Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Sten Lind ja Orvi Tali
Kriminaalasi
O.T süüdistus KarS § 200 lg 1, § 199 lg 2 p 5 järgi lühimenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Pärnu Maakohtu 10. novembri 2014 otsus
Apellatsiooni esitaja
Kaitsja
Prokurör
Indrek Kalda
Süüdistatav
O.T, isikukood XXX, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kahtlustatavana kinni peetud 24.04.2014.
Kaitsja
Peep Rajavere
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 10. novembri 2014 aasta otsus O.T(O.T) KarS § 199 lg 2 p 5 järgi süüdimõistmise ja karistamise ning KarS § 64 lg 1 järgi karistuse mõistmise ja KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud karistuse osas.
2.Lõpetada O.T-le KarS § 199 lg 2 p 5 järgi esitatud süüdistuse osas kriminaalmenetlus KrMS § 14 lg 2 , § 274 lg 1 alusel, kuna süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele.
3.KarS § 65 lg 2 alusel, suurendades kohtuotsusega mõistetud 1 aasta ja 8 kuulist vangistust, Pärnu Maakohtu 10. jaanuari 2014 aasta otsusega mõistetud ärakandmata 1 aasta 1 kuu ja 7
päevase vangistuse võrra, mõista O.T-le liitkaristuseks 2 aasta 9 kuu ja 7 päevane vangistus.
4.Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
5.Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
SÜÜDISTUS:
1.O.T süüdistatakse selles, et ta nõudis alkoholijoobes olles 26.aprillil 2014 kella 19.18-19.21 ajal Haapsalu linnas XXXXXXX X asuva Haapsalu XXXXXXXXXXX XXXXXXXX AKJ-lt 2 euro üleandmist, ähvardades kannatanut, öeldes viimasele, et „ma lähen nagunii teise inimese tapmise eest 10 aastaks vangi, anna mulle 2 eurot ja unustame kogu loo“, mistõttu AKJ-lt, tundes hirmu tapmisähvarduse täideviimise ees, et tema võib oll a järgmine ohver, andis O.T-le 5 eurot. Kuriteoga tekitas O.T AKJ-ltle varalise kahju 5 euro suuruses summas. Sellise tegevusega pani O.T psüühilise vägivallaga toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o röövimise, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 200 lg 1 järgi O.T süüdistatakse selles, et tema võttis alkoholijoobes olles avalikult, vägivalda kasutamata, 24.aprillil 2014 kella 21.10 paiku Haapsalu linnas XXXXX tänaval maja nr XX asuva „R“ kaupluse lähedal 12-aastaselt RK-lt füüsilist jõudu kasutades ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära võõra vallasasja, milleks oli RK-ile kuuluv jalgratas Extreme maksumusega 65 eurot, tekitades kuriteoga kannatanu RK-i seaduslikule esindajale JK-le varalise kahju 65 euro suuruses summas. Sellise tegevusega pani O.T toime võõra vallasasja avaliku äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o varguse, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 199 lg 2 p 5 järgi.
PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:
2.Maakohus tunnistas O.T’i süüdi KarS § 200 lg 1 järgi ja karistas vangistusega 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud, KarS § 199 lg 2 p 5 järgi ja karistas vangistusega 1 (üks) aasta. KarS § 64 lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega, mõistis O.T-le liitkaristuseks vangistuse 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas O.T-le mõistetud karistust 1/3 , so 10 (kümne) kuu vangistuse võrra ning karistuseks luges 1 (üks) aasta 8 (kaheksa) kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas käesoleva kohtuotsusega mõistetud 1 aasta 8 kuu pikkust vangistust Pärnu Maakohtu 10.01.2014 kohtuotsusega mõistetud ära kandmata 1 aasta 6 kuu 18
päevase vangistuse võrra, mõistis O.T-le liitkaristuseks vangistuse 3 (kolm) aastat 2 (kaks) kuud 18 (kaheksateist) päeva. Vangistuse kandmise alguseks luges O.T kinnipidamine 24.aprillil 2014. O.T suhtes kohaldatud tõkendi vahistamine jättis muutmata kuni jõustunud kohtuotsuse järgi karistuse kandmisele asumiseni, seejärel tühistas.
