1-14-5521/27 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista Egon Kukk süüdi KarS § 424 järgi ja mõista talle karistuseks 6 kuud vangistust, mis jätta KarS § 74 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et Egon Kukk ei pane 18-kuulise katseaja kestel toime uut kuritegu ning kriminaalhooldaja järelevalve all täidab KarS § 75 lg 1-s nimetatud kontrollnõudeid. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võtta Egon Kukelt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 6 kuuks. Apellatsiooni motiivide kohaselt tunnistas maakohus Egon Kuke ütlused alusetult ebausaldusväärseks ja jättis tõendite kogumist välja. Egon Kuke ütlused haakuvad nii MT kui MV ütlustega, mis puudutab politseipatrulli jõudmist sündmuskohale, politseipatrulli korralduse sisu Egon Kukele, joobe kontrollimist ja tuvastamist. Asjaolu, et süüdistatava põhjendus selle kohta, miks ta konkreetsel ajal ja kohas mootorsõidukit joobes juhtis, ei ole kohtu jaoks nö eluliselt usutav, ei tingi prokuratuuri arvates tema ütluste tervikuna ebausaldusväärseks tunnistamise. Süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks tunnistamisega rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mis omakorda tingis ebaseadusliku kohtuotsuse tegemise. Selleks, et tuvastada, kas Egon Kuke tegevuses esines keelueksimus, tuleb kõiki tõendeid kogumis hinnates kindlaks teha politsei poolt süüdistatavale antud korralduse sisu. Kohtuliku uurimise käigus kuulati esmalt üle süüdistatav Egon Kukk, kes kõigile küsimustele, mis puudutas politsei poolt antud korralduse sisu, vastas nii kaitsjale, prokurörile kui ka kohtule, et „kuna auto aken ja uksed olid lahti, siis kästi need kinni panna“. Ka tunnistaja MV ütlustest nähtub, et politseipatrull andis Egon Kukele korralduse auto aknad ja uksed kinni panna. Politsei poolsest korraldusest auto ohutuks teha ei rääkinud süüdistatav ega tunnistaja MV sõnagi. Kohtuliku arutamise käigus kuulati tunnistajana üle ka patrulli teine liige MT, kelle sõnul ta ütles Egon Kukele, et „nii kauaks tuleb see auto teha ohutuks

5.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, prokuröri apellatsiooni väidetega ning kaitsja vastuväidetega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Esmalt viitab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul, mistõttu on ringkonnakohtul õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (näiteks 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-117-03). Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemas praktikas selgitatud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (näiteks 12. aprilli 2010. a otsus nr 3-1-1-21-10, 18. märtsi 2008. a otsus nr 3-1-1-5-08 ja 19. mai 2005. a otsus nr 3-1-1-43-05). Käesoleva asja maakohtu otsusest nähtub, et Egon Kuke süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS §-s 424. Samas tuvastas kohus, et süüdistatav ei ole selle kuriteo toimepanemises süüdi, sest ta tegutses KarS § 39 lg-s 1 sätestatud keelueksimuses. Eeltoodu tõttu on Egon Kuke õigeksmõistmiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. 5.2 Prokurör heidab maakohtule ette, et kohus on Egon Kuke ütlused põhjendamatult tervikuna ebausaldusväärseks tunnistanud. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-11-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega.

