Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend
3-1-1-91-14 19. jaanuar 2015 Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Sõiduki arestimine Schengeni infosüsteemi teabe alusel Tartu Ringkonnakohtu 27. augusti 2014. a määrus asjas nr 114-6256 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Allar Nisu, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Kolmas isik A. K. pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja 17. detsember 2014, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Ringkonnakohtu 27. augusti 2014. a määrus muutmata ja prokuröri määruskaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Lõuna Ringkonnaprokuratuur esitas 23. juulil 2014 Tartu Maakohtule taotluse arestida KrMS § 470 lg 6 ning § 142 lg-te 2 ja 9 alusel sõiduauto Volkswagen Sharan VIN-koodiga XXXXXXXXXXXXXXXXX ja registrimärgiga YYY YYY. Taotluse kohaselt on Prantsuse Vabariik sisestanud Schengeni infosüsteemi selle sõiduki tagaotsimise teate ja Lõuna prefektuur pidas 5. juulil 2014 sõiduki kinni. Kinnipidamise ajal oli sõiduk A. K. valduses.
2.Tartu Maakohtu 23. juuli 2014. a määrusega arestiti KrMS § 470 lg-te 5 ja 6 alusel prokuratuuri taotluses nimetatud sõiduk ning märgiti, et kui Prantsuse Vabariik ei esita kahe kuu jooksul alates arestimismääruse jõustumisest vara väljaandmise taotlust, tuleb sõiduk aresti alt vabastada. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised.
2.1.
Keskkriminaalpolitsei teabe kohaselt otsitakse sõidukit taga seoses kahtlusega, et see läks omaniku valdusest välja ebaseadusliku teo tulemusena. Sõiduki vargus on Prantsuse Vabariigis kriminaalkorras karistatav ja vastavad ametiasutused on alustanud kuriteo asjaolude selgitamiseks menetlust. Vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil on kuriteona karistatav ka Eesti karistusseadustiku järgi.
2.2.Varguse kahtluse tõttu tuleb sõiduk kriminaalmenetluse tagamiseks arestida. Vastasel juhul ei pruugi sõiduk hiljem olla leitav. Samuti võib sõiduki arestimata jäämise korral sõiduki väärtus oluliselt väheneda ning sõiduki tsiviilkäibesse lubamine võib oluliselt kahjustada kolmandate isikute
huvisid.
3.Tartu Maakohtu 23. juuli 2014. a määruse peale esitas määruskaebuse A. K., kelle hinnangul tuleb KrMS § 470 lg 6 teises lauses sätestatud kahekuulist tähtaega arvestada alates sõiduki kinnipidamisest. A. K. selgitas, et ta ostis sõiduki heauskselt 2014. aasta aprilli alguses Prantsuse Vabariigis ja registreeris selle 17. aprillil 2014 Eesti Maanteeameti liiklusregistri büroos. Sõiduauto registreerimiseks esitas A. K. koos muude dokumentidega ka Prantsuse Vabariigis väljastatud sõiduki registreerimistunnistuse ja registritoiminguid tehes teda mingitest takistustest ei teavitatud. 5. juulil 2014 pöördus A. K. Maanteeametisse sooviga muuta sõiduki tehnilises passis vastutavat kasutajat, kuid talle teatati, et sõidukit otsitakse taga. Järgides kohale tulnud politseiniku korraldusi, viis A. K. sõiduki Tartusse Riia 132 asuvasse parklasse ning andis politseinikule üle auto võtme ja tehnilise passi. Seega polnud A. K.-l võimalik alates 5. juulist 2014 sõidukit kasutada ega käsutada.
4.Tartu Ringkonnakohtu 27. augusti 2014. a määrusega tühistati Tartu Maakohtu 23. juuli 2014. a määrus kahekuulise tähtaja alguse osas ja loeti sõiduki arestimise algusajaks sõiduki kinnipidamise päev 5. juuli 2014. A. K. kaebus rahuldati. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu seisukohad järgmised.
4.1.Seaduses ei ole sätestatud aega, mille jooksul tuleb prokuratuuril pärast sõiduki kinnipidamist arestimistaotlusega kohtu poole pöörduda. KrMS § 470 lg 6 teises lauses nähakse ette vaid see, et sõiduk arestitakse KrMS § 142 lg-s 9 sätestatud alustel kaheks kuuks. Arvestades, et enne arestimistaotluse esitamist on vaja teha mõningaid eeltoiminguid, milleks 24 tunnist ei piisa, pole kohtu poole pöördumise tähtaja osas võimalik kohaldada ka analoogiat KrMS § 142 lg-ga 3. Sõiduki arestimist tuleb taotleda seega esimesel võimalusel pärast vajalike toimingute tegemist.
