Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 15.oktoobri 2014.a. otsusega tunnistada süüdi Tatjana Komsa KarS § 199 lg.2 p.9 – 25 lg.2 järgi ja karistuseks mõista vangistus 1 aasta 6 kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada Tatjana Komsale mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõista vangistus 1 aasta. KrMS § 275 lg.1 alusel valida Tatjana Komsa suhtes tõkendiks vahistamine, võtta Tatjana Komsa vahi alla kohtusaalis ning karistuse kandmise alguseks on 13.10.2014, arvates KarS § 68 lg 1 kohaselt eelvangistuses kinnipidamise aeg alates 13.10.2014 karistusaja hulka. Tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel või karistuse ärakandmisel. KrMS § 175 lg 1 p-de 4, 9 ning § 180 lg 1 alusel välja mõista Tatjana Komsalt riigieelarve tuludesse menetluskulud: sundraha 266,25 eurot ja kaitsjatasu 144 eurot. Menetluskulud tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Makseinfo menetluskulude tasumiseks saadetakse Tatjana Komsale posti teel. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Tatjana Komsa ́t süüdistatakse selles, et tema, isikuna, kes on varasemalt korduvalt toime pannud vargusi (teda on korduvalt karistatud KarS § 199 alusel, viimase aasta jooksul karistatud 18.01.14 ja 11.04.2014 Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi), vabanedes viimase karistuse kandmiselt 09.10.2014, jätkas varguste toimepanemist süstemaatiliselt ja uuesti 13.10.2014 kella 15:47 ajal, viibides aadressil xxxxxx xxx xxxx, Tallinn asuvas J kaupluse müügisaalis, võttis sealt, võõra vallasasja omastamise eesmärgil, R AS-le kuuluvat kaupa koguväärtusega 113,63 eurot ning möödus kassadest jättes kauba eest maksmata, kuid kuritegu viia lõpuni tal ei õnnestunud põhjustel, mis ei olenenud tema tahtest, teda pidas kinni kaupluse turvatöötaja. Kaup on tagastatud kauplusele rikkumata.

APELLATSIOONIDE JA MÄÄRUSKAEBUSE SISU:

Süüdistatav on esitanud maakohtu otsusele nii apellatsiooni, milles vaidlustab mõistetud karistust, kui ka määruskaebuse, milles palub pikendada menetluskulude tasumiseks antud tähtaega kuni 2015.a. lõpuni. Kohtukolleegium käsitleb esitatud

