Kohtulahend

(kaheksateist) päeva.

Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, so määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

Kriminaalasja kohtulikul arutamisel kohus tuvastas:

B.F süüdistatakse selles, et tema, olles varem toime pannud varguse, taas, ajavahemikus 16.09.2013 kuni 15.10.2013 aadressil XXX , Tallinn võttis ära võõra vallasasja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, sissetungimisega, nimelt: avanud võtmega ukse, tungis korterisse ja varastas sealt XXX kuuluvad esemed: kolme poolega riidekapi väärtusega 300 eurot, köögigarnituuri väärtusega 400 eurot, neli riiulit vannitoast väärtusega à 15 eurot ja käterätinagi väärtusega 36 eurot, kokku summas 96 eurot, duši koos liftiga väärtusega 50 eurot, peegli vannitoast väärtusega 20 eurot, pesukorvi väärtusega 15 eurot, vee äravoolu sifooni väärtusega 10 eurot, kaks nagi väärtusega à 15 eurot/tk, kokku summas 30 eurot, jalatsiriiuli väärtusega 40 eurot, arvutilaua väärtusega 45 eurot, kolm rulookardinat väärtusega à 18 eurot/tk, kokku summas 54 eurot, viis ökolampi väärtusega 6 eurot/tk, kokku summas 30 eurot, kokku vara üldsummas 1090 eurot. Selliste tahtlike tegudega B.F, olles isik, kes on varem toime pannud varguse, pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, sissetungimisega, so KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil seletas süüdistatav B.F , et süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistab end talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi. Samuti nõustus ta kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses. Kohtuistungil antud ütlustes selgitas süüdistatav, et on nõus hagiga täies ulatuses. Tegelikkuses lubas XXX tal kapi võtta, kuid ta ei saa seda millegagi tõendada. Kapi tassis ära koos naabriga, teised asjad võttis üksinda. On võimeline tegema üldkasulikku tööd ja nõustub seda tegema. Kaitsja asus seisukohale, et süüdistatav B.F-i käitumisele antud karistusõiguslik hinnang on osaliselt põhjendatud. Süüdistatavale anti korteri võti ja tal lubati võtta kapp. Sellele järgnevalt sisenes ta uuesti korterisse. Seega sisuliselt oli tal luba sisenemiseks olemas, mistõttu ei ole tema käitumises KarS § 199 lg 2 p 8 koosseisu.

MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise ja kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. Tutvudes kriminaalmenetluse raames kogutud tõendikogumiga, siis leiab kohus, et peale süüdistatava süü tunnistamise tõendavad süüdistatava poolt talle inkrimineeritava süüteo toimepanemist kannatanu XXX ütlused, mille kohaselt elab ta aadressil Tallinn, XXX koos oma abikaasa XXX ning laste XXX ja XXX . 16.09.2013 sõitsid nad puhkusele ning kuna sõit oli planeerimata, siis jäi neil ettevalmistuseks vähe aega. Enne ärasõitu jätsid nad ühe komplekti korterivõtmeid Valera-nimelisele korterist 50, et viimane annaks võtmed üle kojamehele. Võtmed jätsid nad selleks, et võimaliku avarii korral saaksid päästetöötajad ust lõhkumata ja takistamatult korterisse pääseda. Jõudes tagasi reisilt 14 või 15. oktoobril 2013, avasid nad oma võtmega korteriukse, sisenesid oma korterisse ja avastasid, et korterist on

