1-14-1918/42 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

2.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav U.V ja tema kaitsja Aivar Ennok. 2.1 Kaitsja taotleb apellatsioonis Harju Maakohtu otsuse tühistamist ja U.V õigeksmõistmist. Kaitsja märgib, et süüdistatav ennast talle inkrimineeritud süüdistuses süüdi ei tunnistanud, ning refereerib U.V ütlusi. Et poolte vahel oli konflikt, pole süüdistatav eitanud, kuid süüdistatava hinnangul kaitses ta end mõlemal juhul S-MM-u ründe eest. Kaitsja on seisukohal, et esimeses episoodis oli süüdistataval alus eeldada eesseisvat rünnet, teises episoodis ta tõrjus vahetut rünnet, seega oli tegemist hädakaitsega. Hädakaitse piire aga süüdistatav U.V ei ületanud. Apellatsiooni kohaselt on kohus põhjendamatult jätnud süüdistatava ütlused ebausaldusväärsetena kõrvale. Kohus ei ole arvestanud S-MM-u isikuga – tegemist on alkoholi ja narkootikume kuritarvitava isikuga, kes on varem süüdistatava peret terroriseerinud ja tema vara hävitanud. Ka on kohus põhjendamatult jätnud kõrvale U.V abikaasa KH tunnistajana antud ütlused. Tunnistaja BŠ-L ütlused 28.07.2012 episoodi kohta tõendavad üksnes seda, et U.V ja S-MM-u vahel oli konflikt. Mainitud tunnistaja ütlustega pole aga süüdistatava käitumise objektiivne külg leidnud tõendamist rohkemal määral kui süüdistatav on seda ise kirjeldanud. Kaitsja nendib, et süüdistatava, kannatanute ja tunnistajate ütlustes on teatavaid vastuolusid, mida kohtus asja menetlemise käigus ei õnnestunud kõrvaldada, kuid leiab, et need kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse vastavalt KRMS § 7 tulenevale süütuse presumptsioonile süüdistatava kasuks. 2.2 U.V leiab apellatsioonis, et kohus ei ole arvestanud tunnistajate ütlustega ja on moonutanud fakte. Kohus ei ole arvestanud asjaolu, et kõik tunnistajad, välja arvatud BŠL ja KH valetasid ja „rääkisid ennast sisse“. Ka väidab ta, et hiljem oli S-MM oma sõpradega tähistanud oma võitu kohtus ning, et BŠ-L-lt ja viimase emalt sai ta teada, et poisid olid tunnistanud, et läksid ise tüli norima. Ühtlasi esitab ta apellatsioonis küsimuse, miks ei kutsutud kohtusse KL, JR ja IH. Süüdistatav heidab apellatsioonis maakohtule ette üleolevat ja erapoolikut suhtumist. 2 (7)

4.Esitatud apellatsioonides käsitletakse suures ulatuses U.V ja S-MM-u perekondade vahelist üldist vastuseisu ning viidatakse S-MM-u varem U.V ja tema pere vastu toime pandud tegudele. Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt on nendele rõhutud ka maakohtus toimunud kohtulikul uurimisel. Seoses sellega selgitab ringkonnakohus, et kriminaalasja arutades arutab kohus KrMS § 268 lg 1 kohaselt konkreetset süüdistuses kirjeldatud tegu, võttes esitatud tõendite alusel seisukoha, kas süüdistatav on pannud toime süüdistuses kirjeldatud teo ning kas ta seda tehes käitus õigusvastaselt ja süüliselt. Kohtu pädevuses ei ole seisukoha võtmine selliste tegude suhtes, mida süüdistuses kirjeldatud ei ole, või muude süüdistusega mitte seotud küsimuste lahendamine. S-MM-u varasem õigusvastane käitumine ei tähenda, et U.V oleks õigustatud omakorda tema suhtes vägivalda tarvitama. Kaitsja apellatsiooni kohaselt teostas U.V 28.07.2012. a hädakaitset. Vastavalt KarS § 28 lg-le 1 tähendab hädakaitse enda või teise