Kohtulahend

1-13-11358 KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista D.G-lt riigi tuludesse menetluskulud kogusummas (1641.75) üks tuhat kuussada nelikümmend ü ks eurot ja 75 senti, millest KrMS § 175 lg 1 p 4 ettenähtud menetluskuluna on kaitsjatasud summas (64.80) kuuskümmend neli eurot ja 80 senti riigi õigusabi korras määratud kaitsja Ants Nõmmiku osalemise eest kriminaalasja kohtueelses menetluses ning (480) nelisada kaheksakümmend eurot riigi õigusabi korras määratud kaitsja Mihkel Gaveri osalemise eest kriminaalasja kohtulikus menetluses. -KrMS § 175 lg 1 p 3 ettenähtud menetluskuluna ekspertiisitasu summas (564) viissada kuuskümmend neli eurot käekirjaekspertiisi läbiviimise eest kriminaalasja menetluses ning KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel ettenähtud menetluskuluna (0.45) nelikümmend viis eurosenti kriminaaltoimiku materjalidest kaitsjale koopiate tegemise kulude eest. Välja mõista D.G-lt KrMS § 1 79 lg 1 p 2 alusel seoses teise astme kuriteo toimepanemisega sundraha (532.50 ) viissada kolm kümmend kaks eurot ja 50 senti. KrMS § 180 lg 3 alusel võimaldada D.G menetluskulude tasumist ositi (12 k) kaheteist kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust 11 kuu jooksul summas (136.81) ükssada kolmkümmend kuus eurot ja 81 senti kuus ning viimasel 12. -l kuul summas (136.84) ükssada kolmkümmend kuus eurot ja 84 senti. Jätta KrMS § 180 lg 3 alusel jätta menetluskuludest kaitsja sõidukulud ja tasu sõidule kulutatud aja eest kogusummas (600) kuussada eurot riigi kanda. Sundraha ja menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. EE891010220034796011 SEB pangas või arveldusarvele nr. EE932200221023778606 Swedbank pangas või arveldusarve nr. EE403300 333416110002 Danske Bank pangas või arveldusarvele nr. EE701700017001577198 Nordea pangas. Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 2800049696 ning selgitus „ D.G, 1-13-11358, menetluskulud või sundraha“. Kui rahaline karistus, menetluskulud ja sundraha ei ole tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluses ettenähtud korras. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult seitsme päeva jooksul alates selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon kohtuotsusele tuleb esitada kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast mil pooltel on võimalik kohtuotsusega tutvuda. Asjaolud Süüdistatavale D.G-le oli esitatud süüdistus alljärgnevas – selles, et tema 25.06.2012 a., ajavahemikul kell 9.50 kuni 12.50, andis Pärnus Pikk t. 18 asuvas Lääne Prefektuuris kriminaalasja nr. 12750000021 kohtueelse menetluse käigus kannatanu esindajana teadvalt valeütlusi selle kohta, et ta ei ole koostanud ühtegi revisjonikomisjoni aruannet ja aruandele alla kirjutanud. 17.06.2009 a. X revisjonikomisjoni aruanne ei ole tema koostatud ja aruandel olev D.G nimelt allkiri ei ole tema poolt kirjutatud. Eelnimetatud kriminaalasjas määrati 06.02.20913 a. käekirjaekspertiis, mille alusel koostatud ekspertiisiaktist nr. 13E-DK0017 nähtuvalt jõudis ekspert arvamusele, et 2008 majandusaasta aruande juurde kuuluv 17.06.2009 a. X revisjonikomisjoni aruanne on allkirjastatud D.G nimelt D.G poolt. Seega andis D.G kriminaalasjas 12750000021 kannatanu esindajana 25.06.2012 a., ajavahemikul kell 9.50 kuni 12.50 Pärnus Pikk t. 18 asuvas Lääne Prefektuuris ülekuulamisel teadvalt valeütlusi selle kohta, et tema ei ole allkirjastanud muuhulgas ka 17.06.2009 a.