APELLATSIOON:
3.1.Süüdimõistmine KarS § 200 lg 1 järgi. Kaitsja leiab, et kohus on tuvastanud ebaõigesti asjaolu, et O.T on kannatanule tema hirmutamiseks ja vara üleandmisele kallutamiseks öelnud, et „ma lähen nagunii teise inimese tapmise eest 10 aastaks vangi, anna mulle 2 eurot ja unustame kogu loo“ ning kohus on seetõttu kohaldanud ebaõigesti KarS § 200 lg.1 sätestatud materiaalõigusnormi. Asjaolu, et O.T on kannatanule raha saamiseks ja hirmutamiseks öelnud eesti-veneinglise segakeeles, et „ma lähen nagunii teise inimese tapmise eest 10 aastaks vangi, anna mulle 2 eurot ja unustame kogu loo“, on tõendatud üksnes kannatanu ütlustega ning need kannatanu ütlused ei ole täiel määral usaldusväärsed. Apellant ei pea silmas asjaolu, et kannatanu võiks anda teadvalt ebaõigeid ütlusi, vaid seda, et vestlus kannatanu ja süüdistatava vahel toimus mitte kummagi neist emakeeles (eesti või soome keeles vastavalt), vaid eesti-vene-inglise segakeeles. Asjaolu, et kannatanu sai esimesest segakeelsest lausest, millega O.T küsis õlle jaoks 2 eurot, aru õigesti, ei tähenda automaatselt, et kannatanu pidi õigesti aru saama ka järgmisest, keerulisemast kolmeosalisest põimlausest, milles seisnes nii raha nõudmine kui väidetav ähvardus, sest nii, nagu see oli segakeelest adressaadile segasem aru saada, pidi see olema ka joobes ning võõrkeelt purssivale O.T-le keerulisem lausuda. Faktilistele ebaõigsustele kannatanu ütlustes viitavad ka kannatanu ütluste vastuolud asitõendi vaatlusprotokolliga ja videosalvestusega (tl.16-37). Esiteks on kannatanu avaldanud, et noormees oli jalgrattaga. Videosalvestusest nähtuvalt ei olnud O.T kannatanu tuleku ajal jalgratast ning ta tuli alul raudteejaama ning läks ka hiljem kannatanu juurde rattata. Kannatanu ütlustest nähtuvalt ütles süüdistatav talle üksnes 2 lauset, kuid asitõendi vaatluse ja videosalvestuse kohaselt suhtles süüdistatav kannatanuga pea kolm minutit. Kannatanu ütluste kohaselt pakkus ta süüdistatavale raha kahel korral – alul Taani kroone ja hiljem eurosid, kuid asitõendi vaatlusest ei nähtu kahel korral raha süüdistatava poole ulatamist. Kannatanu ütluste kohaselt on süüdistatav kummardunud ähvardavalt tema kohale, kuid asitõendi vaatluse protokollist ning videosalvestusest nähtuvalt on O.T alul kannatanu kõrvale kükitanud ja hiljem istunud kannatanu juurde kivisillutisele maha, milline ei ole üldse ähvardav hoiak ega asend ning väliselt mõjult võrreldav kannatanu kohale kummardumisega. Seda arvestades on siiski erinevalt kohtu teistsugusest hinnangust asjakohased ja olulised tunnistaja UN ütlused (tl.40-41), et neil külas olnud kannatanu oli kummalise käitumisega – kartis pimedust, talle ei meeldinud rahvarohked kohad, suhelda ei soovinud ja meelsasti oli üksi. Need asjaolud viitavad kannatanu eraklikule ja arglikule iseloomule. Arglikul ja eraklikul inimesel võib hirmutunne tekkida asjaoludest ja sündmustest, mis mõnele teisele isikule hirmutunnet ei tekita.
