Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
3-1-1-48-14 16. oktoober 2014 Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled
Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
Kriminaalasi Tarvi Kalnini süüdistuses KarS § 3891 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-90 Tarvi Kalnini kaitsja vandeadvokaat Risto Käbi, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Elle Keeman Kannatanu Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), esindaja Anu Toomemägi 17. september 2014, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2014. a otsus osas, millega mõisteti
Tarvi Kalninilt Eesti Vabariigi kasuks välja 655 eurot 20 senti määratud kaitsjale makstud tasu katteks, ja jätta see menetluskulu riigi kanda.
Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus sisuliselt muutmata, muutes ja täiendades
kohtuotsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3.Kassatsioon rahuldada osaliselt.
Määrata OÜ-le Advokaadibüroo LEX 1 Tarvi Kalninile kassatsioonimenetluses
osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 561 (viissada kuuskümmend üks) eurot 60 senti (sh käibemaks 93 eurot 60 senti). Jätta see menetluskulu riigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
Tarvi Kalnin anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 3891 lg 1 järgi
kokkuvõtlikult selles, et tema OÜ Kalnin juhatuse liikmena esitas aastatel 2006 ja 2007 Peeter Õunapuu
kaasaaitamisel
osaühingu
maksudeklaratsioonides
maksuhaldurile
tahtlikult
valeandmeid.
2006. aasta juuni, augusti, oktoobri ja detsembri ning 2007. aasta veebruari, märtsi ja juuni
kohta
esitatud
OÜ
Kalnin
käibedeklaratsioonides
suurendas
T.
Kalnin
alusetult
sisendkäibemaksu, kasutades selleks OÜ Asmakos arveid, mille alusel OÜ Kalnin tegelikult kaupu ega teenuseid ei soetanud. OÜ Kalnin jättis riigile tasumata käibemaksu 842 441 krooni.
2006. aasta juuni, juuli, augusti, oktoobri ja detsembri ning 2007. aasta veebruari, märtsi ja
juuni kohta esitatud OÜ Kalnin tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioonides (edaspidi tulu- ja sotsiaalmaksu-deklaratsioonides) jättis T. Kalnin deklareerimata OÜ Asmakos arvete alusel tehtud sularahaväljamaksed ja nendelt tasumisele kuuluva tulumaksu 1 417 342 krooni.
4.Peeter Õunapuu anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 3891 lg 1 – § 22 lg 3 järgi T. Kalnini teole kaasaaitamises, mis seisnes selles, et P. Õunapuu koostas OÜ Asmakos arveid, mis ei kajastanud tegelikke majandustehinguid. Tsiviilhagi
18.detsembril 2007 esitas Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse
kaudu) kohtueelsele menetlejale (Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonnale) tsiviilhagi, milles paluti mõista kahju tekitajatelt Eesti Vabariigi kasuks välja 2 259 782 krooni koos sellele lisanduva intressiga. Tsiviilhagi põhiosa kohaselt oli see esitatud OÜ Kalnin vastutavate isikute vastu ja haginõue koosnes tähtajaks tasumata käibemaksust summas 842 441 krooni ning tulumaksust summas 1 417 341 krooni. Tsiviilhagi aluseks olevate asjaoludena viidati Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse 6. novembri 2007. a kuriteoteates ja 18. detsembri 2007. a maksuarvestuses toodud asjaoludele.
19.detsembril 2008 esitas kannatanu Lääne Ringkonnaprokuratuurile avalduse, mis kandis
pealkirja "Tsiviilhagist loobumine" ja milles mh märgiti järgmist: "Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus kannatanu Eesti Vabariigi esindajana teatab käesolevaga, et loobub TsMS § 429 lg 1 alusel kriminaalasjas nr 07930000199 tsiviilhagiga esitatud OÜ Kalnin maksuvõla nõudest 2 259 782 krooni, kuna esitab sama maksunõude maksumenetluses."
2.veebruaril 2011 esitas Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse
kaudu) Pärnu Maakohtule tsiviilhagi, milles palus tunnistada Eesti Vabariigi kriminaalasjas kannatanuks ja mõista T. Kalninilt ning P. Õunapuult solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks 4 283 149 krooni ehk 273 743 eurot 11 senti.
Tsiviilhagis tugineti kokkuvõtlikult sellele, et T. Kalnin esitas P. Õunapuu kaasabil aastatel
2006–2007 OÜ Kalnin käibedeklaratsioonides ning tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides
valeandmeid, mistõttu jäi riigile maksudena laekumata 2 259 783 krooni 42 senti. Deklareerimiskohustuse rikkumise ajal oli OÜ Kalnin maksevõimeline ja kui riik olnuks oma maksunõudest teadlik, õnnestunuks see täies ulatuses sisse nõuda. Hiljem muutus OÜ Kalnin maksejõuetuks ja 17. septembril 2010 kuulutas kohus välja OÜ Kalnin (uue ärinimega OÜ Pulkjan) pankroti. Maakohtu otsus
9.Pärnu Maakohtu 28. augusti 2013. a otsusega tunnistati T. Kalnin KarS § 3891 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus vangistuse tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. Sama kohtuotsusega tunnistati P. Õunapuu süüdi ja teda karistati KarS § 3891 – § 22 lg 3 järgi.
10.Kohus mõistis T. Kalninilt ja P. Õunapuult solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja 273 743 eurot 11 senti. Maakohtu seisukohad
11.Põhjendamatu on T. Kalnini kaitsja taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. Tegemist on keskmisest keerukama kriminaalasjaga. Kriminaalasja kohtulik menetlus vältas 17 istungipäeva. Tõendite maht oli suur ja tõendid vastukäivad. Lisaks on kannatanu esitanud mahuka tsiviilhagi. Kohus on kaitsjate taotlusel kriminaalasja arutamise mitmel korral edasi lükanud.
12.Süüdistus on tõendatud. OÜ Asmakos arved, mis T. Kalnin OÜ Kalnin raamatupidajale esitas ja mille alusel raamatupidaja osaühingu maksudeklaratsioonid koostas, ei kajastanud tegelikke majandustehinguid. OÜ-de Kalnin ja Asmakos vahel sõlmitud töövõtulepingud olid näilikud. OÜ Asmakos arvetel näidatud ehitustöid küll tehti, kuid mitte OÜ Asmakos poolt ja arvetel näidatud summade eest. Tehtud töö eest tasuti töötajatele sularahas mustalt, kirjalikke lepinguid sõlmimata ja ilma arveteta. OÜ Asmakos arved olid fiktiivsed ja tegelikult kanti raha maksupettuse eesmärgil äriühingust välja. OÜ-l Asmakos puudus majandustegevus. T. Kalnin oli teadlik, et OÜ Asmakos tegelikult teenust ei osutanud, vaid seda tegi tundmatu kolmas isik.
