Kohtulahend

apellandi hinnangul vaidlust tekitavaks probleemiks asjaolu, kuidas pidi süüdistatav tunnistajana ülekuulamisel aru saama KrMS § 71 lg 2 p -s 1 sätestatud õiguses t keelduda ütluste andmisest. Süüdistatav selgitas, et sai sellest õigusest aru nii, et ta ei pea enda kohta ütlusi andma. Süüdistatav ei saanud aru, et normi mõtteks on ütluste andmisest keeldumise absoluutse keeldumise õigus. See tähendab, et süüdistatav mõistis menetlusnormi sisu teisti kui norm seda ette nägi. Vastavalt oma arusaamisele süüdistatav ka käitus ning vältis enda seostamist talle esitatud küsimustega. Süüdistatav selgitas, et tal puudus juhtimisõigus ja sel põhjusel ta enda kohta ütlusi ei andnud. Maakohtu etteheide, et süüdistatav ei palunud menetlejal selgitada KrMS § 71 lg 2 p 1 sisu ei ole põhjendatud. Inimene palub selgitust juhul kui ta millestki aru ei saa ja tal on küsimusi. Kriminaalmenetlusõigus ei näe tunnistajale ette kohustust selgitada menetlejale kuidas ta õigusnormi mõistab või esitada õigusnormi kohta küsimusi. Kui tunnistajal on küsimusi, siis ta need esitab. See kuidas tunnistaja tõlgendab õigusnormi on tema sisemise arusaamise küsimus. Kui tunnistaja mõistab õigusnormi teisiti kui seadusandja seda soovib, siis on see seaduse teksti ebaselgus. Süüdistatav osales kriminaalmenetluses esmakordselt, mistõttu tema õigusnormist arusaamine ei ole sellisel tasemel nagu isikul, kes on sellise menetlusega kokku puutunud. KrMS § 68 lg 1 kohaselt selgitab menetleja tunnistajale tema õigused ja kohustused. Samas ei näe see norm ette menetleja kohustust tunnistajalt üle küsida kas ta saab aru ütluste andmise keeldumise mõttest. Kui tunnistajal ei ole küsimusi, siis ta neid ei esita. Samas on see menetleja kohustus välja selgitada kuidas tunnistaja oma õigustest aru saab. Kui menetleja neid asjaolusid välja ei selgita, siis võib tunnistaja õigusnormi sisu ebaõigesti mõista ning sellist vääriti mõistmist ei saa tunnistajale ette heita. Süüdistatav osaleb kriminaalmenetluses esmakordselt, mistõttu ei saa talle ette heita tema arusaamist õigusnormist teisiti kui normi mõte seda eeldab. Maakohtu otsuse kohaselt oli süüdistatav tunnistajana ülekuulamisel teadlik K liiklusalastest probleemidest ka 30.12.2012. Süüdistatava ütluste kohaselt ei olnud ta tunnistajana ülekuulamisel teadlik kahtlustusest, milline oli K- le esitatud. Tunnistajana ülekuulamise protokollis mainib süüdistatav K liiklusalaseid probleeme. Ülekuulamise protokollist on arusaadav, et selles mainitakse probleeme mis süüdistatavale teada olid. Analüüsides tunnistajana ülekuulamise protokolli ei nähtu sellest, et tunnistajale oleks lahti räägitud 30.12.2012 toimunu sisu ja K- le esitatud kahtlustus. Ülekuulamise protokoll mainib 30.12.2012 kuupäeva. Tunnistaja teadis sellest nii palju, et ta oli auto roolis ja sel põhjusel ennast selle juhtumiga ei sidunud. Süüdistatav selgitas kohtus, et talle polnud tunnistajana ülekuulamisel teada kahtlustused, millised olid K-le esitatud. Süüdistatav lahkus autost kui K roolis polnud ja ei osanud seetõttu liiklusalaseid probleeme 30.12.2012 kuupäevaga siduda. Seetõttu ei hõlmanud K liiklusalased probleemid 30.12.2012 juhtumit. Maakohtu poolt antud hinnang ei ole kooskõlas tunnistaja ülekuulamise protokolli sisuga ja seetõttu on maakohtu hinnang vastuolus KrMS § 62 lg 2 nõudega. Süüdistatav selgitas, et peale tunnistajana ütluste andmist tundis süüdistatav huvi, miks teda üle kuulati ja alles siis sai teada, milles on probleem, s.o. K kahtlustati auto juhtimises 30.12.2012. Alles siis sai süüdistatav teada miks teda tunnistajana üle kuulati. Olles teadlik K kahtlustuse sisust otsustas süüdistatav ennast süüstavaid ütlusi anda. Süüdistatav ei soovinud, et K saaks karistada teo eest, mida ta toime pannud ei

