Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
3-1-1-86-14 2. detsember 2014 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Saale Laos Kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise ja tsiviilhagi tagamise abinõude tühistamise vaidlustamine Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2014. a määrus kriminaalasjas nr 1-14-735 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ Europlaza kaitsja vandeadvokaat Vahur Kivistik, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri pooled ringkonnaprokurör Martin Tuulik Asja läbivaatamise kuupäev ja 12. november 2014, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2014. a määrus muutmata ja kaitsja määruskaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 13. detsembri 2012. a määrusega anti OÜ Europlaza üldmenetluses kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Samas kriminaalasjas anti süüdistatavatena kohtu alla veel Kalle Kama, Kaupo Surva ja Martin Lätt. Neist isikutest viimane oli OÜ Europlaza juhatuse liige.
2.Harju Maakohtu 17. jaanuari 2014. a määrusega eraldati OÜ Europlaza kriminaalasi eraldi menetlusse, sest ilmnes, et 14. jaanuari 2014. a lepinguga müüdi äriühing Läti Vabariigis asuvale ettevõttele Vormax SIA. OÜ Europlaza uueks juhatuse liikmeks sai Läti Vabariigi kodanik M. B. Kuivõrd M. Lätt ei olnud kohtuistungi ajal enam süüdistatava osaühingu juhatuse liige, puudus kohtuistungilt juriidilisest isikust süüdistatava seaduslik esindaja.
3.22. aprillil 2014 andis prokuratuur M. B.-le üle kohtukutse 16. mail 2014 toimunud kohtuistungile. M. B. eelnevate elektronposti teel saadetud korduvate kutsete kättesaamist ei kinnitanud. Tema kodusele aadressile ja OÜ Europlaza juriidilisele aadressile saadetud kutsed tagastati avamata kujul. Kohtukutse kättesaamist ei kinnitanud ta ka äriühingu elektronposti aadressi kaudu. 8. mail 2014 kutsus M. B. ennast juhatuse liikme kohalt tagasi ja valis uueks juhatuse liikmeks A. Z. Sellest teatas ta kohtule vahetult enne järgmist kohtuistungit 15. mail 2014.
4.16. mail 2014 toimunud kohtuistungile OÜ Europlaza juhatuse liige A. Z. ei ilmunud ja seetõttu
rahuldas maakohus prokuröri taotluse sundtoomise kohaldamiseks 28. mai 2014. a kohtuistungile. Ühtlasi rahuldas maakohus 20. mai 2014. a määrusega prokuröri taotluse kannatanu tsiviilhagi täiendavaks tagamiseks, kaasates KrMS § 401 alusel kriminaalmenetlusse kolmanda isikuna OÜ Europlaza osaniku Vormax SIA. Samuti arestis kohus kolmandale isikule kuuluvad OÜ Europlaza osad nimiväärtusega 2556 eurot 47 senti ja keelas Vormax SIA-l süüdistatava äriühingu osade mis tahes käsutamise, võõrandamise ning nende koormamise tehingute tegemise, aga ka OÜ Europlaza lõpetamise, ühinemise, jagunemise ja mis tahes ümberkujundamise. Samuti keelati osanikul süüdistatava juhatuse liikme tagasikutsumine, registrist kustutamine ja uue juhatuse liikme valimine ning juhatuse liikmel osaühingu nimel mis tahes tehingute tegemine. Kohus leidis, et ta ei saa kriminaalasja menetleda ja tsiviilhagi lahendada, sest juriidilisest isikust süüdistatav hoidub kriminaalmenetlusest kõrvale. On põhjendatud alus arvata, et tsiviilhagi tagamata jätmisel muutub tsiviilhagi lahendamine võimatuks, mille tõttu on vajalik täiendavate tsiviilhagi tagamise abinõude rakendamine.
