kahju tekitamist tuletada prokuröri väidetest, mis on seotud viidetega kinnistu hinna langusele. Ehkki tänasel päeval on kinnistu väärt vähem kui 22. aprillil 2008. a, ei saa välistada, et kinnistu hind jätkab kasvamist (nagu ta seda viimasel ajal on juba teinud) ja suisa ületab ühel päeval 2 600 000 krooni piiri. Kinnisvaraturu areng on aga süüdistatava mõjusfäärist väljas ja hinnalangust ei saa talle seetõttu süüks arvata. Kuna ei ole tõendatud, et I.F pidas kinnistu müümise momendil võimalikuks kinnisvara hinna suurt langust, ei saa teda ka süüdi tunnistada usalduse kuritarvitamise katses.

7.Harju Maakohtu 29. mai 2014 kohtumäärusega anti I.F muudetud süüdistuse kohaselt kohtu alla selles, et tema, olles MTÜ Tallinna Kalaspordi Klubi üheks juhatuse liikmeks, kellel on mittetulundusühingute seaduse § 27 lg-st 1 tulenevalt õigus esindada mittetulundusühingut kõikide tehingute tegemisel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, kes mittetulundusühingute seaduse § 27 lg 3 alusel on kohustatud mittetulundusühingu nimel tehingute tegemisel mittetulundusühingu suhtes järgima põhikirjas ettenähtud või üldkoosoleku või juhatuse kehtestatud piiranguid ja kes mittetulundusühingute seaduse § 32 lg 1 alusel peab oma kohustusi täitma juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega, võõrandas 22.04.2008 A OÜ-le kinnistute müügilepingute ja asjaõiguslepingute alusel MTÜe Tallinna Kalaspordi Klubi kuulunud kinnistu asukohaga Kõue vald Kiruvere küla summas 2 700 000 krooni MTÜ Tallinna Kalaspordi Klubi juhatuse koosoleku tahte vastaselt, pöörates sellega kinnistu ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks ning pööras kolmanda isiku kasuks ka vara tehinguga seotud notaritasu suuruses. Tulenevalt 01.06.2006 juhatuse koosoleku otsusest oli kõigil MTÜ Tallinna Kalaspordi Klubi juhatuse liikmetel kohustus juhatuse koosolekul kooskõlastada kõik kulutused, mis ületavad 10 000 krooni. MTÜ Tallinna Kalaspordi Klubi liikmete erakorralisel üldkoosolekul 13.12.2007 otsustati müüa klubile kuuluv Paunküla Kalaspordibaas, mis asub Kiruvere külas Kõue vallas Harjumaal. Üldkoosolek kohustas juhatust alustama kinnistu müügi ettevalmistamist. 15.04.2008 toimunud MTÜ Tallinna Kalaspordi Klubi juhatuse koosolekul otsustati võõrandada nimetatud kinnistu aktsiaseltsile M hinnaga 2 600 000 krooni. 17.04.2008 toimunud MTÜ Tallinna Kalaspordi Klubi juhatuse koosolekul otsustati kinnistu võõrandamise konkreetsed tingimused. Muuhulgas otsustati, et kogu müügisumma peab olema laekunud notari deposiitarvele enne asjaõiguslepingu allkirjastamist; asjaõigusleping peab olema vormistatud notaris hiljemalt nelja nädala jooksul alates müügitingimuste ja eritingimuste ostjale teavitamise kuupäevast ja kõik müügiga seonduvad kulud kannab ostja. 22.04.2008 toimunud MTÜ Tallinna Kalaspordi Klubi juhatuse koosolekul tutvustati eelnimetatud müügitingimusi aktsiaseltsile M esindajatele, kes nendega nõustusid. Samal päeval, so 22.04.2008, võõrandas I.F Paunküla Kalaspordibaasi kinnistu OÜ-le A, mille osanikuks ja juhatuse liikmeks oli I.F-i elukaaslane HS. Sealjuures ei nõudnud I.F kinnistu müügihinna eelnevat deponeerimist notari juures, sõlmis lepingu tingimusega, et ostja kohustub müügisumma tasuma hiljemalt 22.04.2009 ega seadnud ühtegi tagatist kindlustamaks müügisumma laekumist.

