1-14-7912/5 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

(seitsesada) eurot, mis tuleb kanda kannatanu arveldusarvele XXXXXXXXXXXXXXXX, märkides selgitusena: „XXX , 1-14-7912, tsiviilhagi“. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, so määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel kohus tuvastas: V.H süüdistatakse selles, et tema isikuna, keda on Harju Maakohtu 11.09.2013 otsusega karistatud KarS § 199 lg 2 p 5, 7, 9 järgi 07.09.2012 kuni 05.01.2013 toimepandud süstemaatiliste varguste eest, võttis 09.10.2012 ajavahemikus kella 17.30st kuni kella 20.00ni ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära Tallinnas aadressil XXX asuvast korterist XXX kuuluva sülearvuti Asus K52JB (seerianumber XXX ) koos laadimisseadmega, väärtusega 700 eurot. Seega V.H, võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt, pani toime KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil seletas süüdistatav V.H , et süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistab end talle inkrimineeritava süüteo toimepanemises süüdi. Samuti nõustus ta kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses enda ülekuulamist taotlemata. Kaitsja asus seisukohale, et süüdistus on põhjendatud ja õigesti kvalifitseeritud.

Peale V.H süü tunnistamise nii kohtueelsel menetlusel kui kohtus, on kohtu hinnangul V.H süü tõendatud kannatanu XXX ütlusega, mille kohaselt elab ta korteris aadressil XXX , Tallinn ning tulles 09.10.2012 kella 20 paiku oma koju, avastas ta, et ajavahemikus kella 17.30st kuni kella 20ni on tema korterist aadressil Tallinn, XXX varastatud sülearvuti Asus K52JB seerianumbriga XXX koos laadimisseadmega. Varguse momendil oli selle väärtus 700 eurot. See oli ostetud kaks aastat enne vargust ja selle väärtus ostmise hetkel oli 766 eurot. Sülearvuti oli heas seisukorras. Kui ta 09.10.2012 kell 17.30 korterist lahkus, siis korteris kedagi polnud, kuid kella 20 paiku tagasi tulles oli korteris XXX , kes lamas oma voodi peal joobnuna. Korteris olid kõik uksed pärani lahti. Tema proovis XXX rääkida, kuid viimane ei reageerinud. Samal ajal pani ta koheselt tähele, et kadunud oli tema sülearvuti, mis oli eelnevalt asetsenud suures toas. Tema loal oli XXX kasutanud kõnealust sülearvutit enne vargust. Kui XXX rääkida suutis, siis rääkis ta, et oli käinud kohtumas oma tuttava XXX ga, kellega koos oli veel noormees nimega Aleksei. Nad olid üheskoos autos alkoholi joonud ja pärast oli keegi neist XXX koju toonud. Talle tundub, et XXX oli öelnud talle, et teda oli koju toonud Aleksei. Kõnealuseid noormehi tunneb ta ka oma poja kaudu, ta on neid näinud nii autos kui tänaval ja ta nägi neid peale seda, kui XXX hakkas elama nende korteris, so alates augustikuust. XXX suhtles XXX ga. Tema ei teadnud millega noormehed tegelevad, kuid ta oli keelanud noormeestel tema korteris käimise ja ta ütles ka XXX , et ta ei tooks neist kedagi tema korterisse. Peale varguse avastamist helistas ta oma pojale ja selgitas, et tema sülearvuti on kadunud, mistõttu palus ta asjaolude selgitamiseks leida pojal XXX ja Aleksei. Aleksei tuli temaga rääkima ja siis küsis ta Alekseilt, et kui tema tõi XXX korterisse, siis kus on arvuti. Aleksei vastas talle, et ta küsiks seda XXX ning selgitas seejuures, et oli ainult XXX korterisse