Kohtulahend

Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 23.09.2014.a. otsus tsiviilhagi puudutavas osas ja teha uus otsus, millega rahuldada tsiviilhagi 30 000 euro nõudes. Apellandid on seisukohal, et Harju Maakohus on 23.09.2014.a. otsust tehes kohaldanud ja tõlgendanud vääralt materiaalõiguse norme, mistõttu on kohus jõudnud ebaõigetele järeldustele, mis on kokkuvõttes toonud kaasa ebaõige kohtuotsuse tsiviilhagi osas. Samuti apellandid on seisukohal, et tsiviilhagi jätmine rahuldamata on mittevastav kuriteo raskusele. Vastavalt KrMS §3051 lg 1 kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Apellandid on seisukohal, et Harju Maakohtu otsus nimetatud sätetele ei vasta. Apellandid on seisukohal, et Harju Maakohtu poolt on ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse norme. Harju Maakohus leiab, et VÕS § 134 lg 3 kohaselt puuduvad sellised erandlikud asjaolud, mis oleksid aluseks kannatanute moraalse kahjunõude rahuldamiseks. Apellandid ei ole nõus antud kohtu seisukohaga ning arvavad, et maakohtu poolt tehtud järeldus on väär. VÕS § 127 lg 4 isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Apellandid on nõus kohtu seisukohaga, et tõendatud on B.V tegevuses nii objektiivne kui subjektiivne külg. Rikkudes sõidukijuhina liiklusnõudeid, põhjustas B.V AG-i surma. Seega süüdistatav B.V oli süüdi liiklusõnnetuse põhjustamises, mille tagajärjel hukkus L ja SG-i poeg AG. VÕS § 134 lg 3 sätestab, et isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. VÕS § 134 lg 5 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Vastavalt VÕS § 128 lg 5 mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 1056 lg 1 kohaselt kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohtu korduvalt väljendatud seisukoha järgi puuduvad mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid ning hinnangu kujundamisel tuleb juhinduda õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast (vt.nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-57-10, tsiviilkollegiumi otsused nr 3-2-1-101, nr 3-2-1-51-05, 3-2-1-80-13 jt). Riigikohus on otsuses nr. 3-2-1-152-09 p. 16 selgitanud, isikliku õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tegevust. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge - muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas - ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada ühegi tõendiga. Kui varalise kahju hüvitamisel nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik (vt.nt Riigikohtu tsiviilkollegiumi otsused nr 3-2-1-19-08). Vastavalt Riigikohtu lahendile nr. 3-3-1-78-11 p. 15 valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada. Üldjuhul on piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel.

