Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Ivi Kesküla ja Meelika Aava Andrei Salahutdinov’i süüdistuses KarS § 202 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 14. aprilli 2014. a otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitaja Prokurör
Ringkonnaprokurör Katrin Pärtlas Katrin Pärtlas
Süüdistatav
Kaitsja
Andrei Salahutdinov isikukood 3840812120385, kodakondsus XXXXXXXXXXX, emakeel vene keel, XXXXXXXXXXXXXX, elukoht: XXXXXXX X-XX, töökoht A OÜ, tõkend – elukohast lahkumise keeld alates 19.04.2013 Varem kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud korduvalt. Peeter Malve
Asja lahendamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 14. aprilli 2014. a kohtuotsus Andrei Salahutdinov’i õigeksmõistmises KarS § 202 lg 1 järgi jätta muutmata ning prokuröri apellatsioon rahuldamata.
2.
Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud summas 192,00 eurot, jätta riigi kanda.
3.Hüvitada riigi eelarve vahenditest apellatsiooniminetluses menetluskulusid tasunud isikule Andrei Salahutdinovi kaitsjale makstud õigusabi kulud summas 192,00 eurot.
Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 23. oktoobril 2014. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 14.04.2014 otsusega üldmenetluses mõisteti Andrei Salahutdinov süüdistuses KarS § 202 lg 1 järgi õigeks. Määrati, et Andrei Salahutdinovi suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld, tühistatakse kohtuotsuse jõustumisel. KrMS § 181 lg 1 alusel jäeti menetluskulud riigi kanda ning hüvitati riigi eelarve vahenditest Andrei Salahutdinovile tema poolt valitud kaitsjale makstud õigusabi kulud summas 1766,40 eurot.
2.Andrei Salahutdinovit oli kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema 16.02.2012 omandas Tallinnas XXXXXXXXX XXX XX asuvas C metalli kokkuostupunktis SK-lt süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara, nimelt 767kg elektrimootoreid, 1455kg akusid, 120kg velgede tasakaalustustinasid ja 122 autokonditsioneeri pumpa, kokku D OÜ-le kuuluvat metalli väärtusega 3957,90 eurot, mis oli SK ja FT poolt MK kaasaaitamisel varastatud ajavahemikul 15.02.2012 kuni 16.02.2012 Tallinnas XXXX-XXXXXXX X asuvast D OÜ kasutuses olevast angaarist. Metalli eest on SKle tehtud ülekanne Andrei Salahutdinovile kuuluva osaühingu A arveldusarvelt summas 1006,30 eurot NK arveldusarvele, kelle pangakaart oli SK’i kasutuses. Andrei Salahutdinov 16.02.2012 turustas antud varast 767kg elektrimootoreid ja üritas turustada 1455kg akusid metalli kokkuostu OÜ B aadressil XXXXXXXXXX X, Tallinn. 1455kg akusid ei õnnestunud Andrei Salahutdinovil turustada, kuna OÜ B metalli kokkuost keeldus nende vastuvõtmisest. Andrei Salahutdinov pidas süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamisel ja turustamisel võimalikuks, et tegemist on varastatud esemetega. Seega Andrei Salahutdinov pani toime süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise ja turustamise, see on KarS § 202 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3.Maakohus on jõudnud järeldusele, et Andrei Salahutdinov ei ole toime pannud tegu, mis vastaks kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise kui tegevuse objektiivsetele tunnustele ning et on tekkinud kahtlused selles, kas süüdistatav pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda.
ESITATUD APELLATSIOON
4.Ringkonnaprokurör esitas apellatsiooni, milles vaidlustab Harju Maakohtu otsust süüdistatava õigeksmõistmises tervikuna seoses materiaalõigusnormide ebaõige kohaldamisega.