Apellatsiooni väidete kohaselt on maakohus teinud ebaõige järelduse, et süüdistatava poolt on vara kolmanda isiku kasuks pööramine toimunud ebaseaduslikult. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et Klubi 13. detsembri 2007 üldkoosoleku otsusega anti kinnistu võõrandamiseks volitus juhatusele kui kollegiaalsele organile. Samuti peab kaitsja ebaõigeks maakohtu käsitlust, et kinnistu võõrandamine sai toimuda üksnes Klubi juhatuse kui kollegiaalse organi otsuse alusel ja nõusolekul ning I.F juhatuse liikmena oli kohustus antud küsimuses juhatuse kui kollegiaalse organi otsust järgida ja sellest vastavalt tehingu tegemisel ka juhinduda. 9.1 Vastavalt MTÜS § 27 lg-le 1 on igal mittetulundusühingu juhatuse liikmel õigus esindada mittetulundusühingut kõikides õigustoimingutes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lõike 2 kohaselt võib põhikirjas ette näha, et juhatuse liikmed või mõned neist võivad esindada mittetulundusühingut ainult ühiselt. Kolmandate isikute suhtes kehtib piirang ainult siis, kui see on kantud registrisse. Klubi 13.12.2007 erakorralisel üldkoosolekul kinnitatud põhikirjas juhatuse liikmete ühist esindusõigust ette nähtud ei olnud. Klubi 13.12.2007 erakorralise üldkoosoleku protokollist ega otsusest ei nähtu, et nõusolek Kiruvere kinnistu müügiks oleks antud juhatusele kui kollegiaalsele organile. Üldkoosolek ei ole otsustanud, et kinnistu müümiseks peab juhatus omakorda otsuse vastu võtma. Nimetatu ei tulene ka asjaolust, et üldkoosoleku otsusega oli juhatust kohustatud alustama kinnistu müügi ettevalmistamist. Kaitsja arvates tuleb üldkoosoleku otsuse sõnastust tõlgendada kooskõlas ja koosmõjus ülalviidatud juhatuse esindusõiguse regulatsiooniga ning arvestada MTÜS § § 27 lg 4 nõuet, mille järgi on kinnisasja võõrandamiseks kohustu slik üldkoosoleku, mitte juhatuse otsuse vastu võtmine. Kaitsja hinnangul on teinud maakohus üldkoosoleku protokollist ja otsusest ebaõige järelduse. Muuhulgas tõendab I.F-i poolt 22.04.2008 sõlmitud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu seaduslikkust ka asjaolu, et vastav tehing on notariaalselt tõestatud. Maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, sest kohtuotsuses puuduvad põhjendused I.F-i poolt suure varalise kahju tekitamise kohta. Kaitsja juhtis sellele asjaolule tähelepanu juba kaitseaktis. Maakohus oleks pidanud süüdistusakti prokuratuurile tagastama. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et H. Povneks pani kuriteo toime kavatsetult. I.F ei saanud panna kõnesolevat omastamistegu toime isegi mitte kaudse tahtlusega, kuivõrd ta ei teadnud ega saanud ka võimalikuks pidada, et tema poolt kinnistu võõrandamine on ebaseaduslik.

