Kohtulahend

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

ja selles ei ole vaidlust. Seejuures tuleb võrdselt vaatluse alla võtta kõik ruumis viibinud isikud ning kohtuotsuse põhjendustes peavad kajastuma argumendid selle kohta, mille alusel kohus leiab, et tegu ei saanud toime panna teine samas ruumis viibinud isik. Praeguses kriminaalasjas ei ole ilmselgelt tegemist eelkirjeldatud olukorraga, kuna sündmuskohal ei olnud mitut inimest, kelle viibimine sündmuskohal oleks tõsikindlalt tuvastatud ning kelle puhul tuleks välistamismeetodit kasutades otsustada, kes teo toime pani. Vastupidi, Apellandi hinnangul on tuvastamata, kas XX sündmuskohal üldse viibis. Märkimist väärib ka see, et kohus ei ole esitanud põhjendusi selle kohta, miks ta peab välistamismeetodi kasutamist antud asjas võimalikuks. Riigikohtu seisukohtadest tuleneb ka kõrgendatud põhjendamiskohustus välistamismeetodi kasutamisele. Eeltoodut arvestades leiab apellant, et kohtuotsuse tühistamiseks annab alust juba üksnes välistamismeetodi ebaõige rakendamine. Isegi juhul kui öelda, et välistamismeetodi kasutamine oli võimalik (mida see ei olnud), ei ole XX süü tõendatud. Apellant on seisukohal, et asjas pole esitatud tõendeid, mis kas või kogumis võiksid anda aluse XX süüditunnistamiseks. Kohtuotsus on rajatud oletustele ning asjasse puutumatutele asjaoludele. Lisaks on kõik kahtlused (kui neid üldse kahtlusteks saab nimetada) tõlgendatud süüdistatava kahjuks. Ei ole tõendatud, kuidas YY korterisse siseneti. riminaalmenetluse alustamise teatise kohaselt alustati 04.04.2012.a kriminaalasjas menetlust selle kohta, et aadressil XXX kell 7.15 leidis YY, et rõduukse avamise teel tungiti sisse tema korterisse. Tunnistaja WW’i kohtus antud ütluste kohaselt rääkis ta 04.04.2012. a hommikul telefoni teel YY-ga ning nad arutasid ka sissetungimist. YY ei osanud WW-le siis öelda, kust sisse tungiti - kas rõdu - või välisukse kaudu (13.08 istungi protokoll, lk 8). Seega pidas YY ka ise võimalikuks seda, et siseneti rõduukse kaudu. Nimetatut kohus aga hinnanud ei ole. Esmalt märgib Apellant, et 04.04.2012.a sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt on uks ja lukk visuaalsel vaatlusel vigastusteta. Sellest järeldub, et pole kontrollitud, kas luku sisemuses on muukimisjälgi. Et uks võis olla lukustamata, on kooskõlas muuhulgas tunnistaja DD antud ütlustega, mille kohaselt DD ei teadnud, kas korteriuks oli lahti või mitte, kuna DD seda ise ei kontrollinud. Küll aga oli uks vahel päeval lukustamata olnud, kui keegi kodus oli (13.08. istungi protokoll lk 14). Juba ainult DD ütlustest, mille usaldusväärsust pole keegi kunagi kahtluse alla seadnud, nähtub, et YY-l ei olnud ukse lukustamine tegelikult automaatne tegevus, nagu ta ise väitis. Rõduukselt ega välisukselt sõrmejälgi ega DNA -d ei võetud. Sõrmejälgi ega DNA-d ei võetud ka YY käekotilt, rahakotilt ega kapilt, millel käekott koos seal sees oleva rahakotiga asetses. Juhul kui lähtuda eeldusest, et YY telefoni olid salvestatud PIN-koodid ja neid koode kasutati raha välja võtmiseks, siis tekib põhjendatult küsimus, miks ei võetud raha välja ka deebetkontolt. Kohus on jätnud kaitsja vastava väite analüüsimata. Pole tõendatud, et XX’il olid YY korteri võtmed. Keegi ei ole näinud ega ühegi tunnistaja ütluste kohaselt ei ole XX seda kellelegi väitnud, et tal on YY korteri võti. aab järeldada, et XX-l ei olnud YY korteri võtmeid, mitte vastupidi, et tal need olid. Ei ole tõendatud, et XX viibis väidetava kuriteo toimepanemise ajal sündmuskohal, s.o teadmata on, kuidas oleks XX pidanud sündmuskohale saama. Vaidlust ei ole, et kuriteo toimepanemise ajal XX valduses autot ei olnud. XX kõneeristustest selgub, et kuriteo toimepanemise ajavahemikul ei ole XX kellegagi ühendust võtnud ega pole temaga kontakteerutud. See tõendab, et XX ei kutsunud taksot. XX-l ei olnud võimalik teo toimepanemise ajal sündmuskohal olla. Nendele asjaoludele kohus aga hinnangut andnud ei ole, peale selle, et kohus on täiesti ekslikult ja asjaolusid arvestamata asunud seisukohale, et XX-l oli võimalus need kuriteod toime panna (Kohtuotsuse lk 11 teine

lõik). Tegemist on olulise asjaoluga tõendamisesemes, mille tuvastamata jätmine on oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Kohus on täiesti meelevaldselt asunud seisukohale, et XX -l oli motiiv sellisel moel kuriteod toime panna ja et üksnes XX-l oli motiiv ja mitte kellelgi teisel. Mis puudutab XX majanduslikku olukorda kuriteo toimepanemise ajal, siis on kohus jätnud arvestamata, et tegelikult oli XX töötu väga lühikese perioodi vältel (kõigest paar kuud) ning sel ajal toetasid teda vanemad, mistõttu tema majanduslik olukord oli talutav. Apellant on seisukohal, et kohtu järeldust XX motiivi osas - saada vaba raha - ei kinnita kohtumenetluses kontrollitud tõendid. Asjaolu, et raha võeti välja ainul ühelt kaardilt, lükkab kohtu sellekohase järelduse ümber Apellandile jääb arusaamatuks kohtu hinnangu andmine süüdistatava tegevusele süüdistuse välisel ajal (ca 1 aasta enne süüdistuses nimetatud tegu) ja olukorras, kus isikul oli töökoht ning kindel sissetulek. Ei saa teha tõsikindlat järeldust, et XX oli UU-le võlgu ning selle pinnalt omakorda järeldada, et XX jätab võlad maksmata. UU ́u ütlustest on võimalik teha järeldus, et XX ́il oli piisavalt raha ka UU ́u kulude katmiseks ning viimasele raha andmiseks. XX ei saanud ka kuidagi teada seda, et WW ́it sellel õhtul tegelikkuses YY ́e korteris ei viibinud (auto olemasolu või puudumine ei saa mingilgi moel anda alust isiku tegeliku asukoha kohta) ja seda et WW just sellel kuupäeval Prantsusmaal viibis. YY ärkamise ajast ei saa seega järeldusi seonduvalt sissetungimise ajaga teha. Puudub võimalus ka järelduseks, et sissetungimine toimus vahetult enne YY ́e kaardi kasutamist, mistõttu ei saa teha ka järeldust, et isik, saanud pangakaardid enda valdusesse, suundus Viimsi kaubanduskeskusesse sularaha välja võtma.’ Kohtueelses menetluses ei selgitatud välja tõendamiseseme jaoks väga olulist küsimust, millal pangakaardid reaalselt viimati YY ́e valduses olid ja millal ta neid kasutas. Apellandile jääb arusaamatuks, kuidas saab kohus UU ́u ütlusi usaldusväärseteks pidada, kui UU on XX tundnud ära pildilt, mida kohus pildiks ei pidanud. Kohus on küll tsiteerinud asjatundja PL kohtus antud ütlusi, kuid ei ole neid hinnanud (v.a osas, milles PL ütles, et inimesed tunnevad paremini ära neile lähedasi või tuttavaid inimesi. Selle kohta leidis kohus, et see on eluliselt usutav). Samas tuleneb PL ́i ütlustest selgelt, et käesolevas asjas ei olnud võimalik kujundiekspertiisi läbi viia ning kuivõrd oli võimalik tuvastada üksnes kolm üldtunnust ja tavaliselt võrdlevad nad 20 eritunnust, siis ei saa anda hinnangut isiku samasuse kohta. Selliste üldtunnustega isikute arv on lihtsalt liiga suur. Seega ütles asjatundja, erinevalt UU ́st ja YY-st, et isiku samasust ei ole võimalik tuvastada, millise ütlusega oleks kohus kindlasti pidanud otsust tehes arvestama. Apellandi hinnangul tekitasid PL ́i antud ütlused kahtluse nii YY ja UU ütluste usaldusväärsuse osas kui ka selles osas, kas XX oli see isik, kes automaadist sularaha välja võttis. Sellise kahtluse tõlgendas kohus aga süüdistatava kahjuks. Täiesti meelevaldne on kohtu järeldus, et tegemist ei saanud olla juhusliku sissetungimisega põhjusel, et sülearvuteid ei võetud ära On tõenäoline, et juhuslik sissetungija, ehmudes kardinaplagina ja/või YY liigutamise peale magamistoas, haaras kaasa esimese ettejuhtuva vähegi väärtuslik eseme, s.o käekoti, milles tavapäraselt hoitakse rahakotti. Lisaks sellele, et kohus on kohaldanud välistamismeetodit olukorras, kus seda teha ei ole lubatud, on kohus rajanud otsuse oletustele ning teinud järeldusi asjaolude pinnalt, mis asjasse ei puutu ega kuidagi XX süüd ei saa tõendada. Kohus on tõendeid uurinud puudulikult ja ühekülgselt, Kõik kahtlused on tõlgendatud süüdistatava kahjuks. Tõenditest ja asjaoludest on tehtud järeldused, mis sobituksid versiooniga, mille järgi XX on süüdi. Kohus on juhindunud

üksnes prokuröri poolt koostatud süüdistusakti, mis sisaldab ainult XX süüstavat infot, jättes kaitsja poolt esitatud väited analüüsimata. KrMS § 15 lg 1 kohaselt võib maakohtu kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Kohus ei saanud mitte kuidagi hinnata, kas YY sai üldse XX fotolt ära tunda, kuivõrd kohus pole XX fotot digitaalsel kujul ja suurendatult kunagi näinud. Apellant on seisukohal, et kuivõrd XX foto äratundmiseks esitamisel rikuti oluliselt KrMS -s sätestatut, ei saa tugineda ühelegi ütlusele, mis puudutavad XX väidetavat äratundmist. Kuivõrd tegemist on olulise rikku misega, on nimetatud tõendid lubamatud. KrMS § 81 lg 2 kohaselt esitatakse isik, asi või muu objekt äratundmiseks koos vähemalt kahe sellega sarnase objektiga. Apellant on seisukohal, et kannatanu YY ütlused ei anna mingisugust tõenduslikku teavet ning lisaks on tegemist ebausaldusväärse tõendi allikaga. Kohus ei ole otsuses CD-plaati ega salvestatud fotofaile arvestanud, sh ei ole kohus põhjendanud, miks ta need arvestamata jätnud. XX tunnistati süüdi KarS § 266 lg 1 alusel omavolilises sissetungis ning KarS § 213 lg 1 alusel arvutikelmuses. Kohtu hinnangul on tegemist arvutikelmusega ning mitte vargusega, kuna tegemist on andmetöötluse protsessiga, kus pangale kui tehingu tegijale luuakse ettekujutus sellest, et inimene, kes kaardi automaati sisestab, omab õigusi raha sealt välja võtta, mida tal tegelikult ei ole. Apellandi hinnangul on selline kvalifitseerimine täiesti väär ning vastuolus Riigikohtu praktikaga. Riigikohus on leidnud seda, et arvutikelmusest saab rääkida siis, kui on tegemist internetipanga kaudu rahaülekannetega teistele kontodele või maksetega kaupade eest. Süüdistuses puuduvad viited sellele, et lisaks rahale varastati YY pangakaardid. Tegemist on konstruktsiooniga, kus pangakaartide äravõtmine ei ole kvalifitseeritud kuriteoks, kuid nende kasutamine on kvalifitseeritud arvutikelmuseks. Eeltoodust tulenevalt leiab apellant, et KarS § 213 koosseis ei ole täidetud, mistõttu tuleb XX ainuüksi sel põhjusel õigeks mõista. KrMS § 313 lg 1 p 10 kohaselt esitatakse süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas otsus tsiviilhagi lahendamise kohta ja meetmed tsiviilhagi tagamiseks. Tsiviilhagi ei ole seega rahuldatud, kuna see eeldab obligatoorselt vastavat otsustust kohtuotsuse resolutiivosas. Ka resolutsiooni kuulutamisel ei avaldatud kohtu otsustust tsiviilhagi rahuldamise osas. Seetõttu ei olnud Apellandi hinnangul kohtuotsuse põhjendustes lubatud tsiviilhagi üldse käsitleda. Apellandi esmane taotlus on, et ringkonnakohus tühistaks maakohtu otsuse ning teeks ise uue otsuse, millega mõistaks XX õigeks. Apellant on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole enam võimalik koguda täiendavaid tõendeid, kuivõrd DNA, sõrmejälgede proovide võtmiseks on ilmselgelt liiga hilja. Põhistamiskohustuse mis tahes rikkumine ei tähenda, et asi tuleks saata tagasi esimese astme kohtule. See piiraks ringkonnakohtu võimalust maakohtu vigu ise kõrvaldada ja tooks kaasa kriminaalmenetluse põhjendamatu aja- ja ressursimahukuse (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 696 ja 697). Apellandi hinnangul on ringkonnakohtul võimalik ise uus otsus teha. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et ta siiski ei saa ise uut otsust teha, palub apellant saata asja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks.

Lähtudes KrMS § 337 lg 1 p -st 4 palub tühistada Harju Maakohtu 10.09.2014.a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-14-3759 täielikult ning teha uus kohtuotsus, millisega mõista XX õigeks KarS § 266 lg 1 ja § 213 lg 1 järgi ning jätta kõik menetluskulud riigi kanda või lähtudes KrMS § 337 lg 2 p-st 2 palub tühistada Harju Maakohtu 10.09.2014.a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-14-3759 täielikult ja saata kriminaalasi uuesti arutamiseks maakohtule. KrMS § 185 lg-st 1 palub jätta XX menetluskulud riigi kanda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Kohtukolleegium on seisukohal, et oluline on määrata, kas isik, kelle ütluste usaldusväärsuse üle otsustatakse on andnud diametraalselt erinevaid ütlusi ja kui ta on seda teinud, siis kas on tegemist osalise vastuoluga ning kas need ütlused puudutavad tõendamiseseme asjaolude seisukohast olulist informatsiooni. Samuti on oluline, kas isik suudab erinevate ütluste andmist selgitada. Apellant on kannatanu ütluste usaldusväärsuse seadnud kahtluse alla põhjendusel, et kohtueelsel uurimisel ei andud ta ütlusi 04.04.12 XX-le helistamise kohta, kuid kohtulikul uurimisel sellist helistamist tunnistas. Kohtuistungil on avaldatud kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlustest lause...Vahetult peale vargust ma suhtlesin temaga, ta helistas mulle 05.04.2012 ja