Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-42-14 1. oktoober 2014 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Saale Laos Kriminaalasi Tarmo Paio süüdistuses KarS § 157 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-1729 Tarmo Paio kaitsja vandeadvokaat Mart Missik, kassatsioon Prokuratuur, Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda 3. september 2014, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2014. a otsus Tarmo Paio süüdistuses KarS § 157 järgi osas, millega: 1.1 tühistati Pärnu Maakohtu 1. novembri 2013. a otsus; 1.2 tunnistati Tarmo Paio süüdi KarS § 157 järgi, karistati teda vangistusega 1 aastaks ja jäeti mõistetud karistus KarS § 73 lg-te 1 ning 3 alusel 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata; 1.3 mõisteti süüdistatavalt välja kriminaalmenetluse kulu ja sundraha.
2.Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
3.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
4.Kassatsioon rahuldada.
5.Mõista Eesti Vabariigilt Tarmo Paio kasuks välja 600 (kuussada) eurot, sealhulgas käibemaks 100 (ükssada) eurot, kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tarmo Paio anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 157 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. Süüdistuse kohaselt töötas ta Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo
Haapsalu
politseijaoskonna
patrullteenistuse
vanema
ametikohal
juhtivspetsialistina, olles ametiisik KarS § 288 lg 1 mõttes. 31. märtsini 2013 kehtinud avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 67 järgi oli ta kohustatud hoidma saladuses talle teenistuse tõttu teatavaks
saanud riigi- ja ärisaladust, teiste inimeste perekonna- ja eraellu puutuvaid andmeid ning muud konfidentsiaalsena saadud informatsiooni. Isikuandmeid töötleva isikuna oli ta isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 26 lg 2 järgi kohustatud hoidma saladuses talle tööülesannete täitmisel teatavaks saanud isikuandmeid ka pärast töötlemisega seotud tööülesannete täitmist või töö- või teenistussuhte lõppemist. Süüdistusaktis osutatakse ühtlasi 30. juunini 2014 kehtinud politsei- ja piirivalve seaduse (PPVS) § 712 lg-le 2, mille kohaselt oli isikuandmete avalikustamine lubatud vaid sellisel juhul ja sellises ulatuses, kui see oli vältimatult vajalik ohust või korrarikkumisest teavitamiseks. Süüdistatav avaldas ebaseaduslikult talle ametitegevuse tõttu teatavaks saanud teiste isikute eraelu puudutavaid andmeid alljärgnevalt. 1.1 14. märtsil 2012 kell 9.24 alanud telefonivestluses avaldas ta H. P.-le karistusregistri arhiivis olevat teavet T. T. poolt ajavahemikul 2003.-2008. aastani toimepandud süütegude ja karistuste kohta, saades selle teabe politsei infosüsteemi (POLIS) alamsüsteemi MIS kaudu. 1.2 7. mail 2012 kell 16.14 alanud telefonivestluses avaldas ta S. S.-ile teavet A. O. varasemate mootorsõiduki joobes juhtimiste ja karistatuse ning viimatise mootorsõiduki joobes juhtimise eest määratud karistuse kohta. Kõnealuse teabe sai süüdistatav Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Haapsalu politseijaoskonna patrullteenistuse vanemväärteomenetleja A. K. käest, kes sisenes 3. mail 2012 kell 8.55 POLIS-e alamsüsteemi KAIRI, tegi A. O. isikukoodi järgi päringu karistusregistrisse ja edastas saadud andmed T. Paiole. 1.3 5. juunil 2012 ajavahemikul kell 11.09-11.13 toimunud kohtumisel avaldas ta K. A.-le A. I. elukohtade aadressid. Need andmed sai süüdistatav Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Haapsalu politseijaoskonna patrullteenistuse vanemspetsialistilt I. K.-lt, kes tegi teabe saamiseks POLIS-e alamsüsteemi MIS kaudu päringu. 1.4 5. juunil 2012 kell 13.43 alanud telefonivestluses avaldas ta R. V.-ile S. M.-i elukoha aadressi ja telefoninumbrid. Need andmed sai süüdistatav A. K.-lt, kellel palus vaadata S. M.-i andmeid POLISe alamsüsteemi MIS kaudu.