toonud. Selle peale vastas tema, et Alekseil polnud üleüldse õigust korterisse siseneda. Aleksei vastas talle, et ta pidi XXX kohale sõidutama ja tuppa talutama. Järgmisel päeval tuli tema juurde XXX ja hakkas tema peale karjuma, et mis alusel on tal õigus neid milleski kahtlustada. Ta selgitas sellele vastuseks, et kuna nad olid koos, siis tähendab see, et nad peavad koos selle eest ka vastutama. XXX vastas talle, et pole mingilgi moel tema sülearvuti vargusega seotud. Pärast seda pole ta kedagi rohkem näinud. Vargusega tekitati talle kahju 700 eurot (tl 2-7, 15-18). Sülearvuti maksumuse suurust tõendab kannatanu ülekuulamisprotokollile lisatud Elioni järelmaksuleping nr XXX , millest nähtub, et sülearvuti soetamismaksumus on olnud 19.10.2010 766,29 eurot (tl 8). Õigusrikkumise toimepanemist tõendavad ka tunnistaja XXX i ütlused, mille kohaselt elas ta korteris XXX , Tallinn ligi kaks kuud ning sellesse korterisse tõi ta XXX . Viimast palus tema sõber XXX XXX , kes elab aadressil XXX , vist korteris nr 79. XXX iga tutvus ta interneti vahendusel ja neil olid suhted. Suhted olid tal XXX iga enne XXX juurde kolimist. Kuna on pärit Haapsalust, siis polnud tal kusagil elada. Peale XXX juurde kolimist kohtus ta XXX iga edasi. Korteris tubade uksed lukus ei käinud ja tal oli endal olemas korteri võtmed. XXX koos teiste sõpradega käis tihti XXX külas ning tihti suitsetati taimset puru, mistõttu keelas XXX mingil hetkel XXX nende korteri külastamise. Seda ütles XXX ka talle, keelates tal XXX enda tuppa lasta. XXX juures on käinud ka Aleksei, kuid tema andmeid ta ei tea. Teda tunneb ka XXX . Täpset kuupäeva ta ei mäleta, kuid ta leppis kokku kokkusaamise XXX . Ta läks XXX maja juurde ning koos mindi autoga sõitma. Koos nendega oli ka XXX ja XXX ühine tuttav Aleksei. Aleksei on ligi 184 cm pikk, tumedate juuste, tõmmu naha ja normaalse kehaehitusega noormees ning temale teadaolevalt on Aleksei tagaotsitav varguste toimepanemise eest. Koos Alekseiga hakkas ta autos veini jooma. Pärast seda sõideti kolmekesi XXX i korterisse. XXX i naine oli tööl. Tema läks tualetti ja sealt väljudes küsis ta, kus vein on. Aleksei kas andis või näitas talle koridoris pudelit. Ta rüüpas pudelist lonksu ja peale seda ta enam midagi ei mäleta. Ta ärkas järgmisel päeval üles XXX korteris ja tal oli väga halb olla. Korteris oli XXX , kes karjus, et tema arvuti on kadunud. Samuti ütles XXX talle, et tal oli nii halb olla, kui ta magas, kuna ta vaevu hingas ning ta oli tahtnud isegi kiirabi kutsuda. Ta lahkus korterist ja sõitis emaga linna. Tagasi tulles ütles XXX talle, et oli rääkinud Alekseiga, kes oli selgitanud, et oli toonud ta abituna korterisse ja pannud ta tema tuppa. Sellepeale oli XXX öelnud, et kutsub politsei, et kõiges selgusele jõuda. Aleksei

hakkas XXX paluma, et XXX politseid välja ei kutsuks, kuna ta on tagaotsitav. XXX ei kutsunudki politseid ja ütles talle, et usub teda, et tema arvutit ei võtnud, kuna nägi, millises seisundis ta oli olnud. Selle, kus arvuti on, lubas ta ära klaarida Aleksei ja oma pojaga. Tunnistaja kinnitas ka, et on XXX kuuluvat arvutit korteris näinud, sest XXX on lubanud tal seda kasutada isegi tema äraoleku ajal. Tegemist on sülearvutiga, mis asus suures läbikäidavas toas. Tol päeval XXX iga kohtumisele minnes oli sülearvuti oma