ma rääkisin talle raha vargusest.... Asjaolu suhtes, et 05.04.2012 aastal XX helistas kannatanule ja räägiti raha vargusest, vaidlus puudub. Kohtukolleegium leiab, et eeltoodu alusel pole kannatanu ütlustest tuvastatav selline vastuolu, mis seaks kahtluse alla nende usaldusväärsuse. Kannatanu poolt kohtuistungil antud täpsustavad ütlused, süüdistatavale helistamise osas, on käsitatavad usaldusväärsetena. Vastavalt kohtuistungi protokollile ei ole kaitsja rohkem ütluste avaldamise taotlusi esitanud, seega muus osas kaitsja kannatanu ütlustes vastuolu ei tuvastanud. Kannatanu ütlustele PIN koodide rahakotis olemise kohta on apellant kolleegiumi arvates andnud meelevaldse tõlgenduse. Nimelt on kannatanu nii esmasküsitluse kui ka teisesküsitluse käigus kinnitanud, et pangakaartide PIN koodid olid salvestatud tema telefonis. Kohtuistungi protokolli kohaselt (1 kd. t.lk. 60 pöördel) on kaitsja esitanud kannatanule küsimustiku...Kas te olete andnud sellist informatsiooni, et te olete olemas, teie rahakott on olemas, teie kaardi numbrid on samad ja et teil on kaartidel raha, kas te olite mingil viisil XXle seda avaldanud, et ta teadis seda neljandal, olite mingit teavet andnud oma PIN koodide kohta, oma kaartide ja rahajäägi kohta, oma korteris oleku kohta, olite andnud XX-le mingit teavet neljanda aprilli öö kohta 2012..... Sellisele mitmest eraldi küsimusest koosnevale jadale on kannatanu vastanud...Vaevalt ma ütlen nii, et ma olen 04 aprillil kodus, mu rahakott on seal ja mul on kotis need PIN koodid ja pangakaardid on seal, sellist konkreetset infot ma ilmselgelt ei jaga... Kaitsja küsimusele...Te ütlesite et PIN koodid olid kotis, kus kotis... vastas kannatanu, et ta vääratas praegu, ennem juba ütles, et PIN koodid olid telefonis kontaktide all. Praegu vääratas. Kaitsja uuesti esitatud küsimusel kinnitas kannatanu veelkord, et PIN koodid on telefonis. Kolleegiumi hinnangul eeltoodud küsimuste ja vastuse sisust ja laadist tulenevalt po le alust järelduseks, et kannatanu oleks andnud PIN koodide asukoha kohta vastuolulisi ütlusi. Kaitsja on seadnud kahtluse alla ka kannatanu ütlused sellest, et sissetungimine toimus 04.04.2012 aastal. Kaitsja leiab, et see ei vasta tõele kuna kannatanu üksnes avastas sissetungimise 04.aprilli hommikul, kuid tal puudub teave selle kohta millal tegelikult sisse tungiti. Kannatanu ühetaoliste ütluste kohaselt ärkas ta 04. aprilli hommikul seetõttu, et teda häiris rõduukse rulookardina liikumise heli. Ta vaatas kella, see oli kuue ringis. Ta tõusis ja pani tuulutusasendis oleva rõduukse kinni. Siis märkas, et korteriuks oli lahti, avatud. Pani ka selle kinni ja kuna talle unisena vaadates tundus, et kõik on nagu alles, läks jälle magama. Hommikul poega kooli viies, avastas trepikoja käsipuult poja salli ja teise ja kolmanda korruse vaheliselt trepilt oma käekoti. Avastas, et rahakotist oli kadunud raha ja pangakaardid. Siis lõi pildi selgeks, miks oli uks avatud, kuigi oli suhteliselt veendunud, et oli ukse õhtul lukustanud. Prokuröri küsimusele, et kas sissetungimine võis toimuda enne kella kuut hommikul vastas kannatanu jaatavalt kuna kell kuus ta vaatas kella, siis oli ruloo mingi aeg juba häirivalt plagisenud.

