Kohtulahend

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 25. augusti 2014. a otsusega mõisteti Janar Perv ja Indrek Lepp neile KarS § 212 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks. J. Perv ja I. Lepp on kohtu alla antud süüdistatuna KarS § 212 lg 1 järgi selles, et eesmärgiga petta BTA Kindlustuse Eesti filiaalilt välja sõiduki kindlushüvitis, lavastasid nad Valgamaal Otepää vallas Rõngu-Otepää-Kanepi tee 19,5. km-l 100 m enne Otepää-Vana-Otepää ristmikku liiklusõnnetuse. Väidetavalt ajas J. Perv 10. oktoobril 2010 kella 19.35 paiku sõidukit Chevrolet Malibu (reg.nr XXX ) juhtides segamini piduri- ja gaasipedaalid ning sõitis tagant otsa teepervel peatunud sõidukile Cadillac Deville (reg.nr XXX ), mille roolis oli I. Lepp. Tegelikult oli otsasõit teadlik ja tahtlik. Otsasõidu eesmärgiks oli lavastada kindlustusjuhtum ja vabaneda Eesti turul raskesti realiseeritavast sõidukist Chevrolet Malibu, mida ei olnud õnnestunud pikka aega müüa.

aega, millest prokurör järeldas, et õnnetuses osalenud isikud kohtusid enne õnnetuse toimumist ja ootasid sobivat hetke otsasõidu lavastamiseks. Maakohus sellise järeldusega ei nõustunud, tuvastades, et mõlemad sõidukid tegid teel peatusi ega kiirustanud sihtkohta jõudmisega. Samuti on maakohtu hinnangul usaldusväärsed süüdistatavate ütlused kokkupõrke toimumise asjaolude kohta, s.o et I. Lepa juhitud sõiduki armatuurlaual süttis enne Otepääd mootorituli, ta suundus sõidutee paremasse äärde ja kohe pärast peatumist sõitis J. Perve juhitud sõiduk talle tagant sisse. I.L. i ütlusi armatuurlaual mootoritule süttimise kohta kinnitavad erapooletu tunnistaja I.A. u ütlused. Maakohtu hinnangul ei ole usutav, et süüdistatavad lavastasid liiklusõnnetuse, riskides seejuures viie inimese eluga. Arvestades autode masse, nende asendit pärast liiklusõnnetust ja autode vigastusi, pidi Chevrolet’ kiirus enne kokkupõrget olema suur. Mõlemad sõidukit läksid hiljem mahakandmisele. Kindlustuskelmuse toimepanemiseks oleks olnud võimalik lavastada ka mõni isikutele endale turvalisem kindlustusjuhtum. Samuti ei olnud süüdistatavatel võimalik oodata sobivat hetke otsasõidu lavastamiseks, kuivõrd G.J. a ütlustest tulenevalt toimus õnnetus suhteliselt tiheda liiklusega teelõigul. Politseipatrull ise sõitis õnnetuspaigast mööda vaid mõned minutid enne kokkupõrget. Puuduvad tõendid, et kokkupõrge oleks olnud põhjustatud tahtlikult. Prokuröri seisukohad seoses süüdistatavate sündmuskohal käitumise, õnnetuspaigalt lahkumise, süüdistatavate omavahelise seotuse, J. Pervel sõiduki ostuks vajalike rahaliste vahendite puudumise ja kaskokindlustuse lepingu sõlmimisega on kohtu hinnangul oletuslikud ega võimalda teha tõsikindlaid järeldusi kindlustusjuhtumi lavastamise kohta.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

Prokuratuur esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotleb õigeksmõistva otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnistada J. Perv ja I. Lepp süüdi KarS § 212 lg 1 järgi ja karistada neid rahalise karistusega 400 päevamäära, s.o 1280 eurot. Kindlustuskelmuse lavastamist tõendavad J. Perve ja I. Lepa omavahelise suhtluse ja sidemete varjamine kindlustusandjate eest ja sündmuspaigalt lahkumise asjaolud, mis ei kattu teiste kogutud tõenditega. Lisaks kinnitavad kindlustusjuhtumi lavastamist juhtumis osalenud autode andmed ja nende võõrandamise/omandamise asjaolud. Kohus on õigesti tuvastanud J. Perve ja I. Lepa Võrust lahkumise orienteeruvad ajad vastavalt 18.10 ja 18.20 ning sündmuskohta jõudmiseks kuluva