isiku kaitsmist vahetult eesseisva või juba toimuva õigusvastuse ründe eest. Seega on ka hädakaitse kontekstis oluline S-MM-u käitumine vahetult enne seda, kui U.V teda lõi. Info tema varasema käitumise kohta on teisejärguline, omades küll tähtsust selle hindamisel, kas tema varasem käitumine võis anda U.V-le alust arvamuseks, et S-MM teda ründab. Ka tähendab perekondade omavaheline vaen, et kohus peab põhjalikult kaaluma nii kannatanu ja süüdistatava kui ka nende lähedaste ütluste usaldusväärsust. Näiteks demonstreerib süüdistatava ja kannatanu ütluste puhul nende halvustavat hoiakut teineteise vastu see, et 28.07.2012. a episoodis on kumbki süüdistanud vastaspoolt joobes olekus, ilma et see kinnitust oleks leidnud. U.V põhjendas oma väidet, et S-MM oli purjus, esiteks sellega, et S-MM ei märganud teda. Samas nähtub U.V enda ütlustest, et ta oli S-MM-u selja taga. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks see, kuidas saab sellest, et teine isik ei märka oma selja taga olijat, teha järelduse, et ta on joobes. Hiljem väitis U.V tema ülekuulamise raames, et tegi järelduse S-MM-u joobe kohta tolle agressiivsest olekust ja suhtlusest. Arvestades, et just U.V ise hüüdis ees liikunud S-MM-le, „et kas lähed koju konisid korjama?“, on teise isiku süüdistamine agressiivses olekus kohatu. Lõpetuseks tuleb märkida, et kuigi U.V seisis enne S-MM-u löömist enda hinnangul meetri kaugusel, väitis ta vastuseks küsimusele, kas ta S-MM-u juures alkoholilõhna tundis: „Ma ei olnud nii lähedal, et oleksin pidanud tundma.“ S-MM väitis omakorda, et U.V oli „täiesti joobes“ – keel oli väga pehme, U.V ei seisnud korralikult püsti ning tuikus väga palju (toim.l. 41 pöördel). Samas BŠ-L, kes püüdis S-MM-u ja U.V tüli lahutada, väitis, et U.V oli tema hinnangul kaine (toim.l. 51 pöördel).

U.V ja S-MM-u ütlused langevad kokku selles, et 28.07.2012. a öösel sattusid nad samal ajal liikuma mööda XXXXXXXXX tänavat XXXXXXXX X maja poole, milles nad mõlemad elavad. S-MM-u ütluste kohaselt kuulas ta kõrvaklappidega muusikat, kuid kuulis järsku, et keegi selja tagant karjub ja sõimab teda. Ta pöördus ümber ja nägi oma onu, s.o U.V (toim.l. 41 pöördel). U.V tunnistab antud ütlustes, et hüüdis ees liikunud S-MM-le, „et kas lähed koju konisid korjama?“ (toim.l. 66 pöördel). Oma sellist küsimust põhjendas U.V sellega, et S-MM loopis kogu aeg maja aeda konisid ja „too aasta oli akna taga muru asemel suur konihunnik“ (toim.l. 67 pöördel). Seega tuleb tõdeda, et U.V enda ütlused kinnitasid kannatanu ütlusi selle kohta, et ta kuulis, kuidas teda selja tagant sõimati. Samas märgib kohtukolleegium, et kui apellatsioonides rõhutatakse S-MM-u varasemat negatiivset käitumist, siis 28.07.2012 ei andnud S-MM oma käitumisega kuidagi põhjust sellise teema tõstatamiseks ning hoopis taolise tooniga küsimuse esitamine öösel keset tänavat on ilmselgelt konfliktne käitumine. Kannatanu ja süüdistatava ütlused langevad kokku ka selles, et pärast seda, kui S-MM pöördus ümber, lõi U.V teda ühe korra rusikaga näkku. Süüdistatav ja kannatanu kirjeldavad aga täiesti erinevalt seda, mis toimus S-MM-u ümberpöördumise ja U.V löögi vahel. S-MM kirjeldas järgnevat nii: „Onu hakkas minuga rääkima ja järgmine hetk ta lõi mind rusikaga näkku.“ (41 pöördel) Enne lööki olevat U.V öelnud, et „nüüd sa saad“. U.V väitel seevastu võttis S-MM sisse poksiasendi ja ilmselgelt tahtis teda rünnata (66 pöördel). S-MM-u ründe ennetamiseks lõi ta ise viimast korra rusikaga näkku. Seejärel kattuvad S-MM-u ja U.V ütlused taas selles, et esimene hakkas liikuma XXXXX tänava poole ning U.V järgnes talle. XXXXX tänaval tuli nende juurde BŠL, kellele S-MM oli helistanud ja öelnud, et onu lõi teda rusikaga näkku. Järgneva osas lahknevad kannatanu ja süüdistatava ütlused taas oluliselt. S-MM-u väitel lükkas U.V BŠ-Le eemale ja lõi seejärel veel umbes 5 korda S-MM-ut jalaga kõhtu ning kägistas teda. Peksmine lõppes tänu sellele, et ühest hoovist tulid inimesed välja. U.V väitel XXXXX tänaval enam löömist ei toimunud, küll aga kõva sõnavahetus. Esmalt tuli neile vahele BŠ-L ning kui viimane läks hoovi tagasi, siis tulid teised välja vaatama. BŠ-Le ütluste kohaselt helistas S-MM talle ja ütles, et onu oli teda löönud, tema jooksis selle peale tänavale ja liikus S-MM-le vastu. Tänaval nägi ta S-MM-ut ja U.V ning otsustas vahele minna. U.V ja S-MM vaidlesid omavahel ning kui S-MM hakkas ära minema, tõukas BŠ-L U.V eemale, et joosta taha hoovi ja kutsuda oma isa igaks juhuks kohale (toim.l. 51 pöördel). Ise ta pärast seda tänavale ei läinud. Ta oli ehmunud (enda sõnade kohaselt šokis) ning ka ema ei lubanud teda enam maja ette minna. (toim.l. 52) U.V esitab apellatsioonis küsimuse, miks ei kutsutud kohtusse KL. Seoses sellega juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud võistlevuse põhimõttest uurib kohus kriminaalmenetluses neid tõendeid, mis pooled kohtule esitavad. Need tõendid, mille kohtus uurimist taotleb prokurör, nimetab prokurör KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt süüdistusaktis ning kaitsja vastavalt § 227 lg 3 p-dele 2 ja 3 kaitseaktis. Ka hilisema kohtumenetluse käigus oli kohtumenetluse pooltel, sh süüdistataval õigus esitada taotlusi täiendavate tunnistajate kohtusse kutsumiseks (tõsi küll, kohtul on õigus keelduda tema hinnangul hilinenult esitatud taotluse rahuldamisest). Selline taotlus esitati ainult KH ülekuulamiseks. KL (ega teiste apellatsioonis nimetatud isikute – JR ja IH) üle kuulamist kohtumenetluse pooled taotlenud ei ole. Nagu BŠ-L ütlustest näha, lahkus ta U.V ja S-MM-u juurest enne nendevahelise konflikti lõppu, mistõttu ka selle kohta, mis toimus pärast BŠ-L lahkumist U.V ja SMM-u juurest, on üksnes süüdistatava ja kannatanu ütlused. Toimunud kaklust on S-MM-lt kuuldu alusel kirjeldanud küll ka maakohtus tunnistajatena üle kuulatud S-MM-u ema M-AS ja vanaema MM, kuid nende ütlused toimunu kohta jätab 4 (7)

ringkonnakohus kõrvale. Kuigi mõlemad tunnistajad kirjeldavad mitte vahetult kogetud sündmust, vaid kannatanult kuuldut, on nende ütlused KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel lubatavad tõendid. Samas ei pea ringkonnakohus nende ütlusi usaldusväärseteks, kuna mõlemad on oma ütlustes näidanud U.V tegu tegelikust ning S-MM-u enda kirjeldatust raskemana. Nimelt vastas M-AS küsimusele, kas S-MM ütles täpsemalt, kuhu teda löödi: „Teda peksti näkku, millega seoses löödi katki ninaluu. Ta sai mitu laksu näkku, igale poole, ta ei öelnud konkreetselt mitu lööki ta sai, ei lugenud neid matse kokku, aga hiljem oli jalaga kõhtu saanud. Nii nagu peksa saadakse“ (toim.l. 46). Nagu eespool märgitud, on tuvastatud, et U.V lõi S-MM-t näkku ühe korra. MM nimetas nende vigastatuste hulgas, mida ta S-MM-l märkas, esimesena seda, et S-MM-l oli nina pealt katki. Tegelikult kannatanul sellist vigastust nii tema enda ütluste kui tema läbivaatuse protokolli kohaselt ei esinenud. Kuivõrd BŠ-L ütluste kohaselt lahkus ta U.V ja S-MM-u juurest enne nendevahelise konflikti lõppu, on õige küll kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et BŠ-L ütlused ei tõenda vahetult seda, et U.V S-MM-ut lõi (apellatsiooni kohaselt kaitsja leiab, et „BŠ-L ütlustega pole süüdistatava käitumise objektiivne külg leidnud tõendamist rohkemal määral, kui süüdistatav on seda ise kirjeldanud“), kuid see, kuivõrd on süüdistatava ja kannatanu ütlused kooskõlas BŠ-L ütlustega selle sündmuste käigu kohta, mille juures ka viimane viibis, võimaldab teha järeldusi nende ütluste usaldusväärsuse kohta tervikuna. Kuigi U.V kinnitab apellatsioonis, et BŠ-L andis tõeseid ütlusi, on just U.V ütlused BŠ-L ütlustega vastuolus. Nagu eespool märgitud, andis BŠ-L ütlusi, et pidas vajalikuks U.V-le ja S-MM-le vahele minna ning ta tõukas U.V eemale, et oma isa appi kutsuda. Oma sõnade kohaselt oli ta šokis. Seega pidas BŠ-L U.V ja S-MM-u vahelist konflikti ilmselgelt tõsiseks ja oli sellest ehmunud. Sellega ei sobi kuidagi kokku U.V väited, et kuigi BŠ-L tuli neile vahele ja tõukas teda eemale, siis toimus see naljaga pooleks ja taoline tõuklemine ongi nende omavahelises suhtluses igapäevane. Ka ei sobi BŠ-Le ütlustega, et ta oli šokis, kokku U.V väited selle kohta, kuidas nad BŠ-L-ga omavahel lõõpisid. Nimelt andis U.V ütlusi, et XXXXX XX maja juures oli kõva sõnavahetus. Kui selle kohta esitati täpsustavaid küsimusi, väitis ta, et sõnavahetust ei olnud, vaid S-MM sõimas teda ropult, tema ja BŠ-L lõõpisid aga omavahel. BŠ-L ütluste kohaselt oli sõnelus just U.V ja S-MM-u vahel (toim.l. 51 pöördel). Seega, kui U.V ütluste kohaselt tema XXXXX XX maja juures S-MM-ga enam ei tülitsenud, vaid lõõpis BŠ-L-ga, siis viimase ütlused seda ei kinnita. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastuolud U.V ja BŠ-L ütluste vahel sellised, et neid saaks pidada juhuslikeks või sellest tulenevaks, et inimesed tajuvad ja mäletavad sündmusi erinevalt. U.V kirjeldus toimunust on tervikuna U.V jaoks soodsam kui BŠ-Le kirjeldus. S-MM-u ja BŠ-L ütluste vahel taolisi vastuolusid ei ole. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus 27.08.2012. a episoodi osas usaldusväärsemaks kannatanu ütlusi ja jätab seega süüdistatava ütlused kõrvale. Ka tuleb tõdeda, et S-MM-u kirjeldus löökide kohta sobib kokku patsiendikaardis märgitud ja 01.08.2012. a toimunud SMM-u läbivaatusel tuvastatud vigastustega – ninaluu murd ja hematoom silmanurgal on seostatavad rusikaga näkku löömisega ning hematoom/marrastus kaelal kägistamisega. Eelnevast tulenevalt on tõendatud, et U.V lõi S-MM-ut esmalt XXXXXXXXX tänaval ühe korra rusikaga näkku ning hiljem XXXXX tänaval jalaga mitmel korral kõhtu ning kägistas S-MM-ut. Samas ei ole tõendatud see, et S-MM oleks tahtnud U.V XXXXXXXX tänaval rünnata, võttes sisse poksiasendi. Seega ei saa rääkida sellest, et U.V oleks 28.07.2012. a teostanud hädakaitset.

tarvitanud alkoholi ning see oli ka üks põhjus, miks RK ja SS teda saatsid (teise põhjusena on nimetatud konflikti samas majas elava U.V-ga). Kui nad olid jõudnud XXXXXXXX X maja trepikotta, tuli keldritrepist U.V. U.V hakkas S-MM-ut sõimama ja lõi teda seejärel rusikaga näkku, nii et ta kukkus trepile. RK pani selle peale käe vahele, küsides, et miks U.V nii teeb, ja U.V tõmbas ta trepist alla. RK veeres trepist alla välisukse juurde ja jäi sinna lamama. Sellega konflikt lõppes, U.V uuris RK-lt, kas on vaja kutsuda kiirabi. Kuigi viimane keeldus ja S-MM viis ta oma korterisse, kiirabi siiski kutsuti. Samuti tuli kohale politsei. U.V ja tema abikaasa KH ütluste kohaselt viibisid nad lastega oma maja hoovis, kui S-MM, RK ja SS majja sisenesid. Avatud keldriuksest oli näha, et poisid tulevad hoovi. Oli näha, et nad on tugevalt purjus, sest teised noormehed toetasid S-MM-ut. U.V saatis KH ütlema, et nad ära läheks. Poisid seda ei teinud ja hakkasid sõimama. Siis sekkus ka U.V . KH läks lastega tuppa, U.V jäi aga trepikotta. S-MM kaaslastega ei läinud oma koju, vaid jäi trepikotta sõimlema. Kui KH tuli ja tegi U.V soovil poistest pilti, läksid need äkki U.V-le kallale ning rüseluse käigus kukkus RK trepist alla. U.V väidab apellatsioonis, et S-MM, RK ja SS valetasid ütlusi andes. See süüdistus on paljasõnaline. Ringkonnakohus ei näe asjaolusid, mille alusel oleks võimalik nende ütlusi kahtluse alla seada. Ei U.V ega tema kaitsja apellatsioonis selliseid asjaolusid välja toodud ei ole. Ütluste ebausaldusväärsust on vastaspoolel võimalik kohtule demonstreerida eeskätt ristküsitluse teel – täpsustavate küsimuste kaudu on võimalik välja tuua ütluste vastuolusid teiste tõenditega või isiku enda ütluste raames. S-MM-u teisesküsitluse raames on aga süüdistuse esemeks olevate episoodide asemel keskendutud S-MM-u üldisele käitumisele ja suhetele onuga. RK-le ja SS-le esitati teisesküsitluse raames küsimusi peamiselt S-MM-u joobe kohta. Ka tuleb tõdeda, et apellatsioonis esitatakse küll väide, et kannatanud olid hiljem erinevatele inimestele tunnistanud, et läksid ise tüli norima, kuid ühtegi tõendit, mis seda tõendaks, ei ole. Vastavalt KrMS § 60 lg-le 1võib kohus aga kriminaalasja lahendades tugineda vaid asjaolule, mille ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Küll esineb ringkonnakohtu hinnangul ebakõlasid U.V ja KH ütlustes. U.V väitel ei tahtnud S-MM ka siis, kui KH oli lastega läinud korterisse, oma koju minna, vaid tahtis tema hinnangul talle kallale tulla. Kohtukolleegiumile jääb arusaamatuks, milles see oht U.V-le seisnes. KH ütluste kohaselt hakkasid S-MM-uga koos olnud poisid viimast tuppa vedama (toim.l. 63 pöördel). Seejuures ei tekkinud füüsilist konflikti siis, kui KH ja U.V seisid poistele ette, et tüdrukud saaks vahelt läbi tuppa minna. Ka KH sai minna tuppa. Seetõttu jääb U.V ja KH versiooni puhul arusaamatuks, miks ei olnud U.V võimalik teistega koos oma korterisse minna, kuigi ta KH ütluste kohaselt seda soovis (toim.l. 65 pöördel). Selle asemel jäi ta seda, kas S-MM läheb ikka oma korterisse, jälgima trepikotta, s.o arvestades tema ja S-MM-u omavahelisi halbu suhteid valis just käitumisviisi, mis ei saanudki aidata kaasa sellele, et S-MM ja ta kaaslased kiiremini üles korterisse läheks. See, et KH sõnul olid S-MM-u kaaslased juba hakanud viimast koju tirima, näitab ringkonnakohtu hinnangul, et vähemalt viimastel ei olnud plaani U.V-ga kaklema hakata, millega ei sobitu U.V väited selle kohta, et S-MM-ul olidki sõbrad kaasas selleks, et mitmekesi talle kallale tungida ning, et poisid tulid talle korraga kallale nagu kokkulepitult (toim.l. 67). RK ütluste kohaselt kartsid nad politsei kohale kutsumist, sest nad olid tarvitanud alkoholi – sel põhjusel keeldus ta ka kiirabist (toim.l. 45). Selline hirm politsei kutsumise ees seab samuti kahtluse alla U.V-le kallale tungimise. Ringkonnakohtu hinnangul leiduvad vastuolud KH ütlustes selle kohta, mida ta soovis pildistada ning millal ja kuidas algas kaklus. Esiteks väitis KH, et ta tahtis lihtsalt jäädvustada seda, et poisid olid purjus. Kaklus tekkis aga siis, kui S-MM, märgates, et neid pildistatakse, solvas KH ning lõi seejärel U.V jalaga. Jalalöögi peale läksid U.V-le kallale ka S-MM-u kaaslased (toim.l. 63 pöördel). Hiljem väitis KH, et soovis pildistada muuhulgas 6 (7)