Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Ivi Kesküla ja Andres Parmas Liina Kaev
Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi
Kaupo Surva süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2,3 järgi; Martin Lätt süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2,3 järgi, Kalle Kama süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2,3 ja KarS § 201 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 28. veebruari 2014. a otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitajad
Süüdistatava Kalle Kama kaitsja vandeadvokaat Kristina Suvalova; süüdistatava Kaupo Surva kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid; süüdistatava Martin Lätt’i kaitsja vandeadvokaat Vahur Kivistik Martin Tuulik 12.11.2014, Tallinn Kalle Kama, isikukood 36907026018, elukoht: XXXXXXX, XXXXXXX XX-X; EV kodanik, emakeel eesti keel, XXXXXXXXXXX, töökoht: XXXX XXXXXXXXXXX, varem kohtulikult karistatud korduvalt, karistused kustunud. Tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 13.11.2008.
Prokurör Kohtuistungi aeg ja koht Süüdistatavad
Martin Lätt, isikukood 37403212721, elukoht: XXXXX
XXXX, XXXXX-XXXXXX XXXX, XXXXX-XXXXXXX;
EV kodanik, emakeel eesti keel, XXXXXXXXXXXXX, ei tööta, varem kohtulikult karistatud ühel korral, karistus kustunud. Tõkend: elukohast lahkumise keeld 26.11.2008 Kaupo Surva, isikukood 36612010315, elukoht: XXXXXXXX X, XXXXXXX, XXXXX XXXX, XXXXX
XXXXXXX,
EV kodanik, emakeel eesti keel, XXXXXXXXXXXX, ei tööta, varem kohtulikult karistamata. Tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 03.09.2010 (kahtlustatavana kinni peetud 01.-03.09.2010)
Kaitsjad
Vandeadvokaat Kristina Suvalova (Kalle Kama); vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid (Kaupo Surva); vandeadvokaat Vahur Kivistik (Martin Lätt)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 28. veebruari 2014. a kohtuotsus: 1.1 Kaupo Surva süüditunnistamises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p 2,3 järgi; 1.2 Martin Lätt’i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p 2,3 järgi; 1.3 Kalle Kama süüditunnistamises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p 2,3 ja KarS § 201 lg 1 järgi; 1.4 Süüdistatavatelt menetluskulude väljamõistmise osas; 1.5 Kannatanu OÜ A tsiviilhagi summas 7705,50 Kalle Kama’lt väljamõistmise osas.
2.Lõpetada Kaupo Surva, Martin Lätt’i suhtes kriminaalmenetlus süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2,3 järgi ja Kalle Kama suhtes süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2,3 ja KarS § 201 lg 1 järgi KrMS § 2742 lg 1 alusel seoses menetluse mõistliku aja möödumisega.
3.Kriminaalmenetluse seadustiku § 314 p 6 ja riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt on Kaupo Surval õigus 6 (kuue) kuu jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist taotleda Rahandusministeeriumi kaudu alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist 2 (kahe) päeva eest.
4.Kriminaalmenetluse kuluna maakohtus tekkinud Kalle Kama menetluskulud - määratud kaitsja tasu 2678,40 eurot, tunnistaja sõidu-, ööbimiskulud ja päevarahad summas 933,51 eurot, koopiate kulu 0,45 eurot; Kaupo Surva maakohtus tekkinud menetluskulud - tunnistaja sõidu-, ööbimiskulud ja päevarahad summas 933,51 eurot, koopiate kulu 0,45 eurot; Martin Läti maakohtus tekkinud menetluskulud - tunnistaja sõidu-, ööbimiskulud ja päevarahad summas 933,51 eurot, koopiate kulu 0,45 eurot, jätta riigi kanda.
5.Kalle Kama kaitsjale vandeadvokaat Kristina Suvalova’ke apellatsioonimenetluses välja makstud määratud kaitsja tasu summas 487 eurot, jätta riigi kanda.
6.Mõista Eesti Vabariigilt Martin Lätt’i eest maakohtus kaitsjatasu kandnud isiku kasuks välja 7544,07 eurot ning apellatsioonimenetluses kaitsjatasu makstud tasu katteks 1351,76 eurot.
7.Mõista Eesti Vabariigilt Kaupo Surva eest maakohtus kaitsjatasu kandnud isiku kasuks välja 8400 eurot.
8.Kaitsjate apellatsioonid rahuldada osaliselt.
9.Kannatanu OÜ A tsiviilhagi jätta läbi vaatamata.
10.Asitõendid: * sülearvuti HP nr CNU438FR4L - tagastada peale kohtuotsuse jõustumist Kaupo Survale; * CD-plaat Verbatim s/n 823429MC10670 – jätta kriminaalasja materjalide juurde; 2(26)
* Pitseriga nr 00553102 köidetud 5 käsikirjalist dokumenti – jätta kriminaalasja materjalide juurde.
10.KrMS § 2742 lg 2 kohaselt teha käesolev määrus teatavaks Tallinna Ringkonnakohtu esimehele Urmas Reinolale. Edasikaebe kord Kohtumäärust võidakse vaidlustada 10 päeva jooksul Riigikohtus Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistatav võib esitada määruskaebuse üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kalle Kama’le on süüdistus esitatud selles, et tema ühiselt ja kooskõlastatult koos GM’i, Martin Lätt’iga ja Kaupo Surva’ga panid toime KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis seisnes järgnevas: Kaupo Surva koostas oma arvutis OÜ A OÜ 21.07.2008 ainuosaniku otsuse ja eeluurimisel tuvastamata isik võltsis nimetatud otsusel ainuosaniku RP allkirja. Nimetatud otsusega vabastati OÜ A juhatuse liikme kohustest JMEK ja määrati uueks juhatuse liikmeks GM. Seejärel edastati nimetatud otsus koos äriregistri kande muutmise avaldusega äriregistrile, kes tegi nende dokumentide alusel 25.07.2008 kande, millega kustutati äriregistrist juhatuse liige JMEK ja määrati uueks juhatuse liikmeks GM. OÜ A ainuosanik RP ja juhatuse liige JMEK nendest toimingutest teadlikud ei olnud. 19.08.2008 koostatud notariaalse volikirjaga volitas äriregistri kande järgi OÜ A juhatuse liikmeks saanud GM Kalle Kama’t tegema volitaja nimel kõiki seadusega lubatud tehinguid. Kalle Kama oli teadlik, et GM sai OÜ A juhatuse liikmeks võltsitud ainuosaniku otsuse alusel. 25.08.2008 tõestas Pärnu notar IL asendaja MM notaribüroos aadressil XXXX X, Pärnu müügilepingu, millega OÜ A, kelle esindajaks oli volitatud isikuna Kalle Kama, müüs OÜ-le E, kelle esindajaks oli juhatuse liikmena Martin Lätt, kaks kinnistut registrinumbritega XXXXXXXX ja XXXXXXXX. Müügihinnaks oli lepingus mõlema kinnistu eest kokku märgitud 1 900 000 krooni. Lepingu kohaselt oli müügihind tasutud enne lepingu sõlmimist. Tegelikkuses müügihinda tasutud ei olnud ja sellest olid teadlikud Kalle Kama, GM, Kaupo Surva kui ka Martin Lätt. Sel moel Kalle Kama, GM, Martin Lätt ja Kaupo Surva viisid notari eksimusse müüja esindaja õiguspädevuses tehingut sõlmida, kuna Kalle Kama’l puudus õigus käsutada A OÜ vara. Eksimuse tagajärjel notar tõestas müügilepingu, mille alusel toimus varakäsutus ning kinnistusraamatusse kanti kinnistute uute omanikena sisse OÜ E, kes sai nimetatud kinnistute näol varalist kasu vähemalt 1 900 000 miljoni krooni ulatuses ja A OÜ vastavas summas varalist kahju. Seega pani Kalle Kama toime KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise suures ulatuses grupi poolt. Vastavalt KarSRaS § 8 p 2, suur on kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. 2008.a oli suur kahju, mis ületas 435 000 EEK (27 801 eurot) ja käesoleval ajal on suur kahju, mis ületab 29 000 eur
(453 751 EEK).
Samuti süüdistatakse Kalle Kama KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes järgnevas:
3(26)
19.08.2008 volitas OÜ A juhatuse liige GM Kalle Kama osaühingu nimel ja arvel tegutsedes valitsema ja käsutama osaühingu igasugust olemasolevat ning omandatavat vara. Omades sellega OÜ A arvelduskontodel olevate rahaliste vahendite käsutamisõigust, käis nimetatud notariaalse üldvolikirja alusel Kalle Kama 09.09.2008 Tallinnas, Balti jaamas, AS Swedbank kontoris ning kandis OÜ A kontolt nr XXXXXXXXXXXX raha summas 66 500 krooni selgitusega „XXXXXXX Kinnistu I osa“ OÜ T kontole nr XXXXXXXXXXXXX. Samuti kandis Kalle Kama 09.09.2008 Tallinnas, Balti jaamas AS Swedbank kontoris OÜ A kontolt nr XXXXXXXXXXXX raha summas 54 033 krooni selgitusega „XXXXXXX Kinnistu detailplaneering II osa“ OÜ T kontole nr XXXXXXXXXXXXX. Kalle Kama ei omanud nimetatud tehingute tegemiseks seadusliku alust. Seega pööras Kalle Kama tema õiguspädevuses oleva OÜ A vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks kokku summas 120 533 krooni. Seega pani Kalle Kama toime KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramise.
2.Käesolevas kriminaalasjas on süüdistus esitatud selles, et Martin Lätt ühiselt ja kooskõlastatult koos GM’i, Kalle Kama’aga ja Kaupo Surva’ga panid toime KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis seisnes järgnevas: Kaupo Surva koostas oma arvutis OÜ A OÜ 21.07.2008 ainuosaniku otsuse ja eeluurimisel tuvastamata isik võltsis nimetatud otsusel ainuosaniku RP allkirja. Nimetatud otsusega vabastati OÜ A juhatuse liikme kohustest JMEK ja määrati uueks juhatuse liikmeks GM. Seejärel edastati nimetatud otsus koos äriregistri kande muutmise avaldusega äriregistrile, kes tegi nende dokumentide alusel 25.07.2008 kande, millega kustutati äriregistrist juhatuse liige JMEK ja määrati uueks juhatuse liikmeks GM. OÜ A ainuosanik RP ja juhatuse liige JMEK nendest toimingutest teadlikud ei olnud. 19.08.2008 koostatud notariaalse volikirjaga volitas äriregistri kande järgi OÜ A juhatuse liikmeks saanud GM Kalle Kama’t tegema volitaja nimel kõiki seadusega lubatud tehinguid. Kalle Kama oli teadlik, et GM sai OÜ A juhatuse liikmeks võltsitud ainuosaniku otsuse alusel. 25.08.2008 tõestas Pärnu notar IL asendaja MM notaribüroos aadressil XXXX X, Pärnu müügilepingu, millega OÜ A, kelle esindajaks oli volitatud isikuna Kalle Kama, müüs OÜ-le E, kelle esindajaks oli juhatuse liikmena Martin Lätt, kaks kinnistut registrinumbritega XXXXXXXX ja XXXXXXXX. Müügihinnaks oli lepingus mõlema kinnistu eest kokku märgitud 1 900 000 krooni. Lepingu kohaselt oli müügihind tasutud enne lepingu sõlmimist. Tegelikkuses müügihinda tasutud ei olnud ja sellest olid teadlikud Kalle Kama, GM, Kaupo Surva kui ka Martin Lätt. Sel moel Kalle Kama, GM, Martin Lätt ja Kaupo Surva viisid notari eksimusse müüja esindaja õiguspädevuses tehingut sõlmida, kuna Kalle Kama’l puudus õigus käsutada A OÜ vara. Eksimuse tagajärjel notar tõestas müügilepingu, mille alusel toimus varakäsutus ning kinnistusraamatusse kanti kinnistute uute omanikena sisse OÜ E, kes sai nimetatud kinnistute näol varalist kasu vähemalt 1 900 000 miljoni krooni ulatuses ja A OÜ vastavas summas varalist kahju. Seega pani Martin Lätt toime KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise suures ulatuses grupi poolt. Vastavalt KarSRaS § 8 p 2, suur on kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. 2008.a oli suur kahju, mis ületas 435 000 EEK (27 801 eurot) ja käesoleval ajal on suur kahju, mis ületab 29 000 eur
(453 751 EEK).
4(26)
3.Käesolevas kriminaalasjas on süüdistus esitatud selles, et Kaupo Surva ühiselt ja kooskõlastatult koos GM’i, Kalle Kama’aga ja Martin Lätt’iga panid toime KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis seisnes järgnevas: Kaupo Surva koostas oma arvutis OÜ A OÜ 21.07.2008 ainuosaniku otsuse ja eeluurimisel tuvastamata isik võltsis nimetatud otsusel ainuosaniku RP allkirja. Nimetatud otsusega vabastati OÜ A juhatuse liikme kohustest JMEK ja määrati uueks juhatuse liikmeks GM. Seejärel edastati nimetatud otsus koos äriregistri kande muutmise avaldusega äriregistrile, kes tegi nende dokumentide alusel 25.07.2008 kande, millega kustutati äriregistrist juhatuse liige JMEK ja määrati uueks juhatuse liikmeks GM. OÜ A ainuosanik RP ja juhatuse liige JMEK nendest toimingutest teadlikud ei olnud. 19.08.2008 koostatud notariaalse volikirjaga volitas äriregistri kande järgi OÜ A juhatuse liikmeks saanud GM Kalle Kama’t tegema volitaja nimel kõiki seadusega lubatud tehinguid. Kalle Kama oli teadlik, et GM sai OÜ A juhatuse liikmeks võltsitud ainuosaniku otsuse alusel. 25.08.2008 tõestas Pärnu notar IL asendaja MM notaribüroos aadressil XXXX X, Pärnu müügilepingu, millega OÜ A, kelle esindajaks oli volitatud isikuna Kalle Kama, müüs OÜ-le E, kelle esindajaks oli juhatuse liikmena Martin Lätt, kaks kinnistut registrinumbritega XXXXXXXX ja XXXXXXXX. Müügihinnaks oli lepingus mõlema kinnistu eest kokku märgitud 1 900 000 krooni. Lepingu kohaselt oli müügihind tasutud enne lepingu sõlmimist. Tegelikkuses müügihinda tasutud ei olnud ja sellest olid teadlikud Kalle Kama, GM, Kaupo Surva kui ka Martin Lätt. Sel moel Kalle Kama, GM, Martin Lätt ja Kaupo Surva viisid notari eksimusse müüja esindaja õiguspädevuses tehingut sõlmida, kuna Kalle Kama’l puudus õigus käsutada A OÜ vara. Eksimuse tagajärjel notar tõestas müügilepingu, mille alusel toimus varakäsutus ning kinnistusraamatusse kanti kinnistute uute omanikena sisse OÜ E, kes sai nimetatud kinnistute näol varalist kasu vähemalt 1 900 000 miljoni krooni ulatuses ja A OÜ vastavas summas varalist kahju. Seega pani Kaupo Surva toime KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise suures ulatuses grupi poolt. Vastavalt KarSRaS § 8 p 2, suur on kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. 2008.a oli suur kahju, mis ületas 435 000 EEK (27 801 eurot) ja käesoleval ajal on suur kahju, mis ületab 29 000 eur (453 751 EEK).