5.28. mai 2014. a kohtuistungil esitas OÜ Europlaza kaitsja kohtule tõendid selle kohta, et 22. mail 2014 äriregistrile edastatud avaldusest nähtuvalt astus A. Z. juriidilisest isikust süüdistatava juhatuse liikme kohalt tagasi. Arvestades, et kohtuistungist ei võtnud taas osa juriidilisest isikust süüdistatava seaduslik esindaja, lükkas maakohus kohtuistungi edasi.
6.Harju Maakohtu 5. juuni 2014. a määrusega tagastati kriminaaltoimik prokuratuurile ja tühistati kohtumenetluses valitud tsiviilhagi tagamise abinõud. Kohus ei nõustunud prokuröri taotlusega määrata uus kohtuistungi aeg siis, kui tsiviilkohtumenetluses oleks lahendatud prokuratuuri taotlus OÜ-le Europlaza uue juhatuse liikme määramiseks. Süüdistataval puudub juhatuse liige ja pole teada, kas ning millal uus juhatuse liige määratakse. Kriminaalasja ei saa süüdistatava osavõtuta arutada ja seetõttu ei ole mõeldav ka järgmiste menetlustoimingute tegemine või kriminaalmenetluse lõpetamine mis tahes alusel. Juriidilisest isikust süüdistatava osavõttu kohtuistungitest ei saa tagada, sest seadus kujunenud olukorda ei reguleeri. Küll annab KrMS § 213 lg 1 p 1 prokuratuurile pädevuse juhtida kohtueelset menetlust ja teha vajaduse korral menetlustoiminguid. Prokurör saab kohtueelses menetluses pöörduda tsiviilkohtusse ja taotleda süüdistatavale uue juhatuse liikme määramist. Oleks lubamatu, kui kriminaalasi jääks kohtu menetlusse kindlaks määramata ajaks. Arvestades, et kriminaalasja edasine arutamine on muutunud võimatuks, tuleb kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada ja kohtus rakendatud tsiviilhagi tagamise abinõud tühistada. Ühtlasi märkis maakohus, et KrMS § 385 p 15 kohaselt ei ole määrus vaidlustatav.
7.Harju Maakohtu määruse peale esitas siiski määruskaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Martin Tuulik, kes taotles määruse tühistamist.
8.Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2014. a määrusega rahuldati määruskaebus, tühistati maakohtu määrus ja tagastati kriminaalasja materjal samale kohtule menetluse jätkamiseks samas kohtukoosseisus. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus ekslikult, et määrus ei ole KrMS § 385 p 15 alusel vaidlustatav. Osutatud säte reguleerib olukorda, kus kohus tagastab prokuratuurile kriminaaltoimiku lihtmenetluses. Kohtuasjas nr 3-1-1-7-12 leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et
KrMS § 385 p-s 15 peetakse silmas sama seadustiku § 2351 p-des 2 ja 3, § 2451 lg-tes 2-4, § 253 p-s 3 ning § 2565 lg 1 p-s 1 nimetatud määrusi, millega kohus mõnes lihtmenetluses tagastab kriminaaltoimiku prokuratuurile, keeldudes kriminaalasja lahendamisest lihtmenetluse korras. Seega oli maakohtu määrus vaidlustatav ja KrMS § 384 lg 1 kohaselt said selle peale määruskaebuse esitada kohtumenetluse pooled. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette, et kohus saab üldmenetluses kohtuliku uurimise staadiumis kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastada. Tegemist on praktikas harva esineva olukorraga, kuid KrMS § 269 lg 1 järgi tuleb süüdistatava ilmumata jäämise korral kohtulik arutamine edasi lükata, mitte kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada. Kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamiseks puudus seaduslik alus ja seetõttu tuleb määrus selles osas tühistada ning kriminaalasja materjal maakohtule menetluse jätkamiseks tagastada. Määrus tuleb tühistada ka tsiviilhagi tagamise täiendavate abinõude tühistamise osas.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