kohal. Tol momendil kasutas seda XXX . Hommikul ärgates, kui tal oli halb, sülearvutit korteris polnud. Ta avaldab arvamust, et sülearvuti võttis ära Aleksei, kui teda korterisse tõi. XXX korterist kolis ta ise välja, kuigi XXX tegi talle ettepaneku seal veel elada, kuid ta ei saanud seal elada, kuna teda kahtlustati varguses (tl 9-14). Kahtlustatavana antud ütlustes tunnistas ka V.H talle inkrimineeritava varguse toimepanemist, selgitades, et täpset kuupäeva ei mäleta, kuid see võis olla 09.10.2012, viibis ta koos XXX nimelise tuttavaga ja jõi koos tema ning XXX ga autos alkoholi. Pärast seda läksid nad XXX korterisse. Seal jõid nad kolmekesi, kuid XXX l hakkas halb ning ka XXX naine pidi koju tulema, mistõttu ütles XXX talle, et ta XXX ära viiks. Tol ajal elas XXX aadressil XXX . Ta talutas XXX korterisse, avas korteri ukse XXX võtmetega ning pani ta magama. XXX oli väga purjus. Kavatsedes korterist lahkuda, nägi ta laua peal musta värvi sülearvutit Asus. Ta varastas sülearvuti ära ja müüs selle tundmatule isikule. Saadud raha kulutas ta enda tarbeks. Ta on nõus hüvitama 700 euro suuruse kahju. Ta märgib ka, et kahetseb tehtut ning selgitab, et ei näidanud kõnealust sülearvutit kellelegi (tl 22-26). Osutatud tõendeid analüüsides asub kohus seisukohale, et tõendikogum tõendab kahtlusteta V.H poolt varguse toimepanemist. Tõendamist on leidnud KarS § 199 realiseerimiseks vajalikud võõras vallasasi, selle äravõtmine, mis seisnes senise valduse lõpetamises ja uue valduse kehtestamises, mis toimus senise valdaja tahte vastaselt ja nõusolekuta. Arvestades V.H kohtueelsel menetlusel antud ütlusi, sh selgitust, mille kohaselt võõrandas ta sülearvuti pärast varguse toimepanemist raha eest tundmatule isikule, siis leiab kohus, et V.H eesmärgiks oli senine valdaja süüdistuses märgitud sülearvutist kestvalt ilma jätta. S.t et õiguslikus mõttes on sedastatav võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Samuti on kohus objektiivselt avaldunud teo tehioludest ja V.H ütlustest lähtuvalt veendumusel, et V.H pani talle inkrimineeritava varguse toime kavatsetult. Riiklik süüdistaja on V.H teo kvalifitseerinud KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, mis sätestab vastutuse võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud süstemaatiliselt. Kehtiva kohtupraktika kohaselt eeldab süstemaatiline vargus ühe kriteeriumina, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust ja seejuures ei oma tähendust, kas teod subsumeeritakse üksikult võetuna KarS § 199 või § 218 alla. Riiklik süüdistaja on V.H-le esitatud süüdistusaktis osutanud, et süüdistatava käitumise kvalifitseerimiseks KarS § 199 lg 2 p 9 järgi annab alust Harju Maakohtu 11.09.2013 otsus (tl 32-33), millega karistati V.H KarS § 199 lg 2 p-de 5, 7 ja 9 ning § 200 lg 2 p 4 järgi ning süüdistusakt samas asjas (tl 34-41), mille kohaselt pani V.H süstemaatilisi vargusi toime ajavahemikul 07.09.2012 kuni 05.01.2013. Vastavate dokumentidega tutvumise järgselt nõustub kohus riikliku süüdistajaga, et osutatud dokumendid annavad aluse seisukohaks, et eeldused V.H tegevuse kvalifitseerimiseks KarS § 199 lg 2 p 9 järgi on täidetud, kuna prokuröri osutatud süüdistusaktist nähtub, et enne käesoleval juhul vaadeldava varguse toimepanemist on V.H pannud toime kolm vargust/varguse