4.Maakohtu otsusega tunnistati Kalle Kama süüdi KarS § 209 lg 2 p 2,3 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta 3 kuud vangistust. Tunnistati Kalle Kama süüdi KarS § 201 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 8 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti vangistus 1 aasta 3 kuud. Määrati, et vastavalt KarS § 74 lg 1 ja 3 vangistust täielikult ei pöörata täitmisele, kui Kalle Kama 3-aastase kasteaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg.1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid. Sama otsusega tunnistati Martin Lätt süüdi KarS § 209 lg 2 p 2,3 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust. Määrati, et vastavalt KarS § 73 lg 2 ja 3 vangistust osaliselt ei pöörata täitmisele: koheselt tuleb Martin Lätil ära kanda 5 kuud vangistust ning ülejäänud 2 aastat 7 kuud vangistust ei pöörata täitmisele, kui Martin Lätt 3-aastase kasteaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Määrati, et karistuse kandmise alguseks loetakse karistuse kandmisele asumise aeg. Sama otsusega tunnistati Kaupo Surva süüdi KarS § 209 lg 2 p 2,3 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust. KarS § 68 lg.1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 01.03.09.2010. s.o 3 päeva ning määrati, et ärakandmisele kuulub 2 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust.
5(26)
Määrati, et vastavalt KarS § 73 lg 2 ja 3 vangistust osaliselt ei pöörata täitmisele: koheselt tuleb Kaupo Surval ära kanda 5 kuud vangistust ning ülejäänud 2 aastat 6 kuud 27 päeva vangistust ei pöörata täitmisele, kui Kaupo Surva 3-aastase kasteaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Määrati, et karistuse kandmise alguseks loetakse karistuse kandmisele asumise aeg. Kalle Kamalt mõisteti välja VÕS § 1043, § 1045 alusel kannatanu OÜ A juhatuse liikme JMEK poolt esitatud tsiviilhagi summas 7705,50 eurot (120 565 krooni). OÜ A juhatuse liikme JMEK poolt esitatud hagi ülejäänud osas jäeti läbivaatamiseks kriminaalasja nr 1-14-735 juurde.
ESITATUD APELLATSIOONID
5.Süüdistatava Kalle Kama kaitsja leiab esitatud apellatsioonis, et kriminaalmenetlus Kalle Kama suhtes tuleb lõpetada seoses mõistliku menetlustähtaja möödumisega või alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ning mõista Kalle Kama õigeks talle esitatud süüdistuses ning jätta tsiviilhagi läbi vaatamata.
5.1.Seoses taotlusega lõpetada menetlus mõistliku tähtaja möödumisega apellant märgib, et maakohus piirdus asja menetlemise hindamisega vaid kohtus, jättes täiesti analüüsimata kohtueelse menetluse pikkust. Apellant märgib, et kõige suuremad probleemid mõistlike menetlustähtaegadega tekkisid juba eeluurimise staadiumil. Käesoleva kriminaalasjas menetlust alustati 14.10.2008.a. Süüdistusakt koostati alles 07.11.2012.a. Apellant leiab, et käesolev kriminaalasi ei ole nii mahukas ja keerukas, et oleks õigustatud selle menetlemine nii pikka aja jooksul. Asjas on esinenud põhjendamatud seisakud kohtueelse menetleja süül. Kaitsja leiab, et käesoleva kriminaalasja menetlemisega on rikutud Kalle Kama õigust mõistlikule menetlusajale EÕIK art 6 lg 1 tähenduses, mille eesmärk on vältida kriminaalasjades seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma.
5.2.Kaitsja leiab, et Kalle Kama süüdimõistmine KarS § 209 lg 2 p 2,3 ja KarS § 201 lg 1 järgi on põhistamata. Juhul, kui ei lõpetata kriminaalasja menetlemist mõistliku menetlustähtaja möödumise tõttu, tuleb Kalle Kama talle inkrimineeritud kuritegudes õigeks mõista, kuna kohtuotsus on põhjendamata ning K. Kama süü ei ole tõendamist leidnud. Kaitsja märgib, et maakohus ise märkis, et käesolevas kriminaalasjas süüdistatavatele etteheidetav kuritegu on paljuski tõendatud kaudsete tõenditega. Kaitsja on seisukohal, et Kalle Kama süüdimõistmiseks puuduvad ka kaudsed tõendid, mis kinnitaksid isiku poolt talle inkrimineeritavate kuritegude toimepanemist. Kohtu järeldused Kalle Kama süüdiolekus talle inkrimineeritavates kuritegudes ei tugine asjas tuvastatud asjaoludel, otsuses puudub üldse vastavate järelduste põhjendus ning kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. Samuti puuduvad kohtuotsustes põhjendused süüdistatavate ühise ja kooskõlastatud tegutsemise kohta, mis annaks aluse käsitada neid kaastäideviijatena KarS § 21 lg 2 mõttes. Kohus ei näidanud, et kõik isikud valitsesid tegu ja nende teopanus oli oluline. Samuti tulnuks tuvastada ühine teootsus, st et süüdistatavad tegutsesid süüteokoosseisu realiseerimisel kooskõlastatult, mida aga ei tehtud.
5.3.Kaitsja on seisukohal, et asjas ei ole usaldusväärselt tõendamist leidnud, et OÜ A ainuosaniku otsus, millega GM sai selle firma juhatuse liikmeks, on võltsitud ning selle peal olev allkiri ei ole RP oma. Maakohtu hinnangul ei ole alust kahelda RP ütlustes, kuivõrd P on esiteks avaldanud, et ta ei tunne GMi ning tal pole M-ga mingit seost. Lisaks on P korduvalt rõhutanud, et ainuosaniku otsusel olev
6(26)
allkiri ei ole tema oma, see ei sarnane tema allkirjale. 10.10.2008 esitatud kuriteoavalduses on P palunud teha oma käekirja ekspertiis, seda pole peetud vajalikuks teostada. Apellant leiab, et allkirja ehtsust või selle võltsimist võib usaldusväärselt tuvastada vaid käekirja ekspertiisiga, mis ei olnud antud asjas teostatud. Tunnistaja RP ütlustesse tuleb suhtuda eriti kriitiliselt, kuna isik võis anda ennast õigustavaid ütlusi, et varjata endise elukaaslase eest oma tegusid.
5.4.Kaitsja arvates, kriminaalasjas olevad jälitusprotokollid ei kinnita süüdistatavate omavahelist seost. Kohtuistungil eitas MK seda, et ta oleks teadlikult tundnud või ka suhelnud Kalle Kamaga (sama kinnitab Kalle Kama oma ütlustes). Kohus märkis, et ometi nähtub 06.01.2009 koostatud jälitusprotokollist, et MK-le kuuluvas telefonis (IMEI nr XXXXXXXXXXXXXXX) on perioodil 03.-11. juuli 2008 kasutatud Kalle Kamale kuuluvat abonentnumbrit XXXXXXXXX (nimetatud abonentnumber on ka Kalle Kama ülekuulamise ankeetandmetes). Kaitsja leiab siiski, et asjas ei ole tuvastatud, et Kalle Kama kasutas abonentnumbrit XXXXXXXXX ajavahemikul 03.-11. juuli 2008.a. Asjaolu, et hiljem nimetas Kalle Kama seda numbrit uurijale ei tähenda veel seda, et juulis 2008.a. oli nimetatud number tema kasutuses. Isegi, kui Kalle Kama kasutas vaidlusalasel ajal nimetatud numbrit, ei kinnita see veel seda, et Kalle Kama oleks MK’ga kokku puutunud. Samuti puuduvad usaldusväärsed tõendid, et Kalle Kama tundis Kaupo Survat.
5.5.Kaitsja leiab, et maakohus asus põhjendamata seisukohale, et K. Kama ütlusi tuleb pidada ebausaldusväärseteks. Maakohus leidis, et Kalle Kama on andnud eeluurimisel ebausaldusväärseid ütlusi, kuivõrd ta eitab seost HM-i ja viimase äriühingutega. Esiteks, apellant märgib, et HM ja tema äriühingud ei ole kuidagi seotud Kalle Kamale esitatud süüdistusega ning vastavate asjaolude hindamisel väljus kohus süüdistuse piiridest. Samas ei eitanud Kalle Kama tutvust HM-iga. Teiseks, apellandi hinnangul kriminaalasjas on tekkinud sõna-sõna vastu olukord ning kohus ei ole veenvalt põhistanud, miks Kalle Kama ütlused on ebausaldusväärsed. Asjaolu, et tunnistaja HI ei mäleta, kas ta on istunud koos HM-i ga 16 aastat tagasi vanglas või mitte, ei tähenda veel seda, et isiku ütlused ei ole usaldusväärsed ja seda enam, et kinnita kuidagi seda, et Kalle Kama ütlused HM-i kohta on ebausaldusväärsed. Samas ei tugine tõenditel kohtu järeldus, et Kalle Kama ja Kaupo Surva tundsid üksteist.
5.6.Kaitsja leiab, et põhistamata on K. Kama süüdimõistmine KarS § 209 lg 2 p 2,3; § 201 lg 1 järgi. Kaitsja leiab, et vaidlusaluste kinnistute müügitehingu tõestamisel kui ka OÜ-le T ülekannete tegemisel esines Kalle Kama OÜ A esindajana notariaalse volikirja alusel, millega ta oli volitatud juhatuse liikme poolt osaühingu nimel ja arvel tegutsedes valitsema ja käsutama osaühingu igasugust olemasolevat ning omandatavat vara. Eelmainitud tehingute tegemisel täitis ta temale teada oleva osaühingu juhatuse liikme GMi ülesandeid. Kaitsja märgib, et Kalle Kama ütlused on kogu menetluse kestel olid järjekindlad ning usaldusväärsed. Kalle Kama seletas, kuidas GM pakkus talle rahateenimise võimalust, palus aidata teda firma asjade koraldamisel, kuna tal esinesid probleemid tervisega. Kaitsja lisab, et Kalle Kama ütlused on kinnitatud ka asjas ülekuulatud teiste isikute ütlustega. Nimelt tunnistajad KT (07.06.2013.a kohtuistung), EM (12.06.2013.a kohtuistung) ja kaassüüdistatav Martin Lätt kinnitasid, et GM oli invaliid, tal esinesid probleemid tervisega, mis segasid tema igapäevaseid toiminguid. Samas nagu nähtub tunnistaja TK (26.06.2013.a kohtuistung), EN (24.10.2013) ja kaassüüdistatava Martin Lätti ütlustest oli GM hästi riietatud ning jättis asjalikku muljet, samas nägi Martin Lätt Kalle Kamat vaid ühel korral, kui tehti tehingu notari juures. Kaitsja leiab, et maakohtu järeldused
7(26)
nimetatud tunnistajate ütluste ebausaldusväärsuse kohta on alusetud ja on vastuolus tuvastatud asjaoludega. GM palus K. Kamat esindada A OÜ kinnistute ostu-müügilepingu tõestamisel notari juures. Kalle Kamale oli antud dokumendid, mida oli vaja viia notari juurde, midagi rohkem ei olnud vaja teha. Tehingu ettevalmistamisest, selle tingimuste arutamisest, raha saamisest ja notariga lepingueelsest suhtlemisest Kalle Kama ei osalenud, ei ole ta eelnevalt suhelnud ka ostja esindajaga ega tea vaidlusaluse tehingu asjaoludest midagi. Kaitsja märgib, et selline käitumine on kooskõlas ka notariaalsete tehingute tegemise praktikaga, kus kõik tehingute tingimused arutatakse eelnevalt poolte ja notari vahel. Samas ei tekkinud notaril kahtlusi volikirja ja tehingu suhtes. Raha ülekandmiseks OÜ T kontole sai Kalle Kama samuti korralduse talle teada OÜ A juhatuse liikmelt. Seega Kalle Kama, tegutsedes OÜ A esindajana, täitis esindatava korraldusi. Samas oli tal vastav notariaalne volikiri ning puudusid alused selle ehtsuse kahtluse alla panemiseks. Seega oli tal õiguslik alus tehingute tegemiseks ning kohtu etteheited Kalle Kamale, et viimane ei veendunud dokumentide sisus, ei süvenenud, millega on tegemist, on kaitsja arvates alusetud. Kohus ei ole oma otsuses viidanud tõenditele, mis kinnitaksid, et Kalle Kama oli teadlik, et GM sai OÜ A juhatuse liikmeks võltsitud ainuosaniku otsuse alusel. Seega puuduvad õiguslikud alused isiku vastutusele võtmiseks. Lähtudes süütuse presumptsiooni põhimõttest, kaitsja on seisukohal, et Kalle Kama tuleb talle inkrimineeritud kuritegudes õigeks mõista. Juhul, kui ringkonnakohus tuvastab, et GM saigi OÜ A juhatuse liikmeks võltsitud ainuosaniku otsuse alusel, oli Kalle Kama viimase poolt eksimusse viidud ning Kalle Kama ei teadnud süüteokoosseisudele vastavaid asjaolusid ning tegemist oli koosseisueksimusega KarS § 17 lg 1 mõttes, s.o tal puudus inkrimineeritavate süütegude toimepanemise tahtlus, mis välistab isiku süüdimõistmist.
