Kohtunikud Pavel Gontšarov, Meelika Aava ja Orvi Tali
Kriminaalasi
Andrus Arula süüdistuses KarS § 136 lg 1, § 291, § 299 lg 1 järgi Pärnu Maakohtu 30. mai 2014 aasta otsus üldmenetluses Süüdistatava Andrus Arula (isikukood 38204274213, elukoht XXXXXX XX, XXXXX, EV kodanik, XXXXXXXXXXX, emakeel eesti keel, töötu, varem kriminaalkorras karistamata) kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa; Kannatanu RK’i esindaja vandeadvokaat Heldur Otti; Eesti Vabariik Politsei- ja Piirivalveameti kaudu, volitatud esindaja Irina Punko
26.novembril, Tallinnas
Vaidlustatud kohtulahend Apellatsiooni esitajad
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht Prokurör Kaitsja Kohtuistungi sekretär
Elle Keeman Rünno Roosmaa Kea Lemming
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 30. mai 2014. a kohtuotsus Andrus Arula süüdimõistmise osas KarS § 299 lg 1 järgi ning Eesti Vabariigilt (PPA kaudu) mittevaralise kahju väljamõistetud summa osas. Teha selles osas uus otsus, millega:
1.1.Mõista Andrus Arula KarS § 299 lg 1 järgi õigeks.
1.2.
Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt välja lisaks Pärnu Maakohtus RK-le
(K) välja mõistetud kahjuhüvitisele 2000 eurot veel täiendavalt 1000 eurot. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu 30. mai 2014. a otsus muutmata. Andrus Arula kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Kannatanu RK-i (K) esindaja apellatsioon rahuldada osaliselt. Politsei- ja Piirevalveameti apellatsioon jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jäävad riigi kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 08. jaanuaril 2015. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:
1.Pärnu Maakohtu 30. mai 2014 aasta otsusega üldmenetluses tunnistati Andrus Arula süüdi KarS § 291 järgi ja mõisteti karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. Tunnistati Andrus Arula süüdi KarS § 136 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. Tunnistati Andrus Arula süüdi KarS § 299 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 1 (üks) kuu vangistust. KarS § 64 lg 1 järgi loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti 1 (üks) aasta vangistust. Määrati, et KarS § 73 lg 1, 3 alusel ei pöörata karistust täielikult täitmisele, kui Andrus Arula ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Rahuldati JT tsiviilhagi varalise kahju nõudes ja KrMS § 310 lg 1 kohaselt mõisteti välja tsiviilhagi katteks Andrus Arulalt 40 € JT kasuks. Rahuldati RK-i tsiviilhagi mittevaralise kahju väljamõistmiseks osaliselt ja KrMS § 310 lg 1 kohaselt mõisteti välja Eesti Vabariigilt (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) 2 000 (kaks tuhat) eurot RK-i kasuks. KrMS § 182 lg 3 alusel mõisteti välja Eesti Vabariigilt (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) võrdeliselt tsiviilhagi rahuldamise ulatusega kannatanu menetluskulude katteks 140 € RK-i kasuks. Ülejäänud kannatanu menetluskulud jäeti tema enda kanda.
2.Andrus Arula mõisteti süüdi selles, et tema, olles alates 01.01.2010.a Lääne Prefektuuri Prefekti käskkirjaga nr 2p „Lääne Prefektuuri ametikohtade ametisse nimetamine“ nimetatud Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu politseijaoskonna patrullteenistuse patrullpolitseiniku ametikohale, olles seega ametiisikuks KarS § 288 lg 1 järgi, kellel on ametiseisund riigi asutuses ja kellele on tema ametijuhendist tulenevalt pandud võimuesindaja ülesanded, pani toime võimuliialduse. Nimelt Andrus Arula 04.09.2011.a kella 21:50 paiku, olles graafikujärgses teenistuses patrulltoimkonna vanemana, paigaldas XXXXXXX XXXXX XXXXXX juures politseibussist mööduvale NŠ-le käerauad ning toimetas viimase Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu kambrisse kainenema. Selline NŠ kainenema toimetamine ei olnud õiguspärane. Nimelt PPVS § 729 lg-st 1 tulenevalt on isiku arestimajja toimetamise eelduseks kontrollitud või tuvastatud joobeseisund, ja isikust endale või teisele isikule lähtuv vahetu oht. NŠ käitumine ei olnud endale ega teistele ohtlik ning samuti ei nähtu
tema kohta koostatud kinnipidamise dokumendist, milles temast lähtuv vahetu oht seisnes. Kuna puudus alus NŠ kinnipidamiseks, ei olnud õiguspärane ka tema suhtes erivahendite kasutamine. PPVS § 32 lg 1 kohaselt võib isiku suhtes kasutada käeraudu, kui isikult on võetud vabadus seaduse alusel. Lisaks peab olema alust arvata, et ta võib 1) rünnata teist isikut, osutada politseiametnikule või abipolitseinikule füüsilist vastupanu või kahjustada suure väärtusega varalist hüvet; 2) põgeneda või teda võidakse ebaseaduslikult vabastada või 3) ennast vigastada või enese tappa. Samal ajal NŠ-ga toimetati Andrus Arula poolt Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu kambrisse ka alaealine KV. Viimasele paigaldati käerauad, kuna ta ei esitanud isikuandmete kontrolliks dokumenti. Selline KV isikuandmete kontrolliks ametiruumi toimetamine käeraudades ei olnud õiguspärane. Nimelt PPVS § 718 lg 6 kohaselt on politseil õigus toimetada isik isikusamasuse tuvastamiseks ametiruumi, kui isikusamasuse tuvastamine ei ole kohapeal võimalik ning see on vältimatult vajalik ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks või kaitstava isiku või valvatava objekti ohutuse või süüteomenetluse tagamiseks. KV-ga seotud dokumentidest ei nähtu, millise ohuga tegemist oli või milles seisnes ohutuse või süüteomenetluse tagamine. Samuti ei võetud temalt kohapeal isikusamasuse tuvastamist võimaldavaid ütlusi. Kuna puudus alus KV ametiruumi toimetamiseks, ei olnud õiguspärane ka tema suhtes erivahendite kasutamine. PPVS § 718 lg 5 järgi on isikusamasuse tuvastamisel õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu, st siis kui isik vabatahtlikult ei nõustu isikusamasuse tuvastamisega ja/või ametiruumidesse minemisega, kuid lubatud ei ole PPVS § 32 lg 1 mõttes käeraudade kasutamine, kuivõrd tegemist ei ole isikult seaduse alusel vabaduse võtmisega. Samuti tema olles 27.09.2011.a kella 22:50 paiku graafikujärgses teenistuses patrulltoimkonna vanemana, paigaldas Lääne prefektuuri hoone välisukse juures politseisse avaldust esitama tulnud RK-ile käerauad ning toimetas viimase Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu kambrisse kainenema. Politseisse tuli RK koos tuttava JS-ga, kellele anti korraldus autoga lahkumiseks. Selline RK-i kainenema toimetamine ei olnud õiguspärane. Nimelt PPVS § 729 lg-st 1 tulenevalt on isiku arestimajja toimetamise eelduseks kontrollitud või tuvastatud joobeseisund, ja isikust endale või teisele isikule lähtuv vahetu oht. RK-i käitumine ei olnud endale ega teistele ohtlik ning samuti ei nähtu tema kinnipidamise kohta koostatud dokumendist üheselt see, milles temast lähtuv vahetu oht seisnes. Kuna puudus alus RK-i kinnipidamiseks, ei olnud õiguspärane ka tema suhtes erivahendite kasutamine. PPVS § 32 lg 1 kohaselt võib isiku suhtes kasutada käeraudu, kui isikult on võetud vabadus seaduse alusel. Lisaks peab olema alust arvata, et ta võib 1) rünnata teist isikut, osutada politseiametnikule või abipolitseinikule füüsilist vastupanu või kahjustada suure väärtusega varalist hüvet; 2) põgeneda või teda võidakse ebaseaduslikult vabastada või 3) ennast vigastada või enese tappa. Samuti Andrus Arula toimetades RK-i kainenema, põhjustas viimase kukkumise paremale küljele maha ning väänas RK-i transportimiseks tema käeraudades käed sellises ulatuses selja taha, mis tekitas valu. Sellise tegevustega tekitas Andrus Arula füüsilist valu ja tervisekahjustused – parema oimu piirkonnas turse umbes 5x5 cm alal, verevalumi ja naha marrastuse; pindmised verevalumid mõlema käe randme radiaalsetel aladel, samuti turse ja tugeva puutehelluse randmetel ja esimese ja teise sõrme metakarpaalluude osas, käte pigistusjõu languse, eriti vasakul, kaela-õlavöötme lihaste pinge ja puutehelluse; parema roidekaare tag ax. piirkonnas 10.
