L.A ja E.G süüdistuses KarS § kokkuleppemenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Põlva kohtumaja) 24. septembri 2014 otsus
Apellatsiooni ja määruskaebuse esitaja
L.A ja Abdelrahman Arabi Ahmeid E.G kaitsja Monika Silvet
Prokurör
Külli Zimm
Süüdistatavad
L.A, sündinud 01.05.1993; elukoht: XXX
lg
p
järgi
E.G , sündinud 01.01.1992; elukoht: XXX
Kaitsja
Monika Silvet
RESOLUTSIOON:
Jätta Tartu Maakohtu 24. septembri 2014 otsus muutmata ja L.A ning E.G kaitsja apellatsioon ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
1.Tartu Maakohtu 24.09.2014 otsusega kokkuleppemenetluses mõisteti L.A süüdi KarS § 258 lg 1 p 2 järgi ja karistati 4 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 73 lg 1, 3 alusel määrati, et mõistetavat vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui L.A 3 aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvati alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 24.09.2014. Sama otsusega mõisteti E.G süüdi KarS § 258 lg 1 p 2 järgi ja karistati 4 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 73 lg 1, 3 alusel määrati, et mõistetavat vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui E.G 3 aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvati alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 24.09.2014. Maakohus mõistis L.A-lt menetluskuludena välja sundraha 532,50 eurot ja riigi õigusabi katteks 78 eurot riigituludesse. Samuti mõistis maakohus E.G-lt menetluskuludena välja sundraha 532,50 eurot ja riigi õigusabi katteks 78 eurot riigituludesse.
2.L.A süüdistatakse selles, et tema ajavahemikul 30.07.2014 kell 01.00 - 02.00 Põlva maakonnas Värska vallas Koidula külas Venemaa Föderatsiooni piiritähise nr 349 (-200 meetrit) juures ületas koos E.G-ga ebaseaduslikult Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise ajutise kontrolljoone suunaga Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariiki, rikkudes sellega Riigipiiri seaduse § 9 lg 1 nõuet, mille kohaselt Eestisse saabuvad või Eestist lahkuvad isikud ja transpordivahendid võivad välispiiri ületada ning Eestisse toodav või Eestist väljaviidav kaup võidakse üle välispiiri toimetada rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunktide kaudu nende lahtioleku ajal. Seega L.A pani toime ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamise grupi poolt, so KarS § 258 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. E.G süüdistatakse selles, et tema ajavahemikul 30.07.2014 kell 01.00-02.00 Põlva maakonnas Värska vallas Koidula külas Venemaa Föderatsiooni piiritähise nr 349 (-200 meetrit) juures ületas koos L.A-ga ebaseaduslikult Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise ajutise kontrolljoone suunaga Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariiki, rikkudes sellega Riigipiiri seaduse § 9 lg 1 nõuet, mille kohaselt Eestisse saabuvad või Eestist lahkuvad isikud ja transpordivahendid võivad välispiiri ületada ning Eestisse toodav või Eestist väljaviidav kaup võidakse üle välispiiri toimetada rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunktide kaudu nende lahtioleku ajal. Seega E.G pani toime ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamise grupi poolt, so KarS § 258 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2.1.Süüdistatavate, nende kaitsjate ja prokuröri vahel sõlmitud kokkulepete kohaselt nõuab prokurör kõigile süüdistatavatele karistuseks KarS § 258 lg 1 p 2 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest 4 kuud vangistust ja KarS § 73 lg 1, 3 alusel karistust mitte pöörata täitmisele, kui süüdistatavad ei pane 3 aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.
2.2.Süüdistatavad kinnitasid kohtuistungil, et on kokkuleppest aru saanud ja nõustusid sellega, samuti jäi prokurör kohtuistungil esitatud kokkulepete juurde. Kohtuliku arutamise põhjal leidis maakohus, et kokkuleppeid sõlmides on süüdistatavad väljendanud oma tõelist tahet ning kriminaalasja menetlemisel on järgitud kokkuleppemenetluse sätteid. Eeltoodule tuginedes leidis maakohus, et süüdistatavad tuleb süüdi mõista KarS § 258 lg 2 p 1 järgi ning neile tuleb mõista kokkuleppekohane karistus.