2.Pärnu Maakohtu 1. novembri 2013. a otsusega mõisteti T. Paio süüdistuses KarS § 157 järgi õigeks, kriminaalmenetluse kulu jäeti riigi kanda ja süüdistatavale otsustati hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu 2160 eurot. Maakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist. 2.1 KrMS §-s 118 nimetatud jälitustoimingud tehti eeluurimiskohtuniku määruste alusel ja nendes näidatud ajavahemikel ning sidevahendite suhtes. Selle kriminaalmenetluse esemeks olev kuritegu on juhuleid, kuid et tegemist on tahtlikult toimepandud teise astme kuriteoga, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni 3 aastat vangistust, on jälitustoimingu protokoll kuni 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 110 lg 1 kohaselt lubatav tõend. Lubatavad tõendid on ka andmebaasidest tehtud päringute logide väljatrükid. 2.2 T. Paio oli politseiametnik, kellele olid pandud juhtimis- ja järelevalveülesanded ning võimuesindaja ülesanded. Seetõttu oli ta ametiisik KarS § 288 lg 1 mõttes. Teo toimepanemise ajal kehtinud ATS § 67 nägi süüdistatavale kui ametnikule ette kohustuse mitte avaldada talle teenistuse tõttu teatavaks saanud teiste inimeste perekonna- ja eraellu puutuvaid andmeid. Samasugune
kohustus tuleneb 1. aprillil 2013 jõustunud ATS §-st 55. PPVS § 712 lg 2 ja IKS § 26 lg 2 ei ole aga kriminaalasja lahendamisel asjasse puutuvad. 2.3 ATS §-s 67 sätestatud saladuse hoidmise kohustuse rikkumine ei too endaga automaatselt kaasa KarS § 157 objektiivsete tunnuste täitmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kohtuasjas nr 3-1-181-08 selgitanud, et karistusõigusliku vastutuse eelduseks on asjaolu, et isiku eraelu puudutav teave on isikule teatavaks saanud just kutse- või ametitegevuses ja ametiseisundit omamata ning kasutamata ei oleks see teave temale kättesaadav olnud. A. O. karistusandmete ja A. I. ning S. M.-i elukoha ja telefoninumbrite avaldamisega ei realiseerinud süüdistatav KarS § 157 objektiivseid tunnuseid, sest need andmed olid kättesaadavad karistusregistrist ning avalikest andmebaasidest. T. T.-d puudutava teabe avaldamise puhul ei ole aga tõendatud, et kolmandale isikule edastatud teabe sai T. Paio karistusregistri arhiivist.
3.Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda, kes taotles otsuse tühistamist, T. Paio süüditunnistamist KarS § 157 järgi ja tema karistamist vangistusega 1 aastaks, jättes mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata.
4.Tallinna Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2014. a otsusega prokuröri apellatsioon rahuldati ja maakohtu otsus tühistati. T. Paio tunnistati KarS § 157 järgi süüdi, teda karistati vangistusega 1 aastaks ja mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg-te 1 ning 3 alusel 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. T. Paiolt mõisteti riigituludesse välja kriminaalmenetluse kulu ja sundraha. Riigilt mõisteti süüdistatava kasuks välja 720 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist. 4.1 T. Paio teadis, et politsei infosüsteemide kasutajal on keelatud teha päringuid, mis ei ole tema tööülesannetega seotud. Samuti teadis ta, et kasutajal on keelatud andmebaasides olevat teavet edasi anda kolmandatele isikutele. Süüdistuses kirjeldatud teabe edastamine süüdistatava tööülesannete hulka ei kuulunud ja ta andis seda isikutele, kellel ei olnud teabele juurdepääsu õigust. 