kadunud osa mööblist ja muudest asjadest. Kuna nende korter asub 5ndal korrusel ning kõik aknad, uksed ja lukud olid suletud ja kahjustamata, sai ta aru, et korterist varastati asjad pigem võtmeid kasutades. Ta läks Valera juurde ja hakkas küsima korterist varastatud asjade kohta. Algselt Valera salgas ja ütles, et ei tea vargusest midagi ning et tema oli võtmed vastavalt kokkuleppele kojamehele üle andnud. Seejärel kutsus tema kojamehe ning edasiselt arutati asja juba kolmekesi. Selle käigus tunnistas Valera, et nende võtmete abil, mille ta oli Valerale jätnud, pani toime tema vend varguse nende korterist. Seejärel leppisid nad Valeraga kokku, et Valera tagastab talle varastatud asjade eest raha ning tema ei hakka vastutasuks politseisse avaldust tegema. Käesolevaks ajaks pole aga Valera midagi tasunud, on asunud ennast varjama, mistõttu otsustas ta politsei poole pöörduda. Korterist varastati: kolme poolega riidekapp väärtusega 300 eurot, köögigarnituur väärtusega 400 eurot, neli riiulit vannitoast väärtusega à 15 eurot ja roostevabast terasest käterätinagi väärtusega 36 eurot, kokku summas 96 eurot, dušš koos liftiga väärtusega 50 eurot, peegel vannitoast väärtusega 20 eurot, pesukorv väärtusega 15 eurot, vee äravoolu sifoon väärtusega 10 eurot, kaks nagi väärtusega à 15 eurot/tk, kokku summas 30 eurot, jalatsiriiul väärtusega 40 eurot, arvutilaud väärtusega 45 eurot, kolm rulookardinat väärtusega à 18 eurot/tk, kokku summas 54 eurot, viis ökolampi väärtusega 6 eurot/tk, kokku summas 30 eurot, kokku vara koguväärtuses 1090 eurot. Vara oli kindlustamata ning korteris signalisatsiooni ega videovalvet polnud (tl 2-6). Oma täiendaval ülekuulamisel täpsustas kannatanu, et ta pole lubanud B.F enda korteris olevaid asju endale võtta. Samuti ei kavatsenud ta välja kolida, vaid kavatses korteris remonti teha ning sellepärast viis ta osa asju ära oma ema juurde. Valerile andis ta vaid elektripliidi, mille eest kohustus Valeri kahe nädala jooksul tasuma 50 eurot, kuid ka seda rahasummat pole ta saanud. Ka keeldub ta B.F-i poolt varastatud esemete tagasisaamisest, kuna need on olnud ruumis, kus haiseb. Materjal imab aga lõhna. Seega on need esemed tema jaoks kõlbmatuks muutunud. Ta on kindel, et kui asjad lahti võeti, siis need kahjustusid, sest Valeri on lohakas inimene. Varastatud esemete väärtust arvestas ta varguse aja seisuga. Kõik varastatud esemed olid soetatud umbes aasta enne vargust, kuid ta ei mäleta, kas ostu tõendavad dokumendid on tal säilinud. Kui need säilinud pole, tõendab ta varastatud esemete väärtust kaupluste kaudu, kust asjad soetatud olid või teeb päringu analoogsetesse kauplustesse. B.F temaga ühendust võtnud pole ning samuti pole ta üritanud talle varastatud asju tagastada (tl 7-10). Kahtlustatavana antud ütlustes on ka B.F tunnistanud talle inkrimineeritava varguse toimepanemist, selgitades, et ta tunneb XXX vähe ning kui ta hakkas septembris puhkusele sõitma, andis XXX talle korteri XXX , Tallinn võtmed ja ütles talle, et ta võib võtta tema korterist endale kolme poolega riidekapi, sest ta kavatses sellest korterist ära minna. XXX võttis kaasa kõik oma asjad, peale nende, mis on loetletud talle esitatud kahtlustuses. Naabrid, tema sealhulgas, aitasid XXX asju laadida. Samuti ütles XXX talle, et ta võib endale võtta kapi, milliste sõnade tunnistajaks on tema naine XXX . XXX andis talle oma korteri võtmed ja selgitas, et peale seda, kui ta on kapi ära võtnud, peab ta korterivõtmed andma kojamehele. Ta ei tea, kas XXX kavatses korterisse naasta või mitte. Võtmed sai XXX kätte kojamehelt. Saanud XXX võtmed, võttis ta paar päeva pärast XXX ärasõitu sealt korterist ära kapi ja viis selle enda korterisse. Umbes kolm päeva pärast seda otsustasid nad oma poolvenna XXX Aleksejeviga varastada ka ülejäänud esemed korterist ning need maha müüa. Nad tegid ukse võtmega lahti ja viisid välja kõik kahtlustuses loetletud esemed peale arvutilaua ning müüsid need maha naisele, kes elab nende trepikojas 8ndal korrusel. XXX selgitas kõnealusele naisele, et XXX lubas neil sealt korterist asju võtta. Seda ütles ta põhjusel, et naine ei mõtleks, et need asjad on varastatud. Nende asjade eest said nad 20 eurot ja asjad viisid nad ära korraga. Lambid on tal korteris ja on nõus XXX uued lambid ostma. Kardinad tegi aga katki XXX , kui need maha võttis ning ta viskas need minema. Arvutilaua võttis kaasa XXX ise, kuna korteris pole ta seda lauda peale tema ärasõitu näinud. Ta on nõus hüvitama materiaalse kahju, kuid kahtlustuses märgitud asjade väärtust peab ta liiga suureks. Võimaluse korral üritab ta asjad tagastada, kahetseb tehtut ning selgitab, et varguse panid toime, sest raha oli vaja lapsele ja toidu ostmiseks (tl 33-38). Oma täiendaval ülekuulamisel selgitas B.F, et pani varguse toime üksi, ta varastas ära kõik kahtlustuses märgitud esemed ning on nõus materiaalse kahju hüvitamisega pikkamööda.

