1-14-5071/86 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ja kohtupsühholoogilise kompleksekspertiisi eest summas 510 eurot; statsionaarse kohtupsühhiaatrilise- ja kohtupsühholoogilise kompleksekspertiisi eest summas 1530 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel jätta riigi kanda kriminaalmenetluse kulud: L OÜ poolt teostatud tööde kulu summas 80 eurot. Kriminaalmenetluse kulud tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. KarS prg. 121 järgi mõisteti Vladimir Antonov süüdi selles et tema 21.10.2013 kella 08.30 paiku Tallinnas, XXXXXXX XX XX juures tungis NA kallale, lüües sõiduautos istuvat kannatanut vähemalt neljal korral metallist esemega (õppeotstarbeline käsigranaat F1 koos sütikuga) pea piirkonda. Löökide tagajärjel tundis kannatanu valu ja tal tekkisid tervisekahjustused -nahaalused hematoomid paremal kõrgel kukla piirkonnas ja vasaku põse piirkonnas ning haav vasakul alalõual. KarS prg. 22 1 lg 1 ja 113 järgi mõisteti Vladimir Antonov süüdi selles, et tema, alates 2014 jaanuari algusest kihutas NA tapmise eesmärgil- RP (P) esimese raskusastme kuriteo - tapmise - toimepanemisele, tehes talle ettepaneku panna toime NA tapmine, tasu tapmise eest 5000 euro ulatuses. Alates 08.01.2014 alustas ta tapmisele kihutamise katse toimepanemist täiendavate tegudega eesmärgiga soodustada kuriteo toimepanemise alustamist: varustas 08.01.2014 XX (XXXXXX XXXXX XXX XXX) R.P-i ohvri fotoga, teavitas R. P-it kannatanu töökoha asukohast, kannatanu elukoha asukohast, kannatanu lapse lasteaia asukohast, sõidukist millega kannatanu sõidab ja andis 09.01.2014 R.P-ile kuriteo eest lubatud tasu ettemaksuna, kuriteo kahtlustusest kõrvalehoidumiseks tehtavate tegude - võltsitud dokumentide hankimine, Eestist lahkumine - eest 500 eurot, nõudes toimepandud kuriteo tõenduseks N.A isiklike asjade esitamist. 13.01.2014 esitas R.P V.A tõendusena toimepandud kuriteost N.A asjad - kaelaketi kuloniga ja autovõtmed, peale mida V.Antonov andis XX (XXXXXX XXXXX XXX XXX) R.P toimuvatel kohtumistel korduvalt ja nimelt: 13.01.2014 kell 13:28, 14.01.2014 kell 12:45 ja 15.01.2014 kell 10.30 ning omavahelistes telefonivestlustes: 13.01.2014 kell 16:04, 14.01,2014 kell 19:28 ja kell 19:43 lubadusi, et maksab R.P N.A eest lubatud tasu summas 5000 eurot, põhjendades kohest raha mittemaksmist raha puudumisega. N.A jäi kihutajast mitteoleneval põhjusel toime panemata, kuna R.P teatas temale tehtud ettepanekust politseile ja kuriteo matkijana teeskles tapmisele toimepanemisele suunatud tegusid. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Süüdistatava kaitsja taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas. Uue otsusega taotletakse karistust kergendavate asjaolude tunnistamist ning karistusmäära vähendamist 3-4 aastase vangistusmäärani. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. Kohus ei pidanud põhjendatuks KarS § 60 lg 1 kohaldamist, orienteerudes karistusmäära kindlaks määramisel KarS § 113 sanktsiooni keskmisele määrale, võttes lähtepunktiks 10,5 aastat vangistust.

