Kohtulahend

1-13-7267 -

63 alusel mõisteti vangistus 6 aastat 6 kuud; 13.12.2011 Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja poolt KarS § 184 lg 2 p1, 2 alusel mõisteti vangistus 1 aasta 7 kuud, otsus liideti Tartu Maakohtu 22.02.2010.a kohtuotsusega ja ärakandmisele kuuluvaks loeti 7 aastat 4 päeva vangistust.

Tõkend- ei ole kohaldatud Kaitsja

Vandeadvokaat Rein Laid

Kohtuistungi toimumise aeg

22-25.09.2014, 14.10.2014

RESOLUTSIOON

Mõista Vitali Komarov KarS § 201 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses õigeks. KrMS § 181 lg 1 alusel jätta riigi kanda määratud kaitsjate Vladimir Rogulski poolt osutatud õigusabi kulud 57 (viiskümmend seitse) eurot ja 60 senti ning Igor Belugini poolt osutatud õigusabi kulud 611 (kuussada üksteist) eurot ja 4 senti. Hüvitada Vitali Komarovile lepingulisele kaitsjale makstud tasu summas 7528 (seitse tuhat viissada kakskümmend kaheksa) eurot ja 80 senti. KrMS § 310 lg 2 alusel jätta kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Viru Maakohtu Narva kohtumajja kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 23. detsembrist 2014. Apellatsioon tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega, vahistatud süüdistatav või tema kaitsja süüdistatavale kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 10 (kümne) päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu. Kohtuotsuse terviktekst on tutvumiseks kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis alates 22. detsembrist 2014.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

1-13-7267 kasuks, millega takistas sõiduki omaniku AS SEB Liising esindajal saada omandit oma valdusesse ja käsutusse, tekitades AS SEB Liising varalist kahju summas 28273,15 eurot.

1-13-7267 sõiduki Toyota Lang Cruiser 120 registrinumbriga 303BAU omastamise, nimelt toimetas sõiduki Toyota Lang Cruiser Vene Föderatsiooni territooriumile ja pööras sõiduauto enda kasuks, millega takistas sõiduki omaniku AS SEB Liising esindajal saada omandit oma valdusesse ja käsutusse.... Siinkohal tuleb tõdeda, et süüdistuse tekst sisaldab osaliselt tautoloogiat. KarS §-s 201 sätestatust tulenevalt hõlmab omastamise mõiste muu hulgas vara enda kasuks pööramist. Vastavasisulise etteheite tegemiseks peaks olema süüdistuses märgitud milliste konkreetsete tegudega (või tegutsemise kohustuse eiramisega) vara enda kasuks pöörati. Antud juhul tuleneb aga süüdistusest, et omastamine pandi toime muu hulgas seeläbi, et pöörati vara enda kasuks. Mil viisil seda faktiliselt tehti, süüdistuses märgitud pole. Samas on aga süüdistuses öeldud, et omastamine pandi lisaks vara enda kasuks pööramisele toime ka sõiduki Vene Föderatsiooni toimetamisega. Kohtu hinnangul saab süüdistuse sõnastusest lähtuvalt pidada süüdistatavale etteheidetavaks