Kohtulahend

KarS § 65 lg. 2 ja KarS § 74 lg. 5 alusel suurendada mõistetud karistust eelmise, s.o Harju Maakohtu 05.09.2013.a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 (ühe) aasta, 11 (üheteist) kuu ja 28 (kahekümne kaheksa) päeva pikkuse vangistuse võrra ning mõista lõplikuks liitkaristuseks 2 (kaks) aastat, 11 (üksteist) kuud ja 25 (kakskümmend viis) päeva vangistust. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – süüdistatava Jaan Mesila suhtes jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada. Karistuse kandmise alguseks lugeda kohtuotsuse jõustumise järgselt kandmisele asumise päev.

karistuse

Asitõendina DVD-R plaat – jätta peale kohtuotsuse jõustumist kriminaalasja materjalide juurde. Välja mõista Jaan Mesila `lt KrMS §-de 173 lg. 1 p. 1 ja lg. 2; § 175 lg. 1 p. 4, 9; § 179 lg. 1 p. 2; § 180 lg. 1, 3 alusel määratud kaitsjale makstud tasud kokku summas 306 (kolmsada kuus) eurot ning sundraha summas 532 (viissada kolmkümmend kaks) eurot ja 50 (viiskümmend) eurosenti, s.o kokku 838 (kaheksasada kolmkümmend kaheksa) eurot ja 50 (viiskümmend) eurosenti. Menetluskulude tasumiseks vajalikud makserekvisiidid on kajastatud kohtuotsuse lisas olevas eraldi dokumendis (makseinfo leht). Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon seoses kokkuleppemenetlust reguleerivate menetluse normide rikkumisega või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega ning KrMS § 318 lg. 4 sätestatud juhtudel. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Apellatsioonkaebuse esitamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioon tuleb esitada 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kohtumenetluse pooltele kättesaadavaks tegemise päevast Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kaudu. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale.

SÜÜDISTUSE SISU

Jaan MESILA on antud kohtu alla kokkuleppemenetluse raames ja teda süüdistatakse selles, et tema 24.05.2014.a kella 11:17 paiku Tallinnas Pärnu mnt 238 asuva XXXOÜ autopesula juurest võttis ta omavoliliselt oma ajutisse kasutusse XXX(XXX) kuuluva sõiduauto Volkswagen Golf reg.nr-ga XXX, väljalaskeaasta 2000, väärtusega vähemalt 1 550 eurot. See sõiduauto oli 22.05.2014.a pargitud autopesula juurde XXX poolt, kes jättis sinna oma

sõiduauto puhastamiseks, andes sõiduauto võtme üle autopesula töötajale (mitte Jaan Mesilale), kes pani selle võtme autopesulas selleks ette nähtud kohta. 24.05.2014.a kella 11.17 paiku võttis selles autopesulas töötav Jaan Mesila enda kätte osundatud sõiduauto võtme ning selle abil võttis pesula juures pargitud sõiduauto oma kasutusse, istudes rooli ja sõites selle sõiduautoga autopesula juurest ära omavoliliselt, s.t sõiduauto omaniku teadmata ja nõusolekuta. Sõiduautot kasutas Jaan Mesila autojuhina kuni 24.05.2014.a kella 12:15, millise kellaaja paiku peatas ta enda juhitava sõiduauto Tallinnas Suvila tn 2 juures ning tema edasist sõitmist takistas tema ohtlikku sõidustiili märganud tunnistaja, kes võttis Jaan Mesilalt autovõtme ära ja kutsus kohale politseipatrulli, kes pidas Jaan Mesilat kinni. Juhtides eeltoodud asjaoludel sõiduautot (mootorsõidukit) oli Jaan Mesila joobeseisundis. Süüdistatava väljahingatavas õhus oli mootorsõiduki juhtimise ajal alkoholi vähemalt 1,25 milligrammi ühe liitri kohta. Sellise tahtliku tegevusega rikkus süüdistatav liiklusseaduse § 69 lg. 1 (kuni 01.07.2014.a kehtinud redaktsioonis) nõudeid selle kohta, et juht ei tohi olla joobeseisundis, s.o alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundis, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Vastavalt liiklusseaduse § 69 lg. 4 p.-le 1 (kuni 01.07.2014.a kehtinud redaktsioonis) loetakse mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Alates 01.07.2014.a sisalduvad sellised nõuded liiklusseaduse § 69 lg.-s 1 esimeses lauses, mille kohaselt ei tohi juht olla joobeseisundis; § 69 lg. 2 p.-s 1, mille kohaselt loetakse mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem, ning korrakaitseseaduse 36 lg.-s 1, kus on sätestatud, et joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Sõiduauto Volkswagen Golf reg.nr-ga XXX omavolilise kasutamise ajal oli Jaan Mesila isikuks, kes on varem toime pannud varguse ja asja omavolilise kasutamise, milliste kuritegude eest karistati teda vastavalt Harju Maakohtu 04.04.2011.a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-11-2886 KarS § 199 lg. 2 p. 4 järgi ning Harju Maakohtu 05.09.2013.a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-13-2576 KarS § 215 lg. 3 p. 1 järgi. Seega pani Jaan Mesila oma tahtliku tegevusega toime KarS § 215 lg. 2 p. 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise, mis on toime pannud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse ning asja omavolilise kasutamise, ja KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis.