Kaitsja leiab, et kohus on jätnud kohtuotsuses vahele rida asjaolusid, mis omavad suurt tähtsust hinnangu andmisel teole endale. Tunnistaja R.P nagu märgitakse ka kohtuotsuses,tõepoolest„...ei keelitanud ega provotseerinud kordagi Antonovit kuriteole“. Õiglane on ka kohtu järeldus, et „Kohtul ei tekkinud kohtus uuritud tõendite pinnalt mingit kahtlust, et kannatanu tapmise soov oleks kellegi teise poolt süüdistatavas esile kutsutud“. Probleemi näeb aga apellant järgnevas. Kriminaalpolitsei poolt asuti kuriteo matkimisele eelnevalt I.Ž poolt KAPO-le esitatud pöördumise alusel. I.Ž , kes oli V.Antonovi sõber, esitas omal algatusel pöördumise enda kuraatorile KAPO-s, milles avaldas V.Antonovi kuritegelikke kavatsusi. Kusjuures enne kuriteo matkimisega seotud jälitustoimingutega alustamist just nimelt I.Ž juhtis R.P-i käitumist ning just tema soovitas P-il „aega venitada“ vestlustes V.Antonoviga tapmise planeerimisel. Kaitsja ei pea P-i ja Ž-i käitumist kodanikujulguseks ja kriminaliteedi vastu leppimatu suhtumise ilmutamiseks. Vastupidiselt kohtu seisukohale ei oma kaitsja arvates tähtsust see, millal tekkis R.Pil idee teenida raha V.Antonovi vahistamise pealt, kas enne V.Antonovi vahistamist või peale vahistamist nädal aega hiljem. Tähtis on, et V.Antonovi isolatsioon oli P-i ja Ž-i omakasupüüdliku huvi rahuldamise ajendiks ja et nad kavatsesid rikastuda kelmuse teel 30.000 euro võrra. Nimelt see fakt annab kaitsele alust rääkida sellest, et Antonovi „paljastajad“ ei ole ise kaugeltki korralikud ega ausad isikud. Ning nende tegevuse motiivi Antonovi suhtes on võimatu tuvastada tõepäraselt, sest mõlemad, nii P kui Ž on huvitatud isikud ja praegu elavad nad kohtuotsuse ootel, seoses V.Antonovi ema suhtes toime pandud vara/isiku vastase kuriteoga. Mis tunnistaja on I.Ž, kui analüüsitavate asjaolude tõttu on ta süüdistatava/kohtualuse seisundis, s. t. huvitatud isik, ning loomulikult hakkab ta ennast kaitsma ja õigustama. Õiguste deklaratsioon annab talle seadusliku aluse mitte anda ütlusi enda vastu. Seepärast ei nõustu kaitsja esimese astme kohtu poolt tehtud etteheitega selles, et ta ei esitanud I.Ž-it tunnistajana. Advokaadil ei ole õigust tegutseda oma kliendi vastu. Kaitsele on selge, et I.Ž ja R.P on kriminaalmaailma kuuluvad inimesed, kes oskavad end välja rabelda, on kinnised ja salakavalad, oma moonutatud ettekujutusega aust ja õiglusest, tihtipeale ei ole neil südametunnistust ega au, nendel kehtib topelt moraal, mis toimib vaid enda kasuks. Nimelt sellised järeldused annavad alust väita, et V.Antonovi kuritegu võinuks toimepanemata jääda. Kahjuks, esimese astme kohus ei võtnud kuulda kaitsja argumente selle kohta, et V.Antonov, olles kergesti mõjutatava inimesena (kompl. psühholoogilise-psühhiaatrilise ekspertiisi akt lk 14, altrida16 ), olles haiglaselt depressiivses seisundis kannatas hingepiinade all ning vajas osavõtlikkust, kuid otse vastupidist sellele, mida ilmutasid tema suhtes P ja Ž. Nad ei tohtinuks olla tema lõa otsas ja suuliselt arutleda temaga NA eemaldamise variantidest. Sama kergesti nagu toetas vestlust P, arendas neid teemasid ka Vladimir Antonov. Ning teisiti ei saanudki olla, sest V.Antonov on „mõjutatav“ ja seega on talle