ja 12 roide valulikkuse. Kuna puudus alus RK-i kinnipidamiseks, ei olnud õiguspärane ka tema suhtes sunni kasutamine. Samuti tema olles 17.12.2011.a kella 20:40 paiku graafikujärgses teenistuses, paiskas Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu kambris EJ põrandale pikali nii, et viimane lõi oma lõua vastu põrandat, mis tekitas valu ning kohtles kannatanut viimase au ja väärikust alandavalt. Samuti väljus Andrus Arula erivahendi kasutamisel vajalikkuse piiridest, kui jättis EJ kell 20:40 raudus kätega põrandale lamama seniks, kuni ise arestimaja Pärnu kambrist lahkus ja naases kell 21:23. Maas lamavalt EJ-lt eemaldati käerauad ning lubati tõusta 21:56:57. Selliselt rikkus Andrus Arula PPVS 75 nõuet, mille kohaselt tuleb isikut kohelda järelvalvemenetluses tema au teotamata ja inimväärikust alandamata. Samuti ei peetud kinni nõudest, mille kohaselt vägivald ametiisikute poolt oma ülesannete täitmisel peab jääma vajalikkuse piiridesse ja olema vastavuses saavutatava eesmärgiga. Kuna aga EJ suhtes sunni kasutamine PPVS § 30 ja § 32 lg 1 mõttes ületas lubatavuse piiri, on tegemist ebaseadusliku käitumisega. Samuti tema olles 18.12.2011.a kella 05:20 paiku graafikujärgses teenistuses, paigaldas Pärnus XXXXXXX tänaval politseibussi juurde tuttavate kohta küsima tulnud JT-le käerauad ning toimetas viimase Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu kambrisse kainenema. Selline JT kainenema toimetamine ei olnud õiguspärane. Nimelt PPVS § 729 lg-st 1 tulenevalt on isiku arestimajja toimetamise eelduseks kontrollitud või tuvastatud joobeseisund, ja isikust endale või teisele isikule lähtuv vahetu oht. JT käitumine ei olnud endale ega teistele ohtlik ning samuti ei nähtu tema kinnipidamise kohta koostatud dokumendist üheselt see, milles temast lähtuv vahetu oht seisnes. Kuna puudus alus JT kinnipidamiseks, ei olnud õiguspärane ka tema suhtes erivahendite kasutamine. PPVS § 32 lg 1 kohaselt võib isiku suhtes kasutada käeraudu, kui isikult on võetud vabadus seaduse alusel. Lisaks peab olema alust arvata, et ta võib 1) rünnata teist isikut, osutada politseiametnikule või abipolitseinikule füüsilist vastupanu või kahjustada suure väärtusega varalist hüvet; 2) põgeneda või teda võidakse ebaseaduslikult vabastada või 3) ennast vigastada või enese tappa. Samuti Andrus Arula toimetades JT kainenema, väänas tema käeraudades käed sellises ulatuses selja taha, mis tekitas valu. Samuti paiskas ta kannatanu arestimaja vastuvõtu ruumis põrandale pikali ning turvakontrolli teostamise käigus venitas raudus käsi sellises ulatuses, mis tekitas valu. Pärast seda aga jättis JT põrandale lamama kaheksaks minutiks, koheldes teda au ja väärikust alandavalt. Sellise tegevustega tekitas Andrus Arula füüsilist valu ja tervisekahjustused – pindmise peavigastuse, randme- ja käepiirkonna liigeste ning sidemete luksatsiooni, distorsiooni ja distensiooni, küünarliigese ja sidemete luksatsiooni, distorsiooni ja distensiooni. Samuti lõhuti ära JT jope. Arvestades, et puudus alus JT kinnipidamiseks, ei olnud õiguspärane ka tema suhtes sunni kasutamine. Seega Andrus Arula ametialaseid ülesandeid täitva ametiisikuna erivahendi ja vägivalla ebaseadusliku kasutamisega pani toime KarS § 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti süüdistatakse Andrus Arulat selles, et tema olles alates 01.01.2010.a Lääne Prefektuuri Prefekti käskkirjaga nr 2p „Lääne Prefektuuri ametikohtade ametisse nimetamine“ nimetatud Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna korrakaitsebüroo patrullteenistuse patrullpolitseiniku ametikohale, olles seega ametiisikuks KarS § 288 lg 1 järgi,
kellel on ametiseisund riigi asutuses ja kellele on tema ametijuhendist tulenevalt pandud võimuesindaja ülesanded, võttis teiselt inimeselt seadusliku aluseta vabaduse. Nimelt Andrus Arula 04.09.2011.a kella 21:50 paiku, olles graafikujärgses teenistuses patrulltoimkonna vanemana, paigaldas XXXXXXX XXXXX XXXXXX juures politseibussist mööduvale ning Andrus Arula kutsumise peale politsei juurde tagasi tulnud NŠ-le käerauad ning toimetas viimase Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu kambrisse kainenema. Selline NŠ kainenema toimetamine ei olnud õiguspärane, kuivõrd kannatanu käitumises ei esinenud selliseid asjaolusid, mis oleksid tinginud tema arestimajja viimise. Nimelt PPVS § 729 lg-st 1 tulenevalt on isiku arestimajja toimetamise eelduseks kontrollitud või tuvastatud joobeseisund, ja isikust endale või teisele isikule lähtuv vahetu oht. NŠ-l käitumine, sh käeraudade panemise ajal Andrus Arulat vägivaldseks kutsumine, ei olnud temale endale ega teistele ohtlik ning samuti ei nähtu tema kohta koostatud kinnipidamise dokumendist, milles temast lähtuv vahetu oht seisnes, mistõttu puudusid kainenema toimetamiseks seaduses sätestatud eeldused. Samuti tema olles 27.09.2011.a kella 22:50 paiku graafikujärgses teenistuses patrulltoimkonna vanemana, paigaldas Lääne prefektuuri hoone välisukse juures politseisse avaldust esitama tulnud RK-ile käerauad ning toimetas viimase Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu kambrisse kainenema. Politseisse tuli RK koos tuttava JS-ga, kellele anti korraldus autoga lahkumiseks. Selline RK-i kainenema toimetamine ei olnud õiguspärane, kuivõrd kannatanu käitumises ei esinenud selliseid asjaolusid, mis oleksid tinginud tema arestimajja viimise. Nimelt PPVS § 729 lg-st 1 tulenevalt on isiku arestimajja toimetamise eelduseks kontrollitud või tuvastatud joobeseisund, ja isikust endale või teisele isikule lähtuv vahetu oht. RK-i käitumine ei olnud endale ega teistele ohtlik ning samuti ei nähtu tema kinnipidamise kohta koostatud dokumendist üheselt see, milles temast lähtuv vahetu oht seisnes, mistõttu puudusid kainenema toimetamiseks seaduses sätestatud eeldused. Samuti tema olles 18.12.2011.a kella 05:20 paiku graafikujärgses teenistuses, paigaldas Pärnus XXXXXXX tänaval politseibussi juurde tulnud ning oma tuttavate kohta küsinud JT-le käerauad ning toimetas viimase Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu kambrisse kainenema. Selline JT kainenema toimetamine ei olnud õiguspärane, kuivõrd kannatanu käitumises ei esinenud selliseid asjaolusid, mis oleksid tinginud tema arestimajja viimise. Nimelt PPVS § 729 lg-st 1 tulenevalt on isiku arestimajja toimetamise eelduseks kontrollitud või tuvastatud joobeseisund, ja isikust endale või teisele isikule lähtuv vahetu oht. JT käitumine, sh soov koheselt mitte lahkuda, ei olnud temale endale ega teistele ohtlik ning samuti ei nähtu tema kinnipidamise kohta koostatud dokumendist üheselt see, milles temast lähtuv vahetu oht seisnes, mistõttu puudusid kainenema toimetamiseks seaduses sätestatud eeldused. Seega Andrus Arula teiselt inimeselt seadusliku aluseta vabaduse võtmisega pani toime KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti süüdistatakse Andrus Arulat selles, et tema olles alates 01.01.2010.a Lääne Prefektuuri Prefekti käskkirjaga nr 2p „Lääne Prefektuuri ametikohtade ametisse nimetamine“ nimetatud Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna korrakaitsebüroo patrullteenistuse patrullpolitseiniku ametikohale, olles seega ametiisikuks KarS § 288 lg 1 järgi,
kellel on ametiseisund riigi asutuses ja kellele on tema ametijuhendist tulenevalt pandud võimuesindaja ülesanded, pani toime ametialase võltsimise. Nimelt oli vastavalt 10.01.2011.a Andrus Arula poolt allkirjastatud patrullpolitseiniku ametijuhendi punktile 3.8 Andrus Arulal õigus menetleda süütegusid ning ta vastutas juhendi punkt 4.1 alusel koostatud dokumentide ja esitatud andmete õigsuse ja seaduslikkuse eest. Samuti on kindlaks tehtud, et Andrus Arula täites 27.09.2011.a teenistuskohustusi ning asudes Lääne Prefektuuri Pärnu politseijaoskonnas aadressil Pikk 18 Pärnu, viis kell 22:55 paiku läbi süüteomenetlust RK suhtes väärteoasjas nr 2670,11,012878. Antud menetluse käigus koostas Andrus Arula väärteoprotokolli, kuhu märkis rikkumise kirjelduseks: „Olles avalikus kohas alkoholijoobes, oli silmnähtavate koordinatsiooni häiretega, tuigerdas kõnniteel, millega solvas inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet“. Teokohaks märkis: „Pärnu Pikk 18 ees“. Nii teo kirjeldus kui ka teo toimepanemise koht ei vasta tegelikkusele, kuna Andrus Arula esimene kontakt peale RK-i saabumist aadressile Pärnu Pikk 18 oli nimetatud maja fuajees, kus Andrus Arula alustas avaldust esitama tulnud RK-i kinnipidamist ning talle ei olnud teada RK-i vahetult politseimajja sisenemisele eelnev tegevus. Seega Andrus Arula ametiisikuna võltsides dokumenti, pani toime KarS § 299 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
ESITATUD APELLATSIOONID
3.Süüdistatav Andrus Arula kaitsja leiab esitatud apellatsioonis, et Andrus Arula süüditunnistamine KarS §§ 136 lg 1, 291 ja 299 lg 1 järgi ei ole põhjendatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise (KrMS §§ 338 p 3 ja 339 lg 1 p 7, 8) ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise (KrMS § 338 p 2) tõttu.
