Kohtulahend

Kaitsja

RESOLUTSIOON

Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 03. oktoobril 2014. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

ESITATUD APELLATSIOON

2(11)

Maakohus on aga vääralt leidnud, et pärast vannitoast väljumist ennetas Jüri Serman uut rünnet ja asus ennast aktiivselt kaitsma, haarates kannatanul õlgadest ja paisates ta põrandale. Kohtu hinnangul tõlgendas Jüri Serman kannatanupoolset jätkuvat lähenemist ja ümbert kinni haaramist ohuna ja see kvalifitseerub KarS § 31 lg 1 ettenähtud eksimuseks õigusvastasust välistavas asjaolus. Kohus leidis, et Jüri Serman kujutas endale ekslikult ette, et teda võidakse uuesti rünnata ja asus tegutsema õigusvastase ründe ärahoidmise ehk enesekaitse motiivil. Maakohus on asunud seisukohale, et Jüri Sermanil esines eksimus õigusvastasust välistava asjaolu esinemises (ründeolukorra kordumine), mis oli KarS § 31 lg 1 mõttes õiguslikult adekvaatne. Seejärel analüüsis kohus, kas süüdistatav ületas hädakaitse piire KarS § 28 lg 2 tähenduses, leides, et Jüri Sermani poolt kasutatud füüsiline vägivald oli adekvaatne ega tekitanud kannatanule liigset kahju. Prokurör osundab, et süüdistatav pole andnud ütlusi, et ta tunnetas kannatanu poolt ümbert kinni võtmist ründena, vaid on öelnud, et ta ei mäleta seda ja võib vaid teha oletusi. Seega vastupidine väide on maakohtu meelevaldne tõlgendus, mis ei põhine kohtus uuritud tõenditel, vaid üksnes alusetul ning paljasõnalisel oletusel. Maakohus ei nõustu prokuröri väitega, et Jüri Sermani poolt kannatanule tehtud ettepanek asjad kokku pakkida ja välja kolida (kooselu lõpetada) on vaadeldav tahtliku vägivallale provotseerimisena, mis välistaks hädakaitseõiguse. Kohus leidis, et niisugune väide tugineb ainult oletustel ning pole eluliselt usutav, et üks elukaaslane teeks teisele ettepaneku välja kolida eesmärgil, et teine talle kallale tungiks. Maakohus on aga kannatanu AS ütlused kontekstist välja rebinud ega ole neid hinnanud tõendite kogumis. Nimelt kohus andis hinnangu üksnes osale kannatanu ütlustest, jättes aga välja AS põhjendused selle kohta, et endast viis teda välja nimelt asjaolu, et Jüri Serman pakkis tema asjad kokku ja käskis tal välja kolida ning ütles, et tal on teine naine. KannatASelgitas (19.03.2014 protokoll lk 4), et neil oli pidevalt konflikte, kuna Jüri Serman oli varasemalt talle korduvalt valetanud suhete kohta teiste naistega ning teda pidevalt alavääristanud ja alusetult pisiasjades süüdistanud. Prokuratuur leiab, et andes hinnangu AS ütlustele tervikuna ja hinnates neid kogumis teiste tõenditega, saab asuda seisukohale, et AS poolt lahtise käega Jüri Sermani löömine oli süüdistatava enda käitumisest põhjustatud ehk süüdistatava poolt pikaajaliselt provotseeritud. Maakohus on oma otsuses leidnud, et vastuvaidlematult on tuvastatud, et süüdistatav võttis kannatanul õlgadest kinni ja istus kannatanu rindkerel, ent löömise, peksmise või muu – selgelt agressiivsete, vigastuste tekitamisele orienteeritud tegude toimepanemise – kohta tõendid puuduvad. Kohtu hinnangul ei saa välistada, et osa või enamik kannatanul fikseeritud vigastustest tekkis vastastikuse teineteisest kinnihoidmise või kukkumise ja sellele järgnenud kinnihoidmise (sh rindkerel istumise) tagajärjel. Nimetatud väide on prokuratuuri hinnangul põhjendamatu ja paljasõnaline ega põhine kohtus uuritud tõenditel. Nimelt juhib prokuratuur tähelepanu, et objektiivse tõendiga, so patsiendikaardiga on AS fikseeritud ulatuslikud kehavigastused – pea pindmine vigastus, õla, õlavarre, puusa ja sääre kontusioon (põrutus), samuti hematoom parema silma ümber, mõlemal õlavarrel ja küünarvarrel, ülakehal, vasakul tuharapiirkonnal ja paremal säärel, lisaks valu mõlemas randmeliigeses ning vasaku labakäe 4. sõrmel valulik haav. Prokuratuur nõustub, et tõepoolest, kumbki osapool ei mäletanud või ei tahtnud mäletada vigastuste täpset tekkimist, kuid AS on andnud ütlusi (19.03.2014 protokoll lk 3), et „mäletan tõukamist, mäletan, kuidas ta vähemalt ühe korra lõi mind, mitte rusikas käega, aga vastu pead, konkreetselt rusikaga löömist mina ei mäleta, mäletan tõukamist pikali ja siis ta istus minu rindkerel, rohkem konkreetselt ma ei mäleta. /.../ Peale sündmust, käed ja jalad olid valusad, hommikuks tekkis peavalu ja iiveldus ja sinikad tekkisid hommikuks, neid oli juba näha“. Kannatanu pöördus traumapunkti seetõttu, et tema enesetunne ei paranenud. 3(11)