Apellant märgib, et Kriminaalkolleegium 27. oktoobri 2010.a. otsuses kriminaalasjas nr 3-11-57-10 leidis, et üldjuhul saab vanemaid pidada lapse jaoks lähedasteks isikuteks ja käesoleval juhul kinnitas lähedasi suhteid ka asjaolu, et oma varasemast iseseisvast elust oli poeg tagasi pöördunud vanemate juurde. Kriminaalkolleegium märkis, et VÕS § 134 lg 3 kohaldamise seisukohalt ei oma tähendust surnu isik kui selline ja seega ei saa olla asjassepuutuv arutlus selle üle, kas kannatanud võisid pojalt tulevikus enda ülalpidamist oodata või oli selline ootus lähtuvalt hukkunu eluviisidest põhjendamatu. VÕS § 134 lg-le 3 võivad erandlike asjaolude ilmnemisel tugineda nii noorte ja majanduslikult edukate kui ka vanemate ja finantsiliselt kehvemal järjel olevate inimeste lähedased isikud. Apellandid juhivad tähelepanu sellele, et kohtupraktikas on leitud, et isik, kes põhjustab oma süülise käitumisega inimese surma, peab arvestama sellega, et temalt võidakse kannatanu(te) kasuks välja mõista hüvitis nii varalise kui mittevaralise kahju katteks. Eeltoodud asjaolud on piisavad, et lugeda mittevaraline kahju tekkinuks erandlikel asjaoludel. Nõudeõigus kahju hüvitamiseks on lähedastel VÕS § 134 lg 3 järgi üksnes erandlike asjaolude esinemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. Apellandid on seisukohal, et Harju Maakohus jättis tähelepanuta ja hinnanguta apellantide poolt esitatud tõendid ja objektiivsed faktid, mis tõendavad erandlike asjaolude olemasolu. Esiteks, surma hetkel apellandid ja poeg elasid ühe perena ja vajasid üksteist. AG oli 24 aastane Eesti Vabariigi kodanik. Tema oli noor ja terve inimene ning töökas, õppimishimuline, perspektiivikas noormees. AG surmaga lõppes tema elu ootamatult väga noores eas. Sellega katkesid tema tegevused. Poeg hoolitses vanemate eest ja aitas neid. Vanemad on töövõimetuspensionärid (LG`il töövõime kaotus on 90%. SG`il töövõime kaotus on 100% (diagnoos – hajunud skleroos, liikumine ainult karkudel ja kõrvalise abiga)). Apellandid on eakad inimesed, kellel on rasked haigused ja kes vajavad pidevat hoolt ja kõrvalist abi igapäevases elus, aga tema surma järgselt on kannatanud jäänud abita. Teiseks, seoses poja surmaga olid kannatanutel tõsised üleelamised, millised on nendel seni ajani selgelt meeles. Vanematel siiani on silme ees poja lahkumishetk, nad ei ole sellest üle saanud. Poja kaotamine on tugev stress vanematele, mis halvendas nende tervislikku seisundit ja tekitas rakseid hingelisi kannatusi, millega hagejad peavad elama kogu ülejäänud elu ja aru saama, et poega enam tagasi ei too. Nendel ägestusid kroonilised haigused. Kolmandaks, et peale juhtunut oli vanematel lisaks hingelisele kaotusele vajalik tegeleda ka majanduslike kaotustega, mis tõi kaasa perekonna majandusliku olukorda halvenemise. Nad on pensionärid ja nende sissetulekuks on pensionid. Kohtupraktikas on märgitud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kohta märgivad hagejad, et kui toimub liiklusõnnetus, milles üks jääb süüdi ja teine inimene hukkub, siis peakski süüdlane järgmised 5-8 aastat suurema osa oma sissetulekust kulutama sellele, et juhtunut mingilgi määral korvata. Samuti apellandid juhivad tähelepanu sellele, et B.V poolt isiklukult ei ole ette võetud mingeid toiminguid nendele moraalse või materiaalse abi osutamiseks. Apellandid ei eita seda fakti, et B.V kindlustus osaliselt hüvitas matusekulud, aga B.V poolt isiklikult ei olnud tehtud mitte midagi apellandi suhtes 1,3 aasta jooksul pärast liiklusõnnetust. B.V kinnitas seda kohtuistungil 09.09.2104.a. (kohtuistungi protokoll lk 4). Seega tema käitumine tõendab täielikku ükskõiksust vanemate hingelise seisundi ja nende mure vastu. Kohtupraktikas on rõhutatud, et mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest. Kohane rahaline hüvitis, mis peegeldab rikkumise asjaolusid, täidab ka preventsioonifunktsiooni (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-18-13, 3-2-1-10501).

SÜÜDISTATAVA KAITSJA SEISUKOHT:

ei ole esitatud. Hagis ja apellatsioonis väidetakse, et B.V ei ole isiklikult midagi ette võtnud hagejatele moraalse või materiaalse abi osutamiseks. See ei ole tõene. B.V ei ole tõepoolest enne kohtuistungit kohtunud isiklikult hagejatega, kuid selleks on lihtne põhjus – hagejad keeldusid sellest. Süüdistatava kaitsja on korduvalt telefoni teel olnud kontaktis hagejatega ning kohtunud hagejatega nende kodus – esmakordselt juba järgmisel päeval pärast liiklusõnnetust. B.V ei valda vene keelt, mistõttu ei saanud B.V ise helistada hagejatele. Küll on hagejatega vahetult pärast õnnetust telefoni teel võtnud ühendust B.V isa, kes avaldas kaastunnet ja kahetsust ning pakkus abi. B.V on teinud isegi ettepaneku omapoolseks kahjuhüvitiseks, kuid hagejad sellest keeldusid. Kuigi tavaolukorras ootab kindlustus varalise kahju hüvitamisega kuni asjas tehtava lahendi tegemiseni, siis tegid süüdistatav ja tema kaitsja jõupingutusi, et kannatanutele asutaks hüvitama tekkinud varalist kahju. Kindlustusselts ongi hüvitanud matusekulud ja hävinenud esemed ja seda just tulenevalt süüdistatava poolt oma süü kohesest tunnistamisest ning taotlusest hüvitada kahju ootamata politsei menetluse lõppu. B.V avaldab veelkord kahetsust juhtunu pärast. Soovimata mingilgi viisil pisendada hagejate üleelamisi on süüdistatav ja tema kaitsja siiski seisukohal, et antud juhul puuduvad VÕS § 134 lg 3 sätestatud erandlikud asjaolud. Seda kinnitab ka senine kohtupraktika, muuhulgas Riigikohtu lahendiga nr 3-1-1-56-14 kinnitatud hinnang kriminaalasjas nr 1-13-5224, kus mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitajaks oli hukkunu lähedane, kes nägi liiklusõnnetuses vigastada saanud isikut haiglas mitmel päeval enne lähedase surma.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