3.1.Esimese episoodi osas, mis käsitleb süüdistatava tegevust 04.09.2011.a. kannatanu KV suhtes KarS § 291 järgi ning 04.09.2011.a. kannatanu NŠ’i suhtes KarS §§ 136 lg 1 ja 291 järgi apellant märgib, et NŠ on sündinud XX.XX.XXXX.a. ning olles seega täisealine, kohaldub tema suhtes PPVS § 729 lg 1 märgitud kord kainenema toimetamisel, eeldustel, et on tuvastatud joove ja see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva vahetu ohu tõrjumiseks. PPVS § 725 lg 1 lubab puhuks, kui joobe tuvastamine pole kohapeal võimalik, isiku toimetada ametiruumi eesmärgiga, joobe tuvastamiseks tõendusliku alkomeetriga. Seega oli Andrus Arula ́l seaduslik alus NŠ ́i toimetamiseks Prefektuuri ning tema kinnipidamine oli joobe tuvastamiseks õiguspärane. Joobeseisundi esinemine NŠ ́il on tõendatud peale tema enda 30.04.2014.a. kohtus antud tunnistusega (ist.prot.lk.8), kui ka joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokolliga, mille esimesel lehel asub märge 0,57 mg/L. Tunnistaja AT kinnitas 05.05.2014.a. kohtuistungil juba asetleidnud NŠ ́i poolset korrarikkumist väga kõva tuigerdamise ja röökimisena, A. Arula poolt antud korralduste mittetäitmisena ja käitumisena provotseerivalt. Kusjuures A. Arula kutsus korduvalt NŠ ́it korrale ja ütles, et ärgu segagu tööd ja mingu hoopis ära koju. Paraku too ei kuuletunud, millele järgneski turvakontroll, mille vältel käitus NŠ jätkuvalt ohtlikult, lüües käed tugevalt vastu politseibussi. Olukorras, kus kõik eelnevad ja kergemad meetmed osutusid tagajärjetuks, oli tekkinud mitte õigus, vaid seadusest tulenev kohustus vabaduse võtmiseks ja seeläbi PPVS § 71 lg 1 tuleneva tegevuse realiseerimiseks ohu ennetamisel, tõrjumisel ja korrarikkumise kõrvaldamisel.
Arvestades, et NŠ ́il oli seaduse alusel võetud vabadus ja ta oli oma korduvate politseikorraldustele mitteallumisega alustanud füüsilise vastupanu osutamist, aga samuti politseiauto ründamisega tekkinud oht vara kahjustamisele, lubab PPVS § 32 lg 1 p 1 kasutada isiku suhtes käeraudu. Otsuse lehel 11 viidatakse samuti puudulikule vahetu ohu kirjeldusele, siis tegelikkuses viidatud kinnipidamisprotokollil asuvad kokku vähemalt kolme politseiametniku allkirjad ning kainenemisele toimetamise vältimatuse koht on täidetud igati korrektselt – on kirjeldus ja täidetud ristidega vastavad kastid ohu kirjelduse täiendusena ehk milles see seisnes. Selles mõttes oli kesiganes dokumenditäitja poolt järgitud PPVS § 729 lg 8 märgitud protokolli koostamise korda. KV on sündinud XX.XX.XXXX.a. ning oli seega alaealine. Otsuse lehel 9 on kohus asunud seisukohale, et puudus nii alus KV ametiruumi toimetamiseks, kui ka ei olnud õiguspärane tema suhtes erivahendite kasutamine, kuna puudus selleks lubav norm. Tunnistaja AT ́se tunnistusega on leidnud kinnitust, et jõudes XXXXXX asuva XXXXX XXXXXX juurde, ei töötanud andmebaas KAIRI ning isikusamasuse tuvastamine kohapeal ei olnud võimalik. Sellel põhjusel rakenduski PPVS § 718 lg 6, mille kohaselt oli õigus toimetada isik isikusamasuse tuvastamiseks ametiruumi. PPVS § 718 lg 5 lubab sunni kasutamist seni, kuni see on eesmärgi tuvastamiseks vajalik. Tunnistaja AT kinnitas kohtus (05.05.2014.a. ist. prot. lehel 29), et käeraudade kasutamise tingis KV käitumine, tema allumatus nii A. Arula kui AT ́se korduvkorraldustele, millise meetme jätkuvkasutamist politseibussis tingis omakorda KV-poolne jalgade peksmine, ropendamine jms. Peale ametiruumis KV vanuse tuvastamist toimetati alaealine koju ja anti üle isale.
3.2.Teise episoodi osas, mis käsitleb süüdistatava tegevust 17.12.2011.a. kannatanu EJ suhtes KarS § 291 järgi apellant märgib, et kannatanu on sündinud 08.09.1994.a. ning oli seega alaealine. Otsuses (lk 13) heidetakse A. Arula ́le ette ja loetakse tõendatuks isiku au ja väärikust alandav käitumine ning ülemäärase sunni kasutamine EJ ́i suhtes. Tegelikkuses tuleb tõdeda kohtupoolset ebaobjektiivset, lünklikku ja ebaelulist tegeliku olukorra tõlgendamist. Konkreetsel sündmusel on oma eellugu, ilma milleta oleks, ja ongi, igasugune analüüs puudulik. Juhtimiskeskuse vägivallatsemisteate peale kohalesõitnud ekipaažile laekus teepeal täiendav teade, et „mängus“ võib olla nuga. Paarimehed T-Arula ja EM - SJ jõudsid kohale üheaegselt, kusjuures oletatavale põgenevale noakangelasele tormas järgi A. Arula. Kahjuks see tagaajamine ebaõnnestus. Oli suur segadus, minimaalselt kolm noort pandi puhuma. Üle kolme noore toimetati Politseisse. Kainestusmaja vastuvõturuumis liikus pidevalt politseinikke, vähemalt üle viie ja lisaks noorsoopolitseinikud. Seega on küll viide PPVS § 75 rikkumisele (otsuse lk 13), aga tegelikkuses oli tegu tuvastatud alkoholijoobes (0,68 mg/L) XXXXXXXX tänavalt isiku kainenemisele toimetamisega. Käeraudade paigaldamise kohta kinnitas kohtus (05.05.2014.a. istungil) tunnistaja AT, et PPVS § 32 lg 1 p 1 selleks seadustatud eelduslikud nõuded olid täidetud – kodanik oli nähtavas joobes, äsja osalenud kakluses, kus võis olla kasutuses nuga ja kinnitas et tal on kõigest ükskõik jämedas ebasündsas vormis.