9.Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse OÜ Europlaza kaitsja vandeadvokaat Vahur Kivistik, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja prokuröri määruskaebuse läbi vaatamata jätmist. Kaebuse esitaja märgib kokkuvõtlikult, et KrMS § 385 p 15 kohaselt ei saa määruskaebust esitada prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse peale. Järelikult on praeguses kohtuasjas määruskaebuse esitamine KrMS § 383 lg 1 ja § 385 p 15 koosmõjus välistatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-7-12 ei ole asjasse puutuv lahend, kuna selles käsitleti süüdistusakti tagastamisega seonduvat. Võimalus tagastada prokuratuurile kriminaaltoimik ka üldmenetluses tuleneb KrMS § 385 p 15 sõnastusest. Osutatud norm ei sisalda kaebeõiguse piirangut menetlusliikide kaupa, ja kuigi menetlusseaduse regulatsioon võiks olla detailsem, ei ole õige väide, et kriminaaltoimiku tagastamist käsitlevad sätted üldse puuduvad. Ka ei ole seadusandja terminikasutuses järjepidev, kasutades samal ajal termineid „kriminaaltoimik“ ja „kriminaalasja materjal“. Sellele vaatamata leidis ringkonnakohus, et KrMS § 385 p-s 15 sätestatud kaebeõiguse piirang hõlmab lisaks kriminaaltoimiku mõistele ka kriminaalasja materjali mõistet KrMS § 2565 kohaldamisel. Seeläbi jaatati ühest küljest KrMS § 385 p 15 laiema sisustamise vajadust, kuid teisalt kitsendati normi reguleerimisala.
10.Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör M. Tuulik vaidleb määruskaebusele vastu, märkides kokkuvõtlikult, et KrMS § 385 p 15 ei ole asjasse puutuv säte. See norm reguleerib olukorda, kus kohus tagastab prokuratuurile kriminaaltoimiku lihtmenetluses. Sama seisukohta väljendas Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtuasjas nr 3-1-1-7-12, osutades korduvalt just kriminaaltoimiku tagastamise võimalusele. Seetõttu on alusetu väide, et kõnealuses lahendis käsitleti üksnes süüdistusakti tagastamise küsimust. Eeltoodust lähtudes oli prokurör õigustatud maakohtu määrust määruskaebemenetluses vaidlustama.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna ringkonnakohtu määruse tühistamiseks alust. Nimelt sedastas apellatsioonikohus põhjendatult, et maakohtu määrust, millega tagastati kriminaaltoimik prokuratuurile ja tühistati ühtlasi tsiviilhagi tagamise abinõud, oli prokurör õigustatud vaidlustama KrMS § 384 lg 1 alusel. KrMS § 385 p-s 15 sätestatu ei ole aga praeguse kohtuasja lahendamisel asjasse puutuv. 11.1 KrMS § 385 p-s 15 nähakse ette, et määruskaebust ei saa esitada prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse peale. Kuigi sätte sõnastuse põhjal võiks esmapilgul tõepoolest järeldada, et konkreetne määruskaebuse esitamise keeld hõlmab kõiki menetlusliike, ei saa õigusnormide sisustamisel ja rakendamisel siiski piirduda pelgalt grammatilise tõlgendamisega, nagu leiab kaitsja, vaid muu hulgas tuleb välja selgitada normi kehtestamisega taotletud eesmärk. 11.