6.Süüdistatava Kaupo Surva kaitsja vaidlustab Harju Maakohtu 28.02.2014.a. otsuse täies ulatuses ning nimelt osas, mis puudutab K. Surva süüditunnistamist ja karistamist ning apellatsiooni põhjenduseks esitatakse alljärgnevad motiivid:
6.1.Kaitsja märgib, et maakohtu käsitlus Kalle Kama kaitsja Kristina Suvalova taotluse suhtes kriminaalasja menetluse lõpetamise kohta mõistliku menetlusaja möödumise tõttu on oma olemuselt arusaamatu ja sisuliselt vastuoluline. Apellant leiab, et maakohtul puudus õigus käesoleval juhul mitte kaaluda mõistliku aja saabumist, seega jätta sisuliselt kaitsja Kristina Suvalova taotlus läbi vaatamata.
6.2.Maakohtu järeldusest, et käesolevas kriminaalasjas süüdistatavatele etteheidetav kuritegu on paljuski tõendatud kaudsete tõenditega“ võib välja lugeda, et kuna käesolevas kriminaalasjas otsesed tõendid puuduvad, siis seetõttu süüdistavate süüdimõistmisel maakohus on n.n. tõendilünke täitnud mitte kindlakstehtud faktiliste asjaoludega, vaid oletustega ja maakohtu kaevatav otsus põhineb ainult oletustel.
6.2.1.Maakohus tõendite hindamisel ei ole käsitlenud tunnistaja RP ütlustest tulenevat asjaolu, et ka Äriregistrisse esitatud 02.07.2007.a. avaldusel, millega on juhatuse liikmeks määratud JK, ei ole RP allkiri ja see allkiri on võltsitud.
6.2.2.Maakohus on ebaõigesti välistanud tõendite kogumist RP poolt MK-le lahutusprotsessi ajal saadetud SMS-i JK kohta: „Ole tugev ja kuse see päss täiega üle, edu sulle, hoian pöialt“. Tunnistaja MK kinnitas, et RP talle tõepoolest lahutusprotsessi ajal sellise sõnumi telefonile saatis. Seega sellise sõnumi saatmise fakt ja sisu on tõendatud tunnistajate ütlustega. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga kaitsjate väidete paljasõnalisuse kohta, kuna nimetatud tunnistajate ütlused kohus on protokollinud ja sellest tulenevalt ei ole tegemist olematu tõendiga.
8(26)
6.2.3.Maakohtu käsitlus, et „MK ütles kannatanule peale abielu lahutust selle isiku nime, kellelt ta sai võltsitud võlakirjad, selleks oli Kaupo Surva – isik, kes MK-t kohtus esindas, hiljem ei ole kannatanu Survaga kokku puutunud.“ ei vasta kohtus tuvastatud faktilistele asjaoludele, kohtul puudus alus selliseks kategooriliseks järelduseks. Kannatanu JMEK tunnistaja MK küsitlemisel, mis toimus ilma eesti-soome tõlgita, esmalt avaldas, et „Pärast abielulahutust me saime kokku ja vestlesime teatud asjadest ja siis Sa mainisid, kes tegi need võlakirjad ja kardad teda.“, seejärel peale kohtuniku märkust esitada tunnistajale ainult küsimusi esitas tunnistajale küsimuse „Kas Sa vestluse käigus ütlesid mulle, kes tegi need võlakirjad?, mille peale tunnistaja MK vastas: „Ma ei mäleta, kas ma Sulle ütlesin, aga kuna Sa ise ütlesid, mis ma Sulle ütlesin, siis ma ei aja ka seda tagasi. Ma tõesti ei mäleta seda fakti, et ma oleksin Sulle öelnud. Tõenäoliselt ma siiski ütlesin. Me rääkisime tõesti kahekesi autos.“ Alles seejärel peale neid küsimusi-vastuseid kohus edasiseks kannatanu JMEK küsitlemiseks pidas vajalikuks kaasata eestisoome tõlgi (Kohtuistungi protokoll 14.06.2013.a. lk.16 ülevalt 5 lõik). Apellant soovib ringkonnakohtu tähelepanu juhtida asjaolule, et kriminaalmenetluses, milles viidi läbi eeluurimine seoses nende võlakirjadega ja milles JMEK esines kannatanuna ja MK Harju Maakohtu poolt süüdi tunnistati, Kaupo Surva nimi ei figureerinud. Samas tekkib küsimus, et kas selle kriminaalmenetluse kontekstis on eluliselt usutav, et JMEK, väidetavalt kuuldes MK käest Kaupo Surva nime seoses nende võlakirjadega, seda kellegile kriminaalmenetluse ega tsiviilmenetluse käigus ei avaldanud, ei pöördunud politseisse ega prokuratuuri sellise võimaliku faktilise asjaolu kontrollimiseks. (Kohtuistungi protokoll 14.06.2013.a. lk.21 ülevalt 7-st kuni 11-nda reani).
6.2.4.Maakohus on jätnud tähelepanuta ka selle, et tunnistaja MK keeldus nimetamast ka nende heade tuttavate nime, kes soovitasid tal alustada kohtulikku lahutamisprotsessi vara jagamisega, piirdudes vaid ütlemisega, et need olid Tartust. Kohtuistungil selgitas tunnistaja MK, et prokuröri poolt näidatud dokumentidel (kohtutoimik I kd lk 169-175, vanad lk-d 24-30, MK kodus 08.05.2009 toimunud läbiotsimise käigus leitud dokumentidel olevaid märkmeid ja asitõendite loetelus pitseriga 00553102 köidetud 5 käsikirjalist paberilehte) on tema allkiri ja tema käekiri. Tunnistaja ei osanud öelda, mis asjaoludel on välja kirjutatud nimi A, ta arvas, et ju siis oli kohtu jaoks vaja. Samuti ei osanud tunnistaja öelda, mis asjaoludel on välja kirjutatud Ai kinnistud numbriga lõpus 732 ja 362 koos hektarite ja kinnistusnimedega, arvates, et see on tunnistaja käekiri ja osa ei ole tema käekiri. Prokuröri küsimusele, et kelle käekiri see on tunnistaja vastas: „Ma ei tea, ma arvan, et nende noolte juures on Kaupo Surva käekiri...“ Maakohus on nimetatud tunnistaja ütlusi refereerides ekslikult omistanud tunnistajale kategoorilise vastuse – osa ei ole tema käekiri, osa on Kaupo Surva käekiri (Kohtuotsus lk.21 alt 6 rida). Maakohus on tunnistaja sõnu ka edasiselt ebaõigesti refereerinud, et Kaupo Surva on kirjutanud teised teksti osad, sest Kaupo esindas teda kohtus, samuti Jaan Tedder – nemad tegelesid tunnistaja asjadega. Prokuröri küsimusele, et mis põhjusel Te arvate, et need on Kaupo Surva poolt kirjutatud teksti osad, tunnistaja tegelikult vastas: „Sel põhjusel, et Kaupo esindas mind kohtus ja Jaan Teder esindas mind kohtus.“ (Kohtuistungi protokoll 14.06.2013.a. lk.6 ülevalt 8 lõik).
6.2.5.Apellant palub ringkonnakohut pöörata tähelepanu ka JK vägivaldsele käitumisele, millele viitas oma viimases sõnas Kaupo Surva (JK lõi Eesti Energia kontoris klienditeenindajale rusikaga näkku), siis tulenevalt JK vägivaldsusest ja vägivaldsest iseloomust võis MK JK-t karta. Antud juhul objektiivne oleks lähtuda antud küsimuses mitte JK püüdest jutustada ümber MK poolt öeldu, vaid otseselt MK poolt kohtus antud ütlustest.
9(26)
Apellant palub arvestada ringkonnakohtul ka seda, et JK kannatanuna oli tuttav kriminaalasja toimiku materjalidega ja sellest tulenevalt võis oma ütlused kooskõlastada ka kriminaaltoimikust nähtuva süüdistusversiooniga. Apellant on seisukohal, et neid JK ütlusi, puudutavalt Kaupo Surva nime nimetamist, ei saa lugeda usaldusväärseteks.
6.2.6.Maakohus on järeldanud, et tunnistaja MK ütlustesse tuleb suhtuda aga kriitiliselt, sest esiteks on tegemist endise kahtlustatavaga samas kriminaalasjas ning teiseks ka mõningate vastuolude tõttu tema ütluste ja muude tõendite vahel. Selline maakohtu järeldus on oma olemuselt vastuoluline teiste kohtuotsuse osadega, kus maakohus on püüdnud MK ütlustest lugeda välja ja tuletada lauseid, mis süüstaksid Kaupo Survat.
6.2.7.Maakohus, püüdes järeldada võimalikke MK ja Kalle Kama omavahelisi seoseid, toob sellesse järeldusse täiesti meelevaldselt ja oletuslikult sisse Kaupo Surva, leides, et MK-le kuuluvas telefonis on kasutatud Kalle Kamale kuuluvat abonentnumbrit ja see pidavat üldjuhul viitama sellele, et MK ja Kalle Kama pidid sel ajaperioodil kokku puutuma kas isiklikult või läbi ühise tuttava, kelleks oli Kaupo Surva. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et Kaupo Surva enne käesolevat kohtuistungit Kalle Kama ei tundnud, nagu ka Kalle Kama ei tundnud Kaupo Survat.
6.2.8.Maakohtu sedastus, et MK ja Kaupo Surva on kirjalikult pidanud mingisugust plaani OÜ A kinnistute suhtes, on oletuslik ja sisuliselt arusaamatu. Kohtul puudusid tõepärased andmed selle kohta, et mingil paberil on Kaupo Surva midagi kirjutanud, menetluse käigus ei peetud vajalikuks määrata käekirja ekspertiisi, maakohus on sellise sedastuse tuletanud MK poolt ebamääraselt väljendatud arvamusest. Maakohus on kohtuotsuses märkinud, et nimelt tunnistati MK 2008 aastal kriminaalkorras süüdi kelmuse katses JK suhtes, ka käesoleva kohtuliku uurimise käigus on selgeks saanud, et Kaupo Surva, kes esindas MK-t abielu lahutuses, abistas MK-t teole, mille eest MK sai karistada. Ka käesolevas kriminaalasjas on kohtus uuritud mitmeid dokumente, mille tegelik sisu on fiktiivne ning mis on koostatud Kaupo Surva poolt. Apellant sellega nõustuda ei saa, kuna puudub konkreetne ja objektiivne informatsioon selle kohta, et nimelt Kaupo Surva on abistanud MK-t teole, mille eest MK sai karistada. Ka käesolevas kriminaalasjas uuritud dokumentide suhtes puudub alus väita, et need oleksid koostatud Kaupo Surva poolt, see on maakohtu oletuslik, kinnitamata konkreetsete tõenditega, väide.
6.2.9.Kui tunnistaja AF, kes oli MK-ga sõlmitud laenulepingute teine osapool, oma kohtuistungil antud ütlustega kinnitas, et nimetatud laenulepingud koostas ja esitas MK-le allkirjastamiseks tema, siis kohus leidis, et tema poolt antud ütlused on ebausaldusväärsed ning ebausutavad, viidates tunnistajate MK, EMi ja KT-i ütlustega mittekokkulangemisele. Nüüd siis maakohus on lugenud MK ütlused usaldusväärseteks, samas aga keegi nimetatud tunnistajatest ei ole väitnud, et GM ei ole töötanud taksojuhina. Menetlejad ei ole pidanud vajalikuks selgitada välja MK-lt, kuidas ja millistel asjaoludel ta sai tuttavaks AF-iga, samas on maakohus ennetavalt juba lugenud AF-i ütlused ebausaldusväärseteks. Maakohus püüab põhistada tunnistaja AF-i ütluste ebausaldusväärsust ka vastuolu tõttu 13.12.2007.a. kriminaalasja nr.1-06-7263 kohtuistungil antud ütlustega, leides vastuolu AF-i poolt sularaha üleandmise kordade nimetamises MK-le. (13.12.2007.a. istungil väitis F, et laenas kolm-neli korda, summad olid erinevad, täpselt ei mäleta.) Apellant palub ringkonnakohtul arvestada, et laenu andmine, mis toimus 2000.a. ja et AF seitse aastat hiljem ei mäleta siis täpselt, mitu korda raha üle andmine toimus, küll aga mäletas, et üle anti mitu korda. Seega erinevus, et 7 aastat hiljem mäletas, et 3-4 korda ja 13 aastat hiljem mäletas, et 2 korda, ei peaks objektiivselt hinnates olema piisav asjaolu tunnistaja ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamiseks.
10(26)
6.2.10 Maakohus teeb oletusliku järelduse, et Kaupo Surva on saanud teavet A-i tegevusest või ettevõtte maade ja varade kohta just MK-lt. Tähtsusetu ei ole ka asjaolu, et MK on JK-le nende omavahelises vestluses avaldanud, et võltsitud laenulepingud, mille kasutamise eest sai MK kriminaalkorras karistada, sai ta justnimelt Kaupo Survalt, kuigi kohtuistungil ei soovinud MK seda nime nimetada.
6.2.11.Maakohus on nimetanud GM’iga lähedalt seotud isikutena ka tema ema, mis aga ei vasta tuvastatud faktilistele asjaoludele. Küsimusele, kas Te olite oma pojaga lähedastes suhetes? Kas te tihti rääkisite pojaga, kas arutasite temaga igasuguseid asju? (kohtuistungi protokoll 12.06.2013, lk. 9, ülemine lõik) vastab tunnistaja EM: „Võib öelda, et ei. Me suhted ei olnud head“. Seega maakohtu järeldus ei ole õige.
6.2.12.Maakohus on leidnud vastupidiselt faktilistele asjaoludele, et kohtu hinnangul on ümber lükatud kaitjsa väide, et tegelikkuses ei ole teada, kes võimaldas GM-il elada seal XXX tänava korteris, kas selleks oli Kaupo Surva või hoopis tema isa, sest korter kuulus Kaupo isale. Kohus märkis, et kohtuliku uurimise käigus on selgeks saanud, et Kaupo Surva isa oli surnud, seega temal ei olnud võimalust võimaldada GM-il korteris elada. Apellant soovib juhtida ringkonnakohtu tähelepanu faktilisele asjaolule, et XXX XX XX-X korteri omanik AS suri 2010.a. jaanuaris, s.o. ca 1,5 aastat hiljem kui suri GM, seega AS-l oli võimalus võimaldada GM-il talle kuuluvas korteris elada.