3.3.Kolmanda episoodi osas, mis käsitleb süüdistatava tegevust 18.12.2011.a. kannatanu JT suhtes KarS §§ 136 lg 1 ja 291 järgi apellant märgib, et maakohtu otsuses sedastatakse, nagu olnuks JT ́e suhtes vabaduse võtmine meelevaldne ja omavoliline ning tema kainestusmajja toimetamine mittevajalik, kusjuures kohapeal ei kontrollitud joovet (lk 16). Tegelikkuses oli
olukord aga selline, et kui politseiauto juurde liikunud tugevas joobes JT ́st oli korduvalt palutud lahkuda, mispeale hakkas viimane lärmama, käituma agressiivselt ning tema koordinatsioonihäired olid ettearvamatud ja kujutasid selget ohtu kõigele ja kõigile ümbritsevale, tuli piirata tema vabadust. Seda esmalt läbi turvakontrolli, millele kodanik reageeris füüsilise vastuhaku ja käte vehkimisega, millega oli täidetud PPVS § 32 lg 1 p 1 kirjeldatud eeldus – füüsiline vastupanu politseinikule. Sellele järgnenud käeraudade paigaldamine oli sündmuste loogiliseks st JT ́e valikuks ehk tema käitumise jätkuks, sest kannatanu ei jätnud politseinikele mingit valikuvõimalust. Tunnistaja AT kinnitas A. Arula väiteid kohtus (ist.prot.lk 30).
3.4.Neljanda episoodi osas, mis käsitleb süüdistatava tegevust 27.09.2011.a. kannatanu RK’i suhtes KarS §§ 136 lg 1 ja 291 järgi, apellant märgib, et maakohtu otsuse kohaselt ei olnud RK ́i kainenemisele toimetamine põhjendatud (lk 20) ja sunni kasutamine läbi käeraudade õigustatud (lk 21). Kaitsja leiab, et konkreetse asja menetluses üheks peamiseks puuduseks tuleb pidada selle lünklikku ja ebaelulist käsitlust, milline loob võltsettekujutuse tegelikest sündmustest. RK ́i puudutavad sündmused ei saanud alguse mitte kell 23.05, mil purjus kodanik RK ilmus politseimajja kaebama, vaid tunde varem. Maakohtus esinenud tunnistaja UN kinnitas, et väljakutse peale, mille sisuks oli alkoholijoobes märatsev alaealine XXXXXXXXX ning keda otsides juhatatigi politseinikud ehk Andrus Arula ja UN RK ́i elukohani. Peale avatud uksest sisenemist kujunesid sündmused selliseks, et eelkõige RK ́i agressiivsest käitumisest tingituna olid politseinikud sunnitud kiirustades lahkuma. Tunnistaja UN ütluste kohaselt, edasi järgnes teade juhtimispunktist, et Pikk 18 maja ette on ilmunud RK, kes käitus agressiivselt, valjuhäälselt ja oli tunda alkoholilõhna ning nõudis ülemust ja advokaati nagu kirjeldas sündmusi kohtuistungil (ist.prot.lk 11). Tunnistaja jätkas, et edasi palunud Andrus Arula RK ́il lahkuda, viidates joobele ja palus tagasi tulla hommikul, kainena. Ja kõike seda korduvalt. Edasi lahkunudki RK ja A. Arula fuajeest maja ette, kus fuajeest ~5-6 m kaugusel paigaldas A. Arula vastupuiklevale RK ́ile käerauad. Kaitsja järeldab, et Kogu nõutav dokumentatsioon on seega täidetud korrektselt ja PPVS § 729 lg 1 kainenemisele viimise nõuded järgitud. A. Arula kinnitas kohtus korduvalt käeraudade paigaldamisele eelnenud RK ́i poolset füüsilist vastupanu ja sellele omakorda eelnenud korduvaid temapoolseid kainenemisele paigutamise hoiatusi. Kaitsja arvates käesoleval juhul tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga ning kohus arusaamatul põhjusel elistanud taaskordselt väidetava kannatanu ütlusi süüdistatava omadele. Kaitsja leiab, et kohtu eelistus on nõuetekohaselt põhistamata.
3.5.Viienda episoodi osas, mis käsitleb süüdistatava tegevust 27.09.2011.a. kannatanu RK’i suhtes KarS § 299 lg 1 järgi kaitsja märgib, et maakohtu otsuses on A. Arula ́le konkreetses süüdistuses esitatud kaks etteheidet. Esimese etteheide kohaselt sai Andrus Arula hinnata RK’i joovet alles kella 23.00-st. Asjas kogutud tõenditega sh RK ́i enda tunnistusega 30.04.2014.a. istungil, on tõendatud, et ta oli eelnevalt ~1 – 1,5 h enne politseisse jõudmist seltskonnas pruukinud alkoholi ja ilmus politseisse arusaadavalt joobes olekus. Põhjused, miks RK ilmus purjus olekus politseisse südaöö lähedasel ajal, peitusid tema kaebuse esitamise soovis. Kusjuures talle selgitati korduvalt, et
ebaadekvaatselt ümbrust hindavalt kodanikult pole politseil avalduse võtmise kohustust ja et soovi täitmiseks tuleks tulla tagasi hommikul ja kainena. Kaitsja arvates on maakohus konkreetset episoodi käsitlenud puudulikult, sest sündmustest õige ülevaate saamiseks oleks vaja neid käsitleda ajast, mil need algasid ehk politseinike Arula-N käigust XXXXXXXXXX asuvasse RK’i korterisse, kus lõbutses selgelt joobes seltskond sh RK. Kaitsja leiab, et maakohus selliselt leiab ekslikult, et A. Arula sai hinnata RK’i joovet alles kell 23.00, kuna süüdistatav oli juba eelnevalt veendunud kannatanu joobeseisundis. Maakohus seadis kahtluse alla, et RK tuigerdas kõnniteel (leht 22, alt 1. Lõik). Kaitsja sellega ei nõustu ning märgib, et tegelikkuses vastab rikkumise kirjeldus täielikult oludele ega kujuta endast mingit võltsingut. Tunnistaja UN ́i tunnistusega on tõendatud Andrus Arula ja RK ́i viibimine politseimaja ees kõnniteel, milline kujutab endast vaieldamatult avalikku kohta, olles kõnniteeks politseimajja sisenemisel. Kusjuures silmnähtavad koordinatsiooni-häired RK ́i käitumises ei vaja üleanalüüsimist, olles eluliselt usutavad ja tõendatud.
3.6.Kaitsja palub tühistada kaevatav 30.05.2014.a. Pärnu Maakohtu kohtuotsus Andrus Arula süüditunnistamises KarS §§ 136 lg 1, 291 ja 299 lg 1 järgi ja karistamises ning saata asi maakohtule uue ja õigeksmõistva otsuse tegemiseks. Kaitsja samuti taotleb asja arutamisel suulises menetluses küsitleda Andrus Arulat.