lg 3 järgne nõue. Maakohtus tekkis õiguslik vaidlus selle üle, kas hagejatel esinevad hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes. Üldiselt hüvitatakse üksnes kahjustatud isikule endale tekitatud kahju, kuid VÕS § 134 lg 3 näeb ette isiku surma põhjustamise või talle raske tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude ka isiku lähedastele. Samas on apellant jätnud tähelepanuta asjaolu, et taoline nõudeõigus on lähedastel isikutel VÕS § 134 lg 3 järgi üksnes erandlike asjaolude ilmnemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. Väär on apellandi seisukoht, et erandlikus asjaoluks on see, et isik kes põhjustab süülise käitumisega inimese surma, peab arvestama sellega, et temalt võidakse kannatanute kasuks välja mõista hüvitis nii varalise kui mittevaralise kahju tekkeks. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et käesolevas asjas puuduvad erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes, mis õigustaksid hüvitise maksmist. Maakohtu otsuses on põhjendatud, miks kohus ei nõustunud hageja esindaja väidetega ning miks ei pidanud hageja poolt esile toodud asjaolusid VÕS § 134 lg 3 mõttes erandlikeks (kd 2 lk 19-19 pöödel). Kolleegium nõustub apellandiga osas, et mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole võimalik ning seetõttu ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada ühegi tõendiga. Samas on jätnud apellant tähelepanuta, et erandlike asjaolude esinemist peab hageja põhistama ja tõendama ning kohus võtma seisukoha, kas esile toodud asjaolusid saab lugeda erandlikeks asjaoludeks VÕS § 134 lg 3 mõttes või mitte, mida ka antud juhul maakohus on teinud. Apellant on leidnud, et erandlikes asjaoludeks on see, et surma hetkel apellandid ja poeg elasid ühe perena ja vajasid üksteist. Poeg hoolitses vanemate eest ja aitas neid. Vanemad on töövõimetuspensionärid ning eakad inimesed, kellel on rasked haigused ja kes vajavad pidevat hoolt ja kõrvalist abi igapäevases elus, aga poja surma järgselt on kannatanud jäänud abita. Poja surm tõi kaasa perekonna majandusliku olukorra halvenemise. Kolleegium leiab, et apellandi selline tõlgendus erandlike asjaolude kohta ei ole põhjendatud ning apellant on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 31-1-57-10 märgitu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-57-10 üheselt leidnud, et argument, mis puudutab poja võimalikku abi vanematele vanaduspõlves ei ole oluline. Samuti nõustub kolleegium süüdistatava kaitsja apellatsioonivastuses tooduga, et majandusliku olukorra halvenemine saab olla üksnes varaline kahju, kuid sellise kahju hüvitamise taotlust hagiavalduses esitatud ei ole, ka ei ole esitatud tõendeid mis kinnitaksid, et kannatanutel/hagejatel on halvenenud majanduslik olukord. Lisaks on apellant leidnud, et erandlikus asjaoluks on ka see, et seoses poja surmaga olid kannatanutel tõsised üleelamised, millised on nendel seni ajani selgelt meeles. Vanematel siiani on silme ees poja lahkumishetk, nad ei ole sellest üle saanud. Poja kaotamine on tugev stress vanematele, mis halvendas nende tervislikku seisundit ja tekitas rakseid hingelisi kannatusi, millega hagejad peavad elama kogu ülejäänud elu ja aru saama, et poega enam tagasi ei too. Nendel ägestusid kroonilised haigused. Kolleegium leiab, et ka need apellatsioonis toodud asjaolud ei ole erandlikud ja seda tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-1-19-08 sedastatust. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-19-08 on üheselt asutud seisukohale, et erandlikuks asjaoluks ei saa olla surma põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Kolleegiumi arvates ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase surmaga. Selliseks asjaoluks ei ole ainuüksi ka hageja poolt väidetud võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi langus, mis kaasnevad lähedase kaotusega tihti. Erandlikuks asjaoluks on eeltoodud lahendist lähtuvalt esmajoones hüvitise nõudja ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu

pealtnägemine (n.ö. samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja vahetud, mitte nt kolmandate isikute vahendatud. Erandlikud asjaolud, mis võivad anda alust kolmandatele isikutele neile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, võivad seonduda ka kahju tekitamise asjaoludega. Nii võib mittevaralise kahju hüvitamist lähedastele õigustada nt see, et tegelikult soovitigi rünnata või mõjutada kannatanu lähedasi, samuti kahju tekitamise erilised asjaolud, nt kannatanule kahju tekitamise tahtluse olemasolu kahju tekitajal koostoimes lähedaste hilisemate üleelamistega. Käesolevas kriminaalasjas kannatanud e hagejad juhtunus ei osalenud ega viibinud õnnetuse ajal samas kohas. Ka ei ole tõendamist leidnud, et kannatanud e hagejad oleksid pealt näinud õnnetuse vahetuid tagajärgi ja nende lähedase kannatusi. Informatsioon mida kannatanu/hageja juhtunu tehiolude kohta on saanud, ei ole olnud nende jaoks vahetu ja ei põhine nende poolt isiklikult kogetul. Kannatanu on andnud ütlusi, et tema läks koos abikaasaga päevitama ning tema poeg jäi koju. Kui nemad koju tulid oli poeg kodunt ära läinud. Vaatas, et jalgratast ei olnud ja sai aru, et poeg läks rattaga sõitma (kd 1 lk 121-123 pöördel). VÕS § 134 lg 3 mõistes on „erandlikuks asjaoluks“ õnnetuse tagajärgede vahetu pealtnägemine, n.ö samas ohutsoonis viibimine, kuid ka seda antud kriminaalasjas tõendatud ei ole. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et antud juhul ei saa kõne alla tulla kahju hüvitamine VÕS § 134 lg 3 alusel. Ka ei ilmne kriminaalasja materjalidest, et kannatanutel oleks tekkinud poja surma tõttu mingeid hilisemaid üleelamisi (posttraumaatiline psüühikahäire vms), siis ei esinenud kannatanutel üleelamisi ja VÕS § 134 lg 3 ei ole ka antud osas kohaldatav. On ilmselge, et poja kaotus on psüühilist pinget tekitav ja kurnav. Loomulikult kaasnevad kannatanute/hagejate poja hukkumise ning muu sellega seonduva tegevusega emotsionaalsed pinged ja tagajärjed, kuid kolleegiumi arvates ei saa need olla VÕS § 134 lg 3 mõistes „erandlikuks asjaoluks“. Riigikohtu tsiviilkolleegium on üheselt oma lahendis 3-2-1-19-08 p 15 märkinud, et tervisekahjustuseks ei saa VÕS § 134 lg 3 tähenduses lugeda ainuüksi hageja väidetud raske psüühilise seisundi tekkimist, mille kohta hageja pealegi tõendeid ei esitanud. Apellatsioonkaebuses märgitud krooniliste haiguste ägenemine ja tervise halvenemine ei ole kohtumenetluses tuvastamist leidnud ning tõendid selle kohta, et kroonilised haigused oleks ägenenud ja tervis halvenenud seoses süüdistatava B.V õigusvastase teoga, esitatud ei ole. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et apellandi poolt esile toodud asjaolud ei anna ka kogumis alust lugeda neid erandlikeks asjaoludeks VÕS § 134 lg 3 mõttes, mistõttu puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Orvi Tali

/allkirjastatud digitaalselt/

Meelika Aava

/allkirjastatud digitaalselt/

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.