kerge midagi sisendada. Vestluste helisalvestiste kontekstist nähtub, et vestlus „kihutaja“ ja „täideviija“ vahel on äärmiselt primitiivne, V.Antonov tundub olevama infantiilne ja emotsioonide poolest ebaküps isik. Toetades V.Antonovi juttu sellises tema seisundis nagu see oli 2014.aasta jaanuaris, mil ta ime kombel pääseseluga suitsiidikatselt, oli mainitud asjaolusid arvestades P-i ja Ž-i käitumine, selline soodne keskkond, kus V.Antonov oma stsenaariumit arendas. Kaitsja leiab, et tellides inimese tapmise 500 eurose ettemaksuga ja veel ka konkreetse stsenaariumi järgi, on tegemist ikka rumalusele lähedase fantaasiaga. Reaalses elus sellise raha (500 eurot ettemaksuna) eest, ei olnud tal vähimatki šansi „teenuse tõelist

hinda“ kinni maksta, arvestades V.Antonovi töövõimetust ja hooldamisvajadust. Seega tegelikkuses oli V.Antonovi stsenaariumi vahendajate kaudu realiseerimise tõenäosus „0“ lähedane. Kaitsja on seisukohal, et Vladimir Antonov, viibides raviasutuses füüsiliselt ja vaimselt haige inimesena, vajas esmajärjekorras emotsionaalset, psühholoogiilist ja psühhiaatrilist abi ning alles seejärel õiguskaitsjate abi. Seejuures P ja Ž ei üritanudki midagi teha sõbra päästmiseks. Seda seisukohta käsitles kaitse üksikasjalikult esimese astme kohtule esitatud kaitsekõne kirjalikes teesides. V.Antonov, kes kuriteo matkimise ajal jõudis läbi elada psühhoemotsionaalse stressi kõik staadiumid, vabanes rahulolematuse, hirmu, alaväärtuslikkuse ja argessiivsuse tundest. Alles siis tuli ilmsiks tema tõeline pale. Selgus, et tegelikult ta ei soovinudki NA surma, teade ei kutsunud temas esile mingit rahuldust, vaid vastupidi tekkis masendatus ja tagakahetsemine. Seda kinnitavad tunnistaja P-i ütlused kohtuistungil, kui ta vastab prokuröri küsimusele:“ Mulle tundus, et ... ma ei tea, kuidas seda väljendada,aga tal oli näos masendus, et ta olevat teinud vea. Ta läks endasse ja tal oli raske ja ta kahetses seda.“(08.09.14. toimunud kohtuistungi protokolli lk 25, ülevalt read 19-24). V.Antonov ei ole niivõrd verejanuline ja ohtlik nagu kirjeldati teda esimese astme kohtu kohtuotsuses. Juba pikema aja vältel on Vladimir Antonov psühholoogiliselt traumeeritud inimene, olles sõltuv oma traumast. Sellisele traumale on omane ka agressiivne seisund. Eksabikaasaga suhete taastamisesuutmatuse pinnal tekkinud stressisituatsiooni aga kompenseeris protest ja agressiivne käitumine ning „nurka surutud“ inimese seisundis, kannatades hingepiinade all, otsustas V.Antonov lahendamatutest raskustestvabanemiseks kõige radikaalsema viisi – enesetapu kasuks, et loobudes elust endast, korraga vabaneda kõikidest tema jaoks ületamatutest raskustest. Kohus on õiglaselt arvestanud kannatanu enda käitumise negatiivset rolli omavahelises konfliktis süüdistatavaga. Seda seisukohta on üksikasjalikult käsitlenud kaitse advokaadi kaitsekõnes esimese astme kohtus. Kui on olemas arusaam sellest, et konflikt - see on alati segane süsteem, mis koosneb üheaegselt kehtivatest vastuoludest, keelust, soovidest ja hirmudest, -ja kaitse arvates, sellega nõustus ka esimene astme kohus, - siis eeldatavasti, peaks olema arusaadav ka V.Antonovi poolt kohtus mõnikord üles näidatud agressiivse käitumise