Riigikohus on oma lahendist 3-1-1-59-11 nähtub, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. Need seisukohad kohalduvad ka KarS § 200 süüteokoosseisule, kui röövimine pannakse toime ähvarduse kui vaimse vägivalla abil. Videosalvestis pigem välistab ähvarduse ja sündmuse, mis tekitaks hirmutunde keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Riigikohtu lahendis 3-1-1-12-09 antud selgituse pinnalt tuleneb , et asjas tuleb tõendada, et kannatanu mitte ainult ei hirmunud O.T jutust, vaid O.T pidi jutuajamise käigus soovima kannatanu vaimse heaolu kahjustamist, temas hirmutunde tekitamist või vähemalt möönma seda kaudse tahtluse esinemiseks, aga see ei ole tõendatud. Ülaltoodud asjaolusid arvestades ei saa välistada, et kannatanu on seostanud kaheks lauseks 3 minutise suhtluse kestel kuuldud arusaadavad fraasid või fraasid, millised ta pidas enda jaoks arusaadavad olevad ning kujutas erakliku ja argliku loomuga isikuna O.T avaldusi ebaõigesti tõlgendades endale ette ähvarduse. O.T ei saa karistusõiguslikult vastutada raha küsimise ehk kerjamise eest ja selle eest, kui kannatanu sai tema jutust ebaõigesti aru mõtles enda jaoks välja hirmud ja nende ajel talle raha loovutas. Kahtlust ei ole tunnistajate K, P ja N ütlustes kannatanu vaimsete üleelamiste kohta, kuid need need tunnistajate ütlused vaimsete üleelamiste kohta ei tõenda üleelamiste põhjust ehk O.T poolt kannatanu tahtlikku ähvardamist. Samuti ei tõenda tunnistajate P ja K edasirääkimisega antud ütlused kuriteosündmuse kohta seda, mida süüdistatav kannatanule ütles, vaid seda, kuidas kannatanu aru sai, või mida ta endale hirmunult ette kujutas. Kui kannatanu sai süüdistatava jutust ekslikult aru, siis on ka tunnistajate ütlused kuriteosündmuse kohta objektiivsetel põhjustel sisult ebaõiged. Olemasolevatel asjaoludel ei ole tõsikindlalt tõendatud kannatanu ähvardamine O.T poolt ega ka O.T tahtlus kannatanut oma ütlustega hirmutada ja seega tuleb kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg.3 alusel tõlgendada süüdistatava kasuks. Leiab, et O.T käitumine ei täida isegi kannatanu ütluste õigsuse korral KarS § 200 süüteokoosseisu. Vaidlust ei ole, et O.T ei ole kannatanu suhtes kasutanud füüsilist vägivalda. O.T-le omistatud eesti-vene-inglise segakeelne lause ei sisalda ka vaimset vägivalda. Isegi kui O.T rääkis kannatanule midagi vangi minekust, ei olnud see jutt isegi kannatanu ütluste järgi seotud sellega, mis võib juhtuda siis, kui kannatanu talle õlleraha ei anna. Kannatanu on oma hirmutunde kujundanud enda ettekujutlusega, mille eest ei saa O.T KarS § 200 lg.1 järgi vastutada. Kuna O.T ei ole kannatanut ähvardanud, siis ei vasta tema käitumine KarS § 200 lg.1 süüteokoosseisu tunnustele. Pärnu Maakohus tuleb tühistada O.T KarS § 200 lg.1 järgi süüdi mõistmise ja karistamise osas ning asjas tuleb teha uus otsus, millega O.T tuleb KarS § 200 lg.1 süüdistuses õigeks mõista.
3.2.Süüdimõistmine KarS § 199 lg.2 p.5 järgi. O.T-le esitatud varguse süüdistuses ei ole vaidlust teo tõendatuses, vaid vara väärtuses. O.T süüdimõistmisel KarS § 199 lg.2 p.5 järgi on rikutud KrMS § 7 lg.3 kriminaalmenetluse aluspõhimõtet ning tuvastatud ebaõigesti, et varastatud jalgratta väärtus oli
64 eurot või suurem ning selle hõivamise näol oli tegu vargusega KarS 199 tähenduses, mitte aga süüteoga väheväärtusliku asja vastu ehk väärteoga KarS 218 järgi, millega oleks tegu, kui varastatu väärtus on väiksem kui 64 €. Kohus on samalaadsete jalgrataste müügikuulutuste (tl.133, 134, 135, 136, 137, 138, 139, 140, 141, 148, 154, 156, 158) alusel tuvastanud, et 13 müügikuulutuses avaldatud müügihindade keskmine hind ehk kasutatud käikudega meeste jalgratta harilik väärtus on 75,53 eurot. Kohus on vaidlustatavas otsuses viidanud ebaõigesti Riigikohtu lahendile 3-1-1-14-00. Riigikohtu seisukoht ei õigusta müügikuulutuste aritmeetiliselt keskmise müügihinna arvutamist. Tl. 138, 148, 154, 156 ja 158 olevad müügikuulutused tõendavad, et kannatanul on reaalne võimalik taastada varguse eelne olukord väiksema hinna eest kui 64 eurot. Vastavalt KrMS § 7 lg.3 tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Kui kriminaalasjas on dokumentaalsete tõenditega üheselt tõendatud, et varastatuga samalaadse asja on võimalik osta odavamalt kui 64 eurot, mille juures on veel valikuvõimalus 5 alternatiivse pakkumise vahel, siis tuleb varastatu väärtus lugeda väiksemaks kui 64 eurot ning vastupidine keskmise hinna arvutus, kus võetakse arvesse ka kallimad