1-14-5520/46 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Ei nõustu Harju Maakohtu järeldustega karistust kergendava asjaolu puudumisest. Karistatuse olemasolu ei välista kohtu poolt selliste kergendavate asjaolude väljatoomist nagu süü tunnistamine ning kahetsus. Antud kriminaalasjas tuleks puhtsüdamlikku kahetsust ning süü tunnistamist lugeda kui süüd kergendavaid asjaolusid KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes Z.Z kohtueelse menetluse algusest kuni kohtuliku menetluse lõpuni tunnistas tehtut ning kahetses seda puhtsüdamlikult. Z.Z valis ise tee süü tunnistamiseks ning kahetsuseks ning abistas aktiivselt uurimise käiku: andis tõeseid ütlusi, sõitis vastastamisele kuriteo sündmuspaikadesse, näitas ette vabatahtlikult kus ja mida varastas. Ta aitas aktiivselt koguda tõenduslikku baasi, mis mõnes episoodis oli väga nõrk. Sellest rääkis kogunisti prokurör kohtuistungil. Z.Z tunnistas kõiki hagisid, ei üritanudki neile vastu vaielda, sest ta tõepoolest hindas oma tegevusi väga kriitiliselt. Kogu eelvangistuse vältel kinnitas Z.Z, et on valesti elanud ning väljendas tahtlust vabaneda narkootilisest sõltuvusest, et mitte kunagi enam minna vargile ning mitte kunagi tekitada kellelegi kahju. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldustega KarS § 74 kohaldamata jätmisest. Leiab, et Z.Z’i suhtes saab kohaldada KarS § 74 lg 2. Z.Z viibib vanglas alates 09.01.2014.a. , s o 9 kuud. Ta leiab, et 9-12 kuud vanglakaristust peaks olema täiesti piisav ning ülejäänud osa karistusest palub mitte pöörata täitmisele. Z.Z kinnitab kohtule, et teeb vajaminevad järeldused ning ei hakka sooritama uusi kuritegusid. Z.Z soovib viibida järelevalve all ning täita kontrollnõudmisi, sest kontroll kriminaalhooldaja poolt distsiplineeriks teda. Z.Z lubab vabaduses asuda ravile, hakata tööle ning hagide tasumisele. Juhindudes KrMS § 318, 321, 338 p 4, 340 lg 2 p 4, KarS § 74 lg 2 apellant palub tühistada Harju Maakohtu otsus Z.Z ́ile mõistetud karistuse osas. Uue otsusega kohaldada maakohtu poolt määratud karistusele KarS § 74 lg 2, mis näeb ette, et mõistetud vangistust 1 aasta ning 4 kuud ei pöörata osaliselt täitmisele, määrates milline osa vangistusest kantakse ära kohe ja millist vangistuse osa tingimisi ei pöörata täitmisele.

5.Apellant vaidlustab mõistetud karistust ja taotleb Z.Z-i suhtes KarS § 74 sätete alusel vähendatud karistuse, 1 aasta ja 4 kuu, osaliselt täitmisele pööramist. Karistusmäära muutmise osas ei ole apellant taotlust esitanud. Siinjuures kolleegium märgib, et mõistetud karistusmäär on põhjendatud ja seaduslik ning alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistuse muutmiseks igasugused seaduslikud alused puuduvad. Apellant on märkinud, et maakohus on ekslikult jätnud arvestamata karistust kergendava asjaoluga. Vastavalt kehtivale kohtupraktikale ja Riigikohtu poolt korduvalt väljendatule ( nt otsus 3-1-177-11) on KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Üksnes siis, kui kohus põhjendatult tuvastab, et kahetsus pole kontrollitav ega tulene materjalidest puhtsüdamlik kahetsus puudub. Antud juhul on maakohus esitanud oma põhjenduse miks ta ei arvesta süüdistatava poolt väljendatud kahetsusega, leides, et tegemist ei ole siira ehk puhtsüdamliku kahetsusega. Maakohus on oma järelduses tuginenud kriminaalasja materjalidele, millest nähtub temal väljakujunenud kuritegelik käitumine. Ja nimelt materjalidest nähtub, et 22.11.2013 on Z.Z kahtlustatavana kahe kuriteo toimepanemises üle kuulatud, kus ta on kahtlustuses esitatud kuritegude toimepanemist tunnistanud. Tema suhtes oli kohaldatud kergemaliigilist tõkendit. Seega oli ta teadlik, et tema suhtes menetletakse kriminaalasja, kuid selline asjaolu ei mõjutanud teda õiguskuulekusele vaid ta jätkas vabaduses uute kuritegude toimepanemist. Samuti ei vasta tegelikkusele kaitsja väited, et Z.Z on menetlust läbivalt tunnistanud kõikide kuritegude toimepanemist. Nimelt 09.01.2014 aastal vahetult pärast kinnipidamist varastatud rattaga on Z.Z eitanud varguse toimepanemist ( 1 kd. t.lk. 206-208). Samuti kolleegium leiab, et antud juhul on lisaks süüdistatava ütlustele kogutud piisaval hulgal tõendeid sidumaks Z.Z-i varguste toimepanemistega. Nii on kohus otsuses analüüsinud asitõendite vaatlusprotokolle, nii tema kinnipidamisel äravõetud varastatud esemete osas kui ka turvakaamerate salvestiste osas, samuti süüdistatava korteri läbiotsimisprotokolli ja tunnistaja ütlusi, kes nägi tema poolt ühe varguse toimepanemist pealt ning hiljem ära tundis. Seetõttu ei saa nõustuda ka apellandi seisukohaga, et süüdimõistev otsus tugineb süüdistatava ütlustel. Kolleegium nõustub maakohtuga, et antud kriminaalasjas nähtuv süüdistatava käitumine koos jätkuva varavastaste kuritegude toimepanemisega, annab aluse järelduseks, et karistuse mõistmisel KarS § 57 lg 1 p 3 ettenähtud karistust kergendava asjaoluga arvestamiseks alust ei ole. Samas kolleegium leiab, et isegi kui oleks põhjendatud arvestada tema karistamisel ühe karistust kergendava asjaoluga, ei anna see alust rahuldada apellandi poolt esitatud taotlust Z.Z-i suhtes KarS § 74 sätete kohaldamiseks ja tema osaliselt karistuse kandmisest vabastamiseks. Maakohus on piisava selgusega, viidates ka asjakohasele Riigikohtu lahendile, esitanud oma põhjenduse miks Z.Z ei ole isikuks kelle suhtes oleks seaduslik karistusest tingimisi vabastamine ja seejuures ka osaline vabastamine. Kolleegium maakohtu põhjendusega nõustub. Leiab samuti, et isiku, kes on varem 5 korda kriminaalkorras karistatud ja seejuures ka reaalse vangistusega, kuid kes on jätkanud süstemaatiliselt varavastaste kuritegude toimepanemisi, vabastamine karistusest pole kooskõlas KarS § 56, § 74 põhimõtetega. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb karistuse mõistmisel silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu.