Kohtulahend

keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.“ Esialgu vaatas kohus kriminaalasja läbi käskmenetluses ning võttis 06.08.2014 N.M-ilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õiguse 2 kuuks. Uuel kohtulikul arutelul üldmenetluses, maakohus muutis oma karistuspoliitikat ja karistas N.M-i tingimisi vangistusega ning vähendas lisakaristusena ära võetavat mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise tähtaega 2 kuult 1 kuuni. Selline kohtu seisukoha muutumine lisakaristuse kohaldamise osas ei ole põhjendatud, sest kohtuistungil ei tuvastatud kergendavaid asjaolusid, mis oleks tinginud lisakaristuse tähtaja vähendamise. Maakohus on ka ise tuvastanud, et puuduvad vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud ning on mõistnud, võrreldes esimese kohtuotsusega, N.M-ile raskema põhikaristuse, mistõttu on arusaamatu, miks maakohus võttis lisakaristusena N.M-ilt mootorsõiduki juhtimisõiguse ära ainult 1 kuuks. Prokurör on seiskohal, et mootorsõiduki juhtimine sellises seisundis kujutab äärmiselt suurt ohtu kaasliiklejatele, sest lisaks tõendusliku alkomeetriga fikseeritud alkoholijoobe näidule esinesid tal väliselt tajutavad kehaliste ja psüühiliste funktsioonide ning reaktsioonide häired. Mööda ei saa siinkohal vaadata ka üldpreventiivsetest kaalutlustest, mistõttu on ka praegusel ajahetkel kohane viidata juba RKKK otsuses nr 3-1-1-26-03 märgitule, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Väärteokorras on karistatav mootorsõiduki juhtimine isiku poolt alates sellest, kui tema ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi. Liiklusseaduse § 69 lg.3 sätestab, et mootorsõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Olenevalt sellest, milline on isikul alkoholisisalduse kontsentratsioon veres või väljahingatavas õhus, on seaduseandaja poolt diferentseeritud mõistetava karistuse määr. Liiklusseaduse § 224 lg.3 p.1 sätestab, et juhul, kui isikut karistatakse esmakordselt selle eest, et ta juhtis mootorsõidukit seisundis, mil tema ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20–0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi, siis võidakse temalt mootorsõiduki juhtimise õigus lisakaristusena ära võtta kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Liiklusseaduse § 224 lg.3 p.2 sätestab, et juhul, kui isikut karistatakse esmakordselt selle eest, et ta juhtis mootorsõidukit seisundis, mil tema ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi , siis võidakse talt mootorsõiduki juhtimise õigus lisakaristusena ära võtta kolmest kuust kuni 12 kuuni. Olenevalt isiku organismis olevast alkoholi määrast on seadusandja ette näinud erinevad karistusmäärad. Väärteokorras on karistatavad kergemad õigusrikkumised. Seaduse loogikast lähtuvalt onprokurör arvamusel, et kuriteo eest mõistetud karistus, võrreldes mootorsõiduki juhtimise eest seisundis, milline vastab väärteokoosseisule, peab olema rangem.