4.2 Maakohus leidis ekslikult, et T. Paiole etteheidetavat käitumist saab käsitada üksnes ATS §-s 67 sätestatud kohustuse rikkumisena. Ka PPVS § 712 lg-s 2 nähti ette alused, millal politsei tohtis isikuandmeid avaldada. Muudel juhtudel oli andmete avaldamine politsei- ja piirivalve seaduse kohaselt keelatud. Ühtlasi avaldas süüdistatav teiste isikute eraelu puudutavaid isikuandmeid ja seetõttu saab talle ette heita ka IKS § 26 lg 2 nõuete rikkumist. Süüdistuses märgitud teave sai T. Paiole teatavaks ametiseisundi tõttu, pöördumised olid adresseeritud tema kui politseiametniku poole ja nende tulemusena töötles ta teiste isikute isikuandmeid IKS § 5 mõttes, tehes seda ebaseaduslikult. 4.3 Maakohus märkis ebaõigesti, nagu ei oleks T. Paio süüditunnistamine võimalik põhjusel, et isiku karistusandmed, elukohad ja telefoninumbrid on avalikest andmebaasidest igale isikule vabalt kättesaadavad. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) ja karistusregistri seaduse (KarRS) kohaselt ei ole nendesse andmebaasidesse kantud info näol alati tegemist andmetega, mis oleksid igaühele vabalt ning piiranguteta kättesaadavad. Teave isiku elukoha ja toimepandud õigusrikkumiste kohta on käsitatav eraelu puudutava teabena. Sellise teabe saladuses hoidmise huvi tuleb eeldada, kui saladuses hoitavaid andmeid ei ole võimalik teada saada muul viisil kui isikute kaudu, kellel on
seadusest tulenev õigus saladuses hoitavat teavet kutse- või ametiseisundi tõttu kasutada. 4.4 T. T.-d puudutava teabe näol on tegemist karistusregistri arhiivi andmetega, millele juurdepääs on KarRS § 24 lg 1 ja § 20 kohaselt piiratud. Maakohus põhjendas õigeksmõistvat otsust peamiselt sellega, et süüdistatav ei vaadanud karistusregistri andmeid, kuid selliste andmete vaatamises ja karistusregistrisse sisenemises teda ei süüdistata. On tuvastatud, et süüdistatav sai andmed T. T. poolt 2003.-2008. aastani toimepandud süütegude ja karistuste kohta POLIS-e alamsüsteemi MIS kaudu. Süüdistuses kirjeldatud kuriteod pani T. Paio toime otsese tahtlusega.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. Paio kaitsja vandeadvokaat Mart Missik, kes taotleb otsuse tühistamist, kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule ja valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 5.1 Ringkonnakohus ei analüüsinud tõendeid, mille kohaselt olid A. I. ja S. M.-i telefoninumbrid ning elukohtade aadressid lisaks avalikele andmebaasidele leitavad ka internetist. Samuti ei vastatud kaitsja väidetele, mis olid seotud süüdistuse puudulikkuse, isikuandmete vahetu töötlemise, jälitustoimingute tegemise (eeskätt ultima ratio-põhimõtte järgimise), politsei andmebaaside isikuandmete kaitse seaduse nõuetele vastavuse ning nendest andmebaasidest tehtud päringute logide väljatrükkide
tõendina
lubatavusega.
Apellatsioonikohus
ei
käsitlenud
ka
kolmeastmelist
deliktistruktuuri ega eraldi ühtegi osategu, kuigi kolmandatele isikutele avaldatud teave ja selle saamise viis olid erinevad. 5.2 Süüdistusaktis sisalduv teokirjeldus ei ole piisavalt täpne, rikkudes T. Paio kaitseõigust. Süüdistatava kaitseõigust rikkus ringkonnakohus ka sellega, et täpsustas süüdistust T. T. andmete edastamist puudutavas osas. KrMS § 154 lg 2 p 1 kohaselt peavad süüdistuse tekstist ilmnema kuriteo asjaolud, kuid teokirjeldusest ei nähtu ühegi osateo puhul seda, missugust konkreetset infot T. Paio avaldas. 5.3 Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu, kuid jättis sisuliselt põhistamata, milles rikkumine seisnes. Süüdistuse kohaselt rikkus T. Paio IKS § 26 lg 2 nõudeid ja esimese astme kohus leidis õigesti, et see norm ei ole asjasse puutuv. Süüdistuse järgi ei heideta isikule ette isikuandmete avalikustamist pärast teenistussuhte lõppemist. Kolme osateo puhul edastas T. Paio aga teavet, mida sai kolleegidelt. Esimese astme kohus põhjendas õigesti sedagi, miks ei ole PPVS § 712 lg-s 2 sätestatu asjakohane. T. Paiot ei süüdistata selles, et ta oleks avalikkust või isikut ohust või korrarikkumisest teavitades avaldanud isikuandmeid.