3.Tulenevalt KrMS § 180 lg 1 jättis maakohus menetluskulud süüdistatavate kanda – mõistes mõlemalt süüdistatavalt välja sundraha 532,50 eurot ja riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstav tasu 78 eurot. Maakohus leidis, kuna süüdistatavate näol on tegemist veel noorte ja töövõimeliste inimestega, kes on leidnud küllaldasi rahalisi vahendeid Eestisse tulekuks, siis ei pidanud kohus põhjendatuks jätta menetluskulusid riigi kanda. Maakohus leidis, et kõik menetluskulud tuleb süüdistatavatelt välja mõista. Arvestades asjaolusid, et süüdistatavatel -2-
puudub Eesti Vabariigis vara, nende varjupaigataotluste lahendamine on pooleli, mistõttu on võimalused tööga elatist teenida piiratud, pidas maakohus põhjendatuks KrMS § 180 lg 3 alusel anda süüdistatavatele menetluskulude tasumiseks pikem tähtaeg (12 kuud).
4.27.10.2014 esitas Tartu Maakohtu 24.09.2014 otsusele apellatsiooni ja määruskaebuse süüdistatavate esindaja Monika Silvet, kes taotles muuhulgas apellatsioonitähtaja ennistamist. Kaitsja märkis, et süüdistatavad ootasid Tartu Maakohtu 24.09.2014 otsusest araabiakeelset tõlget ning kaitsja ja tõlgiga oli neil võimalik kohtuda alles 15.10.2014 Vao varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses. Kuna apellandid ei olnud enne 15.10.2014 kätte saanud araabiakeelset Tartu Maakohtu 24.09.2014 otsust, siis palus kaitsja antud põhjustel apellatsiooni ja määruskaebuse esitamise tähtaeg ennistada.
5.Tartu Maakohtu 29.10.2014 määrusega ennistati süüdistatavate kaitsja Monika Silveti apellatsiooni ning määruskaebuse esitamise tähtaeg. L.A ja E.G kaitsja apellatsioon
6.Süüdistatavate kaitsja taotleb Tartu Maakohtu 24.09.2014 otsuse tühistamist täies ulatuses ning uue otsuse tegemist, millega mõistetakse L.A ja E.G neile esitatud süüdistuses õigeks. Samuti taotleb kaitsja süüdistatavatelt menetluskuludena sundraha ja kaitsjatasu väljamõistmise tühistamist või alternatiivselt menetluskulude vähendamist ja/või nende tasumise tähtaja pikendamist. Apellatsiooni seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. Sissejuhatavalt toob kaitsja välja asjaolud ja menetluse käigu. -
-
30.07.2014 vormistati apellantidele ettekirjutused Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetavad) ja kohaldati sissesõidukeeldu viieks aastaks isikute lahkumiskohustuse täitmise päevast alates. 12.08.2014 esitasid apellandid varjupaigataotlused. Isikud peeti uuesti kinni VRKS 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel. E.G sõnade kohaselt soovis ta esitada varjupaigataotluse 31.07.2014 toimunud Tartu halduskohtu istungil, kuid nii talle kui L.A-le väideti kohtus PPA esindaja poolt, et ta saab seda teha alles kinnipidamiskeskuses. 13.08.2014 esitas PPA Tallinna halduskohtule taotluse apellantide kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. 14.08.2014 Tallinna halduskohtu määrusega paigutati apellandid PPA kinnipidamiskeskusesse. 24.09.2014 tegi Tartu Maakohus otsuse kriminaalasjas nr 1-14-7939, millega mõisteti apellandid süüdi KarS § 258 lg 1 p 2 järgi kokkuleppemenetluses ning mõisteti menetluskuludena välja kummaltki apellandilt 610,50 eurot. Peale varjupaigamenetluse raames läbi viidud küsitlust hinnati PPA poolt apellantide kinnipidamiskeskuses kinnipidamise vajalikkust ning isikud vabastati kinnipidamiskeskusest enne kahe kuu möödumist.