N.M-i alkoholisisaldus väljahingatavas õhus oli oluliselt suurem kui seda on LS § 69 lg.3 sätestatud lubatud alkoholi kontsentratsiooni piirmäär, mistõttu olen seisukohal, et üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt tuleb Mario N.M-ilt mootorsõiduki juhtimisõigus lisakaristusena ära võtta kuueks (6) kuuks. Tallinna Ringkonnakohtu 10.novembri 2014.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 19.novembrini2014. Määratud tähtajaks apellatsioonimenetluse pooled kirjalikke seisukohti ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga leiab, et prokuröri apellatsioon on põhjendatud ja tuleb osaliselt rahuldada. Maakohus on mõistnud N.M-ile mootorsõiduki joobes juhtimise eest lisakaristuse KarS prg. 50 lg 1 p. 1 minimaalmääras. Kohtukolleegium möönab, et ainult konkreetset seadusesätet lugedes võib tõesti välja lugeda võimaluse mõista isikule KarS prg. 424 järgi süüdimõistmisel lisakaristuse minimaalmääras e. 1 kuu. Kui aga läheneda seaduse sõnastusesse loogiliselt ja lugeda seda koos Liiklusseadusega, siis on siiski võimalik jõuda täiesti põhjendatud järeldusele, et sellistel juhtudel nagu seda on arutatav kriminaalasi, on lisakaristuse mõistmine minimaalmääras põhjendamatu ning ei täida karistuse eesmärki. Tallinna Ringkonnakohus on ka oma varasemates otsustes korduvalt rõhutanud sama seisukohta. Karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. KarS prg. 50 lg 1 p.1 näeb ette kuriteo eest mõistetava lisakaristuse ülemmäära 3 aastat ja lg 2 väärteo eest kuni 1 aasta. Siinjuures on oluline asjaolu, et KarS prg. 50 sätestatud karistusraamid ei ole mõeldud mitte ainult mootorsõiduki joobes juhtimise eest lisakaristuse mõistmiseks. Sama karistusraamistik kehtib kõigi mootor-, õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süütegude puhul ja nendes raamides võib kohaldada süüdimõistetule või süüdlasele lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kõik süüteod, millistes süüdimõistmisel on kohtul õigus kohaldada KarS prg. 50 alusel lisakaristus on paigutatud Karistusseadustiku 23.peatükki ja Liiklusseaduse 15.peatükki. Vaieldamatult on seaduses loetletud sõidukite joobes juhtimisega seotud süüteod selles kataloogis enamohtlikumad liiklussüüteod. Üldteada on fakt, et aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi. Siinjuures tuleb kohtukolleegiumi arvates arvestada ka Liiklusseaduse prg. 224 lg 3 sätteid, kus on sätestatud, et väärteo eest on lisakaristuse alammäär 3 kuud. Mingit mõistlikku põhjendust ei saa olla sellel, kui kuriteona karistatava alkoholijoobes juhtimise eest mõistetakse lisakaristus, mis on alla väärteo eest mõistetava lisakaristuse alammäära. Süüdistatav on oma käitumisega näidanud üles ääretult ükskõikset suhtumist kehtivatesse liiklusnormidesse ning vaatamata sellele, et

käesoleval korral raskeid tagajärgi ei kaasnenud, seadis ta siiski ohtu nii teiste liiklejate kui ka enda elu. Kuigi seaduseandja on kohtule lisakaristuse mõistmise korral jätnud võimaluse kuriteo korral valida ka lühema kui 3 kuulise e. alla samaliigilise väärteo eest lisakaristusena mõistetava sõiduki juhtimise õiguse keelu, ei tähenda see otsesõnu seda, et kohus ei või/pea lähtuvalt karistuste võrdlevast raskusest mõista lisakaristust määras, mis ületab samalaadse väärteo toimepanemise eest määratava lisakaristuse alammäära. Vastasel juhul tekiks olukord, kus ohtlikuma teo toimepanemise eest tuleks määrata kergem lisakaristus, mis aga ei oleks kooskõlas kehtiva karistuspraktikaga, sest sellisel juhul tekiks olukord, kus raskema süüteo toimepanemine kergendaks oluliselt süüdlase olukorda. Arvestades eeltoodut aga ka seda, et apellatsioonikohus ei saa ületada prokuröri apellatsiooni piire e. mõista süüdistatavale raskemas määras lisakaristust, kui taotleb prokurör, on arutataval juhul lisakaristuse karistusraamid 3 kuust kuni 6 kuuni. Süüdistatavat varasemalt süütegude eest karistatud ei ole. Samas ei olnud tema joobeaste ka mitte väärteo ja kuriteo piiripealne ega lähedane. Seega peab kohtukolleegium põhjendatuks mõista N.M-ile lisakaristus KarS prg. 50 lg 1 p.1 alusel 4 kuuks. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p. 4; 338 p.-st 4; 340 lg 4 p-st.4; 343; 344 lg.-st 1, 345 lg.test 1 ja 2, 185 lg-st 2, tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse mõistetud lisakaristuse määra osas ja teeb selles osas uue otsuse . / Julia Katškovskaja

Pavel Gontšarov

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.