omastamist manifesteerivaks teoks üksnes sõiduki Vene Föderatsiooni toimetamist ja sellega valduse taastamise takistamist. Eelviidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-109-12 on kriminaalkolleegium selgitanud, et senise omaniku varast kestvale ilmajätmisele osutab üldjuhul just nimelt tegevus, millega süüdlane manifesteerib senise omaniku seisundi muutumise, mis seisneb tema käsutusvõimaluse halvenemises asja või vara suhtes. Kohtu arvates ei saa aga ainuüksi sõiduki toimetamist Vene Föderatsiooni pidada tegevuseks, millega vara valdaja väljendab selget soovi seda omanikule mitte tagastada ning takistab valduse taastamist. Kohus möönab, et teatud situatsioonides võib vara teise riiki viimine takistada omandi väljanõudmist, kuid seda vaid juhul, kui on põhjust arvata, et lisaks vara teise riiki viimisele on teostatud täiendavaid toiminguid selle vara varjamiseks (nt varjatult üle piiri toimetamine, vara peitmine, VIN-koodi või registreerimisnumbri muutmine vms). Ühtegi taolist käitumisakti ei ole süüdistuses välja toodud. Samuti ei ole süüdistuses märgitud, et vara toimetati teise riiki kavatsuseta seda sealt tagasi tuua. Ka asjaolu, et AS SEB Liising ja OÜ Primebuild vahelise liisingulepingu nr L08101698 lisaks olevate üldiste tingimuste p 5.4 – 5.4.3 kohaselt pidanuks sõiduki Vene Föderatsiooni toimetamiseks olema liisinguandja kirjalik luba, ei tähenda, et antud juhul saaks üksnes sõiduki Vene Föderatsiooni toimetamise fakti lugeda automaatselt vara enda kasuks pööramiseks. Kõnealune leping oli sõlmitud AS SEB Ühisliisingu (praegune AS SEB Liising) ja OÜ Primebuild vahel ning viimast esindas juhatuse liige Xxx. Komarov oli üksnes nimetatud lepingu käendajaks ning sõiduki kasutajaks. Kohtule ei ole esitatud mingeid tõendeid, mis kinnitaksid, et Komarov pidi olema teadlik vastava nõusoleku vajalikkusest. Seda enam, et perioodil 28.02.2009 – 27.02.2010 kehtinud kindlustuspoliisi kohaselt kehtis kindlustuspoliis muu hulgas ka SRÜ riikides. Liisingulepingu tingimuste rikkumist ei ole ka süüdistuses faktilise asjaoluna välja toodud. Liisingueseme omanikul olid olemas kõik võimalused nõuda tsiviilõiguslike vahenditega valduse taastamist ning vajadusel taotleda Vene Föderatsioonilt Eesti Vabariigi kohtuotsuse täitmist vastavalt Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelisele lepingule õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades. Antud juhul ei nähtu, et sõiduki omanik oleks lisaks tavapostiga saadetud kirjalikule lepingu ülesütlemise teatele (mis sisaldas ka sõiduki tagastamise nõuet) ning sõiduki tagastamise korraldamiseks OÜ Reeborn poole pöördumisele, võtnud ette veel mingeid samme oma omandiõiguste maksmapanekuks. Nt pöördunud vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustikus

1-13-7267 sätestatud korrale vindikatsioonihagiga kohtusse või nõudnud kahju hüvitamist kindlustusseltsilt. Kohtule ei ole esitatud ka ühtki tõendit, mis kinnitaks, et OÜ Primebuild või Vitali Komarov on saanud kätte sõiduki omaniku esitatud nõude sõiduki tagastamiseks enne kui Vitali Komarov 13.01.2010 vahistati. Seega puuduvad andmed, et nimetatud hetkeks oli Vitali Komarov üldse teadlik kohustusest sõiduk omanikule tagastada. Seetõttu ei saaks tema poolt sõiduki väidetavat Vene Föderatsiooni toimetamist käsitleda toiminguna, mis oli tehtud liisingueseme omanikule tagastamise vältimise eesmärgil. Eelnevast lähtuvalt on kohus seisukohal, et süüdistusaktis kajastuv teokirjeldus ei vasta KarS §-s 201 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivsetele tunnustele, kuivõrd selles puuduvad faktilised asjaolud, mida võiks käsitleda omastamistahte manifesteerimisena.

Ka juhul, kui asuda seisukohale, et süüdistuse teokirjeldus siiski vastab KarS § 201 koosseisule, ei ole kohtu hinnangul võimalik kohtule esitatud tõendite pinnalt tuvastada, et süüdistatava tegevuses esinevad vastava kuriteo tunnused. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et kõnealune sõiduauto oli Komarovi jaoks võõras asi. Nii liisinguleping nr L08101698 kui ka AS SEB Liisingu esindaja Xxx ja Xxxi ütlused kinnitavad üheselt, et sõiduauto Toyota Land Cruiser 120, reg.nr 303BAU omanikuks on AS SEB Liising. Vaidlust ei ole ka selles, et see auto oli alates 28.02.2008 kuni 13.01.2010 Komarovi valduses. Auto üleandmise-vastuvõtmise akt tõendab, et sõiduk anti pärast liisingulepingu sõlmimist 28.02.2008.a üle just Komarovile. OÜ Primebuild juhatuse liikme Xxxi antud ütlustest nähtub, et sõiduk oli kogu aeg Komarovi valduses ning Komarov maksis ka liisingu makseid (nii otse kui ka läbi OÜ Primebuild). Asjaolu, et sõidukit kasutas just Komarov, kinnitavad ka tunnistajad Xxx, Xxx ja Xxx. Xxxi ütlustest nähtub, et sisuliselt kasutati OÜ-t Primebuild nö variisikuna liisingulepingu sõlmimiseks. Tegelikkuses oli algusest peale teada, et sõiduauto läheb Komarovi kasutusse ja Komarov maksab ka kõik liisingulepinguga kaasnevad kulud. Taolist sündmuste käiku kinnitab ka tõik, et Komarov on füüsilise isikuna sõlminud käenduslepingu liisingulepingust tulenevate nõuete täitmise tagamiseks ja kõik liisingulepingust tulenevate nõuete katteks teostatud maksed on Xxxi sõnul tasunud kas Komarov ise või tegi seda Xxx Komarovi antud rahaliste vahendite arvelt. Samal ajal ei omanud Komarov Xxxi sõnul OÜ-ga Primebuild mingit puutumust. Siinkohal tuleb märkida, et süüdistaja ei ole pidanud vajalikuks esitada neid asjaolusid kinnitavate tõenditena OÜ Primebuild äriregistri ning pangakontode väljavõtet. Kuivõrd aga kohtul puudub alus kahelda eelnimetatud tunnistaja ütluste usaldusväärsuses, võib nende ütlustega lugeda tõendatuks, et Komarovil ei olnud OÜ-ga Primebuild mingit puutumust ning liisingmakseteks vajalikud vahendid andis Komarov. Ka Komarov ise on viimati nimetatud asjaolusid kinnitanud, kuid kohtu hinnangul ei saa Komarovi ütluseid tõendina arvestada, kuivõrd need on vastuolulised ning seega ebausaldusväärsed (vt allpool). Kohtu hinnangul on aga tõendamata süüdistuses toodud väide, et Komarov toimetas süüdistuse esemeks oleva auto ajavahemikul 28.10.2009 kuni 02.01.2010 Vene Föderatsiooni takistades sellega omanikul valduse taastamist. Esiteks jääb arusaamatuks, millest on lähtutud süüdistuses märgitud omastamise toimepanemise ajavahemiku määratlemisel. Ainus kohtule esitatud tõend, mille pinnalt saab teha tõsikindlaid järeldusi küsimuses, millal ja kus sõidukit viimati nähti, on