Prokuratuur peab vajalikuks märkida, et vigastused on tuvastatud üksnes ühel osapoolel, nimelt AS ja need olid niivõrd ulatuslikud, et pole eluliselt usutav, et sellised vigastused said tekkida üksnes põrandale kukkumise, vastastikuse rüselemise ja kinnihoidmise käigus. Vastasel korral oleksid analoogsed vigastused ka Jüri Sermanil, mida aga ei olnud. Niisiis saab asuda seisukohale, et AS vigastused on Jüri Sermani poolt tahtlikult tekitatud ning kannatanu ütlustes vigastuste tekkemehhanismi ning põhjustaja kohta ei ole alust kahelda. Süüdistatava äkilist loomust iseloomustavad lisaks koopiad kriminaalasjas nr 092570000025 koostatud lepitusmenetluse rakendamise määrusest, lepituskokkulepete ärakirjadest ja lepituse käiku kirjeldavast aruandest, millest nähtuvalt on Jüri Sermani tegevuse suhtes alustatud ka varem kriminaalasi KarS § 121 järgi, kuna ta kasutas vägivalda ka oma eelmise elukaaslase kannatanu KL suhtes, lüües viimast rusikaga näo piirkonda, kriminaalmenetlus lõpetati seoses lepitusmenetlusse suunamisega. Kannatanu AS on andnud ütlusi (19.03.2014 protokoll lk 4), et Jüri Serman on teda ka süüdistuse aluseks olevale sündmusele eelnevalt löönud ning tõuganud. Samuti kuulati kohtus üle tunnistaja TR (19.03.2014 protokoll lk 7), kes selgitas, et on näinud AS kolmel korral selliseid sinikaid, mis olid nii suured, et äratasid tähelepanu ja nende kohta on AS talle ise rääkinud, et tegemist on olnud Jüri Sermani poolse vägivallaga. Novembri lõpu sündmuste kohta selgitas tunnistaja, et nägi pärast juhtunut kannatanut - tal oli silm sinine, samuti käed ja jalad ning need sinikad ei olnud väikesed, vaid suured. AS selgitas vigastuste kohta tunnistajale, et Jüri Serman tõukas ta pikali, lõi ja pigistas. Ka tunnistaja VR ütlustest (19.03.2014 protokoll lk 7-8) nähtuvalt palus AS temalt 25.11.2013 abi kolimisel. Kohtudes nägi ta kannatanul tugevalt siniseid käsivarsi, samuti oli silma all hematoom. Tunnistaja sai aru, et need vigastused on tekitanud kannatanule elukaaslane. Kuigi VR töötab ise XXXXXXXXXXXXXX, siis sellised vigastused olid tema jaoks ehmatavad. Sinikad olid nii suured, et sellised niisama kogemata ei teki. AS on ka eelnevalt tunnistajale mõista andnud, et elukaaslane on tema vastu olnud vägivaldne. Seega saab prokuratuuri hinnangul teha kannatanu ja tunnistajate ütlustest ning lepitusmenetluse materjalide pinnalt ühese järelduse, et vägivaldsus on Jüri Sermanile muutunud käitumismustriks ning muul moel ta tekkinud probleeme lahendada ei oska. Sellele on Jüri Serman oma ütlustes ka ise viidanud, selgitades, et käib tugigrupis, mis on mõeldud vägivalda tarvitanud meestele (19.03.2014 protokoll lk 12-13). Prokuratuuri hinnangul puuduvad tõendid ka selle kohta, et Jüri Serman oleks tõrjunud vahetut rünnet või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet. Vastupidi, lähtuvalt ülaltoodust ja analüüsides kõiki tõendeid kogumis, sh süüdistatava enda ütlusi, saab asuda seisukohale, et kannatanu poolset rünnet ei toimunud ning Jüri Serman ei tunnetanud ka ise ümbert kinnivõtmise katset enda ründamisena. Tulenevalt eeltoodust vaidlustab prokuratuur Harju Maakohtu 09.04.2014 otsuse nr 1-14-1640 Jüri Sermani õigeksmõistmises KarS § 121 järgi, leides, et ei esine eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus (KarS § 31), samuti puudus rünne ning Jüri Serman ei tegutsenud hädakaitses (KarS § 28). Jüri Serman on eelnevalt kriminaalkorras karistamata isik. Tal on olemas töökoht XXXXXXXX, tema netosissetulek on veidi alla 1000 EUR kuus, päevamääraks on 31.40 EUR. Vähetähtis ei ole asjaolu, et süüdimõistva kohtuotsuse korral ta ilmselgelt selles ametis enam jätkata ei saa ning kaotaks püsiva sissetuleku. Lähtuvalt eeltoodut ning samuti andes hinnangu Jüri Sermani käitumismustrile, on prokuratuur seisukohal, et rahalise karistusega ei ole süüdistatavat karistada võimalik ning see ei 4(11)