kaebusi ühtse apellatsioonina, sest menetluskulude vaidlustamine määruskaebe korras on ettenähtud olukorraks, kui otsust ei vaidlustata muus osas e. apellatsiooni süü, kvalifikatsiooni, karistuse, tsiviilhagi, konfiskeerimise vms. osas ei esitata. Süüdistatav taotleb apellatsioonis temale mõistetud vangistus asendada üldkasuliku tööga. Ta arvab, et kuna varasemalt ei ole seda võimalust kohus temale andnud, siis see peaks olema piisav hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemine. Süüdistatava kaitsja taotleb karistuse kergendamist või vangistuse asendamist raviga. Apellant on veendunult seisukohal, et T. Komsale mõsitetud karistus on liiga karm. Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks osundada kaitsja apellatsiooni vormistamisel tehtud veale. Nimelt, apellatsiooni kohaselt on apellandiks süüdistatav ja advokaat on apellatsioonis märgitud apellandi kaitsjaks. Allkirjastanud on aga apellatsiooni süüdistatava kaitsja. KrMS prg. 321 lg 3 kohaselt apellatsiooni allkirjastab ja kuupäevastab apellant. Seega, arvestades asjaolu, et apellatsiooni on allkirjastanud süüdistatava kaitsja, käsitleb apellatsioonikohus teda ka apellandina. KrMS prg. 333 lg 2 ja 4 sisu viitab üheselt sellele, et süüdistatav ja kaitsja on kriminaalmenetluses eraldi apellatsiooniõigusega menetlusosalised, kuigi KrMS prg. 318 tõesti nimetab apellandina kohtumenetluse poolt. Apellatsiooni tekstis tuleb aga apellandi asemel mõelda siiski süüdistatavat, kelle süüdimõistmise osas on apellatsioon esitatud. Kaitsja märgib, et Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud (Riigikohtu 18. juuni 2007.a kohtuotsus nr 3-1-1-24-07). Kaitsja peab ebaõigeks seda, et T.Komsale mõisteti reaalsele kandmisele kuuluv vangistus. T. Komsa karistamisel arvestas kohus tema puhtsüdamlikku kahetsust ja asjaolu, et vastutust raskendavaid asjaolusid tema puhul ei ole tuvastatud. Arvestades toimepandud kuriteo raskust on T. Komsa karistamine reaalse vabadusekaotusega ebaproportsionaalne. Kaitsja leiab, et süüdistatav on selline isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 692 sätteid, asendamaks karistuse raviga. Käesolevas asjas palus süüdistatav anda talle võimalus asuda sõltuvusravile rehabilitatsioonikeskuses. KarS § 69 2 lg 6 p 1 kohaselt tähendab vangistuse asendamine raviga narkomaanide puhul sõltuvusravi ning seda kohaldatakse isikule, kes on kuriteo toime pannud narkomaania tõttu. KarS § 692 lg 1 kohaselt on võimalik seda kohaldada juhul, kui isikule mõistetakse kuuekuuline kuni kaheaastane vangistus. KarS § 69 2 lg 8 kohaselt peab ravi ajal süüdimõistetu järgima kontrollnõudeid ning täitma talle pandud kohustusi vastavalt KarS §-s 75 sätestatule. Esiteks selgitab T. Komsa, et kuriteo toimepanemise ajal oli ta narkojoobes. Teiseks T. Komsale mõisteti karistuseks vangistus 1 aastaks. Fakt, et T. Komsa on kuriteo toime pannud narkomaania tõttu. KarS § 69 2 lg 6 p 1 eesmärk on võimaldada süüdimõistetule vangistuse alternatiivina ravi, juhul kui isik on süüteo toime pannud narkomaania tõttu. Ravi pakkumine aitab T. Komsal hoiduda samalaadsete kuritegude toimepanemisest, vähendab sotsiaalset tõrjutust- vangistuse asemel võimalik jätkata töötamist ning tagab sujuvama ülemineku ühiskonda. Kuna ravida saab vaid vaba tahte alusel, siis on asenduskaristusena kohaldatava ravi vältimatuks eelduseks süüdimõistetu enda nõusolek. T. Komsa on Harju Maakohtu