4.1.Prokurör märgib, et käesoleval juhul on tõendatud, et Tallinnas XXXXXXXXX XXX XX asuvas OÜ A kokkuostupunktis võeti vastu varastatud metall. Kohapeal võttis selle 16.02.2012 vastu OÜ A töötaja AF, kes tegutseb ja töötab ettevõtte nimel. Metalli eest maksti OÜ A arveldusarvelt. Seega ei oma tähtsust, kes füüsiliselt kokkuostupunktis metalli vastu võttis, kuivõrd nimetatud tehinguga sai metalli enda omandisse ikkagi Andrei Salahutdinov, kes on OÜ A omanik ja juhatuse liige. Vara on võimalik omandada ehk enda valdusesse saada ka selliselt, et müügitehingu vormistab keegi teine. Antud juhul vormistas tehingu ettevõtte töötaja, kuid omandas varastatud metalli Andrei Salahutdinov, kes hiljem selle metalli ka edasi turustas. AF’i ütluste kohaselt viibis Andrei
2(8)
Salahutdinov tehingu toimumise ajal ka ise kokkuostupunktis, mis näitab, et ta kontrollis toimuvat ja oli teadlik, et varastatud metall võetakse tema töötaja poolt vastu. Kogutud tõendite hulgas olevast jälitusprotokollist nähtub, et ettevõtte töötaja poolt vastu võetud metalli omandajaks peab ennast ka Andrei Salahutdinov ise. Vestluses SK’iga varastatud metalli ostmise kohta sõnab Andrei Salahutdinov järgmiselt: „täna ma ei saa sulle „klotsi“ üle kanda“, „siis too minu juurde, pane välisukse kõrvale“, „et kaalume täna või homme, ei muutu midagi“, „aga ma ootan sind homme, teeme kõik ära“. Lisaks viitab jälitusprotokollis kajastatud vestluse kontekst sellele, et AF on lihtne tööline, kes tegutseb Andrei Salahutdinov’i alluvuses ja tema käsul ning selline võimalus, et töötaja näiteks keeldub metalli vastu võtmast, ei saagi tekkida, kuivõrd temast selline otsus ei sõltu. Seega ei nõustu prokurör kohtu seisukohaga, et Andrei Salahutdinov ei ole toime pannud süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamist ning leiab, et Andrei Salahutdinov pani toime nii vara omandamise kui ka turustamise.
4.2.Maakohtul tekkisid kahtlused selles, kas süüdistatav pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda ning leidis, et need kahtlused ei ole kõrvaldatavad, mistõttu tuleb need tõlgendada Andrei Salahutdinov’i kasuks. Prokurör ei nõustu kohtu seisukohaga ja leiab, et süüdistatava poolt süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumise vähemalt võimalikuks pidamine ja selle möönmine on täielikult tõendamist leidnud ning Andrei Salahutdinov’i tegevuses esinevad subjektiivse koosseisu tunnused järgmistel põhjustel. Jälitusprotokollis kajastatud vestlus SK’i ja Andrei Salahutdinov’i vahel viitab selgelt asjaolule, et SK ja Andrei Salahutdinov tunnevad üksteist juba varasemast. Vestluse sisu arvestades, ei ole tegemist tavapärase vestlusega kliendi ja teenuseosutaja vahel, nagu seda on ülekuulamisel väitnud Andrei Salahutdinov. Vestlus toimub õhtusel ajal kell 19.14 ning vestlust alustab SK öeldes A.Salahutdinov’ile: „on erakorraline juhtum, force majeure.“ Selle peale koheselt hakkab A.Salahutdinov rääkima sellest, et „too see minu juurde, pane välisukse kõrvale, kata seal korralikult millegagi, et ei oleks näha“. Kuivõrd SK’il on jätkuvalt soov õhtul metall ära tuua, siis on A.Salahutdinov’i järgmine küsimus: „aga kas seal on kahtlaseid asju, sa ei taha neid sinna jätta või?“. Prokurör nõustub kohtu seisukohaga, et ainuüksi metalli välimusest ega olemusest tulenevalt ei pidanud süüdistatav tegema järeldust selle kohta, et need asjad olid varastatud. Samas, nagu selgitas tunnistaja AA, on sellist järeldust võimalik teha inimesest kes metalli toob, kliendi käitumisest, milline ta välja näeb, kuidas ta suhtleb. Ma leian, et tulenevalt eelpool kirjeldatud vestlusest pidi Andrei Salahutdinov aru saama, et tegemist võib olla varastatud metalliga. SK teatas A.Salahutdinov’ile kohe vestluse alguses, et on erakorraline juhtum. Asjaolu, et A.Salahutdinov selle peale pidas vajalikuks öelda SK’ile, et ta kataks metalli korralikult kinni ja küsida, kas seal on kahtlaseid asju, näitab, et A.Salahutdinov sai aru, et tegemist on varastatud metalliga, mida tuleks varjata. SK’i käitumine ei olnud tavapärase kliendi käitumine helistades õhtusel ajal ja rääkides vääramatust jõust. Samuti ei olnud tavapärane, et SK’il oli metalli müügiga väga kiire, ta ei tahtnud isegi hommikuni oodata. Asjaolu, et A.Salahutdinov küsis SK’ilt kas metalli hulgas on kahtlaseid asju, kinnitab seda, et Andrei Salahutdinov sai aru, et tegemist võib olla varastatud metalliga. Samas prokurör leiab, et SK’i vastus, et kahtlaseid asju ei ole, ei tähenda, et A.Salahutdinov ei pidanud seetõttu möönma, et tegemist on varastatud metalliga. Nagu juba eelnevalt öeldud, oli tegemist sellise metalliga, mille välimuse järgi ei olnud võimalik teha järeldust selle päritolu kohta. Prokurör leiab, et arvestades kogu vestlust on selge, et süüdistatav küsis antud küsimuse selleks, et teada saada, kas SK ei saa metalli peidetuna ukse ette jätta, see tähendab kas juba selle välimus on kahtlane. Vestluse pinnalt võib öelda, et A.Salahutdinov plaanis selle metalli vastu võtta olenemata sellest, kas tegemist oli varastatud metalliga või mitte, kuna juba enne pidas ta vajalikuks selle metalli peitmist.