Süüdistatava Egon Kuke kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et ta sõitis sõiduautoga kodu poole, mis asub XXXXXX. Sõiduautol purunesid mõlemad esimesed rehvid. Ta sõitis katkiste rehvidega umbes kilomeetri ja jättis siis sõiduauto keset teed seisma. Kuna tal telefoni kaasas ei olnud, siis ei saanud kedagi kutsuda, kes teda koju viiks. Ta läks autost umbes 10 meetrit eemale ja hakkas pudelist viina jooma ning ootama, millal tuleb juhuslik auto, keda peatada. Ta peatas esimese läheneva auto. Kuna oli pime, siis ta ei näinud, et tegemist oli politseiautoga. Politseinikud käskisid tal alkomeetrisse puhuda ja see näitas joovet. Naispolitseinik käskis tal auto uksed ja aknad sulgeda ning ta lubati koju viia. Akende sulgemiseks keeras ta autol süüte sisse, kuid kuna käik oli sees, siis liikus auto omal jõul paar meetrit edasi. Tunnistaja JT ütlust nähtub, et temast sõitis mööda sõiduauto, kes tegi laperdavat müra, sest selle üks rehv oli katki ja täiesti tühi. Sõiduautos oli vaid juht. Tunnistaja arvas, et tegemist on joobes isikuga, sest reeglina ükski sõiduauto juht täiesti tühja rehviga ei sõida. Mõni aeg hiljem nägi ta, et sama auto oli keset teed seisma jäänud ja selle juhipoolsest uksest väljus sama isik, kes oli eelnevalt seda sõidukit juhtinud. Ta tundis selle isiku ära välimuse ja riietuse järgi. Rohkem isikuid sõiduauto juures ei olnud. Isikul olid tasakaaluhäired ja ta oli silmnähtavalt joobes. Tunnistaja teatas juhtunust politseisse. Seega tunnistaja JT ei kinnita süüdistatava ütlusi selle kohta, et ta läks autost eemale ja hakkas alles siis pudelist viina jooma. Tunnistaja ütluste kohaselt oli isik joobes juba enne seda, kui ta sõiduautost väljus. Politseiametnike MT-i ja MV ütlustest nähtub, et politseile oli teatatud Pärnu kandis sõitvast sõidukist, mille rehvid olid katki ja juht ilmsete joobetunnustega. Nad asusid kirjeldatud tunnustele vastavat sõidukit otsima ja leidsid selle keset kruusateed seismas. Sõiduautost eemaldus isik, kes läks jalgsi XXXXXX poole. Isik oli alkoholijoobes, sest tema suust tuli alkoholi lõhna ja tal esinesid koordinatsioonihäired. Indikaatorvahendisse puhumisel tuvastati tal alkoholi joove. Algul väitis isik, et tal ei ole teel seisva sõiduautoga puutumust. Pärast isikuandmete kontrollimist ja sõiduauto läbivaatust aga kinnitas, et autoga sõitis tema. Pärast seda oli vaja sõita politseijaoskonda dokumente vormistama ja sõiduauto tuli teele jätta. MT-i ütluste kohaselt andis ta Egon Kukele korralduse sõiduauto kolmandatele isikutele ohutuks teha ning selle uksed ja aknad sulgeda. Otsest korraldust sõiduautoga sõitmiseks ta ei andnud. Egon Kukk istus sõiduautosse, sulges aknad ja parkis selle vasakule poole tee äärde. Selleks sõitis ta autoga mõne meetri. Kui Egon Kukk kuulis politseiametnikelt, et nüüd sõitis ta alkoholijoobes juba teist korda, siis muutus ta väga õnnetuks. MTi ütluste kohaselt mõistis Egon Kukk tema korraldust sõiduauto kolmandatele isikutele ohutuks tegemise kohta ilmselt valesti, sest sõiduautoga sõita ta Egon Kukel ei käskinud. MT leiab, et tema korraldus ei olnud piisavalt arusaadav. Ilma temapoolse korralduseta ei oleks Egon Kukk sõiduautot juhtima hakanud, sest tühjade rehvidega ning politseiametnike juuresolekul ei oleks saanud ta kuhugi põgeneda. Lisaks sellele oli tema isik ja esialgne joobe kahtlus juba kindlaks tehtud. Tunnistaja MV annab MT-iga analoogseid ütlusi. Ta ei kuulnud vaid seda, et MT oleks andnud Egon Kukele korralduse sõiduauto kolmandatele isikutele ohutuks teha. Kohtukolleegiumi hinnangul ei tarvitsenud tunnistaja seda ütlust kuulda või tähele panna, sest politseiametnikud ei viibinud kogu aeg teineteise lähedal. Kohtukolleegiumil ei ole põhjust kahelda MT-i ütlustes Egon Kukele antud korralduste osas, sest tunnistaja suhtub ise antud korraldusse kriitiliselt. Eeltoodust nähtub, et Egon Kuke ütlused ei ole kooskõlas politseiametnike ütlustega. Politseiametnikud ei kinnita Egon Kuke ütlusi selle kohta, et viimane nad ise kinni pidas. Samuti seda, et sõiduauto omal jõul edasi liikus. Kuna süüdistatava ütlused on vastuolus tunnistajate JT, MT-i ja MV ütlustega, siis on maakohus tema ütlused põhjendatult ebausaldusväärseks tunnistanud. 