4.Tsiviilkostja Eesti Vabariik Politsei- ja Piirivalveameti kaudu (edaspidi nimetatud Kostja) vaidlustab maakohtu otsust tsiviilhagi puudutavas osas, kuna leiab, et maakohus on tsiviilhagi menetlemisel rikkunud materiaal- ja menetlusnorme. Kohtuotsus on selles osas puudulik ja mittejälgitav. Kohus ei ole tsiviilhagi sisuliselt menetlenud, jäädes selles osas täielikult passiivseks. Napisõnaliseks ja seetõttu arusaamatuks jääb kohtu seisukoht Kostja ainuvastutuse, tsiviilhagi nõude samuti kohaldamisele kuuluva materiaalõiguse ja ka kahjusumma suuruse üle otsustamise osas. KrMS § 285 lg 4 kohaselt teeb kohus teatavaks esitatud nõude, millist kohustust maakohus ei täitnud. Iseenesest selline minetus ei too kaasa kohtuotsuse tühistamist, kuid kinnitab, et kohus on olnud passiivne tsiviilhagi menetlemist puudutavas osas juba menetluse algusest peale. Apellant taotleb:
1.Andrus Arula õigeksmõistmisel jätta kannatanu RK-i tsiviilhagi rahuldamata;
2.teha uus otsus, tühistades see kannatanu RK-i tsiviilhagi osas, kuna tsiviilhagi on ebaselge;
3.Andrus Arula süüdimõistmisel ja juhul, kui kohus leiab, et tsiviilhagi on põhjendatud osaliselt, rahuldada see osaliselt ja mõista tsiviilkostjatelt solidaarselt mitte rohkem kui 800 EUR. Apellant on seisukohal, et maakohus: - on olnud tsiviilhagi lahendamisel passiivne, jättes tuvastamata hagi faktilised asjaolud; - ei ole sõnaselgelt selgitanud, millise seaduse alusel kannatanu tsiviilhagi lahendatakse; - ei ole analüüsinud ja tuvastanud tsiviilkostja vastutuse tekkimise eeldusi; - ei ole uurinud kahju tekkimist kinnitavad tõendeid ega ole teinud kannatanule ettepanekut nende esitamiseks; - ei ole piisavalt põhjendanud tsiviilkostja ainuvastutuse tekkimist; - ei ole piisavalt põhjendanud kahju suurust.
4.1.Hagiavalduses on lisaks A. Arula ja UN-i kahtlustustes kirjeldatud süütegudele heidetud ette RK-i peksmist mõlema politseiametniku poolt rusika ja jalaga kehasse, tema aheldamist arestikambris voodi külge 1,5-2 tunniks selliselt, et kannatanu kaotas ajutiselt käte tundlikkuse.
Kohus ei ole andnud Kostja väitele tsiviilhagi faktiliste asjaolude osalises mittekattuvuses kahtlustuse sisuga mingisugust õiguslikku hinnangut. A. Arulale esitatud süüdistus puudutab sündmust, mis kestis tuvastatud asjaolude, eelkõige videosalvestiste põhjal, kõige rohkem 10 minutit kl 22.55-23.05. Kas ka sellele järgnevad kannatanu suhtes kohaldatud toimingud, mille kestel hoiti kannatanu käsi raudus nn topeltraudadega kl 23.02-23.50, võivad haakuda kõne all oleva kriminaalasjaga ja kahtlustatavale esitatud kahtlustusega, ei ole kohus uurinud ega pööranud sellele mingisugust tähelepanu. Kohtule esitatud ja kohtu poolt avaldatud tõendist – kinnipidamise protokollist - nähtub, et käeraudu kainestuskambris kasutas teine isik, mitte kahtlustatav A. Arula. Perearsti tõend küll kinnitab kannatanul vigastuste esinemist, kuid kas need on tekkinud ajal, mil kannatanu viibis kainestuskambris või on tekitatud kahtlustatava poolt, jääb selgusetuks. Kohtus ülekuulatud spetsialist väitis kohtuistungil, et A. Arula kasutatud võtted olid korrektsed ning võisid põhjustada ebamugavusi või valu niivõrd, kuivõrd see on koodkõlas selle meetmega. Ka spetsialist selgitas, et valu tekkimise ja suuruse hindamisel tuleb arvestada ka kannatanu enda käitumist. A. Arulale ega ka UN-ile ei esitatud kahtlustust kannatanud peksmises teel kainestuskambrisse, millele kohus ei ole samuti pööranud mingit tähelepanu. Kostja leiab, et süüdistuse faktilised asjaolud peavad olema kooskõlas kahjunõudes esitatud faktiliste asjaoludega kas osaliselt või täielikult, kuid mitte ületama kahtlustuses esitatud faktiliste asjaolude piire.
4.2.Apellant leiab, et maakohus ei ole sisuliselt uurinud kannatanud väiteid tsiviilhagi mahu osas. Samuti ei ole kohtus uurinud tõendeid, mis neid väiteid ka kinnitaks, ega nõudnud nende esitamist. Nõude suuruse komponendid ei ole selged ja tõendamata. Kohus ei täpsustanud nõude suuruse aluseks olevaid asjaolusid ning nõude moodustamist. Kohtuotsuses ei ole antud õiguslikku hinnangut väitele, kas kannatanu nõue on leidnud tõendatud täies mahus või mitte.
4.3.Apellant leiab, et Andrus Arula süüdimõistmisel ja juhul, kui ringkonnakohus leiab, et tsiviilhagi on põhjendatud, kuuluks see rahuldamisele üksnes osaliselt ning hüvitise suurus ei saa olla suurem kui 800 EUR. Tsiviilhageja tugines oma nõudes eraõiguse sätetel, millega Kostja ei nõustu ja jääb oma kirjalike selgituste juurde. Kostja leiab, et kohus on jätnud tähelepanuta järgmised RVastS tekkimise eeldused ning Kostja põhjendused: a) avaliku võimu kandja ametniku tegu avalik-õiguslikus suhtes; Pinnapealseks jääb kohtu järeldus Kostja ainuvastutuse tekkimise alustes. Ainuüksi põhjus, et tegu on Eesti Vabariigi ametnikega, ja arvestades, et kohus ei ole sõnaselgelt põhjendanud, millist õigust tuleks kohaldada (kas RVastS või VÕS), jääb kohtu selline arutluskäik arusaamatuks. b) teo õigusvastasus; c) süü. Apellandi arvates jäid kohtuotsuses ka teo õigusvastasuse ja süü küsimused ka vajalikul määral põhistamata.
4.4.RVastS § 9 lg 1 ja 2 võimaldab füüsilisel isikul nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise korral, milline hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.
RVastS § 7 lg-s 1 sätestatakse põhimõte, et avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju ei hüvitata juhul, kui kahju olnuks võimalik vältida kohese õiguskaitsevahendi kasutamisega (nt haldusakti vaidlustamine vaide- või kohtumenetluses). Kriminaalasjas kogutud tõenditest, selgub, et 27.09.2011, teisipäeval, toimus RK-i elukohas tema sünnipäeva tähistamine, mille käigus tarvitasid sünnipäevalaps ja külalised alkoholi. Politsei ilmumine ärritas RK-i. Kuigi väljakutset põhjuseks ei olnud korteris toimuv, leidis RK, et politseil ei olnud õigust tema korterisse sisenemiseks. Kannatanu/tsiviilhageja tegi mitu kõnet juhtimiskeskusele ja lõpuks ilmus politseisse avaldust tegema aadressil Pikk 18, Pärnu. Mitmete telefonikõnede käigus juhtimisekeskuse ametnikega (I kd tl 54-57) selgitati RK-ile, et tal on õigus esitada avaldus politseiametnike käitumise kohta ja soovitati RK-il tulla avaldust tegema, kui ta on saanud kaineks. RK ise andis juhtimiskeskuse ametnikule teada, et ta tuleb järgmisel päeval Pärnusse ja teeb siis avalduse politseile, millise toimingu võimalikkust juhtimiskeskuse ametnik samuti kinnitas. Siiski RK’ile ei andnud rahu politsei sisenemine tema korterisse saamata selleks korteri omaniku luba ning ta ilmus politseisse avaldust tegema koheselt joobeseisundis. Apellandi arvates oma sellise käitumisega kannatanu ise soodustas konfliktsituatsiooni tekkimist. Seega, kui RK oleks toiminud esialgse plaani järgi või võtnud kuulda soovitust ilmuda politseisse kainena, ei oleks temale kahju tekkinud.
4.5.Kannatanu kohtuistungil andis selgitusi, et talle on tekitatud varaline ja mittevaraline kahju. Mittevaraline kahju seisneb 1) tervisekahju tekitamises, mis tekkis kannatanule füüsilise jõu kasutamisest, peksmisest ning erivahendi - käeraudade - kasutamisest; 2) hingelise kahju tekitamises: peavalu, unetus ning töövõimetus, alandatus, solvumine, hirm, nördimus; 3) vabaduse võtmises. Tervisekahju osas on perearsti tõend fikseeritud vigastuste kohta, tunnistajate ütlused, mis kinnitavad, et peale kõne all olevat sündmust RK-il oli raske liikuda ja ta kaebas sõrmede vähese liikumise üle. Apellant on seisukohal, et RK võis osutada politseinikele tema kinnipidamisel vastupanu, mis võiski põhjustada kannatanule valu. Millistel asjaoludel tekkis valulikkus paremas roidekaare 10. ja 12. roides, ei ole tõendatud. Apellandi arvates selles osas ei ole kahjunõude esitamine põhjendatud. Apellant märgib, et käeraudade kasutamine toimus alla 10-ne minuti, kuna alguses isikuga vesteldi, seejärel A. Arula läks kannatanuga välja politseimaja ette. Kainestusmajas, peale turvakontrolli teostamist kannatanu vabastati käeraudadest. Kainestuskambris hoiti kannatanu käsi raudus kl 23.02.-25.50. See, mis juhtus kainestuskambris, ei ole A. Arulale ette heidetud, kuid kahju suuruse hindamise seisukohalt on olulise tähendusega. Kainenemisele paigutamise protokollist nähtub, et MT kasutas kannatanu suhtes käeraudu ajavahemikult 27.09.2011 kl 23.02-23.50. Nende tõendite põhjal võib järeldada, et kätega seotud tervisekahju võib olla põhjustatud kannatanud enda käitumisest kainestuskambris. Seega ei ole selge, millises osas võis A. Arula tekitada mittevaralise kahju. Apellandi arvates puudub põhjuslik seos teo ja kahju vahel.