turul olevad pakkumised, rikub KrMS § 7 lg.3 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt tõlgendatakse väljaselgitamata kahtlused isiku süüdi olekus isiku kasuks. Seda seisukohta ei kummuta ka asjatundjana ärakuulatud tunnistaja JK ütlused, et tegu on kvaliteetsetest osadest valmistatud rattaga ning ratta väärtus 65 eurot ei ole üle hinnatud. Need asjatundja ütlused ei kummuta müügikuulutustest nähtuvat reaalset võimalust soetada analoogne jalgratas hinnaga odavamalt kui 64 eurot. Asjatundja ütlused, et tema pole müünud kasutatud ratast odavamalt kui 100 € ei ole aga asjakohased, sest tema tegeleb jalgrataste müügiga oma majandustegevuses (ostab odavamalt, putitab korda ja müüb kallimalt) ja tema arvamus ei kajasta kasutatud rataste müügitingimusi tarbijatevahelisel järelturul. Kohtu seisukoht, et internetikuulutustes avaldatud müügihinnale lisandub tingimata ka kulu ratta kojutoimetamisele on oletuslik ning isegi kulu olemasolu hüpoteetiliselt eeldades, ei saa näiteks postipaki saatmise madalat hinda arvestades automaatselt eeldada, et transpordikulu muudab ratta soetamise kulu 64 eurot ületavaks. Kannatanu RK-i ja tema ema JK ütlused, et ratas maksis 65 eurot ei ole aga arvestatavad, sest tegu on asjatundmatute ja kasutatud rataste ostu-müügi alal kogenematute isikute emotsionaalse arvamusega. Eeltoodud asjaoludel ning põhjendustel on kriminaalasjas kõrvaldamata ehk ümberlükkamata kahtlus, et süüdistatav O.T poolt kannatanu RK-lt 24.aprillil 2014.a. Haapsalu linnas varastatud jalgratta Extreme väärtus võis varguse ajal olla väiksem, kui 64 eurot ning O.T käitumises ei esine selle tõttu KarS § 199 lg.2 p.5 süüteo – varguse tunnuseid, vaid ta on toime pannud KarS § 218 lg.1 sätestatud väärteo - süüteo väheväärtusliku asja vastu. Seetõttu tuleb Pärnu Maakohtu otsus O.T KarS § 199 lg.2 p.5 järgi süüdi tunnistamise ja karistamise osas tühistada ja asjas tuleb teha uus otsus, millega mõistetakse O.T süüdistuses KarS § 199 lg.2 p.5 järgi õigeks.
3.3.Eeltoodud asjaoludel ja põhjendustel tuleb Pärnu Maakohtu 10.11.2014.a. kohtuotsus O.T KarS § 200 lg.1 ja § 199 lg.2 p.5 järgi süüdi tunnistamise ja karistamise kohta tühistada ning asjas tuleb teha uus kohtuotsus, millega O.T mõistetakse talle esitatud süüdistustes õigeks. Koos esimese astme otsuse tühistamise ning asjas uue otsuse tegemise ja O.T õigeks mõistmisega tuleb KrMS § 181 sätetel hüvitada O.T poolt kantud menetluskulu –
lepingulisele kaitsjale makstud tasu 659,28 €. Menetluskulude nimekiri samas summas koos kuludokumentidega on esitatud asja arutamisel 1. astme kohtus. Õigeksmõistvas otsuses tuleb tunnustada tema õigust saada hüvitist alusetu vahi all viibimise eest alates 24.aprillist 2014.a. kuni vahi alt vabastamiseni (tl. 43-44, 67-69, 100-101).
3.4.Alternatiivne taotlus karistuse vähendamiseks. Kui kohus leiab apellatsiooni lahendades, et O.T poolt KarS § 200 lg.1 sätestatud süüteo toimepanemine on tõendatud ning et O.T tegu vastab KarS § 200 lg.1 süüteokoosseisu tunnustele, palub vähendada O.T-le KarS § 200 lg.1 eest mõistetud karistust ja mõista talle karistus KarS § 200 lg.1 alammääras, vangistus kaks aastat ja moodustada KarS § 64 lg.1 alusel liitkaristus, lugedes varguse eest mõistetud kergema karistuse kaetuks röövimise eest mõistetud raskema karistusega, ning vähendada liitkaristust vangistus 2 aastat KrMS § 238 lg.2 alusel 1/3 võrra. Karistuse mõistmist alammääras õigustab süü väike suurus. Vastavalt KarS § 56 lg.1 on karistamise aluseks süü suurus ja süü suuruse määramise peamiseks kriteeriumiks on teo objektiivne raskus. Röövimise puhul on oluline, et hõivatud vara väärtus oli väga väike – üksnes 5 eurot ning süüdistatav ise küsis kannatanult veel vähem raha – kaht eurot, ning kannatanu loovutas ise rohkem raha, kui süüdistatav temalt küsis. Samuti ei ole süü suur, sest hinnates hüpoteetilist O.T eesti-vene-inglise segakeelset lauset vaimse vägivallana, oli see väga kerge, pigem isegi formaalne ning kannatanu on ise loonud ähvarduse oma ettekujutluses. O.T perekonnaliikmed on O.T eest hüvitanud kannatanu AKJ-le tema poolt süüdistatavale loovutatud 5 eurot (maksekorraldus – lisa). Palun võtta maksekorraldus kriminaalasja materjalide juurde, kuivõrd selle vastuvõtmine ei riku süüdistatava kaitseõigust teada, milles ja milliste tõendite alusel teda süüdistatakse, mis on lühimenetluses uute tõendite vastuvõtmise üldise keelu põhjus. Apellant on nõus apellatsioonkaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses.