7.Kaitsja märgib, et süüdistatavad on varjupaigataotlejad ja pagulased, keda Eesti Vabariik ei ole veel pagulastena tuvastanud, kuna varjupaigamenetlus veel kestab. Apellatsiooni kohaselt keelab objektiivne õigus pagulaste, sh varjupaigataotlejate suhtes karistuslike meetmete kohaldamise. Apellandid on seisukohal, et kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu ning lähtudes KrMS § 318 lg-st 4 tuleb maakohtu otsus tühistada. Kaitsja viitab ÜRO Pagulasseisundi Konventsioonile, millele tuginedes ei tohi pagulaste suhtes KarS § 258 kohaldada. -3-
7.1.Eesti Vabariik võttis 19.02.1997 vastu ÜRO Pagulasseisundi Konventsiooni (edaspidi Konventsioon) ja 31.01.1967. aasta pagulasseisundi protokolliga ühinemise seaduse, millistega ühinemine jõustus Eesti jaoks 09.07.1997. Eeltoodule ning KrMS § 2 p 2 ning PS § 123 teisele lausele tuginedes leiab kaitsja, et kuna konventsiooni näol on tegemist Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga, on sellel prioriteet Eesti seaduste ja muude aktide ees.
7.2.Kaitsja märgib, et Konventsioon põhineb Inimõiguste Ülddeklaratsiooni artikli 14 lg-l 1, mille kohaselt on igal inimesel õigus tagakiusamise eest varjupaika otsida. Pagulase mõiste on määratletud Konventsiooni artiklis 1 kui ka VRKS § 3, mille kohaselt on varjupaigataotleja välismaalane, kes on esitanud varjupaigataotluse, mille suhtes ei ole Politseija Piirivalveamet otsust teinud. VRKS § 4 lg 1 kohaselt on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu. VRKS § 4 lg 2 kohaselt on pagulasseisund välismaalasele, keda tunnustatakse pagulasena, antud staatus. Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et eristada tuleb pagulase mõistet ja pagulasseisundi mõistet. Viimasega üksnes tunnustatakse isiku pagulaseks olekut.
7.3.Konventsiooni artikli 31 lg 1 sätestab, et kui pagulane on saabunud riiki otse territooriumilt, kus tema elu või vabadus on olnud ohus artiklis 1 käsitletud põhjustel, ei kohalda osalisriik karistust ebaseadusliku riiki sisenemise või seal viibimise eest, kui pagulane viivitamata teatab endast ametiasutusele ning põhjendab riiki loata sisenemist või seal viibimist. Rahvusvahelise tõlgenduse kohaselt tähistab väljend „saabunud otse“ olukorda, kus isik siseneb riiki, millelt ta varjupaika taotleb, kas otse oma päritoluriigist või mõnest muust riigist, kus tema kaitstus, turvalisus ja ohutus ei olnud tagatud. Sõna „otse“ ei tohi kaitsja hinnangul tõlgendada täht-tähelt, sest pagulased ei pea saabuma oma pärisoluriigist ilma peatumata. Kaitsja juhib tähelepanu apellatsiooni lisale 3 – ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Balti- ja Põhjamaade regionaalbüroo 08.06.2012 arvamusele, mille kohaselt saab terminit „viivitamata“ tõlgendada nii, et avalduse viivitamatu esitamine/mitteesitamine sõltub asjaoludest, sh nõustamisvõimaluste olemasolust. Arvestades (psüühilist) traumat, keeleprobleeme, infopuudust, eelnevaid kogemisi, mis tihti seonduvad kahtlustega ametiisikute suhtes, ebakindlustunnet, ei ole ajalimiit taotluse viivitamatuks esitamiseks konkreetselt määratletav. Eeltoodule tuginedes leiab kaitsja, et ebaseaduslikult riiki sisenejate, ebaseaduslikult riigis viibijate või võltsitud dokumentide kasutajate kohtu alla andmine või muul viisil karistamine, sealhulgas kinnipidamine, võtmata igal üksikjuhtumil arvesse põgenemise asjaolusid ja keeldumine hinnata taotleja varjupaigataotluse põhjendust kujutavad endast riigi rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste rikkumist. Käesoleval juhul saabusid apellandid Eesti Vabariiki otse territooriumilt, kus nende elu ja vabadus olid ohus. Apellandid ei taotlenud küll koheselt piiril varjupaika, kuid see oli tingitud nende teadmatusest ja madalast haridustasemest.
7.4.Kaitsja märgib, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku amet on Konventsiooni artikli 31 lg 1 isikulise kohaldamise ulatuse osas selgitanud, et antud sättes mainitud karistuse kohaldamise keeld kehtib nii pagulaste kui ka varjupaigataotlejate suhtes, sest pagulasseisundi tunnistamine mitte ei muuda inimest pagulaseks, vaid üksnes kinnitab avalikult tema seisundit. Terminit „varjupaigataotleja“ kasutatakse nende isikute puhul, kelle taotlus on läbivaatamisel vastuvõetavuse hindamise menetluses või eelkontrollimenetluses, samuti nende puhul, kelle suhtes toimub parajasti pagulasseisundi määramise menetlus. Seega hõlmab antud termin neid isikuid, kes teostavad oma õigust nõuda varjupaigataotluse uut läbivaatamist kohtu- või haldusmenetluses. Kuna Konventsiooni artiklit 31 kohaldatakse ka Eestis asuvatele pagulastele ja varjupaigataotlejatele, siis ei tohiks ka Eesti Vabariik süüdistatavatele ebaseaduslikult riiki sisenemise või riigis viibimise eest karistust kohaldada. -4-
8.Kaitsja on seisukohal, et KarS § 258 lg 1 p 2 kohaldamisega anti süüdistatavate teole karistusõiguslik hinnang ning nende suhtes kohaldati karistust. Eeltoodu on aga vastuolus Konventsiooni artikli 31 lg-ga 1. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hinnangul on varjupaigataotlejate ja pagulaste kinnipidamine, millele lisandub varjupaigataotlejatelt ja pagulastelt kinnipidamisega seotud kulude sissenõudmine, käsitletav karistusena riiki loata sisenemise või seal viibimise eest Konventsiooni artikli 31 lg 1 tähenduses. Seega tuleb terminit „karistus“ tõlgendada laialt ning see hõlmab nii süüdistuse esitamist, trahvi nõudmist ja vangistamist, kuid ei piirdu nendega. Enesestmõistetavalt on karistamine ka süüdistatavate suhtes KarS § 258 kohaldamine. Seega, kuigi apellantide näol oli tegemist varjupaigataotlejatega, kelle suhtes pole varjupaigamenetlus lõpetatud ega tuvastatud, et apellandid ei vasta pagulase kriteeriumitele ning Konventsioon üheselt välistab pagulaste suhtes karistuslike meetmete kohaldamise, on apellantide suhtes faktiliselt siiski sanktsioone kohaldatud. Seetõttu ei ole Eesti Vabariik apellantide karistamisel järginud endale võetud rahvusvahelisi kohustusi.
