Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-45-14 10. oktoober 2014 Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kriminaalasi Kaupo Inno süüdistuses KarS § 117 lg 1 − § 13 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-7270 Kaupo Inno kaitsja vandeadvokaadi abi Hannes Toodu, kassatsioon Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Lea Pähkel 10. september 2014, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2014. a otsus ja Harju Maakohtu
21.oktoobri 2013. a otsus.
2.Mõista Kaupo Inno KarS § 117 lg 1 - § 13 lg 1 järgi õigeks.
3.Kassatsioon rahuldada.
4.Mõista Eesti Vabariigilt Kaupo Inno kasuks välja 1092 (üks tuhat üheksakümmend kaks) eurot valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Jätta kõik ülejäänud kriminaalmenetluse kulud Eesti Vabariigi kanda.
5.Kaupo Innolt alusetult vabaduse võtmise päevade arv on 32 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaupo Inno tunnistati Harju Maakohtu 21. oktoobri 2013. a otsusega süüdi ning teda karistati KarS § 117 lg 1 - § 13 lg 1 järgi vangistusega üheks aastaks ja kuueks kuuks. KarS § 73 alusel jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata nii, et ühekuulise vangistuse kannab K. Inno ära kohe ning üks aasta ja viis kuud vangistust jääb kolmeaastase katseajaga tingimisi kohaldamata.
2.K. Inno tunnistati süüdi oma 7-aastase poja E. I. surma ettevaatamatus põhjustamises tegevusetusega. Maakohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt lahkus K. Inno 24. aprillil 2012 kell 15.48 kodust ja jättis E. I. üksinda lukustatud korterisse. K. Inno ei kontrollinud, kas E. I. teab, kus korterivõtmed asuvad, ja kas ta saab vajadusel korterist väljuda. Samuti ei kontrollinud K. Inno, kas E. I.-l on töökorras telefon. Soovides korterist lahkuda, pani E. I. end kella 19.55 paiku riidesse,
läks rõdule ja hakkas 4. korruse rõdult alla ronima, kuid libises ja kukkus asfaldile ning suri saadud vigastustesse 27. aprillil 2012 kell 02.10 Tallinna Lastehaiglas. Maakohus märkis, et tulenevalt perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 116 lg-st 2 ja põhiseaduse (edaspidi PS) §-st 27 on vanem kohustatud hoolitsema oma alaealise lapse eest ning hoidma last tema elu ja tervist ähvardavate ohtude eest. Järelikult oli K. Innol kohustus hoida ära kahjulik tagajärg. K. Inno oleks pidanud enne lahkumist kontrollima korterivõtmete olemasolu ning ütlema ja näitama E. I.-le, kus võtmed asuvad. Kui E. I. oleks võtmete asukohta teadnud, poleks ta hakanud korterist lahkumiseks rõdult alla ronima. Samuti oleks K. Inno pidanud kontrollima, kas E. I.-l on töökorras telefon. K. Inno käitus ka hoolsusvastaselt. Kuna E. I. oli oma ea tõttu arusaamisvõimetu ning kuna talle meeldis turnida ja liiga kõrgele ronida, oleks keskmine kohusetundlik isik näinud ette E. I.-le kõrgusest tulenevat ohtu ja seda vähendanud. Iseenesest on mõeldav, et 7-aastane laps jäetakse üksi koju, kuid K. Inno jättis oma poja üksinda väga pikaks ajaks. Seejuures teadis K. Inno, et laps soovis kodust lahkuda ning et lapsele meeldib ronida ja turnida.
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. Inno kaitsja vandeadvokaadi abi Hannes Toodu, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kokkuvõtlikult märkis kaitsja järgmist.
3.1.Maakohus asus ekslikult seisukohale, et E. I. ei teadnud korterivõtmete asukohta. Nii süüdistatava kui ka kannatanu I. I. ütluste kohaselt olid E. I.-le tehtud eraldi võtmed.
3.2.Maakohus jättis alusetult rahuldamata kaitsja taotluse selgitada ekspertiisi abil välja E. I. arengutase. Eesti seadused ei sätesta, kui vana lapse võib üksinda koju jätta. Seetõttu tuleb tuvastada, kas E. I. oli piisavalt arusaamisvõimeline ja iseseisev, et teda üksinda koju jätta. Ekspertiisist keeldumisel selgitas maakohus, et Eesti kriminaalõigus ei tunne postuumse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi mõistet ja üldjuhul on ekspertiisi tegemiseks vaja isikut küsitleda. Ka on noorem kui 10aastane isik arusaamisvõimetu. Kaitsja maakohtuga ei nõustu. KarS § 147 kohaselt on alla 10-aastane isik arusaamisvõimetu vaid karistusseadustiku IX peatüki 7. jaos sätestatud kuritegude osas. Samuti tehakse tsiviilasjades surmaeelse vaimse seisundi või arengutaseme väljaselgitamiseks psühhiaatriaja
psühholoogiaekspertiise.