4.2.Eelnev ei tähenda siiski seda, nagu võiks isiku omandiõiguse riive kestus pikeneda aja võrra, mis jääb sõiduki kinnipidamise ja arestimismääruse tegemise vahele. Sellisel juhul sõltuks omandiõiguse riive paljuski ametniku suvast. Välistamaks kirjeldatud olukorda, tuleb KrMS § 470 lg 6 teist lauset tõlgendada viisil, et selles sätestatud kahekuuline tähtaeg hõlmaks ka sõiduki kinnipidamist. Juhul, kui kohus otsustab sõiduki arestida, hakkab tähtaeg kulgema sõiduki kinnipidamisest.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.Tartu Ringkonnakohtu 27. augusti 2014. a määruse peale esitas määruskaebuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Allar Nisu, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja maakohtu määruse jõustamist. Kokkuvõtlikult märgib prokurör järgmist.
5.1.Ringkonnakohtu seisukoht, et KrMS § 470 lg 6 teises lauses sätestatud kahekuuline tähtaeg hõlmab ka sõiduki kinnipidamist, on ekslik. Sõiduki kinnipidamist pole võimalik pidada sõiduki arestimiseks. Seetõttu tuleb Schengeni infosüsteemis oleva teate alusel tagaotsitava sõiduki arestimise algusajaks lugeda arestimismääruse koostamise aeg.
5.2.Ringkonnakohus märkis alusetult sedagi, nagu ei võiks isiku omandiõiguse riive pikeneda selle ajaperioodi võrra, mis jääb sõiduki kinnipidamise ja arestimismääruse tegemise vahele. Nimelt on prokuratuuril vaja enne arestimistaotluse esitamist selgitada välja, kas arestimise taotlemiseks esineb
seaduses sätestatud alus. See võtab aga aega. Juhul, kui lugeda KrMS § 470 lg 6 teises lauses sätestatud kahekuulise tähtaja alguseks sõiduki kinnipidamise aeg, muutuks välisriigile vara väljaandmise taotluse esitamiseks ettenähtud ajavahemik ebamõistlikult lühikeseks.
5.3.Senise praktika kohaselt tuleb kinnipeetud sõiduki arestimist taotleda viivitamata, kuid mitte hiljem kui kolme nädala jooksul alates sõiduki kinnipidamisest. Seega kestab isiku omandiõiguse riive kokku maksimaalselt 2 kuud ja 3 nädalat. Praegusel juhul on seda tähtaega järgitud.
5.4.KrMS § 470 lg 6 teises lauses sätestatud kahekuuline tähtaeg ei tulene ühestki rahvusvahelisest õigusaktist. Kuna Eesti seadusandja on selle tähtaja ise kehtestanud, ei riiva sõiduki kinnipidamine ja sellele järgnev kahekuuline arestimine omandiõigust ülemäära.
6.Määruskaebusele vastust ei esitatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
I
7.Kriminaalmenetluse seadustiku § 470 paikneb rahvusvahelist kriminaalmenetlusalast koostööd reguleerivas 19. peatükis. Seetõttu tuleb vara välisriigile väljaandmisel tõusetuvate küsimuste lahendamisel juhinduda KrMS § 433 lg-st 3 ja kohaldada analoogiat KrMS §-ga 142 niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus §-s 470 sätestatuga ja kui §-s 470 vastused tõusetunud küsimustele puuduvad. Kolleegiumi teada pole vara väljaandmise regulatsiooni tõlgendamisel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatuga piirdumine vastuolus ka Eesti Vabariigi välislepingutega, Euroopa Liidu õigusaktidega ega rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega (KrMS § 433 lg 2).
8.Vara välisriigile väljaandmine, samuti sellele eelnev vara arestimine, piiravad omandipõhiõigust. Seetõttu tuleb KrMS §-s 470 sätestatud omandiõiguse riive tingimusi tõlgendada kooskõlas põhiseadusest (eeskätt selle §-dest 11 ja 14) tulenevate põhiõiguste piiramise üldiste tingimustega. II
9.Praeguses asjas tõusetunud vaidlus seondub küsimusega, kui kaua tohib enne sõiduki välisriigile väljaandmise otsustamist Eestis sõiduki valdaja (tegelikku või eeldatavat) omandiõigust piirata. Seoses sellega märgib kolleegium kõigepealt, et KrMS § 470 lg 5 kohaselt on vara arestimine enne vara väljaandmise taotluse saamist lubatud üksnes edasilükkamatutel juhtudel. Olukorras, kus pole tegemist edasilükkamatu juhuga, pole vara arestimine enne väljaandmisotsustuse tegemist seega lubatav. Interpoli kaudu esitatud taotluse ja Schengeni infosüsteemis oleva teate alusel tagaotsitavate sõidukite arestimise osas sätestab KrMS § 470 lg 6 teine lause täiendava piirangu ja võimaldab neid sõidukeid edasilükkamatutel juhtudel arestida kuni kaheks kuuks. Kolleegium nendib, et kõnealune regulatsioon ei ole piisavalt selge ega võimalda vastata mitmetele küsimustele, mis seoses vara välisriigile väljaandmisele eelneva arestimisega tõusetuda võivad.
9.1.Kriminaalmenetluse seadustiku üldise loogika kohaselt (vt nt KrMS § 142 lg 3 ja § 1264 lg 2) räägitakse mingi põhiõigusi riivava menetlustoimingu puhul edasilükkamatust juhtumist kui erandolukorrast, mil teatud aja vältel on põhiõiguse riive lubatud ka ilma kohtu loata (kohtumääruseta). KrMS § 470 lg-s 5 sätestatust võib aga aru saada nii, et siin nimetatakse kohtu
määruse alusel toimuvat vara arestimist edasilükkamatuks juhtumiks. Selgusetuks jääb, miks kasutatakse terminit „edasilükkamatu juhtum“ kriminaalmenetluse seadustiku loogikaga võrreldes erinevas tähenduses.
9.2.Kolleegiumi arvates on enesestmõistetav, et taotlevast riigist saabunud vara väljaandmise taotlust ei ole võimalik lahendada samal tunnil ja päeval ning mõnikord ilmselt ka mitte samal nädalal. See tähendab, et KrMS §-s 470 peaks olema selgesõnaliselt sätestatud ka vara väljaandmisele eelneva vara kohtumääruse alusel arestimise võimalus. Kui oletada, et seadusandja on siiski soovinud vara välisriigile väljaandmise kontekstis kasutada terminit „edasilükkamatu juhtum“ kriminaalmenetluse seadustiku loogikaga kooskõlas ja arvanud, et üldjuhul peaks vara välisriigile väljaandmisele eelnema nn tavaline (kohtu loal) vara arestimine ja et edasilükkamatu juhtum KrMS § 470 lg 5 mõttes tähendab tõepoolest võimalust vara arestimiseks ilma kohtu loata, siis on omandiõiguse kaitse aspektist ületamatuks probleemiks selles sättes ilma kohtu loata vara arestimise tähtaja puudumine.
9.3.Interpoli kaudu esitatud taotluse ja Schengeni infosüsteemis oleva teate alusel tagaotsitavate sõidukite arestimise osas sätestab KrMS § 470 lg 6 teine lause täiendava piirangu ja võimaldab neid sõidukeid edasilükkamatutel juhtudel arestida kuni kaheks kuuks. Kolleegiumi arvates ei ole seaduse tekstist lähtuvalt võimalik öelda, miks selline piirang ei laiene kõigile teistele vara välisriigile väljaandmisele eelnevatele vara arestimistele. Ka KrMS § 470 lg 6 teises lauses ei ole täpsustatud, millise menetleja määruse alusel kuni kahekuuline vara arestimine lubatav on ja selgust ei loo ka viide KrMS § 142 lg-le 9, mis näeb üksnes ette, et prokuratuur esitab arestimismääruse asjakohasele riiklikule registrile. Arvestades lubatava omandiõiguse riive kuni kahekuulist kestust, tagab põhiõiguste kõrgema kaitse tõlgendus, mille järgi on selline arestimine võimalik vaid kohtumääruse alusel.