6.2.13.Maakohus on püüdnud kõrvutada tunnistajate KT-i ja EM-i ütlusi, leides, et nimetatud isikute ütlused langevad kokku. Samas maakohus on jätnud tähelepanuta olulise vastuolu nimetatud tunnistajate ütluste vahel, et EM-i ütluste kohaselt GM asus sellesse korterisse elama paar aastat enne oma surma, KT-i ütluste kohaselt ca 10 aastat. Vaatamata nimetatud vastuolule ütlustes maakohus on leidnud, et nende tunnistajate ütlustega on lükatud ümber tunnistaja EN ütlused. Maakohus põhjendab seda asjaoluga, et need inimesed, s.t. EM ja KT olevad suhelnud GM-iga lähedasemalt ja maakohut ei veenud ümber ka asjaolu, et tunnistaja EM on ise kohtule kinnitanud, et suhted pojaga ei olnud head ja suheldi harva.
6.2.14.Apellandile on arusaamatu ka maakohtu rõhutus, et OÜ C raamatupidamise kaks allkirjastamata arvet leiti läbiotsimise käigus Kaupo Surva elukohast, mis kinnitab lisaks kõigi kolme isiku (Kalle Kama, Kaupo Surva ja GM) omavahelisele seotusele. Apellant soovib juhtida ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et kuna Kaupo Surva teostas A OÜ raamatupidamist, siis on loogiline, et tema valduses olid kaks erinevat A OÜ-le esitatud arvet, mis juriidiliselt olid osa A OÜ raamatupidamise dokumentatsioonist ja asjaolu, et kelle poolt need arved esitati, ei tohiks omada antud kontekstis sisulist tähtsust. Edasiselt maakohus aga sedastab, et see, et nimetatud arved leiti Kaupo Surva elukohast, ei saa olla kohtu hinnangul pelgalt juhus või kokkusattumus. OÜ C seotust Kaupo Survaga kinnitab lisaks leitud arvetele veel ka see, et OÜ C teostas 2008. aasta mais väidetavalt ehitustöid OÜ-le A, mille raamatupidajana töötas sel ajal Kaupo Surva. Apellant leiab, et sellise loogika järgi võiks näiteks Eesti Energia AS arvete kaudu enamust Eesti elanikkonnast omavahel seotuks tunnistada.
6.2.15.Apellandi arvates on huvitav asjaolu, et kohus ei seadnud kahtluse alla TK ütluste usaldusväärsust, kuid jällegi oletuslikult arvas, et GM-ina esitles ennast keegi teine. Maakohus põhjendas oma oletuslikku arvamust sellega, et tunnistajate EM-i ja KT-i ütlustest ei jäänud GM-ist kui isikust sellist muljet, et ta oma juukseid värviks. Samas apellant soovib juhtida tähelepanu asjaolule, et tunnistajate EM-i ja KT-i ei küsitud, millist soengut kandis GM 2008.a. ja kas ta juuksed olid mingil ajal blondeeritud.
11(26)
6.2.16.Maakohus on sedastanud, et samuti tunnistas tunnistaja TK, et OÜ C allkirjastatud arved esitati temale objektil isiku poolt, kes ennast GM-iks nimetas ja seejärel maakohus teeb jällegi oletusliku järelduse, et seega ei ole välistatud variant, et TK teadis, et kohtub GM-iga, kuid tegelikkuses oli M-i nime taga keegi teine isik. Seega maakohtu oletuslik arvamus „ei ole välistatud“, on piisav argument selleks, et nimetatud tunnistaja ütlusi mitte arvesse võtta.
6.2.17.Maakohus on leidnud, et kaitsja poolt kutsutud tunnistaja TK ütluste eesmärgiks oli ilmselt selgitada seda asjaolu, miks leiti kaks allkirjastamata OÜ C arvet OÜ-le A Kaupo Surva elukohast selle läbiotsimisel, siis sellele tunnistaja tegelikult vastust ei andnud. Esiteks rääkis tunnistaja OÜ C allkirjastatud arvetest, Kaupo Surva juurest leiti aga allkirjastamata arved. Apellant soovib märkida, et tunnistaja rääkis, et ta ei mäleta, kas arved olid allkirjastatud, arvab, et olid. Samas raamatupidamisseaduse ja selle alusel välja antud õigusaktide kohaselt ei pea arve kui raamatupidamisdokument olema allkirjastatud, küll aga lepingud, aktid ja kassaorderid. Seega ei saa ka väita, et arve pidi seaduse järgi kindlasti olema allkirjastatud. Teiseks puudub igasugune loogiline seletus, miks need arved üldse pidid Kaupo Surva kodus olema, kui tavaliselt esitatakse arve ühes eksemplaris ja see jääb arve saaja raamatupidamisdokumentide juurde. Kolmandaks ei vasta tõele arvamus, et Kaupo Surva valduses olid kaks ühesugust arvet kahes eksemplaris, tegemist on kahe erineva A OÜ-le esitatud arvega, mis on osa A OÜ raamatupidamise dokumentatsioonist, kumbki ühes eksemplaris.
6.2.18.Maakohus, refereerides tunnistaja RL ütlusi, on seda teinud ebatäpselt. Näiteks maakohus on leidnud, et samuti käis tunnistaja korteris koos politseinikega, kuid tema läbiotsimise ajal ei viibinud korteris, vaid tema läks sel ajal linna peale. Tegelikult tunnistaja ei käinud koos politseinikega korteris läbiotsimise teostamise päeval, vaid viibis maja koridoris, kui XXX XX XX-X uks maha löödi. Apellant soovib juhtida ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et tunnistaja RL väide, et arvuti kõvaketas tundus enne edasimüümist nägemise järgi puhas, on siiski õige. RL on (kohtuistungi protokoll 26.06.2013 lk. 15) öelnud, et kõvaketta vahetust teostas koos sõber MK-ga. RL on ka öelnud, et „Windows“ oli enne müüki arvutil peal (sama, lk. 13 alt 7. rida). On loogiline, et kui arvutil vahetatakse kõvaketas, installeeritakse uuesti operatsioonisüsteem (antud juhul „Windows“). Võrreldes RL ütlusi tõenditega (tõend nr. 55), siis sealt nähtub, et mainitud arvutile on 09.11.2008.a. installeeritud operatsioonisüsteem Windows HP ning arvuti kasutaja nimeks märgitud Kaupo. Samas kui vaadata CD kettale salvestatud tekstikatkeid (tõend nr. 56), siis nendest nähtub, et tegemist ei ole mitte doc., xls., txt., ega pdf. tüüpi failidega, mis on tavalised failitüübid „Window“ operatsioonisüsteemis, vaid tekstifragmentidega, mis on spetsiaalse tööjaama Intel Core abil taastatud. Võrreldes kuupäevasid, on näha, et GM suri 8.10.2008.a. ja läbiotsimine XXX XX XX-X teostati 17.11.2008.a. Seega kuupäev 09.11.2008.a. kooskõlastub selle ajaga, kui RL ja MK vahetasid arvutil kõvaketta ja installeerisid operatsioonisüsteemi „Windows“. Samuti märgitakse arvutis kasutaja nimeks tavaliselt ostja nimi. Pärast „Windows“ installeerimist ei olnud maakohtu poolt mainitud „parema hiireklahviga tekstil „atribuudid“ klõpsamisel parimagi tahtmise juures võimalik näha mingeid faile, vaid ketas tõepoolest pidi tunduma nägemise järgi puhas. Mitte ühtegi faili tõendite hulgas ei ole, mille puhul oleks võimalik järeldada, et neid oli võimalik pärast 09.11.2008.a. kuupäeva arvuti kõvakettalt näha ilma spetsiaalse tööjaama abil fragmentidena taastamata.
6.2.19.Maakohus on märkinud, et tunnistajate MR, AH ja EP’a ütlused langevad omavahel kokku. Apellant on seisukohal, et nimetatud tunnistajate ütlused siiski kokku ei lange. Näiteks tunnistaja MR andis ütlusi, et oli koos naisega ja et lõi ukse maha, sama kinnitas ka tunnistaja RL, samas tunnistaja H oma ütlustes on väitnud, et uks kangutati lahti.
12(26)
Edasiselt maakohus on märkinud, et nimetatud tunnistajad on kinnitanud kohtus, et nemad ei ole RLt näinud XXX XX XX-X korteris ega ka korteri lähedal L-i poolt viidatud ajal. Apellant peab vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et tunnistaja EP andis ütlusi, et tema mäletamist mööda RL ei viibinud sel hetkel XXX tänaval. Tunnistaja MR aga ei ole väitnud, et tema ei ole RL-t näinud XXX XX XX-X korteris ega ka korteri lähedal. Maakohus edasiselt märgib, et ei ole mingit põhjust arvata, et MR, AH ja EP andsid valesid ütluseid nimetatud asjaolu kohta. Apellant omakorda märgib, et kui konkreetsest sündmusest on möödunud aastaid ja tunnistaja ei mäleta täpselt kõiki asjaolusid, siis see võib olla pigem unustamine, meelevaldne on kohe järeldada, et tunnistaja on andnud ebaõigeid ütlusi.
6.2.20.Maakohtu hinnangu kohaselt tuleb ka MK-i ütlused jätta kõrvale, sest need on ebausaldusväärsed. Ja seda järgmistel põhjustel. Esmalt, RL ei maininud kohtueelses menetluses MKi nime. Kohtuistungil ta põhjendas seda selliselt, et eeluurimisel ei küsitud selle kohta. Kohtu jaoks on see väide ebaloogiline, sest kui inimene räägib algusest peale ühesugust juttu, püüab ta oma väiteid kinnitada, mitte aga tekitada nende paikapidavuses kahtluseid. Apellant soovib ringkonnakohtu tähelepanu juhtida asjaolule, et maakohus ei ole välja toonud ühtegi fakti, mis näitaks, et tunnistaja RL püüdis tekitada kahtlusi oma väidete paikapidavuses. Maakohus on märkinud, et kohtu hinnangul on kaitsjate poolt tunnistaja MK kriminaalprotsessi toodud selleks, et veenda kohut selle fakti õigsuses, et nii K kui ka L on käinud XXX tänaval ning et L on leidnud sealt sülearvuti, mille kõvaketta ta vahetas ja müüs sama kõvakettaga sülearvuti juhuslikult Kaupo Survale. Apellant soovib juhtida ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et tunnistajate MK-i ja RL ütlustes vastuolusid ei ole, maakohus on nimetatud aspekti jätnud tähelepanuta.
6.2.21.Maakohus on sedastanud, et kohtuliku uurimise käigus olevat selgeks saanud, et nimetatud XXX XX XX-X korteri läbiotsimise käigus rikuti menetleja poolt läbiotsimist puudutavaid menetlusõiguse norme, siis ei analüüsi kohus üksikuid korterist leitud tõendeid. Apellant soovib juhtida ringkonnakohtu tähelepanu, et maakohus on tuvastanud konkreetsete menetlejate poolt, s.o. AH ja EP poolt olulise menetlusnormide rikkumise läbiotsimise toimetamisel aadressil Tallinn, XXX XX XX-X, samas aga vaatamata nende ütlustes sisalduvatele lahknevustele loeb need ütlused täiesti usaldusväärseteks. Maakohus on kohtuotsuses märkinud, et on aga tuvastatud, et Kalle Kama ja Surva tundsid üksteist. Apellant peab vajalikuks märkida, et kohtuotsusest ei nähtu, miks ja kuidas on kohtul olnud võimalik jõuda märgitud tuvastuseni.
6.2.22.Maakohus on märkinud, et Martin Läti kohtueelses menetluses antud ütlustest ilmnes, et Lätt teab Kaupo Surva nimelist isikut teab tema läbi ühe naisterahva Kristi, kelle korteris ta remonti on teinud. Selline väide ei ole aga usutav. Apellant soovib pöörata tähelepanu asjaolule, et kohus ilma igasuguse põhistuseta lihtsalt teatab, et selline väide ei ole aga usutav. Seega maakohus ei usu, et Martin Lätt teab Kaupo Surva nimelist isikut. Seejärel maakohus kirjutab „Ühtlasi, kuna on tuvastatud Martin Lätti seotus Kaupo Survaga (tema enda ütluse põhjal)....“ Apellant juhib tähelepanu vastuolule – maakohus kohtuotsuses just väljendas mitteuskumist selle kohta, et Martin Lätt teab Kaupo Survat, seejärel aga leiab, et on tuvastatud Martin Lätti seotus Kaupo Survaga. 6.2.23 Maakohus on leidnud, et nimelt näitavad OÜ A arvelduskontode väljatrükid krediidiasutustest, et OÜ A arvelduskontodel ei toimunud perioodil 2008-2009 mitte mingisuguseid rahalisi liikumisi, mis võiksid kinnitada aktiivset majandustegevust. Apellant soovib märkida, et maakohus on jätnud tähelepanuta ja hindamata A OÜ käibedeklaratsioonid aastatest 2007/2008.a.
13(26)
Maakohus on andnud hinnangu, et ei ole ebausutav, et raha maksmine toimuski metsas kännu otsas. Apellant märgib, et kohus on antud juhul tuvastanud ja kinnitanud sularahatehingute toimumist. Edasiselt maakohus aga oletab, et pigem on A OÜ näol tegemist olnud nn „riiulifirmaga“, jättes samas jällegi tähelepanuta ja hindamata A OÜ käibedeklaratsioonid aastatest 2007/2008.a.
6.2.23.Maakohus, analüüsides tunnistaja ÕK ütlusi märgib - samuti vastas ÕK, et teab, et Martin Lätt maksab käesoleval hetkel kellelegi seda võetud laenu tagasi, oskamata samas öelda, et kellele, millistes summades ja kas sularahas või pangaülekandega. Apellant soovib juhtida tähelepanu, et ÕK ütlused kaudselt kinnitavad tunnistaja AL ütlusi. Edasiselt maakohus on märkinud, et ei ole kohtule eluliselt usutav, et elukaaslased, kellel on ühine pere, ei ole teadlikud üksteise rahalisest seisust või võetud kohustustest, nende suurusest ja maksetähtaegadest. Apellant soovib märkida, et kuna maksetingimusi ja muid laenu tagastamisega seotud lepingutingimusi mitmeid kordi muudeti, siis elukaaslasel ei pruukinud olla sellest kõigest üksikasjadena täpset ülevaadet.
6.2.24.Maakohtu hinnangul tuleb aga AL ütlused kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta. Kohtu jaoks ei ole absoluutselt usutav, et laenu hakati Martin Lätti poolt AL lähedase isiku arvelduskontole tagasi maksma väga väikeste osade kaupa alles 2013. aasta märtsist, kuigi laenusuhe OÜ-ga A sai alguse juba 2008. aastal ja seega enam kui viie aasta vältel ei toimunud Martin Lätti poolt mingit laenu tagasimaksmist. Apellant soovib juhtida tähelepanu maakohtu poolt tähelepanuta jäetud asjaolule, et algse lepingu maksetähtaeg saabus alles 03.03.2013.a. Maakohus, hinnates tunnistaja AL ütlusi, on märkinud, et tunnistaja väide, et tal on hetkel majanduslikult raske aeg ning et käimas on pankrotimenetlus, siis selle käigus ei ole tunnistaja pankrotihaldurit teavitanud oma nõudest Martin Läti vastu, on kohtule arusaamatu. Tunnistaja ei osanud ka ise selgitada, miks ta ei ole sellisest võrdlemisi suurest nõudest pankrotihaldurit teavitanud. Apellant soovib ringkonnakohtu tähelepanu juhtida asjaolule, et maakohus heidab tunnistajale ette asjaolu, et oma pankrotimenetluses ta ei ole konkreetsest nõudest pankrotihaldurit teavitanud, ja hindab tunnistaja ütlused seetõttu ebausaldusväärseteks, samas aga maakohus kannatanu JK puhul luges tema ütlused usaldusväärseteks, ja ei pidanud asjaolu, et kannatanu ei teatanud talle väidetavalt teatavaks saanud olulisest asjaolust laenulepingute suhtes ei politseisse ega prokuratuuri isegi märkimisväärseks. 6.2.25 Maakohus püüab kohtuotsuses meelevaldselt seostada mingeid fakte. Apellant toob näiteks maakohtu otsuses toodu, et lisaks nähtub 06.01.2009 jälitusprotokollist, et Martin Lätt ja MK on korduvalt perioodil 02.05.2008 kuni 17.08.2008 suhelnud mõlemad kindlakstegemata abonentnumbriga XXXXXXXX. Tunnistaja KL rääkis kohtus, et tema kasuisal Kaupo Surval oli komme temale helistada kas varjatud numbrilt või erinevatelt numbritelt, kindlat telefoninumbrit KL Kaupo Surval ei teadnud (sama nähtub ka Kaupo Surva ülekuulamiste protokollidest, kus ankeetandmetes puuduvad andmed telefoni kohta). Apellant soovib ringkonnakohtu tähelepanu juhtida asjaolule, et teostatud läbiotsimise käigus on süüdistatav Kaupo Surva 01.09.2010.a. vabatahtlikult üle andnud oma mobiiltelefoni, selline fakt on kantud ka läbiotsimisprotokolli, mobiiltelefoni numbrit ei ole kohtueelne menetleja pidanud vajalikuks protokollis kajastada ning nimetatud mobiiltelefon tagastati süüdistatavale 03.09.2013.a. Maakohus eeltoodud asjaolu kohtuotsuses kajastanud ei ole, vaid on jätkanud järeldustega - seega on loogiline ja põhjendatud alus järeldada, et nimetatud abonentnumber XXXXXXXX kuulus sel perioodil Kaupo Survale. Apellant leiab, et sellisel järeldusel puudub alus.
6.2.26.Edasiselt maakohus kirjutab, et samuti on Martin Lättile ja MK-le helistatud perioodil 15.10.2008-31.10.2008 korduvalt ühest ja samast avalikus kasutuses oleva telefonitaksofonist (nr
14(26)
XXXXXXX), mis kinnitab, et isikutel oli üks ühine kontakt – Kaupo Surva, kellega just kuriteo toimepanemise perioodil on olnud aktiivne suhtlus. Apellant soovib täheldada, et avalikus kohas ja avalikus kasutuses olevast telefonitaksofonist võib helistada ka keegi teine isik peale Kaupo Survat, arvestades, et helistatud on erinevatel päevadel ja kellaaegadel. Süüdistatava Kaupo Surva sidumine nimetatud helistamistega on küllaltki meelevaldne ja oletuslik.
6.2.27.Maakohus on leidnud, et ühe osana on kaitsetaktikas keskendutud uurija H-i personaalsele halvustamisele ja kritiseerimisele. Täpselt samasugust kooskõlastatud ja süstemaatilist lähenemist nägi kohus ka Kaupo Surva ülekuulamise protokolli avaldamisel, kus samuti oli deklareeritud uurija aadressil kriitikat. Apellant ei nõustu maakohtu nimetatud seisukohaga, tegemist ei olnud mitte uurija H-i personaalse halvustamise ja kritiseerimisega, vaid kohtu tähelepanu juhtimisega kohtueelsel menetluse teostamisel uurija H-i poolt menetlusnormine oluliste rikkumiste sooritamisele, osadega millest ka maakohus nõustus.
6.2.28.Maakohus on tuvastanud, et Kalle Kama ei ole tundnud GM-i. Apellant peab vajalikuks pöörata ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et maakohus ei ole segitanud, kuidas ta sellisele järeldusele jõudis. Ka maakohtu kohtuotsuses esitatud sedastuses, et on tõendamist leidnud asjaolu, et Kalle Kama on tegutsenud Kaupo Surva korraldustel, puudub apellandi arvates põhistus, kuidas siis maakohus sellisele järeldusele jõudis. Puudutavalt maakohtu poolt viidatud Kaupo Surva ja Kalle Kama seosetele, apellant soovib märkida, et puudutavalt C OÜ, siis Kaupo Surva käes ei ole kunagi olnud C OÜ raamatupidamisdokumente, samas ajal, mil A OÜ-le esitati C OÜ poolt arved, (mai 2008.a.) ei olnud Kalle Kamal mingit puutumust C OÜ-ga (juhatuse liige alates oktoober 2008.a.). Apellandile on arusaamatu, millel põhineb maakohtu tuvastus, et omavahel teadsid üksteist Martin Lätt ja Kaupo Surva, seejuures nad on omavahel telefoni teel suhelnud. Maakohus nimetatud tuvastust sisuliselt põhistanud ei ole.
6.2.29.Maakohus, hinnates kahte AS Swedbank maksekorraldust, märgib, et Kalle Kama ütles, et sai ülekande selgituseks vajalikud andmed GM-i käest, mis ei ole aga loogiline, kuna GM oli väidetavalt Martin Lättile näidanud juba valmis detailplaneeringuga kinnistute dokumente ja vajadus uut detailplaneeringut koostada või tellida puudus. Apellant ei saa maakohtu loogikast aru – eelnevalt maakohus on lugenud Martin Lätt ́i ütlused ebausaldusväärseteks, nüüd aga siis usaldusväärseteks. Apellandi teada Kalle Kama ei ole ka jaatanud, et ta on sularaha välja A kontolt volituse alusel välja võtnud.
6.3.Apellant leiab, et käesoleva kohtuotsus ei ole sisuliselt jälgitav, s.t. ei ole arusaadav, kuidas kohus jõudis mingitele kindlatele järeldustele, kohtu järeldused faktiliste asjaolude kohta ei ole selged, kohtuotsus sisaldab otseseid vastuolusid ja loogikavigu. Apellant juhib erilist tähelepanu, et kohus, kasutades „copy paste“ meetodit kasutab kohtuotsuses prokuröri kõnest ülevõetud seisukohti tervete lõikude laupa ja isegi jätab prokuröri fraasi „millel ma peatun täpsemalt oma kohtukõnes“.
6.4.Apellant leiab, et käesoleva kriminaalasja lahendamisel on kohus kõrvale kaldunud ja hälbinud kohtuasja erapooletu lahendamise põhimõttest. Apellant on seisukohal, et kohtumenetluses, seda enam võistlevas kohtumenetluses, peab kohtu poolt tehtavas kohtuotsuses olema jälgitav ja arusaadav, kuidas kohus mingitele kindlatele järeldustele jõudis. Aktsepteeritav ei saa olla olukord, kus kohus oma põhjenduste ja järelduste asemel kasutab sisuliselt ainult teise kohtumenetluse poole poolt kirjutatud põhistusi. Kohus loomulikult valib nii süüdistuse kui ka kaitse poolt pakutud versioonide vahel kohtuotsuse tegemisel, kohus võib nõustuda ühe või teise kohtumenetluse poole argumentatsiooniga, kuid kohus ei saa endale lubada seda, et üks menetluse pool kirjutab sisuliselt
15(26)
valmis kohtuotsuse. Käesoleva kriminaalasja lahendamisel kohus väljaviidud kohtuotsust ei koostanud mitte niivõrd ise, vaid kasutas kohtuotsuse põhiosa kirjutamiseks prokuröri poolt kohtuvaidlustel esitatud süüdistuskõne teksti ja tegi seda praktiliselt „copy paste“ meetodil. See tähendab, et sellise kohtuotsusega maakohus on andnud selge signaali, et kriminaalmenetlus ei olnud võistlev ning prokuröri ja kaitsja vahel ei valitsenud poolte võrdsuse põhimõtet. Seega apellant on seisukohal, et Harju Maakohus sellisel meetodil kohtuotsuse väljaviimisega on rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet - õigust poolte võrdsusele ja õigust põhistatud kohtuotsusele, seega oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS §339 lg.1 p.12 tähenduses. Apellant on seisukohal, et nimetatud kriminaalmentlusõiguse olulist rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses.
6.5.Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 28.02.2014.a. kohtuotsus kriminaalasjas nr.1-12-10711 ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus.
7.Süüdistatava Martin Lätti kaitsja vaidlustab maakohtu otsust tervikuna ning esitab käesolevas asjas kolm põhilist rühma seisukohti: 1). Maakohus on apellandi arvates rikkunud oluliselt menetlusnorme selles, et kohtuotsuses on kohtu põhistuste ja analüüsi asemel suures osas, kohati tervete lõikude ja lehekülgede kaupa, prokuröri põhistused ja seisukohad. Sellega on kohus oluliselt rikkunud KRMS §-des 159 ja 312 sätestatut; 2). Maakohus on olulises osas jätnud käsitlemata kaitse kohtuvaidluse teesides esitatud tõendid ja väited sellest, et kinnistute võõrandamine võis toimuda kooskõlas ainuosanik RP tahteavaldusega. Nimetatule viitavad muuhulgas RP poolt istungil tunnistatud jutuajamine MK-ga sellest, kuidas vahetada A OÜ-s välja juhatuse liige, et saada ligi OÜ varadele. Viidatud jutuajamisega asetuvad taustsüsteemi RP poolt MK-le saadetud SMS JK kohta, mis näitab saatja ja saaja kurje kavatsusi JK suhtes. Puuduvad tõendid peale RP enda paljasõnalise väite, et tema allkiri on võltsitud. 3). Apellant on seisukohal, et kohus on rikkunud menetlusnorme, hinnates ebaõigesti ka muid tõendeid ja jättes ebaõigesti kõrvale ning /või lugedes põhjendamatult ebausaldusväärseks muud kaitse tõendid.
7.1.Kaitsja leiab, et kohtuotsuse koostamisel on rikutud KrMS § 159 lg 1 ja 2 ning § 312 sätestatut, mis apellandi arvates kujutab endast olulist menetlusnormi rikkumist. Käesolevas asjas ei ole kaitsja arvates tegu mitte iseseisva kohtuotsusega, vaid kohtuotsus sisaldab lõikude kaupa copy-paste meetodil prokuröri süüdistuskõnest üle tõstetud seisukohti. Kohtuotsus, mis sisaldab tervete lõikude kaupa kohtu seisukohtadena esitatud prokuröri süüdistuskõnet, ei vasta eeltoodud KrMS regulatsiooni nõuetele. Kokkuvõtlikult on kohus võtnud copy-paste meetodil ja integreerinud kohtuotsusesse peaaegu kogu prokuröri süüdistuskõne. Apellant esitas apellatsioonkaebuse lisana tabeli, kust nähtub lehekülgede ja lõikude kaupa süüdistuskõne ja kohtuotsuse kattuvus. Seejuures on oluline, et kohus ei ole viidanud üle võetud tekstile kui prokuröri seisukohtadele, vaid esitanud prokuröri seisukohad üks-ühele kohtu seisukohtadena. Samuti esitas apellant ringkonnakohtule süüdistuskõne ja kohtuotsuse tekstid, kus kokkulangevad osad on markeeritud ja lõikude kõrvale on toodud viited, kus kajastuvad kohtuotsuses süüdistuskõne vastavad lõigud. Apellant rõhutab, et alates süüdistuskõne lk. 3 kuni lk 17 on pea kogu süüdistuskõne tekst läinud üle kohtuotsusesse, tõsi küll, muudetud on järjestust. Seejuures on peaaegu täielikult üle võetud kohtuotsusesse sk-st kogu kohtualuseid Kaupo Survat, Kalle Kama ja Martin Lätti puudutav analüüs ( sk lk 8-17). Kokkuvõtlikult tuleb tõdeda, et kohtuotsus selle põhiosas on koostatud copy-paste meetodil ning valdavalt tegu ei ole kohtu poolse analüüsi ega motiveerimisega, vaid ühe poole seisukohtade
16(26)
kopeerimisega ning esitamisega kohtu seisukohtade pähe. Teatavasti ei pea õigusemõistmine mitte ainult olema aus, vaid aus ka näima. Vaadeldud kohtuotsus ei ole seetõttu aus ega näi ausana. 7.2 Kaitsja leiab, et maakohus on olulises osas jätnud käsitlemata kaitse kohtuvaidluse teesides esitatud tõendid ja väited sellest, et kinnistuste võõrandamine võis toimuda kooskõlas ainuosanik RP tahteavaldusega. Nimetatule viitavad muuhulgas R.P poolt istungil antud ütlustes tunnistatud jutuajamine MK-ga sellest, kuidas vahetada A OÜ-s välja juhatuse liige, et saada ligi OÜ varadele. 7.2.1.Süüdistuse põhiväiteks on, et eeluurimisel tuvastamata isik võltsis A 21.07.2008 ainuosaniku otsusel ainuosanik RP allkirja, misjärel nimetatud otsusega vabastati juhatuse liikmest JMEK ja määrati uueks juhatuse liikmeks GM. Kaitsja juhib tähelepanu, et asjas puudub ekspertiisiakt ja muud piisavad tõendid, millest saaks üldse teha järelduse RP allkirja võltsituse kohta 21.07.2008 otsusel. Järgnevalt analüüsitud olukorras, kus RP on arutanud A OÜ juhatuse liikme vahetamist, et saada ligi varadele, ei saa lugeda isiku enda avaldust võltsitusest piisavaks tõendiks. Süüdistusversiooni kohaselt, müüs OÜ A volitatud esindaja Kalle Kama isikus OÜ-le E (juhatuse liige M. Lätt) kaks kinnistut hinnaga 1 900 000 krooni. Notariaalse lepingu kohaselt oli müügihind tasutud enne lepingu sõlmimist, kuid tegelikkuses müügihinda tasutud ei olnud ja sellest olid teadlikud K. Kama, GM , K. Surva ja M. Lätt.