Kohtukolleegium leiab, et kannatanu ütlused sissetungimise võimaliku aja osas on loogilised ning kannatanu saabki antud olukorras, kus ta vahetult sissetungijat oma korteris ei näinud eeldada, et sissetungimine sai toimuda enne kui ärkas ja avastas, et välisuks on lahti. Kannatanu ütluste usaldusväärsust ei sea kahtluse alla ka kaitsja poolt viidatud asjaolu, et 2014 aastal ütlusi andes ei mäletanud kannatanu millised olid teiste arvelduskontode jäägid 04.04. 2012 aastal. Kolleegium märgib, et süüdistuse kohaselt oli võetud pangaautomaadist välja krediitkaardiga sularaha 650 eurot ning asjaolu kui palju veel erinevatel kontodel kannatanul kaks aastat tagasi raha oli, pole antud juhul tõendamiseseme asjaoluks. Samuti ei sea kannatanu poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsust kahtluse alla asjaolu, et ta ei mäletanud koheselt, millises järjekorras toimusid tema osalusel menetlustoimingud kohtueelses uurimises. Kaitsja seisukohalt tekitab kahtluse kannatanu ütlustes ka asjaolu, et ta ei lasknud kohale kutsutud lukumeistril koheselt lukku vahetada vaid tegi seda hiljem. Kolleegiumi seisukohalt tegelikkusele vastavate ütluste andmisel puudub alus ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seada. Kaitsja järeldus, et selline viivitus on põhjendatud ainult sellega, et tegelikult oli kott ja kaardid kadunud või varastatud mingil muul moel, mitte korterisse sisenedes, on meelevaldne ning paljasõnaline. Kaitsja ei täpsusta, millisel muul moel siis korteris olnud kott ja selles olnud kaardid varastati ja kott trepikotta sattus. Kolleegium leiab, et eeltoodud kaitsja väited ja tõenditel mittetuginev järeldus kannatanu ütluste tõepärasust mingilgi määral kahtluse alla ei sea. Kannatanu ütlusi on kinnitanud tunnistaja DD, kelle ütluste usaldusväärsust pole kaitsja kahtluse alla seadnud. Tunnistaja on mäletanud, et aprillis 2012 ühel hommikul kooli minnes leidis trepikojast käepideme pealt oma salli. Trepist alla minnes leidis ema käekoti ja sealt oli rahakotist ära võetud raha ja pangakaardid (1 kd. t.lk. 75). Kokkuvõtvalt kolleegium nõustub maakohtu põhjendatud järeldusega, et kannatanu on tõendiallikana usaldusväärne. Tema poolt kohtulikul uurimisel antud ütlustele on võimalik tugineda ning apellatsiooni väited ei anna alust ringkonnakohtul jõuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale.

