Kohtulahend

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHAD

M.B on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema olles varasemalt varguste eest kriminaalkorras karistatud 8 korral, viimati 19.02.2014 Harju Maakohtu poolt KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi, taas viibides 04.01.2015 kella 10:37 paiku Tallinnas, Toompuiestee 37 asuvas Balti jaama Selver kaupluses pani toime tahtliku teo, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis müügisaalist Selver AS-ile kuuluvad 3 pakki „Must pipar purust“ kogumaksumusega 12,87 eurot ja möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid tema kuritegu jäi lõpule viimata, kuna ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Seega pani M.B toime KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo so võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, isikuna, kes on varem toime pannud süstemaatiliselt vargusi. Süüdistatav M.B tunnistas ennast esitatud süüdistuses täielikult süüdi, kahetses tehtut ja selgitas, et läks 04.01.2015 lõuna ajal Tallinnas Balti jaama hoones asuvasse Selverisse, kust võttis 3 pakki purustatud musta pipart, peitis need taskusse ja möödus kassadest kauba eest tasumata. Turvatöötaja pidas ta kinni (tl 14-19). Peale süü omaksvõtu nii kohtueelsel menetlusel kui kohtus, on M.B süü tõendatud Selver AS kuriteoavalduse, õigusvastase teo toimepanemise akti, tunnistaja ütluste ja kirjalike tõenditega.

Selver AS avalduse kohaselt peeti 04.01.2015 kella 10.37 paiku Balti jaama Selveris Tallinnas, Toompuiestee 37 kinni õigusrikkuja, kes varastas kauplusest kaupa 4,29 euro väärtuses, kaup on rikkumata tagastatud kauplusele (tl 2). Turvafirma TopSec Turvateenused õigusvastase teo toimepanemise akt tõendab, et 04.01.2015 kella 10.37 paiku varastas M.B Balti jaama Selveri kauplusest 3 pakki purustatud musta pipart 4,29 euro väärtuses (tl 3). Tunnistaja Dmitri Batejevi ütluste kohaselt töötab ta turvatöötajana Balti jaama Selveris ning nägi 04.01.2015 kella 10.36 paiku, kuidas meesterahvas võttis müügisaalis 3 pakki musta pipart ja pani need enda jope taskusse ning väljus kauplusest kauba eest maksmata. Meesterahvas peeti kinni, turvakontrolli käigus leiti tema juures varastatud kaup, mis tagastati kauplusele (tl 4-5). Karistusregistri väljavõtte kohaselt on M.B 8 kehtivat kriminaalkaristust varavastaste kuritegude eest ja 17 kehtivat väärteokaristust, neist 6 väärteokaristust narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse rikkumiste ja 1 väärteokaristus varavastase väärteo eest (tl 2029). Harju Maakohtu 19.02.2014 otsusega karistati M.B KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi (tl 30-32). Seega on kriminaalasjas kogutud tõenditega leidnud tõendamist, et M.B isikuna, kes on varem korduvalt toime pannud süütegusid võõra vara vastu, püüdis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära võtta võõraid vallasasju, tegutsedes kavatsetult. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt on varguste toimepanemine kujunenud M.B elustiiliks. Riigikohus on asunud seisukohale, et KarS § 199 lg 2 p 9 kontekstis tuleb elustiili mõiste sisustamisel arvestada iga üksikjuhtumi asjaolusid. Püsiva sissetuleku hankimine on eluviisi kindel tunnus, kus isik on motiveeritud toime panema uusi vargusi. Eluviisi võimaliku tunnusena on vaadeldav ka olukord, kus isikul on lihtsalt harjumus varastada. Need isikud ei varasta selleks, et ära elada, vaid selleks, et neil on lihtsalt nii kombeks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-66-13). Süstemaatiline vargus eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust ja need teod võivad olla üksikult subsumeeritavad nii kuriteona (KarS § 199) kui ka väärteona (KarS § 218). Väheväärtuslike asjade süstemaatilise varguse korral ei ole erinevate süütegudega varastatu väärtusel iseseisvat tähendust. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et M.B on 9 kehtivat karistust varavastaste süütegude eest. Seega pani M.B toime võõra vallasasja varguse katse võõra vara ebaseadusliku omastamise eesmärgil süstemaatiliselt ja tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi. Teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 199 lg 2 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. Kohus leiab, et rahaline karistus ei oleks M.B poolt täidetav, sest ta ei tööta ja tal puuduvad võimalused rahalise karistuse tasumiseks. M.B on 17 kehtivat väärteokaristust, teda on karistatud valdavalt rahatrahvidega, mis on tasumata. Rahaline karistus ei oleks ka piisavaks vahendiks M.B mõjutamisel mitte enam toime panema uusi süütegusid. M.B on 8 kehtivat kriminaalkaristust varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Viimati karistati teda Harju Maakohtu 19.02.2014 otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 järgi vangistusega, mille kandmiselt M.B vabanes 13.10. 2014 ja jätkas varguste toimepanemist. On ilmne, et M.B ei ole enda jaoks karistusest mingeid järeldusi teinud, ka varasemad karistused ei ole mõjutanud teda loobuma süütegude toimepanemisest. Kohus leiab, et karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada vangistusega. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ja seejärel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus asjas nr 3-1-77-11, p 11). M.B kahetseb puhtsüdamlikult tehtut, kuritegu jäi katsestaadiumisse,

varastatu väärtus ei ole suur, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus leiab, et teda võib karistada sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt lühema vangistusega. Kaaludes karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist või vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, leiab kohus, et karistuse eesmärkide saavutamist ei ole võimalik tagada mõistetava vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisel või asendamisel üldkasuliku tööga. Riigikohus on asunud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine kui ka vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-79-03). Käesolevas asjas ei ole tuvastatud selliseid erandlikke asjaolusid, milliste puhul saaks väita, et mõistetud vangistuse reaalne ärakandmine ei ole otstarbekas. Riigikohus on asunud seisukohale, et selleks, et hakata üldse vaagima, kas kohaldada isiku suhtes üldkasulikku tööd kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust, peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Kohus leiab, et ei esine asjaolusid, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused (talle on mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati arvestada. M.B on korduvalt karistatud kriminaalkorras, tal on ka 17 kehtivat väärteokaristust, kuid karistused ei ole saavutanud oma eesmärki ning M.B jätkas süütegude toimepanemist. M.B puudub kindel elukoht, tegemist on narkootikume tarvitava isikuga. Arvestades M.B isikut ning asjaolu, et ta on oma käitumisega näidanud, et ei ole suuteline vabaduses õiguskuulekalt elama, tuleb teda karistada reaalse vangistusega. Juhindudes KrMS § 130 lg 41 kohaldab kohus M.B suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist. Süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb süüdimõistetul KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitada menetluskulud. Menetluskuludeks antud asjas on määratud kaitsjale makstav tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Kohus peab põhjendatuks, arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid, kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, so määrata menetluskulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul.

Eha Popova Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.