katset ja peale käesoleval juhul vaadeldava varguse toimepanemist on V.H toime pannud veel neli varguse episoodi. Kuna aga pelgalt fakt sellest, et isik paneb toime kolm varavastast süütegu ei anna veel alust kvalifitseerida tema tegevust KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ning nõutavaks on ka nende varguste sisulise seose tuvastamine, siis sellega seonduvalt tuleb osutada kõigepealt sellele, et nii vaatluse all olev süütegu, kui prokuröri osutatud süüdistusaktis märgitud süüteod on toime pandud lühikese ajavahemiku kestel. Lisaks on antud juhul vaatluse all oleva süüteoepisoodi raames andnud V.H ütlusi selle kohta, et varastatud sülearvuti võõrandas ta tasu eest

Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust, süüdistatava isikut ning karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Seadusandja on KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kuivõrd seadusandja on KarS § 199 lg 2 p-s 9 karistusliigid sätestanud alternatiivsena, siis enne V.H süü suurusele hinnangu andmist kujundab kohus seisukoha selle kohta, kas V.H suhtes on võimalik kohaldada rahalist karistust kui põhiõigusi vähemriivavat karistusliiki. Hinnates rahalise karistuse kohaldamise võimalikkust, tuleb nentida, et käesoleval ajal puuduvad kohtul andmed selle kohta, et V.H töötaks või omaks mõnda muud legaalset sissetulekuallikat. Lisaks sellele tuleneb kriminaalasja materjalidest, et V.H kannab kohtutosuse alusel karistust kinnipidamisasutuses. Rahalise karistuse kohaldamise võimalikkuse kaalumisel on põhjendatud osutada sellelegi, et tõendist kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta ilmneb, et EMTA andmete kohaselt oli V.H-le 2013 tehtud tulumaksuga maksustatavate väljamaksete summa pärast tulumaksu mahaarvamist 42 eurot (tl 28), mis tähendab, et tema keskmine päevasissetulek on olnud väiksem kui 3,20 eurot (tl 111). Kõrvuti majandusliku seisundiga on põhjendatud karistusliigi kaalumisel võtta arvesse sedagi, et V.H on eelnevalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh ka KarS § 199 lg 2 järgi (tl 30-31). Seega vaatamata V.H eelnevale korduvale karistatusele samaliigilise kuriteo toimepanemise eest, on V.H jätkanud oma õigusvastast ja kuritegelikku käitumist. Eelneva pinnalt leiab kohus, et olukorras, kus süüdistataval puudub legaalne igakuiselt saadav sissetulek või muu vara, millega oleks võimalik rahalist karistust täita ning talle eelnevalt mõistetud karistused pole teda õiguskuulekale käitumisele suunanud, siis esinevad objektiivsed alused rahalise karistuse kohaldamata jätmiseks. Ühtlasi tähendab see, et V.H tuleb karistada vangistusega. Hinnates süüdistatav V.H süü suurust varavastaste süütegude toimepanemisel, leiab kohus, et V.H süü pole väga suur. Aluse sellisele seisukohale asumiseks annab asjaolu, et V.H süüdistatakse ühe varguse toimepanemises. Samas ei saa süü suuruse hindamisel tähelepanuta jätta asjaolu, et süüdistatavat on varem samalaadsete kuritegude toimepanemise eest karistatud ning ta on jätkanud selliste kuritegude toimepanemist ehk tegemist on asjaoluga, mis annab aluse sedastada V.H teos ühe kvalifiseeriva tunnuse olemasolu. Süüdistatav avaldas kohtueelsel menetlusel kahetsust toimepandu suhtes, mistõttu vajab vaagimist küsimus, kas tegemist on KarS § 57 lg 1 p-s 3 nimetatud karistust kergendava