5.3 KarS § 39 lg 1 kohaselt puudub isikul süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on hiljutises 10. oktoobri 2014. a otsuses nr 3-1-1-46-14 korranud oma varem väljendatud seisukohta, et süü välistamine KarS § 39 lg 1 järgi nõuab seda, et täidetud oleks kaks eeldust. Esiteks peab teo toimepanija olema õiguslikus eksimuses, nt pidama seaduslikuks sellist tegu, mis tegelikult on keelatud. Teiseks peab eksimus olema eksija jaoks vältimatu. Teisisõnu ei välista mitte kõik õiguslikud eksimused isiku süüd. Üldjuhul ei ole eksimus vältimatu. Seda juhul, kui isikult saab nõuda, et ta oleks pidanud ise või nt asjatundjaga konsulteerides tulema selle peale, et tema tegu võib olla õigusvastane. Seega välistab väärarusaam süü vaid juhul, kui see ei ole isikule etteheidetav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuli 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3114, p 25; 1. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-91-13, p 15.1 ja 11. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-92-13, p 17.2). Käesoleva asja materjalidest nähtub, et Egon Kukk parkis sõiduauto politseiametniku MT-i korraldusel vasakule tee äärde, juhtides selleks sõiduautot alkoholijoobes mõne meetri. Ehkki mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes on keelatud, pidas Egon Kukk antud juhul sellist tegu seaduslikuks, sest täitis politseiametniku korraldust. Seega nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et Egon Kukk oli õiguslikus eksimuses. Käesoleva kriminaalasja peamiseks küsimuseks on aga asjaolu, kas see eksimus oli Egon Kuke jaoks vältimatu. Maakohus on vastanud sellele küsimusele jaatavalt. Kohtukolleegium nõustub selle seisukohaga täielikult. Politseiametnik MT-i ütlustest nähtub, et ta andis Egon Kukele korralduse sõiduk kolmandatele isikutele ohutuks teha ning uksed ja aknad sulgeda. Tunnistaja möönis kohtuistungil, et korraldus ei olnud piisavalt arusaadav, sest sõiduautoga sõitmiseks ta Egon Kukele korraldust ei andnud. Mida ta väljendi „kolmandatele isikutele ohutuks teha“ all mõtles, seda kohtuistungil välja ei selgitatud. Asja materjalidest nähtub, et tegemist oli öise ajaga. Oli küll maikuu, kuid süüdistatava ja tunnistajate ütluste kohaselt oli väljas küllaltki pime. Kahel pool teed olid sügavad kraavid. Egon Kuke juhitud sõiduauto seisis keset sõiduteed. Lähenev sõiduauto oleks sellest vaevalt mööda mahtunud. Kohtukolleegiumi hinnangul on keset teed seisev sõiduk kahtlemata ohuks kaasliiklejatele, eriti veel pimedas, öisel ajal. Väljend „kolmandatele isikutele ohutuks tegemine“ tähendab eesti keeles seda, et mingi eseme suhtes võetakse kasutusele abinõu, mis muudab selle võõraste isikute jaoks ohutuks. Antud juhul tähendas see objektiivse kõrvalseisja jaoks seda, et sõiduauto kõrvaldatakse teelt. Egon Kukk kasutas selleks sõiduauto tee äärde parkimist. Seevastu sõiduauto uste ja akende sulgemine pidi tagama vara säilimise, st takistama võõrastel inimestel sõiduautosse sissepääsemise. Asja materjalidest nähtub, et Egon Kukk sõitis sõiduautoga vaid mõned meetrid ja parkis siis selle vasakule tee äärde. Kui ta oleks soovinud sõiduautoga ära sõita, siis oleks ta sõitnud mööda teed edasi. Kuna sõiduautol olid rehvid purunenud, siis ei oleks olnud politseiametnike eest põgenemine ka praktiliselt teostatav. Selleks puudus ka mõte, sest Egon Kuke isik oli selleks ajaks juba kindlaks tehtud ja tema esialgne alkoholijoove tuvastatud. Egon Kuke eksimusest annab tunnistust asjaolu, et pärast sõiduauto parkimist teada saades, et oli sõitnud alkoholijoobes juba teist korda, muutus ta väga õnnetuks. Eeltoodut arvesse võttes nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et KarS § 39 lg 1 kohaselt puudub Egon Kukel süü mootorsõiduki juhtimises alkoholijoobe seisundis KarS § 424 järgi, sest ta ei saanud aru oma teo keelatusest ja see eksimus oli temale vältimatu.