omaks süüdistatava suhtes distsiplineerivat mõju ega täidaks karistuse eesmärki. Viimane oleks prokuratuuri hinnangul võimalik üksnes läbi kriminaalhooldaja kontrolli. Eelnevat kogumis arvestades on apellant seisukohal, et esimese astme kohus on kohtuotsust tehes kohaldanud ebaõigelt materiaalõigust KrMS § 338 p 2 tähenduses ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 338 p 3 tähenduses. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 318 lg 1, § 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 3, § 339 lg 1 p 8 ning 340 lg 4 p 2, 3, ringkonnaprokurör taotleb: 1) Tühistada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 09.04.2014 otsus nr 1-14-1640 Jüri Sermani õigeksmõistmises KarS § 121 järgi. 2) Teha süüdimõistev kohtuotsus, mõistes Jüri Serman süüdi KarS § 121 järgi ja karistada teda vangistusega 6 kuud. KarS § 74 lg 1, 3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui süüdistatav ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p 1-6 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

KAITSJA VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE

5(11)

Kaitsja leiab, et selle kohta on kohus andnud väga õige ja usutava hinnangu. Kohtuotsuses märgitakse, et kohus ei nõustu prokuröri väitega, et Jüri Sermani poolt kannatanule tehtud ettepanek asjad kokku pakkida ja välja kolida (kooselu lõpetada) on vaadeldav tahtliku vägivallale provotseerimisena, mis välistaks hädakaitseõiguse. Niisugune väide tugineb ainult oletustel ning pole eluliselt usutav, et üks elukaaslane teeks teisele ettepaneku välja kolida eesmärgil, et teine talle kallale tungiks.

Tegelikult on prokuröri väide, et ta on hinnanud kannatanu ütlusi tervikuna ja kogumis teiste tõenditega paljasõnaline. Prokurör on tahtlikult välja jätnud oma apellatsioonis asjaolu, et tegelikult tekkis konflikt süüdistatava ja kannatanu vahel juba 22.novembril 2013 (s.o. kaks päeva enne süüdistuses kirjeldatud sündmusi), kui kannatanu võttis süüdistatavalt jõuga ära viimasele kuuluva mobiiltelefoni. Kuna süüdistatav nõudis korduvalt tagasi oma mobiiltelefoni, mida aga kannatanu keeldus tegemast, siis konflikt süvenes. See on tõendatud süüdistatava ütlustega ning seda ei eita ka kannatanu oma kohtus antud ütlustes. Seega kannatanu käitus provotseerivalt, mitte süüdistatav. Kannatanu provotseeriv käitumine lõppes sellega, et ta lõi süüdistatavat lahtise käega vastu nägu, mille käigus tõmbas küüntega silmanurgast alates süüdistatava näo katki. Kannatanu ei eita oma sellist tegevust. Kaitsja arvates käesoleva kriminaalasja kohtusse saatmine oli üldse põhjendamatu ja selle oleks võinud lõpetada lepitusmenetluses. Ka kohus on kohtuotsuses märkinud, et kannatanu on avaldanud korduvalt prokuratuurile, et ei ole kunagi soovinud kriminaalmenetluse alustamist J.Sermani suhtes ja ta on Jüri Sermaniga leppinud ning soovib temaga kooselu jätkata. Kannatanu on avaldanud ka seda, et tunneb ka endal süüd juhtunus. Kannatanu kinnitas ka kohtus, et on jäänud samadele seisukohtadele. Selline kannatanu positsioon annab tunnistust sellest, et kannatanu tõesti tunneb konfliktis ka enda süüd, ta teab, et oli konfliktis esimene, kes otsustas probleeme füüsilise vägivallaga ja ei heida tegelikult J.Sermanile midagi ette. Samuti ütles kannatanu kohtule, et midagi sellist nagu on kirjeldatud süüdistuses, tegelikult pole juhtunud. Ka esitas kannatanu prokuratuurile taotluse, et soovib lepitusmenetlust. Samasuguse taotluse esitas ka süüdistatava kaitsja. Prokurör keeldus lepitusmenetlusest põhjendusega, et Jüri Sermani suhtes on juba varem kohaldatud lepitusmenetlust ning esitas vastavad materjalid kohtule. Prokurör on andnud hinnangu, et kannatanu ja tunnistajate ütlustest ning lepitusmenetluse materjalide pinnalt võib teha järelduse, et vägivaldsus on Jüri Sermanile muutunud käitumismustriks ning muul moel ta tekkinud probleeme lahendada ei oska. Sellele olevat Jüri Serman oma ütlustes ka ise viidanud, selgitades, et käib tugigrupis, mis on mõeldud vägivalda tarvitanud meestele (19.03.2014 protokoll lk 1213).

Maakohus leidis õigesti, et prokuröri poolt esitatud tõend – koopiad kriminaalasjas nr 092570000025 koostatud lepitusmenetluse rakendamise määrusest jms – ei kinnita, et Jüri Serman oleks toime pannud süüdistuses kirjeldatud tegude kogumi, milles kesksel kohal on korduv rusikatega pea piirkonda löömine ehk peksmine. Tegemist on iseloomustava materjaliga. Samas ei kinnita viidatud tõend (iseloomustav materjal), et Jüri Serman oleks tahtlikult toime pannud süüdistuses kirjeldatud teod. Pealegi selgub nimetatud dokumentidest, et nn iseloomustavas episoodis 2009.aastal ei olnud tegemist ühepoolse, vaid vastastikuse vägivallaga, mille eest teine osapool hiljem Jüri Sermani ees vabandas ja lubas edaspidi vägivallast hoiduda. Prokurör on meelevaldselt ja küüniliselt tõlgendanud asjaolu, et kuna süüdistatav käib tugigrupis, kus õpetatakse pingeid maandama ja rahulikult käituma, mis on iga XXXXXXXXX töös vajalik omadus, siis sellest võibki järeldada, nagu oleks vägivaldsus Jüri Sermanile muutunud käitumismustriks ning muul moel ta tekkinud probleeme lahendada ei oska.

6(11)

Prokurör leiab, et kuna vigastused on tuvastatud üksnes ühel osapoolel, nimelt AS , siis pole eluliselt usutav, et sellised vigastused said tekkida üksnes põrandale kukkumise, vastastikuse rüselemise ja kinnihoidmise käigus. Vastasel korral oleksid analoogsed vigastused ka Jüri Sermanil, mida aga ei olnud. Väide, et Jüri Sermanil ei olnud vigastusi, ei ole ühegi tõendiga tõendatud. Peale sündmust kriminaalasja algatamisel ei ole teostatud kahtlustatava vaatlust. Asjaolu, et ta ei pöördunud arsti poole, ei tähenda veel seda, et tal ei olnud vigastusi. Loomulikult olid ka temal vigastused, kuid need jäeti uurija poolt fikseerimata. Vigastuste tekkemehhanismis tuleb siiski lähtuda kõigepealt kannatanu ütlustest, kes väitis kohtus, et süüdistatav ei ole teda löönud ja süüdistuses kirjeldatud tegusid üldse ei toimunud.