3(8)
Vestlus lõppes sellega, et A.Salahutdinov ütles SK’ile, et „ootan sind homme, teeme kõik ära“, näidates valmisolekut selleks, et tema kokkuostupunktis see metall ikkagi võetakse vastu. A.Salahutdinov’i poolt selle möönmist, et tegemist võib olla varastatud metalliga, näitab ka fakt, et koheselt peale metalli vastuvõtmist süüdistatav müüs selle edasi. Tunnistaja AF kinnitab, et kohe kui süüdistatav tööle tuli, läks ta seda konkreetset metalli edasi müüma. Ka tunnistaja AA räägib sellest, et kõigepealt süüdistatav helistas talle 16.02.2012 hommikul ja samal päeval tuli OÜ-sse B, et metall edasi müüa. Seega oli A.Salahutdinov’il müügiga kiire, mis viitab sellele, et ta üritas varastatud metallist võimalikult ruttu vabaneda. AF’i poolt öeldu, et metalli üritavad nad ära viia kohe, kuna territooriumil ei ole palju ruumi, ei ole prokuröri arvates käesoleval juhul oluline, kuna arvestada tuleks kogutud tõendeid kogumis, toimunud sündmuste järjekorda ja asjaolusid. Nimelt nähtub kogutud tõenditest, et A.Salahutdinov’ile helistati SK’i poolt, kes andis teada, et ta tahab tuua metalli, tegemist oli erakorralise juhtumiga, müügiga oli kiire. A.Salahutdinov lubas SK’i järgmine päev oodata. SK viis järgmisel päeval hommikul vara metalli A.Salahutdinov’i kokkuostupunkti, kuhu tuli koheselt ka A.Salahutdinov ise. Ta viibis kokkuostupunktis samal ajal kui toimus varastatud metalli vastuvõtmine ning helistas seejärel koheselt OÜ-sse B, et metallist vabaneda ja see edasi müüa. Lisaks eelpool toodule on prokuröri hinnangul Andrei Salahutdinov’i ütlused ebausaldusväärsed ning need tuleks tervikuna tõendite hulgast välja arvata. Nimelt on kohtueelses menetluses süüdistatav andnud ütlusi, et ta ei mäleta, kes võttis süüdistuses nimetatud metalli vastu. Samas kohtuistungil, mis toimus oluliselt hiljem, mäletas ta väga selgelt, et metalli võttis vastu AF. Samuti nähtub süüdistatava kohtuistungil antud ütlustest, et tema firmas tegeleb metalli vastuvõtmisega ainult AF. Sellisel juhul jääb arusaamatuks kuidas kohtueelses menetluses A.Salahutdinov ei mäletanud kes metalli vastu võttis, kui reaalselt tegeleb metalli vastuvõtmisega üksnes AF. Arvestada tuleks ka seda, et tegemist on käesolevas kriminaalasjas ja A.Salahutdinov’ile esitatud kahtlustuse ja süüdistuse suhtes olulise nüansiga. Prokurör leiab, et ei ole eluliselt usutav, et süüdistatav kohtueelses menetluses ei mäletanud kes võttis metalli vastu, kuid mäletab väga selgelt nimetatud asjaolu kohtuistungil. Seega on Andrei Salahutdinov’i ütlused vastuolulised, selgelt ennast õigustavad, mistõttu ei ole need usaldusväärsed. Kokkuvõtvalt prokurör leiab, et kriminaalasjas uuritud tõenditega on tõendatud, et Andrei Salahutdinov pani tahtlikult toime süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise ja turustamise. Prokuröri arvates on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse õigust ja kohaldanud ebaõigelt materiaalõigust, olles hinnanud tõendeid valikuliselt ja puudulikult, mille tulemusena on kohus jõudnud valedele järeldustele, mis on kaasa toonud Andrei Salahutdinov’i õigeksmõistmise esitatud süüdistuses.
4.3.Prokurör palub tühistada Harju Maakohtu 14.04.2014 otsus nr 1-14-26 Andrei Salahutdinov’i õigeksmõistmises KarS § 202 lg 1 järgi ning teha uus kohtuotsus, millega mõista Andrei Salahutdinov süüdi ja karistada teda KarS § 202 lg 1 eest 6 /kuue/ kuulise vangistusega, mis jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane 3 /kolme/ aastase katseaja jooksul tahtlikult toime uut kuritegu.
KAITSJA VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE
5.Harju Maakohtu 14.04.2014 kohtuotsust kaitsja peab seaduslikuks ja piisavalt põhjendatuks. Apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust Maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks.
4(8)
5.1.Kaitsja ei nõustu apellandiga selles, et käesolevas kaasuses ei oma tähtsust, kes füüsiliselt kokkuostupunktis metalli vastu võttis. Täiesti ekslik on apellandi järeldus, et eelmärgitud asjaolu ei oma tähtsust seetõttu, et A OÜ tehinguga sai metalli enda omandisse ikkagi Andrei Salahutdinov, kes on OÜ A osanik ja juhatuse liige. Apellant ei näe ilmselt sellise väite esitamisel vahet isikutel ja nende omandil, st peab meelevaldselt A OÜ omandit Andrei Salahutdinovi isiklikuks omandiks. Apellant ei võtta arvesse, et ÄS §-st 148 lg 5 tulenevalt ei tekita osakapital osanikule õigust osaühingu poolt omandatud varale. Jääb arusaamatuks, mille alusel apellant leiab, et A OÜ osanik ja juhatuse liige on isiklikult omandanud metalli käesolevas kriminaalasjas tuvastatud asjaoludel. Selles kontekstis jääb arusaamatuks, kuidas toetab süüdistust fakt, et A. Salahutdinov turustas hiljem metalli edasi. Apellant ei tee vahet sellel, et turustajaks ei olnud mitte A. Salahutdinov isiklikult, vaid selleks isikuks oli A OÜ, kuivõrd on teada, et metalli edasimüük oli vormistatud ettevõtete vahelise tehinguna, kus eraisikuid ei osalenud. Üksnes faktist, et A müüs metalli edasi, ei saa midagi kriminaalset leida, sest metalli kokkuost ja edasi turustamine ongi A OÜ põhiline tegevusala ning antud ettevõttele on väljastatud riigi poolt vastav jäätmeluba, ilma milleta vanametalli kokku osta ja edasi turustada ei ole lubatud.
5.2.Apellant ei nõustu maakohtu järeldustega ja asub apellatsioonkaebuses sisuliselt kohtuga vaidlusse, toomata seejuures konkreetselt esile, millist menetlusnormi kohus sellise hinnangu andmisega oleks rikkunud või millist tõendit hindamata jätnud. Üksnes kohtu järelduste ja hinnangutega mittenõustumine ei ole teadaolevalt veel piisavaks aluseks apellatsioonkaebuse esitamisel. Kaitsja leiab, et jälitusprotokolliga fikseeritud vestluste sisu ei saa muuta eeltoodu kontekstis midagi, mis annaks apellandile põhjendatud aluse väita, justkui oleks varastatud metalli ostjaks ja edasimüüjaks olnudki süüdistaja isiklikult. Osaühingu tegevust peabki juhatuse liige juhtima isiklikult ning teisiti juriidiline isik ju lihtsalt ei toimiks. Ei ole võimalik leida midagi kriminaalset selles, kui juhatuse liige vestluses oma klientidega samastab vahel ennast osaühinguga, sest tema ju ajabki asja ja temal on õigus langetada kõiki tähtsaid otsuseid osaühingu nimel. Apellatsioonkaebusel oleks põhjendatud sisu seega antud juhul üksnes sellisel juhul, kui A. Salahutdinov oleks varastatud metalli soetanud endale või siis vähemalt oleks ta olnud teadlik selle kuritegelikust päritolust. Antud asjas ei ole tõendamist leidnud, et keegi oleks A.Salahutdinovile kasvõi kaudselt maininud, et konkreetne metallikogus on saadud kuritegelikul teel. Kogu toimikus ei ole selle kohta mitte ainsatki tõendit. Telefonikõne, mida Maakohtus uuriti, ei erineks oma sisult neist paljudest teistest kõnedest, mida A. Salahutdinov oma igapäevases töös vastu võtma peab. See, kas üldse ja kui viisakalt või mismoodi ta peaks oma klientidega suhtlema, on üksnes tema enda otsustada ning üksnes sellest ei tuleks teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Jälitustoimingust oleks süüdistuse jaoks kasu olnud üksnes siis, kui selle tulemusel oleks fikseeritud konkreetne kõne akt, mille põhjal ei oleks kahtlustki, et juttu aetakse varastatud asjadest. Kaitsja viitab, et konkreetses jälitustoimingu raames salvestatud telefonikõnes A. Salahutdinov isegi küsis, kas tegemist on varastatud metalliga, mille peale müüja vastas, et asi pole üldsegi selles, vaid tal on lihtsalt kiire müümisega. Apellant ei tugine kohtulikul uurimisel olnud materjalile, kui andis apellatsioonkaebuses eelmisele küsimusele teistsuguse sõnastuse („kas metalli hulgas on varastatud asju“) Toimikus olev kõnesalvestis ei sisalda sellist küsimust ega ka muud juttu, mis kasvõi kaudselt toetaks süüdistuse versiooni. Küsimus, kas A. Salahutdinov tundis helistajat või mitte, ei ole asjas üldse oluline küsimus, sest kellegi tundmisest ei saa veel eeldada piisavat teadmist selle kohta, millega ja kui ausal teel see isik endale tegelikult elatist teenib jne. Ta selgitas oma ütlustes, et üritabki jätta igas kliendis tekitada teadlikult muljet, et ta tunneb helistajat isiklikult ja seda selleks, et edendada ettevõtte käivet ja tekitada kliendis tunnet, et teda väärtustatakse. Kaitsja leiab, et üldiselt nii aetaksegi moodsas
5(8)
ettevõtluses asju ning peale põgusat tutvustamist pöördutakse kliendi poole juba sina vormis ja eesnime pidi. Asjas ei ole tõendatud, et A.Salahudtinovil oleks telefonis olnud helistaja number kontaktina salvestatud ega ole ka muid tõendeid, mis kinnitaksid seda tutvust, mille olemasolus apellant ise sedavõrd kindlalt veendunud on. Kohesest metalli edasimüümisest teeb apellant meelevaldseid järeldusi. Selline käitumine ärataks mõistlikult kahtlust vaid siis, kui A. Salahutdinov oleks ostetud metalli näiteks metsa viinud ja maasse kaevanud. Millist kuritegelikku eelist tuleks näha koheses edasimüümise faktis antud juhul, jääb kaitsjale apellatsioonkaebusest arusaamatuks. Kaitsja leiab ka, et A.Salahutdinovi ütluseid ei ole apellandi poolt esiletoodud asjaoludel piisavat alust lugeda ebausaldusväärseteks. Tuleb arvestada, et kohtueelses menetluses küsitles teda uurija üksinda, kohtumenetluses küsitleti teda aga ristküsitluses, mis selgitabki seda, miks vastused erinevad üksteisest. Ütluste ebausaldusväärseks tunnistamisel omab tähtsust, kas isik valetab, st tema ütlused sisaldavad sellise iseloomuga vastuolusid, mis ei lubaks muud asjast arvata. Apellant ei too esile ühtegi seika ütlustest, millest võiks iga mõistlik inimene lugeda välja sellise iseloomuga vastuolu. A. Salahutdinov ju selgitas, et esmasel ülekuulamisel ei suutnud ta kohe meenutada, kes metalli vastuvõtmisega tegeles ja kas ka tema oli seal juures. Asjaolust, et küsitletavale ülekuulamise käigus mõni oluline seotud fakt koheselt meelde ei tule, ei saa üksnes selle põhjal teha järeldust, et ta seda enam ka hiljem meenutada ei suudaks. Kokkuvõtvalt kaitsja leiab, et Maakohus asus kaevatavas otsuses sisuliselt kaitsjaga sarnasele seisukohale, mille kogu süüdistus rajanebki üksnes kahtlustele, mis ei ole piisavat tõendamist leidnud ning kuivõrd kahtlused tuleb süüdistatava kasuks tõlgendada, ei saanudki Maakohus asjas süüdimõistvat otsust teha.
5.3.Kaitsja taotleb apellatsiooni rahuldamise korral ka süüdistatavale menetluskulude hüvitamist. Seoses apellatsioonkaebuse analüüsi ja sellele vastuse koostamisega kulus kaitsjal kokku 5 töötundi. Amantese Õigusbüroo OÜ töötunni hind on 64 eurot + KM. Kaitsja palub Maakohtu otsusega väljamõistetud kaitsjatasule lisaks mõista A. Salahutdinovi kasuks riigilt välja apellatsioonastmes kaitsjale makstud tasu kokku summas 384 eurot, mis sisaldab ka käibemaksu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, prokuröri apellatsiooni ja kaitsja vastuse väidetega, leiab, et prokuröri seisukohad kohtuotsuse tühistamiseks või muutmiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
7.Kohtukolleegium esmalt märgib, et käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus, et Tallinnas XXXXXXXXX XXX XX asuvas OÜ A kokkuostupunktis võeti vastu varastatud metall. Samas kohtukolleegium juhib tähelepanu, et süüdistuses sisuliselt samastatakse füüsilist isikut A. Salahutdinovit juriidilise isikuga – A OÜ-ga, mis on kohtukolleegiumi veendumusel aga lubamatu. Kohtukolleegium on seisukohal, et kohtus uuritud tõenditest tulenevalt ei ole A. Salahutdinov füüsilise isikuna ostnud vanametalli SK käest viimase ema NK kaudu, vaid seda tegi A OÜ ning sama äriühing on ka NK arveldusarvele vanametalli eest ka tasunud (T II lk 18,19). Nähtuvalt tunnistaja AA ütlustest ostis vanametallina A OÜ-lt elektrimootoreid äriühing B OÜ ning tema laotöötajana võttis neid vastu (T I lk 46). Kohtukolleegium märgib, et kohtulikul uurimisel tõendamist on leidnud, et äriühingu A OÜ nimelt on metalli vastu võtnud A OÜ töötaja AF, seega süüdistusest ei nähtu, kuidas ja mis asjaoludel vanametalli omandas füüsilise isikuna A. Salahutdinov ja miks metalli omandamine ja turustamine on omistatud just temale, mitte aga juriidiline isik A OÜ-le.
6(8)
KrMS § 62 kohaselt on tõendamiseseme asjaoludeks muuhulgas kuriteo toimepanemise viis ning muud kuriteo tehiolud. Kohtukolleegium leiab, et A. Salahutdinovile esitatud süüdistuses ei leidu olulise tähendusega kuriteo toimepanemise tehiolusid ja isegi kuriteo toimepanemise viisi. Prokurör on asunud sisustama süüdistust kuriteo toimepanemise tehioludega ja seletama kuriteo toimepanemise viisi alles esitatud apellatsioonis, selgitades kuidas süüdistatav juhtis ja kontrollis juriidilist isikut A OÜ ning juriidilise isiku töötajat AF-t. Kohtukolleegium märgib, et KrMS § 268 lg 1 järgi toimub kohtulik arutamine süüdistusakti järgi, millest tuleneb, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Kohtul ei ole võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. (RKKK nr. 3-1-1-41-11). Lähtudes eeltoodust, kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga leiab, et käesolevas asjas puuduvad süüdistatavale etteheidetud kuriteo koosseisu objektiivseid tunnuseid kinnitavad tõendid, mis toetaksid süüdistuse versiooni sellest, et varastatud esemeid oleks omandanud ja turustanud füüsilise isikuna A. Salahutdinov.