Ta ei saa hüvitada koheselt tekitatud kahju, kuna tema majanduslik olukord seda ei võimalda ta on invaliid, palk on tal väike, naine on lapsehoolduspuhkusel ja neil on kaks väikest last. Ta selgitas ka, et andis esialgselt ebaõigeid ütlusi põhjusel, et ei tahtnud saada karistust. Asjad varastas ta ära ühe korraga ning hoidis neid mõnda aega oma korteris ja müüs need hiljem maha. Tema naine XXX ei teadnud, et tegemist on tema poolt varastatud asjadega. Elektripliidi eest, mille XXX talle andis, maksab ta XXX naisele ja on selle eest tasunud juba 100 eurot, kuigi kokkulepe oli, et elektripliidi maksumuseks on 50 eurot. Praegu soovivad nad aga elektripliidi eest saada juba 300 eurot. Taas kord on B.F avaldanud kahetsust toimepandu suhtes ning palub, et teda karistataks tingimisi vangistusega, sest rahalist karistust on tal raske täita (tl 40-44). 03.09.2014 toimunud ülekuulamisel märkis B.F sedagi, et kapp seisab jätkuvalt tema korteris ning ta kohustub seda hoidma kuni otsuseni kriminaalasjas. Ülejäänud asjad müüs ta maha tundmatutele inimestele või viskas minema. Varem on ta andnud ütlusi, et müüs köögigarnituuri Alla nimelisele naisterahvale 8ndal korrusel olevast korterist nr 97, kuid need ütlused on ebaõiged (tl 45-49). Süüdistatavaga ühetaolisi ning kannatanu ütlustega haakuvaid ütlusi on andnud ka tunnistajana menetlusse kaasatatud XXX , kes kinnitas, et on teadlik, et tal on õigus keelduda ütluste andmisest oma abikaasa B.F-i vastu ning selgitas, et nende korterisse ilmus kapp ajal, mil tema oli sünnitusmajas. Kellega tema abikaasa kapi korterisse tõi, ta ei tea, kuid B.F ütles talle, et naaber oli kapi ära andnud. Mismoodi tegelikult oli, seda ta ei tea. Kapp on kolme poolega ning see seisab nende korteris. Teisi võõraid asju pole Valeri korterisse toonud (tl 18-22). Kõnealust kappi on kriminaalmenetluse käigus vaadeldud ning selle käigus tuvastati, et tegemist on heledat värvi puidust kapiga, millel on kolm suurt ust, kolm väikest ruumi üleval ning kolm väikest kasti paremal alumises nurgas. Kapp on kasutatud, sellel on palju kriimustusi (fotod 1-3) (tl 58-60). Osutatud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et lisaks süüdistatava süüd tunnistavatele ütlustele, annab tõendikogum aluse rääkida süüdistatava poolt KarS § 199 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemisest. Nagu kannatanu ütlustest tuleneb, kuulusid süüdistuses nimetatud esemed talle, so XXX . Seega on sedastatav, et need esemed olid süüdistatava jaoks võõras vara. Märgitud olgu ka see, et seda asjaolu pole süüdistatav ka vastustanud. Samas nähtub, et esemete äravõtmisega lõpetas süüdistatav esemete senise valdaja valduse, kehtestas sellele uue, so enda valduse ning kannatanu ütlustest johtuvalt tuleb nentida esemete valduse ülemineku tahtevastasust ja vastava nõusoleku puudumist. Seega leiab kohus, et käesoleval juhul on tuvastamist leidnud varguse objektiivse koosseisu realiseerimine süüdistatava poolt. Kohtu hinnangul tuleb tõendikogumi pinnalt jaatada sedagi, et esemete äravõtmine süüdistatava poolt toimus selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Nii on põhjendatud osutada, et lisaks kuriteo toimepanemise üksikasjade kirjeldamisele on süüdistatav kohtueelsel menetlusel andnud ütlusi, et osa äravõetud esemeid võõrandas ta tundmatule isikule ning osa viskas ta lihtsalt minema, kapi jättis aga endale. Selline tegevus viitab üheselt sellele, et esemete võõrandamise, äraviskamise ning endale jätmisega sooviti nende omanik jätta esemetest ilma kestvalt ja ühtlasi on sellega realiseeritud ebaseadusliku omastamise eesmärk. Süüdistatava selgitusi teo toimepanemise asjaolude ja põhjuste kohta hinnates, samuti arvestades teo tehiolusid, leiab kohus, et tegemist on kavatsetusega toimepandud süüteoga. Kohtueelsel menetlusel on B.F-i tegu kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi. Seonduvalt KarS § 199 lg 2 p-ga 4, mis näeb kvalifitseeriva tunnusena ette vastutuse isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, röövimise või omastamise, märgib kohus, et selles osas on riiklik süüdistaja teinud viite karistusregistri väljavõttele (tl 27-30) ning Harju Maakohtu 28.01.2013 otsusele nr 1-13-109 (tl 31-32), millest nähtub, et B.F on kõnealuse Harju Maakohtu otsusega karistatud tingimisi vangistusega KarS § 199 lg 1 järgi. Seega on sedastav süüteo juriidiline kordumine, mistõttu on B.F varem varguse toime pannud isikuks ning sel põhjusel on riiklik süüdistaja põhjendatult osutanud süüdistatava teos kvalifitseeriva tunnuse KarS § 199 lg 2 p 4 esinemisele.