9.Samuti leiab kaitsja, et KarS § 258 kohaldamisel ei ole järgitud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaitsja märgib, et paljud varjupaigataotlejad ja ka Eesti Vabariigi poolt tunnustatud pagulased on ületanud Eesti Vabariigi riigipiiri ebaseaduslikult ning suuremat osa neist ei ole selle eest karistatud. Varjupaigataotlejate karistamine tulenevalt nende ebaseaduslikust piiriületusest on hilisem praktika, kuigi antud seadusesäte on kehtiv olnud pikemat aega. Apellantide hinnangul ei ole PS § 12 lg-s 1 sisalduva võrdsuspõhiõigusega kooskõlas ka olukord, kus osasid varjupaigataotlejaid karistatakse ebaseadusliku piiriületuse eest, kuid teisi mitte. Selline vahetegu ning ebavõrdne kohtlemine ei ole põhjendatud ning selline KarS § 258 sisustamine riivab võrdsuspõhiõiguse kaitseala. Kaitsja hinnangul mistahes mõistlikud põhjused selleks samas puuduvad. Lisaks, märgib kaitsja, et KarS § 258 võib olla vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega ning Konventsiooniga osas, milles antud säte ei arvesta pagulaste õigustega ning Eesti Vabariigi rahvusvaheliste kohustustega. Kaitsja leiab, et apellatsioonis esitatud asjaolud ja KarS § 258 kohaldamise praktika vastuolu objektiivse õigusega annavad aluse selle sätte põhiseadusele mittevastavaks tunnistamiseks ulatuses, millega ei tagata pagulastele võimalust siseneda Eesti Vabariiki elu või vabaduse ohus oleku korral ilma sellele järgneva kriminaalkaristuse või muu sanktsioonita.
10.Lisaks esitas kaitsja määruskaebuse menetluskulude süüdistatavatelt väljamõistmise peale. Kaitsja leiab, et menetluskuludena kummaltki süüdistatavalt 610,50 euro väljamõistmise näol on tegemist karistuse kohaldamisega nende ebaseadusliku piiriületuse eest.
11.Ringkonnakohtu 13.11.2014 määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 24.11.2014. Prokuröri seisukohad esitatud apellatsiooni osas
12.Prokurör ei nõustu süüdistatavate kaitsja apellatsiooniga ning märgib vastuseks apellatsioonile järgmist. Apellatsiooni kohaselt ei ole kokkuleppes kirjeldatud tegu kuritegu. Siinkohal juhib prokurör tähelepanu Riigikohtu määrusele nr 3-1-1-80-03, mille kohaselt peetakse KrMS § 318 lg 4 teise lause esimeses alternatiivis (kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu) silmas olukorda, kus kokkuleppes kirjeldatud tegu (faktilised asjaolud) ei vasta mitte ühelegi karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule. See alus hõlmab üksnes materiaalõigusliku hinnangu vaidlustamist. Seega ei ole ringkonnakohtul võimalust ega pädevust hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud. -5-
Prokuröri hinnangul ei ole kahtlust selles, et süüdistatavate L.A ja E.G sõlmitud kokkulepetes toodud teokirjeldus hõlmab kõigile KarS § 258 lg 1 p 2 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnustele vastavaid faktilisi asjaolusid. Samuti märgib prokurör, et süüdistatavad on kokkuleppes esitatud teokirjelduse ja selle õigusliku kvalifikatsiooniga vabatahtlikult nõustunud nii prokuratuuris kui maakohtus kohtuistungil, kui kontrolliti, kas eelnimetatud kokkulepe väljendab süüdistatavate vaba tahet. Siiski märgib prokurör apellatsiooni sisuliste väidete kohta järgmist.
12.1.Prokurör ei nõustu asjaoluga, et apellatsioonis määratletakse apellante terminiga „pagulane“. Prokuröri hinnangul ei saa pagulaseks kuidagi pidada isikut, kes saab ise otsustada, millal ta lahkub kodumaalt ning kavandab hoolikalt oma lahkumist (kogub raha, taotleb viisat jne). Prokurör leiab, kuna L.A ja E.G kasutasid kodumaalt lahkudes passe, siis ei saanud nende lahkumine jääda võimudele märkamatuks, seega ei saa pidada tõenäoliseks, et nad oma kodumaal olid tagakiusatud või oli nende elu või vabadus ohus. Pigem on apellantide puhul tegemist majanduslikel kaalutlustel kodumaalt lahkunud isikutega. Samuti ei ole prokuröri hinnangul tõendatud, et Vene Föderatsioonis, kuhu süüdimõistetud esmalt saabusid, oleks neid taga kiusatud või mingil muul moel oleks nende elu ja vabadus Vene Föderatsioonis ohus olnud.