ajakulu lubatud sõidukiirusega sõitmisel, s.o ca 35 minutit. Samuti on kohus tuvastanud, et J. Pervel kulus tavapärase poole tunni asemel sündmuskohta jõudmiseks 1 tund ja 25 minutit ja I. Lepal 1 tund ja 15 minutit. Kohus leidis, et sellises ajakulus ei ole midagi tavapäratut, kuna isikud tegid teel peatusi ja kellelgi ei olnud kuhugi kiiret. Arvestades Võrust lahkumisele järgnenud sündmusi, on sellisel ebamõistlikul ajakulul aga oluline tähendus. Tuvastatud on, et I. Lepa juhitud autos olnud seltskond viibis 18.30–19.01 KANEQ12 või 024B-Kanepi masti all asukohaga Kanepi vallas, mis kinnitab pikema peatuse tegemist. J. Perv andis ütlusi, et ta ei mäleta peatuste tegemist, kuid võis käia Kanepi poes jooki ostmas. Isegi kui J. Perv sellise peatuse tegi, siis maapoes joogi ostmine võis pikendada sündmuskohta jõudmise aega maksimaalselt 15 minuti võrra. Seega tekib küsimus, millele kulus J. Pervel ülejäänud 35 minutit. Sündmuskohale jõudmiseks kulunud ebaloogiliselt pikk aeg ning varem lahkunud auto jõudmine õnnetuspaika hiljem, kinnitavad, et õnnetuses osalenud isikud kohtusid enne õnnetuse toimumist ja ootasid sobivat hetke otsasõidu lavastamiseks. Asjaolu, et õnnetus toimus tiheda liiklusega teelõigul, ei välista selle lavastatust – õnnetuse lavastamiseks oli vaja vaid mõnda hetke, mil teel ei liikunud teisi sõidukeid. Prokuratuuri hinnangul ei ole välistatud, et isikud, vaatamata oma tegevuse ohtlikkusele ja võimalusele vigastada saada, otsustasid varalise kasu saamise eesmärgi siiski sellise teo toime

panna. Seejuures tuleb arvestada, et kuna tagant otsasõitev auto oli väiksema täismassiga kui auto, millele otsa sõideti, siis võisid juhid loota ka sellele, et väiksem auto ei tekita eesseisvale autole sellisel määral kahju ja vigastusi, et need ohustaksid autos viibijaid. I. Lepa seltskonna käitumine sündmuskohal oli kohatu. Samal ajal, kui J. Perv rääkis telefonis politsei juhtimiskeskusega, olid õnnetuses osalenud kannatanud väga lõbusad. Reaalses õnnetuses osalejate käitumine on tavapäraselt sootuks vastupidine. Kuivõrd J. Perv on väitnud, et tema peale oldi vihane ja ta sai sündmuskohal sõimata õnnetuse põhjustamise eest, mida aga helisalvestis ei kinnita, siis omistab sündmuskoha meeleolu tegelikkusele vastupidine kirjeldamine täiendava tähenduse – olustikku on kohtuistungil püütud näidata õnnetusele kohasena. Kohus on jätnud tähelepanuta, et süüdistatavad on avaldanud kindlustusandjale oma suhete kohta valeandmeid. Nimelt eitas J. Perv varasemat suhtlust I. Lepaga, kuid möönis hilisemat suhtlust telefoni teel, olles enda väitel suhelnud I. Lepaga ühel korral. Tegelikult olid pooled seletuse võtmise hetkeks helistanud üksteisele korduvalt. I. Lepp aga eitas igasugust suhtlust ja suhteid, väites, et sai J. Perve telefoninumbri alles sündmuskohal. See on ilmselge vale. Tegelikult on J. Perv ja I. Lepp tuttavad juba varasemast asjast, mida kinnitavad tunnistajate R.A. u ja K.J. i ütlused. Lisaks tunnistajate ütlustele viitab varasemale üksteise tundmisele tihe telefonisuhtlus I. Lepa ja J. Perve vahel. I. Lepa ja J. Perve kasutuses olevate telefonide kõneeristused perioodist 13. august kuni 10. september 2010 ja 16. september kuni 1. november 2010 tõendavad, et J. Perve ja I. Lepa vahel on olnud enne õnnetust tihe suhtlus igal nädalapäeval ning sama intensiivne suhtlus jätkus ka pärast õnnetust. Seejuures on isikud üksteisele helistanud korduvalt ka öösel, mis viitab lähedaste suhete olemasolule. J. Perv ja I. Lepp olid ilmselgelt omavahel tuttavad, mida püüti kindlustusandjate eest varjata. Kui kindlustusjuhtum oleks toimunud kindlustusandjatele avaldatud viisil õnnetusjuhtumina, puudunuks vajadus omavahelisi varasemaid suhteid varjata. Prokurör on jätkuvalt seisukohal, et J. Pervel puudusid vahendid sõiduki ostmiseks ning R.L. ütlused, et J. Perv sai oma kasuisalt 40 000–42 000 krooni, on ebausaldusväärsed. Varasemas kohtumenetluses väitis R.L. , et J. Perve vanematel puudusid vahendid, et talle suuremat summat raha anda. Teistkordsel asja arutamisel andis R.L. ütlusi, et oli pärast politseis ülekuulamist küsinud J. Perve emalt, kas isa oli andnud J. Pervele raha, ja saanud teada, et ta andis 40 000 krooni. Küsimusele, miks ta eelmisel kohtuistungil vastas, et vanematel rahalised vahendid puudusid, vastas R.L. , et küsis raha üleandmise kohta hoopis pärast kohtuistungit. Sellisel viisil ütluste sobitamine vastavalt situatsioonile muudab need ebausaldusväärseks. J. Perve ülejäänud sissetulek ei võimaldanud sellises suurusjärgus hinnaga autot soetada. J. Perve väide, et ta töötas Soomes ja sai ka sealt sissetulekut, ei ole tõendatud. Isik ei ole andnud võimalust selle väite ja võimalike sissetulekute suuruse kontrollimiseks. J. Perv ei saanud sündmuskohalt lahkuda viisil, mida tema ja tunnistajad K.J. ja R.A. kirjeldavad. See aga viitab sellele, et asjaosalised on kokku leppinud sündmuste toimumises, mis omakorda viitab eelnevale õnnetuse lavastamisele. Kõneeristused kinnitavad, et J. Perv ei saanud K.J. iga õnnetuspaigast Võrru naasta, kuna pooletunnise ajavahemiku jooksul ei olnud võimalik K.J. il Võrust Otepääle ja tagasi jõuda. J. Perv sai K.J. iga sündmuskohalt lahkuda ainult juhul, kui ka K.J. viibis juba õnnetuse ajal või vahetult pärast seda sündmuskoha lähedal ja ootas parajat hetke, et koos J. Pervega Võrru sõita. Arvamus apellatsiooni kohta Ringkonnakohtu 30. septembri 2014. a määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti

seisukohtade esitamiseks aega kuni 13. oktoobrini 2014. Selleks tähtajaks esitas ringkonnakohtule oma seisukoha I. Lepa kaitsja K. Kutsar. Kaitsja leiab, et maakohus on põhjalikult analüüsinud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid. Kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. Asjas puudub vaidlus selle üle, et süüdistuses kajastatud ajal ja kohas toimus liiklusõnnetus, kus J. Perve juhitud sõiduauto Chevrolet Malibu sõitis tagant otsa I. Lepa juhitud sõidukile Cadillac Deville. Prokurör on jätnud tähelepanuta tema enda taotlusel üle kuulatud tunnistaja I.A. u ütlused, mille kohaselt ei tekkinud tunnistajal liiklusõnnetuse sündmuskohaga tutvudes kahtlusi selles, et õnnetus toimus sõidukijuhtide poolt kirjeldatud viisil. Liiklusõnnetuses osalenud isikute selgitustega langesid kokku nii sõidukite asend pärast õnnetust kui ka nende vigastused. Alles pärast seda, kui selgus, et J. Perv ja i. Lepp võisid olla tuttavad, peeti vajalikuks toimunut täiendavalt uurida. Ükski prokuratuuri apellatsioonis käsitletud tõenditest ei kinnita I. Lepa ja J. Perve süüd kindlustuskelmuse toimepanemises. Prokuratuuri väited liiklusõnnetuse lavastamise ja selles osalenud isikute motiivide kohta on oletuslikud ega tugine tõenditele. Eluliselt ei ole usutav, et kaskokindlustuse hüvitise saamiseks lavastatakse õnnetus olukorras, kus sellega seatakse ohtu mõlema sõiduki juhi ja reisijate elu ning tervis. Samuti ei ole usutav, et selline lavastus korraldatakse lagedal kõrgendikul, mida on võimalik jälgida mitmest suunast ja võrdlemisi kaugelt. Arvestades politseipatrulli liikumist, pidi liiklusõnnetuse korraldamiseks kuluma mitte üle viie minuti, mis ei ole ilmselgelt võimalik, pidades silmas vajadust tagada asjaosaliste turvalisus ja seda, et Cadillacis viibis kolm tugevas joobes isikut. Tõendid ei kinnita prokuratuuri väidet, et sündmus leidis aset kõrvalises ja hõreda liiklusega kohas. Isiku süüditunnistamine ei saa tugineda kahtlustele, vaid peab olema rajatud tõsikindlatele tõenditele. See, millisest allikast pärinesid J. Perve säästud, ei ole liiklusõnnetuse toimumisega vahetult seotud asjaolu. Kuna sündmusest on möödunud peaaegu neli aastat, on loomulik, et asjaosalised ei pruugi enam kõike detailideni mäletada ja nende ütlustes võib pisiasjade osas esineda erinevusi.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide, apellatsiooni väidetega ning I. Lepa kaitsja poolt kohtule esitatud kirjalike vastuväidetega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. Esmalt osundab ringkonnakohus kohtupraktikas maksvusele pääsenud menetlusõiguslikule arusaamale, mille kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri apellatsioonis esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi millistele tuginedes on maakohus J. Perve ja I. Lepa neile KarS § 212 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeksmõistnud. Sisuliselt ei taotle apellant midagi muud kui maakohtus hinnatud ning õigeksmõistva otsuse aluseks olnud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Sellega seoses osundab kriminaalkolleegium arusaamale, mille kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul ning KrMS § 15 lg 2 p 2 võimaldab ringkonnakohtul oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus

uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Nimetatust järeldub, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu seisukohad J. Perve ja I. Lepa süüküsimuse lahendamisel on selged, ammendavad ning vastuoludeta. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis annaksid tõsikindla aluse väiteks, nagu oleksid süüdistatavad toime pannud KarS § 212 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus on põhjalikult kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust ei ole leidnud kindluskelmuse toimepanemine J. Perve ja I. Lepa poolt. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel. Siinkohal märgib ringkonnakohus sedagi, et sisuliselt kordab prokurör apellatsioonis neid argumente, millised ta esitas juba maakohtus taotledes J. Perve ja I. Lepa süüditunnistamist kindlustuskelmuse toimepanemises. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning kohtumenetluse pool esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud J. Perve ja I. Lepa õigeksmõistmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata ning piirdub vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonis esitatule vastates. KarS § 212 lg 1 objektiivne koosseis sisaldab endas kahte teoalternatiivi: kindlustusjuhtumi esilekutsumist ja kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomist. Käesoleval juhul heidab riiklik süüdistus J. Pervele ja I. Lepale ette mõlema teoalternatiivi toimepanemist. Kindlustusjuhtumi esilekutsumisena käsitleb riiklik süüdistus asjaolu, et J. Perve poolt juhitud Chervolet Malibu otsasõit I. Lepa poolt juhitud sõidukile Cadillac Deville oli teadlik ja tahtlik tegevus ja seda selleks, et lavastada kindlustusjuhtum eesmärgiga vabaneda Eesti turul raskesti realiseeritavast sõidukist Chervolet Malibu. Esitatud apellatsioonist nähtuvalt loeb riiklik süüdistus nimetatud teoalternatiivi tõendatuks kaudsete tõendite kogumiga.

Esmalt leiab prokurör, et süüdistatavate tahtlikule tegevusele avarii põhjustamisel viitab liiklusavariis osalenute poolt sündmuskohale jõudmiseks kulunud ebaloogiliselt pikk aeg. Prokuröri arvates kinnitab nimetatut asjaolu, et õnnetuses osalenud isikud kohtusid enne liiklusavarii toimumist ja ootasid sobivat hetke otsasõidu lavastamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri poolt eelnimetatud asjaolule antud hinnanguga. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud ning seda ei ole vaidlustanud ka prokurör, et I. Lepp ja tema sõidukis olnud tunnistajad külastasid pärast Võrust lahkumist ning enne sündmuskohale jõudmist Tamme pubi. Seejuures on I. Lepa sõidukis olnud sõiduki tegelik omanik V.L. kohtuistungil väitnud, et Tamme pubi juures oli pikem peatus ning võib-olla oli mõni väike peatus teel Otepääle veel. J. Perv on väitnud, et ta küll täpselt ei mäleta, kuid ta võis teel Otepääle käia Kapis poes, et osta endale juua. Samuti on mõlemad sündmuse osapooled kinnitanud, et neil ei olnud Otepääle jõudmisega kiiret. Arvestades ülaltoodut, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et süüdistatavad on suutnud mõistuspäraselt selgitada, miks neil kulus Võrust sündmuskohale jõudmiseks just niipalju aega. Samas jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks, millistele tõenditele tuginedes väidab prokurör apellatsioonis, et J. Perv ja I. Lepp kohtusid sellel ajal omavahel ja ootasid sobivat hetke otsasõidu lavastamiseks. Kriminaalasjas ei ole kogutud ühtki tõendit, mis kinnitaksid, et J. Perv ja I. Lepp oleksid 10. oktoobril 2010 teel Võrust Otepääle kohtunud. Keegi sündmuses osalenud isikutest ei ole nimetatut väitnud ning mingeid teisi tõendeid, mis taolise kohtumise toimumist kinnitaksid kriminaalasjas kogutud ei ole. Ringkonnakohtu jaoks ei ole prokuröri taolised väited ka eluliselt usutavad. Ringkonnakohus leiab, et kindlustusjuhtumi esilekutsumisel ei käitu selles osalevad isikud spontaanselt, vaid sellele eelnevad teatud kokkulepped. On igati loogiline, et lepitakse vähemalt kokku ajas ja kohas kus avarii lavastatakse. Sellest tulenevalt on ringkonnakohtule arusaamatu, miks pidanuksid J. Perv ja I. Lepp veel vahetult enne avarii lavastamist, kohtuma. Seda enam, et vahetult enne avarii lavastamist toimunud osapoolte kohtumine võib tekitada kahtlusi kindlustusandjal, mida aga osapooled kindlasti sooviksid vältida. Pealegi olid koos I. Lepaga autos veel kolm isikut, kelle vaikimisele kohtumise toimumise kohta ei saanud süüdistatavad kindlad olla. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks ka prokuröri väide, mille kohaselt ootasid süüdistatavad kohtudes sobivat hetke otsasõidu lavastamiseks. Milline see sobiv hetk pidi olema, miks selleks sobivaks hetkeks valiti just 10. oktoober 2010 kell 19:35 ja miks selliseks hetkeks ei võinud olla väidetav süüdistatavate kohtumise hetk teel sündmuskohale, apellatsioonist ei selgu. Ringkonnakohus nõustub prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohaga, et taolise liiklusõnnetuse lavastamiseks ei ole rohkem vaja kui vaid mõni hetk, kui parajasti ei möödu ühtki sõidukit. Taolisele prokuröri seisukohale tuginedes jääb aga ringkonnakohtu jaoks arusaamatuks, miks pidanuksid süüdistatavad siis pärast prokuröri poolt väidetava kohtumise toimumist, veel edasi sõitma ja sobivat hetke ootama. Süüdistatavatele piisanuks liiklusavarii lavastamiseks oodata väitetavas kohtumiskohas vaid hetke, kui nägemisulatuses ei olnud ühtki mööduvat autot ning lavastama seejärel liiklusavarii. Arvestades prokuröri eeltoodud väidet jääb arusaamatuks, miks valisid süüdistatavad avarii lavastamise kohaks piiratud nähtavusega teelõigu, mitte aga sirget teelõiku, kus nägemisulatus kindlasti suurem.

Igati mõistusepärane on ka maakohtu seisukoht, et liiklusõnnetuse lavastamisel ei riskiks osapooled viie inimese eluga. Isegi kui nõustuda prokuröri apellatsioonis toodud väitega, et liiklusavarii puhul on tagant otsasõit teisele sõidukile vähemohtlik kui sõidukite laupkokkupõrge, on tavajuhil igasuguse liiklusavarii puhul võimatu kontrollida sõidukite liikumist pärast kokkupõrget ning võimatu ette näha kokkupõrke tagajärgi sõidukis viibijatele. Seetõttu peab ringkonnakohus prokuröri väidet nagu ei oleks välistatud võimalus, et varalise kasu saamise eesmärgil süüdistatavad siiski riskisid taolise võimalusega, tema subjektiivseks arvamuseks. Pealegi puuduvad kriminaalasjas igasugused tõendid, mis annaksid alust väiteks, et I. Lepa sõidukis viibinud V.L. , M.O. ja M.S. oleksid pidanud süüdistatavatelt avariis osalemise eest saama varalist kasu. Ringkonnakohtu arvates ei anna ka I. Lepa sõidukis viibinud isikute käitumine pärast avariid alust tõsikindlaks väiteks, et liiklusavarii oli lavastatud. Prokurör on apellatsioonis möönud, et avariis osalenud isiku(te) käitumine pärast avariid võib olla ettearvamatu, kuid pidanud siiski käesolevas asjas avariis osalenute käitumist (naermist) sündmuskohal tavatuks. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et I. Lepa sõidukis viibinud isikute käitumine sündmuskohal on selgitatav alkoholijoobe ning sündmuskohal tekkinud situatsioonikoomikaga. Kuidagi ei ole võimalik aga teha isikute taolisest käitumisest tõsikindlat järeldust, et toimunud kokkupõrge oli sündmuskohal viibinud isikute jaoks ootuspärane, sest see põhineks vaid oletustel. Prokurör on ühe kaudse tõendina, mis kinnitab süüdistatavate poolt kindlustuskelmuse esilekutsumist, tuginenud ka asjaolule, et J. Pervel puudusid materiaalsed vahendid sõiduki ostmiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kohtuotsuses veenvalt põhjendanud, et J. Pervel olid olemas rahalised vahendid ning nendest piisas ka sõiduki ostmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ning apellatsioonis esitatu maakohtu sellekohaseid järeldusi ei kummuta. Samas jääb ringkonnakohtule arusaamatuks kuidas seondub see, milliste vahendite arvelt J. Perv sõiduki Chervolet Malibu omandas, tema poolt kindlustuskelmuse toimepanemisega. Ringkonnakohus leiab, et juhul kui järgida riikliku süüdistuse loogikat (J. Pervel puudusid rahalised vahendid sõiduki omandamiseks), siis pidi J. Perv mingil põhjusel saama sõiduki E.K. alt tasuta või võlgu, s.o sõiduki hind pidi tasutama J. Perve poolt osamaksetena. Tõendid, mis kinnitaksid taolise kokkuleppe sõlmimist E.K. a ja J. Perve vahel, kriminaalasjas aga kogutud ei ole. Samas ei ole ringkonnakohtu jaoks üldse mõistetav, miks peaks J. Perv, isegi juhul kui ta sai sõiduki E.K. alt tasuta või nn liisingusse, juba viis päeva pärast sõiduki enda omandisse saamist, lavastama sellega liiklusavarii. Riikliku süüdistuse arvates oli nimetatud eesmärgiks vabaneda Eesti autoturul raskesti realiseeritavast Chrevolet Malibust. Ringkonnakohtu arvates ei ole prokuröri taoline väide tõsiseltvõetav. J. Perv omandas sõiduki 5. oktoobril 2010 ning järgides prokuröri mõttekäiku jõudis sisuliselt kohe pärast sõiduki omandamist arusaamisele, et omandatud sõiduk on Eesti autoturul raskesti

realiseeritav. Jõudnud taolisele arusaamisele otsustas J. Perv sõidukist vabaneda ning juba viis päeva pärast sõiduki omandamist lavastas ta kokkuleppel I. Lepaga liiklusavarii. Ringkonnakohtu jaoks ei ole J. Perve ülalkirjeldatud viisil käitumine eluliselt usutav, sest enne sõiduki omandamist hindab ostja kõiki tehinguga kaasnevaid riske ning teadmine ostetava sõiduki raskesti realiseeritavusest ei saanud J. Pervele olla teadmata juba enne ostu-müügi tehingu sõlmimist. Pealegi kui eeldada, et J. Perv sai sõiduki E.K. alt tasuta ja tema eesmärgiks oli sellest, kui raskesti realiseeritavast, vabaneda, viitab see teatud kokkulepetele J. Perve ja E.K. a vahel. Taolisi tõendid aga kriminaalasjas kogutud ei ole. Ülaltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis lubaksid tõsikindlalt väita, et 10. oktoobril 2010 kutsusid J. Perv ja I. Lepp tahtlikult esile kindlustusjuhtumi. KarS § 212 lg 1 teine teoalternatiiv, s.o kindlustusjuhtumi kohta ebaõige ettekujutuse loomine tähendab kas toimumata kindlustusjuhtumi toimumise väitmist või tegelikult toimunud kindlustusjuhtumi asjaolude kohta väärkujutluse loomist. J. Pervele ja I. Lepale esitatud süüdistusest nähtuvalt süüdistatakse neid KarS § 212 lg 1 teise teoalternatiivi alusel tegelikult toimunud kindlustusjuhtumi asjaolude kohta väärkujutluse loomises. Esitatud süüdistusest nähtuvalt käsitleb riiklik süüdistus kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomisena seda, et J. Perv ja I. Lepp esitasid RSA-le valeandmeid omavahelise suhtluse ja sidemete kohta, väites, et ei tunne üksteist. Ka leidis riiklik süüdistus, et valeandmete esitamisena on vaadeldavad J. Perve ja J. Lepa väited R.A. u ja K.J. iga peetud telefonikõnede kohta ning K.J. i asukoha kohta õnnetuse toimumise ajal. Nõustudes maakohtu põhjendustega, miks eespool toodud asjaolud ei võimalda J. Perve ja J. Lepa süüdtunnistamist ka KarS § 212 lg 1 teise teoalternatiivi järgi, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Ringkonnakohus leiab, et mitte igasuguseid kindlustusandjale esitatud tõele mittevastavaid andmeid ei saa vaadelda valeandmete esitamisena KarS § 212 lg 1 mõttes. Tulenevast KarS § 212 lg 1 teise teoalternatiivi sõnastusest saab teha järelduse, et vastutus nimetatud paragrahvi järgi on võimalik vaid juhul kui ebaõige ettekujutus luuakse valeandmete esitamise teel kindlustusjuhtumi toimumise asjaolude kohta (n. sõiduki kiirus, paiknemine teel, tekkinud kahju suurus jne). Ringkonnakohtu arvates saab nimetatud järelduse teha ka asjaolust, et vaid andmed, mis puudutavad otseselt kindlustusjuhtumi toimumist, omavad otsustavat tähendust kindlustushüvitise väljamaksmisel või sellest keeldumisel. Ringkonnakohtu arvates käesoleval juhul J. Pervele ja I. Lepale süüks arvatud pettuslikud teod, s.o omavahelise suhtluse varjamine ja vastuolude esinemine õnnetusjärgset helistamist puudutavates asjaoludes, ei ole käsitletavad asjaoludena, mis oleksid otseselt seotud kindlusjuhtumi toimumisega. Seega, isegi kui J. Perv ja I. Lepp esitasid süüdistuses nimetatud asjaolude kohta kindlustusandjale ebatõeseid andmeid, ei täida nende tegevus eeltoodule tuginedes KarS § 212 lg 1 teise teoalternatiivi objektiivset koosseisu. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et J. Perve ja I. Lepa käitumises puudub ka KarS § 212 lg 1 teise teoalternatiivi objektiivne koosseis.

/allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas

/allkirjastatud digitaalselt/ Maarika Kuusk

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.