7.2.2.Kaitsja leiab, et prokuröri poolt esitatud tõenditega ei ole inkrimineeritava teo toimepanemine, veelgi enam kuriteosündmuse toimumine üldse, tõendatud. Kaitsja arvates on oluline võtta seisukoht, kas OÜ A poolt kinnisvara võõrandamine toimus kooskõlas tolleaegse omaniku RP tahtega. Tõenditest nähtuvalt on kaitsja seisukohal, et tuleb lugeda tõendatuks, et RP kui ainuosanik koos oma sõbranna MK-ga on arutanud, kuidas JK-le kätte maksta A OÜ varatuks muutmise läbi. Nähtuvalt tunnistaja AD-i ütlustest olid GM ja MK omavahel head tuttavad. Apellant märgib, et kuigi kohus on võtnud seisukoha selles, et AD-i ütlused on ebausaldusväärsed, sest rahalised summad laenu andmisel ja raha andmise kordade arv on vastuoluline, ei ole kohus iseenesest välistanud, et GM töötas teatud eluetapil taksojuhina ning tundis MK-t. Seega pole tõendatud, et GM oleks A OÜ juhatuse liikmeks saanud ainuosaniku RP tahte vastaselt, seda sõltumata sellest, kas AD- i ütlusi arvestada või need kõrvale jätta. Tunnistaja RP andis 22.05.2013 kohtuistungil ütlusi, et 21.07.2008 ainuosaniku avaldusel, millega GM määrati juhatuse liikmeks, ei ole tema allkiri ja see ei sarnane tema allkirjale. Samuti väitis RP, et MK kui JK endine abikaasa oli see inimene, kes mulle esialgselt andis mõista, et me võiksime ära vahetada juhatuse liikme, et saavutada võimalus pääseda A varade ligi. Samuti kinnitas RP vastuseks kaitsja T. Vaske küsimusele, et tema, so RP oli hoopis variomanikuks, sest JK võib-olla selle keeruka ja pika lahutusprotsessi tõttu ta ei tahtnud olla omanik. Kaitsja V. Kivistiku küsimusele vastates kinnitas RP, et ka Äriregistri avaldusel 02. juulist 2007, millega on juhatuse liikmeks määratud JK ei ole RP allkiri ja see allkiri on tema nimelt võltsitud. Kohus võttis 02.07.2007 Äriregistri avalduse tõendina vastu 17.01.2014 istungil.
7.2.3.RP ja MK suhtumist JK-sse näitab RP poolt MK-le lahutusprotsessi ajal saadetud SMS. Kohtuistungil RP ei välistanud, et võis saata MK-le lahutusprotsessi ajal JK-st telefonile SMS-i „Ole tugev ja kuse see päss täiega üle, edu sulle, hoian pöialt“; . Samas aga MK kinnitas, et RP talle tõepoolest lahutusprotsessi ajal sellise sõnumi telefonile saatis. Seega tuleb sõnumi saatmine lugeda tõendatuks, mis kinnitab naiste suhtumist ja ühisrinnet JK vastu. Arvestades, et lahutusprotsessi esemeks oli vara jagamine JK ja MK vahel, nähtub SMS-sõnumist RP suhtumine JK-sse, nimelt, et RP on üheselt MK poolel.
17(26)
Seega oli nii tunnistaja MK-l kui tunnistaja RP-l nii motiiv (suhete kolmnurk) kui vihavaen kui teadmised ja võimalused (sh seos GM-iga) ning omavaheline arutelu, kuidas JK selja taga võõrandada A varad. Seetõttu ei ole eluliselt usutavad RP ütlused selles osas, et arutelu, kuidas A OÜ-st varad välja viia, jäi pelgalt aruteluks. Asjaolust, et RP väidab olevat mõlemad talle näidatud allkirjad ainuosaniku otsusel võltsitud, kuid samal ajal puuduvad asjas käekirjaekspertiisi aktid, ei saa teha mingeid lõplikke järeldusi, kas tegelikult RP allkirjad üldse olid või ei olnud võltsitud. Igatahes ei ole eluliselt usutav, et nähtuvalt RP istungil antud ja deponeeritud ütlustest, kahel korral järjest on äriregistrisse sattunud RP tahte vastaselt võltsitud dokumendid, kuid ühel juhul juhuslikult „võltsitud dokument“ kajastab RP tahet õigesti siis, kui JK-t on vaja juhatuse liikmeks nimetada, kuid teisel juhul on „võltsitud dokument“ RP tahtega vastuolus. Ehkki kaitsja juhtis nimetatud asjaolule kohtuvaidluse teesides tähelepanu, ei ole kohus seda kohtuotsuses käsitlenud. Apellant rõhutab veel kord seisukohta, et toodud asjaoludel tõendeid hinnates ei saa teha tõendite koosmõjus (P väitel on võltsitud 02.07.2007 ja 21.07.2008 avaldusi äriregistrile) , arvestades kogumis ka P ja K jutuajamist, kuidas muuta A OÜ kättemaksuks JK-le varatuks, ilma ekspertiise korraldamata mingit järeldust, kas üldse on dokumenti võltsitud. Väited, et mõlemat järjestikku esitatud avaldust (kuigi aastase vahega) on võltsitud, ei ole eluliselt usutavad ja vajavad ülekontrollimist. Kummastav väide 2007 a dokumendi võltsituse kohta muudab vähem usutavaks ka väite 2008 a võltsimise kohta.
7.2.4.Oluline on ka rõhutada, et vastavalt 07.06 2013 istungil uuritud tõendi nr 21 kohaselt RP on 14.10.2008 kutsunud GM-i juhatuse liikme kohalt tagasi ning ei ole esitanud hagi ega avaldust äriregistrile 21.07.2008 avalduse aluselt tehtud juhatuse liikme kande tühisuse tuvastamiseks. Seega tuleb järeldada, et RP on GM-i juhatuse liikmena aktsepteerinud kuni GM-i tagasikutsumiseni. RP ütlusi tuleb hinnata ka aspektist, et RP heade kavatsuste korral oleks ta kindlasti JK-t vähemalt teavitanud jutuajamisest MK-ga, kus plaaniti A OÜ-st varad välja viia. Heade kavatsuste puudumist ning vastupidi, RP kavatsusi ja soovi JK-le halba teha kinnitab eespoolt tsiteeritud vormilt ja sisult väga pahatahtlik SMS-sõnum.
7.2.5.Kokkuvõtlikult on eelnevalt analüüsitud asjaoludel eluliselt usutav, et A Oü-sse GM-i nimetamine juhatuse liikmeks toimus RP tahteavaldusega kooskõlas ning samuti oli GM-i poolt äriühingust vara võõrandamine kooskõlas osaniku tahtega. Vaatamata sellele, et asjas sellist tahteavaldust ei ole, kinnitab asjaolude analüüs sellise tahte olemasolu. Sellisteks asjaoludeks on P ja MK vahel toimunud arutelud, P SMS K-le ja Äriseadustikust tulenevate nõuete taustal notari tavapärane majandustegevus, mida tuleb samuti käsitelda kui üldiselt teadaolevat asjaolu. ÄS § 168 lg 2 ütleb selgelt, et osanikud võivad võtta vastu otsuseid ka nõukogu pädevusse kuuluvates küsimustes. ÄS § 180 lg 4 lause 2 sätestab, et tehingud, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest, võib juhatus teha ainult nõukogu nõusolekul. Järelikult, kui nõukogu pole, siis on tehingu kehtivuseks vaja osanike otsust ja osanike otsustuspädevus tuleb ÄS § 168 lg-st. Üldiselt teadaolevalt notarid ka sarnastes olukordades kontrollivad osanike tahteavalduse olemasolu. Seega tuleb eeldada, et esitatud oli GM-i poolt notarile ka ainuosanik RP otsus vara võõrandamise kohta ja/või kontrollis notar RP käest tahteavalduse vara võõrandamise kohta muul moel (e-kiri vms notarile antud kinnitus) üle. Ei saa eeldada notari vastupidist tegevusetust ja tahteavalduse kontrollimata jätmist- seda pole prokurör ka tõendanud. Kaitsja leiab, et eksisteerivad arvestatavad tõendid, mis viitavad, et kinnistuid ei ole võõrandatud A OÜ tahte vastaselt. Minimaalselt eksisteerib asjas kõrvaldamata kahtlus, et GM tegutses vastavalt RP kui osaniku tahtele ning selline kõrvaldamata kahtlus tuleb tõlgendada süüdistatavate kasuks vastavalt
18(26)
KrMS § -le 7. Ainuüksi eeltoodu alusel tuleb kohtuotsus tühistada ja M. Lätt ( aga ka teised süüdistatavad) õigeks mõista.
7.2.6.Apellant märgib, et esitas eeltoodud analüüsi, mis praegu on esitatud ringkonnakohtule mõnevõrra täiendatuna, sarnasel kujul ka kohtuvaidluse teesides maakohtule. Kohus ei ole paraku sisuliselt kohtuvaidluse teese p.2-2.5 enamike väidete osas üldse analüüsinud, kohus on vaid lk 22 märkinud, et talle jääb kaitsja käsitlus arusaamatuks. Olukorras, kus kohus on lugenud RP ütlused usaldusväärseks, järelikult ka istungil antud ütluste osas, et MK kui JK endine abikaasa oli see inimene, kes mulle esialgselt andis mõista, et me võiksime ära vahetada juhatuse liikme, et saavutada võimalus pääseda A varade ligi, jääb omakorda kaitsjale arusaamatuks, mis nimelt on kohtu arvates tõendamata ja paljasõnaline.
7.2.7.Kohtuotsuse lk 23 leiab kohus, et kaitsjate igasugused väited sõnumist, mille väidetavalt RP on MK-le saatnud, tuleb käesolevas kriminaalasjas kõrvale jätta, kuivõrd need on paljasõnalised. Isegi juhul, kui tegelikkuses on RP ja MK vahetanud mistahes sisuga sõnumeid, ei saa seda käesoleva kriminaalasja raames arvestada, kuivõrd kõnealust sõnumit ei ole tõendina uuritud, seda ei ole kohtule esitatud. Kaitsja on mõlemale tunnistajale esitanud küsimused ja saanud vastused eelnevalt juba tsiteeritud telefonisõnumi RP-lt MK-le „Ole tugev ja kuse see päss täiega üle, edu sulle, hoian pöialt“ kohta tuginedes tunnistajate RP ja MK kohtueelses menetluses ülekuulamise protokollile. Kaitsjal ei olnud ka muule võimalik tugineda, sest SMS ise, mis ilmselt oli menetlejate poolt taasesitamist võimaldaval kujul talletatud, ei olnud tõendite hulka paigutatud. Eeltoodust ei saa teha järeldust, et tõendit polegi eksisteerinud või et ütlustel põhinev väide sellesisulise SMS saatmisest oleks kuidagi tõendina välistatud.
7.3.Apellant leiab, et kuna kohus on üle võtnud süüdistaja positsiooni suures osas sõna-sõnalt lõikude ja lehekülgede kaupa, on see paratamatult ka viinud tõendite ebaõige hindamiseni kohtu poolt. Seetõttu on kohus ka jätnud ebaõigesti kõrvale tõendid, mis ei sobitu prokuröri süüdistusversiooni ja tõendite analüüsiga.
7.3.1.Apellant leiab, et maakohus on ebaõigesti lugenud ebausaldusväärseks AL ütlused. Maakohus leiab, et ei ole absoluutselt usutav, et laenu hakati M. Lätti poolt tagasi maksma AL-i lähedase isiku arvelduskontole väga väikeste osade kaupa alles 2013 märtsist, kuigi laenusuhe OÜ-ga A sai alguse juba 2008. Samuti leiab maakohus, et tõendite esitamisega on venitatud ja puudub igasugune põhjendus, miks ei saanud neid tõendeid esitada juba kohtuliku uurimise käigus terve 2013 a jooksul. Apellant juhib tähelepanu, et vastavalt A OÜ-ga sõlmitud laenulepingule kuulus laen tagasimaksmisele alates märtsist 2013, mistõttu on loogiline laenu tagasimaksmine just alates 2013. Seda, et isik sai laenu tagasi maksta piiratud ulatuses, on loogiline seletada isiku piiratud võimalustega. KrMS kohaselt saab tõendeid esitada koos kaitseaktiga või siis täiendavate tõenditena pärast poolte tõendite uurimist. Sisuliselt heidab maakohus ette, et apellant ei proovinud tõendeid esitada menetluskorda rikkudes ajal, mil see menetluslikult ei oleks olnud üldse võimalik. Kohus ei ole üldse käsitlenud 17.01.2014 istungil esitatud tõendeid MB poolt E OÜ soetamisel tasutud summadest, mis korreleeruvad M. Läti poolt laenu tagasimaksmisel tasutud summadega.
7.3.2.Tõend nr 46 kohaselt on E OÜ maksnud A OÜ-le 1,9 miljonit krooni. Kahjuks ei suutnud prokurör kohtuistungil 12.06.2013 selgitada, miks puudub dokumendi originaal, kui nähtuvalt kohtuistungil avaldatud ülekuulamise protokollist on ilmselt esitatud menetlejale originaal, mitte koopia.
19(26)
Kaitsja leiab, et M. Lätt on tõendanud, et a) tal olid laenatud vahendid raha maksmiseks; b) samuti vahendite päritolu; c) M. Lätt on olulises osas laenatud raha tagasi maksnud osaliselt ülekannetega, osaliselt sularahas. Kohus on uurinud kohtuotsuse lk 39 kohaselt OÜ A ja Martin Lätt vahelist laenulepingut, millega on juhatuse liige MT laenanud M. Lättile 2 miljonit krooni. Kohus ei ole järeldanud nagu ka prokurör ei ole väitnud, et dokumentidel oleks võltsitud allkirjad.
7.3.3.Tõend nr 49- M. Lätti kaitsja määruskaebus kohaselt, oli OÜ A käive 2004 a- l 580 000 krooni ja bilansimaht 2,09 miljonit krooni. Nimetatut, kuna see kajastub ka äriregistris, tuleb lugeda väljaspool vaidlust olevaks ja üldteada asjaoluks. Ka prokurör ei ole majandusaasta aruande andmeid kahtluse alla pannud.
7.3.4.Tõend 47 kohaselt on OÜ A juhatuse liikme MT isikus ja Martin Lätt sõlminud laenulepingu, mille kohaselt OÜ A on laenanud M. Lätile 2 miljonit krooni tähtajaga 03.03.2013. Kaitsja juhib tähelepanu, et ühegi raha laenamist käsitleva dokumendi puhul ei ole prokurör väitnud dokumendi võltsitust. Tunnistaja ÕK on kinnitanud, et oli kursis elukaaslase M. Läti plaanidega soetada kinnisvara turismi arendamiseks ning kinnisvara käidi Läänemaal koos ka vaatamas. Samuti andis ÕK ütlusi, mille kohaselt M. Lätt on aastaid tegelenud nii ehitusega kui kinnisvaraga, mistõttu on eluliselt usutav M.Läti soov vaidlusaluse kinnisvara soetamiseks. Apellant rõhutab, et nii nagu peaaegu kogu M. Läti osas tehtud asjaolude ja tõendite analüüs pärineb prokuröri süüdistuskõnest, nii on see ka tunnistaja K ütluste analüüsiga seonduvalt. Kohtuliku menetluse käigus on tunnistajana üle kuulatud MK, kes kinnitab, et tema äriühing ostis OÜ-lt A MT-e isikus suures mahus metsatöid ning kohtus seejuures korduvalt MT-ga. Raha maksti sularahas tööde teostamise kohas, so metsas. Seega tuleb konstateerida, et lähtudes tunnistaja ütlustest ja MTA dokumentidest, MT oli reaalselt äris tegutsev isik või tegutses tema identiteeti kasutades Afka, kes tegi majandustehinguid, sh töötas üles metsa ja andis ning võttis laene. Apellant juhib tähelepanu, et kohus on samas õigesti leidnud olevat usutava, et raha maksmine toimuski metsas kännu otsas /ko lk 41 /. Samas, kohus on täiesti põhjendamatult ja paljasõnaliselt lugenud MK-i ütlused ebausaldusväärseks ja jätnud need kõrvale. Kohtu põhjendustest saab kaitsja aru, et kohus ei pea A OÜ-d reaalse majandustegevusega äriühinguks. Kohus ko lk 41 märgib, et kui tunnistaja (MK) väidab, et ostis teenust firmalt A, peavad ka rahalised liikumised kajastuma A OÜ raamatupidamises, seda aga käesoleva kriminaalmenetluse käigus tuvastatud ei ole. Kaitsja märgib, et kuna prokuröri poolt ei ole raamatupidamisdokumente esitatud, ei saa ka ette heita seda, mida dokumentides ei nähtu. Kohtu poolt on kaitsja taotlusel esitatud tõendina A OÜ käibedeklaratsioonid, millest nähtub A OÜ poolt käibe deklareerimine mahtudes, mis ei sea kahtluse alla A OÜ võimekust laenu anda. Kohtuotsuses paraku puuduvad igasugused viited A OÜ käibedeklaratsioonidele. Seega on kohtuotsuses A OÜ-ga seoses oluline fakti-ja loogikaviga, sest: a) kohus ühelt poolt möönab tehingute tegemise ja raha maksmise usutavust metsas; b) kohus samas heidab ette, et raamatupidamises need ei kajastu, olukorras, kus raamatupidamise dokumente pole asja juurde võetud; c)kohus heidab samuti ette, miks tehingud ei kajastu A OÜ pangakontol; Samal ajal on kohus nõustunud, et tasumine võis toimuda sularahas ja jätnud tähelepanuta, et sularahatehingud ei kajastugi pangakontodel; c) kohus jätab täiesti tähelepanuta, et A OÜ on deklareerinud MTA-le käibeid, järelikult siis sularahakäibeid, mahus, mis langevad kokku MK-i poolt antud ütlustest nähtuvate tehingumahtudega;
20(26)
d) tuleb lugeda üldiselt teadaolevaks, et käibedeklaratsioone esitatakse lähtudes raamatupidamisdokumentidest; Prokurör pole esitanud tõendeid, et käibed raamatupidamises ei kajastu. Kohtueelses menetluses menetleja poolt tegemata tööd ei saa ette heita süüdistatavatele; e) sularahas tehingute tegemine ei ole keelatud ning kohus ise on pidanud usutavaks, et 2007- 2008 oli see tavaks.
7.3.5.Tunnistajad KT ja TP on kirjeldanud kedagi Afkat, kes oli MT-e lähedane tuttav, ajas kinnisvaraäri ja kellel oli palju raha. Isegi kui MT-el endal vahendeid laenu andmiseks A OÜ nimelt ei olnud, võis ta vahendid saada omakorda Afkalt. Välistatud ei ole ka, et Afka võis kasutada MT-e identiteeti ja ajada seda kasutades edukalt äri ning esineda äripartnerite ees MT-na. Seda kinnitavad asjaolude analüüs: OÜ A poolt deklareeritud käibed; OÜ A poolt teostatud mahukad metsatööd. Kohus ei ole üldse vastanud kaitsja poolt kohtukõne teesides tõstatatud küsimusele, et Afka, kelle poolt MT-e kontrollimist ja ära kasutamist kinnitavad tunnistaja, kelle ütlusi pole kohus kahtluse alla seadnud, võis MT-e identiteeti ära kasutada ja teda suunates või tema eest teha tehinguid, sh üles töötada metsa ja anda laenu. Kohus on otsuse lk 39 tsiteerinud tunnistaja VT ütlusi sellest, et Afka maksis variisikutele suuri summasid- 5000 krooni korrast- notari juures erinevate tehingute tegemise eest. Kui MT või tema nimel tegutsev Afka jättis notaritele normaalse inimese mulje, kelle võimekus äriühingut asutada ja juhtida on väljaspool vaidlust, võis ta seda jätta ka teiste tehingute, sh metsatehingute tegemisel ja laenu andmisel.
7.3.6.Tunnistaja TK andis 26.06.2013 ütlusi selle kohta, et GM oli toimekas ärimees, kes tegeles tema objektil ehitusega. Seoses tunnistaja TK ütluste kui tõendite hindamisega märgib kohus /lk 29-30/ et kohus ei sea kahtluse alla TK ütluste usaldusväärsust, kuid eelpoolnimetatud asjaolud kogumis annavad pigem alust arvata, et GM-na esitles ennast keegi teine, kuna tunnistajate EM-i ja KT-i ütlustest ei jäänud GM-ist kui isikust sellist muljet, et ta oma juukseid värviks. Samuti tunnistas tunnistaja TK, et OÜ C allkirjastatud arved esitati temale objektil isiku poolt, kes ennast GMiks nimetas. Seega ei ole välistatud variant, et TK teadis, et kohtub GMiga, kuid tegelikkuses oli M-i nime taga keegi teine isik. Jällegi tekib vastuseta küsimus, mida apellandi arvates ei saa mingil juhul süüdistatavatele ette heita, vaid mis tuleb kui kõrvaldamata kahtlus tõlgendada KrMS § 7 alusel süüdistatavate kasuks. M. Lättile ei ole ette heidetav, kui kolmanda isikud on kuritarvitanud GMi ja/või MTe identiteeti.
7.3.7.Apellant heidab eeluurimisele ja seeläbi ka kohtuotsusele ette oletuste esitamist faktide asemel dokumentide võltsituse hindamisel. Käesolevas asjas ei ole esitatud ühtegi ekspertiisiakti ühegi dokumendi võltsituse tuvastamiseks.
7.3.8.M. Lätil puudus tahtlus osaleda kuriteos. M. Lätt on küll öelnud kohtueelses menetluses (ütlused avaldati istungil), et teab kellegi korteriremondi kaudu Surva nimelist isikut, kuid pole öelnud, et ta teda tunneks. Teadmine ja tundmine ei ole samastatavad. Puuduvad tõendid, et Lätt oleks kellegagi kokku leppinud kuritegelikus skeemis. Vastupidi, M. Lätt on ise kannatanud kahju, ta on võtnud laenu, et tema äriühing saaks soetada kinnisvara ning ta on laenu nõudeõiguse omandanud isikule tasunud suuri summasid kuni õnnestus kokku leppida nõude kustutamises.
7.4.Lähtudes eeltoodust ja tulenevalt KrMS § 337 kaitsja palub kaevatava kohtuotsuse tühistada ning Martin Lätt õigeks mõista või alternatiivselt saata asja arutamiseks tagasi Harju Maakohtule.
KOHTUISTUNG
21(26)
8.Kohtuistungil jäid kaitsjad oma apellatsioonides avaldatud seisukohtade juurde. Süüdistatavad toetasid oma kaitsjate apellatsioone. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu ning leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud. Prokurör palus jätta maakohtu otsus muutmata ning süüdistatavate kaitsjate apellatsioonid rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9.Kohtukolleegium esmalt vastab kaitsjate etteheitele kriminaalasja menetlemise mõistliku tähtaja ületamise osas. Tulenevalt inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 6, on igaühel õigus temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Nimetatud seisukohta on korduvalt väljendanud ka Riigikohus, sh lahendis nr 3-1-1-58-07. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ei ole määratlenud kindlaid ajalisi piire, kuid on sisustanud mõistliku aja määratlemist läbi konkreetse kohtuasja tehioludest lähtudes. Hinnata tuleks siinjuures eelkõige järgmisi kriteeriume: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste käitumine; 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsuses asjas nr 3-1-1-43-10 (punktis 25) selgitati järgmist: "Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo. (Vt nt Reinhardt ja Slimane-Kaļd v Prantsusmaa, otsus 31. märtsist 1998, p 93 ja Malkov v. Eesti, otsus 4. veebruarist 2010, p 56.) Samuti tulevad menetlusaja kulgemise käivitajana arvesse muud ametivõimude meetmed või toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda (vt nt Kangasluoma v. Soome, otsus 20. jaanuarist 2004, p 26). Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel aluseks võetava perioodi alguspunktina on käsitatav näiteks isiku vahi alla võtmise kuupäev või aeg, mil isiku suhtes on alustatud kohtueelset menetlust ja - ehkki teda ei ole vahistatud - on ta ametlikult uurimisest teada saanud või see uurimine mõjutab teda (vrd Reinhardt ja Slimane-Kaļd v Prantsusmaa, p 93 ja Kangasluoma v. Soome, p 26). Näiteks otsuses Malkov v Eesti leidis inimõiguste kohus, et kaebaja suhtes kriminaalmenetluse alustamise ajaks ei saa lugeda kuriteosündmuse suhtes kriminaalmenetluse alustamise kuupäeva ega kuupäeva, mil kaebaja kuulati (pealiskaudselt) üle tunnistajana (sest sel ajal ei puudutanud menetlus kaebajat), vaid kuupäeva, mil uurija koostas kaebaja süüdistatavana vastutusele võtmise määruse ja kaebaja kuulutati tagaotsitavaks (kuna kaebaja pidi umbes sel ajal saama teada sellest, et ametiasutused otsivad teda taga). Menetlusaja kulgemise alguseks võib olla ka esimene ülekuulamine politsei poolt (Kangasluoma v. Soome, p 26), dokumentide võetus (T.K. ja S.E. v. Soome, otsus 31. maist 2005) või isiku elu- ja tööruumides toimunud läbiotsimine (Coėme jt v. Belgia, otsus 22. juunist 2000, p 133). Samuti mõjutab kriminaalmenetlus oluliselt isiku olukorda ja tuleb seega lugeda alanuks ajast, mil ametivõimud rakendavad isiku suhtes eksisteeriva kuriteokahtluse kohta tõendite kogumiseks meetmeid, millega sekkutakse isiku teadmata tema eraellu, nt küsitletakse seoses isiku käitumisega tunnistajaid (vt Šubinski v. Sloveenia, otsus 18. jaanuarist 2007, p 65).
9.1.Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kriminaalmenetlus on alustatud 14.10.2008 ning Kalle Kama on allutatud kriminaalmenetlusele esimest korda 13.11.2008, mil ta kuulati kahtlustatavana üle ja tema suhtes kohaldati tõkendina elukohast lahkumise keeld. Martin Lätt on allutatud kriminaalmenetlusele 08.11.2008, mil ta kuulati kahtlustatavana üle ning tema suhtes kohaldati tõkendina elukohast lahkumise keeld. Kaupo Surva on kahtlustatavana esimest korda ülekuulatud 03.09.2010, kuid kohtukolleegiumi veendumusel mõjutas kriminaalmenetlus oluliselt Kaupo Surva olukorda esmakordselt juba 13.11.2008, mil Kalle Kamale kahtlustatavana ülekuulamise käigus
22(26)
esitati küsimusi tema seotuse kohta Kaupo Survaga ehk juba siis reaalselt asuti koguma K. Surva teadmata tõendeid tema seotuse kohta kelmuse toimepanemisega. Lisaks Kaupo Surva elukohas teostati läbiotsimine juba 19.08.2009, mille käigus võeti Kaupo Surva valdusest ära sülearvuti HP. Nimetatud andmetest lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et Kalle Kama, Martin Lätt ja Kaupo Surva on käesolevaks ajaks allutatud kriminaalmenetlusele üle 6 aasta.