KarS § 199 lg 2 p-ga 8 seoses tuleb viidata, et kehtiv kohtupraktika sisustab KarS § 199 lg 2 p-s 8 nimetatud sissetungimist analoogselt KarS §-ga 266. KarS § 266 lg 1 näeb ette vastutuse valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseadusliku tungimise eest ning isiku tegevuse kvalifitseerimine KarS § 266 järgi tähendab muu hulgas seda, et 1) hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale tungimine oleks olnud valdaja tahte vastane; 2) et hoone, ruum, sõiduk või piirdega ala, kuhu isik tungis, oli tema jaoks võõras ja 3) hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale tungimine oli ebaseaduslik. Analüüsides kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogumit, siis puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et sisenemine kannatanu korterisse oleks toimunud kooskõlas kannatanu kui valdaja tahtega või et tegemist oleks olnud süüdistatava jaoks õiguslikus mõttes mittevõõra kohaga. Samuti pole kogutud tõendeid selle kohta, et süüdistatava sisenemine kannatanu korterisse vastaks mõnele seaduses sätestatud lubatavusklauslile, mis annab isikule õiguse tungida valdaja tahte vastaselt võõras valduses olevasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale. Kannatanu on oma ütlustes järjekindlalt selgitanud, et ta andis võtmed süüdistatavale selleks, et need kojamehele anda. Vaatamata korduvatele ülekuulamistele ei ole kannatanu oma ütlusi muutnud. Süüdistatavat on aga üle kuulatud kolmel korral kohtueelsel menetlusel ning neljas kord kohtuistungil ning nendes ütlustes on vastuolud nii kapi võtmise kui korterisse sisenemise osas, samuti selles osas, kellega koos ta kapi välja tõi. Süüdistatav aga ütlustes esinevaid vastuolusid põhjendada ei osanud. Lähtuvalt kannatanu ütluste ühetaolisusest tuleb eelistada kannatanu ütlusi süüdistatava ütlustele, millised on kogu menetluse vältel olnud ebajärjekindlad. Seega oli kohtu arvates süüdistatava tungimine kannatanu korterisse KarS § 266 tähenduses ebaseaduslik ning esinevad alused kvalifitseerida süüdistatava tegu ka KarS § 199 lg 2 p 8 järgi. Osutatust tulenevalt leiab kohus, et süüdistatava käitumine on kohtueelsel menetlusel õigesti kvalifitseeritud võõra vallasasja äravõtmisena, selle vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud sissetungimisega ja isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, so KarS § 199 lg 2 p-des 4 ja 8 ettenähtud kuriteona.