kohtuistungil rõhutanud, et ta on ise tõepoolest huvitatud enda paranemisest. T. Komsa rõhutab, et ravi kohaldamise ettepaneku tegemisel kaalub kohus arusaadavalt kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku, tema elutingimusi, samuti tagajärgi, mida võib talle kaasa tuua sõltuvusravi kohaldamine. Harju Maakohus ei ole eelnevatele asjaoludele hinnangut andnud. Apellant leiab, et T. Komsale mõistetud 1-aastane karistus on liiga karm ning ebaproportsionaalne. Karistuse mõistmise eesmärgid on süüdistatava puhul saavutatavad lühema ajalise vangistusega. KarS § 2 lg 2 kohaselt isiku karistamise aluseks on ennekõike tema teosüü. Apellant leiab, et T.Komsat on võimalik mõjutada edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest kergema karistuse kohaldamisega. Ta tunnistas oma süüd ning siiralt kahetsenud toimepandud. Lühem vangistus vähendab sotsiaalset tõrjutust- tal võimalik jätkata töötamist, see aga tagab sujuvama ülemineku ühiskonda. Tallinna Ringkonnakohtu 25.novembri 2014.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 5.detsembrini2014. Määratud tähtajaks apellatsioonimenetluse pooled kirjalikke seisukohti ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Süüdistatav on esitanud maakohtu otsusele nii apellatsiooni, milles vaidlustab mõistetud karistust, kui ka määruskaebuse, milles palub pikendada menetluskulude tasumiseks antud tähtaega kuni 2015.a. lõpuni. Kohtukolleegium käsitleb esitatud kaebusi ühtse apellatsioonina, sest menetluskulude vaidlustamine määruskaebe korras on ettenähtud olukorraks, kui otsust ei vaidlustata muus osas e. apellatsiooni süü, kvalifikatsiooni, karistuse, tsiviilhagi, konfiskeerimise vms. osas ei esitata. Süüdistatav taotleb apellatsioonis temale mõistetud vangistus asendada üldkasuliku tööga. Ta arvab, et kuna varasemalt ei ole seda võimalust kohus temale andnud, siis see peaks olema piisav hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemine. Süüdistatava kaitsja taotleb karistuse kergendamist või vangistuse asendamist raviga. Apellant on veendunult seisukohal, et T. Komsale mõsitetud karistus on liiga karm. Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks osundada kaitsja apellatsiooni vormistamisel tehtud veale. Nimelt, apellatsiooni kohaselt on apellandiks süüdistatav ja advokaat on apellatsioonis märgitud apellandi kaitsjaks. Allkirjastanud on aga apellatsiooni süüdistatava kaitsja. KrMS prg. 321 lg 3 kohaselt apellatsiooni allkirjastab ja kuupäevastab apellant. Seega, arvestades asjaolu, et apellatsiooni on allkirjastanud süüdistatava kaitsja, käsitleb apellatsioonikohus teda ka apellandina. KrMS prg. 333 lg 2 ja 4 sisu viitab üheselt sellele, et süüdistatav ja kaitsja on kriminaalmenetluses eraldi apellatsiooniõigusega menetlusosalised, kuigi KrMS prg. 318 tõesti nimetab apellandina kohtumenetluse poolt. Apellatsiooni tekstis tuleb aga apellandi asemel mõelda siiski süüdistatavat, kelle süüdimõistmise osas on apellatsioon esitatud. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

Maakohus on Tatjana Komsale karistust mõistes põhjalikult ja arusaadavalt selgitanud süüdistatavale karistuse mõistmist. Maakohtu otsuses on põhjendatud karistuse mõistmise üldpõhimõtteid ja nendest lähtudes selgitatud , miks ei ole Tatjana Komsale võimalik mõista rahalist karistust, miks tuleb temale mõistetud reaalne vangistus kindlasti ka reaalselt ära kanda ning miks ei ole võimalik teda seekord enam karistada lühiajalise vangistusega. Kohtukolleegium nõustudes täielikult maakohtu sellekohaste põhjendustega, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Arvestades KarS prg. 199 lg 2 sanktsiooni ülemmäära, milleks on 5 aastat, ei saa Tatjana Komsale mõistetud karistust – ärakandmisele kuuluvat 1 aastat - pidada kuidagi liiga rangeks karistuseks. Tatjana Komsa on aastaid süstemaatiliselt pannud toime varavastaseid kuritegusid, olnud varem üle kümne korra kohtu poolt karistatud, kandnud reaalselt karistuse ära ja vanglast vabanedes asunud koheselt jälle samale teele. Paratamatult ja põhjendatult tekitab selline olukord kohtus veendumuse, et Tatjana Komsa ei pane vargusi toime ainult siis, kui ta on ühiskonnast isoleeritud, s.o. kannab reaalset vangistust ja mida pikemaajaliselt teda karistada, seda harvemini paneb ta toime kuritegusid. Ühe aasta jooksul e. sama pika ajavahemiku kestel, kui ärakandmisele kuuluv karistusmäär, on Tatjana Komsa olnud kohtu all varavastaste kuritegude toimepanemise tõttu 4 korda. Seega puudub kohtul veendumus, et Tatjana Komsa, olles allutatud kriminaalhooldusele suudab katseaja edukalt läbida ning uusi kuritegusid mitte toime panna, mistõttu ei saa kohtukolleegiumi arvates kõne alla tulla tema karistamine üldkasuliku tööga. Tatjana Komsa on narkosõltlane ja teda on ka väärteo korras karistatud narkootikumide tarvitamise eest. Tema enda sõnul on talle määratud eluaegne metadooni asendusravi. Seda on ta saanud ka vanglas viibides. Väita, et tegemist on liiga pika vangistusmääraga on ilmselgelt põhjendamatu ja selle vangistusmäära lühendamiseks puudub alus. Mõistetud vangistus jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära, mis on karistuse mõistmisel vähemalt mõtteliseks lähtepunktiks. Kuna süüdistatav hakkas kohe peale eelmise karistuse kandmiselt vabanedes uuesti samalaadseid kuritegusid toime panema, ei saa tema karistusõiguslik kohtlemine olla ka leebem, kui eelmise kohtuotsusega. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-58-13 p.-s 10 selgitanud, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Kõike seda on maakohus karistuse mõistmisel põhjendatult arvestanud. Korduvalt kuritegusid toimepannud isikute karistustundlikkus on enamasti väga väike, mistõttu on põhjendatud pigem raskema karistuse mõistmine. Ka puudub seaduslik alus kohaldada Tatjana Komsa suhtes KarS prg. 69-2 sätteid ja asendada vangistus raviga. Vangistuse asemel süüdistatava ravile allutamine toimub menetlusseaduses rangelt reglementeeritud korras ning selleks ei piisa kohtuvaidlustes esitatud taotlusest. Milliseid andmeid on vaja selleks, et kohaldad KarS prg. 69-2 sätteid ja millises korras nende andmete kogumine toimub, see on sätestatud KrMS prg. 221-1. Samuti peab süüdistusakt sisaldama vastavaid andmeid (KrMS prg. 154 lg 2 p.8. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 tuleb süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitada menetluskulud süüdistataval, välja arvatud KrMS §-s 182 sätestatud juhul. Lähtudes KrMS §-st 423 ja § 417 lg-st 2 antakse väljamõistetud kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks süüdistatavale aega üks kuu arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kui süüdistatav ei ole selle tähtaja jooksul kohtukulusid hüvitanud, saadetakse