asjaoluga. Menetluse käigus uuritud tõendite pinnalt leiab kohus, et süüdistatava kahetsus ei ole siiras ning kahetsusse tuleb suhtuda kriitiliselt. Nimelt leiab kohus, et V.H-le inkrimineeritav kuriteoepisood pole olnud juhuslikku laadi, vaid on hinnatav eesmärgipärase planeeritud tegevusena ning vaatamata sellele, et süüdistatavat on eelnevalt korduvalt karistatud teiste isikute vara kahjustava käitumise eest, jätkas süüdistatav oma kuritegelikku ja teiste isikute vara kahjustavat tegevust, pannes peale käesolevas kriminaalasjas inkrimineeritava varguse samal ajaperioodil toime rea varavastaseid kuritegusid, mille toimepanemises ta eelmise otsusega süüdi tunnistati. Kohtu hinnangul näitab taoline käitumine igasuguse kahetsuse puudumist ja pühendumist kavatsetusega toimepandavate varguste toimepanemisele saamaks elatusvahendeid kõrvaliste isikute arvelt. Liitkaristuse mõistmisel peab kohus oluliseks asjaolu, et süüdistatav on toime pannud samaliigilisi kuritegusid, mille alusel mõistetava karistuse osas tuleb moodustada liitkaristus kohaldades KarS § 65 lg 1 sätteid, kuivõrd inkrimineeritud kuritegu on toime pandud enne eelmise kohtuotsuse kuulutamist. Arvestades, et tegemist on samaliigiliste ja –laadsete süüteoga/-tegudega, millega liitkaristus mõistetakse, siis leiab kohus, et kuritegude kogumis liitkaristust mõistes on võimalik kohaldada süüdistatava suhtes kergeimat karistuste liitmise viisi, kuivõrd samal ajaperioodil toime pandud kuritegusid tulnuks menetleda ühises menetluses. Seetõttu loeb kohus käeoleva otsusega mõistetava kergema karistuse kaetuks eelmise otsusega, so Harju Maakohtu 11.09.2013 otsusega mõistetud raskeima karistusega. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuluks vaid määratud kaitsjale makstud tasu. Käesoleval juhul ei kuulu süüdistatavalt välja mõistmisele II astme kuritegude toimepanemise eest välja mõistetav sundraha ja seda põhjusel, et temalt on eelmise otsusega välja mõistetud ka sundraha, kuid käesolevat arutuse all olevat kriminaalasja oleks tulnud menetleda ühes kohtumenetluses. Mis puudutab määratud kaitsja tasu väljamõistmist, siis tuleb tõdeda, et ankeetandmete kohaselt süüdistataval puudub töökoht või muu legaalne sissetulek, mis tagaksid talle igakuised legaalsed elatusvahendid, samuti kannab ka karistust kinnipidamisasutuses, kuid siinkohal ei saa jätta märkimata, et süüdistatava näol on tegemist täisealise ja töövõimelise isikuga, kelle puhul kohus eeldanuks tööle asumist. Samuti puuduvad kriminaalasjas tõendid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud rahasumma tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Lisaks on olnud kuriteo toimepanek süüdistatava enda vaba ja teadlik valik. Seega tuleb kriminaalmenetluse käigus tekkinud menetluskulu süüdistatavalt täies mahus välja mõista. Samas leiab kohus, et töökoha ning sissetuleku puudumine ning konkureeriva kohustuse olemasolu tsiviilhagi hüvitamise näol annavad aluse võimaldada menetluskulude hüvitamist KrMS § 180 lg 3 ja KrMS § 313 lg 1 p-de 7 ja 12 alusel kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul igakuiste võrdsete osamaksetena. Kohus selgitab ka, et maksegraafiku mittetäitmisel loetakse kõigi makseosade tähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.