Eeltoodust tulenevalt polnud OÜ-l Kalnin õigust OÜ Asmakos arvete alusel
sisendkäibemaksu maha arvata ja seda tehes esitati maksuhaldurile valeandmeid, millega jäi riigile laekumata 842 441 krooni käibemaksu. Kuna OÜ Asmakos OÜ-le Kalnin arvetel näidatud teenuseid ei osutanud, ei ole OÜ Asmakos arved nõuetele vastavad algdokumendid ja OÜ Kalnin pidi nende arvete alusel tehtud väljamaksetelt tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel tulumaksu maksma. On tuvastatud, et OÜ Kalnin maksis aastatel 2006 ja 2007 fiktiivsete arvete alusel välja kokku 4 814 672 krooni, mis jäeti deklareerimata. Sellega jäi riigile laekumata
tulumaksu summas 1 417 342 krooni. Kokku jäi riigile maksudena laekumata 2 259 783 krooni ehk 144 426 eurot 39 senti. Järelikult vastab T. Kalnini käitumine KarS § 3891 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule.
14.Samuti tuvastas kohus, et P. Õunapuu pani T. Kalnini teole kaasa aidates toime KarS § 3891 – § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
15.Põhjendades kannatanu tsiviilhagi rahuldamist, märkis maakohus muu hulgas järgmist.
16.Nõustuda ei saa T. Kalnini väitega, et kannatanu tsiviilhagi ei ole võimalik läbi vaadata, kuna kohus pole seda eraldi määrusega menetlusse võtnud. Kriminaalasi saabus kohtusse ja tsiviilhagi esitati enne 1. septembrit 2011, s.o ajal, mil kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 2631 veel ei kehtinud ja kannatanu võis hagi esitada kohtuliku uurimise lõpetamiseni maakohtus.
17.Kriminaalasja kohtueelses menetluses 19. detsembril 2008 loobus Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lg 1 alusel hagi esitamisest OÜ Kalnin maksuvõla nõudes summas 2 259 782 krooni, põhjendades seda sooviga esitada sama maksunõue maksumenetluses. Kuna kannatanu loobus hagist kohtueelses menetluses ja kohus ei ole teinud määrust hagist loobumise vastuvõtmise ning menetluse lõpetamise kohta, ei välista TsMS §-s 432 sätestatu kannatanu õigust esitada tsiviilhagi uuesti kohtumenetluses. Lisaks ei ole kannatanu pöördunud kohtusse hagiga sama kostja vastu. Kohtueelses menetluses oli hagi esitatud OÜ Kalnin vastu, kohtumenetluses aga T. Kalnini ja P. Õunapuu vastu.
18.Kohus ei nõustunud ka T. Kalnini kaitsja seisukohaga, et tsiviilhagis esitatud kannatanu nõue on aegunud. Tsiviilhagis nõutakse hüvitist kahju eest, mis on tekitatud ajavahemikus 2006. aasta juunikuust kuni 2007. aasta juulikuuni, seega vähem kui 10 aastat tagasi. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg-s 1 sätestatud 3-aastase aegumistähtaja algust ei saa lugeda kriminaalmenetluse alustamisest, kuna sel ajal ei olnud veel lõplikult tuvastatud kahju tekitajad ega ka tekitatud kahju lõplik suurus. Kahju lõplik suurus tehti kindlaks kohtueelse menetluse lõpuleviimisega, mil süüdistatavatel tekkis võimalus tutvuda kriminaaltoimikuga. Alles siis sai kannatanu teada nii kahjust kui ka kahju hüvitama kohustatud isikust. Kuna kohtueelne menetlus viidi lõpule 1. juunil 2010, tsiviilhagi esitati kohtule aga 2. veebruaril 2011, siis ei ole kannatanu nõue ka TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud.
19.Kannatanu nõue summas 273 743 eurot 11 senti on põhjendatud. Perioodil 2006. a juunist 2007. a juulini oli OÜ-l Kalnin maksukohustuse täitmiseks küllaldaselt vara ja kui maksuhaldur oleks deklareerimata jäetud nõudest teadnud, oleks ta saanud selle sisse nõuda. Varjatud maksunõude ilmsikstulekul aga äriühingul enam maksukohustuse täitmiseks vara polnud. Lähtudes Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 väljendatud seisukohtadest, tuleb kannatanu nõue T. Kalnini vastu võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel rahuldada.
Tulenevalt VÕS § 1045 lg-st 4 vastutab P. Õunapuu tekitatud kahju eest T. Kalniniga solidaarselt. Apellatsioon
Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. Kalnin, kes taotles kohtuotsuse
tühistamist enda süüditunnistamise ja tsiviilhagi rahuldamise osas ning palus end õigeks mõista ja tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. Alternatiivselt taotles süüdistatav tsiviilhagi rahuldamata jätmist nõude aegumise või tõendamatuse tõttu. Ringkonnakohtu otsus
21.Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2014. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukohad
22.Põhjendatud ei ole apellandi taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 2742 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. Menetlusaja kulgu süüdistatava suhtes tuleb arvestada 2008. aasta jaanuarist. Tegemist on keskmisest keerukama ja mahukama kriminaalasjaga. Kohtueelne menetlus oli aktiivne ja prokuratuur koostas süüdistusakti 2010. a jaanuaris. Kohtumenetlus lükkus korduvalt edasi põhjustel, mis ei olenenud kohtust, nagu näiteks haigestumised ja kaitsja vahetamise vajadus. Samuti oli maakohus sunnitud kohtuistungeid edasi lükkama seetõttu, et kaitsjad, kes taotlesid kohtult (täiendavate) tunnistajate ülekuulamist, ei taganud nende ilmumist kohtuistungile. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks kohtuistungeid edasi lükanud objektiivse põhjuseta.
23.Maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhistatud. Kohus hindas kõiki tõendeid kogumis ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav. Maakohus on tuvastatud faktilised asjaolud sidunud KarS §-s 3891 ette nähtud koosseisuliste tunnustega ja põhistatult lugenud süüdistatava süü tõendatuks.
24.Maakohus võttis kannatanu tsiviilhagi menetlusse seaduslikult. Kannatanu esitas tsiviilhagi maakohtule 2. veebruaril 2011. Tsiviilhagi edastati pooltele ja neile anti aega hagiavaldusega tutvuda. KrMS § 2631 hakkas kehtima alles 1. septembril 2011. Enne seda kuupäeva kehtinud KrMS § 38 lg 1 p 2 andis kannatanule õiguse esitada tsiviilhagi enne kohtuliku uurimise lõpetamist maakohtus.