KOKKULEPPE SISU

KrMS § 245 alusel 12.11.2014.a süüdistatav Jaan Mesila, tema kaitsja Riine Lumiste ning ringkonnaprokurör Deniss Medvedev sõlmisid kokkuleppemenetluses kokkuleppe süüdistatavale mõistetava karistuse liigi ja määra suhtes, kus vastavalt kokkuleppele KarS § 215 lg 2 p 1, § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest nõuab prokurör kohtus süüdistatava Jaan Mesila karistamist KarS § 63 lg. 1 alusel vangistusega 1 aasta. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistus, s.o kahtlustatavana kinnipidamise aeg 24.05.2014 kuni 26.05.2014, s.o kolm päeva, ning lugeda ärakandmata karistuseks vangistus 11 kuud ja 27 päeva. Vastavalt kokkuleppele KarS § 74 lg. 5, § 65 lg. 2 alusel palub prokurör suurendada mõistetud ja ärakandmata karistust (11 kuud ja 27 päeva vangistust) eelmise, s.o Harju Maakohtu 05.09.2013.a kohtuotsuse järgi kriminaalasjas nr 1-13-2576 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta, 11 kuu 28 päeva vangistuse võrra ning mõista liitkaristuseks vangistus 2 aastat, 11 kuud ja 25 päeva. Kokkuleppe kohaselt on süüdistatavale selgitatud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral peab ta hüvitama menetluskulud,

sh: määratud kaitsjale määratud tasu, mille suurus ei ole veel lõplikult määratletud (KrMS § 175 lg. 1 p. 4) ning sundraha 532,50 eurot (KrMS § 175 lg. 1 p. 9, § 179 lg. 1 p. 2). Süüdistatav Jaan Mesila tunnistas kohtuistungil end temale KarS § 215 lg. 2 p. 1 ja KarS § 424 järgi inkrimineeritud kuritegude toimepanemises süüdi ning kahetses toimepandut. Süüdistatav Jaan Mesila selgitas, et 12.11.2014.a sõlmisid ringkonnaprokurör Deniss Medvedev, tema (Jaan Mesila) ja tema kaitsja Riine Lumiste kokkuleppemenetluses kokkuleppe temale mõistetava karistuse liigi ja määra suhtes ning et ta jääb selle juurde. Süüdistatav kinnitas, et on nõus menetluskulude tasumisega, kuid palus need ajatada 12 kuu peale. Prokurör selgitas samuti, et ta jääb 12.11.2014.a kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppe juurde Jaan Mesila `le mõistetava karistuse liigi ja määra suhtes.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus kuulanud üle süüdistatava, uurinud toimiku materjale, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis leiab, et tõendamist on leidnud süüdistatava Jaan Mesila poolt KarS § 215 lg. 2 p. 1 ja KarS § 424 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemine. Samuti leiab kohus, et süüdistatava Jaan Mesila käitumine on õigesti kvalifitseeritud. Kohus, tutvunud kohtusse saadetud kriminaaltoimikuga, ära kuulanud süüdistatava Jaan Mesila selgituse ja prokuröri arvamuse kokkuleppe kohta ning veendunud, et menetlusosalised jäävad kokkuleppe juurde, asub seisukohale, et süüdistatav Jaan Mesila on sõlmitud kokkuleppest aru saanud ning sellega nõustunud ja kokkulepet sõlmides on süüdistatav väljendanud oma tõelist tahet, kokkulepe on sõlmitud kriminaalmenetluse sätteid järgides. Arvestades eeltoodut tuleb Jaan Mesila süüdistuses KarS § 215 lg. 2 p. 1 ja KarS § 424 järgi süüdi mõista ja talle karistus mõista vastavalt kokkuleppele. Taotletud karistus vastab süüdistatava süü suurusele ning karistuse eesmärkidele.