3.5.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg.1 p.4, § 338 p.-d 1 ja 2, 340 lg.2 p.1 palub
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 10.11.2014.a. kohtuotsus kriminaalasjas 1-14-8038 O.T KarS § 200 lg.1 ja § 199 lg.2 p. 5 järgi süüdi mõistmise ja karistamise kohta ja teha kriminaalasjas uus kohtuotsus, millega mõista O.T esitatud süüdistuses õigeks. Samuti palun O.T-le hüvitada 1. astme kohtus kantud õigusabikulud vastavalt 1. astme kohtumenetluses esitatud menetluskulude nimekirjale.
2.Kui Ringkonnakohus leiab, et puuduvad alused Pärnu Maakohtu otsuse tühistamiseks O.T KarS § 200 lg.1 järgi süüdi tunnistamise osas, siis palun tühistada vaidlustatav Pärnu Maakohtu otsus O.T-le KarS § 200 lg.1 järgi mõistetud karistuse ja KarS § 64 lg.1 alusel mõistetud liitkaristuse osas ja mõista O.T-le kergem karistus mõistes selles asjas esitatud süüdistuste järgi liitkaristuseks 2 aastat vangistust, mida vähendada KrMS § 238 lg.2 järgi 1/3 võrra, peale mida alles jääv 1 aasta ja 4 kuud vangistus liita KarS § 65 lg.2 alusel varasema otsusega mõistetud kandmata vangistusega.
PROKURÖRI SEISUKOHT:
4.Prokuratuur nõustub apellatsioonis märgitud seisukohtadega osaliselt.
4.1.O.T süüdistatakse esiteks KarS § 199 lg 2 p 5 järgi kvalifitseeritavas kuriteos 65 eurot maksva jalgratta avalikus varguses. KarS § 218 lg 1 ja lg 4 kohaselt on 01.jaanuarist 2015 KarS § 199 lg 2 p 5 järgi kuriteona karistatav vaid võõra vallasasja äravõtmine, mille väärtus ületab kahtekümmet miinimumpäevamäära ehk 200 eurot. Alla 200 euro väärtusega vallasasja vargus on alates 01.01.2015 karistatav väärteona väheväärtusliku asja vastu KarS § 218 lg 1 järgi. Kuna käesolevas kriminaalasjas on kohtuotsuse kuulutamine määratud 14.jaanuarile 2015, tuleb arvestada ka sel ajal kehtivaid karistusõiguse norme, millel on tagasiulatuv jõud. KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Antud juhul ei ole O.T poolt KarS § 199 lg 2 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine alates 01.01.2015 karistatav mitte kuriteo, vaid väärteona, mistõttu tuleb selles osas tema süüdistusest loobuda. KrMS § 14 lg 2 kohaselt on süüdistusest loobumine põhjusel, et süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele, kriminaalmenetluse lõpetamise alus, mistõttu tuleb O.T suhtes nimetatud kuriteos kriminaalmenetlus lõpetada.