25.Nõustuda ei saa ka apellandi väitega, nagu tulnuks tsiviilhagi jätta läbi vaatamata, kuna kannatanu oli hagist varem loobunud. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-167-12 sedastanud, et hagist loobumine ei jõustu enne, kui kohus on selle määrusega vastu võtnud ja selle osas TsMS § 429 lg 1 esimese lause ja § 431 lg 1 esimese lause alusel menetluse lõpetanud. Praegusel juhul ei
olnud tegemist hagist loobumisega kohtumenetluses. Kohus ei ole teinud menetluse lõpetamise määrust, mistõttu polnud maakohtul seaduslikku alust kannatanu 2. veebruari 2011. a hagiavaldust läbi vaatamata jätta.
26.Kannatanu nõue ei ole TsÜS § 150 lg-te 1 ega 3 järgi aegunud. Süüdistatavate õigusvastased teod on toime pandud 2006. aastast 2007. aasta juulini. Lõplik ja kohtu poolt vastu võetud hagiavaldus on esitatud 2011. aasta veebruaris. Seega ei ole möödunud TsÜS § 150 lg-s 3 ettenähtud absoluutne aegumistähtaeg. Maksu- ja Tolliameti esmane tsiviilhagi esitati kohtueelses menetluses 2007. aasta detsembris vahetult pärast menetluse alustamist seoses OÜ Kalnin poolt võimaliku maksualase süüteo toimepanemisega. Tsiviilhagi on esitatud kahju tekitajate vastu. Eelnevalt käsitletud põhjustel ei toonud 2007. a esitatud hagist loobumine kaasa selles osas menetluse lõpetamist ja seega pole alust ka rääkida hagi aegumisest. 2011. aastal esitas kannatanu lõpliku ja täpsustatud tsiviilhagi, kus on ära toodud nii tekitatud kahju kui ka täpsustatud kahju tekitamise asjaolud ning kahju tekitajate ring.
27.Tsiviilhagis esitatud nõue on tõendatud. Maakohus on otsuses ära näidanud, et ajal, mil OÜ Kalnin maksudeklaratsioonides esitati valeandmeid, ületas osaühingu vara kohustusi. Seega oli OÜ Kalnin sel ajal maksevõimeline. Ajaks, mil maksuhaldur sai siduvalt teada maksunõudest ehk maksuotsuse tegemise ajaks 31. oktoobril 2008, ei olnud OÜ Kalnin enam suuteline maksukohustust täitma. Enne maksuotsuse suhtes toimunud vaidemenetluse lõppu kuulutati
17.septembril 2010 välja OÜ Kalnin (uue ärinimega OÜ Pulkjan) pankrot. Pankrotimenetluses ei olnud riigi esitatud kahjunõuet võimalik realiseerida. Seega riigi maksunõue põhisummas 2 259 782 krooni, mis selle tekkimise ajal oli sissenõutav, muutus ajaks, mil maksuhaldur sai maksunõudest siduvalt teada, äriühingu varatuse tõttu täielikult väärtusetuks. Põhjendatud on ka maksuintressisumma arvamine tekitatud kahju hulka.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Kassatsioon
28.Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. Kalnini kaitsja vandeadvokaat R. Käbi, kes taotleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalmenetluse lõpetamist. Kassaatori põhiväited on järgmised.
29.Ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsiooni argumentatsioonile, miks üks või teine tõend tuleks asjaolude tuvastamisel ümber hinnata. Kuigi apellatsioonis toodi välja probleemsed tõendid, on kohus piirdunud vaid maakohtu järeldustega nõustumisega, omapoolseid vastuseid andmata. T. Kalnin on seisukohal, et süüdistuses nimetatud arved on autentsed ja kajastavad
tegelikkust. Töid tegi just OÜ Asmakos, täpselt nii nagu kajastub dokumentides. OÜ-le Asmakos maksti sularahas. Süüdistus ja kohtuotsused on sisemiselt ebaloogilised. Kui OÜ Kalnin koostöö OÜ-ga Asmakos oli näilik, siis puuduvad ka sularaha väljamaksed ja kohustus väljamaksetelt tulumaksu tasuda.
30.KarS § 3891 lg 1, mille järgi kohtud T. Kalnini süüdi tunnistasid, jõustus 15. märtsil 2007. Prokuratuur ja kohtud jätsid tähelepanuta, et suurem osa süüdistuses kirjeldatud T. Kalnini käitumisest jääb sellest kuupäevast varasemasse perioodi. Süüdistuses ei ole ära näidatud, kas ja kui, siis millise sätte järgi oli T. Kalninile süüksarvatud tegu karistatav enne 15. märtsi 2007 ja millise karistuse seadus teo eest ette nägi. Sisuliselt on kohtud rikkunud KarS § 5 lõiget 3. Süüdistusakt ja kohtuotsused on vastuolus Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-97-06 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt peaks juba süüdistuses kajastuma karistusseaduse kõik muudatused alates teo toimepanemisest kohtuliku arutamise lõpuni. Kassaator leiab, et tegemist on sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisega, mis tingib asja saatmise tagasi maakohtusse, mh nõuetekohase süüdistusakti koostamiseks.
31.Kohtud menetlesid ja rahuldasid ebaseaduslikult tsiviilhagi, millest kannatanu oli varasemas menetluses loobunud. Kohtute seisukoht, et hagist loobumine jõustub TsMS § 429 lg 1 kohaselt üksnes loobumise vastuvõtmise kohta kohtumääruse tegemisel, ei arvesta kriminaalmenetluse eripära. Kohtueelses menetluses peab olema võimalik mitte üksnes tsiviilhagi esitada, vaid ka sellest siduvalt loobuda.
Süüdistatav ja kaitsja lähtusid kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kannatanu
loobumisavaldusest ega pidanud seega pöörama tähelepanu tsiviilhagi puudutavate tõendite kogumisele. Kannatanu esitas tsiviilhagi uuesti üle kahe aasta pärast sellest loobumist. Selle aja vältel oli süüdistataval põhjust arvata, et tal ei tule riigiga tsiviilnõude üle vaielda. Vahepeal ei juhtunud mitte midagi sellist, millest süüdistatav võinuks järeldada, et loobumine ei ole lõplik. Kohtud on ekslikult märkinud, nagu poleks tsiviilhagist loobumine puudutanud T. Kalninit, vaid üksnes OÜ-d Kalnin. Tsiviilhagi, millest kannatanu hiljem loobus, oli esitatud kuriteo toime pannud isikute, mitte OÜ Kalnini vastu.