TSIVIILHAGI

Kohtueelsel menetlusel on kannatanu XXX esitanud tsiviilhagi 1090 euro nõudes (tl 15-17), mis moodustub varastatud esemete väärtusest. Nii kohtueelsel menetlusel kui kohtumenetluses on B.F kannatanu nõuet tunnistanud ja on selle õigeks võtnud. Sellest johtuvalt leiab kohus, et kannatanu esitatud hagi kuulub TsMS § 440 lg 1, VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel rahuldamisele seoses hagi õigeksvõtuga B.F-i poolt ning B.F-ilt tuleb kannatanu kasuks välja mõista vastavalt 1090 eurot.

KARISTUSE MÕISTMINE JA MENETLUSKULUD

Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust, süüdistatava isikut ning karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Seadusandja on KarS § 199 lg 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni 5 aastat. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Hinnates kriminaalmenetluse käigus kogutud andmeid süüdistatav B.F-i kohta, tuleb märkida, et süüdistatava ankeetandmete kohaselt ta tööga hõivatud ei ole ning samuti ei kajasta kriminaaltoimik andmeid, et B.F omaks mõnda muud igakuist legaalset sissetulekuallikat. Edasiselt osutab kohus karistusregistri väljavõttele (tl 27-30), millest nähtuvalt on B.F eelnevalt kriminaalkorras tingimisi vangistusega karistatud. Arvestades, et maakohus on B.F-i suhtes kohtuotsuse teinud 28.01.2013 ning käesoleval juhul inkrimineeritava teo on B.F toime pannud ajavahemikul 16.09.2013 kuni 15.10.2013, siis järeldub, et eelnev karistusena mõistetud vangistus ei ole B.F-i õiguskuulekust taganud ning märgitu koostoimes asjaoluga, et B.F-i gakuist legaalset sissetulekut ei oma, tähendab kohtu hinnangul seda, et võimalik rahaline karistus B.F-i õiguskuulekust ei taga ning tema suhtes kuulub kohaldamisele isiku vabadust enim piirav karistusliik vangistuse näol. Peale