6.Kassatsioonivastuses Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör I. Kalda kassaatori seisukohtadega ei nõustu. Prokuröri hinnangul vastab süüdistusakt kriminaalmenetluse seadustiku nõuetele, kuna selles kajastuvad KarS § 157 koosseisulised asjaolud. Sarnaselt praegusele kohtuasjale ei olnud Riigikohtu 23. veebruari 2009. a otsuses asjas nr 3-1-1-81-08 isikule esitatud süüdistust, kus olnuks välja toodud konkreetsete elukohtade aadressid, telefoninumbrid ja täpsed andmed
õigusrikkumiste kohta. Ka ei täiendanud ringkonnakohus süüdistust, vaid hindas selles kirjeldatud asjaolude tõendatust. Ühtlasi on õiged järeldused, mille kohaselt puudus isikuandmete avalikustamiseks politsei- ja piirivalve seadusest tulenev alus ning et T. Paio rikkus IKS § 26 lg 2 nõudeid. Teiste isikute eraelu puudutav teave sai süüdistatavale teatavaks ametitegevuse tõttu. Saades infot politsei andmebaasidest, ei võinud T. Paio teada, kas ja missugused andmed olid muudest allikatest kättesaadavad. Asjaolusid kontrollimata ei võinud ta eeldada, et sama teavet saab mujalt. Kui isik avaldab teiste isikute eraelu puudutavaid andmeid, saab talle karistusõigusliku etteheite teha ka siis, kui hiljem selgub, et osa andmetest olid kättesaadavad muul viisil.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kohtulikul arutamisel tuvastati, et süüdistatavale sai T. T., A. O., A. I. ja S. M.-i eraelu puudutav teave teatavaks ametitegevuse raames, s.t politseiametnikuna töötamise tõttu. Kassatsioonimenetluses ei ole kahtluse alla seatud ka kohtute järeldust, mille kohaselt lasus T. Paiol kuni 31. märtsini 2013 kehtinud ATS §-st 67 tulenev kohustus hoida saladuses talle ametitegevuses teatavaks saanud teise isiku eraelu puudutavat teavet ja et sarnane kohustus on ette nähtud ka 1. aprillil 2013 jõustunud ATS §-s 55. KarS § 157 kui blanketse süüteokoosseisu sisustamiseks on piisav, kui süüdistuses ja kohtuotsustes näidatakse ära vähemalt ühe põhiseaduse § 65 p 1 mõttes seaduse sätted, milles ette nähtud kohustust süüdlane rikkus. See nõue on praegusel juhul täidetud. Samas põhjendas ringkonnakohus arusaadavalt sedagi, miks ta peab asjasse puutuvaks PPVS § 712 lg 2 ja IKS § 26 lg 2 ning miks ta selles küsimuses kaitsja ja maakohtuga ei nõustu. Nendel asjaoludel on kohtuliku arutamise tulemusena tõsikindlalt tuvastatud, et süüdistatava näol on tegemist KarS §-s 157 sätestatud kuriteokoosseisu subjekti, s.t erilise isikutunnusega isikuga KarS § 24 lg 1 mõttes. Kolleegiumi hinnangul ei mõjuta T. Paio karistusõiguslikku vastutust see, kas ta sai politsei andmebaasidest teavet ise või teiste politseiametnike vahendusel. KarS § 157 objektiivseid tunnuseid silmas pidades oli oluline kindlaks teha, et kõnealune teave sai talle teatavaks ametitegevuse raames. Ühtlasi ei ole tähtis, kas teabe saamiseks kasutatud andmebaasid vastasid isikuandmete kaitse seaduse nõuetele. Süüteokoosseisu tähenduses oli vajalik tuvastada, et tegemist on andmetega, mille suhtes kehtib saladuses hoidmise huvi ja andmed ei oleks süüdlasele ametiseisundit omamata kättesaadavad olnud.
8.Põhjendatuks ei pea kolleegium kassaatori väiteid selle kohta, et süüdistus on ebakonkreetne, et ringkonnakohus täpsustas otsuse tegemisel lubamatult süüdistust ja et politsei andmebaasidest tehtud päringute logide väljavõtted ei ole lubatavad tõendid. Süüdistusakti põhiosast nähtuvad kooskõlas KrMS § 154 lg 2 p 1 nõuetega piisava täpsusega need faktilised asjaolud, mis on T. Paio karistusõigusliku vastutuse eelduseks ja mis prokuratuuri hinnangul moodustavad KarS §-s 157 sätestatud kuriteokoosseisu. Teokirjelduses kajastub arusaadavalt, missuguste konkreetsete isikute andmeid süüdistatav selleks õigustamata isikutele avaldas ja missugune oli ebaseaduslikult avaldatud andmete olemus ning sisu. Need asjaolud on piisavad, otsustamaks tõenditega seostatult selle üle, kas ebaseaduslikult avaldatud teave on käsitatav eraelulisena KarS § 157 mõttes ja kas süüdlasel lasus kohustus kõnealust teavet saladuses hoida. Süüdistusakti tekstile vastab ringkonnakohtu järeldus,
mille kohaselt avaldas süüdistatav H. P.-le karistusregistri arhiivi kantud T. T.-d puudutavat teavet, s.t andmeid selle isiku poolt ajavahemikul 2003.-2008. aastani toimepandud süütegude ja karistuste kohta. Seejuures ei ole niivõrd tähtis, missuguseid karistusregistri arhiivist nähtuvaid karistusotsuseid puudutavaid andmeid avaldati, vaid see, et avaldatud teabeks oli kinnitus, kas T. T. on kõnealusel ajavahemikul süütegusid toime pannud ja kas teda on nende tegude eest karistatud. Viimaks saab lubatavate tõenditena käsitada ka politsei andmebaasidest tehtud päringute logide väljatrükke. Osutatud tõendid kajastavad infosüsteemidesse MIS ja KAIRI salvestatud infot ning nende saamine ja kriminaalasja materjali juurde võtmine on jälgitavalt dokumenteeritud.
9.Kontrollimaks kaitsja väiteid, mis puudutavad jälitustoimingutega kogutud tõendite seaduslikkust, tutvus Riigikohtu kriminaalkolleegium jälitustoimiku ja prokuratuuri taotlustega kohtult jälitusloa saamiseks. Nendest ei ilmne, et jälitustoimingute tegemisel oleks eiratud ultima ratio-põhimõtet kuni
31.detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 110 lg 1 tähenduses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 785-792). Jälitustoimiku materjal annab aluse järeldada, et jälitustoimingu loa taotlemise ja andmise ajal oli menetlejal põhjendatud alus arvata, et tõendite
kogumine
menetlustoimingutega
altkäemaksu oluliselt
võtmisega raskendatud.
seotud
kahtlustuse
Kohtutoimikusse
kohta
lisatud
olnuks Pärnu
muude
Maakohtu
eeluurimiskohtuniku 17. veebruari ja 10. aprilli 2012. a määrusest nähtub ülevaade faktilistest asjaoludest, millel kuriteokahtlus põhines. Kuigi kriminaalmenetlust alustati kahtlustuses KarS § 294 järgi, ilmnes pealtkuulamisel juhuleiuna teave ametitegevuses teatavaks saanud isikuandmete edastamise kohta, mida kohus arvestas 10. aprilli 2012. a pealtkuulamise loa pikendamisel. Hinnangut jälitustoimingute tegemise seaduslikkusele ei mõjuta see, et kriminaalmenetlus altkäemaksu võtmist puudutava kahtlustuse osas hiljem lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud jälitustoimingute materiaalsed eeldused olid jälitustoimingu lubade taotlemise ja andmise ajal olemas, sh ka põhjendatud kahtlus KrMS §-s 294 sätestatud kuriteo toimepanemises. Lähtudes eeltoodust, nõustub kriminaalkolleegium maakohtu otsuse põhjendustega selle kohta, miks on jälitustoimingute protokollide kasutamine KarS §-s 157 sätestatud teo tõendamisel seaduslik.