Samuti on kaitsja viidanud YY ütlustele sellest, et ta oli üsna veendunud, et uks oli lukus. Kolleegium peab vajalikuks osutada, et KarS § 266 objektiivse külje tuvastamisel pole oluline millisel viisil on kannatanu tahte vastaselt, ebaseaduslikult korterisse tungitud, kas lukustamata või lukustatud ukse kaudu või rõduukse kaudu. Oluline on antud juhul vaidlusteta tuvastatu, et 04.04.2012 aastal oli YY korterisse sisse tungitud, et sisenemine korterisse toimus kannatanu nõusolekuta ja ebaseaduslikult. Apellandi viited läbiviimata menetlustoimingutele ja olematutele tõenditele on ainetud kuna KrMS § 15 lg 1 kehtestab, et kohtulahend saab tugineda vaid tõenditel mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Maakohus on esitatud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et kannatanu korterisse tungiti korteriuksest, ukseluku võtmega avamise teel. YY on andnud ütlusi, et ukselukk on seestpoolt liblikaga, mitte võtmega keeratav. Lukustamine on automaatne tegevus enne magamaminekut, seepärast on ta üsna veendunud, et lukustas ukse (1 kd. t.lk. 57 pöördel). Kaitsja väide, et kannatanu ei ole andnud 2014 aastal kohtuistungil ütlusi sellest, et ta täie kindlusega ja 100% saab kinnitada, et lukustas ukse 03.04.2012 aasta õhtul magama minnes, ei anna iseenesest alust tõdemuseks, et sellel ööl oli uks lukustamata. Samuti ei anna selliseks järelduseks alust tunnistaja DD ütlus sellest, et päevasel ajal, kui keegi oli kodus, oli vahel uks lukustamata. Asjaolust, et kannatanu ei sattunud avatut ust nähes paanikasse, ei saa teha järeldust, et uks oli jäänud lukustamata. Kannatanu ütluste kohaselt on ta rahulik inimene ja avastades lahtise ukse, leidis sellise asjaolu olevat väga imeliku, kuid vaadates, et asjad kadunud ei ole, läks tagasi magama. Otsustas, et mõtleb selle asja peale hiljem. Miks ta nii käitus selgitada ei oska (1 kd. t.lk. 61 pöördel). Kohus on tuginenud ka sündmuskoha vaatlusprotokollile, kus on märgitud, et uks ja lukk on visuaalsel vaatlusel vigastusteta (1 kd. t.lk. 29-30). Samuti ka tunnistajana ülekuulatud Kaspar Sõelsepa ütlustele sellest, et kohapeal käinud lukumeister helistas talle ja selgitas, et ukslukk on korras ja ei vaja vahetamist. Kohtu järeldust, et sissetungijal pidid olema võtmed, kinnitab ka asjaolu, et maja välisuks on iselukustuv ning seda saab avada vaid võtmega. Kaitsja on märkinud, et kohus ei ole andnud hinnangut võimalusele, et korterisse võidi siseneda rõduukse kaudu. Kannatanu YY ütluste kohaselt jättis ta õhtul rõduukse tuulutusasendisse ja hommikul oli rõduuks tuulutusasendis, mis tähendab, et uks oli kaldu, alt oli kinn i ja ülevaltpoolt veidi avatud. Tuvastatud on, et kannatanu korter asub neljandal korrusel. Kaitsja on rõdu kaudu juhuslikku sissetungimist põhistanud ka asjaoluga, et rõdupiirde otsasein on nagu redel. Kolleegium leiab, et isegi kui vaatlusprotokollide lisaks olevalt fotolt nähtub mingi väikeste vahedega rõdupiire, ei tee selline asjaolu usutavaks, et libedal ajal valib juhuslik kurjategija korterisse sissetungimise kohaks just maja kõige kõrgemal, neljandal korrusel asuva korteri ja suudab mingil moel tuulutusasendis olevast rõduuksest sisse minna. Kaitsja seisukohalt on tõendamata, et XX-l olid YY korteri võtmed, tehes samas viite kannatanu ütlustele, et ajal, mil tema elukaaslaseks oli XX, olid korteri varuvõtmed lühiajaliselt viimase käes. Kannatanu on andnud ütlusi, et korterivõtmeid ei ole ta kaotatud ning ainukesena on tema poolt antuna XX kasutanud lühiajaliselt tema võtmeid ning vaid tal oli võimalus teha nendest koopia. Seega on meelevaldne ja viidatud kannatanu ütlustega vastuolus olev kaitsja järeldus, et on välistatud, et XX-l oleks kunagi olnud võimalus iseseisvalt YY korterisse sisse saada.