ole. Sel põhjusel pöördus süüdistatav prokuratuuri, et seal uued ütlused anda ja olukorda selgitada. Prokuratuur süüdistatava avaldusele ei reageerinud ning seetõttu jäi üle ütlused anda kohtus. Antud juhul on oluline, et valeütlusena ei saa käsitleda ütlustest andmisest keeldumist ja hilisemat ennast süüstavate ütluste andmist. Ennast süüstavate ütluste andmine on õigus mitte aga kohustus. Kui tunnistaja eeluurimisel kasutab õigust ütlusi mitte anda, kuid kohtus peab seda siiski vajalikuks, siis ei saa tunnistajat süüdistada valeütluste andmises. Samasugune olukord on ka praegusel juhul. Süüdistatav sai aru ja kujutas oma arusaamisest tulenevalt ette, et tal on õigus mitte anda ütlusi enda kohta, kuid mitte täielikult ütlusest keelduda. Tunnistajana välistas süüdistatav seega enda isiku. See tähendab, et süüdistatav sai tunnistajana oma õigustest aru nii, et ta võib ütlusi enda kohta ja enda vastu mitte anda ja võib ütlusi enda kohta ja enda vastu anda. Selline olukord on samane KrMS § 39 lg -s 1 sätestatuga. Nagu ülal juba öeldud, on KarS § 39 kohaldamiseks vaja tuvastada, kas isik saab aru, et mingisugune käitumine on keelatud ning välistab isiku süü vältimatu keelueksimuse korral. Arutataval juhul on tuvastatud, et süüdistatav sai KrMS § 71 lg 2 p -s 1 sätestatud õigusest aru nii, et tunnistajal on õigus ennast süüstavaid ütlusi mitte anda kuid mitte keelduda täielikult ütluste andmisest. Sellega seoses ei saanud süüdistatav aru mida tähendavad valeütlused juhul kui tunnistaja kasutab õigust mitte anda enda vastu ütlusi. Antud juhul pole tuvastatud ja esile toodud ühtegi mõjuvat asjaolu, miks oleks süüdistatav pidanud tunnistaja õigustest teisiti aru saama. Maakohus on antud juhul vääralt kohaldanud KrMS § 39 lg. 1 sätteid. Samuti on maakohus vääralt tõlgendanud valeütluste mõistet KrMS § 71 lg. 2 p. 1 mõttest tulenevalt. Ennast süüstavatest ütlustest keeldumine ja hilisem samasuguste ütluste andmine ei ole käsitletav valeütlustena, sest KrMS § 71 lg. 2 käsitleb tunnistaja õigusi, mitte aga kohustusi. Mõistetud karistuseks on rahaline karistus 200 päevamäära, mis on peaaegu sanktsiooni keskmine määr. KarS § 39 lg 2 sätestab, kui eksimus on teo toimepanijale välditav, võib kohus kohaldada käesoleva seadustiku § -s 60 sätestatut. KarS § 60 lg 1 kohaselt võib karistusseadustiku üldosas nimetatud juhtudel kohus kergendada isiku karistust KarS § 60 lg -tes 2 kuni 4 sätestatud korras. Kui kohus peaks leidma, et ei ole kohaldatav KarS § 39 lg 1 normistik, siis tuleks arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid. Maakohus ei ole kahtluse alla seadnud süüdistatava ütluste usaldusväärsust, millest tulenevalt on need tõesed ja usutavad. Süüdistatava ütlustest järeldub ka tema käitumise ajend. Eelkõige oli see väär arusaam menetlusnormi mõttest ning teadmatus kuriteost, millega seoses ülekuulamine toimus. Süüdistatava käitumine ei viita kavatsusele ja ka otsesele tahtlusele valeütlusi anda. Süüdistatava valiku tingis soovimatus tunnistajana ülekuulamisel enda vastu süüstavaid ütlusi mitte anda. Maakohus on jätnud KarS § 39 lg 2 sätted kohaldamata. Isegi juhul kui ei peaks üldse kohalduma KarS § 39 normistikku ei ole karistus kuriteo tehioludest tulenevalt süüdistatava süü suurusele vastav. Süüdistatav osales tunnistajana esmakordselt