5.Kannatanu RK’i esindaja leiab esitatud apellatsioonis, et kaevatav kohtuotsus ei ole RK’ ile määratud kahju hüvitise suuruse (2 000,- eurot) ja menetluskulude Eesti Vabariigilt väljamõistmise osas põhjendatud ega põhistatud. Kohtuotsusest ei ole võimalik jälgida kohtupoolse diskretsiooni rakendamisel kasutatud faktilisi ja õiguslikke aluseid ja kriteeriume.
Apellant palub tühistada Pärnu Maakohtu 30.05.2014.a. kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-13-6871 osaliselt, so. osas – millega jäeti rahuldamata RK’ hagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 13 000,- eurot ja teha asjas uus otsus, millega mõista kostjalt RK’ kasuks kahju hüvitisena välja 15 000,- eurot.
RINGKONNAKOHTU ITSUNG
6.Ringkonnakohtu istungil jäid kaitsja, Eesti Vabariigi (PPA kaudu) esindaja apellatsioonides avaldatud seisukohtade juurde ning palusid apellatsioonid rahuldada. Süüdistatav toetas kaitsja ning EV apellatsioone. EV (PPA kaudu) esindaja vaidles kannatanu esindaja apellatsioonile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kaitsja loobus apellatsioonis esitatud taotlusest küsitleda süüdistatavat ringkonnakohtu istungil. Prokurör vaidles kaitsja apellatsioonile vastu ning palus jätta maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
7.Kohtukolleegium peab vajalikuks esmalt kujundada seisukoht A. Arulale ette heidetud ametliku dokumendi võltsimise osas.
7.1.Nimelt, süüdistuse kohaselt Andrus Arula täites 27.09.2011.a teenistuskohustusi ning asudes Lääne Prefektuuri Pärnu politseijaoskonnas aadressil Pikk 18 Pärnu, viis kella 22:55 paiku läbi süüteomenetlust RK suhtes väärteoasjas nr 2670,11,012878. Antud menetluse käigus koostas Andrus Arula väärteoprotokolli, kuhu märkis rikkumise kirjelduseks: „Olles avalikus kohas alkoholijoobes, oli silmnähtavate koordinatsiooni häiretega, tuigerdas kõnniteel, millega solvas inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet“. Teokohaks märkis: „Pärnu Pikk 18 ees“. Nii teo kirjeldus kui ka teo toimepanemise koht ei vasta tegelikkusele, kuna Andrus Arula esimene kontakt peale RK-i saabumist aadressile Pärnu Pikk 18 oli nimetatud maja fuajees, kus Andrus Arula alustas avaldust esitama tulnud RK-i kinnipidamist ning talle ei olnud teada RK-i vahetult politseimajja sisenemisele eelnev tegevus. Kohtukolleegium märgib, et juba süüdistusest tulenevalt heidetakse Andrus Arulale ette, et talle ei olnud teada RK-i vahetult politseimajja sisenemisele eelnev tegevus. Kohtukolleegium sellise süüdistuse väitega ei nõustu, kuna see on vastuolus nii süüdistatava, kannatanu, kui ka tunnistaja UN-i ütlustega. Nimetatud isikud kinnitavad, et Andrus Arula oli isikuks, kes saabus XXXXXXXX küla sotsiaalmajja ning sisenes RK elukohta, kus viibis seltskond, kes tarvitas alkohoolseid jooke. RK rahulolematus, et politsei ilma loata sisenes tema elukohta oligi põhjuseks, miks RK ilmus politseijaoskonda avaldust tegema, kus talle vastu tulid need samad politseiametnikud, kelle suhtes ta soovis avaldust esitada. Seega esimene kontakt süüdistatava ja RK vahel ei toimunud politseijaoskonna fuajees, nagu seisab süüdistuses, vaid mõni aeg varem Häädemeeste vallas XXXXXXXX külas. RK ise kinnitab, et tõepoolest tarvitas 27.09.2011 õhtul enne politseijaoskonda saabumist alkoholi – ta pidas tol õhtul sünnipäeva, ning nelja-viie inimese peale oli ära joodud paar viina. Olukorda RK elukohas, et seal tarvitatakse alkoholi, nägid sinna saabunud süüdistatav kui ka tunnistaja UN. Kohtukolleegium leiab, et kuigi ajaliselt toimus RK joobe tuvastamine indikaatorvahendi abil alles kell 23.05, ei olnud süüdistataval kahtlust, et kannatanu ilmus politseijaoskoda alkoholijoobes. Seega oli süüdistatavale teada RK-i vahetult
politseimajja sisenemisele eelnev tegevus. Maakohus ei ole oma põhjendustes etteheidetava kuriteoepisoodi osas nendele asjaoludele üldse tähelepanu pööranud.
7.2.Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust, et RK oli Arndus Arula poolt politseijaoskannast välja juhatatud ning mõnda aega viibisid mõlemad jaoskonna ees, mis asub aadressil Pärnu Pikk
18.Maakohus on uurinud videosalvestit ning muuhulgas maininud, et politseijaoskonna ees viibimise ajal „RK seisis, astus mõned sammud edasi-tagasi, kuid miski ei viidanud tema agressiivsusele või politsei vastasele ründele“. Kohtukolleegium märgib, et ametialase võltsimise episoodi osas ei oma üldse tähtsust kas kannatanu käitus politseiametniku suhtes agressiivselt või mitte. Tähtsust omab, kas käsitleval juhul isikul esinesid silmnähtavad koordinatsioonihäired, mis olid põhjustatud alkohoolsest joobest, nii nagu on fikseeritud väärteoprotokollis. Maakohus ise märgib, et nähtuvalt videosalvestisest „RK seisis, astus mõned sammud edasi-tagasi“. Selline isiku käitumine võib kohtukolleegiumi arvamusel viidata väärteoprotokollis fikseeritud menetlusaluse isiku käitumisele ehk tuigerdamisele. Pealegi, nähtuvalt indikaatorvahendi kasutamise protokollist oli RK tõepoolest alkoholijoobes ning tal mõõdeti 0,75 mg/l alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus. Joobeseisundi kontrollimise protokollist tuleneb aga, et RK-l esinesid väga häiritud koordinatsioon, silmade punetus, arusaamatu kõne, rahutus ja tugev alkoholi lõhn suust. (T II lk 27) Väärib erilist tähelepanu, et RK omakäelisest selgitusest protokolli kohta tuleneb, et tema on kontrolli tulemustega (sic!) NÕUS. Sellest tulenevalt võib väita, et kannatanu RK võis „tuigerdada“ kõnniteel ning tal esinesid silmnähtavad koordinatsiooni häired, nii nagu on fikseeritud väärteoprotokollis. Asjaolu, et süüdistatav ei fikseerinud väärteoprotokollis kirjeldatud sündmustele kõiki eelnevaid sündmusi ei ole selline minetus, mis võiks olla aluseks isiku süüditunnistamiseks ametilalases võltsimises. Kohtukolleegiumi veendumusel kõik väärteoprotokollis kirjeldatud sündmused leidsid tegelikult aset – RK viibis ka Pikk 18 ees, viibis alkoholijoobes ning tal esinesid silmnähtavad koordinatsiooni häired. Selle juures ei oma tähtsust, et joove oli indikaatorvahendiga fikseeritud menetlusalusel isikul ajaliselt hiljem. Süüdistatav ei võltsinud fakti, et RK viibis alkoholijoobes avalikus kohas, milliseks saab käsitleda nii politseijaoskonna fuajeed, kui ka territooriumi jaoskonna ees.