selle on B.F kohtueelsel menetlusel taotlenud karistuse mõistmise korral tema suhtes rahalise karistuse kohaldamata jätmist (tl 40-44). Hinnates B.F-i süü suurust KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, osutab kohus, et süüdistatavale inkrimineeritakse ühe varavastase süüteoepisoodi toimepanemist, millega tekitatud kahju pole võimalik pidada väheoluliseks. Samas tuleb silmas pidada, et B.F-i tegevuses on sedastatav kahe kvalifitseeriva tunnuse olemasolu, mis vaieldamatult tähendab ka suuremat süüd. Suurem süü on aga võrdeline suurema karistuse määraga. Hinnates karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist, siis osutab kohus sellele, et kohtueelsel menetlusel on B.F avaldanud kahetsust, millega kohus peab võimalikuks arvestada. Täiendavate karistust kergendavate või raskendavate asjaolude olemasolu pole kohtu hinnangul võimalik sedastada ning nende võimalikule esinemisele pole osutanud ka kohtumenetluse pooled. Neid asjaolusid arvestades leiab kohus, et B.F-ile on võimalik mõista karistus ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedasena, võttes seejuures arvesse karistust kergendava asjaolu esinemist, kuid arvestades ka karistuse mõistmise üld- ja eripreventiivseid eesmärke. Kriminaaltoimikust nähtuvalt pani süüdistatav talle inkrimineeritava süüteo toime ajal, mil talle eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus oli täielikult ära kandmata ja karistus oli KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäetud kohaldamata. Seejuures oli karistuse täitmisele pööramata jätmise ainsaks eeltingimuseks see, et süüdistatav ei pane temale määratud 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja lõpuks on 27.01.2016. KarS § 73 lg 4 sätestab, et kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule. KarS § 65 lg 2 kohaselt juhul, kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides KarS § 64 lg-tes 2, 4 ja 5 sätestatut. Seega tuleb johtuvalt 65 lg-st 2 mõista süüdistatavale kohtuotsuste kogumis liitkaristus, liites käesoleva otsusega mõistetavale karistusele eelmise otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse täies ulatuses. Kuivõrd süüdistatav avaldas kohtulikul arutamisel nõusolekut teha üldkasulikku tööd, väites, et tema tervislik seisund vaatamata tema töövõimetusele seda võimaldab, leiab kohus, et kohene reaalse vangistuse ärakandmisele asumine tekitaks olukorra, kus süüdistataval lasuvate rahalise kohustuse, so menetluskulude tasumise ja tsiviilhagi hüvitamise näol oleks vangistuse tingimustes raskendatud, mistõttu peab kohus võimalikuks arvestada kohtumenetluse poolte taotlust asendada mõistetav karistus üldkasuliku tööga, allutades süüdistatava käitumiskontrollile lootuses, et käitumiskontroll ja üldkasuliku töö tegemine tekitavad süüdistataval lõpuks arusaama õiguskuuleka elu nõutavusest. KrMS § 180 lg 1 alusel väljamõistetavatesse menetluskuludesse puutuvalt märgib kohus, et käesoleva kriminaalasja raames on menetluskuludeks sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest ja määratud kaitsjale kohtueelsel ja kohtulikul menetlusel makstud tasu. Arvestades kriminaalmenetluse raames tuvastatut, leiab kohus, et süüdistatavalt tuleb välja mõista nii sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest kui ka määratud kaitsjale kohtueelsel ja kohtulikul menetlusel makstud tasu. Süüdistatav on avaldanud, et tal töökoht puudub. Peale selle on süüdistav märkinud, et ta on pensionär, tema ülalpidamisel on kaks last ning tema naine on lapsehoolduspuhkusel. Märgitule vaatamata märgib kohus, et ei tuvastanud kohtusse saabunud kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel selliseid asjaolusid või takistusi, mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda menetluskulude vähendamist. Seega leiab kohus, et süüdistatavalt tuleb kriminaalmenetluse käigus tekkinud menetluskulud täies mahus välja mõista. Märkida tuleb sedagi, et seaduse kohaselt ei tule menetluskulude väljamõistmisel pidada silmas mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid selle küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumisväljavaadetest. Senine kohtupraktika on olnud

kestvalt seda meelt, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla nö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada, kuna B.F on eelnevalt kriminaalkorras karistatud KarS § 199 lg 1 järgi. Seega leiab kohus, et menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet B.F-i resotsialiseerumisväljavaadetele ja ka sel põhjusel tuleb menetluskulud jätta B.F-i kanda. Samas leiab kohus arvestades menetluskulude summa suurust kogumis ning võttes arvesse ka süüdistataval töökoha puudumist ning laste ülalpidamiskohustust, et esinevad alused võimaldada süüdistataval tasuda menetluskulusid kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu vältel võrdsete osamaksetena (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab, et maksegraafiku mittetäitmisel loetakse kõigi makseosade tähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.