põhjus. Sest selline V.Antonovi talumatu käitumine on alati jälgitav seal, kus see puudutab tema suhteid NA, sealhulgas ka 2010.a aset leidnud konfliktis tema tädi ŽZ: „Ma lihtsalt võtsin tema naise poole seisukoha ja sellelt pinnalt meil oli konflikt“ (10.09.14.toimunud kohtuistungi protokolli lk 12, ülevalt read 11-12). Inimese argessiivse käitumise kutsub esile tavaliselt ümbritsevate inimeste vaenulik suhtumine. Agressiivne tegevus, vastureaktsioonina ümbritsevate vaenulikkusele, ei pidurdu, vaid tugevneb. Sellest kinnisest ringist aitab välja saada arusaam, et antud juhul on kohtul tegemist traumadest kurnatud füüsiliselt raskelt haige ja psüühiliselt mitte terve (depressioon on haigus) inimesega. Kui tunnistada seda, siis ei saa V.Antovi poolt kohtus üles näidatud agressiivsete elementidega käitumine mõjuda tema süü hinnangule. Reguleerimata isikuvaheliste suhete situatsioonist väljusid kaotusega mõlemad pooled: NA sai tema tervise ja matkimise näol ka elu vastu toimepandud ründe

objektiks, Vladimir Antonov aga läbi enesehävitamise katse kaotas alatiseks füüsilise täisväärtuslikkuse. Ja selles mõttes on nad mõlemad kannatanud. Eeltoodu alusel kaitsja leiab, et tema poolt kohtule esitatud asjaolud on niivõrd olulised ja tähtsad, et kitsendavad/vähendavad oluliselt V.Antonovi süü mahtu. Esimese astme kohus asus seisukohale, et asjas puuduvad süüd kergendavad asjaolud, kuid see on vastuolus kohtu enda järeldusega kannatanu rollist selles asjas. Vastavalt KarS § 57 lg 2 karistuse kohaldamisel võib arvestada ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetlemata asjaolusid. Kaitse leiab, et kannatanu manipuleeriv käitumine soodustas V.Antonovi poolt kuriteo toimepanemist. Samuti on kergendavaks asjaoluks V.Antonovi tervise äärmiselt raske füüsiline seisud, mille kardinaalsete muutuste perspektiive paremuse poole pole oodata ka tulevikus. V.Antovi suitsiidikatse tulemusena saadud ülimalt raske tervisekahjustus on nende samade abikaasaga reguleerimata suhete tulemus ja nimelt sellepärast sai kannatada ka kannatanu. Nimelt selles mõttes on kannatanud pooleks ka V.Antonov(mitte kriminaalmenetluslikus mõttes). Ja seda asjaolu peab kaitse karistus kergendavaks asjaoluks. Eeltoodu põhjal tuleb apellant järeldusele, et käesolevas kriminaalasjas on niivõrd olulised ja tähtsust omavad asjaolud, mis viisid V.Antonovi süüteoni, et kohtul on seaduslikud alused süüdistatava karistuse oluliseks kergendamiseks vastavalt KarS § 60 lg 1 kuni 3-4 aastase pikkuse vangistusega. Kaitsjale on arusaamatu maakohtu poolne vastuoluline seisukoht tunnistaja LA süüdistatava V.Antovi ema ütlustele hinnangu andmisel. Kohus jättis need tõendina arvestamata, hinnates neid ühelt poolt „ilmselgelt ebaobjektiivseteks“ ja teiselt poolt samal ajal kasutades neid tõendina ja nimelt „Samuti riimuvad tunnistaja P-i antud ütlused kohtus ülekuulatud süüdistatava ema A ütlustega selle kohta, et kannatanu teatas oktoobris süüdistatavale, et ei soovi temaga suhelda, süüdistatav elas seda üle ...