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium on 26. jaanuari 2012. a määruses asjas nr 3-1-1-7-12 leidnud, et KrMS § 385 p 15 eesmärk on välistada võimalus vaidlustada maakohtu otsustust mitte lahendada asja (olemasoleval kujul) lihtmenetluse korras. Kõnealune edasikaebepiirang on põhjendatav sellega, et ühelt poolt on kohtul üldjuhul sisuliselt piiramatu pädevus lihtmenetluste kohaldamisest keelduda (vt KrMS § 2351 lg 1 p 3, § 2451 lg 1 p 4 ja § 253 p 3), teisalt säilib prokuratuuril kohtu kaalutlustest sõltumata lihtmenetlusest keeldumise korral alati võimalus saata kriminaalasi uuesti kohtusse üldises korras (üldmenetluses), s.t taotleda kriminaalasja täiemahulist kohtulikku arutamist. Seejuures ei ole ühelgi kohtumenetluse poolel subjektiivset õigust nõuda kriminaalasja arutamist lihtmenetluses. Sellises olukorras oleks kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise määruse vaidlustamise võimaldamine suuresti sisutu, sest kõrgema astme kohtul poleks peaaegu mitte kunagi menetluslikku alust kohustada maakohut kriminaalasja lihtmenetluse korras läbi vaatama. Samas pikendaks säärane määruskaebemenetlus põhjendamatult kriminaalasja lahendamise kogukestust (vt määruse p 9). 11.3 Tuginedes eelmises punktis refereeritud seisukohtadele, leidis ringkonnakohus õigustatult, et KrMS § 385 p-s 15 märgitu puudutab pelgalt lihtmenetluses tehtud kohtumääruste vaidlustamise keeldu. Vaidlusaluse normiga taotletava eesmärgi laiendamine üldmenetlusele ei oleks loogiliselt põhjendatav. Nimelt ei nähta kriminaalmenetluse seadustikus ette võimalust, mis annaks kriminaalasja üldmenetluses arutavale kohtule pädevuse kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada. Üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 järgi väljenduda üksnes õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 lg 1 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-45-13, p 11). Sel põhjusel ei saa KrMS § 385 p-s 15 sätestatu ka hõlmata sellise määruse vaidlustamise keeldu, mille tegemise võimalust menetlusseadustik ette ei näegi. Kirjeldatud põhjustel toimis ringkonnakohus seaduslikult, kui tühistas maakohtu määruse ja tagastas kriminaalasja maakohtu samale kohtukoosseisule kriminaalmenetluse jätkamiseks.
12.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2014. a määruse muutmata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata. Süüdistataval tekkinud menetluskulu, s.o valitud kaitsjale Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses makstud tasu, jääb KrMS § 187 lg 2 alusel süüdistatava kanda.
13.Kuivõrd käesoleva määrusega jäetakse ringkonnakohtu määrus muutmata, peab maakohtu sama kohtukoosseis kriminaalasja menetlemist jätkama. Samas on määruskaebemenetlus ajendatud maakohtu seisukohast, mille järgi ei ole kriminaalasja arutamine juriidilisest isikust süüdistatava seadusliku esindajata võimalik. Esimese astme kohtu hinnangul hoidub süüdistatav kriminaalasja arutamisest kõrvale, sest osaühingu juhatuse liikmed on pidevalt vahetunud. Mitmel korral on juhatuse liige tagasi kutsutud või tagasi astunud vahetult enne kohtuistungit. Maakohtu määruse tegemise ajal puudus süüdistataval juhatuse liige üldse ega olnud ka teada, millal uus juhatuse liige valitakse. Nendel asjaoludel on maakohus regulatsiooni puudulikkusele osutades leidnud, et tal ei ole menetluslikku võimalust juriidilisest isikust süüdistatava seadusliku esindaja kohtuistungist osavõttu tagada ja seeläbi kriminaalasja kohtulikku arutamist jätkata. Seoses eelnevate seisukohtadega peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada järgmist.