1-13-7267 kriminaalmenetluse nr 09240104950 lõpetamise määrus, mille kohaselt alustati 20.10.2009 KarS § 199 lg 1 tunnustel kriminaalmenetlust selle kohta, et ajavahemikul 19.10.2009 kell 16.00 kuni 20.10.2009 kell 02.00 varastati autolt neli ratast ning auto oli sel hetkel pargitud Narvas, Joala tänaval. Avaldajaks oli Komarov. Määrusest nähtuvalt teostati ka sündmuskoha vaatlus. Kuigi sündmuskoha vaatluse protokolli kohtule esitatud pole, võib eeldada, et kuivõrd tavapäraselt tehakse taolistel juhtumitel sündmuskoha vaatlus koheselt menetluse alustamisel, siis on ka antud juhul võimalik öelda, et sõidukit Toyota Land Cruiser reg.nr 303BAU nähti viimati Narvas ja Komarovi valduses 20.10.2009. 13.01.2010 peeti Komarov kahtlustatavana kinni kriminaalasjas, milles tehtud otsuse alusel ta hetkel ka karistust kannab. Seega teoreetiliselt oli Komarovil endal võimalik autot Vene Föderatsiooni toimetada kuni 13.01.2010. Millest lähtuvalt on aga süüdistuses omastamise võimalik hiliseim aeg piiritletud kuupäevaga 02.01.2010, jääb kohtule arusaamatuks. Kohtule ei ole esitatud ühtki tõendit, mis viitaks, et hiljemalt 02.01.2010 pidi olema omastamine lõpuleviidud. Teiseks tuleb tõdeda, et ainus vahetu tõend, mille pinnalt võiks teha järeldusi, et kõnealune sõiduauto toimetati 2009.a lõpus või 2010.a alguses Vene Föderatsiooni, on Komarovi ütlused. Samas on aga kohtul põhjust kahelda Komarovi ütluste usaldusväärsuses. Nii on Komarov öelnud, et auto ostmise otsustuse tegid nad Xxxiga ühiselt ja ühise äri huvides. Samuti on ta öelnud, et Primebuild võttis sõiduki liisingusse, mina andis raha esimeseks sissemakseks. Ning ühisel kokkuleppel oli selliselt, et seni kuni Xxxi firma Primebuild ei tagasta mulle seda esimest sissemakset, hakkan sõidukit kasutama mina. Samas tuleneb aga Komarovi enda ütlustest, et kõik sõidukiga kaasnevad kulutused kandis reaalselt tema ainuisikuliselt ning seda füüsilise isikuna. Seega väide, et tegemist oli ühise otsustusega, ei ole usutav. Väide, et tema pidi kasutama sõidukit vaid ajani, mil OÜ Primebuild tagastab talle sissemakse raha, on ebaloogiline, kuna samal ajal on tuvastatud, et Komarov jätkas isiklikult kõikide igakuiste liisingmaksete ja muude autoga kaasnevate kulutuste tasumist. Tõele ei vasta ka Komarovi väide, et teda liisingulepingu sõlmimise juures ei olnud, kuivõrd liisingulepingust ja käenduslepingust nähtuvalt on mõlema lepingu sõlmimine toimunud üheaegselt ning see kinnitab Xxxi sõnu, et lepingut käidi koos sõlmimas. Käenduse andmise nõude korral on liisinguandjate tavapärane praktika, et nõutakse riskide maandamiseks liisingulepingu ja käenduslepingu üheaegset sõlmimist. Komarov on oma ütlustes läbivalt üritanud jätta muljet justkui oleks Xxx tegelenud kõikide sõidukiga seonduvate dokumentide ja asjaajamistega ning omanud ka reaalset võimu sõiduki saatuse üle otsustamisel. Samal ajal nähtub nii Komarovi enda kui ka tunnistajate ütlustest ning muudest tõenditest, et faktiliselt oli sõiduki kasutajaks vaid Komarov ja ka sõidukiga seonduva asjaajamisega tegeles ta ise (rataste varguse korral politseiga suhtlemine, kindlustusega suhtlemine, sõiduki väljavalimine ja üleandmine jne). Taoliste vastuolude tõttu ei saa kohus lugeda Komarovi ütluseid usaldusväärseks tõendiks. Kuna kohtul puudub veendumus Komarovi ütluste tõepärasuses, ei saa järelduste tegemisel nendele ka tugineda. Kõik ülejäänud kohtule esitatud tõendid (tunnistajad Xxx, Xxx, Xxxi nimelt saadetud e-kiri) tuginevad sõiduki Vene Föderatsioonis paiknemise küsimuses üksnes Komarovilt või tuvastamata isikult Xxxlt kuuldule. Keegi neist ei ole ise vahetult näinud, et Komarov on sõiduki Vene Föderatsiooni viinud (või korraldanud selle Venemaale viimist) või näinud autot seal seismas või liikumas. KrMS § 66 lg-st 21 tulenevalt ei saa kohus neid tõendeid sõiduki Vene Föderatsiooni viimise ning seal asumise osas arvestada, kuivõrd tegemist on kuuldustega.

1-13-7267 Lisaks Komarovi ütlustele, ei ole kohtule esitatud ühtki vahetut tõendit (nt Politsei- ja Piirivalveameti andmeid Komarovi ja sõiduki piiri ületuste kohta), mis kinnitaks, et süüdistuse esemeks olev sõiduk on mingil hetkel viidud Venemaale. Kohus ei pea võimalikuks neid ka ise koguma hakata, kuivõrd KrMS §-s 14 sätestatud kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõttest tuleneb, et süüdistus- ja kaitsefunktsioon ning kriminaalasja lahendamise funktsioon on kriminaalmenetluses lahutatud. Seetõttu lasub tõendite esitamise kohustus süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt ega saa hakata täitma süüdistusfunktsiooni ning omal initsiatiivil tõendeid juurde koguma. (Vt Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-67-06 ja 3-1-1-7-14). Sõiduauto väidetava Venemaale toimetamise asjaolude väljaselgitamisel ei saa lähtuda ka kohtule esitatud jälitustoimingu protokollist, kuivõrd tegemist on ebaseadusliku tõendiga. 02.05.2011 koostatud protokolli lisa 1 sisaldab kahe telefoni vestluse stenogrammi, mis protokolli lisa 1 andmetel toimusid vastavalt 10.08.2010 ja 02.12.2010 (so ajal, mil Komarov oli teises kriminaalmenetluses vahi all). Jälitustoimingute alusena märgitud kohtumäärustega on antud luba jälitustoimingute teostamiseks üksnes 2009.a. Seega juhul, kui protokolli lisas olevad kõned on tõepoolest toimunud aastal 2010, siis on nende kõnede pealtkuulamine ja salvestamine toimunud ilma kohtu loata või siis loa alusel, mida jälitustoimingute protokollis nimetatud pole. Mõlemal juhul oleks aga protokollis kajastuvate andmete tõendina kasutamine välistatud, kuivõrd tegemist on niivõrd oluliste minetustega, mis toovad kaasa tõendi lubamatuse vastavalt KrMS § 1261 lg-le 4 (protokolli koostamise ajal kehtinud KrMS redaktsiooni § 111). Kuigi nii tunnistaja Xxxi ütlused, jälitustoimingute protokollile lisatud dvd plaadil oleva kõnede kataloogi pealkiri kui ka kõnede sisu viitavad sellele, et tegelikkuses on protokollis kajastatud kõned toimunud aastal 2009, jäi prokurör 23.09.2014 kohtuistungil seisukohale, et kõned on toimunud 2010.a ja ajal mil Komarov oli vanglas. Kuigi kohtuvaidlustes on prokurör viidanud, et protokollis on tehnilisi vigu, ei ole ta selgitanud, milles need vead seisnesid. Ka juhul, kui erinevalt prokurörist asuda seisukohale, et salvestatud kõned on toimunud siiski 2009.a ning protokolli koostamisel on eksitud aasta arvuga, tuleb tõdeda, et nende kõnede sisu ei tõenda mingilgi viisil asjaolu, et Komarov toimetas 2009.a lõpus või 2010.a algul süüdistuse esemeks oleva sõiduki Vene Föderatsiooni või et tal oli võõra vara omastamise tahe. 10.08 kõnes on Komarov andnud küll korralduse sõiduauto peitmiseks, kuid samas ei ole üheselt aru saada, millisest sõidukist jutt käib (konkreetselt on nimetatud vaid Hondat) ning kõne kontekstist jääb mulje, et sõiduautot ja muud vara soovitakse varjata uurimisasutuse eest, mitte aga eesmärgiga seda omastada. Fraas - sõiduauto koristate minema, peidate ära, aga pärast klaarime liisinguga - annab pigem alust väita, et vara omanikuga ehk liisinguandjaga soovitakse lepingulisi suhteid jätkata ning lepingust tulenevaid kohustusi täita. Lisaks sellele ei saa mainimata jätta, et see kõne on toimunud ilmselt ca 2,5 kuud enne väidetavat omastamist ning üheselt on tuvastatud, et vähemalt 20.10.2009 oli kõnealune sõiduk Eesti Vabariigi territooriumil ning tol hetkel ei püütud seda mingilgi viisil kellegi eest peita ega varjata. Ka 02.12 kõne sisuks on pigem see, et Komarov soovis sõiduauto omanikuga OÜ Primebuild nimelt sõlmitud liisingulepingust tulenevaid kohustusi täita ning miski ei viita sellele, et Komarov on teostanud mingeid omastamistahet väljendavaid toiminguid – nt plaanib toimetada (või juba on toimetanud) sõiduauto tagastamise vältimiseks Vene Föderatsiooni vms. Ülaltoodut arvestades asub kohus seisukohale, et süüdistuse väide, mille kohaselt on Komarov ajavahemikul 28.10.2009 - 02.01.2010 toimetanud sõiduauto Toyota Land Cruiser reg.nr 303BAU Vene Föderatsiooni ja takistanud sellega omanikul valduse taastamist, ei ole

1-13-7267 kohtumenetluses tõendamist leidnud. Sellest tuleb omakorda järeldada, et kohtumenetluse käigus ei ole Komarovi tegevuses tuvastatud ühtki süüdistuses kirjeldatud KarS § 201 objektiivse koosseisu tunnuseks olevat omastamistahet manifesteerivat käitumisakti.

Kõike eelnevat kokkuvõttes leiab kohus, et süüdistuses toodud teokirjeldus ei vasta KarS § 201 tunnustele. Samuti ei ole kohtumenetluses leidnud tõendamist, et Komarov on pannud toime süüdistuses kirjeldatud teo. Neil põhjustel tuleb Vitali Komarov talle KarS § 201 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista.

Otsuse tegemisel kohus juhindub KrMS §-dest 311, 312 ja 314.

(allkirjastatud digitaalselt) Astrid Asi kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.