4.2.O.T süüdimõistmine röövimises KarS § 200 lg 1 järgi on põhjendatud. Maakohus on selgelt ja arusaadavalt põhjendanud, miks ta peab usaldusväärseteks kannatanu AKJ-lt ütlusi ning O.T ütlusi mitte ning apellatsioonis toodud asjaolud ei anna alust kannatanu ütlusi mitteusaldusväärseteks pidada. Olukorras, kus süüdistatav tugeva alkoholijoobe tõttu peaaegu midagi toimunust ei mäleta, ei ole alust tema ütlusi eelistada kannatanu ütlustele. O.T on öelnud, et ei tea, kellega koos ta raudteejaama perroonil alkoholi tarvitas, ta ei tea, kellega ta koos jõi ja mida. Ta ei mäletanud üldse mingit seltskonda, samuti seda, et oleks alkomeetrisse puhunud, kuigi seda kinnitas politseiametnik IP. Samuti ei mäleta ta sedagi, kas ta küsis raha naiste- või meesterahva käest. Kannatanu on andnud usutavaid ütlusi, et süüdistatav teda tõepoolest ähvardas ja ta andis sel põhjusel talle 5 eurot. Kannatanu ütluste kohaselt kasutas O.T just süüdistuses märgitud väljendeid, öeldes, et ta läheb nagunii teise inimese tapmise eest 10 aastaks vangi, et anna mulle 2 eurot ja unustame kogu loo. Maakohus on ka piisavalt põhjendanud seda, miks kannatanu sai selgelt aru, mida süüdistatav talle ütles. Süüdistatava kasutatud väljendeid saab hinnata psüühiliseks vägivallaks, mis oli seotud just raha saamise eesmärgiga, kuna kannatanu ütlustest tulenevalt O.T küsis talt raha, kahte eurot ning seejärel ütles talle ähvardavalt, et ta läheb nagunii kümneks aastaks vangi inimese tapmise eest, et anna mulle see kaks eurot ja unustame kogu loo. Tegemist ei olnud lihtsalt suitsuraha küsimisega või niisama lobisemisega. Sellise sõnastuse kasutamise eesmärk sai olla ainult kannatanut hirmutada ning murda sellega tema vastupanutahe raha andmiseks, mis ka juhtus ning kannatanu andis tema ähvardamise tulemusel kahtlustatavale 5 eurot. Tegemist oli konkreetsete ähvardavate väljenditega, mille kasutamise puhul ei ole alust arvata, et kannatanu neid välja mõtles või kahtlustatavast aru ei saanud. Samuti tekitaks selliste väljendite kasutamine hirmu ka kolmandas objektiivses kõrvaltvaatajas, mitte ei olnud tegemist konkreetse kannatanu eripäraga. Samuti oli psüühilise vägivalla kasutamine ja kannatanu poolt raha andmine kahtlustatavale omavahel põhjuslikus seoses, kuna raha andmine toimus vahetult peale kannatanu suhtes ähvardavate väljendite kasutamist.
O.T-le KarS § 200 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest mõistetud karistus ei ole liiga range, kuna on mõistetud alla sanktsiooni keskmise määra, peaaegu sanktsiooni alammääras ning süüdistatava puhul on tegemist varem neljal korral kuritegude eest karistatud isikuga, kes pani röövimise toime eelmise kohtuotsusega määratud üldkasuliku töö tegemise ajal. Eeltoodu alusel leiab prokuratuur, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta osaliselt rahuldamata.
KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
5.Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega ja apellatsiooni väidetega, samuti prokuröri kirjalike seisukohtadega, leiab järgmist.
5.1.KarS § 199 lg 2 p 5 järgi kvalifitseerit ud kuriteo toimepanemises süüdimõistmise osas kuulub otsus tühistamisele. Prokurör on asjakohaselt leidnud, et KarS § 218 lg 1 ja lg 4 kohaselt on 01.jaanuarist 2015 KarS § 199 lg 2 p 5 järgi kuriteona karistatav vaid võõra vallasasja äravõtmine, mille väärtus ületab kahtekümmet miinimumpäevamäära ehk 200 eurot. O.T on aga süüdi tunnistatud 65 eurot maksva jalgratta avalikus varguses. Alla 200 euro väärtusega vallasasja vargus on alates 01.01.2015 karistatav väärteona väheväärtusliku asja vastu KarS § 218 lg 1 järgi. KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Ülaltoodu alusel pole O.T poolt KarS § 199 lg 2 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine alates 01.01.2015 karistatav mitte kuriteo, vaid väärteona, mistõttu on prokuröri poolt selles osas süüdistusest loobumine asjakohane. KrMS § 14 lg 2 kohaselt on süüdistusest loobumine põhjusel, et süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele, kriminaalmenetluse lõpetamise alus, mistõttu tuleb O.T suhtes KarS § 199 lg 2 p 5 järgi esitatud süüdistuses kriminaalmenetlus lõpetada. Eeltoodust lähtuvalt puudub vajadus anda kolleegiumi poolt hinnangut kaitsja apellatsioonis esitatud väidetele puudutavalt KarS § 199 lg 2 p 5 süüdimõistmist.