kriminaalmenetluses omamata konkreetseid teadmisi menetlusnormistikust ning käitus vastavalt oma arusaamisele. Süüdistatava käitumises ei avaldu tahe kriminaalmenetlust takistada. Maakohtu otsuses on karistuse mõistmisel lähtutud varalise kahju puudumisest, püüdest läbi uute ütluste parandada tehtud viga ja vähendada oma väärkäitumise võimalikke tagajärgi. Maakohus leiab, et süüdistatava süü ei ole suur. Ometigi peab maakohus vastavaks karistust selle keskmisele määrale lähedases määras. Maakohtu motiividest ei selgu, miks peab karistus olema 200 päevamäära. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav. Samas on karistuse määr vastuolus maakohtu tuvastatud asjaoludega. Maakohus leidis, et uute ütlustega parandas süüdistatav oma tehtud viga. See tähendab, et süüdistatav asus oma tegu heastama. Juba see asjaolu välistab karistuse määras nagu maakohus kohaldas. Samuti jääb ebaselgeks, miks peab karistus olema nii suur kui isik on varem karistamata. Arvestatud ei ole siinjuures kuritegu, millega seoses süüdistatav ütlusi andis. Süüdistatav andis tunnistajana ütlusi kriminaalasjas milline oli algatatud KarS § 329 tunnustel. KarS § 329 ei ole olemuselt suure ohtlikkusega. Seetõttu ei ole maakohtu määratud karistus proportsionaalne ja vastavuses süüdistatava isikuga, tema süü suuruse ning teo tehioludega. Kohaldada tuleks miinimumile lähedast määra, s.o karistust mitte üle 50 päevamäära. Karistuse mõistmise seisukohast on oluline arvestada ka süüdistatava sissetulekut. Karistuse mõistmisel arvestati süüdistatava eelmise aasta sissetulekut ja selle alusel kujunenud keskmist päevamäära. Käesoleval ajal on päevamäär oluliselt madalam, sest süüdistatava sissetulek töötasuna on 355 eurot kuus. See nähtub juurde lisatud tööandja õiendist. Lähtudes süüdistatava töötasust käesoleval ajal ning kohtuotsusega mõistetud karistusest 200 päevamäära oleks karistus oluliselt väiksem. Ei ole väheoluline karistuse lõplik suurus väljendatuna rahasummas, mis kuulub väljamaksmisele. Karistuse määr ja suurus peavad vastama süüdlase isikule, teo raskusele. Apellandi arvates oleks õiglane kui karistus vastaks süüdlase sissetulekule. Ülaltoodust tulenevalt vastaks karistus 50 päevamäära ulatuses nii teo raskusele, süüdlase isikule kui ka süüdlase materiaalsele seisundile. Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2014. a määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 9. detsembrini 2014. Määratud tähtajaks esitas oma seisukoha prokurör, kes vaidleb apellatsioonile vastu. Prokuröri hinnangul ei olnud A.H ütlusi andes keelueksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes. A.H kutsuti tunnistajana ütlusi andma, talle tutvustati tema õigusi, millele ta alla kirjutas ja kinnitas, et on nendest aru saanud. Seega A.H teadis, et ta ei tohi anda ütlusi, mis ei vasta tõele, kuid ta andis need sellegipoolest. Kohtuistungil kirjeldas ta sündmust erinevalt kui tunnistajana kohtueelses menetluses. Seega on A.H vähemalt ühel korral valetanud. Kuna A.H teadis, et valeütlusi anda ei tohi, siis ta ei olnud ka keelueksimuses. Kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendi nr 3 1 1143-05 valguses peab küsima, kas A.H sai aru, et ütluste andmine, mis ei vasta tõele, on keelatud. Arvestades, et A.H hoiatati valeütluste andmise eest enne