12.2.Apellante ei saa vaadelda kui isikuid ÜRO Pagulasseisundi Konventsiooni (edaspidi Konventsioon) artikli 31 punkti 1 mõttes. Apellatsioonile lisatud ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hinnangust nähtub, et sõnastust “otse territooriumilt” ei tohiks kohaldada sõna-sõnalt, kuna see kehtib praktikas ka nende isikute suhtes, kes on lühiajaliselt sõitnud läbi mõnest muust riigist ning ei suutnud sealt leida tagakiusamise eest kaitset. Kriminaalasjas on tuvastatud, et apellandid viibisid Vene Föderatsioonis pikemat aega, üks 3 kuud, teine 10 kuud. Nii nähtub L.A eeluurimisel antud ütlustest, et Sudaanist lahkumise eesmärk oli jõuda riiki, kus on hea elada ja töötada. Enne Eestisse saabumist elas ta SanktPeterburis 3 kuud, kuid soov oli Euroopasse jõuda. E.G ütlustest nähtub, et Sudaanist lahkumise eesmärk oli jätkata õpinguid ja parandada elutingimusi. Venemaal elas 10 kuud. Pole kuidagi võimalik, et Eesti Vabariiki jõuaks varjupaigataotleja ilma eelnevalt turvalist riiki läbimata. Turvaline on aga riik, kes on alla kirjutanud 1951. aasta Konventsioonile. Prokurör märgib, et Vene Föderatsioon kirjutas Konventsioonile alla 1993. aastal.
12.3.Konventsiooni artikkel 31 lõike 1 sõnastus võimaldab selle sätte erinevaid tõlgendusi. Euroopa kohus on 17.07.2014 kohtuasjas C-481/13 p 24 selgitanud, et „ehkki Euroopa ühise varjupaigasüsteemi rakendamise raames on Genfi konventsiooni kohaldamisalas küll vastu võetud mitu liidu õigusakti, on käesoleval juhul tõsi see, et liikmeriigid on säilitanud sellesse kohaldamisalasse kuuluva teatava pädevuse, eeskätt selle konventsiooni artikliga 31 reguleeritavas valdkonnas. Seega ei ole Euroopa Kohus pädev tõlgendama otse selle konventsiooni artiklit 31 ega ka muid artikleid“. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 14 lg 1 kohaselt peab varjupaika sooviv isik esitama oma taotluse viivitamatult. Nõustuda ei saa väitega, et apellandid ei taotlenud viivitamatult varjupaika teadmatusest ja madalast haridustasemest. 31.07.2014, päev pärast Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise ajutise kontrolljoone ületamist, Tartu Halduskohtu istungil avaldas L.A soovi Eesti Vabariigilt varjupaika saada, kuid saades teada, et seda saab esitada kinnipidamiskeskuses, esitas ta taotluse alles 12.08.2014. Alates 30.07.2014 kuni 12.08.2014 -6-
oli apellantidel sisuliselt 2 nädalat aega esitada varjupaigataotlust, mida nad siiski ei teinud. Prokuröri hinnangul ei saa välistada asjaolu, et alles pärast vastavasisulist nõustamist esitasid apellandid varjupaigataotluse, eesmärgiga vältida riigist väljasaatmist.