5.2.KarS § 200 lg 1 järgi kannatanu AKJ-ltle kuuluva vara röövimises süüdimõistmise ja karistamise osas otsus tühistamisele ei kuulu. Kaitsja on leidnud, et kuigi pole alust hinnata kannatanu ütlusi ebaõigeteks, pole tema ütlused usaldusväärsed põhjusel, et süüdistatav rääkis nn segakeeles, kuid mitte kannatanu emakeeles, mistõttu kannatanu võis tema jutust mitte aru saada. Kaitsja on eelnimetatud arvamust avaldanud ka maakohtus ning kohus on otsuses põhjendanud kannatanu poolt antud ütluste usaldusväärsust, andes hinnangu ka kaitsja väidetele. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. Kannatanu on andnud ütlusi sellest mida ta sai aru süüdistatava jutust ja kolleegiumil puudub alus järelduseks, et kannatanu vastavasisulised ütlused on ebausaldusväärsed. Kaitsja on leidnud, et kannatanu ütlused sellest, et noormees oli jalgrattaga on vastuolus videosalvestuselt nähtuga. Kolleegium sellise järeldusega nõustuda ei saa kuna kaitsja on kannatanu ütlusi hinnanud meelevaldselt. Nimelt on kannatanu andnud ütlusi, et perroonile jõudes möödus ta noorte seltskonnast ja nende juures oli ka üks või mitu jalgratast. Tema juurde tuli sellest seltskonnast üks noormees rahuliku kõnnakuga, taarudes. Seega pole kannatanu andnud ütlusi, et tema juurde tuli noormees jalgrattaga.
Sellel päeval jalgratta olemasolu süüdistataval on kinnitust leidnud ka maakohtu poolt nii kannatanu kui tunnistaja IP-i ütlustega sellest, et P baari juurde, kus O.T pärast kuriteo toimepanemist kinni peeti, tuli ta jalgrattaga. Kaitsja väited sellest, et kannatanu ütlused kahel korral raha pakkumisest videosalvestusest ei nähtu, ei muuda kannatanu ütlusi ebatõesteks. Kannatanu on andnud ütlusi, et esialgu ta vaid näitas rahakotis olevat Taani peenraha ja pakkus talle, kuid noormees ei olnud sellega rahul. Seega võis olla esialgne pakkumine vaid ka verbaalne. Samuti ei nõustu kolleegium kaitsja seisukohaga, et süüdistatava käitumine polnud ähvardav, tõendatud pole O.T tahtlus kannatanut oma ütlustega hirmutada. Kolleegium märgib, et kuriteokooss eisu täitmiseks on vajalik tuvastada, et ähvardamine on veenev, st kannatanul peab olema alust karta ähvarduse täideviimist. Maakohus on esitanud oma põhjendused miks ta leiab, et kannatanul oli tegelik põhjus oma elu ja tervise pärast karta. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kui rahuliku raha küsimise peale kannatanu O.T soovi ei täinud, siis jätkuvalt raha nõudmisel kaasnev lause, et ta on juba inimese tapnud ning niikuinii läheb vangi, muutis ähvarduse kannatanu jaoks veenvaks, mille mõju all andiski kannatanu olemasoleva sularaha nõudjale. Kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-59-11 on sedastatud, et KarS §-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette KarS § 120 objektiivse koosseisu realiseerimist. Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kolleegium leiab, et selline teave, mille sisuks on asjaolu, et isik on võimeline tapma, et ta on juba tapnud, oleks võinud tekitada hirmu ka objektiivses kõrvalvaatajas. Samuti suurendab hirmutunnet ka asjaolu, et O.T oli tugevas alkoholijoobes. Asjaolu, et kannatanu kardab pimedust pole antud juhul oluline kuna nagu juba maakohus tuvastas, oli tegemist päevase ajaga. Samuti ei nõustu kolleegium kaitsja väitega, et isegi kui süüdistatava sõnad tekitasid kannatanus hirmu pole kuriteokoosseis täidetud kuna väljaöeldu ei täida KarS § 120 koosseisu. Kolleegium leiab, et isegi kui süüdistatav otseselt ei ütelnud, et tapab kannatanu, siis sellise teo toimepanemisele selge viitamine on hinnatav psüühilise vägivallana ja täidab KarS § 200 ettenähtud vägivalla tunnuse. Eeltoodu alusel kolleegium leiab, et maakohus on olnud KarS § 200 lg 1 osas esitatud tõendite hindamisel ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud õigusliku hinnangu osas on kohtu põhjendused veenvad ja apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuses toodud seisukohtade ümberhindamiseks.