Kohtus andis Jüri Serman ütlusi, et sündmusi, mis järgnesid sellele, kui ta vannitoast väljus, ta väga hästi ei mäleta, sest oli endast väljas. Ta mäletab, et AS üritas talle jätkuvalt läheneda, tema aga tõlgendas AS katseid talle läheneda uue võimaliku ründena ja haaras tal õlgadest kinni. Prokurör on kontekstist välja rebinud Jüri Sermani ütluse, vastates kaitsja küsimusele, et kas peale vannitoast väljumist kui kannatanu püüdis temast kinni haarata, tundus talle, et kannatanu püüab teda uuesti rünnata, mille peale Jüri Serman vastas et „võis nii olla, ma ei mäleta, kuna see oli sellises olukorras, ma puhtalt oletan, et võisin seda ründena tunnetada“. Sellest teeb prokurör järelduse, nagu polekski Jüri Serman võtnud kannatanu lähenemist uue ründena. Kaitsja leiab, et on loomulik, et kui kannatanu püüdis peale tema vannitoast väljumist talle uuesti läheneda, võttis Jüri Serman seda uue ründena ning põgenes kannatanu eest eemale. Seda on väitnud mõlemad osapooled kohtuistungil. Kui kannatanul õnnestus temast ümbert kinni haarata, siis on loogiline, et süüdistatav tõlgendas seda uue ründena ning ennetamaks uut rünnet, võttis kannatanul õlgade juures kätest kinni. Kohus on õigesti märkinud: „seoses eelnenud sündmustega viibis osapool ärevusseisundis ja oli kõrgendatud valmisolekus, et koheselt reageerida eelseisvale ründele“. Jüri Serman on mitmeid kordi väitnud, et ta püüdis kannatanut rahustada, et vältida edasist kannatanu rünnet. Mis edasi toimus, ei olenenud ainult süüdistatavast, vaid ka suurel osal kannatanu käitumisest, kes jõuliselt rabeles vastu ja nad kukkusid põrandale. Seda on kirjeldanud mõlemad osapooled. Meelevaldne ja tõendamata on prokuröri väide nagu oleks Jüri Serman paisanud kannatanu põrandale. Kohus on andnud väga detailse analüüsi Jüri Sermani poolt toime pandud teo kvalifitseerimisel, millega Jüri Sermani kaitsja täielikult nõustub ning ei pea vajalikuks hakata neid kordama. Kaitsja palub jätta Harju Maakohtu 09.04.2014 otsus nr 1-14-1640 Jüri Sermani õigeksmõistmises KarS § 121 järgi muutmata ja prokuröri apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

7(11)

8(11)

toimepanija vastutuse küsimus lahendada KarS § 31 lg-s 1 sätestatud lubatavuseksimuse eeskirjade järgi (vt RKKKo nr. 3-1-1-60-10).

9(11)

kolida. Tunnistaja R kinnitab, et nägi AS sinikaid, kuid nende tekkimise põhjustest juttu ei olnud (T lk 37). Sellest tulenevalt võib teha järelduse, et AS rääkis tunnistaja TR enda väidetavast kahelisest väärkohtlemisest süüdistatava poolt alles järgmisel päeval peale sündmust. Seejuures AS jättis tunnistajale rääkimata, et tema ründas süüdistatavat esimesena ning rääkis, et J. Serman lõi teda tema enda kätega, mis aga ei leidnud kinnitust kohtuliku uurimise jooksul, seega tuleb seada kahtluse alla, kas kannatanu AS rääkis tunnistajale tõtt. KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Käesoleval juhul kannatanu rääkis tunnistajaga sündmusest järgmisel päeval, seega kannatanu poolt tunnistajale teatatud asjaolud ei olnud vahetult enne rääkimist tajutud. Lisaks kohtukolleegium sedastab, et kannatanu oli kindlasti solvunud süüdistatava otsuse peale kooselu lõpetada, mida kinnitas kohtuistungil ka kannatanu ise. Seega kohtukolleegium leiab, et esineb alus arvata, et süüdistatava peale solvununa võis kannatanu moonutada tõde. Kohtukolleegium leiab, et tunnistajate TR ja VR ütlused omavad tähtsust ainult osas, millega kinnitatakse, et nad nägid kannatanul sinikaid.

Pavel Gontšarov

Meelika Aava

Ivi Kesküla

10(11)

allkirjastatud digitaalselt

allkirjastatud digitaalselt

allkirjastatud digitaalselt

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.