elukoha vahetus läheduses asuvast SEB panga automaadist 04.04.2012 aastal kella 05:40:59 kuni 05:46:41välja võetud PIN koodi sisestamise teel 650.00 eurot. Kolleegium ei pea ka usutavaks kaitsja väidet, et sissetungimise aega ega isikut pole võimalik seostada pangaautomaadist sularaha väljavõtmise aja ja isikuga. Juba tõendite pinnalt tuvastatud kuritegude toimepanemise aeg ja koht annab aluse lugeda tõendatuks, et sama isik, kes kannatanu korterisse varahommikul ebaseaduslikult tungis ning käekotist pangakaardid hõivas, võttis vahetult pärast seda ka kannatanu kodule lähimast pangaautomaadist raha välja. Kohtukolleegium luges juba usaldusväärseteks kannatanu ütlused selles, et pangakaardi PIN koodid olid tal salvestatud telefonis. Asjaolu, et süüdistatav korduvalt kasutas kannatanu telefoni, luges sõnumeid, on tuvastatav kannatanu YY ütlustega, tunnistaja DD ütlustega ning seda pole ka apellant vaidlustanud. Kannatanu ei ole andnud ütlusi, et tema telefoni oleks kasutanud veel keegi kõrvaline isik. Seega on tuvastatav, et XX-l oli juurdepääs kannatanu telefonis salvestatud PIN koodidele. Fakti, et sularahaautomaadist raha välja võtnud isik teadis PIN koodi, kinnitab ka pangakaardi tehingute väljavõte, millest nähtuvalt on isik sisestanud õige PIN koodi korduvalt, võttes välja väiksemaid rahasummasid. Tegemist ei olnud seega juhusliku katsetamisega sisestada õige PIN kood. Samuti selgitab korduv raha välja võtmine ja selleks korduv PIN koodi sisestamine ajakulu, mis SEB panga andmetel summa 650 eurot väljavõtmiseks kulus.

ring keda oleks vaatluse alla võetud ja argumenteeritult välistatud. Käesoleval juhul on tegemist tõenditega mis kogumis annavad aluse jõuda järeldusele, et kuritegude toimepanijaks on XX. Tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusseadustiku olulisi rikkumisi, mis lõppkokkuvõttes tooks endaga kaasa kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks kohtukolleegium ei tuvastanud, mistõttu kaitsja alternatiivne vastavasisuline taotlus rahuldamisele ei kuulu.

apellatsiooni koostamiseks 15,5 tundi, kohtuistungiks ettevalmistumiseks 6,5 tundi ja kohtuistungil osalemiseks 1 tunni. Kohtukolleegium leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kaitsja poolt taotluses äranäidatud apellatsioonimenetluse ettevalmistamisega seotud ajakulu ei saa hinnata mõistlikuks. Kaitsja on õigusabi osutanud ka maakohtus ning tema maakohtule esitatud kirjalikud teesid ühtivad suures osas nii apellatsiooni kui ka kirjalike kohtukõne teesidega, mistõttu ligi 20 tunnine ajakulu apellatsioonimenetlusega seotud dokumentide koostamiseks ei ole põhjendatud. Kriminaalasi ei ole mahukas ega juriidiliselt keerukas ning maakohtu otsus ei ole pikk. Kolleegiumi seisukohalt saab lugeda KrMS § 175 lg 1 p 1 kooskõlas olevaks apellatsioonimenetluse ettevalmistamisega seotud ajakuluks kokku 15 tundi. Võttes aluseks kaitsja poolt arve peal äranäidatud tunni hinna 120 eurot, kuulub seega ettevalmistamise eest hüvitamisele 1800 eurot. Kaitsja poolt äranäidatud kohtuistungil osalemise aeg 1 tund on kooskõlas kohtuistungi protokolliga ning kuulub hüvitamisele. Seega kokku kuulub apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotuna hüvitamisele koos käibemaksuga 2304 eurot, milline summa tuleb KrMS § 185 lg 1 alusel süüdistatava kasuks Eesti Vabariigilt välja mõista.

Ivi Kesküla /allkirjastatud digitaalselt/

Pavel Gontšarov /allkirjastatud digitaalselt/

Andres Parmas /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.