5.3.O.T on KarS § 200 lg 1 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemise eest karistatud 2 aasta ja 6 kuulise vangistusega. Kaitsja esitatud taotlus KarS § 200 lg 1 järgi kergema karistuse mõistmiseks rahuldamisele ei kuulu. Kaitsja on taotlenud O.T karistamist KarS § 200 lg 1 sanktsioonis ettenähtud minimaalse, 2 aastase vangistusega. Kaitsja on leidnud, et süü pole suur. Kolleegium märgib, et apellatsioonis esitatud asjaolusid on maakohus juba arvestanud ning jõudnud kaitsjaga analoogilisele järeldusel, et O.T’i süüs röövimise toimepanemisel ei
saa hinnata väga suureks. Maakohus on põhistanud miks kohus ei mõista röövimise eest karistust sanktsiooni miinimummääras ning kolleegium sellise järeldusega nõustub. Karistust kergendavaid asjaolusid pole maakohus tuvastanud ning sellekohaseid etteheiteid pole kaitsja ka esitanud. Kaitsja poolt apellatsioonile lisatud kanatanule pärast maakohtu otsust kahju hüvitamist tõendava maksekorralduse jätab kolleegium tähelepanuta kuna lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt. Lisatud maksekorraldus viimatinimetatut ei puuduta. Samas kolleegium leiab, et pärast maakohtu otsust kahju heastamine ei too kohustuslikult kaasa maakohtu poolt mõistetud karistusmäära muutmist. Karistuse mõistmisel ei saa tähelepanuta jätta ka süüdistatava isikut. Tema senist elukäiku ning suhtumist õiguskorda. Maakohus on üksikasjalikult otsuses esitanud O.T poolt varem toime pandud kuritegude eest mõistetud karistusi. O.T on varem ka varem toime pannud vägivallaga seotud kuritegusid ning seda korduvalt. O.T ei ole eelnevatest karistusest õigeid järeldusi teinud, need ei ole teda mõjutanud seaduskuulekusele. Uue esimese astme kuriteo toimepanemine näitab hoopis, et tal on tekkind karistamatuse tunne. Kolleegiumi veendumuse kohaselt on O.T-le 2 aasta ja 6 kuuline vangistus kooskõlas nii süü suuruse kui isikuandmetega ning arvestab õiguskorra kaitsmise huvidega, mistõttu otsuse tühistamiseks ning karistusmäära muutmiseks seaduslikud alused puuduvad.
6.Olenematult apellatsioonist kuulub aga eeltoodud p 5.1 põhjendustel maakohtu otsus tühistamisele KarS § 64 lg 1 kohaldamise osas, kuna O.T suhtes lõpetati kriminaalmenetlus KarS § 199 lg 2 p 5 järgi. Seega puudub KarS § 64 lg 1 ettenähtud kuritegude kogum ja üks liidetav. Samas selline asjaolu ei too kaasa muudatusi KrMS § 238 lg 2 alusel mõistetud karistuse osas kuna varguse toimepanemise eest mõistetud karistus loeti juba algselt maakohtu poolt kaetuks raskema, röövimise eest mõistetud karistusega ning vähendati juba KarS § 200 lg 1 järgi mõistetud karistust, mille ka ringkonnakohus jättis muutmata.
7.Maakohtu otsus kuulub tühistamisele KarS § 65 lg 2 järgi mõistetud liitkaristuse osas. Nimelt jõustus 01.01.2015 aastal KarS § 69 lg 6 uus redaktsioon, mille kohaselt muutus üldkasuliku töö tegemata osa vangistuse päevadeks arvutamise põhimõte ja seda süüdlasele karistust lühendavas suunas. KarS § 5 lg 2 sätestab muuhulgas, et seadusel, mis lühendab vangistust, on tagasiulatuv jõud ka isiku suhtes, kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Antud juhul on O.T-le eelmise otsusega mõistetud ja asendatud vangistus pööratud täitmisele, ning kandmata karistus on üheks KarS § 65 lg 2 liidetavast. Eelmise, 10.01.2014 aasta kohtuotsusega, mõisteti kandmisele kuuluvaks karistuseks oli 1 aasta 11 kuud ja 29 päeva vangistust, mis asendati üldakasuliku tööga 1448 tundi. O.T oli eelnimetatud töö tundidest tehtud 322 tundi, mis kehtiva KarS § 69 lg 7 kohaselt võrdub 322 päevaga ehk 10 kuu ja 22 päevase vangistusega. Seega on KarS § 65 lg 2 ettenähtud kandmata karistuse osaks käeoleval ajal 1 aasta 1 kuu ja 7 päeva vangistust, mille võrra kuulub käesoleva otsusega mõistetud karistus suurendamisele ning mõistetavaks ja kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks jääb 2 aastat 9 kuud ja 7 päeva vangistust.
8.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 274 lg 1 järgi tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 10. novembri 2014 aasta otsuse osaliselt. Kaitsja apellatsiooni jätab rahuldamata.
Ivi Kesküla (allkirjastatud digitaalselt)
Sten Lind (allkirjastatud digitaalselt)
Orvi Tali (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.