10.Kohtuasja keskne vaidlus on aga ajendatud küsimusest, kas süüdistuses kirjeldatud teiste isikute eraelu puudutav teave oli avalikult kättesaadav ja kas see välistab T. Paio karistusõigusliku vastutuse KarS § 157 järgi. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt esitas kaitsja kõnealuse väite kinnitamiseks tõendid, märkides, et vaidlusalused andmed olid lisaks politsei andmebaasides olevale infole vabalt kättesaadavad ka internetist (I kd, lk 128-149). Maakohus on kirjeldatud argumendiga nõustunud, rajades õigeksmõistva otsuse järeldused muu hulgas kaitsja esitatud tõenditele. Ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega ei nõustunud, analüüsides süüdistuses märgitud andmete kättesaadavust rahvastikuregistri seaduse ja karistusregistri seaduse sätete valguses. Samas ei võtnud apellatsioonikohus seisukohta, kas kaitsja esitatud tõendid on tõendamiseset silmas pidades asjasse puutuvad ja kas need võiksid süüdlasele etteheidetava teo karistatavuse välistada. 10.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2009. a otsuses asjas nr 3-1-1-81-08 väljendatud
seisukohtade järgi on KarS § 157 kohaselt kriminaalkorras karistatav teise isiku eraelu puudutava teabe avaldamine isiku poolt, kellel on seadusest tulenev kohustus hoida sellist teavet saladuses, kui see teave on talle teatavaks saanud kutse- või ametitegevuses. Seega on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks asjaolu, et teiste isikute eraelu puudutav teave on talle teatavaks saanud just kutse- või ametitegevuses, ja vastavat ametiseisundit omamata ning kasutamata poleks see teave olnud kättesaadav. Osutatud kohtuasja tehioludest nähtuvalt avaldas politseiametnikust süüdistatav selleks õigustamata isikule teavet teiste isikute elukohtade, nende nimele registreeritud sõidukite ja nende poolt toimepandud õigusrikkumiste kohta. Kriminaalkolleegium leidis, et selles asjas tuli kohtutel süüdistatava kriminaalõigusliku vastutuse aspektist lahendada küsimus, kas süüdistatav oleks süüdistuse kohaselt avaldatud teavet saanud ka siis, kui ta ei oleks kasutanud politseiametnikule kättesaadavat infosüsteemi KAIRI (p 14.2). 10.2 Refereeritud seisukohtadest järeldub, et KarS § 157 objektiivsetest tunnustest on hõlmatud üksnes sellise kutse- või ametitegevuses teatavaks saanud teise isiku tervist, eraelu või äritegevust puudutava
teabe
avaldamine,
mis
ei
ole
vastava
ametiseisundita
ja
infosüsteemile
juurdepääsuõiguseta isikule kättesaadav. Kuivõrd vaadeldava süüteokoosseisuga kaitstakse isiku informatsioonilise enesemääramise õigust ja eraelu, on selle normi eesmärgiks usaldusel põhineva suhte loomise võimaldamine olukorras, kus üks isik peab teisele isikule avaldama konfidentsiaalset informatsiooni. Seega teenib KarS § 157 nii andmesubjekti, kohustatud isiku kui ka ühiskonna huve tervikuna. Teabe saladuses hoidmise huvi õigustatusest saab siiski rääkida vaid juhul, kui saladuses hoitavaid andmeid ei saa muul viisil hankida.