“ (kohtuotsuse lk 12, ülevalt read 18-20). Tunnistaja LA ütluste hindamise kriteeriumiks oli kohtu jaoks tema jaatav vastus kohtu küsimusele ema suhtumisest poja eelnevasse kohtuotsusesse. Esimese astme kohtu versiooni kohaselt hindas ema seda, kui ebaõiglast. Seejuures tunnistaja L.A vastus sellele küsimusele oli sõnasõnalt järgmine: „Jah, mul on raske seda hinnata“ (10.09.14.kohtuistungi protokolli lk 34, alt rida 13, 14). Ainult väga eelarvamusliku suhtumisega tunnistaja vastu saab tõlgendada sellist vastust küsimusele kohtuotsuse ebaõigluse kohta jaatavaks. Kaitse leiab, et vastuses ei ole mingit varjatud mõtet, see ei ole jaatav ega eitav. Tunnistaja pigem püüdis oma vastusega kõrvale hiilida(õiglase või ebaõiglase) kohtuotsuse hindamisest. Kohus aganeid nüansse ei kuulnud. Igal juhul puudus kohtul alus järelduseks tunnistaja ütluste ilmselge ebaobjektiivsuse kohta. Kohtu selline seisukoht on ebaõiglane ja L.A-t solvav ja kahjuks annab alust järelduseks kohtu ühekülgse süüdistava trendi kohta eelnimetatud tõendi hindamisel. Tegelikkuses andis LA ütlusi, mis. kattusid peamises ka kannatanu ja teiste sugulaste ütlustega ja seetõttu jättis kohus need põhjendamatult arvestamata. Kohus mõistis süüdistatavalt välja DNA ekspertiisi tasu 2451,00 eurot (t.1, lk 70-75). Tallinna Ringkonnakohtu poolt 29.10.14.a kriminaalasjas nr 1-13-11198 tehtud kohtuotsuses toodud seisukohast lähtuvalt, põhineb õige arvutus võetud proovide hulgal. kuna meie asjas on neid 16 (DNA ekspertiisi akti lk 2-3: võrdlusmaterjal on võetud ainult Antonovilt+ sündmuskohaproovid) mitte aga 43 analüüsi objekti nagu kajastati õiendis. Seega ekspertiisitasu õige summa on 57 eurot x16 = 912 eurot.

peaks olema ka selge, et kõike seda on maakohus juba karistuse mõistmisel arvestanud ning just nende teguritega ka põhjendanud karistuse mõistmist alla KarS prg. 113 sanktsiooni keskmäära. Samas on vaieldamatult tõendatud ja seda ei vaidlustata ka apellatsioonis, et V.Antonov pani toime temale inkrimineeritud kuriteo ja see annab tunnistust ka sellest, et V.Antonovi näol on tegemist isikuga, kes ei oska elus üleskerkivaid probleeme lahendada teisiti, kui põhimõttel „pole inimest, pole probleemi“ ning on probleemidest lahtisaamiseks võimeline inimest tapma. Vägivallatsemine ja vägivalla abil suhete klaarimist on süüdistatav ilmutanud ka enne seda juhtumit, mis mõjutas tema vaimset tervist e. enne 8 korruse rõdult alla kukkumist., mis toimus tema enda eesmärgipärase tegevuse tagajärjel. Põhjendatud on ka maakohtu seisukoht, et tegemist on vägivaldse isiksusega ja tema poolt toimepandud vägivallaga seotud kuritegude eest mõistetavaid karistusi ei saa kohtukolleegiumi hinnangul oluliselt e. enamalt, kui seda arvestas maakohus, mõjutada tema tervislik seisund. Ka ei nõustu kohtukolleegium apellatsioonis maakohtule esitatud etteheitega tunnistaja L.A (se) ütluste hindamisel. Asjaolusid, mis annaks alust teha apellandiga sarnaseid järeldusi selles, et just nimetatud tunnistaja ütlustele antud hinnang ilmestab maakohtu ebaobjektiivsust süüdistatava suhtes ning põhjendab ka süüdistatava üleliia ranget karistusõiguslikku kohtlemist maakohtu poolt, kohtukolleegiumi hinnangul ei esine. L.A on tunnistajana andnud ütlusi süüdistatava ja kannatanu vaheliste suhete kohta nende ajalises arengus. Maakohus on tunnistaja ütluste põhjal kujundanud oma seisukoha kannatanu osas ning seda sõnaselgelt ka