ülekuulamist, siis pidi ta aru saama, et valeütlusi anda ei tohi. See aga välistabki KarS § 39 lg 1 kohaldamise. Seega leiab prokurör, et maakohtu kohtuotsus on seaduslik, selle lugejale jälgitav ning palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga ning kirjalike seisukohtadega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja selle tühistamiseks puuduvad alused. Vaidlus käib käeoleval juhul selle üle, kas süüdistatava A.H poolt teises kriminaalasjas kohtueelsel uurimisel tunnistajana antud ütluseid, milliseid ta andis süüdistuses märgitud ajal ja kohas ning milliste sisu on samuti põhjalikult tsiteeritud süüdistuses, on võimalik kasutada tõendina tema vastu käesolevas kriminaalasjas. Süüdistatav ei eita nende ütluste andmist, kuid väidab, et ta ei saanud aru, et tal on tunnistajana võimalik ka keelduda ütluste andmisest, kui need on teda süüstavad, et menetleja seda temale ei selgitanud ja tegelikult ta tegutses keelueksimuses. Kohtukolleegium leiab, et sama küsimust on juba vaaginud maakohus oma otsuses ning põhjendatult leidnud, et keelueksimust antud juhul ei esine ja nõustudes täielikult maakohtu otsuses toodud põhjendustega ning prokuröri kirjaliku seisukohaga ja ei pea neid vajalikuks üle korrata. Märkimist väärivad aga kohtukolleegiumi arvates järgmised olulised momendid. On tõsi, et Riigikohus on oma otsuses 3-1-1- 25-02 selgitanud üheselt oma seisukohta alljärgnevas. Nimelt pidas Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks rõhutada, et kriminaalasja menetlemisel on lubamatu suhtuda menetlusosaliste õiguste selgitamisse formaalselt. Õiguste selgitamine tunnistajale KrMK § 132 lg 2 mõttes tähendab vastavate menetlusõiguse sätete suulist avaldamist ning nende sätete sisu lahtimõtestamist uurija poolt. Õiguste selgitamiseks ei saa lugeda üksnes allkirja võtmist kriminaalmenetluskoodeksi paragrahvide loetelule ega ka mitte ülekuulatavale võimaluse andmist lugeda iseseisvalt menetluskoodeksi vastavaid paragrahve. Kokkuvõtvalt võib Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates nentida, et kuna 23. märtsil 2001. a asetleidnud LM ülekuulamisel ei selgitatud talle tema õigusi ja kohustusi viisil nagu seda eeldab KrMK § 132 lg -s 2 sätestatu, leidis sellel ülekuulamisel aset kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes. Selle ajaga, millest pärineb eeltsiteeritud Riigikohtu seisukoht, on aga kriminaalmenetlusõiguses palju muutunud. Vastu on võetud uus seadustik ning mis olulisem, on välja töötatud ametlik ja ühtne justiitsministri määrusega kinnitatud tunnistaja ülekuulamise protokolli vorm (Justiitsministri 16. juuli 2008. a määrus nr 39 „Kriminaalasja kohtueelse menetluse dokumentide näidisvormide kehtestamine” Lisa