8.Kohtukolleegium märgib sedagi, et prokurör opereeris nii maakohtus, kui ka esitatud apellatsioonis süüdistusversiooni toetuseks sisuliselt vaid ühe kaudse tõendiga – jälitustegevuse protokolliga, milles on fikseeritud süüdistatava ja SK vestlus, millest peaks süüdistuse kohaselt tulenema, et süüdistatav pidas võimalikuks, et tegemist on varastatud esemetega. Kohtukolleegium märgib, et Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel, ning et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse osas, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (vt RKKKo 3-1-1-15-10, p 8 ja 3-1-18-10, p-d 9-10). Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil tuvastatu võimaldab kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt RKKKo 3-1-1-29-09, p 8). Kohtukolleegiumi veendumusel ei ole aga võimalik viidatud kaudse tõendi hindamise tulemusena jõuda järeldusele, et süüdistatav oleks teadlik või möönis, et ostetava metalli näol tegemist on varastatud esemetega. Tõepoolest, telefonivestlus toimub õhtusel ajal kell 19.14 ning vestlust alustab SK öeldes A. Salahutdinov’ile: „on erakorraline juhtum, force majeure.“ Samas vestlusest on aru saada, et mõlemad isikud tunnevad üksteist, sinatavad ning pöörduvad üksteisele nimepidi. SK palub leida võimalus metall vastu võtta samal õhtul, kuid saab süüdistatavalt eitava vastuse. Kohtukolleegiumi veendumusel mingite esemete kiirmüügi soov ei pea iseenesest viitama sellele, et nimetatud esemed on saadud kuritegelikul teel, vaid võib viidata asjaolule, et müüjale on kiirkorras vaja raha. Kohtukolleegium leiab, et ka A. Salahutdinov’i ettepanek SK’ile, et „too see minu juurde, pane välisukse kõrvale, kata seal korralikult millegagi, et ei oleks näha“ ei viita sellele, et tegemist on varastatud esemetega. Kogu telefonivestluse kontekstist on aru saada, et A. Salahutdinov muretses metalli enda territooriumil hoopis hoidmise turvalisuse eest, seega ei viita tema väljend sellele, et ta sooviks varastatud esemeid peita. Lõpetuseks, prokurör jätab põhjendamatult tähelepanuta SKi vastuse süüdistatava küsimusele „aga kas seal on kahtlaseid asju, sa ei taha neid sinna jätta või?“. Vastuseks sellele küsimusele oli: „mitte kahtlaseid, lihtsalt palju, maht on suur, mul haagis juba laguneb“, ehk süüdistatav saab oma otsesele küsimusele vara võimalikust ebaseaduslikust päritolust üheselt eitava vastuse. Kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga leiab, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis mingilgi määral viitaksid asjaolule, et süüdistatav möönis vara ebaseaduslikku päritolu. Sellisteks tõenditeks ei ole ka soov metalli edasi müüa juba järgmisel päeval. Tunnistaja AF ütlused, et A OÜ territooriumil ei ole palju ruumi ja nad üritavad alati esemed kohe ära viia, ei ole millegagi ümber lükatud ega ebausaldusväärseteks tunnistatud.
7(8)
9.Süüdistatava Andrei Salahutdinov’i kaitsja Peeter Malve on esitanud taotluse õigusabikulude hüvitamiseks apellatsioonimenetluses summas 384,00 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kaitsja seletas, et seoses apellatsioonkaebuse analüüsi ja sellele vastuse koostamisega kulus kaitsjal kokku 5 töötundi. Amantese Õigusbüroo OÜ töötunni hind on 64 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt avaldatud 5 töötundi ületavad mõistliku ajakulu, mis on vahalik apellatsiooniga tutvumiseks ning sellele vastuse koostamiseks. Arvestades, et käesolevas kriminaalasjas ühele süüdistatavale on etteheidetud vaid 1 kuriteo episood, kriminaalasja maht ja tõendusbaas on väike, kohtkolleegium leiab, et käesoleval juhul tegemist on keskmisest oluliselt lihtsama kriminaalasjaga, seega apellatsioonile vastuse ettevalmistamiseks mõistlikuks ajakuluks tuleb pidada maksimaalselt 2,5 tundi (64x2,5+20%=192). KrMS § 185 lg 1 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2 - 4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. KrMS § 185 lg 2 lause 2 kohaselt, kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Käesolevas asjas jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse prokuröri apellatsiooni alusel muutmata, seega apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud summas 192 € kannab riik ning see summa kuulub hüvitamisele menetluskulu kandnud isikule.
10.Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi prokuröri apellatsioonis nimetatud ning KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 14. aprilli 2014 otsuse Andrei Salahutdinovi suhtes muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata.
Pavel Gontšarov
Meelika Aava
Ivi Kesküla
allkirjastatud digitaalselt
allkirjastatud digitaalselt
allkirjastatud digitaalselt
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.