33.Isegi kui kohtud ei aktsepteerinud kannatanu 19. detsembri 2008. a avaldust tsiviilhagist loobumisena,
tulnuks
seda
käsitada
materiaalõiguslikust
nõudest
loobumisena.
Oma 19. detsembri 2008. a avalduses on hageja väljendanud tahet süüdistatava suhtes nõudest loobuda, millega ilmselt on olnud päri ka süüdistatav. Sellega on nõue süüdistatava suhtes VÕS § 207 lg 1 alusel lõppenud ja hagi tulnuks jätta rahuldamata.
34.Kohtud menetlesid tsiviilhagi, mille menetlusse võtmise kohta ei olnud kohtumäärust tehtud. Ehkki KrMS § 2631 jõustus alles 1. septembril 2011, ei tähenda see seda, et kohtud poleks
pidanud järgima TsMS § 372 lg-s 1 hagi menetlusse võtmise kohta kehtestatud reegleid.
35.Kohtud jätsid ekslikult arvestamata nõude aegumisega. Süüdistatav on kogu kohtumenetluse kestel tsiviilhagi vaidlustamisel tuginenud muu hulgas aegumise vastuväitele. Maksu- ja Tolliametil oli juba detailse kuriteoteate esitamisel 6. novembril 2007 piisavalt infot, et näha T. Kalninit potentsiaalse kahju eest vastutajana. Seda kinnitab seegi, et kuriteoga tekitatud kahju osas esitati hagi juba 18. detsembril 2007. Seega aegus nõue juba 2010. aasta lõpuks. Kuna hagi on esitatud 2011. aastal ja süüdistatav tugines menetluses aegumisele, tulnuks kohtutel jätta tsiviilhagi nõude aegumise tõttu rahuldamata. Seda mitte tehes rikkusid kohtud TsÜS § 142 lg 1 ja § 150 lg 1.
36.Kui kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised tingivad kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks madalama astme kohtule, palub kassaator Riigikohtul hinnata edasiseks menetluseks kuluvat aega ja lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel. Prokuratuuri kassatsioonivastus
37.Kassatsioonivastuses palub prokuratuur jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.
38.Prokuratuur leiab, et maakohus ja ringkonnakohus on kohaldanud õigesti materiaalõigust ega ole rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kuriteo kvalifitseerimisel lähtusid kohtud jätkuva kuriteo viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku sättest. Kannatanu kassatsioonivastus
39.Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) palub jätta ringkonnakohtu otsuse tsiviilhagi puudutavas osas muutmata ja kassatsiooni rahuldamata, põhjendades oma taotlust järgmiselt.
40.Kuna kannatanu ei ole kohtumenetluses tsiviilhagist loobunud, ei ole ta loobumisega seotud. Kassaator pole viidanud ühelegi õiguslikule alusele, millest saaks järeldada, et uurijale või prokurörile esitatud hagist loobumise avaldus on siduv ka kohtumenetluses.
41.Kuna kohtueelses menetluses esitatud tsiviilhagis ja sellest loobumise avalduses ei ole toodud kahtlustatavate ega tsiviilkostjate nimesid, ei saanud T. Kalninil olla ootust, et kohtumenetluses tema vastu hagi ei esitata.
42.Enne 1. septembrit 2011 ei olnud tsiviilhagi menetlusse võtmiseks kohtumääruse koostamine nõutav.
43.Kohtud on piisavalt põhjendanud, miks pole kannatanu nõue aegunud.
Riigikohtu kirjalik küsimus
44.Riigikohus esitas KrMS § 3601 alusel kohtumenetluse pooltele järgmise kirjaliku küsimuse: "Kas T. Kalninile karistusseadustiku (KarS) § 3891 lg 1 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud osateod, mis süüdistuse kohaselt on toime pandud enne 15. märtsi 2007, võisid toimepanemise ajal olla karistatavad KarS § 386 lg 1 järgi maksude väärarvutusena?" Prokuratuuri vastus
45.15. märtsini 2007 oli maksudeklaratsioonis valeandmete esitamine, mille tulemusena jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam, karistatav KarS § 386 järgi. See norm tunnistati kehtetuks, kuid sisuliselt jäi paragrahvis kirjeldatud tegu ka edaspidi karistatavaks KarS § 3891 järgi.
46.T. Kalnin OÜ Kalnin juhatuse liikmena esitas maksuhaldurile valeandmeid, mille tulemusel jäi maksudena laekumata 2 259 783 krooni, pannes seega toime KarS § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo. Kuna aga süüdistuses kirjeldatud teod jäävad ajavahemikku 10. juulist 2006 kuni 20. juulini 2007 ja KarS § 3891 lg 1 hakkas kehtima 15. märtsil 2007, oli süüdistuses kirjeldatud tegu karistatav KarS § 386 lg 1 järgi. T. Kalnini kaitsja vastus
Kaitsja märgib, et tal puudub kindel seisukoht, miks süüdistuses kirjeldatud tegude
kvalifitseerimine KarS § 386 lg 1 järgi oleks täiesti välistatud. Samas pole kaitsja ka veendunud, et süüdistuses kirjeldatud teod täidavad KarS § 386 lg 1 koosseisu. Kassaator palub kohtul seadust tõlgendada ja selles küsimuses seisukoht kujundada.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
Otsuse I osas annab Riigikohus hinnangu kohtute järeldustele süüdistuse tõendatuse
küsimuses (A) ja kontrollib T. Kalninile etteheidetava teo karistatavust enne 15. märtsi 2007 (B). Otsuse II osas käsitleb kolleegium kassaatori väiteid seoses kannatanu tsiviilhagi rahuldamisega, peatudes esmalt kannatanu 19. detsembri 2008. a avalduse õiguslikul tähendusel (A), hinnates tsiviilhagi kohtu menetlusse võtmise seaduslikkust (B) ja kontrollides seejärel nõude aegumist (C).
Lõpuks
võtab
kolleegium
kokku
kassatsioonimenetluse
kassatsioonimenetluse kulud ning nende hüvitamise (III). I
tulemuse
ja
otsustab
(A)
49.Faktiliste asjaolude tuvastamisel on kohtud järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, mh põhistanud piisavalt kõiki järeldusi, milleni tõendeid hinnates jõuti. Kohtuotsuse põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Riigikohus ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt faktilisi asjaolusid tuvastada. Seetõttu jätab kolleegium tähelepanuta kassaatori väited, milles seatakse kahtluse alla kohtute tuvastatud asjaolud, eeskätt järeldus, et OÜ Asmakos arved olid näilikud.
50.Kaitsja vaidlustab eraldi ka T. Kalnini süüditunnistamist valeandmete esitamises OÜ Kalnin tulumaksukohustuse kohta. See, kas ja kui, siis millises ulatuses tekkis OÜ-l Kalnin OÜ Asmakos näilike arvete alusel tehtud väljamaksetelt tulumaksukohustus (TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3), oleneb sellest, kas ja kui, siis millises ulatuses viidi see raha OÜ Kalnin ettevõtlusest välja. Seejuures tuleb silmas pidada, et süüdistatav, kes väidab, et äriühingu poolt nõuetekohaste algdokumentideta välja makstud raha kasutati äriühingu huvides, peab oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-133-13, p-d 22–23). Käesolevas asjas ei ole süüdistatav tõendanud ega kohtud tuvastanud, et raha, mis OÜ Kalnin OÜ Asmakos võltsarvete alusel välja maksis, kasutati täielikult või osaliselt osaühingu ettevõtluses. Seega pole põhjust väita, nagu oleks T. Kalninile tehtud etteheide valeandmete esitamises OÜ Kalnin tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides alusetu. (B)
51.T. Kalnini tegu on õigesti kvalifitseeritud 15. märtsil 2007 jõustunud KarS § 3891 lg 1 järgi.
52.Samas on põhjendatud kassaatori etteheide, et süüdistuses ega kohtuotsustes pole ära näidatud, millise sätte järgi oli süüdistuse kohaselt juulist 2006 juulini 2007 toime pandud T. Kalnini tegu karistatav enne 15. märtsi 2007.
53.Kolleegium on varem selgitanud, et süüdistuses peavad kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb lõpuks kvalifitseerida. See nõue kehtib ka olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega. Sellisel juhul tuleb isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida küll viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi, kuid samas on süüdistuses vaja ära näidata ka normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse
redaktsiooni
jõustumist.
(Vt
lähemalt
28.jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 18.)
Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi
54.Riigikohus asus eelmises punktis viidatud kohtuasjas seisukohale, et see, kui süüdistuses ei kajastu
teo
karistatavus
toimepanemisest
kuni
kohtuliku
arutamise
lõpuni
kehtinud
karistusseaduse kõigi redaktsioonide järgi, ei tähenda, et kohtul puudub võimalus kontrollida, kas tegu oli karistatav mõne süüdistuses nimetamata redaktsiooni järgi. Ehkki süüdistuses tuleb kajastada kõik asjasse puutuvad karistusseaduse muudatused, ei ole selle nõude järgimata jätmisel tegemist sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisega, mida ei ole enam võimalik kohtumenetluse käigus kõrvaldada. (Vt otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 19.) Küll peab süüdistatav olema teadlik sellest, millistest sätetest lähtudes võib kohus käsitada tegu karistatavana nii selle toimepanemise ajal kehtinud kui ka pärast teo toimepanemist muutunud karistusseaduse järgi. Kohtu kohaldatav õigusnorm ei tohi olla süüdistatavale üllatuslik ja tal peab olema võimalus sellele vastuväiteid esitada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-13905, p 25 ja 29. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-97-06, p 25).
55.Käesolevas asjas küsis Riigikohus KrMS §-s 3601 sätestatud korras nii kaitsjalt kui ka T. Kalninilt, samuti prokuratuurilt põhistatud vastust küsimusele, kas T. Kalninile KarS § 3891 lg 1 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud osateod, mis süüdistuse kohaselt on toime pandud enne
15.märtsi 2007, võisid toimepanemise ajal olla karistatavad KarS § 386 lg 1 järgi maksude väärarvutusena.
56.Olles poolte arvamused (vt otsuse punktid 45–47) ära kuulanud, leiab Riigikohus, et T. Kalninile süüdistuses ette heidetud ja kohtute poolt tuvastatuks loetud käitumine oli enne
15.märtsi 2007 kuriteona karistatav KarS § 386 lg 1 järgi.
57.KarS § 386 lg 1 sätestas, et maksudeklaratsioonis või muus maksuhaldurile esitatud dokumendis maksuarvutuse või valeandmete esitamise eest, mille tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast või tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluv summa on suurem seaduse alusel tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluvast summast, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või selle tulemusel jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult 500 000 krooni või enam, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
58.Deklareerides OÜ Kalnin käibedeklaratsioonides alusetult suurt sisendkäibemaksu ja jättes osaühingu
tulu-
ja
sotsiaalmaksudeklaratsioonides
ettevõtlusega
seotud
väljamaksed
deklareerimata, esitas T. Kalnin maksudeklaratsioonis maksuhaldurile maksuarvutuse, mille tulemusel tasutav maksusumma oli väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast. Süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt jäi sellega riigile maksudena laekumata kokku 2 259 783 krooni. Samuti on kohtud tuvastanud T. Kalnini tahtluse (kavatsetus) maksuhaldurile valeandmeid esitada ja sellega OÜ Kalnin deklareeritavat maksukohustust alusetult vähendada.
Seega oli T. Kalnini käitumine enne 15. märtsi 2007 karistatav KarS § 386 lg 1 järgi.
59.KarS § 386 lg 1 ja § 3891 lg 1 sanktsioonid on võrdsed. Seega pole ka alust väita, et kui kohtud oleksid karistuse mõistmisel arvestanud, et suurem osa T. Kalninile etteheidetavast käitumisest jäi KarS § 386 lg 1 kehtivusaega, võinuks talle mõistetud karistus kergem olla.
60.Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et T. Kalnini süüditunnistamisel ja karistamisel ei ole KarS § 5 lg 3 nõudeid rikutud. II
61.Seoses kaitsja väidetega, mis puudutavad kannatanu tsiviilhagi läbivaatamist ja rahuldamist, märgib kolleegium järgmist. (A)
Esmalt leiab kassaator, et kuna kannatanu oli 19. detsembril 2008 Lääne
Ringkonnaprokuratuurile tehtud avaldusega loobunud 18. detsembril 2007. a kohtueelsele menetlejale esitatud tsiviilhagist, polnud tal 2. veebruaril 2011 enam õigust Pärnu Maakohtule tsiviilhagi esitada. Seega puudus ka kohtutel alus tsiviilhagi läbi vaadata. Kolleegium sellise arvamusega ei nõustu.
63.Ehkki kannatanu 19. detsembri 2008. a avalduses (vt otsuse punkt 6) räägitakse tsiviilhagist loobumisest ja viidatakse TsMS §-le 429, nähtub avalduse tekstist üheselt, et kannatanu ei soovi tsiviilhagis näidatud nõude maksmapanekust lõplikult loobuda, vaid üksnes esitada selle nõude väljaspool kriminaalmenetlust (maksumenetluses).
64.Kannatanu avalduse mõtte väljaselgitamisel on oluline arvestada 18. detsembri 2007. a tsiviilhagi sisu ja tsiviilhagi esitamise ning 19. detsembri 2008. a avalduse vahelisel ajavahemikul toimunud muudatust kohtupraktikas.
65.Nimelt tugines kannatanu 18. detsembri 2007. a tsiviilhagis üksnes asjaolule, et OÜ Kalnin käibedeklaratsioonides ning tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides esitati maksustamisperioodidel juuni 2006 kuni juuni 2007 valeandmeid ning osaühing jättis tasumata 842 441 krooni käibemaksu ja 1 417 341 krooni tulumaksu. 28. jaanuaril 2008 tegi Riigikohus otsuse asjas nr 3-1-1-60-07, asudes varasemast kohtupraktikast erinevale seisukohale, et juhatuse liikme deklareerimiskohustuse rikkumise tagajärjel tekkinud äriühingu maksuvõlg iseenesest ei ole käsitatav riigile tekkinud kahjuna, kuna riik saab nõuda maksuvõla tasumist äriühingust maksumaksjalt (vt viidatud otsuse punktid 41 ja 46). Seega tuginedes vaid nendele asjaoludele, millele viidati 18. detsembri 2007. a tsiviilhagis, saanuks riik esitada üksnes maksunõude OÜ Kalnin vastu või – maksukorralduse seaduse (MKS) §-des 40 või 41 sätestatud eelduste
olemasolul ka – maksuvõla tekkimise eest vastutava kolmanda isiku vastu. Samas selgitas Riigikohus otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 sedagi, et maksunõue on võimalik esitada maksumenetluses, mitte aga tsiviilhagiga kriminaalmenetluses (vt viidatud otsuse punkt 38). Riigikohtu osutatud seisukoha valguses on mõistetav, et kannatanu tahe 19. detsembri 2008. a avalduse esitamisel ei olnud suunatud oma nõudest loobumisele, vaid üksnes selle maksmapanekule kohases menetluses. Seda kinnitab ka see, et juba 31. oktoobril 2008 oli Maksuja Tolliamet teinud OÜ Kalnin suhtes maksuotsuse, millega kohustati OÜ-d Kalnin tasuma sama maksuvõlga, mille tekkimise asjaolusid kirjeldati ka 18. detsembri 2007. a tsiviilhagis.
66.Eelnevat arvestades ei ole kannatanu 19. detsembri 2008. a avaldus käsitatav tsiviilhagist loobumise avaldusena TsMS § 429 lg 1 mõttes. Pelgalt see, et kannatanu hindas oma tahteavaldust menetlusõiguslikult vääralt, ei anna alust väita, et tegemist oli tsiviilhagist loobumisega.
67.Samuti ei ole kannatanu 19. detsembri 2008. a avaldus käsitatav nõudest loobumisena VÕS § 207 mõttes. Lisaks avalduse sisule räägib nõudest loobumise vastu ka see, et MKS § 4 lgst 2 tuleneva legaliteedipõhimõtte kohaselt ei saa maksuhaldur üldjuhul maksunõudest või selle sissenõudmisest loobuda.
68.Kannatanu käitumist 2. veebruari 2011. a tsiviilhagi esitamisel või sellele eelneval perioodil ei saa pidada ka vastuoluliseks või eksitavaks, nagu kassaator sisuliselt väidab (vt otsuse punkt 32).
69.2. veebruari 2011. a tsiviilhagist nähtuvalt tugines kannatanu seda esitades asjaolule, et 31. oktoobri 2008. a maksuotsuse täitmine osutus OÜ Kalnin (uue ärinimega OÜ Pulkjan) maksejõuetuse tõttu võimatuks. Seetõttu esitas kannatanu T. Kalnini ja P. Õunapuu vastu tsiviilhagi, nõudes neilt hüvitist kahju eest, mis riigil tekkis seetõttu, et maksunõue OÜ Kalnin vastu oli ajal, mil selle sissenõudmine deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu viibis, muutunud mittesissenõutavaks (väärtusetuks). Sellise, VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 järgi kvalifitseeritava nõude esitamine on võimalik ka kriminaalmenetluses tsiviilhagiga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 46 jj; 24. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-63-09, p 15 jj ning 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 15 jj). See, et 19. detsembril 2008 võttis kannatanu oma esimese – sisuliselt maksunõudes esitatud – tsiviilhagi tagasi, mitte ei täiendanud seda viidetega riigi maksunõude väärtusetuks muutumisele, on tõenäoliselt põhjendatav sellega, et detsembris 2008 ei olnud kannatanu veel maksunõude väärtusetuks muutumisest teadlik.
Kuna eeltoodud põhjustel ei ole kannatanu 19. detsembri 2008. a avaldus käsitatav
tsiviilhagist loobumisena, ei pea kolleegium praeguses asjas vajalikuks võtta seisukohta küsimuses, kas kriminaalmenetluses on üldse võimalik tsiviilhagist TsMS § 429 mõttes loobuda enne, kui tsiviilhagi on jõudnud kohtu menetlusse. Samas ei ole kannatanul kohtueelses
menetluses takistusi uurimisasutusele või prokuratuurile esitatud tsiviilhagi avaldust tagasi võtta.
71.Seoses kassaatori etteheitega, et süüdistatav ei saanud kohtueelse menetluse lõpuleviimise ajal arvestada tsiviilhagi esitamisega ega seega ka selle kohta tõendeid koguda, märgib kolleegium järgmist. Tsiviilhagi esitamise ajal kehtinud KrMS § 38 lg 1 p 2 võimaldas kannatanul tsiviilhagi esitada kohtuliku uurimise lõpuni maakohtus. Seega ei tulenenud seadusest nõuet, mille kohaselt pidanuks süüdistatav tsiviilhagi esitamisest teadma ja saama selle menetlemiseks ette valmistuda juba hiljemalt kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Kohtu ülesanne oli tagada, et süüdistataval oleks piisavalt aega ja võimalusi esitada vastuväiteid ja tõendeid ka juhul, kui kannatanu esitas tsiviilhagi alles kohtuliku uurimise käigus. Käesolevas kriminaalasjas esitas kannatanu tsiviilhagi kohtuliku arutamise algstaadiumis. Pärast seda jätkus esimese astme kohtu menetlus veel üle kahe aasta, mil toimus arvukalt kohtuistungeid. Seega eelduslikult oli süüdistataval piisavalt aega, et end tsiviilhagis esitatud nõude vastu kaitsta. Vähemalt ei ole kassaator osutanud konkreetsetele asjaoludele, mis annaksid alust vastupidist väita. (B)
72.Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et enne KrMS § 2631 jõustumist 1. septembril 2011 ei pidanud kriminaalasja arutav kohus tegema tsiviilhagi menetlusse võtmiseks eraldi määrust. TsMS §-s 372 nimetatud määruse tegemine ei olnud kriminaalmenetluses kohustuslik. Seejuures tuleb arvestada, et TsMS § 372 reguleerib kohtule esitatud hagiavalduse menetlusse võtmist eelmenetluses. Enne 1. septembrit 2011 kehtinud kriminaalmenetlusõiguse kohaselt jõudis kohtueelses menetluses uurijale või prokuratuurile esitatud tsiviilhagi kohtuni üldjuhul alles kohtuliku uurimise alguses koos kriminaaltoimikuga, mille prokurör pärast oma avakõnet kohtule esitas (vt KrMS § 285 lg 2 enne 1. septembrit 2011 kehtinud redaktsioonis). Lisaks oli kannatanul õigus esitada tsiviilhagi otse kohtule kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni maakohtus (KrMS § 38 lg 1 p 2 enne 1. septembrit 2011 kehtinud redaktsioonis). Järelikult oli tsiviilhagi menetlusse võtmisel
kriminaalmenetluses
tegemist
erisusega,
mis
ei
võimaldanud
juhinduda
tsiviilkohtumenetluse korrast (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 9). Seda kinnitab kaudselt ka KrMS § 2631 kehtestamine 1. septembrist 2011.
73.Seetõttu leiab kolleegium, et maakohus ei rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kui võttis
2.veebruari 2011. a tsiviilhagi menetlusse KrMS § 145 lg 1 p-s 3 nimetatud protokollilise määrusega (kohtutoimiku (KoTo), kd 1, tl 210), mitte aga eraldi kirjalikult vormistatud ja põhistatud määrusega.
74.Sõltumata eeltoodust märgib kolleegium, et ka pärast 1. septembrit 2011 ei anna tsiviilhagi menetlusse võtmise kohta määruse tegemata jätmine ehk kohtu poolt KrMS § 2631 nõuete
rikkumine üldjuhul alust tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. Tegemist on kohtu veaga, mis on võimalik menetluse käigus parandada. Olukorras, kus tsiviilhagi puudused on jäänud eelmenetluses kõrvaldamata, on vajadusel kohaldatav TsMS § 3401 (vt ka Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 45). (C)
75.T. Kalnini kaitsja tugineb muu hulgas kannatanu nõude aegumisele. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus lükkasid selle vastuväite tagasi, leides, et nõue ei ole aegunud (vt otsuse punktid 18 ja 26).
76.Kannatanu on esitanud T. Kalnini vastu VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 järgi kvalifitseeritava kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude.
77.Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaega reguleerivad esmajoones TsÜS § 150 lg-d 1 ja 3. TsÜS § 150 lg 1 sätestab, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. TsÜS § 150 lg 3 näeb ette, et kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegub, sõltumata sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest.
78.TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 4 järgi on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses, sõltumata sellest, kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus. Avaldusena TsÜS § 160 lg 2 p 4 mõttes on käsitatav ka kriminaalasja kohtueelses menetluses uurimisasutusele või prokuratuurile esitatud tsiviilhagi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-58-07, p 10 ja tsiviilkolleegiumi 19. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-2-1-88-12, p 12).
79.Esmalt käsitlebki kolleegium seda, millal kannatanu nõude aegumine peatus.
80.Väär on ringkonnakohtu järeldus, et käesolevas asjas peatus kannatanu nõude aegumine juba 18. detsembril 2007. a, mil kannatanu esitas kohtueelses menetluses uurimisasutusele esimese tsiviilhagi. See hagiavaldus oli esitatud nõude adressaati või adressaate nimeliselt välja toomata (vt otsuse punkt 5). Riigikohus on varem selgitanud, et kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagil saab olla nõude aegumist peatav toime vaid juhul ja alles hetkest, kui see tsiviilhagi – kas iseseisvalt või koostoimes süüdistusaktiga – võimaldab lisaks hagi alusele ja esemele ühemõtteliselt kindlaks määrata ka isiku(d), kelle vastu hagis toodud nõue on esitatud. Uurimisasutusele või prokuratuurile sellise tsiviilhagi esitamine, milles ei ole nõude adressaati
nimeliselt välja toodud, iseenesest TsÜS § 150 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaja kulgemist ei peata ega välista ka TsÜS § 150 lg-s 1 ette nähtud aegumistähtaja kulgemist pärast seda, kui kannatanu on kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada saanud (vt lähemalt Riigikohtu erikogu
22.veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p-d 43–44). Järelikult 18. detsembri 2007. a tsiviilhagi esitamine nõude aegumist ei peatanud. Lisaks võttis kannatanu 18. detsembri 2007. a tsiviilhagi 19. detsembril 2008 tagasi.
81.Kolleegium leiab, et kannatanu nõude aegumine peatus – eeldusel, et aegumistähtaeg ei olnud varem möödunud – TsÜS § 160 lg 1 alusel 2. veebruaril 2011, mil kannatanu esitas uue tsiviilhagi Pärnu Maakohtule. Seega sõltub vastus küsimusele, kas kannatanu nõue on aegunud, sellest, kas kahju põhjustanud tegu või sündmus leidis aset enne 2. veebruari 2001 (TsÜS § 150 lg 3) või kas kannatanu teadis või pidi teadma kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust enne 2. veebruari 2008 (TsÜS § 150 lg 1).
82.Käesolevas kriminaalasjas leidsid kahju põhjustanud tegu ja sündmused aset alates aastast 2006. Järelikult ei ole kannatanu nõue TsÜS § 150 lg 3 järgi aegunud.
83.Järgnevalt tuleb kontrollida, kas nõue võib olla aegunud TsÜS § 150 lg 1 järgi. Selleks on vaja kindlaks määrata see aeg, mil kannatanu kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.