9.2.Prokurör põhjendas kriminaalasja pika menetlusaega kriminaalasja keerukusega, kuna kaks võtmetunnistajat GM ja MT surid. Kohtukolleegium sellise väitega ei nõustu ning juhib tähelepanu, et nimetatud isikud surid veel enne käesoleva kriminaalmenetluse algust, seega eeluurimisel oli kogu aeg teada, et käesoleva kaasuse puhul ei saa nende võimalikke ütlustega arvestada. Pealegi, ühelgi tõendil pole ette kindlaksmääratud jõudu ning eeldus, et nimetatud tunnistajad oleksid andnud süüdistatavate suhtes süüstavaid ütlusi ning seega oluliselt lihtsustanuks eeluurimist on oletuslikku laadi. Kohtukolleegium leiab, et õiguslikust küljest on süüdistatavatele esitatud süüdistus ei ole keerukas: tegemist on suhteliselt lihtsakoelise üheepisoodilise kelmusega. Lisaks süüdistatakse ka K. Kama õiguslikust küljest lihtsas omastamise episoodis.
9.3.Kohtukolleegium märgib, et kaitsjate kriitika sellest, et maakohus pole üldse analüüsinud menetluse mõistliku tähtaja küsimust eeluurimise staadiumi osas väärib tähelepanu ning kaitsjate etteheited menetluse põhjendamatule venitamisele eeluurimisel on asjakohased. Prokurör on esitanud ringkonnakohtule nimekirja menetlustoimingutest, mis olid teostatud eeluurimisel ajavahemikul 14.10.2008, mil kriminaalmenetlus alustati kuni 07.11.2012, mil kriminaalasi oli saadetud kohtusse süüdistusaktiga. Eeluurimise perioodil, mis ületas nelja aastat olid tehtud kokku 80 menetlustoimingut. Kohtukolleegiumile esitatud ülevaate toimunud menetlustoimingutest aga ei veena ringkonnakohut kas kohtueelses menetluses tehtud uurimistoimingute sisu ja mahtu saab pidada selliseks, mis õigustaks selle menetlusetapi enam kui 4aastast kestust. Nii, eeluurimise staadiumil kuulati 4 aasta jooksul kõigest 10 tunnistajat, kellest 2 (EM ja KT) pidid tõendama surnud GM-i majanduslikku olukorda ning 4 tunnistajat (HM, VT, TP, RP) pidid tõendama surnud MT-e majanduslikku olukorda. Nimetatud 6 tunnistaja ütlustega kontrolliti süüdistuse versiooni, et MT ei olnud võimeline laenama Martin Lättile 2 miljonit krooni ning GM ei saanud olla edukas ärimees, vaid süüdistuse kohaselt saanud OÜ A juhatuse liikmeks täitis nn „tankisti“ rolli kelmuse toimepanemiseks süüdistatavate poolt. Suur osa uurimistoiminguid seisnes järelpärimiste ja dokumendinõuete esitamises pankadele, avalikele registritele ja jälitusprotokollide vormistamisele. Väärib tähelepanu, et jälitusprotokollides fikseeriti tagantjärele üksnes süüdistatavate omavahelist seost ning isikute kõneluste pealtkuulamist reaalajas ei toimunud. Nimetatud menetlustoiminguid ei saa pidada keerukateks ega aeganõudvateks. Kohtukolleegium on veendunud, et nimetatud tõendeid oli võimalik koguda maksimaalselt ühe aasta jooksul. Prokuröri poolt esitatud menetlustoimingute nimekirjast nähtub, et üksikute menetlustoimingute vahel on eeluurimises täheldatavad mitmekuised põhjendamatud seisakud. Eriti passiivseks on eeluurimine muutunud 2011 aastal, kui terve aasta jooksul olid teostatud kõigest 5 menetlustoimingut - 1 järelepärimise koostamine, 1 asitõendi vaatlus, 2 tunnistaja ülekuulamine ning kriminaalmenetluse lõpetamine MK ja EJ suhtes. Selliste viivituste põhjusi kriminaaltoimikust ei nähtu ja nendele pole viidanud ka prokurör.
23(26)
Kohtukolleegium leiab, et kriminaalmenetluse mõistliku tähtaja küsimus aktualiseerus juba eeluurimise staadiumil prokuratuuri puuduliku järelevalve tulemusena konkreetse kriminaalmenetluse üle. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel nii maakohtus, kui ka ringkonnakohtus oli enamus viivituste põhjustest seotud asjaoluga, et kaitsjate V. Kivistiku ja R. Laidiga oli keeruline kokku leppida mõlemale kaitsjale istungiteks sobivaid aegu. Sellele asjaolule on viidanud oma otsuses ka maakohus. Ringkonnakohus on 14.04.2014 enda menetlusse saabunud kriminaalasja 30.06.2014 määras arutamisele 02. oktoobriks 2014, kuna see oli esimene võimalik aeg, mis sobis kõigile kaitsjatele. See istungiaeg aga lükati edasi mõjuval põhjusel ühe kaitsja taotlusel. Ringkonnakohtu istung toimus 12.11.2014. Kaitsjate hõivatus aga ei ole etteheidetav süüdistatavatele, kellel on õigus neile esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Küll on etteheidetav maakohtu istungile põhjuseta ilmumata jätmine süüdistatav Kalle Kamale, kes ei ilmunud 20.12.2013 maakohtu istungile. Samas ei põhjustanud tema selline käitumine märkimisväärset viivitust, kuna istungiga jätkati juba 10.01.2014 ehk 20 päeva pärast. Prokurör viitas ringkonnakohtu istungil asjaolule, et süüdistatav Kaupo Surva on üritanud kohtumenetlust takistada. Esiteks tunnistaja RP ütluste deponeerimise taotluse lahendamisel 20.05.2013 toimunud kohtuistungil avaldas K. Surva kaitsja, et süüdistatav viibib ambulatoorsel ravil seoses meeleoluhäirete diagnoosiga ning ei saa kohtuistungist osa võtta, seega Austraaliast tulnud tunnistaja ütluste deponeerimist tuleb edasi lükata. Prokurör leidis, et väärib tähelepanu asjaolu, et vastava arstitõendi väljastas K. Survale psühhiaater A. Š, kes on süüdi mõistetud erinevates kuritegudes, sh dokumendi võltsimises, seega pole välistatud, et vastav tõend on väljastatud K. Survale alusetult. Kohtukolleegium prokuröri sellise seisukohaga ei nõustu, kuna see argument on oletuslikku laadi. Pealegi, kaitsja avaldus süüdistatava haigestumisest ei mõjutanud kohtumenetluse edasist kulgu, kuna tunnistaja RP ütluste deponeerimise kohtuistung toimus 22.05.2013, seega 2 päeva pärast. Ei mõjutanud käesoleva kriminaalasja menetluse ajalist kulgu ka asjaolu, et süüdistatav Martin Lätt kohtumenetluse jooksul müüs juriidilisest isikust süüdistatava OÜ E osakud Läti ettevõttele S, kes ainuosanikuna valis uueks OÜ E juhatuse liikmeks Läti Vabariigi kodanik MP, keda kohus pidi siis kaasama menetlusse kolmanda isikuna. Esiteks, kohtukolleegium leiab, et argument, et Martin Lätt soovis selliselt takistada kriminaalmenetlust on oletuslikku laadi, kuna süüdistataval võisid olla muud kaalukad ärihuvid OÜ E osakute võõrandamiseks. Teiseks, kohtukolleegium jällegi osundab hoopis puudulikule prokuratuuripoolsele järelevalvele kriminaalmenetluses, kuna süüdistatava OÜ E osakute võõrandamist võis prokuratuur ise eelnevalt takistada KrMS § 142 alusel ehk arestida OÜ E osakud, mis kuulusid M. Lättile. Lõpetuseks, OÜ E võõrandamine M. Lätti poolt samuti ei mõjutanud käesolevas asjas kohtumenetluse ajalist kulgu, kuna maakohus õigustatult viivitamatult eraldas kriminaalmenetluse süüdistatav OÜ E suhtes eraldi menetlusse.
9.4.Eeltoodust tulenevalt kohtukolleegium jõuab järeldusele, et süüdistatavate süül ei ole käesolevas kriminaalmenetluses menetlustoimingutega märkimisväärseid viivitusi toimunud ning on ilmne, et käesolevas asjas on rikutud süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib kohus, juhul kui ta leiab, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, EIÕK art 6 lg 1 esimese lause täitmiseks kõiki asjaolusid kaaludes kriminaalmenetluse määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistva otsuse või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel. Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt
24(26)
avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava õigeksmõistmist või tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist.
9.5.Menetlejate-poolseid minetusi arvestades leiab kolleegium, et süüdistatavate õigust mõistlikule menetlusajale on rikutud määral, mida tuleb pidada intensiivseks. Käesolevat kriminaalasja üheepisoodilise kelmuse ja omastamise süüdistuses on käesolevaks ajaks menetletud üle 6 aasta. Arvestades, et menetlust võidakse jätkata ka Riigikohtus, on minimaalseks prognoositavaks menetluse kestvuseks ca 7 aastat. Üle kuueaastasel perioodil käesoleva ajani kehtib süüdistatavate suhtes ka tõkend elukohast lahkumise keelu näol, mis seisneb kohustuses mitte lahkuda oma elukohast ilma menetleja loata kauemaks kui kolmeks ööpäevaks. Kolleegiumi veendumusel selline tõkend oluliselt mõjutas süüdistatavate elukorraldust 6 aasta jooksul. Kohtukolleegium leiab, et arvestades süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteo raskust, mis on II astme kuritegu ning süüdistuse suhtelist lihtsust õiguslikust küljest, saab süüdistatavate mõistlikule menetlusajale õiguse riivamist kompenseerida kriminaalmenetluse lõpetamisega. Sellise otsustuse tegemisel kohtukolleegium arvestab asjaoluga, et maakohtu otsusega Kalle Kamalt mõisteti välja VÕS § 1043, § 1045 alusel kannatanu OÜ A juhatuse liikme JMEK poolt esitatud tsiviilhagi summas 7705,50 eurot (120 565 krooni). OÜ A juhatuse liikme JMEK poolt esitatud hagi ülejäänud osas jäeti läbivaatamiseks kriminaalasja nr 1-14-735 juurde, kus süüdistatavaks on juriidiline isik OÜ E. Kohtukolleegium leiab, et kuna OÜ-le A tekitatud kahju mõisteti välja üksnes ühelt mitmest süüdistatavast, ei ole otstarbekas jätkata menetlust vaid ühe füüsilisest isikust süüdistatava suhtes ning kannatanul on õigus pöörduda sama nõudega Kalle Kama vastu tsiviilkohtupidamise korras. Kohtukolleegium ühtlasi märgib, et ka Riigikohus lahendis 3-1-1-6-11 asus seisukohale, et kannatanu tsiviilhagi olemasolu ei välista süüdistatava õigeksmõistmist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu või samal põhjusel kriminaalmenetluse lõpetamist. Tegemist on üksnes ühe argumendiga, mida kohtul tuleb ebamõistlikule menetlusajale reageerimisel arvesse võtta.
10.Kohtukolleegium leiab, et kuna kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja ületamise tõttu otstarbekuse kaalutlustel lõpetada, siis ei ole vaja lahendada kaitsjate apellatsioonides tõstatatud süüdistatavate süüküsimust ega hakata tõendeid hindama.
11.Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et Kaupo Surva viibis eelvangistuses 01.03.09.2010. a, s.o 2 päeva. KrMS § 314 p 6 ja riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt on Kaupo Surval õigus 6 kuu jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist taotleda Rahandusministeeriumi kaudu alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist 2 päeva eest.
12.KrMS § 183 kohaselt hüvitab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium lõpetab kriminaalmenetluse, siis maakohtus tekkinud Kalle Kama menetluskulud - määratud kaitsja tasu 2678.40 eurot, tunnistaja sõidu-, ööbimiskulud ja päevarahad summas 933,51 eurot, koopiate kulu 0,45 eurot; Kaupo Surva maakohtus tekkinud menetluskulud tunnistaja sõidu-, ööbimiskulud ja päevarahad summas 933,51 eurot, koopiate kulu 0,45 eurot; Martin Läti maakohtus tekkinud menetluskulud - tunnistaja sõidu-, ööbimiskulud ja päevarahad summas 933,51 eurot, koopiate kulu 0,45 eurot, jäävad riigi kanda. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest Martin Lätt on kandnud menetluskuluna valitud kaitsjatasu summas 7544,07 € ning Kaupo Surva 8400 €. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Mõlema süüdistatava kaitsjad on esitanud ka ammendava õigusabikulude aruande tekkinud menetluskulude spetsifikatsiooniga. Kohtukolleegium leiab, et
25(26)
nimetatud kaitsjakulud on põhjendatud ning kuuluvad väljamõistmisele riigilt summas 7544,07 € Martin Lätti kasuks ning 8400 € Kaupo Surva kasuks.
13.Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras Kalle Kama kaitsjale Kristina Suvalovale välja maksta 487,00 eurot. KrMS § 183 kohaselt hüvitab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium lõpetab Kalle Kama suhtes kriminaalmenetluse, siis jäävad määratud kaitsjale määratud tasu riigi kanda.
14.Martin Lätti valitud kaitsja Vahur Kivistik esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada Martin Lätti eest menetluskulusid kandnud isikule valitud kaitsjale makstud tasu apellatsioonimenetluses summas 1351,76 eurot. Kohtukolleegium on seisukohal, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning seoses sellega mõistab ringkonnakohus Eesti Vabariigilt Martin Lätt’i eest õigusabikulusid kandnud isiku kasuks välja 1351,76 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.
15.KrMS § 2742 lg 2 kohaselt tehakse käesolev määrus teatavaks Tallinna Ringkonnakohtu esimehele Urmas Reinolale.
16.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 2 p-st 1 ja KrMS § 199 lg 1 p-st 4 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu 28. veebruari 2014. a kohtuotsuse ning lõpetab kriminaalmenetluse. Kaitsjate apellatsioonid rahuldada osaliselt.
Pavel Gontšarov allkirjastatud digitaalselt
Andres Parmas allkirjastatud digitaalselt
Ivi Kesküla allkirjastatud digitaalselt
26(26)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.