11.Eespool kirjeldatud põhjustel tuli kohtutel T. Paiole süüksarvatava teo karistusõiguslikul hindamisel vältimatult kontrollida, kas süüdistuses kirjeldatud teiste isikute eraelu puudutavad andmed võisid olla avalikult kättesaadavad kaitsja näidatud viisil. Nagu eelnevalt märgitud, ei kujundanud ringkonnakohus maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamisel seisukohta, kas kaitsja esitatud tõendid on kriminaalasja lahendamisel asjassepuutuvad ja kas need võiksid süüdlasele etteheidetava teo karistatavuse välistada. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib ringkonnakohus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu
arvates
tõendikogumile
anda
teistsugune
hinnang
(vt
nt
Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 3. juuni 2011. a otsus asjas 3-1-1-41-11, p 25). Arutataval juhul ringkonnakohus kõnealust kohustust ei täitnud ja see minetus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 699). Osa tõendite hindamata jätmise tõttu ei saa Riigikohus lahendada lõplikult küsimust, kas süüdistatavale etteheidetav käitumine kujutab endast KarS §-le 157 vastavat kuritegu, kuna see eeldaks uute faktiliste asjaolude tuvastamist. KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus kassatsioonikohtuna faktilisi asjaolusid tuvastada. Nendel põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi KrMS § 341 lg-s 3 sätestatut järgides samale ringkonnakohtule
uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
12.Puutuvalt ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukohtadesse märgib kolleegium ühtlasi, et see, kas isikul tuleb teabe kättesaamiseks astuda lisasamme avalikku registrisse päringu tegemise või teabe saamise eest riigilõivu tasumise näol, ei ole teabe saladuses hoidmise kohustuse hindamise seisukohalt otsustava tähendusega. Oluline on, kas taotletav teave oleks nende nõuete täidetuse korral igaühe jaoks vabalt kättesaadav. Juhul, kui seadusandja ei ole teabe saamiseks õigustatud isikute ringi piiranud, ei saa rääkida andmetest, mille suhtes kehtiks saladuses hoidmise huvi. Seega juhul, kui kriminaalasjas kogutud tõendid võimaldavad arvata, et süüdistuses kirjeldatud teave oli igaühele avalikult kättesaadav, peab kohus neid hindama kogumis teiste tõenditega ja otsustama, kas süüdlane avaldas saladuses hoidmise kohustusega kaetud teavet.
13.Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb lähtudes kaitsja esitatud tõenditest kontrollida, kas ja missugused süüdistuses kirjeldatud andmed olid avalikult kättesaadavad. Oluline on hinnata ka seda, kas kõnealustest tõenditest nähtuva teabe on isik avalikustanud eraisikuna või ettevõtluse eesmärgil. Kolleegium osutab, et avalikult kättesaadavaid ettevõtja tegevust puudutavaid andmeid (nt telefoninumber ja tegevuskoha aadress) ei saa samastada isiku eraelu puudutavate andmetega (nt elukoha aadressiga) ning seda isegi siis, kui andmed kattuvad. Viimati märgitud olukorras ei saa väita, et isik on ise avalikustanud enda eraelu puudutavaid andmeid. A. O. ja T. T. eraelu puudutavate andmete puhul on tähtis kontrollida, kas ning missugune osa avaldatud teabest oli kättesaadav üksnes piiratud hulgale isikutele (nt KarRS § 20 alusel). Juhul, kui KarS § 157 objektiivsete tunnuste puudumine tuvastatakse põhjusel, et kolmandatele isikutele avaldatud teave oli avalikult kättesaadav, peab kohus omal algatusel täiendavalt kontrollima sedagi, kas süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-14, p 12).
14.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati maakohtu õigeksmõistev otsus, tunnistati T. Paio KarS § 157 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks ning jäeti mõistetud karistus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Otsus tuleb tühistada
ka
süüdistatavalt
kriminaalmenetluse
kulu
ja
sundraha
väljamõistmise
osas.
Kriminaalkolleegium saadab kriminaalasja tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Muus osas, s.t valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamises, jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada.
15.Kassaator on esitanud taotluse kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks 600 euro ulatuses, sh käibemaks 100 eurot. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on õigusabi eest makstud tasu tunnihind põhjendatud ja osutatud õigusteenus tervikuna vajalik. Põhjendatud on ka õigusteenuse osutamisele kulutatud aeg. Taotluses näidatud summa tuleb seetõttu lugeda mõistliku suurusega tasuks ja süüdistatavale hüvitada. KrMS § 186 lg 1 alusel tuleb see summa välja mõista riigilt.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.