84.Teadmine kahjust TsÜS § 150 lg 1 tähenduses peab hõlmama nii teadmist kahjust kui ka teadmist teost või sündmusest, millega kahju põhjustati. Selline teadmine ei eelda täpset ülevaadet kõigist kahju ja selle tekitamise üksikasjadest: piisab kui kannatanul on küllalt infot, et koostada selline hagi, mille kohus eeldatavasti menetlusse võtaks. TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgu ei saa lugeda alanuks ajast, mil õigustatud isik sai või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud teost või sündmusest, kuid ta ei teadnud ega pidanudki teadma kahju hüvitama kohustatud isikust. TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg hakkab kulgema ka juhul, kui õigustatud isik kahjust või kahju hüvitama kohustatud isikust ei teadnud, kuid oleks pidanud teadma. Üldjuhul võib eeldada, et kriminaalasjas kannatanu teab või peab teadma kahju hüvitama kohustatud kahtlustatavast, süüdistatavast või tsiviilkostjast hiljemalt ajast, mil menetleja võimaldab tal KrMS § 224 lg 2 korras tutvuda kriminaaltoimikuga, milles sisalduvad faktilised asjaolud osutavad konkreetsele isikule kui kahju hüvitama kohustatule. Samas ei ole välistatud, et kannatanu teab kahju hüvitama kohustatud isikust juba enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist. Asjaolud, millest nähtub, et kannatanu teadis või pidi teadma kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust enne seda, kui tal võimaldati kriminaaltoimikuga tutvuda, peab esitama ning tõendama kohtumenetluse pool, kes aegumisele tugineb. (Vt lähemalt Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p-d 39–41.)
85.Kassaator leiab, et Maksu- ja Tolliametil oli juba kuriteoteate esitamisel 6. novembril 2007
piisavalt infot, et näha T. Kalninit potentsiaalse kahju eest vastutajana. Kolleegium nõustub kaitsjaga selles osas, et 6. novembri 2007. a kuriteoteate sisu arvestades oli riigil Maksu- ja Tolliameti kaudu kuriteoteate esitamise ajaks TsÜS § 150 lg 1 mõttes piisav teadmine nii valeandmete
esitamisest
OÜ
Kalnin
maksudeklaratsioonides,
deklareerimata
jäetud
maksukohustuse suurusest kui ka asjaolust, et deklareerimiskohustuse rikkumise eest võib vastutada T. Kalnin. Tulenevalt Riigikohtu eespool viidatud seisukohtadest 28. jaanuari 2008. a otsuses asjas nr 3-1-1-60-07, ei ole need asjaolud aga veel piisavad, järeldamaks, et T. Kalnin tekitas deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile kahju. Teadmine riigil kahju olemasolust eeldas
täiendavalt
teadmist
sellest,
et
deklareerimiskohustuse
rikkumisega
varjatud
maksukohustus oli selle tekkimise ajal sisse nõutav, kui ka sellest, et maksunõude täitmine ei ole maksunõude ilmsikstulekul enam täielikult või osaliselt võimalik (näiteks äriühingust maksumaksja lõppemise, tema maksevõimetuse või maksuvõla aegumise tõttu) (vt otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 54). Maksunõude ilmsikstuleku ajana tuleb üldjuhul käsitada aega, mil maksuhalduril oli pärast varjatud maksukohustusest teadasaamist mõistlikult tegutsedes võimalik maksumaksjat
siduvalt
kohustada
oma
maksuvõlga
tasuma
(vt
ka
Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 16. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 33 ja 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 15.7).
86.Arvestades seda, et maksuhaldur tegi OÜ Kalnin suhtes maksuotsuse 31. augustil 2008 ja esitas veel 19. detsembril 2008 prokuratuurile avalduse, milles väljendas kavatsust esitada OÜ Kalnin maksuvõla nõue maksumenetluses, pole alust arvata, et kannatanu teadnuks OÜ Kalnin maksevõimetusest juba enne 2. veebruari 2008. On usutav, et riik ei saanud OÜ Kalnin maksejõuetusest teada oluliselt enne osaühingu pankroti väljakuulutamist 17. septembril 2010 (pankrotiavalduse esitaja oli teine võlausaldaja). Süüdistatav ega kaitsja ei ole kannatanu nõude aegumisele tuginedes ära näidanud ja tõendanud, et kannatanu teadis või pidi teadma OÜ Kalnin vastu suunatud maksunõude reaalväärtuse vähenemisest juba enne 2. veebruari 2008.
87.Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et kannatanu tsiviilhagis esitatud nõue ei ole ka TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. III
88.Kuna Riigikohus ei tuvastanud alust kriminaalasja esimese või teise astme kohtule uueks arutamiseks saata, puudub ka vajadus hinnata kriminaalasja edasiseks menetlemiseks eelduslikult kuluvat aega ning kaaluda kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 2742 lg 1 alusel (vt otsuse punkt 36). Samas märgib kolleegium, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuses on põhjendatud, miks ei ole käesolevas kriminaalasjas menetluse mõistlik aeg veel möödunud, ja kassatsioonis ei ole esitatud argumente, mis kohtute sellise järelduse õigsuse kahtluse alla seaks.
89.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3, täiendab Riigikohus Tallinna
Ringkonnakohtu 7. veebruari 2014. a otsuse põhjendusi järeldusega, et T. Kalninile süüksarvatud osateod, mis on toime pandud enne 15. märtsi 2007, olid toimepanemise ajal karistatavad KarS § 386 lg 1 järgi. Samuti asendab kolleegium ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendused kannatanu tsiviilhagis esitatud nõude aegumise kohta käesoleva otsuse põhjendustega.
90.Kuna juba ringkonnakohus oleks pidanud kontrollima enne 15. märtsi 2007 aset leidnud osategude karistatavust nende toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi ning täpsustama materiaalõiguslikult korrektselt maakohtu põhjendusi kannatanu nõude aegumise kohta, tegi ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 3 nimetatud lahendi asemel ekslikult KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi. Olukorras, kus Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on ekslikult teinud asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, on ühtlasi ära langenud ka õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda. Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna süüdimõistetule kohustust apellatsioonimenetluse kulude kandmiseks. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 21). Seetõttu tühistab kolleegium KrMS § 361 lg 1 p 7 ja § 362 p 2 alusel ringkonnakohtu otsuse osas, milles T. Kalninile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu mõisteti temalt KrMS § 185 lg 2 alusel riigi kasuks välja, ja jätab selle menetluskulu riigi kanda.
T. Kalnini kaitsja esitas Riigikohtule taotluse määrata tema poolt T. Kalninile
kassatsioonimenetluses
osutatud
riigi
õigusabi
eest
OÜ-le
Advokaadibüroo
LEX
tasu 561 eurot 60 senti (sh käibemaks 93 eurot 60 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kassatsiooni koostamiseks 10 pooltundi. Kaitsja lähtub tasu arvestamisel erikoefitsiendist 1,3.
92.Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 26. novembri 2013. a otsuse (1. jaanuaril 2014 jõustunud redaktsioonis) punktidest 4, 5, 8 ja 21 juhindudes rahuldada. KrMS § 186 lg 1 ja § 175 lg 1 p 4 kohaselt jääb see tasu menetluskuluna riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Saale Laos
/allkirjastatud digitaalselt/ Eerik Kergandberg
/allkirjastatud digitaalselt/ Lea Kivi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.