väljendanud otsuses motiveerides süüdistatavale mõistetavat karistusmäära. Samas on maakohus väljendanud seisukohta, et tunnistaja ütluste objektiivsust mõjutab kindlasti ka see, et ta on se ning täiesti mõistetavalt on ta poja ja poja endise abikaasa suhteid iseloomustades oma poega teatud määral õigustav ja kannatanut süüdistatav. Ning ka tunnistaja vastus kohtu küsimusele, kas eelmine kohtuotsus oli siis tema arvates poja suhtes ebaõiglane, veenis kohut sellise järelduse kasuks. Kannatanu esmane vastus oli , et „jah“ e. et peab jah ebaõiglaseks ning seejärel järgnes tõdemus, et ta ei suuda sellele objektiivselt hinnangut anda. Käesolevaks ajaks ei ole asjakohane ka enam kohtule tehtud etteheide, et kohus justkui mingis osas arvestas tunnistaja ütlusi ja mingis osas mitte. Tegemist on tänaseks päevaks kohtupraktikas omaksvõetud seisukohaga (3-1-1-131-13). Ekslik on ka kaitsja poolt apellatsioonikohtu istungil väljendatud arusaam, et KarS prg. 60, mille kohaldamist taotles prokurör maakohtus, tähendab seda, et karistus peab jääma alla eriosa sanktsiooni alammäära. Kokkuvõtteks märgib kohtukolleegium, et apellatsioonis toodud põhjendused, millised peaks apellandi arvates tingima süüdistatava suhtes KarS prg 60 sätete kohaldamise, ei ole asjakohased ja arvestatavad. Küll tuleb aga nõustuda apellandiga selles, et kohus pidanuks süüdistatavale karistust mõistes kohaldama KarS prg. 60 sätteid. Nimetatud seadusesätte kohaldamata jätmisega on maakohus kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti. Kohtukolleegiumi seisukohast ei oleks materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega tegemist, kui maakohus oleks pelgalt jätnud otsuse resolutiivosas tegemata viite KarS prg.-le 60, sest tegelikult jääb maakohtu poolt mõistetud karistus ka vähendatud sanktsiooni raamidesse. Käesoleval juhul on aga maakohus otsuses deklareerinud üheselt, et karistusraamid, millest ta lähtub karistuse mõistmisel on 6-15 aastat e. eriosa sanktsioonimääradest ning isegi „nahutanud“ prokuröri selle eest, ta tegi viite KarS prg.-le 60 süüdistatavale karistuse taotlemisel. KarS prg. 221 lg 4 sätestab, et nimetatud paragrahvi lõikes 1 sätestatud tegude puhul kohaldab kohus käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut või vabastab isiku karistusest käesoleva seadustiku § 26 lõikes 2 sätestatud alustel. Seega KarS prg. 221 ei jäta

24.oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Samas ei keela seadus karistuse mõistmist alla keskmise määra ja seejuures ei ole kohus karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega. Kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-12, p 10; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07, p 6.6). Tulenevalt tsiteeritud Riigikohtu seisukohast ei ole keelatud karistuse mõistmine üle sanktsiooni keskmäära ka juhul, kui puuduvad karistust kergendavad asjaolud ja esinevad süü suurust mõjutavad asjaolud selle suurenemise suunas. Apellatsioonimenetluses on oluline, et süüdistatava lõplik olukord ei halveneks võrreldes maakohtu otsusega, kui seda ei taotle apellatsioonis prokurör või kannatanu. Erinevalt maakohtust ei pea kohtukolleegium enam arvestama karistuse mõistmisel asjaolu, et tagajärg