kui puuduvad tõendid, et allkiri temalt välja peteti või teda selleks vägivalla ähvardusel sunniti, ei saa eitada fakti, et isik on teadlik oma õiguste ja kohustuste sisust. Omalt poolt märgib kohtukolleegium veel järgmist. Arutataval juhul on tõesti süüdistuse sisu selles, et isik on tunnistajana andnud kahel korral teises kriminaalasjas (n.ö põhiasjas) kuriteo tõendamiseseme asjaolude suhtes diametraalselt erinevaid ütlusi ning arusaamast, et kahte tõde ei saa olla, tuleneb ka adekvaatne seisukoht, et järelikult on ühel korral isik valetanud. See seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-130-13 väljaöeldud seisukohaga. Samas aga on kohtukolleegiumi hinnangul kaitsetaktika rajatud väärale arusaamale, et olukorras, kui elimineerida vaidlusalused kohtueelses menetluses A.H poolt tunnistajana antud ütlused, oleks tema vastutus valeütluste eest välistatud. Sellisel juhul oleks küll süüdistuse sisu olnud teine ja süüdistuse poolt esitatud tõendite kogum mõnevõrra erinev e. tõendina oleks tulnud hinnata ka KK suhtes tehtud süüdimõistvat kohtuotsust, kuid kuriteokoosseis A.H käitumises oleks ka sellisel juhul olnud tuvastatav. Ehk siis olukorras, kus isik kutsutakse tunnistajana kohtusse ja ta ei ole eelnevalt andnud üldse ütlusi ning kohtus annab ta ütlusi, mis tõendamiseseme asjaolude osas on vastuolus ning diametraalselt erinevad teiste põhiasjas tehtud kohtuotsuse aluseks olevate tõenditega, võib samuti olla hinnatav valeütluste andmisena, kui see ei ole tingitud näiteks eksimisest. Sellistele tehioludele rajaneb näiteks süüdimõistev kohtuotsus kriminaalasjas, milles on ka Riigikohus oma seisukoha öelnud. Riigikohtu otsuses 3 1 1-100-07 on muuhulgas selgitatud, et ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina teises kriminaalasjas ei ole välistatud. Kriminaalmenetluse koodeksi kehtivuse ajal tehtud Riigikohtu üldkogu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-2-1-00 (RT III 2000, 16,169) ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1- 81-00 p-s 7.3 (RT III 2000, 20, 225) asuti seisukohale, et kohtuotsus kriminaalasjas, aga näiteks ka selle kohtuotsuse tegemisele eelnenud kohtuistungi protokoll, on käsitatavad "muu dokumendina" KrMK § 48 lg 2 mõttes. Nende dokumentidega saab põhimõtteliselt tuvastada üksnes mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt teadvalt vale ütluse andmist. Teadvalt vale ütluse andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks. Seega võib kohtuotsust ja kohtuistungi protokolli KarS § 320 järgi alustatud kriminaalmenetluses kasutada tõendina tuvastamaks süüdistatava ütluste erinevust tõenditest, millele kohus on tuginenud otsuse tegemisel. Kolleegium leiab, et need seisukohad kehtivad jätkuvalt ka pärast kriminaalmenetluse seadustiku jõustumist ja ühe kriminaalasja menetlusdokumente, sh süüdistusakti, kohtuotsust ja kohtuistungi protokolli võib kasutada teises kriminaalasjas tõendina muu dokumendina - KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Sealjuures tuleb KarS § 320 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohtulikul arutamisel tuvastada, et isik oli tunnistaja kriminaalmenetluses, teda on vastutusest hoiatatud ja ta andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta. Kohtud tuvastasid TT süüdistusasjas, et SS- i kriminaalasjas oli TT tunnistajana hoiatatud võimalikust vastutusest KarS §-de 318 ja 320 järgi. TT andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta ja tema ütlused erinesid teistest kohtu poolt usaldusväärseteks tunnistatud tõenditest. Tuvastatud on ka teadvalt vale ütluse andmise aeg ja koht, milleks on kohtulik arutamine Tartu Maakohtus 3. juulil 2006. a. TT valetas teadlikult vaidlusaluste asjaolude suhtes, s.t ta ei eksinud ega unustanud vms. Seejuures tuginesid kohtud käesoleva otsuse p -s 1.1 märgitud kirjalikele tõendi.

Samamoodi ülemäärast rõhku on kaitsepool käesolevas kriminaalasjas omistanud sellele, et süüdistatav teatas juba kohtueelse menetluse käigus prokuratuurile oma soovist eelnevalt antud ütlusi muuta. Prokuratuur süüdistatava avaldusele ei reageerinud ning seetõttu jäi üle ütlused anda kohtus. Ka selle väite osas peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et asjaolu, kas A.H kuulati uuesti kohtueelses menetluses üle või mitte ei oma samuti määravat tähtsust süüküsimuse lahendamisel. Kui ta oleks üle kuulatud kohtueelses menetluses uuesti, siis see ei välistaks samuti tuvastatud tehiolude valguses tema vastutust KarS § 320 lg 1 järgi. Sel juhul sedastaks kohus, et, et A.H on kahel korral menetlejale andnud tõele mittevastavaid ütlusi ning hinnates need valeütlusteks, olnuks see pigem süüd suurendav faktor. Selles valguses jääb küll arusaamatuks maakohtu seisukoht, et süüdistatava soov anda juba kohtueelses menetluses eelnevalt antud ütlustega erinevaid ütlusi on hinnatav kuidagimoodi „oma vea parandamisega“ ning omab seejuures ka karistust kergendavat mõju, kuid nii see on otsuses kirjas ja kuna seda on arvestatud pigem süüdistatava kasuks, siis sellisel kujul see ka otsusesse jääb. Teiseks, mitte kuskilt ei tulene arusaama, et ütlused või ühed/mõned neist, milliseid tuleb hinnata ja milliste alusel otsustada, kas tegemist on valeütlustega või mitte, peavad olema antud kohtus. Kui isik on andnud tunnistajana kriminaalmenetluses kohtueelse menetluse käigus mitu korda ütlusi, mis on diametraalselt erinevad selle kriminaalasja tõendamiseseme asjaolude osas või on ta andnud üks kord ütlusi, mis lahknevad nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kas kohtuotsusega või kriminaalasja lõpetamise määrusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, on samuti võimalik hinnata ütlusi valeütlustena. Vastasel juhul välistaks valeütluste andmises süüdimõistmise asjaolu, et põhiasjas on menetlus päädinud lihtmenetluses tehtud kohtuotsusega (lühimenetlus, kokkuleppemenetlus), kus kohtus tunnistajaid üle ei kuulata. Ka tunneb kohtupraktika kaasusi, kus kriminaalmenetlus on põhiasjas lõpetatud seoses isiku surmaga, kuid selles asjas tunnistajana valeütlusi andnud isik – samamoodi sõidukit juhtinud isiku osas – on võetud kriminaalvastutusele KarS § 320 alusel (Tallinna Ringkonnakohtu 16. veebruari 2009. a otsus kriminaalasjas 1- 08-7286,). Kokkuvõtteks eelnevale tahab kohtukolleegium rõhutada seda, et need asjaolud, millised on saanud käesolevas kriminaalmenetluses vaidlusesemeks süüdistatava süü osas, ei välista süüdistatava süüd ning ei saa kaasa tuua maakohtu otsuse tühistamist. Süüdistatavale on maakohtu poolt mõistetud karistus KarS § 320 lg 1 sanktsioonis ettenähtud kergema karistusliigiga – rahalise karistusega – ning karistus on mõistetud alla sanktsiooni keskmise määra. Seega on kohus arvestanud juba kõiki KarS §-s 56 sätestatud asjaolusid ja seda süüdistatava kasuks. Selliseid asjaolusid, mis annaks põhjendatud aluse maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamiseks, ei ole kohtukolleegium tuvastanud. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § -s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p -st 1, § 344 -345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 10. novembri 2014. a A.H suhtes muutmata. Julia Katškovskaja

Andres Parmas

Orvi Tali

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.