7.3.Kohtukolleegium leiab, et maakohus jõudis tõendite puuduliku hindamise tulemusena valele materiaalõiguslikule järeldusele, et Andrus Arula tegevus on käsitletav ametialase võltsimisena. Väärteomenetluses nr 2670,11,012878 tehtud Pärnu Maakohtu süüdimõistev otsus RK suhtes oli Riigikohtu poolt tühistatud põhjusel, et maakohtu otsuses heideti menetlusalusele isikule ette ka räuskamist ja tänavasillutisel lamamist. Kuna koostatud väärteoprotokollis pole RK-le räuskamist ega tänavasillutisel lamamist ette heidetud, väljus maakohus neid tegevusi menetlusalusele isikule süüks arvates väärteoprotokolli piiridest, mis oli Riigikohtu hinnangul väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes. Samuti märkis Riigikohus, et väärteoasja kohtuotsusest ei selgunud, millisele tõendile tuginedes maakohus tuvastas RK tuigerdamise kõnniteel, millega ta solvas inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet. Sellest tulenevalt asus maakohus käesolevas kriminaalasjas valele järeldusele, et A. Arula poolt vale väärteo rikkumise kirjeldus tingis vale väärteootsuse tegemise. Riigikohus pole ühtegi etteheidet väärteo rikkumise kirjeldusele teinud.
Ülaltoodust tulenevalt leiab kohtukolleegium, et Andrus Arula tuleb ametialase võltsimise episoodis KarS § 299 lg 1 järgi õigeks mõista ning Pärnu maakohtu süüdimõistev kohtuotsus selles osas tühistada.
8.Vastuseks süüdistatava kaitsja apellatsiooni teistele etteheidetele kohtukolleegium esmalt sedastab, et alates 01.01.2015 Karistusseadustiku jõustunud uue redaktsiooniga ei ole sisuliselt muudetud KarS § 291 ja § 136 lg 1 dispositsiooni ega sanktsiooni. Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist ka KarS § 291 ja § 136 lg 1 järgi. Esitatud apellatsioonis kaitsja sisuliselt kordab samu seisukohti, mis olid tema poolt esitatud ka maakohus ning kohtukolleegium leiab, et maakohus on kaitsja argumentidele põhjalikult vastanud. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on põhjalikult ja veenvalt põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust ning seda, miks tõendeid kogumis hinnates Andrus Arula süü temale esitatud süüdistuses KarS § 291 ja § 136 lg 1 järgi on täielikult tõendamist leidnud ja ta on nimetatud kuritegude toimepanemises süüdi. Kriminaalkolleegium lisaks osundab ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad ning tegelikult nendele ei viita esitatud apellatsioonis ka kaitsja. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning jälgitavalt põhistanud oma siseveendumuse kujunemist Andrus Arula’le inkrimineeritud kuritegude KarS § 291 ja § 136 lg 1 järgi toimepanemises süü tõendatuse osas. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks kaitsja apellatsioonile järgmist. Kohtukolleegium osundab, et esitatud apellatsioonis sisuliselt ei vaidlustata mingeid maakohtu poolt tuvastatud faktilisi asjaolusid, vaid antakse neile omapoolne tõlgendus ning maakohtu järeldustest vastupidine juriidiline hinnang ehk püütakse õigustada süüdistatava tegevust kannatanute kinnipidamisel, kainestusmajja toimetamisel ja erivahendina käeraudade kasutamisel. Nõustudes maakohtu poolt uuritud tõendite analüüsist tehtud järeldustega, sarnaselt maakohtuga kohtukolleegium leiab, et kõigi A. Arulale etteheidetud alusetu vabaduse võtmise ja erivahendi ebaseadusliku kasutamise episoodide puhul A. Arula on rikkunud tollel ajal kehtinud PPVS § 718 lg 6, § 729 lg 1; § 32 lg 1 sätteid ehk tema poolt rakendatud vahetu sunni ja erivahendi kasutamise jaoks puudusid seadusega sätestatud alused, mis moodustabki A. Arula tegevuses vabaduse võtmise seadusliku aluseta ja võimuliialduse kooseisu.
8.1.Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et tunnistades A. Arula õigeks ametialases võltsimises, puuduvad samas teda õigustavad asjaolud RK suhtes kohaldatud sunnimeetme ja erivahendi osas. Maakohus on põhjalikult analüüsinud seda, et kuigi RK oli alkoholijoobes, ei kujutanud tema käitumine ohtu ei temale enesele ega teistele isikutele, seega oli alusetu tema paigutamine kainestuskambrisse. Samuti puudusid alused tema suhtes erivahendina käeraudade kasutamiseks, kuna ei olnud alust arvata, et ta võib 1) rünnata teist isikut, osutada politseiametnikule või abipolitseinikule füüsilist vastupanu või kahjustada suure väärtusega varalist hüvet; 2) põgeneda või 3) ennast vigastada või enese tappa.
9.Riigikohus on varasemalt korduvalt väljendanud seisukoha, mille järgi saab kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks olla üksnes nõue, mida on põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses (vt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid nr. 3-1-1-60-07; 3-1-1-35-08; 3-1-1-73-09; 3-1-1-101-09). TsMS § 1 esimese lause kohaselt vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi tsiviilasi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. RVastS § 17 lg 1 esimese lause kohaselt kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Sellest tulenevalt oleks pidanud mittevaralise kahju tekitamise nõuet avaliku võimu kandja vastu lahendama halduskohus. Eesti Vabariik tsiviilkostjana ei taotlenud asja läbivaatamata jätmist põhjusel, et nõude lahendamine ei kuulu üldkohtu pädevusse ning maakohus võttis hagi menetlusse, tunnistades tsiviilkostjaks ka Eesti Vabariigi (PPA kaudu). TsMS § 631 lg 3 kohaselt apellatsioonkaebuses ei või tugineda väitele, et asi tulnuks lahendada halduskohtus või et asi ei allunud otsuse teinud esimese astme kohtule või et asi tulnuks lahendada teises kohtumajas. Sellest tulenevalt kohtukolleegium asub seisukohale, et mittevaralise kahju tekitamise nõuet on põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka käesoleva menetluse raames.
9.1.Esmalt kohtukolleegium peab vajalikuks vastata tsiviilkostja etteheidetele maakohtu otsusele. Tsiviilkostja kokkuvõtlikult leiab esitatud apellatsioonkaebuses, et maakohus 1) on olnud tsiviilhagi lahendamisel passiivne, jättes tuvastamata hagi faktilised asjaolud; 2) ei ole sõnaselgelt selgitanud, millise seaduse alusel kannatanu tsiviilhagi lahendatakse; 3) ei ole analüüsinud ja tuvastanud tsiviilkostja vastutuse tekkimise eeldusi; 4) ei ole uurinud kahju tekkimist kinnitavaid tõendeid ega ole teinud kannatanule ettepanekut nende esitamiseks; 5) ei ole piisavalt põhjendanud tsiviilkostja ainuvastutuse tekkimist; 6) ei ole piisavalt põhjendanud kahju suurust. Kohtukolleegium tsiviilkostja seisukohtadega ei nõustu ning vastuseks nimetatud etteheidetele märgib, et kannatanu RK-il tuvastatud tervisekahjustused on tekkinud avaliku võimu kandja ametniku poolt ebaseadusliku vabaduse võtmise tulemusena, seega on olemas põhjuslik seos kannatanu tervisekahjustuse ja avaliku võimu kandja tegevuse vahel. Maakohtus uuritud tõenditega vastuolus olev on tsiviilkostja apellatsioonis toodud väide, et A. Arula ei paigaldanud kannatanule käeraudu. Käeraudade kasutamist kinnitasid nii kannatanu, kui ka tunnistaja UN. Seejuures ei ole enam oluline, kes paigaldas käerauad kannatanule hiljem kainestuskambris, selleks, et aheldada kannatanu voodi külge, kuna avaliku võimu kandja tegevus kannatanu suhtes on olnud algusest peale (ehk tema kinnipidamisest politseiametnik A. Arula poolt) ebaseaduslik.