1-13-11358 revisjonikomisjoni aruannet. Eeltoodu alusel on D. G-le esitatud süüdistus KarS § 320 lg 1 järgi, s.o. kannatanu esindajana kriminaalmenetluses teadvalt valeütluste andmises. Kohtumenetluse poolte seisukohad kohtus Kriminaalasja kohtulikul uurimisel süüdistatav D.G end kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Süüdistatav kinnitas, et tema ei ole revisjonikomisjoni aastaaruannet allkirjastanud ega seda koostanud. Prokurör leidis, et D.G süü talle süüks pandud kuriteo toimepanemises on kriminaalasja kohtuliku uurimisega leidnud tõendamist. Prokurör palus kohtul D.G süüdi tunnistamist KarS § 320 lg 1 järgi ning tema karistamist rahalise karistusega 200 päevamäära ulatuses. Samas leidis prokurör, et süüdistatava ristküsitlemisega kriminaalasja kohtulikul uurimisel rikkus kohus kriminaalmenetlusõigust . Kuna 30.01.2014 a. kaitseaktis puudub viide sellele, et süüdistatav soovib kohtus anda ütlusi, ei oleks kohus pidanud süüdistatava ristküsitlust läbi viima. Süüdistatava kaitsja leidis, et D.G süü kuriteo toimepanemises ei ole tõendamist leidnud ning ta palus kohtult süüdistatava õigeks mõistmist. Kaitsja hinnangul puudus D.G vajadus ning motiiv valeütluste andmiseks. Samuti ei ole tõendatud, et tema poolt revisjonikomisjoni aruande allkirjastamise eitamine oleks olnud otseselt tahtlik. Kohtu seis ukoh t Kohus leidis, et kriminaalasja kohtuliku uurimisega on D.G süü talle süüks pandud kuriteo toimepanemises leidnud tõendamist. Esmalt hindab kohus prokuröri seisukohta, mille kohaselt ei oleks pidanud süüdistatavat kohtulikul uurimisel ristküsitlema, kuna süüdistatava ütlusi ei olnud tõendite hulgas nimetatud ei kaitse- ega süüdistusaktis. Kohus prokuröri eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Süüdistatava õigusi kriminaalasja kohtulikul uurimisel reguleerivad KrMS § 279 lg 3 ja § 35 lg 2, millest tulenevalt on süüdistataval kahtlustatava õiguse d ja kohustused, tal on õigus kaitsja vahendusel tutvuda kriminaalasja toimikuga ja võtta osa kohtulikust arutamisest. KrMS § 34 lg 1 p 1 kohaselt on süüdistataval sarnaselt kahtlustatavaga õigus teada kahtlustuse sisu ja anda selle kohta ütlusi või keelduda ütluste andmisest. Nõuded süüdistus - ja kaitseaktile on reguleeritud KrMS § 154 ja § 227 järgi. KrMS § 154 lg 2 p 4 näeb süüdistusakti põhiosa kohustusliku osana ette, et sinna tuleb märkida tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, viidates millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Prokurör ei ole käesoleva kriminaalasja süüdistusaktis süüdistatava ütlusi tõendina käsitlenud, mis on aga loomulik, kuna süüdistatav D.G ei ole end kuriteo toimepanemises süüdi tunnistanud. Eitades talle süüks pandud kuriteo toimepanemist, ei kinnita tema ütlused süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid ning sellest tulenevalt ei ole süüdistatava ütlusi ka süüdistusaktis tõendina ära nimetatud. KrMS § 227 lg 3 p 2 näeb ette, et kaitseaktis märgitakse tõendid, mida soovib kaitsja kohtule esitada, viidates, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Käesolevas kriminaalasjas ei ole kaitsja poolt tõendina nimetatud süüdistatava ütlusi. Samas nähtub kaitseaktist asjaolu, et süüdistatav end kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnista. Kohtu hinnangul ei anna süüdistatava ütluste kaitseaktis nimetamata jätmine alust piirata süüdistatavale KrMS § 34 lg 1 p 1 ettenähtud