Järelikult
on
selliste
ekspertiiside
tegemine
võimalik
ka
kriminaalmenetluses.
3.3.Jättes välja selgitamata, kas E. I.-d võis üksi koju jätta, rikkusid kohtud in dubio pro reopõhimõtet. E. I.-l oli vanust üle 7 aasta. Sellises eas lapsed käivad tihtipeale iseseisvalt koolis ja on ka koolist koju tulles üksinda kodus. Kui nõustuda maakohtu seisukohaga, et alla 10-aastased lapsed on arusaamisvõimetud, siis ei tohiks neid üldse üksinda koju jätta.
4.Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2014. a otsusega jäeti Harju Maakohtu 21. oktoobri 2013. a otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukohad olid järgmised.
4.1.Maakohus tegi tõenditest õiged järeldused. I. I. ütluste kohaselt olid E. I.-le tehtud küll eraldi võtmed, kuid kuna E. I. püüdis korterist lahkuda rõdu kaudu, ei teadnud ta siiski võtmete asukohta.
4.2.Maakohus keeldus ekspertiisist põhjendatult. KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis
tõendamisvajadusest lähtudes. Kuna praeguses asjas viitab korterist väljapääsemiseks 4. korruse rõdult allaronimine ilmselgelt E. I. arusaamisvõimetusele, pole ekspertiisi tegemine vajalik. Samuti eeldab isiku arengutaseme tuvastamine isiku küsitlemist. Praegusel juhul pole see võimalik. Tsiviilasjades tehtavate surmajärgsete ekspertiiside all peab kaitsja silmas ilmselt pärimisega seotud ekspertiise, kus tuvastatakse, kas isik oli testamendi tegemise ajal arusaamisvõimeline. Sellistes olukordades on isikutel esinenud mingi aja jooksul aga psüühilised või vaimsed terviseprobleemid, mis annavad aluse kahelda isiku teovõimes ja mille kohta koostatud materjalide põhjal on eksperdil võimalik oma arvamus anda. Praegusel juhul pole E. I. arengutaseme kohta selgunud mingeid selliseid asjaolusid, mis polnud temaga lähedalt seotud isikutele teada. E. I. ema, treener ja lasteaiakasvataja kinnitasid maakohtu istungil, et E. I. oli arengutasemelt nagu iga temavanune laps.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2014. a otsuse peale esitas kassatsiooni K. Inno kaitsja H. Toodu, kes taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kaitsja märgib, et ta juhtis apellatsioonis tähelepanu tõendite hindamisel aset leidnud veale, kuid ringkonnakohus jättis sellele vastamata. E. I. arengutaseme väljaselgitamise osas kordab kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohti.
6.Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Lea Pähkel, kelle hinnangul on kaitsja kassatsioon alusetu. Prokurör nõustub nii korterivõtmete asukoha kui ka ekspertiisi tegemata jätmise osas ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kolleegiumi hinnangul heidab kaitsja alusetult ringkonnakohtule ette, et osa apellatsiooni väiteid on jäetud tähelepanuta. K. Inno huvides esitatud apellatsioonis ei nõustutud maakohtu seisukohaga, et E. I. polnud korterivõtmete asukohast teadlik, ja märgiti, et nii süüdistatava kui ka kannatanu I. I. ütluste kohaselt olid E. I.-le tehtud eraldi võtmed. Ringkonnakohtu otsuse punktis 4.2 mööndi, et E. I. jaoks võisid eraldi võtmed tehtud olla, kuid leiti, et see ei osuta siiski E. I. teadlikkusele võtmete asukohast. Eelnevast nähtuvalt vastas ringkonnakohus apellatsiooni argumentidele.
8.Tähelepanu väärib aga vaidlus 7-aastase lapse arusaamisvõime ja lapsevanema garandikohustuse nõuetekohase täitmise üle. Kõigepealt nõustub kolleegium kohtutega selles, et nähtuvalt PS §-st 27 ja PKS § 116 lg-st 2 on vanem kohustatud oma lapse eest hoolitsema. Sellest on tuletatav vanema garandikohustus last tema elu ja tervist ähvardavate ohtude eest kaitsta. Kuna praeguses asjas süüdistatakse K. Innot oma poja surma ettevaatamatus põhjustamises tegevusetusega, pidid kohtud tema süüküsimuse lahendamiseks pärast garandikohustuse tuvastamist objektiivse koosseisu tasandil kontrollima aga seda, kas K. Inno käitus E. I. huvide kaitsmisel nõutava hoolsusega. Seejuures tuli arvestada, et hoolsuskohustus tähendab igaühelt nõutava, ühiskonnas vajaliku hoolsuse ülesnäitamist. Isik peab olema piisavalt hoolikas, et tajuda olemasolevat ohtu mingile õigushüvele ja see oht ära tunda. Hoolsus tähendab ka kohustust tunnetada ohtu, tajuda tingimusi, milles viibitakse. Eelnevast
nähtuvalt saab objektiivset hoolsuskohustuse rikkumist K. Innole ette heita vaid juhul, kui ta eiras lapsevanema
jaoks
kohustuslikku
vastutustundliku
käitumise
nõuet.
Pärast
objektiivse
hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamist pidid kohtud kontrollima hoolsusetu teo tulemusel saabuva tagajärje ettenähtavust ja välditavust. Viimaks tuli konstrueerida ka nõutav tegevus (praeguses asjas konkreetne tegu, mille K. Inno pidi garandikohustusest tulenevalt tegema, kuid mille ta jättis tegemata) ning põhjuslik seos nõutava teo tegemata jätmise ja saabunud tagajärje vahel.
9.Kolleegiumi hinnangul pole kohtud arusaadavalt selgitanud, millega K. Inno hoolsuskohustust rikkus ja millise teo oleks ta pidanud oma garandikohustuse nõuetekohaseks täitmiseks tegema. Nii on maakohtu otsuses leitud, et E. I. oli oma ea tõttu arusaamisvõimetu. Samas heidetakse K. Innole ette seda, et ta ei teavitanud üksinda koju jäävat E. I.-d korterivõtmete asukohast. Kohusetundlikult oleks K. Inno käitunud maakohtu hinnangul siis, kui ta oleks võimaldanud E. I.-l omapead kodust lahkuda. Kolleegiumi arvates on selline mõttekäik vastuoluline. Arvestades, et arusaamisvõimetu isiku elu ja tervist ohustab eeskätt tema enda suutmatus välismaailmas objektiivselt eksisteerivaid ohte teadvustada ja nendele ohtudele vastavalt käituda, poleks kodust lahkumise võimaldamine arusaamisvõimetu isiku turvalisust taganud. Järelikult polnud maakohtul alust heita K. Innole ette seda, et ta ei teavitanud E. I.-d korterivõtmete asukohast. Tõsi, maakohus leidis ka seda, et K. Inno oleks pidanud kontrollima, kas E. I.-l on töökorras telefon, kuid pole samas selgitanud, kas ja kuidas oleks kirjeldatud viisil käitumine E. I. surma ära hoidnud.
10.Kolleegium möönab, et vanema kohustus näha ette ja ennetada lapse käitumisest talle endale lähtuvaid ohte sõltub lapse võimest tajuda ja hinnata nii välismaailma tingimusi kui ka omaenda võimeid. Seejuures tuleb arvestada, et normaalse arenguga lapse vaimne võimekus kasvab aja jooksul järk-järgult, kuni laps omandab võime iseseisvalt oma käitumise riske hinnata ja sellest lähtuvalt tegutsemisotsuse vastu võtta. Eelnevast tulenevalt muutub ka vanema garandikohustus: kui alguses ei teadvusta laps endale mistahes välismaailmas objektiivselt eksisteerivat ohtu ja vanemal tuleb tagada lapse pidev järelevalve, siis lapse arenemisega muutub vanema järelevalvekohustus üha väiksemaks kuni viimaks kaob sootuks. Hindamaks kas, millistes olukordades ja millisel määral on konkreetne laps suuteline ümbritsevast maailmast ja omaenese võimetest aru saama, tuleb lähtuda tema senisest käitumisest. Näiteks juhul, kui laps on varem vanema korraldusi üldjoontes järginud ja korduvalt edukalt üksinda kodus olnud, pole vanemal objektiivset alust kodust lahkudes karta, et sel konkreetsel korral kõik nii hästi ei lähe. Kui laps on varem aga vanema keeldudest üle astunud või kui kodune keskkond on mingil põhjusel tavapärasest ohtlikum, võib vanemal olla kohustus astuda lapse elu ja tervise kaitsmiseks täiendavaid samme.
11.Praeguses asjas leidsid kohtud, et E. I. oli arusaamisvõimetu, kuid põhjendasid oma seisukohti erinevalt. Maakohus märkis, et Eesti karistusõiguses loetakse kõik alla 10-aastased lapsed arusaamisvõimetuteks. Seoses sellega selgitab kolleegium, et KarS § 147 kohaselt loetakse alla 10aastased isikud arusaamisvõimetuteks vaid karistusseadustiku 10. peatüki 7. jaos sätestatud seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude mõttes. See, et alla 10-aastane laps ei saa veel aru seksuaalsuhete tähendusest ega ole võimeline selleks omapoolset nõusolekut andma, ei anna aga alust
järeldada, et ta pole võimeline ka millestki muust aru saama. Eelnevast nähtuvalt pole muudes eluvaldkondades alla 10-aastaste laste arusaamisvõime osas võimalik KarS §-le 147 tugineda. Samuti on maakohtu seisukoht alla 10-aastaste laste arusaamisvõimetuse osas vastuolus ülejäänud kohtuotsuse põhjendustega. Nimelt möönis maakohus, et 7-aastase lapse järelevalveta jätmine on iseenesest mõeldav. Järelikult on alla 10-aastased lapsed ka maakohtu hinnangul võimelised mingil määral iseseisvalt hakkama saama ja seega pole põhjust neid täielikult arusaamisvõimetuteks lugeda.
12.Ringkonnakohtu otsuse kohaselt osutab E. I. arusaamisvõimetusele see, et ta hakkas kodust lahkumiseks 4. korruse rõdult alla ronima. Kolleegiumi hinnangul ainuüksi eelnevast K. Inno süüditunnistamiseks ei piisa. Hoolsuskohustuse rikkumise jaatamiseks oleksid kohtud pidanud ära näitama ka objektiivsed asjaolud, mis oleks pidanud andma K. Innole aluse E. I.-st iseendale lähtuvat ohtu enne kodust lahkumist ette näha. Seda pole praeguses asjas tehtud. Kolleegiumi arvates märgib kaitsja põhjendatult, et tänapäeva Eesti ühiskonnas käivad 7-aastased lapsed tihtipeale iseseisvalt koolis ja on ka koolist koju tulles üksinda kodus kuni vanemad töölt saabuvad. Eelnevast tulenevalt on 7-aastase lapse ajutiselt üksinda kodusesse keskkonda jätmine sotsiaalselt adekvaatne tegu. Arvestades, et praegusel juhul pole tuvastatud ühtki asjaolu, mis annaks alust arvata, et võrreldes iga teise 7-aastase lapsega oleks E. I. elu ja tervise kaitsmisel pidanud näitama üles kõrgendatud hoolsust, pole võimalik K. Innole hoolsuskohustuse rikkumist ette heita. Järelikult pole tema süüditunnistamine põhjendatud. Asudes vastupidisele seisukohale, kohaldasid kohtud ebaõigesti materiaalõigust.
13.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2014. a otsuse ja Harju Maakohtu
21.oktoobri 2013. a otsuse, mõistab K. Inno temale esitatud süüdistuses KarS § 117 lg 1 - § 13 lg 1 järgi õigeks ja rahuldab kaitsja kassatsiooni.
14.K. Inno kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada K. Innole kassatsiooni koostamise eest valitud kaitsjale makstud tasu summas 1092 eurot (sh käibemaks 182 eurot). Taotlusele lisatud arve kohaselt kulutas kaitsja kassatsiooni koostamiseks 7 tundi. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on kassatsiooni koostamiseks kulunud aeg põhjendatud ja taotletav tasu mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus tühistab nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse, tuleb valitud kaitsjale makstud tasule vastav summa KrMS § 186 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt K. Inno kasuks välja mõista. KrMS § 181 lg 1 kohaselt tuleb riigi kanda jätta ka kõik ülejäänud kriminaalmenetluse kulud.
15.Märkides, et K. Innol tuleb karistuseks mõistetud vangistusest üks kuu kohe ära kanda, vahistas maakohus K. Inno KrMS § 130 lg 41 alusel istungisaalis ja luges vangistuse kandmise algusajaks süüdimõistva kohtuotsuse tegemise aja 21. oktoobri 2013. Tallinna Vangla teatise kohaselt vabanes K. Inno vanglast 21. novembril 2013. Seoses õigeksmõistva otsuse tegemisega tekib K. Innol KrMS § 314 p 6 ja riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (edaspidi AVVKHS) § 2 lg 1 kohaselt õigus hüvitisele vangistuses viibitud aja eest alates
21.oktoobrist 2013 kuni 21. novembrini 2013. Hüvitise saamiseks tuleb AVVKHS § 4 lg 2 kohaselt esitada Rahandusministeeriumile kirjalik avaldus kuue kuu jooksul Riigikohtu otsuse tegemise
päevast. Avaldusele tuleb lisada Riigikohtu otsuse ärakiri. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.