12.4.Mis puutub apellantide karistamisse KarS § 258 lg 1 p 2 järgi, mida on ette heidetud apellatsioonis, siis ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hinnangust lähtuvalt tuleb ebaseaduslikult riiki sisenejate karistamisel igal üksikjuhtumil arvesse võtta põgenemise asjaolusid. Prokuröri arvates ei saa apellante käsitleda põgenikena põhjustel, mida eespool juba analüüsiti. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hinnangust tuleneb samuti, et karistuslik puutumatus ei kehti selliste pagulaste kohta, kes olid ajutiselt või püsivalt elama asunud mõnesse muusse riiki, kus tõhus kaitse oli nende jaoks kättesaadav. Kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et apellandid elasid ajutiselt Vene Föderatsioonis. Järelikult, kui neil oleks esinenud reaalne ja tungiv kaitsevajadus, oleks nad varjupaigataotluse esitanud juba antud riigis. Nõustuda ei saa väitega, et apellantide suhtes KarS § 258 kohaldamisel ei ole järgitud võrdse kohtlemise põhimõtet. Varjupaika taotlevate isikute arv, kes ebaseaduslikult ületavad riigipiiri, on üsna väike. See on oluliselt suurenenud 2014. aastal. Enamasti on neil juhtudel alustatud kriminaalmenetlust ja süüdlasi on karistatud KarS § 258 alusel.
12.5.Mõnel juhul on ebaseaduslikult piiri ületanud varjupaigataotlejate suhtes kohaldatud KrMS § 219 lg 1 normi, mis sätestab, et kui isik on toime pannud teise astme kuriteo, mille eest võib mõista rahalise karistuse ja tal ei ole Eestis alalist või ajutist elukohta, võib uurimisasutus kahtlustatavana kinnipidamise isiku nõusolekul asendada menetluskulusid ning võimaliku karistusena mõistetavat rahalist karistust ja kuriteoga tekitatud kahju katva maksega riigituludesse. Prokurör leiab, et KarS § 258 ei ole vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse ning Konventsiooniga osas, milles need ei arvesta pagulaste õigustega ning Eesti Vabariigi rahvusvaheliste kohustustega. Õigusnormi rakendamisel omab tähtsust, kuidas õigusnormi, nii siseriiklikku kui rahvusvahelist, tõlgendada ja kohaldada igal konkreetsel juhul. Õigusnormi erinevad tõlgendused ei anna alust see põhiseadusele mittevastavaks tunnistada. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
13.Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu lahendi ja esitatud apellatsiooni, määruskaebuse ning prokuröri kirjalike seisukohtadega, uurinud kriminaalasja materjale ning hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, leiab, et apellatsioon ja määruskaebus on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja Tartu Maakohtu 24.09.2014 otsus tuleb jätta muutmata.
14.Tuginedes KrMS § 318 lg-le 4 esitas süüdistatavate kaitsja apellatsiooni kokkuleppemenetluses tehtud otsusele, leides, et süüdistatavate poolt toimepandud ning kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu karistusseadustiku mõttes. Ringkonnakohus apellatsioonis toodud argumendi ning selle põhjendustega ei nõustu, seega peab ringkonnakohus vajalikuks peatuda esitatud apellatsiooniga seonduvalt vaid olulisimal.
15.Kokkuleppes märgitud kuriteo asjaolude kohaselt ületasid L.A ja E.G koos ajavahemikul 30.07.2014 kell 01.00-02.00 Põlva maakonnas Värska vallas Koidula külas Venemaa Föderatsiooni piiritähise nr 349 (-200 meetrit) juures ebaseaduslikult Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise ajutise kontrolljoone suunaga Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariiki, rikkudes sellega Riigipiiri seaduse § 9 lg 1 nõuet, mille kohaselt Eestisse saabuvad või Eestist lahkuvad isikud ja -7-
transpordivahendid võivad välispiiri ületada ning Eestisse toodav või Eestist väljaviidav kaup võidakse üle välispiiri toimetada rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunktide kaudu nende lahtioleku ajal. Seega L.A ja E.G panid toime ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamise grupi poolt, s.o KarS § 258 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, prokuröri poolt esitatud ja süüdistatavate poolt allkirjastatud kokkulepete ning Tartu maakohtu poolt kinnitatud kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsusega, leiab, et toimepandud teo faktilised asjaolud vastavad KarS § 258 lg 1 p- s 2 sätestatud kuriteokoosseisule. Antud kuriteo objektiivse koosseisu moodustab Eesti Vabariigi riigipiiri ja ajutise kontrolljoone ebaseaduslik ületamine, kui see on toime pandud grupi poolt (KarS § 258 lg 1 p 2). Eesti Vabariigi riigipiiri ja ajutise kontrolljoone ületamise ebaseaduslikkuse puhul on tegemist blanketse koosseisutunnusega, mis iseloomustab täpsemalt piiriületuse modaliteeti ja mille puhul tuleb üldjuhul rikutud normile viidata. Käesolevas asjas esitatud kuriteo asjaolude ning sõlmitud kokkuleppe kohaselt rikkusid süüdistatavad Riigipiiri seaduse § 9 lg 1 nõuet, mille kohaselt Eestisse saabuvad või Eestist lahkuvad isikud ja transpordivahendid võivad välispiiri ületada ning Eestisse toodav või Eestist väljaviidav kaup võidakse üle välispiiri toimetada rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunktide kaudu nende lahtioleku ajal. Samuti juhib ringkonnakohus tähelepanu KarS § 5 lg-s 1 sätestatule, et kuriteo toimepanemise ajal 30.07.2014 ning ka otsuse koostamisel on süüdistatavate poolt toime pandud tegu KarS § 258 lg 1 p 2 järgi karistatav. Samuti kehtib KarS § 6 lg 1 kohaselt Eesti karistusseadus teo kohta, mis pannakse toime Eesti territooriumil.
16.Kaitsja esitatud apellatsiooni kohaselt on süüdistatavate puhul tegemist pagulastega (varjupaigataotlejad), keda ei tohi 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni art 31 lg 1 alusel ebaseadusliku riiki sisenemise või seal viibimise eest karistada, mistõttu ei ole süüdistatavate poolt toimepandud teo puhul tegemist kuriteoga KarS § 258 lg 1 p 2 järgi. Sealjuures ei esita kaitsja konkreetseid näiteid, kuidas, millal ja mistõttu süüdistatavaid oma kodumaal kiusati, represseeriti ning mis sundis neid Sudaanist lahkuma. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonis ning prokuröri kirjalikes seisukohtades süüdistatavate kui võimalike pagulaste kohta esitatud hüpoteetiliste väidetega, leiab, et käesoleval hetkel ei ole süüdistatavate pagulasseisund tõendatud, mistõttu antud küsimust ringkonnakohus rohkem ei vae. Eeltoodule tuginedes on ringkonnakohus veendunud, et süüdistatavate L.A ja E.G poolt toimepandud tegu on kuritegu ning see on KarS § 258 lg 1 p 2 järgi õigesti kvalifitseeritud.
17.Tartu Maakohtu 24.09.2014 otsusele esitatud määruskaebuses leiab kaitsja, et menetluskuludena sundraha ning riigiõigusabi tasu katteks kummaltki süüdistatavalt 610,50 euro väljamõistmise näol on tegemist karistuse kohaldamisega nende ebaseadusliku piiriületuse eest. Ringkonnakohus, tuvastades, et süüdistatavate poolt toimepandud teo puhul on tegemist kuriteoga, mis kvalifitseerub KarS § 258 lg 1 p 2 järgi kui Eesti Vabariigi riigipiiri ja ajutise kontrolljoone ebaseaduslik ületamine grupi poolt, leiab, et kokkuleppemenetluses tehtud otsuse kohaselt menetluskulude väljamõistmise näol ei ole tegemist isikute karistamisega, vaid neile kohtumenetluses osutatud õigusabi eest tasu nõudmise ning sundraha väljamõistmisega. Ringkonnakohus selgitab, et sundraha puhul ei ole tegemist isiku karistamisega, vaid selle eesmärgiks on, et just menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kannab seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine.
18.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu 24.09.2014 otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni ning määruskaebuse rahuldamata. -8-
Tiit Lõhmus
Mati Kartau
-9-
Paavo Randma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.