kohtuotsuse ärakiri sundtäitmise korraldamiseks kohtutäiturile. Kriminaalmenetluse kulude sissenõudmist sätestava KrMS 18. peatüki 3. jaos ei nähta otsesõnu ette võimalust, et kohus saaks kohtuotsuse tegemisel määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ühest kuust pikemat tähtaega. Sellist võimalust ei tulene otsesõnu ka KrMS § 180 lg-st 3, milles sätestatakse kohtu pädevus võimaldada hüvitada kohtukulusid ositi. Samas on Riigikohus oma määruses 3-1-1-109-13 asunud seisukohale, et regulatsiooni, mil kohus saaks määrata kohtukulude hüvitamise ositi vaid kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ettenähtud üldise ühekuulise tähtaja raames, ei saa pidada kohtukulude ositi hüvitamise eesmärki (süüdimõistetu varalise seisundi ja tema taasühiskonnastamise väljavaadete arvestamine) tagavaks. Püüdes leida lahendust ülalkirjeldatud probleemile, on Riigikohus praktikas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-12-12, p 7) asunud seisukohale, et lähtudes KrMS § 313 lg 1 p-st 7 on siiski kohus ka kohtuotsuse tegemisel pädev kaaluma kohtuotsuse täitmise asjaolusid ja tal on seejuures õigus määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ka ühest kuust pikem tähtaeg. Praeguses kriminaalasjas on maakohus kohtuotsuse tegemisel määranud, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, pikendades sellega otsuse vabatahtliku täitmise üldist tähtaega. Maakohtu otsus on ka selles osas igati seaduslik ja kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Kohtupraktikas on omaks võetud, et maksimaalne tähtaeg, mis antakse ositi menetluskulude hüvitamiseks on 12 kuud. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ja taotluse kohaselt on kaitsja kulutanud kokku 1 e. 2 pooltundi, mille eest taotleb hüvitist 48 eurot. Kohtukolleegium peab ajakulu mõistlikuks ja sellest tulenevalt hüvitamisele kuuluvat summat põhjendatuks. Kuna kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata, siis KrMS prg. 185 lg 2 alusel kannab apellatsioonimenetluse kulud süüdistatav. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse Tatjana Komsa suhtes muutmata ja mõistab süüdistatavalt välja menetluskulud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Julia Katškovskaja

/allkirjastatud digitaalselt/ Meelika Aava

/allkirjastatud digitaalselt/ Sten Lind

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.