jäi saabumata. Nimelt on maakohus leidnud, et nimetatud faktor annab aluse karistuse kergendamiseks allapoole seaduse eriosa sanktsiooni keskmäära. Tegelikult on see asjaolu just aluseks, mis kohustab kohut kohaldama KarS prg. 60 ettenähtud kergemaid karistusraame e. nö kvalifitseeriv asjaolu ja mis esineb kõigi sarnaselt kvalifitseeritud kuriteoasjade puhul. Süü suurust iseloomustab aga asjaolu, et süüdistatava eesmärgiks oli tegelikult tappa oma lapse ema, mis annab üheselt tunnistust sellest, et ta suhtus ükskõikselt lapse tulevikku. Süüdistatavale käesolevas kriminaalmenetluses etteheidetud inimese elu vastane kuritegu on jätk tema varasematele lähisuhte vägivalla faktidele. Lähisuhe on kahe või rohkema inimese vaheline pere-, sugulus-, põlvnevus-, hõimlus- või armastussuhe, sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta. Lähisuhtele on iseloomulik hoolitsus, usaldus, turvalisus, emotsionaalne tugi ning omavaheline tundeseotus, sh pere-, sõprus-, paarija armastussuhted. Lähisuhe võib, kuid ei pea sisaldama füüsilist lähedust. Ühiskond on üheselt väljendanud suhtumist lähisuhte vägivalla juhtudesse, tunnistades selle tõsidust. Sageli on selline vägivald ka varjatud ja korduv, selle karmimalt kohtlemine on väärtuspõhine lähenemine. Seetõttu tuleb süüdistatavale mõista karistus üle sanktsiooni keskmäära ja põhjendatuks peab kohtukolleegium 7 aastast vangistust. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul ei esine karistust kergendavaid asjaolusid.

Ringkonnakohus nõustub kaitsja seisukohaga DNA-ekspertiisi maksumuse kohta ja jääb oma varasema seisukoha juurde, milline on väljendatud Tallinna Ringkonnakohtu poolt 29.10.14.a kriminaalasjas nr 1-13-11198 tehtud kohtuotsuses. Vastavalt KES § 273 on DNA-ekspertiisi hind ühe analüüsiobjekti kohta 57 eurot. Nagu on märkinud ka Riigikohus 07.12.2012. a määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-120-12, ei anna kohtuekspertiisiseadus analüüsiobjekti legaaldefinitsiooni. Analüüsiobjekti määratlust ei leia ka kohtuekspertiisiseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (202 SE) seletuskirjast ega Riigikogu õiguskomisjoni istungiprotokollidest. Samuti ei selgu seletuskirjast ega protokollidest, miks asendati kohtuekspertiisiseaduses varem kasutatud termin „ekspertiisiobjekt“ terminiga „analüüsiobjekt“. Viidatud Riigikohtu määruses on leitud, et need on samasisulised ja mõlema termini all on silmas peetud objekti, mis on eksperdile ekspertiisi teostamiseks üle antud. Siinkohas peab ringkonnakohus märkima, et DNA-ekspertiisi puhul võib olla ka see määratlus segadust tekitav. Ringkonnakohus leiab, et kuna DNA-ekspertiisi puhul ei uurita vahetult ekspertiisiakti sissejuhatuses loetletud esemeid, vaid neilt võetud proove, tuleb analüüsiobjektina käsitada võetud proove, mida on 16 - 15 rahaküpüüridelt ja 1 V.Antonovilt (2 ülejäänud isikutelt võetud proovi ei ole kohtukolleegiumi hinnangul V.Antonovi osas menetluskuluks). Ekspertiisiaktis on märgitud, et analüüsiobjektide arvuna käsitatakse ekspertiisi käigus läbi viidud 43 reaktsiooni ning õiendis ekspertiisi maksumuse kohta on analüüsiobjektide arvuks märgitud 43. Analüüsiobjekti sellise käsitusega ei saa nõustuda. Termin „analüüsiobjekt“ tähistab keeleliselt midagi, mida uuritakse, läbi viidud reaktsioonid kirjeldavad aga uuringu käiku, mitte uuritavat objekti. Kuigi võib mõista, et läbi viidud reaktsioonide hulgast sõltub ekspertiisi kulu, tuleb lähtuda seadusega paika pandud hinnakirjast ehk nagu selgitas Riigikohus eespool viidatud määruses: „Reaalne töömaht konkreetse juhtumi puhul ei ole ekspertiisikulude suurusega seonduva osas oluline, kuivõrd kohtuekspertiisiseaduse (KES) kohaselt on ekspertiiside teostamise korral kehtestatud nn ühikuhinnad.“ Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega mõisteti V,Antonovilt välja DNA-ekspertiisi maksumus ekspertiisi maksumuse õiendis märgitud ulatuses (2451 eurot). Kuna DNA-ekspertiisi hind ühe analüüsiühiku kohta on 57 eurot ja analüüsiobjekte oli ekspertiisiaktist nähtuvalt 16, tuleb V.Antonovilt DNA-ekspertiisi kulude katteks mõista välja 912 eurot. Samas ei nõustu kohtukolleegium kaitsja seisukohaga, et osa menetluskuludest tuleks jätta riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel. KrMS § 180 lg 3 võimaldab küll kohtul jätta menetluskulude hüvitamine osaliselt riigi kanda, kuid aluseid menetluskulude hüvitamise osaliselt riigi kanda jätmiseks ei ole maakohus tuvastanud ja neid aluseid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Maakohtu otsustus jätta kõik tekkinud menetluskulud süüdistatava kanda on kooskõlas ka Riigikohtu seisukohtadega ja valitseva kohtupraktikaga ning mingit alust maakohtu otsustuse muutmiseks ega ka kohtupraktika muutmiseks selles osas kohtukolleegium ei näe. Süüdistatav ei ole maakohtus enda maksevõimetuse tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit ega taotlenud ka kohtult nende väljanõudmist. Riigikohus on oma määruse 3-1-1-105-12 p-s 7 selgelt

väljendanud oma seisukoha arutatavas küsimuses ja kuna tegemist on kriminaalmenetluse seaduse kohaldamisel tõusetunud küsimusega, on Riigikohtu seisukoht selles osas ka kriminaalmenetlusõiguse allikaks. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et seadusandja on määranud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu (KrMS § 180 lg 1). Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-11, p 27). Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega - arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Lisaks märgib kolleegium, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. V.Antonov ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaksid alust veendumuseks, et tema varaline seisund ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda täies ulatuses. See on aga eeltoodud Riigikohtu seisukohast tulenevalt taotleja enda tõendada. Ainuüksi asjaolu, et tegemist on nagu kaitsja väidab täisinvaliidiga, selleks põhjust ei anna. Eriti mitteveenvana kõlab selline taotlus konkreetse kuriteo tehioludest tulenevalt, kus süüdistatav oli nõus tasuma mõrva eest 5000 eurot. Selle faktori arvestamist menetluskulude väljamõistmise küsimuse otsustamisel on asjakohaseks lugenud ka Riigikohus oma otsuses 3-1-1-3811 p.-s 27. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p 4; 338 p 2; 340 lg 2 p 4, 6; 342; 343;344 lg 1; 345 lg 1,2 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse.