1-14-7943/14 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

4.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. Esmalt märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtukolleegium märgib, et käesoleva kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning Z.L ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi (tl 38-41). Seega oli esimese astme kohtus tagatud Z.L õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonides ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid.

Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, so arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist ning lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. märtsi 2003. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-26-03 on märgitud, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Maakohus on oma otsuses õigesti märkinud, et Z.L tuleb karistada reaalse vangistusega, sest ta pani uue kuriteo toime katseajal. Seega ei takistanud ka hirm vanglasse sattumise ees teda toime panemast uut kuritegu. On igati positiivne, kui Z.L on loonud endale perekonna, töötab ja on loobunud alkoholi tarvitamisest, kuid see ei tee olematuks tema poolt toime pandud kuritegu. Kohtukolleegiumi hinnangul on Z.L süü suur, sest tema alkoholijoove ületas olulisel määral alkoholijoobe alammäära. Enne sõiduautoga sõitma hakkamist oli ta joonud nii õlut kui viina. Ta ei olnud sõiduautos üksinda. Tegemist oli liiklustiheda sõiduteega ning liiklusrohke kellaajaga. Sõiduautoga sõitmiseks ei olnud äärmist vajadust. Z.L tahtis vaid pärast alkoholi tarvitamist koju sõita. Viimasel ajal välja kujunenud liiklussituatsioon sunnib liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevust oluliselt tõkestama ja seda eesmärki teenib ka KarS §-s 50 lg 1 alusel määratud lisakaristus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. oktoobri 2009. a otsuses nr 3-1-1-86-09 väljendatud seisukohale, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Seoses sellega on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika olnud jätkuvalt seisukohal, et isiku karistamisel alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (3-1-1-10-03, 3-4-1-2-05, 3-1-1-20-06, 3-1-155-07). Kohtukolleegiumi hinnangul Z.L suhtes selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid lisakaristuse kohaldamata jätmise või selle tähtaja lühendamise, tuvastatud ei ole. Maakohus on lisakaristuse tähtaja mõistmisel arvesse võtnud Z.L puhtsüdamlikku kahetsust, varasemat elukäiku ning töö- ja elukoha olemasolu, mistõttu on piirdunud temalt mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega üheks aastaks kaheks kuuks, ehkki KarS § 50 lg 1 p 1 võimaldanuks seda ära võtta kuni kolmeks aastaks. Seda, et Z.L on varem korduvalt mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes karistatud, ei olegi kohus karistuse mõistmisel arvesse võtnud, sest need on kustunud.