14.KrMS § 36 kohaselt osaleb juriidilisest isikust kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetluses oma juhatuse või seda asendava organi liikme kaudu, kellel on kõik kahtlustatava või süüdistatava õigused ja kohustused, sealhulgas õigus anda juriidilise isiku nimel ütlusi. KrMS § 36 kehtestamisel on seadusandja arusaadavalt lähtunud eeldusest, mille kohaselt vastab kriminaalmenetluses osalev kahtlustatav või süüdistatav ühing seaduses sätestatud nõuetele selles osas, et tal on seaduse ja põhikirja või ühingulepinguga nõutavad pädevad juhtorganid, mille kaudu ta tegutseb ning mille liikmed juriidilist isikut esindavad. Seega on iseenesest õige maakohtu seisukoht, et kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri olukorda, kuidas peaks menetleja toimima siis, kui kriminaalmenetlust tuleb toimetada juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava suhtes, kellel KrMS § 36 tähenduses pädev esindaja puudub.
15.Äriseadustiku § 59 lg 6 ja § 203 lg 1 p-de 2 ning 3 järgi võib osaühingul juhatuse liikme(te) puudumise tagajärjeks olla osaühingu sundlõpetamine. Osaühingu sundlõpetamisega kaasnevaks kriminaalmenetlusõiguslikuks reaktsiooniks oleks sellisel juhul kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 199 lg 1 p 4 või § 274 lg 1 alusel. Samas on ilmne, et seadusandja ei ole soovinud luua olukorda, kus juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava kriminaalasja menetlemine päädib kriminaalmenetluse
lõpetamisega
põhjusel,
et
viimane
ei
soovi
kriminaalmenetlusest
kõrvalehoidumise eesmärgil uut juhatuse liiget valida. Arvestades, et sundlõpetamise ähvardusel ei pruugi olla kriminaalmenetluse tagamiseks vajalikku mõju, aga ka sundlõpetamise menetluse läbiviimiseks
äriseadustikus
ette
nähtud
tähtaegasid,
ei
ole
see
tsiviilõiguslik
meede
kriminaalmenetluses rakendamiseks sobiv.
16.Kolleegiumi hinnangul ei ole vaadeldava küsimuse lahendamisel sobiv ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 602 ette nähtud juriidilise isiku juhtorgani liikme määramist puudutav regulatsioon. Nimelt ei saaks kõnealuse sätte järgi hagita menetluse alustamisel välistada menetlusõiguste pahauskset kasutamist selliselt, et pärast menetluse alustamist, kuid enne kohtulahendi tegemist, valib süüdistatavast juriidilise isiku pädev organ uue juhatuse liikme. See tähendaks omakorda, et juhtorgani asendusliikme määramiseks puuduks TsMS § 602 kohaselt alus. Hagita menetluse lõpetamisel ei oleks juhatuse liikme uuesti tagasikutsumine aga millegagi takistatud
ja selline situatsioon ei võimaldaks kriminaalasja arutamist endiselt jätkata. Kolleegiumi arvates ei ole juhatuse koosseisu muutumise vältimise abinõuna õige tugineda ka tsiviilhagi tagamist puudutavatele tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetele. Esiteks ei ole see lahendus praeguse kohtuasja näitel välistanud juhatuse liikmel omal algatusel tagasi astuda. Teiseks ei oleks osutatud võimalus
rakendatav
nendes
kriminaalasjades,
milles
kannatanu
tsiviilhagi
ei
esita.
Kriminaalmenetlust tagavate abinõude valik ei tohiks samas sõltuda kriminaalasjas tsiviilhagi esitamisest, vaid peaks olema kõigis menetlustes ühetaoline.