11.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, sest see on seaduslik ja põhjendatud. Siinjuures osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-117-03 väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium 10. oktoobri 2000. a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Maakohtu otsusest nähtub, et I.F-i süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises uue süüdistuse kohaselt süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS § 201 lg 2 p-s 2. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Maakohus võttis karistuse mõistmisel arvesse asjaolu, et menetlus on kestnud ebamõistlikult kaua. Samas leidis maakohus, et mitmed süüdistuses märgitud asjaolud on ebatäpsed või tõele mittevastavad. Prokurör ei ole neid asjaolusid ringkonnakohtus vaidlustanud. Eeltoodu tõttu on I.F-i süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtukolleegiumi hinnangul kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kaitsja apellatsioonis korratakse samu väiteid, mida ta esitas juba maakohtu istungil peetud kohtuvaidluses, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata uusi tõenduslikke ega õiguslikke küsimusi. Kaitsja väidetele on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega vastatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et enne 22. aprillil 2008 sõlmitud tehingut OÜ -ga A kuulus klubi vara hulka kinnistu, mille väärtus oli 2 600 000 krooni. I.F müüs selle kinnistu hinnaga 2 700 000 krooni. Pärast müügitehingut klubil seda vara enam ei olnud. Müümise fakti üle ei vaidle ka süüdistatav ega tema kaitsja.

Vaidlus käib aga endiselt selle üle, kas I.F oli õigus üksinda seda kinnistut müüa, või pidi selleks olema klubi juhatuse nõusolek. Maakohus leidis, et I.F selline volitus puudus. Kohtukolleegium nõustub maakohtu sellise käsitlusega täielikult. Tallinna Kalaspordi Klubi põhikirja punkt 6.6 kohaselt kuulub juhatuse pädevusse klubi vahendite kasutamise korra kinnitamine (1 kd tl 35-40). Tallinna Kalaspordi Klubi 13. detsembri 2007 erakorralise üldkoosoleku protokollist nähtub, et 2. päevakorrapunktina on arutatud klubi põhivara müümist. Klubi bilanssi kuulus kaks kinnistut: Jugassaare ja Paunküla Kalaspordibaas. Juhatus selgitas, et nende kinnistute ülalpidamine ei tasu ennast enam ära. Mõlema baasi säilitamiseks ja arendamiseks tuleb teha märkimisväärseid investeeringuid, mida klubil ei ole otstarbekas teha. Juhatus on seisukohal, et baasid tuleb müüa ja nende müügist saadud raha investeerida. Juhatus teeb ettepaneku müüa eelnevalt Paunküla Kalaspordibaas. Üldkoosolek otsustaski anda juhatusele nõusolek müüa Paunküla Kalaspordibaas. Ühtlasi kohustati juhatust alustama kinnistu müügi ettevalmistamist (1 kd tl 5-6). Seega andis üldkoosolek Paunküla kalaspordibaasi müümiseks loa klubi juhatusele, mitte I.F-ile. 2008. aasta kevadel hakkaski klubi juhatus kalaspordibaasi müümist ette valmistama. Ostupakkumisi ja müümise tingimusi on arutatud juhatuse koosolekutel 2. aprillil, 15. aprillil, 17. aprillil ja 22. aprillil 2008. a (1 kd tl 8-16). Ühestki koosoleku protokollist ei nähtu, et juhatus oleks soovinud Pauküla kalaspordibaasi müüa OÜ-le A ning teinud selle teostamise ülesandeks I.F-ile. Kuna I.F osales kõikidel juhatuse koosolekutel, siis ta teadis, et läbirääkimisi otsustati jätkata AS -ga M. Samuti teadis ta seda, et juhatus jättis OÜ A müügipakkumise kõrvale, sest see oli esitatud väljaspool tähtaega. Kuna Paunküla Kalaspordiklubi müümiseks OÜ-le A klubi juhatuse heakskiit puudus, siis realiseeris I.F selle kinnistu võõrandamisega omastamise objektiivse koosseisu. Notar lähtus müügilepingu sõlmimisel vaid äriregistris olevast märkest, et iga juhatuse liige võib klubi esindada. Notar ei kontrolli seda, kas juhatuse liige viib ellu juhatuse kui kollegiaalse organi tahet. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et I.F-i vastutuse välistab asjaolu, et notar on müügilepingu kinnitanud. Seda, et I.F toimis klubi juhatuse tahte vastaselt tõendab asjaolu, et kohe pärast müügilepingust teadasaamist on klubi juh atus teinud notarile avalduse lepingu tühistamiseks ning esitanud kohtusse hagi lepingu kehtetuks tunnistamiseks ning kinnistusraamatu omaniku kannete muutmiseks. Harju Maakohtu 28. septembri 2009 otsusega klubi hagi osaliselt rahuldati ja kohustati OÜ -t A Paunküla kalaspordiklubi kinnistu valdus Tallinna Kalaspordi Klubile üle andma (1 kd tl 27-31, 42-53). Klubi juhatuse 22. aprilli 2008. a otsusest nähtub, et klubi on nõus müüma Paunküla kalaspordiklubi kinnistu hinnaga 2 600 000 krooni (1 kd tl 50-51). I.F on müünud kinnistu hinnaga 2 700 000 krooni. Seega oli I.F-i poolt võõrandatud kinnistu väärtuseks mitte vähem kui 2 600 000 krooni. Kvalifitseerimaks I.F-i poolt vara omastamist KarS § 201 lg 2 p 2 järgi suures ulatuses, tuleb suure ulatuse kindlaksmääramisel võtta aluseks kuriteo toimepanemise ajal kehtinud KarSRS § 8 p 2, mille kohaselt on vara omastatud suures ulatuses, kui see ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007 määrusega nr 254 oli kehtestatud palga alamääraks 4350 krooni. Ühe kuu sajakordne määr on seega 435 000 krooni. Kuna I.F võõrandas kinnistu, mille väärtus oli vähemalt 2 600 000 krooni, siis on tegemist omastamisega suures ulatuses. Alates 1. jaanuarist 2015 jõustunud KarS §-s 121 kohaselt on süüteo ulatus oluline, kui see ületab 40 000 eurot. Seega on I.F-i puhul tegemist jätkuvalt süüteo toimepanemisega suures ulatuses.

Nagu Riigikohtu kriminaalkolleegium käesolevas asjas oma 2. mai 2014 otsuses nr 3-1-1-25-14 märkis, ei ole KarS § 201 objektiivse koosseisu tuvastamisel varalise kahju kindlakstegemine vajalik. Riigikohus käsitles varalise kahju küsimust ja ekspertiisi määramise vajadust I.F-ile seoses KarS § 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistusega ning kannatanu poolt esitatud tsiviilhagiga. Käesoleval juhul on aga esitatud I.F-ile muudetud süüdistus KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Lisaks sellele jättis maakohus kannatanu tsiviilhagi rahuldamata, sest maakohtu hinnangul ei saanud kahju sellisel viisil tekkida. Maakohtu otsuses on märgitud punktis 9 ekslikult, et tegemist on kahjuga suures ulatuses. Tegemist on ilmse eksitusega, sest kohtuotsuse ülejäänud osas käsitleb maakohus omastamise suurt ulatust. Kuna juhatuse protokollidest, müügilepingust ja tsiviilkohtu otsustest nähtub üheselt, et kinnistu väärtuseks oli vähemalt 2 600 000 krooni, siis ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et omastamise suur ulatus on senini kindlaks tegemata ning kohtuotsus selles osas motiveerimata. Seetõttu puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ning kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Kuna ringkonnakohus kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks ei saada, siis ei pea kohtukolleegium vajalikuks menetluse mõistliku aja küsimusel täiendavalt peatuda, sest maakohus on menetlusaja kestust süüdistatavale karistuse mõistmisel juba arvesse võtnud. Arvestades seda, et maakohus tegi I.F-i suhtes süüdimõistva kohtuotsuse, siis jättis maakohus KrMS § 180 lg-te 1 ja 3 alusel valitud kaitsjale makstud tasu põhjendatult süüdistatava kanda ja mõistis temalt välja osa menetluskulusid. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on I.F-i põhjendatult süüdi tunnistanud ja karistanud KarS § 201 lg 2 p 2 järgi, mistõttu kaitsja apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks põhjust ei anna.