Kohtukolleegium ei nõustu tsiviilkostja väitega, et puudub selgus millise seaduse alusel kannatanu tsiviilhagi lahendatakse. Kohtukolleegium osundab, et TsMS § 363 kohaselt ei pea hagiavaldus sisaldama hagi õiguslikku alust. Samuti ei ole kohus seotud hageja poolt oma nõudele antud tsiviilõigusliku kvalifikatsiooniga ja võib kohaldada ka normi, millele hageja pole tuginenud. Küll ei või kohtu kohaldatav õigusnorm tulla pooltele üllatusena, mis tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-2-1-135-02 RT III 2002, 33, 364; 22. mai 2003. a otsus asjas nr 3-2-1-50-03 - RT III 2003, 20, 193, p 32). Nähtuvalt käesoleva kriminaalasja materjalidest tsiviilkostjale oli kogu aeg teada, et kohaldatavaks seaduseks on Riigivastutuse seadus ning vastavateks vastutuse tekkimise normideks on RVastS § 7 lg 1; § 9 lg 1 § 12, millele tsiviilkostja ise viitab oma vastuses hagiavaldusele. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kohaldatavad seaduse normid ei olnud tsiviilkostjale üllatuseks. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei pidanudki eraldi põhjendama tsiviilkostja ainuvastutuse tekkimist, kuna TsMS § 208 kohaselt hageja on vaba kostja valima ja asendama ning oma hagi esialgse kostja vastu tagasi võtma. Nähtuvalt maakohtu istungi protokollist käesoleval juhul võttiski kannatanu oma hagi tagasi A. Arula vastu, seega jäi tsiviilkostjaks ainukesena Eesti Vabariik (PPA kaudu). Kohtukolleegium ei nõustu tsiviilkostja väitega, et maakohus pole analüüsinud ja tuvastanud tsiviilkostja vastutuse tekkimise eeldusi. Maakohtu otsuse põhjendavas osas maakohus on viidanud asjakohastele RVastS normidele, millest tuleneb avaliku võimu kandja vastutus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh vabaduse võtmise korral. Kuna praeguses asjas puudus eespool nimetatud põhiõiguse riivamiseks õiguslik alus, on tegemist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigusrikkumisega. Lisaks ebaseadusliku vabaduse võtmise ja erivahendi kasutamise käigus kannatanule tekitatud tervisekahjustustele eelduslikult tekitas see kaebajale hingelist valu ja kannatusi. Kaebaja õiguste rikkumine on olnud sedavõrd raske, mis õigustab RVastS § 9 lg 2 kohaselt mittevaralise kahju hüvitamist rahas (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2 ja seal viidatud kohtupraktika). Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Mittevaralise kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-83-13).
9.2.Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, et kannatanu oma käitumisega oleks kinnipidamise käigus endale ise tekitanud täiendavaid tervisekahjustusi nii, nagu eeldatakse tsiviilkostja poolt esitatud apellatsioonis. Kohtukolleegium samuti ei nõustu tsiviilkostja väitega, et kui kannatanu oleks ilmunud politseijaoskonda kainena, nagu talle korduvalt soovitati, oleksid kahjulikud tagajärjed ära hoitud.
RVastS § 13 lg 1 p 2 järgi arvestatakse hüvitise suuruse määramisel objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel. Kohtukolleegiumi veendumusel nimetatud norm on adresseeritud eelkõige avaliku võimu kandjale. Kohtukolleegium leiab, et PPA-l ei olnud objektiivseid takistusi kahju ärahoidmiseks. Just PPA vastavate ametnike ebaprofessionaalne käitumine tingis olukorra, kus avalduse tegema tulnud isikule saadeti vastu samad politseiametnukid, kelle väidetava korrarikkumise suhtes ta tuli politseiasutusse avaldust tegema. Selline olukord on õigusriigis lubamatu ning riivab sügavalt avalikkuse õiglus- ja turvatunnet. Kohtukolleegium on seisukohal, et kannatanu käitumine ei saa olla talle etteheidetav. Igaühel on õigus ja teatud juhtudel ka seadusest tulenev kohustus teatada korrarikkumisest. Käesoleva kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et kannatanu oleks sellises olekus, et tema politsei poole pöördumise sisust poleks võimalik aru saada. Seega oli tal õigus tulla avaldusega politseijaoskonda ning nõuda avalduse vastuvõtmist. Kannatanule ei pakutud võimalust avaldus omakäeliselt vormistada, vaid sisuliselt kohe brutaalselt ja alusetult peeti kinni erivahendi kasutamisega ebaseaduslikel alustel ning hoiti kainestuskambris alates tema sünnipäevast ca 8 tunni vältel. (T II lk 29).
9.3.Kohtukolleegium ei nõustu kannatanu esindaja apellatsioonis toodud põhjendustega, et mittevaralise kahju hüvitamise otsustamisel maakohtul on kohustus märkida otsuse põhjendavas osas mh tõendid, millele on kohtu järeldused rajatud ning põhjendada, miks ta nõustub hageja või kostja faktiliste väidetega. Nimetatud kohustus lasub kohtutel eelkõige varalise kahju hüvitamise otsustamisel. Käesoleval juhul kannatanu poolt maakohtule esitatud tõendid ei viita temale mittevaralise, vaid varalise kahju tekitamisele. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel ning seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Riigikohus on märkinud ka seda, et kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Kohtukolleegium osundab seejuures Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele nr. 3-3-1-70-14, kus analoogsetel tingimustel ja asjaoludel alusetult kainestuskambris ja voodi külge aheldatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks oli Politsei- ja Piirivalveametilt välja mõistetud 2500 eurot. Arvestades, et erinevalt nimetatud halduskohtu otsuses kirjeldatud rikkumisest käesoleva kaasuse puhul kannatanule olid tekitatud ka kehalised vigastused seoses viimase süüdistatava poolt brutaalse kinnipidamisega, kohtukolleegium asub seisukohale, et õiglaseks hüvitiseks RK-le tuleb pidada 3000 eurot.
10.Kuigi kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse A. Arula süüditunnistamise ja temale karistuse mõistmise osas KarS § 299 lg 1 järgi ning mõistab A. Arulat KarS § 299 lg 1 järgi õigeks, ei kuulu temale mõistetud liitkaristus muutmisele, kuna KarS § 64 lg 1 kohaldamisel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti 1 (üks) aasta vangistust. Süüdistatava kaitsja ei vaidlustanud eraldi A. Arulale mõistetud karistust ning kohtukolleegium leiab, et maakohus pole eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel ka karistuse mõistmise osas. KrMS § 340 lg 2 p 2 kohaselt uue otsuse tegemise korral või ringkonnakohus mõista süüdistatava õigeks osas kuritegudes ja mõista talle kergema karistuse või jätta karistuse muutmata. Kohtukolleegiumi veendumusel A. Arula’le mõistetud liitkaristus on proportsionaalne tema süü suurusele, seega tuleb jätta temale mõistetud karistuse muutmata.
11.KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Andrus Arula kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa taotles süüdistatavaga nõupidamiste, apellatsiooni koostamise, kohtuistungiks ettevalmistuse eest ja transpordikuluna menetluskulude väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 668,16 eurot. Kohtukolleegium pidas taotluse põhjendatuks ning rahuldas selle. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui kriminaalmenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse A. Arula süüdimõistmise osas KarS § 299 lg 1 järgi ning mittevaralise kahju väljamõistmise osas RK kasuks, seega teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 otsust. Sellest tulenevalt kannab käesolevas asjas menetluskulud riik.
12.Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p 2 kohtukolleegium tühistab Pärnu Maakohtu 30.05.2014 otsuse Andrus Arula süüdimõistmise osas KarS § 299 lg 1 järgi ning teeb selles osas õigeksmõistva otsuse. Kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse Eesti Vabariigilt (PPA kaudu) mittevaralise kahju väljamõistetud summa osas ning mõistab välja Politsei- ja Piirevalveametilt RK-i kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks 3000 eurot. Muus osas jätab kohtukolleegium Pärnu maakohtu otsuse muutmata, rahuldab A. Arula kaitsja ja kannatanu esindaja apellatsioonid osaliselt. Pavel Gontšarov allkirjastatud digitaalselt
Orvi Tali allkirjastatud digitaalselt
Meelika Aava allkirjastatud digitaalselt
Otsus tühistatud osaliselt Riigikohtu otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2015. a otsus osaliselt, s.o Andrus Arula õigeksmõistmises KarS § 299 lg 1 järgi.
2.Tühistatud osas jõustada Pärnu Maakohtu 30. mai 2014. a otsus Andrus Arula süüditunnistamises KarS § 299 lg 1 järgi.
3.Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2015. a otsus muutmata.
4.Kassatsioon rahuldada.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.