10.Kolleegium nõustub prokuratuuriga selles, et eelmärgitud kahekuuline arestimise tähtaeg ei tulene ühestki Eestile siduvast rahvusvahelisest õigusaktist. Samuti ei sätesta KrMS § 142 otsesõnu vara arestimise tähtaega riigisiseses kriminaalmenetluses. Riigisiseses menetluses tuleb arvestada siiski asjaolu, et vara arestimisele seab sisulised ajalised piirid menetluse mõistliku aja põhimõte. Samuti tuleb vara arestimisel riigisiseses kriminaalmenetluses silmas pidada proportsionaalsuse põhimõtet, mis võib teatud asjaoludel tuua kaasa vara aresti alt vabastamise omandiõiguse ülemäärase riive lõpetamiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2012. a määrus kohtuasjas nr 3-11-1-12, p-d 16-17 ja 21 ning 25. veebruari 2014. a määrus kohtuasjas nr 3-1-1-9-14, p-d 12 ja 16). Õiguserikkumised vara riigisisesel arestimisel võivad tuua kaasa riigivastutuse. Vara välisriigile väljaandmise otsustamisele eelneva vara arestimise puhul on Eesti menetlejate piiratud pädevuse tõttu aga võimatu rääkida Eestis kulgeva menetluse ajalisest piiritletusest. Ebaselge on siinjuures ka mõistliku menetlusaja instituudi kohaldatavus. Kui vara arestitakse enne selle välisriigile väljaandmise otsustamist, ei ole arestimise jätkuva põhjendatuse kontroll võimalik samas ulatuses riigisiseses kriminaalmenetluses kohaldatava vara arestimisega. Selline kontroll eeldab aktuaalseid ja täpseid andmeid kulgevast kriminaalmenetlusest. Need andmed on aga vara väljaandmist taotlevas riigis. Kõike eelöeldut silmas pidades on vara välisriigile väljaandmise otsustamisele eelneva vara
arestimise tähtaja sätestamine seaduses põhiseaduse mõttega kooskõlas.
11.KrMS §-s 470 ei ole sätestatud, kas sõiduki arestimisele eelneva kinnipidamise aeg peab mahtuma selle paragrahvi kuuenda lõike teises lauses sätestatud kahekuulise tähtaja hulka. Seetõttu tuleb praeguses asjas tugineda kriminaalmenetlusõiguse süstemaatilisele ja põhiseadusega kooskõlas olevale tõlgendusele.
11.1.KrMS § 142 lg 2 lubab vara arestida kohtumääruse alusel ja sama paragrahvi 3. lõike kohaselt võib edasilükkamatutel juhtudel ilma kohtu loata vara arestimine kesta maksimaalselt 24 tundi. Omandipõhiõigus on kõige ulatuslikumalt kaitstud tõlgenduse korral, mille järgi ilma kohtu määruseta võib ka Interpoli kaudu esitatud taotluse või Schengeni infosüsteemis oleva teate alusel tagaotsitavat sõidukit kinni pidada 24 tundi.
11.2.Samas poleks eelmises alapunktis esitatud tõlgendus kooskõlas KrMS § 470 lg 6 mõttega, mille kohaselt võib Interpoli kaudu esitatud taotluse või Schengeni infosüsteemis oleva teate alusel tagaotsitavat sõidukit pidada ilma kohtu loata enne arestimismääruse tegemist kinni mõistliku aja jooksul. Kolleegiumi hinnangul ei ole 24 tundi mõistlik aeg eeldamaks, et selle aja jooksul alates sõiduki kinnipidamisest jõuaks prokuratuur välja selgitada, kas esinevad alused sõiduki arestimiseks kohtu poole pöörduda. Teisalt jällegi pole omandipõhiõiguse kaitse huvides võimalik aktsepteerida prokuratuuri seisukohta, et praktika kohaselt võiks ja peaks see tähtaeg olema 3 nädalat.
11.3.Kaaludes omandiõiguse kaitsmise huvisid ja selle raames samas ka menetluse efektiivsuse tagamise võimalusi, nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et KrMS § 470 lg-s 6 ettenähtud sõiduki kinnipidamine ja arestimine kokku võiva kesta maksimaalselt kaks kuud. Teisisõnu tuleb KrMS § 470 lg 6 teises lauses sätestatud kahekuulise tähtaja kulgemist arvestada alates sõiduki kinnipidamisest. Kuna isikult võetakse sõiduk ära juba kinnipidamisel, riivatakse sellest ajast alates oluliselt tema õigusi sõidukit kasutada ja käsutada.
12.Juhul, kui nõustuda prokuratuuri vastupidise seisukohaga, kujuneks olukord, kus seadusandja on piiranud kohtumääruse alusel toimuvat põhiõiguste riivet kahe kuuga, kuid lubab samas kohtuliku kontrollita toimuval riivel kesta tähtajatult. Sellist vastuolu pole võimalik põhjendada. Kolleegium mõistab prokuratuuri kohustust selgitada sõiduki kinnipidamise ajal enne kohtu poole pöördumist välja, kas esinevad alused sõiduki arestimist taotleda, ja möönab, et selleks kulub aega, kuid juhib samas tähelepanu asjaolule, et isiku põhiõiguste riive kestus ja kohtulik kontroll riive lubatavuse üle ei saa sõltuda ainuüksi prokuratuuri praktikast. Seadusandja pädevuses on kaaluda pikema arestimistähtaja sätestamist, kui see on vajalik rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks.
13.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 27. augusti 2014. a määruse muutmata ja prokuröri määruskaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.