Menetluskulud: KrMS § 175 lg. 1 p. 4 ja 9 kohaselt on määratud kaitsjale makstud tasu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha käsitletavad menetluskuludena. KrMS § 180 lg. 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus tõdeb, et KrMS § 180 lg. 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Käesolevas asjas on menetluskuludeks määratud kaitsjale makstud tasu kokku summas 306 eurot ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha summas 532,50 eurot. Seadusandja on määranud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu. Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaated. Seejuures isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega, arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekut ja varalist seisundit tervikuna (RK 3-1-1-105-12 p. 7). Kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et Jaan Mesila `l esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine temale ilmselt üle jõu. Seadusandja on määranud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu. Seega tuleb süüdistatavalt menetluskulud seadusele tuginedes välja mõista, kuivõrd need on riigile põhjustatud tema õigusvastase käitumisega.

Sundraha osas osundab kohus Riigikohtus väljendatud seisukohale, mille põhjal kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine toimub süüdimõistetutelt sundraha instituudi kaudu, mille eesmärk on see, et just menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kannab seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine. Sundraha instituut kannab oma olemuselt seega mitte karistuslikku, vaid kompensatoorset eesmärki (RK 3-1-1-63-05). Kohus leiab, et ka sundraha tuleb Jaan Mesila `lt seadusele tuginedes välja mõista, kuivõrd see on põhjustatud süüdistatava õigusvastase käitumisega. Küll aga peab kohus menetluskulude tasumise osas põhjendatuks kohaldada KrMS § 180 lg. 3 sätteid ning määrata süüdistatavalt väljamõistetud menetluskulud hüvitamisele 12 kuu jooksul. Kohus arvestab siinkohal asjaoludega, et kinnipidamisasutuses on kohtuotsuse täitmine menetluskulusid puudutavas osas Jaan Mesila `l raskendatud, kuna kinnipidamisasutuses viibiva süüdimõistetu töötamise võimalus on piiratud. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal (RKKK 3-1-1-105-12 p. 7). Kohus lisab, et tulenevalt VangS §-st 37 on kinnipeetav kohustatud töötama. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole kohustatud töötama: 1) üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav; 2) üldharidust või kutseharidust omandav või tööalasel koolitusel osalev kinnipeetav; 3) kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama ning 4) kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav. Käesolevas asjas VangS § 37 lg. 2 sätestatud asjaolusid kohus ei tuvastanud. Asitõendid: Käesolevas kriminaalasjas on asitõenditeks DVD-R plaat. KrMS § 126 lg. 3 p. 1 kohaselt võidakse kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. Lähtudes eeltoodust peab kohus võimalikuks otsustuse tegemise, et kõnesalvestused DVD-R plaat tuleb jätta peale kohtuotsuse jõustumist kriminaalasja materjalide juurde. Kohus juhindub KrMS §-dest 126; 173 lg. 1 p. 1 ja lg. 2; 175 lg. 1 p. 4, 9; 179 lg. 1 p. 2; 248 lg. 1 p. 5; 249; 311; 313. Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.