17.KrMS § 2 p 4 sätestab, et kriminaalmenetlusõiguse allikaks on Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Lähtudes käesoleva määruse punktides 13-16 märgitust ja tuginedes KrMS § 2 p-le 4, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et olukorras, kus juriidilise isiku pädev organ ei ole juhatuse liiget või liikmeid valinud ja kohus tuvastab, et selliselt on toimitud kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise eesmärgil, ning süüdistatava kohtusse kutsumiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ja temata on kohtulik arutamine võimalik, võib analoogiat aluseks võttes KrMS § 269 lg 2 p 2 järgi kriminaalasja erandlikult arutada juriidilisest isikust süüdistatava osavõtuta. Seda seisukohta põhjendab kolleegium järgmiselt. 17.1 KrMS § 269 lg 1 järgi on süüdistatava osavõtt kohtumenetlusest üldjuhul kohustuslik. Osutatud nõue tuleneb põhiseaduse § 24 lg-st 1 ja § 15 lg-st 1 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 6, milles nähakse ette isiku õigus viibida enda kohtuasja arutamise juures, õigus olla kohtus ära kuulatud ning kaitsta ennast talle esitatud süüdistuse vastu. Loetletud õigustele vastandub aga süüdistatava kohustus võtta osa kohtulikust arutamisest, mille tagamiseks on seadusandja sätestanud mitme põhiõigusi riivava kriminaalmenetlust tagava sunnivahendi rakendamise võimaluse. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et ühelt poolt tuleb kriminaalmenetluses tagada isikule võimalus ennast kaitsta ja viibida oma kohtuasja arutamise juures. Teiselt poolt peab arvestama ka menetlusökonoomiat ja avalikku huvi ehk seda, et kuriteole järgneks hukkamõist. Isiku õiguste tagamine riigi poolt peab olema efektiivne, s.t et riik peab kehtestama reaalselt
toimiva
mehhanismi,
et
isik
saaks
enda
õigusi
(sh
menetluslikke
tagatisi
kriminaalmenetluses) realiseerida. Samas ei saa sellises riigi kohustuses näha absoluutset nõuet, et riik peaks isiku huvide tagamise nimel ohverdama kõik muud huvid ka olukorras, kus isik enda huvide paremast tagamisest huvitatud ei ole. Seega tuleb leida mõistlik tasakaal, mille tarbeks ongi kriminaalmenetluses ette nähtud süüdistatava kohtulikust arutamisest osavõttu reguleeriv norm (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2004. a määrus asjas nr 3-1-1-30-04, p 10.3). 17.2 KrMS § 269 lg 2 p-s 2 sisalduv erandlik kriminaalasja tagaselja arutamise alus on mõeldud tagama kriminaalasja kohtuliku arutamise jätkumist neil juhtudel, mil menetleja mõistlikele pingutustele vaatamata ei ole süüdistatava asukohta Eesti Vabariigis tuvastatud ja on ilmne, et väljaspool Eesti Vabariigi piire viibiv süüdistatav hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaldamise eeldused sisult võrreldavad olukorraga, kus kohus on küll teinud mõistlikke pingutusi, tagamaks juriidilisest isikust süüdistatava
seadusliku esindaja ilmumist kohtuistungile, kuid süüdistatava tahtliku tegevuse tulemusena sellel ühingul seaduslik esindaja üldse puudub. Sellisel juhul ei saa tuvastada, kes on see isik, kes oleks KrMS § 36 mõttes pädev juriidilisest isikust süüdistatavat kriminaalmenetluses esindama, ega teha kindlaks ka tema asukohta. Teisalt võimaldavad kirjeldatud asjaolud järeldada, et juriidilisest isikust süüdistatav on sisuliselt asunud kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma, jättes ühingu juhtorgani koosseisu seaduse nõuetega kooskõlla viimata, vältimaks tema suhtes menetletava kriminaalasja kohtuliku arutamise jätkamist.
18.Eespool öeldut arvestades peab maakohus kriminaalasja uuesti arutama asudes esmalt välja selgitama, kas vahepealsel ajal on süüdistatavast osaühingu juhatusse valitud uued liikmed või kas seda kavatsetakse lähiajal teha. Kui osaühingu juhatusse ei ole jätkuvalt liikmeid valitud ega ole ka selge, kas seda lähema mõistliku aja jooksul tehakse, tuleb kohtul kaaluda kriminaalasja arutamist erandlikult juriidilisest isikust süüdistatava osavõtuta KrMS § 269 lg 2 p 2 alusel. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Saale Laos /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.