õigust anda süüdistuse kohta ütlusi. Juhul kui süüdistatav avaldab kriminaalasja kohtulikul uurimisel soovi anda ütlusi ning kinnitada sellega enda süü puudumist, ei ole kohtu hinnangul alust seda piirata üksnes seetõttu, et tema taolist soovi ei ole kaitseaktis ära märgitud. Taoline põhimõte piiraks alusetult süüdistatava õigust valida kohtus enda jaoks sobiv kaitsetaktika vastavalt tema soovile. Kaitseakt esitati kaitsja poolt käesolevas kriminaalasjas 30.01.2014 a. ning eelistung toimus 10.02.2014 a. Eelistungi käigus ilmnes, et kohtul ei ole kriminaalasja võimalik arutada enne, kui

1-13-11358

1-13-11358 paberilehele, vaid alati juba koostatud aruandele, millega oli eelnevalt võimalik tutvuda. -N. M. ütluste kohaselt on ka tema kuulunud korteriühistu revisjoni komisjoni ning on allkirjastanud selle revisjonikomisjoni aruande, kuid ka tema ei ole andnud allkirja tühjale paberilehele, vaid ainult eelnevalt koostatud aruandetekstile. Eeltoodud tõenditest järeldub, et süüdistatav D.G esitas valeandmeid nii kuriteoteate esitamisel prokuratuurile, kui ka hiljem toimunud kannatanuna ülekuulamise käigus. Hindamaks seda, kas süüdistatava käitumises esinevad KarS § 320 lg 1 ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused, tuleb hinnata seda, kas D.G on andnud vale ütlusi teadvalt, s.o. vähemalt otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 kohaselt. Süüdistatava kaitsja hinnangul võis süüdistatav eitada revisjonikomisjoni aktide allkirjastamist inimliku eksituse tulemusena, s.o. seetõttu, et ta võis seda mitte mäletada, kuna allkirjastamise ja ülekuulamise vahel oli suhteliselt pikk ajavahemik (ligikaudu 3 aastat). Sellest tulenevalt ei ole tõendatud, et D.G oleks andnud valeütlusi teadvalt ehk tahtlikult. Kohus leidis, et kaitsja antud seisukoha lükkavad ümber järgmised kohtuliku uurimisega kindlaks tehtud faktilised asjaolud – 29.03.2012 a. Lääne Ringkonnaprokuratuurile esitatud avalduses D.G avaldatu, et „ta ei ole kunagi koostanud revisjonikomisjoni aruandeid ja tegemist on tegemist ilmselge võltsinguga“ kinnitab seda, et süüdistatav mäletas ja oli teadlik revisjonikomisjoni aruannetest ning ka sellest, et nendel on tema nimelt antud allkiri. Püüdes eitada enda poolt antud allkirja, väitiski süüdistatav, et tegemist on võltsinguga. Kuna käekirjaekspertiisiga on kindlaks tehtud, et aruanded olid allkirjastatud D.G poolt, esitas D.G juba siis, prokuratuurile avalduse esitamisega teadvalt valeandmeid. 25.06.2012 a. kannatanuna ülekuulamise protokollist (t.l. 41 -42) nähtub, et D.G on üksikasjalikult kirjeldanud seda, mida on korteriühistu koosolekutel arutatud, milliste tööde tegemist elamu juures on peetud vajalikuks ning mida on arutatud rahaliste kohuste võtmise ja kandmise osas. Samuti on D.G üksikasjalikult kirjeldanud korteriühistu esimehe M. E. tegevust. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus tõenäoliseks, et kirjeldades põhjalikult korteriühistu tegevust ja ettevõtmisi, D.G samas unustas selle, et ta on revisjonikomisjoni liikmena allkirjastanud komisjoni aruandeid. Kohus nõustub siinkohal prokuröri seisukohaga, mille kohaselt oleks D.G ülekuulamise käigus pidanud seda ka ütlema, kui ta kõiki asjaolusid enam ei mäletanud. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel süüdistatav avaldas, et ta ei olnud võimeline aruandeid koostama, kuna ei oska arvutil trükkida. Kohtu hinnangul ei ole see määrav, kuna käesolevas kriminaalasjas omab tõendamiseseme seisukohalt olulist tähtsust see, kes allkirjastas revisjonikomisjoni aruandeid. Allkirjastades aruande, kinnitab allkirja andja seda, et ta nõustub aruande sisuga. 17.06.2009 a. revisjonikomisjoni aruande kohaselt ei ole komisjonil etteheiteid korteriühistu juhatusele. Aruande kohaselt on ühistu tegevus olnud kooskõlas seaduse ja ühistu põhikirjaga. Samuti ei sisalda aruanne etteheiteid ühistule finantsvaldkonnas (t.l. 58). Antud arvamus aga on vastuolus D.G hilisemate, prokuratuurile ja politseile esitatud seisukohtadega, kus süüdistatav on pannud kahtluse alla nii ühistu juhatuse tegevuse seaduslikkuse kui ka rahaliste vahendite kasutamise. Eeltoodust tulenevalt esines D.G motiiv eitada oma varasemat seisukohta, kuivõrd revisjonikomisjoni liikmena aruandele allkirja andes tal etteheiteid korteriühistu juhatusele ei olnud . Sellest tulenevalt oleks võinud tekkida ka kahtlused, miks tema revisjonikomisjoni liikmena ei ole vajalikul määral jälginud korteriühistu ning selle juhatuse tegevust ning miks ta ei ole märganud seal esinenud kuritarvitusi. Tunnistaja H. S. poolt on ümber lükatud D. G väited selle kohta, et revisjonikomisjoni liikmetel ei olnud võimalusi tutvuda korteriühistu raamatupidamise ning muude dokumentidega. Kuna komisjoni liikmed said tutvuda kõigi korteriühistu dokumentidega ja esitada juhatusele nende kohta ka küsimusi, olid neil kõik võimalused veendumaks korteriühistu tegevuse seaduslikkuses. Eeltoodust järeldub, et ka D.G oli revisjonikomisjoni liikmena pärast korteriühistu dokumentidega tutvumist võimalus ära märkida revisjoniakt is puudusi või nõustuda sellega, et korteriühistu tegevuses puudusi ei esine.

1-13-11358 Asjaolu, et korteriühistu revisjonikomisjonile ei tehtud takistusi ühistu dokumentidega tutvumisel kinnitas kohtus ka tunnistaja N. M., kes valiti korteriühistu revisjonikomisjoni liikmeks pärast D.G (üldkoosoleku protokoll t.l. 46). Eeltoodust järeldub, et korteriühistu revisjonikomisjoni tegevus ei olnud ühistu juhatuse poolt piiratud ega takistatud, samuti ei survestatud süüdistatavat allkirjastama tegelikkusele mittevastavaid dokumente, s.o. revisjoniakte. Samuti on välistatud, et allkirja anti enne revisjoniaktide koostamist n.ö. tühjale paberile, kuna selle välistasid kohtus ülejäänud, erinevatel aegadel revisjonikomisjoni kuulunud isikud H. S. ja N. M.. Kohtu hinnangul on välistatud ka see, et D.G 25.06.2012 a. toimunud ülekuulamise ajaks oli unustanud 29.03.2012 a. enda poolt esitatud kuriteoteate sisu (kuriteoteates teadis ta, et revisjonikomisjoni aruannetel on tema allkiri ning ta nimetas seda võltsinguks), kuivõrd kuriteoavalduses märgitu ning ülekuulamisel antud ütlused on sarnased ning samasisulised, samuti on nendevaheline ajavahemik väike – kolm kuud. Kohus ei pea usutavaks, et süüdistatav unustas ainult kolm kuud hiljem niivõrd olulise asjaolu, kui tema poolt antud allkirja revisjoniaktil. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et on leidnud tõendamist D.G poolt valeütluste andmine kannatanuna ülekuulamise käigus ning seda KarS § 16 lg 3 kohaselt vähemalt otsese tahtlusega, kuna süüdistatav avaldas teadlikult ning tahtlikult tegelikkusele mittevastavaid asjaolusid teades, et ta seda teeb. Eeltoodud D.G tegevusega on täidetud lisaks subjektiivse küljega ka KarS § 320 lg 1 ettenähtud objektiivne külg, mis seisnes tema poolt kannatanuna kriminaalmenetluse käigus tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamises. Karistuse kohaldamisest: KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei tuvastanud kohtuliku uurimisega D.G puhul karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid KarS § 57 ja § 58 mõttes. Samuti ei tuvastanud kohus D.G puhul teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. D.G süü seisnes selles, et ta esitas teadvalt valeütlusi enda tegevuse kohta korteriühistu revisjonikomisjonis. Tema tegevuse tagajärjel ei kandnud korteriühistu rahalist kahju, samuti ei tekita tud D.G poolt valeütluste andmine muid reaalseid kahjulikke tagajärgi. D.G puudub varasem karistatus, kuivõrd teda ei ole karistatud ei väärteo ega ka kriminaalkorras. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et D.G-le saab karistusena kohaldada kergemaliigilist, s.o. rahalist karistust. Arvestades seda, et D. G töötab koristajana, s.o ilmselt madalapalgalisel ametikohal, tuleb tal võimaldada rahalise karistuse kandmist KarS § 66 kohaselt ositi 10 kuu jooksul. Menetluskulude osas asus kohus järgmisele seisukohale : Menetluskuludeks on käe solevas kriminaalasjas KrMS § 175 lg 1 p 3 ettenähtud menetluskuluna ekspertiisitasu summas 564 eurot käekirjaekspertiisi läbiviimise eest kriminaalasja menetluses (t.l. 64), KrMS § 175 lg 1 p 4 ettenähtud menetluskuluna kaitsjatasud 64.80 eurot kaitsja Ants Nõmmiku riigi õigusabi korras osalemise eest kriminaalasja kohtueelses menetluses (t.l. 68-69) ja 1080 eurot kaitsja Mihkel Gaveri riigi õigusabi korras osalemise eest kriminaalasja kohtulikus menetluses. KrMS § 175 lg 1 p 5 ettenähtud menetluskuluks on veel kriminaalasja toimikust kaitsjale koopiate tegemise kulu summas 0.45 eurot (t.l. 66). KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus neist osa riigi kanda või määrab kulude hüvitamise ositi. D.G kaitsja leidis, et juhul, kui kohus mõistab tema kaitsealuse süüdi, tuleks kaitsjatasust

1-13-11358 jätta kaitsja sõidukulud riigi kanda ning võimaldada D.G ülejäänud menetluskulude tasumist ositi. Kohus leidis, et taotlus on põhjendatud. D.G tuleb süüdimõistva kohtuotsusega kanda rahalist karistust summas 1210 eurot ning hüvitada menetluskulusid kogusummas 1641.75 eurot. D.G on küll töökoht ja töötasuna saadav sissetulek, kuid kuna ta töötab koristajana, siis ei ole tema sissetulek suur. Kaitsja poolt on esitatud taotlus kaitsjatasu hüvitamiseks kogusummas 1080 eurot, millest sõidukulud Pärnu ja Tartu vahel liiklemisel moodustavad kokku koos käibemaksuga 504 eurot (t.l. 99) ning tasu sõidule kulutatud aja eest koos käibemaksuga 96 eurot (t.l. 98). Kuna Pärnus elavale D. G-le on kaitsja määratud riigi õigusabi korras teisest linnast, Tartust, on tema riigi õigusabi kulud temast mittesõltuvatel põhjustel suhteliselt suured. Sellest tulenevalt peab kohus mõistlikuks ning põhjendatuks jätta sõidukulud riigi kanda ning võimaldada D.G ülejäänud menetluskulude tasumist ositi 12 kuu jooksul. Tsiviilhagi käesolevas kriminaalasjas esitatud ei ole, samuti ei ole kriminaalasja juurde liidetud asitõendeid. KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel tuleb süüdistatavalt D. G-lt riigi tuludesse välja mõista sundraha summas 532.50 eurot seoses tema poolt teise astme kuriteo toimepanemisega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Teet Olvik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.